Kaunist õnne lõunat kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Täna siis tegelevad lõppema hakkava nädala järel rehitsemisega. Nagu ikka kolm ajakirjanikku, Külli-Riin, Tigasson, Päevalehe arvamustoimetaja Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe. Rahvusringhäälingutelevisiooni uudiste poole pealt. Nõnda, et nädal oleks olnud sündmustevaene, oli väga positiivsed, positiivset tõid meile eelkõige kehakultuur, lased ehk siis maailmameistrivõistlustelt hõbe Gerd Kanterile ja eilne jalgpallivõit ilmselt ka on vaieldamatult nii-öelda pluss poole peal. Kõikide ülejäänud sündmuste puhul on on raske öelda, et, et kas tegu on positiivse või negatiivse sündmusega. Igal juhul nad tekitavad. Kellel emotsioone, aga, aga rohkem veel veel mõtteid. On. Vana riigipea, esimene nädal kuigi kuigi ametlikult hakkab see natukene hiljem, aga aga ära ta valitud sai ja võib olla mis, mis tegelikult ei ole ainult nii-öelda 101 riigikogu liikme teema ja otsustamine ja ainult nii-öelda poliitiline küsimus, vaid vaid nagu me siin isekeskis juba enne saadet jõudsime, ära rääkida on see ka väga-väga palju laiemalt kogu Eesti ja meie ühiskonna arengu küsimus. Äkki tahate midagi sissejuhatuseks öelda uuele presidendile? Noh, mis seal ikka öeldakse, loodetakse ilmselt õnne ja, ja edu järgmiseks valitsusperioodiks ja, aga noh, mis puutub nüüd sellesse valimistulemusse endasse, siis kõik läks nii nagu nagu ennustati. Ega seal mingisugust üllatust ei tulnud. Minu jaoks oli natukene üllatav võib-olla see, et need hääled, mis olid lubatud kummagile kandidaadile ehk siis Indrek Tarandile ja Toomas Hendrik Ilvesele ikkagi pidasid hääletused kuigi hääletusele teatavasti ju salajane, ja seda nüüd tagantjärgi ei saagi kontrollida, kes, kuidas ei oleks saanud kontrollida, kes, kuidas hääletas. Kui see inimene, kes, Kui ise ei ütle, aga et tarandi tagant läks ära üks hääl ja ilvese tagant ainult kaks häält, siis see näitab, et asi oli tsementeeritud mõlemalt poole pealt. Et nii nii tarandi toetajad keskerakonnas siis pidasid oma sõna kui ka kolm erakonda, kes lubasid toetada Ilvest noh, läks muidugi tühja see tarandi lubadus, et tal on 10 häält juba ära räägitud ja, ja keskerakondlaste lootus, et asi võib-olla läheb valimiskogusse, nii et läks nii, nagu nagu oli kokku lepitud ja ma siiski ei, ei nõustuks nende arvamusega, see tähendab seda, et president otsustab tee tagatoas, ma pigem kaldun nende poliitikavaatlejate seisukoha poole, kes ütlevad, et see, et lõpuks riigikogu suutis täita oma oma rolli ehk siis nagu põhiseaduses on kirjas, et esimene valik on riigikogul, see esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos ka toimus. Nojah, tõesti selle sellele sündmusele, mis, millel on väga suur niisugune ette arvatuse pitser. Tegelikult jagub neid, neid kommentaare ju siiani tänase päevani ja, ja jäädaksegi ilmselt mõneks ajaks veel rääkima. Et mida ikkagi tähendab, tähendasid need ära läinud hääled? Kuulda on, et et olla suureks kergenduseks mõnele, et, et hääled ei, ei pidanud sajaprotsendiliselt, et see näitab ikkagi nagu seda, et, et meie riigikogu liikmetel on veel mingisugune iseotsustamise õigused, tagatubade poliitika ja, ja parteidistsipliin protsendiliselt ei pea. Noh, sellesse võib suhtuda nii või teisiti, see, et tarandi tagant läks üks hääl ära, on, on minu jaoks isegi isegi suurem üllatus, sellepärast et et Keskerakonna mässulised, noh, juba juba põhimõtte pärast või, või kiusu pärast, võinuksid ju mitte mitte nii-öelda parteidistsipliini järgida. Aga, aga läks nagu läks ja nüüd on see võit oli muidugi mäekõrgune. Minu jaoks oli nagu üllatav see, et, et kui Hillases suhtuti, ütleme noh, valdavalt noh, ütleme see, mis oli meedias see, mis oli kuulda poliitikute suust viie aasta jooksul. Et oli, oli valdavalt kas neutraalne või ütleme kergelt nagu positiivse tooniga, siis nii palju kriitikat istuva presidendi aadressil, mis, mis nüüd kuhjus, ütleme siin viimase kahe-kolme nädala jooksul, et nii palju ei ole, ei ole enne kuulnud, noh kui me natukene meelde tuletame, siis need olid kõika muidugi Indrek Tarandi suust välja öeldud, aga, aga, aga ka rohkem meedias nii-öelda sõltumatud vaatlejad ja ja, ja ka poliitikud ja rääkisid, et et Ilves on liiga minimalistlik ja ja, ja ta vähendab oma volitusi, kuigi kuigi ta võiks need tegelikult nagu ütleme kasvõi verbaalsel moel juurde võtta ja, ja kõik need muud muud teemad siis see niisuguste lahtise kriitika kuhjumine oli, oli minu jaoks ikkagi paras üllatus. No hetk dekreediga hakkab tegelikult juba pihta, ma arvan peaaegu aasta aega tagasi, et ma mäletan siin juba kasvõi sotsioloog Andrus Saare artiklit, kus ta küsis, et kas dealist presidendil see Eestile on vaja, kes ei kes ei, ei, ei paku naguniisugust. Noh, mingit teistsugust vaadet valitsuskoalitsiooni oma omaga võrreldes. Aga, aga eks ja viimane viimased paar nädalat läks muidugi eriti teravaks, meenutame siin, kas presidendiproua teema tõstatati päris teravalt ajakirjanduses ja nii edasi. No see presidendiproua teema muidugi käis kogu selle viie aasta jooksul läbi kogu aeg. Jah, pigem tuli võib-olla uue teema vana teema, aga, aga erakordselt teravalt tuli üles Ärma taluprobleemid, mis, mis ka siis istuva presidendi võib-olla natukene nagu endast välja viis, et et võib olla, minu jaoks oli see nagu unustatud juba ammu, kuna tegu oli viie aasta taguste sündmustega viie aasta taguste noh, ütleme ehitusprobleemide ja arvete maksmisega kogu see kogu see erootika, mis oli siis ka paar ekspressi tagasi kenasti ära toodud. Jah, aga kui nüüd on tagantjärgi öeldud, et noh, ei olnud diskussiooni ja ei tekkinud mõttevahetust ja ei tekkinud vaidlus, siis ausalt öeldes minul oli Meie päris huvitav siiski nii kuulata Ilvese ja Tarandi vaidlust vikerraadios kui ka vaadata siis eesti televisioonis seda valimiseelsed stuudiot, mida sina, Aarne ju juhtisid ja ma kuulasin noh, tegelikult ja vaatasin mõlemat otsast lõpuni ära. Ja hämmastav on see, et kui raadio debatis minu meelest ilmselgelt jäi peale Toomas Hendrik Ilves. Ta esines elegantselt minu jaoks üllatavalt hea eesti keele sõnaseadmisega teravalt täpselt. Et nõustun Anvar Samostiga, kes ütles, et Ilves võitis kuus, kaks. Näiteks siis teledebatis oli kohe näha. Ilvest häirivad sellised asjad nagu kaamera. Teda häirivad sellised asjad nagu publik, kas seal sehkendada ja, ja kolm Satsuvat saatejuhti, eks ole, kes pidevalt teda torgivad, c5 ta nagu endast välja, tema sõnakasutus oli suhteliselt konarlik. Mis näitab seda ilves, Subioloogiline ilves, vara, vaba euroopa mees raadiomees, ta tunneb ennast seal mugavalt. Miski ei takista tema mõttearendust. Aga teleon, selline asi, mis, mis lööb inimese jah, võib lüüa nagu jalust Natkuma natukene. Jah, ja tema oponent oli sama asju vana vana vana meelelahutaja element. Televisioon televisioon, aga sellele viimasele debatile muidugi mitte üks kord ette heidetud ka seda, et oleks võinud lasta rahulikult nii-öelda mõtteid heietada. Ehk siis noh, mina nimetan seda mõtteheietuseks, aga, aga analüütikud nimetavad rohkem nagu asjalikuks ja ja pikemaks ja, ja süvitsi minevaks debatiks. Noh, kõiki asju võib teha ju nii või nii või teisiti, aga, aga noh, me peame ikkagi arvestama nagu ka vaatajahuviga ja, ja kui toimub selline pikk geoloogide rida ühelt poolt ja teiselt poolt siis muidugi tarand oli, oli spetsiaalselt valmistunud selleks, et nii-öelda noh, pidevalt presidendile sisse sõita mis tal ka suurepäraselt õnnestus. Et siin ei ole nagu ta debatti korraldajate kapsaaeda, see rohkem kui kuivõrd just oponendi kapsaaeda, aga selle põhjendusega, et, et noh, et presidendi valib ju niikuinii riigikogu. Sellel debatil ei ole ju mitte mingisugust nii-öelda otsustavat tähtsust hääletamistulemuses, kõik hääled olid, olid juba kindlalt teada, vähemalt nende inimeste peas, kes, kes siis järgmine ülejärgmine päev läksid hääletama. Vaid just jälle sellest lähtuvalt olekski võinud olla niisugune pikk ja noh, ütleme siis jutumärkides igav, sisuline debatt. Aga debatti ju tegelikult ei olnud. Kokkuvõttes kui me, kui me need kolm debatti paneme nüüd kokku raadio vikerraadio, siis üks, mis toimus BNS-is kirjutavale pressile ja lõpuks televisioonis ega siis ega siis sisulist debatti ütleme selliste ühiskonna valupunktide üle ju eriti ei olnud. No põhjus on lihtsalt selles, et, et need kaks kandidaati, kes olid nende maailmavaatelised seisukohad, ei ole niivõrd erinevad, et oleks see debati koht võinud tekkida. Ma siinsamas rahvateenrite saates juba ammu enne presidendivalimisi ütlesin, et tegelikult oleks pidanud ikkagi ja ma olen selle seisukoha juures Keskerakond pidama välja tulema oma kandidaadiga selles mõttes, et kes oleks väljendanud ka Keskerakonna vaateid. Ma ei tea, kas oleks pidanud Edgar Savisaar olema näiteks kas või Kadri Simson või kes oleks nagu kardinaalselt teistsugustel seisukohtadel parandi teistsuguseid seisukohad olid, puudutasid ainult paari teemat, oli presidendi otsevalimine, eks ole, ja siis vahelelõikamine ja igasuguste küsimustega lihtsalt selleks, et ilvest öeldakse jalust maha lüüa. Et selles mõttes jah, sisulist, aga õnnestus kohta on see nii, et selles mõttes sisulist vaidlust ei tekkinud. See oligi põhjus. Nojah, aga kas sellise valimiskorralduse juures nagu nagu Eesti vabariigis praegu on riigipea valimisel on siis vaja seda või, või ei ole seda vaja, on, on see nagu, nagu asi, asi asja pärast või, või on seal ka mingisugune sisuline mõte. Muidugi inimesed tahavad alati kaklust, tahavad näha vastandlikke seisukohti, tahavad näha intriigi ja, ja kõike sellist, mis, mis kuulub nii-öelda noh, ütleme president Aasia riigi puhul. Tavaarsenali, kui. Kakluste intriigi nad nägidki tegelikult Nadenenud sisulist vaidlust, sest platvorm olid sarnased kaklust, nad nägid ju väga-väga hästi. Selle eest hoolitses Indrek Tarand suurepäraselt. Nii et kui me meenutame nüüd varasemaid presidendivalimised, kas neid, kui Ilves esimest korda valiti presidendiks, see oli tõesti, seal oli see kahe kandidaadi nii-öelda vastasseis ja need erinevused olid ikkagi ju palju-palju reljeef? Ma ei tea, kuidagi tervele ühiskonnale läks minu arvates asi oluliselt rohkem korda toona, et et seal oli tõesti koos inimesed, kellel on nagu väga-väga erinev taust, väga erinevad vaated. Aga seekord ma ei tea, ma arvan, et ma ei ole ainuke, kes, kes, kes ütleb, et see oli natuke nagu igav või külmaks jäätised. Ma tunnistan, et ehkki ma olen ise tegevajakirjanik, ma ei, ma ei tundnud, et tegu oleks nüüd mingi eesti elu Tuudjate olulise sündmusega nende presidendivalimiste näol. Küll aga toona, kui olid Rüütel ja Ilves, siis tundus, et tõesti menüüd. Oleme valimast kahe vastandliku sümboli, kahe erineva arengut. Ta ei tundunud, vaid tegelikult ka oli, niimoodi, olidki kaks täiesti erinevat platvormi ja see on ka üks põhjus miks, kui me siin saate alguses rääkisime, et et Ilveses võib-olla oldi selle selle valitsusvõimuperioodi ajal natukene pettunud, oligi just see ootused ja latt oli väga kõrgele seatud. Mäletame, mis toimus viis aastat tagasi, kui tuldi laulma, ilvest presidendiks, rahvas ja lauljad tulid laulma, eks ole, see oli nagu selline, noh, ma ei tea, sisuliselt nagu laulev revolutsioon. Kultuurikoorekiht koguneb kellade selja taha. Ja ma tunnistan, et ma ka ise olin tegelikult tohutult rõõmus, kui, kui Ilves valiti presidendiks, aga mõni aeg hiljem noh, minu minu selline väike pettumus oli, oli just selles osas, et presidendil on tegelikult väga suured võimalused ikkagi tervet Eesti elanikkonda nagu sümboolselt ühendada ja ja lähendada Eesti venelasi ja eestlasi teineteisele ja mulle tundus, et ta nagu seda potentsiaali päris hästi ei, ei kasuta ära, et see oli minu jaoks. Mida sa pead silmas, et on olemas suured võimalused? Meelest presidendil ei ole eriti suuri võimalusi sellisteks ühendavateks tegudeks, vähemalt mitte. Sa pead silmas seda, et oleks võinud rohkem nagu kõnelema igal pool. Jah, ja ma arvan, et ta oleks pidanud nii-öelda Ta ju ikkagi pigem nagu rõhutas mingeid erinevusi, meenutas kõiki neid minevikutraumasid. Ja samas noh, oleks võinud, ma mõtlen eriti just selle pronksikriisi eel nagu kutsuda rohkem inimesi üles nagu lepitusele ja mõistusele. Huvitaval kombel tänane Delfi on avaldanud vist viis, neli, president Ilvese esimese ametiaja kõige raskemad hetked siis Maali, arvates et need on siis pronks, Gruusia sõda, eelarvekriis Eestis ja tütre ähvardamine. Mina, mina arvan küll, et, et need ei olnud tema jaoks nii-öelda presidendina üldse mitte kõige kõige raskemad hetked. Sellepärast et noh, need, need, need toimusid nagu, nagu temast tuntumate või, või tema käitumisest või, või tema vastu vastureaktsioonidest sõltumata. Et ta sai nende, nende, nii-öelda tema Delfi kõige raskemad hetked ega ju suurepäraselt hakkama mäletame tema sõitud fliisi korduvalt ja Gruusia toetamist ja pronksöö väga suurepärane esinemine pärast pärast meil televisioonis, eks ole, ja ja tütretütre värk on üldse üks isiklik asi ja, aga minu meelest ilvesel on olnud just presidendina väga-väga rasked hetked, need, mis on seotud sisepoliitikaga. Mul tuleb meelde Hantõ-Mansiiskis saabunud ilves, kes, kes teatas, et, et Eesti-Vene piirileppe hambulist võib hambulist, tuleb see viide Tartu rahule ära ära koristada väga ultimatiivses toonis ja teine oli alles. On see nüüd siis ikka sel aastal, eelmisel aastal kui, kui ta ütles, et ta iialgi ei anna valitsusjuhi portfelli Edgar Savisaare kätte ja, ja see see tekitas vot presidendist ja tema volitustest ja ja eesmärkidest ja ülesannetest, sellise, sellise tõelise tõelise debatti meie ühiskonnas, et kas presidendil sobib üldse nii-öelda Need olid just need hetked, kui, kui Ilves tegi Merit ehk siis nagu ületas oma võimupiire ja ja sekkus julgelt ka päevapoliitikasse, ta tegi seda ka nüüd oma oma, nendes vahetult valimiseelsetes teesides kus ta rääkis siis energiast ja kritiseeris seda ja, ja seal oli veel veel mitu punkti, kus, kus ta läks nii-öelda poliitikute siis riigikogu ja valitsuse kapsamaale. No ma tean nagu päris sellisest isiklikust kogemusest, et ilmselt oli tõepoolest Ilvese jaoks üks raskemaid momente see kui tuli siis Väljase Savisaare Venemaalt raha küsimine. Kuna ma valmistusin just aastalõpuintervjuuks temaga ja noh, tavaliselt reeglina on intervjuud mõni päev varem valmis tehtud et saaksime korralikult monteerida ja nii edasi, siis eelmise aasta lõpus langes see skandaal just sellel ajal, kui me, kui me pidime seda salvestust tegema. Ja kuna ei olnud selge, et mis sellest asjast välja tuleb, kuhu see asi võib areneda, siis see intervjuu lükkus edasi niimoodi, et me saime seda lindistada eetrisse mineku hommikul. Sellepärast oli vaja nagu kõige viimast infot kätte saada ja ja see ilvese jõuline avaldus, ta võttis mõtlemisaega, bens tuli valmis, mõelnud selle asja. Selles intervjuus ta selle avalduse tegigi. Nii et ma arvan, et see oli tema jaoks päris raske moment ja ta kindlasti andis endale aru, et milline laviin süüdistusi siis nagu järgneb sellele noh, ala, et seal Reformierakonna puudel ja täidab käsku ja mugavuspresident just ja nii edasi. Nii et noh, see oli ilmselt üks kriitilisemaid Üks huvitav moment on, öeldes, on see metamorfoos, mis on nagu uper pallitanud nüüd viie aasta jooksul kenasti. Kui, siis noh, Arnold Rüütlit peeti nagu, et tema on siis nagu see ENSV, eks ole, ütleme tinglikult jah, kuigi kokkuvõttes tegelikult rüütel sai oma presidendi ametlikku Siis siis, kui 2006. aastal valiti presidenti, siis Ilves oli see, see uuendusmeelne, see julge, kellest siis looti loodeti, meri, meri mantlipärijat ja ja noh, ega ikka rahvusvaheline mees ikka maailmamees, keda, keda kelle nime teate ja kelle tegusid teati kogu kogu Euroopas ja Ühendriikides siis siis Rüütel oli see vastandpoolses ja konservatiivne, see seisakuaegne ja nii edasi. Ja huvitav on see, et nüüd viis aastat hiljem, siis kui suuresti tänu Tarandile või Tarandi tõttu või tarandi tarandi valimis valimisplatvormi tõttu siis nüüd on langenud seepeale see nii-öelda ENSV stamine. Ehk siis presidendi tegemata jätmine ja selline minimalistlik presidendi ameti täitmine ja kõik, kõik see oli, oli tõstetud siis tarandi tarandi poolt kilbile. Kuigi ka see mulje, eks ole, kõik on ette kokku lepitud, reaalselt realiselt valikut ja konkurentsi ei ole, et. No ei aja tagatubade poliitika ja sundparteistamise ja kõik see ühesõnaga, et, et presidendi, presidendi kraesse kallati siis tema nii-öelda või, või kellegi arvates tegematajätmiste kraesse kallati siis nii-öelda vana korra juurde tagasiminek. Noh, mis on, mis, on muidugi iseenesest ju absoluutselt kindlalt töötav mõte, sest et alati töötab see, kui, kui öeldakse sulle, et sa oled vana kommu või sa sa viid meid tagasi vanasse aega ja üldse noh, ENSV. Aga Me oleme, aga oleme, oleme ausad, tegu on ikkagi väga odava võttega ikka väga-väga odav, odav lähenemine ja, ja 20 aastat pärast seda, kui, kui meil on nüüd uut riiki, selle selliste võtete kasutamine on. Kohati on lubatud kõik võtted kasutada, ega siis midagi midagi nagu lahti ei ole, aga aga samas samas, no kaua-kaua me selle sellel teema peal siis nüüd nämmutame jäita selle, seda ette, see on eriti eriskummaline, sest noh, tema, tema, need adressaadid on ikka ikka ju nii puhtalt kui üldse võivad puhtalt olla, et et noh, võib-olla ma loodan küll, et järgmiste valimiste ajal need need asjad nagu, nagu juba kaob meelest ära, et, et see, see, mis täna sünnib, sünnib sellepärast, nii et, et meie, meie tänased inimesed on sellised, aga mitte sellepärast, et me tuleme sealt kuskilt Nõukogude Liidust ENSVs. Et see on seal huvitav tähelepanek, Aarne, aga kui nüüd vaadata kella, siis olen ma peaaegu poole sellest taotlust nagu räägi nendest ainult presidendi presidendivalimistest ja. Mulle endale tundub küll, et, et need tegelikult ei ole nagu nüüd Eesti tuleviku osas kõige määravam ja kõige olulisem sündmus ja, ja võib-olla. Ja võib-olla on see pigem teatud mõttes asendustegevused, et et ma olen viimasena Mina olen tsiteerinud need peaaegu sõna-sõnalt Taagepera ta ütles seda küll presidendi otsevalimiste kohta ja selle jutu kohta Ta nimetas, ta kasutas seda sõna minu arvates ka Mart Laari kirja kohta, et ka see uudis on asendustegevus. Aga noh, ma olen viimase nädala jooksul lugenud ühte ühte tõeliselt vapustavat raamatuid, mis on tegelikult pannud mind nagu väga murelikud, nagu mõtlema sellele Eesti tulevikule, et sest ta oli ka eelmisel nädalal pressis intervjuu soeta Annisti kirjutatud raamat Eesti Eesti küla küla külade olukorrast, et ta ise elas kahest eesti külas Lõuna-Eestis ja see olukord, mida see kirjeldab, on nagu niivõrd masendav ja lootusetu ja kurb, et ja et ma arvan, et et sellistele probleemidele lahenduse leidmine on võib-olla No me oleme küll jah 20 minutit pühendanud presidendivalimistele, mis olid aga aga tegelikult oleks seesama asi võinud olla sellesama debatti üks üks üks suuri teemasid aga ei olnud, seda sellepärast, et kumbki ei tahtnud seda esile tõsta. Jah, et kui oleks olnud Rüütel teisel pool, siis oleks ilmselt just sellised probleemid muidugi esile tõusnud. No seda raamatut nüüd tutvustatud, mina isiklikult teda lugenud ei ole, aga ma olen, ma olen kuulnud selle raamatu kohta palju head. Sa võid öelda kahe lausega, et millest noh, nii-öelda sisu kokku võtta. See räägib külast sellistest kahest külast, kus olid nõukogude ajal, nagu ma arvan, et seal on niisugused kolhoosikeskused, seal on teatud mõttes linlik infrastruktuur, et inimesed elavad nagu linnas linnastiilis, aga samal ajal neil ei ole seal normaalset transporti, neil ei ole muid muid linna elu nagu võimalused. Majad on nagu linnas, aga samal ajal see Lindlik keskkond puudub. Et omavahelised suhted on, on, on väga halvad inimestel. Väikse küla inimesed kohtuvad bussipeatuses, keegi ei ütle üksteisele tere. Üks vanainimene jääb haigeks, ükski külaelanik ei ole nõus oma õlga alla panema ja inimeste arsti juurde viima. Nojah, see on nii-öelda linna probleemid, linnas on see tavaline, et sa ei tea, kes sul kortermajas vastase ukse taga elab. See ei ole nagu ma ei tea, vaid ei taha küla, vaid on just see monofunktsionaalne asula, nagu need on ikkagi need on küla. Tegelikult 11 tunnevad ja see ongi nagu ehmatav, et nad 11 tunnevad, aga samal ajal nad ei, ei suhtu üksteisesse toetavalt, nad ei, nad ei aita 11. Ja ma lugesin seal raamatus oli, oli tsiteeritud ühe kuueteistaastaste selle külatüdruku kirjandit, mis ta koolis kirjutas ja ütles, et ma arvan, et üheski teises külas Eestis ei ole nii palju kurja ja ebasõbralikke inimesi kui siin meie, meie külakeses. Et eks see raamat räägib põhimõtteliselt sellest, kuidas inimeste vahel puudub igasugune elementaarne soojus. Et poliitikud ju väga tihti ütlevad seda. Et kui külades on transpordiprobleemid, et arstid jäävad järjest kaugemaks, poed jäävad järjest kaugemaks, et ehk siis inimesed 11 aitavad, et viivad 11 arsti juurde, toovad teisele poest kaupa, aga tuleb välja, et tegelikult reaalselt ei toimi. Noh, muidugi me ilmselt ei saa ka kahe küla näite varal väga sajaprotsendilise üldistusi teha terve terve Eesti kohta, sest on ju teada ka vastupidiseid näiteid ja vastupidistes külades, kus on see see kodanikuühiskonna liikumine on ikka päris hästi jalad alla saanud ja kus tehakse väga paljusid asju ühiselt ja just nimelt see, mis sa rääkisid. Et kui on vaja transporti, siis pannakse õlg alla ja noh, ma ei tea, kui, kui suure üldistusjõuga me võiksime seda seda kahe küla kirjeldust võtta. Ja tegelikult seda raamatut lugedes Maran tabab igaüht ta selline küsimus, et, et kas te käinud nende kahe küla kohta, kus autor ja kas see käib selle laiema piirkonna kohta, seal on siis põlva ja Setumaal üks küla Põlvamaal, teine on setomaal. Või võib siin nagu teatud üldistusi teha, aga Eesti ühiskonna kohta laiemalt tuleb välja muidugi ka see, et nendest kahest külast see, mis setomaale, kus on selline tugevam kohalik identiteet ja, ja selline teatud uhkus oma selle rahvakultuuri üle seal on nagu olukord natuke parem kui selles teises külas, kus, kus identiteet nagu nõrgem No kaudselt või võib-olla isegi väga kaudselt on see temaatika seotud ka lõppeva nädala ühe kuupäevaga ehk esimese septembriga. Esimene september on alati olnud Eestis, olgu siis ENSV või veeajal olnud alati sellise märgilise tähendusega, me räägime sellele eelnevatel päevadel ja sel päeval hästi palju haridusest ja hallitusest ja teadmistest ja tarkusest ja koolist ja kooliminekust ja ja ega siis see nädal ei olnud, seal on hästi palju, räägiti, avati, tõstetakse nagu esile kas juhuslikult või, või midagi satub, nii et üks, kaks teemat, sest et lõppude lõpuks see koolihariduse teema on, on üks, üks lõpmata lõpmata lai teema mille, mis ajab juuri absoluutselt igasse eluvaldkonda, aga aga seekord olid siis nii-öelda esile tõstetud õpetajate palgad. Ja teine oli siis kõrgkooliseadus, mida siis minister Aaviksoo käib praegu jõuliselt tutvustamas ja, ja nii-öelda tsensust otsimas meie meie kõrgkoolides viimati siis oli see vist Tartus kus ta kohtus kohtus selle avainimestega. Ja noh, see, et nüüd õpetajate palgad on, on, on taas jutuks. Ei ole ka mingi ime, sellepärast et seis on seisund, kehvakene ma küll ei, ma ei ole selle ala asjatundja, loomulikult, aga, aga ma. Ma ei ole, ma ei ole kindel, kas õpetajate palgaküsimus on nagu Eesti Eesti haridusmaastiku kõige kõige olulisem küsimus võib-olla olnud. No tegelikult see on ikkagi piisavalt oluline küsimus, et et kui me võrdleme Eestit Soomega, et nii Eesti kui ka Soome mõlemad on küll PISA testi järgi nagu üsna üsna üsna tublid riigid, et Soome on küll meist mõnevõrra eespool, aga et mis meid nagu väga eristab, on see, et Soomes on õpetaja amet tudengite seas üks kõige populaarsemaid sinna õpetajaks tahavad saada parimatest parimad. Aga Eestis on see pigem niimoodi, et need, kes nagu kuskile mujale väga ei saa, et nemad siis lähevad kooli. Ja siin ongi küsimus, et miks see, miks see töö nagunii. Et miks ei ole piisavalt motiveeriv noortele inimestele ja noh, muidugi maapiirkondades nagu nendest samadest küladest, mida kas või kirjeldus vaata õnnistama raamatuid, et seal on selge, et seal nagu õpetaja on pigem väga kõrge staatusega ja elab pigem paremini kui teised, aga kui me võtame nüüd linnad, kus, kus juba eluaseme kulud on, on, on väga suured, et siin on ikka noore lõppeda nagu väga raske toime tulla, et ma, mul on endalgi mõned, mõned head kolleegid, kes on läinud seda missioonitundest õpetajaks ja kes ikka kurdavad, et et see elatustase on ikka vilets õpetajana ja ma arvan, et et kui tahta nagu meelitada paremaid paremaid noori kooli, et siis ikka on, on, on palgaküsimus üpriski oluline. No minu meelest on see, kui me siin vahepeal juba rääkisime Eesti riigi tulevikust ja keskmisest ja püsimajäämisest, see on üks, üks kriitilise tähtsusega küsimus, nimelt see, et meie kasvavale põlvkonnale annaksid haridust kõige paremad ja, aga kõige paremat me saame ametisse meelitada ainult siis, kui neil on vastav töötasu. Ja kui sa tõid Soome võrdluse, et Soomes on esiteks õpetajate palgad on prestiižsed, amet on prestiižne, siis meil kipub noh, tõepoolest olema niimoodi, et kui me rääkisime siin ENSV-st, siis selles küsimuses ehk õpetaja prestiiži ja palgaküsimuses oleme jäänud ENSV tasemele. Ma just praegu loen Mihkel Muti mälestusteraamatut. Ja seal ta kirjeldab siis olukorda, kui filoloogia, Tartu Ülikooli hakkasid lõpetama, siis reeglina suunati nad kõik õpetajateks. Ja igaüks Slikerdas, niipalju kui vähe sai, et sellest kohustuslikust suunamisest ära hoida, sest nagu sedastas mutt, et ENSV-s ehk siis nõukogude ajal oli see õpetaja, noh see on lihtsalt üks madalamal redelipulgal olev amet, sinna kõlbasid ainult need, kes kuskile mujale ei kõlvanud. Paraku see suhtumine on kuidagi kandunud ka tänapäeva ja sellega ei ole otsustavalt tegeletud. Jah, ja muidugi Eestis ja Soomes õpetajaametit eristab on ka see, et nagu väitis Soome haridusminister ühes intervjuus temaga kunagi tegin, siis Soomes on õpetaja nagu hästi suur vabadus ja see töö on, on, on loominguline töö küllaltki, et ta, tal on suur autonoomia selle üle, et kuidas ta õpetab. Ja nõnda edasi, aga et Eestis on see, on see asi kuidagi palju rohkem normeeritud ja õpetajad on nagu väga suure surve all kõigi nende riigieksamite ja edetabelite pärast. Ja noh, mul on tunne, et võib-olla mingit rolli mängivad siin ka õpikud, et ma just eile vestlesin ühe ühe gümnaasiumiõpetaja õpetab inglise keelt ja ta näitas mulle neid inglise keele õpikuid, mis olid välja antud Eestis gümnaasiumiõpilastele ja võrdles neid, mis olid välja antud Saksamaal gümnaasiumiõpilastele. Seal tuli välja, et Eestis need õpikud olid tegelikult ka nagu küllaltki sellised vanamoodsad, et nad keskendusid sellele. Kui näiteks tutvustasid Suurbritannia Inglismaa poliitilist süsteemi, siis keskenduti sellele pähe õppida. Et mis institutsioon, mida teeb, aga samal ajal kui selles saksa inglise keelses õpikus keskenduti samale teemale, siis rõhk oli sellele, et kuidas ärgitada klassist nagu diskussiooni õpilasi oma peaga mõtlema see tunduda nagu väike väike nüanss tegelikult see kõik on kokku, et millest, millest haridust koosneb? No ma ütlen, et see teema on niivõrd lai, Me võime, võime sel teemal rääkima jäädagi ja, ja igaüks räägib oma omakandi pealt, aga minu meelest seekord meedia väga ilusti tõi välja ühe väga-väga selge tendentsi, esimesel septembril, kui vaatasime, mis, mis meil eetris oli ja mis, mis, mis lehed kirjutasid seal, kus on jõukust, seal, kus on rikkad ja ilusad, seal tehakse lapsi ja, ja seal on, on ka koolide järele suur vajadus. Viimsi koolist räägiti, eks ole, hästi palju sel nädalal kus siis esimesse klassi läks tervelt üheksa klassikomplekti, kus on veel väike väike klass või, või see kaks väikest klassi kus tegeldakse spetsiaalselt sellistena, eriti aktiivsete või, või mingisuguste noh, natuke teistsuguste lastega. Selleks on olemas resurssi, raha, jõudu, kõike olemas. See, et seal rohkem kool ei ole, nüüd hakatakse vist vist rajama sinna ümbruskonda ka, aga, aga et peale peale Viimsiga on vist ainult koolselt küüsis, mis läheb edasi? See on seal üks suur tegemata jätmine. Viimsi on üks üks rikkamaid, kui mitte kõige rikkam olnud Eestis. Ja samas kõrval me loeme, eks ole, ühe saare peal läheb esimesse klassi vints läks vist 184 last, esimest korda poolsaare peal hoitakse püsti kooli, kus esimesse klassi läks kas üks või kolm last või noh, pole vahet, eks ole. No kui me, kui me oleme nii pagana liberaalsed ja, ja, ja sellist harrastame kapitalistliku turumajandust, siis, siis on ju selge, et, et, et need tingimused ei olegi võrdsed ja ei saagi kunagi võrdsed olema, sellepärast et, et kus on ikka lapsed, seal on ka sinna tulebki raha. Ma ei räägi üldse nii-öelda, sest pearahasüsteemist vaid vaid seal on, seal on rohkem rohkem tarbimist lihtsalt. Ja, ja ühe või kolme esimese klassi lapsega kool on midagi muud kui 184 esimese klassi lapsega kool. Et hädade algus ja lõpp on minu meelest ikkagi see, et Eesti jääb järjest tühjemaks. Ja kui me siin mõnekümne aasta pärast tõesti olen, on meid kõik kokku, olgu nad siis eestlased, venelased, juudid, valgevenelased või kes iganes türklased siis ja mida alla miljoni siis on see siis me oleme alla miljoni riike, meil meil on sellised probleemid, nagu on alla miljoni rahvastel ja kui meid seal rohkem, siis tuleb ka lapsi, siis tuleb ka nõudmist ja pakkumist ja ma arvan, et et, et see ongi meie nii-öelda kogu selle kogu selle asja hädahädade algus ja lõpp. Ehk siis märksõna ääremaastumine, ääremaastumine absoluutselt paratamatu ja riigis või ühiskonnas, kus, kus inimesi jääb järjest vähemaks ja, ja elanikkond järjest vanemaks muuta. Jätkas esmaspäeval avaldatav uusi inimarengu aruannet, ei juttu sellest, et kui ma ei eksi, siis ligi pooled alla 30. et inimesed ütlevad, et nad ei saa öelda, et nad seoksid enda ja oma laste tuleviku kindlasti Eestiga, et see on kindlasti päris päris mõtlema. Noh, see ka veel ja üha rohkem koondutakse linnadesse ja, ja Eesti jääbki selliseks mõnusaks. Noh, nagu ma enne ütlesin, teemapargiks, kus käiakse põtru küttimas ja käiakse puutumatut loodust vaatamas ja ja oleme selline haruldane saareke Euroopas, Euroopa Liidust rääkimata, et kus, kus võib metsa seenele minna, aga nagu kus, nagu inimasustust enam ei ole ja, ja noh, nii ta ongi. Vist jah, natuke liiga pessimistlik, mille, mille peale asustamata saare? Mille poolest on pessimistlik, on Brüsselis, vaadatakse juba praegu meid nagu metsalise ja küsitakse, et Kaldre, kas sa lähed jälle metsa seenele. Kes see siis metsas seeni korjab, seeni, seeni saadakse poest. No nii, see on, see on, see on nende probleem, ma sellega küll oma pead ei vaevaks, aga mis puutub sellesse, et külad jooksevad tühjuses tühjaks, siis see on ka palju suuremate riikide mure ja häda, kuigi noh Venemaa rahvaarv on peaaegu 150 miljonit, aga kannatavad selle välja Venemaaga ilmselt suur, aga, aga kui palju me oleme näinud erinevaid dokfilme sellest, kuidas need kuulsad vene külad kunagi suured ja uhked oma oma ajaloole, mis on tegelikult tühjaks jooksnud seal ei ole ju peale vanamutikest paari vanamutikene, kes enam ei jõua mitte kedagi. Nii et noh, selles mõttes on paljudes riikides need probleemid sarnased ja suured tõmbekeskused paratamatult tõmbavad inimesi ju noh, nagu magnetiga, eks ole. Ja võib-olla ongi lõpuks niimoodi, et Eestis 50 aasta pärast elavad inimesed ainult Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas. Jajah, me omal ajal naersime ja sõimasin või Jüri Mõisa, eks ole, kes ütles, et tulge ära, sealtmaalt tulge Tallinnasse kõik. Nii lähebki. Tegelikult võiks võib näha midagi ka vastupidist tendentsi, et ma arvan, et kõikide tutvusringkonnas on kindlasti noori inimesi, kes on üles kasvanud Liina asja sisenen kulinaid hoopis maale, on seal praegu väga rahul selle eluga. Ja ma ikkagi arvan seda, et, et maailmas ikkagi pigem ka nõudlust ka, näiteks põllumajandustoodete järgi pigem pigem kasvab kui kahaneb ja Eestile on ikkagi selleks ka väga Ei no seda küll, et üha noori peresid läheb rohkem värske õhu kätte maale, aga, aga nad lähevad elama sinna ja põhimõtteliselt linnaelu Nad teevad tehnoloogia areng lubab neil oma oma tavalist tööd, mida nad teeksid siin mõne Tallinna pilvelõhkuja mingisuguse Sofi siis, eks ole, võimaldab seda teha kuskilt kuskilt põllu pealt majast ja ta ei pea üldse üldse edasi-tagasi sõitma, et oma töö ära teha. Ega ega see siis veel mingisugust maa ja külaelu ei edenda. Nojah, ega algade edendab. Ka teistsuguseid näiteid, mitte ainult nii, et lähevad arvutiga mingisugust kaugtööd tegema. Mis nad lähevad tegema lehmi? Mida ma tean, jah, konkreetsed näitajad, minu kunagine kolleeg TV1 päevilt. Läks, ajakirjanik läks, kolis oma abikaasaga maale päris kaugele Lõuna-Eestisse, kui ma ei eksi. Neil on lambafarm, lamba talu ja tegelevad ainult lammaste kasvatamisega. Teist näidet ma tean. Riisipere lähedal on üks väga tore talu on ratsatalu, kus mees, naine, järeltulev põlvkond, kasvatab hobuseid, pakub nii ratsutamisteenust kui ka seal pulmakaarikuga. Ja kui palju on meil vaja ratsutamisteenust? Noh, aga seda on meil ka palju eesti rahval ratsutamisteenust vaja. No aga meil, meil on neid juba nii, et tapab, aga meil on kalakohvikut ka vaja kuskil, meil on kalakohvikut palju, meil juba neid forelli talusid. No aga valdkondi on teisigi. Aga nüüd nii pessimistlik kaala. Aga noh, ma, ma usun tegelikult ka seda, et, et kui elatustase Eestis paraneb, et, et inimesed hakkavad, ma arvan ka järjest enam ka eelistama niisugust kohapeal kasvatatud toitu mahedalt kasvatatud toitu, vaid see kõik peaks olema ju tegelikult pakkuma uusi Mahedalt kasvatatud toit on poes, linna supermarketis juba müügil. Ütleme, paraneb kui, kui tead, kui ainult langetatakse õigeid otsuseid, tänavu aasta on jälle jälle väga paljudes Eesti nii-öelda maakohtades või aedades on, on, on metsik õunauputus, aga, aga praktiliselt ühestki poest eesti õuna ei saa, mis on miljon korda parem, kui, kui see plastik kuskilt mujalt toodud ja, ja puhas ja ilus ja maitsev ja mitte kuskilt ei saa, tegelikult ei ole ju, see ei ole ju see, selle küsimus, et, et, et ei ole õuna, vaid, vaid seda ei võeta. Kes ei ole ju normaalne, tegelikult peaks olema ikka iga supermarketi nagu auasi müüja ikka iga kohaliku, kui sa vaatad, näed, ei ole hoidurvaliku õunu mitte tuua Belgiast pakendisse pandud sõstraid nagu siin ja ei ole, ei ole absoluutselt vahet, kas seda supermarketit peab välisvõi eesti kapital absoluutselt mitte mingit häälingut. Häbiväärne, et, et kui sul on, nagu leitakse, see peab olema, valida seal 30 erinevat sorti kartulikrõpsu ja ma ei tea, mitu sorti pesupulbrit. Praegune olukord Brasiilia õuna, eks ole, noh, ja nii ongi. Võtke jalad kõhu alt välja, mis te sõidate autoga sinna supermarketisse, minge turule, ostke, seal on Eesti kaupa, nii et tapab. Sydame, teemegi. Tagasi tulles õpetajate palkade juurde, siis no mis iganes. Sa nimetasid mind enne pessimismiks, aga, aga tundub küll, et praeguses olukorras kõik see, mis meid ähvardab, mis, mis tuleb Euroopast ja ja kui see üks üks riik sisuliselt teise järel pankrotti läheb ja, ja kuuldes seda, millist, millist riigieelarvet praegu koostatakse ja mis õige vorstiga lukku lüüakse, siis, siis tundub küll, et, et ei ole, ei ole nagu lootustki, nagu ma tean haridusministeeriumiga võtnud rohkem suuna sellele et ühendame koolid, vähendame koole, koondame ja siis see raha, mis sealt alles jääb, võib minna õpetajate palkadeks, aga aga muud muud ootust küll vist eriti ei ole. Paraku oli nõudmised on suured, 20 protsenti kohe ja 40 protsenti. Lähima paari-kolme aastaga. No ilmselt tahab meie praegune valitsus jätkata selle imelapse maine hoidmist, mis tal nüüd on tekkinud nii Euroopas kui maailmas, et lihvime selle eelarve ja selle riigi nii õhukeseks, kui vähegi annab. Äkki lipsame sellest majanduskriisist läbi, võib-olla ainsana Euroopa Liidus, kus majandus hakkab kasvama. Aga mis selle hinnaks võib olla? Tere, Hinnaks ongi see, et mingit palgatõusu mitte kellelegi ja elatustase paratamatult nagu vedur läheb. Pelgalt ju vahepeal juba tõusevad, mitte muidugi igal pool, aga, aga on kuulda olnud, et siin ja seal on olnud väike palgatõus. Nojaa, aga see on ikka väga marginaalsetest kohtades ja, aga mis see teine lahendus on siis mitte kärpida või mitte olla konservatiivne selles mõttes? No ei tea ju, mis on teine lahendus, aga on ka teistmoodi võimalik. Skandinaavia riigid on kuidagi teistmoodi hakkama saanud. Nojah, ei ole vaja võrrelda sedasamust selle teisega, aga, aga, aga meie, meie, see, see baas, kus me oleme ja ja kui meil, ütleme nüüd ekspordiga on nagu hakkas paremini minema, siis, siis investeeringuid tuleb juurde. Aga kui Põhjamaade turg tagant kukub, nagu öeldakse, siis lähme Hiina turule vaata Hiina turule või nüüd enam ei lähe pärast seda, kui õed dalai-laamat siin võrustasime ja, ja teema on tegelikult väga huvitav. Ja, ja võib-olla saate lõpus räägimegi seal sellel sellel sellel teemal, et siis põllumajandusministrile Helir-Valdor Seeder eile öeldi äsja. Ära tule, ei ole meil sind vaja, huvitav Tallinna linnapea kavandab ka Hiina-visiiti, peakski lihtsalt minema minu teada. Septembrikuu jooksul Hiina talle ei öelda, et ära tulla. Millest selline vahetegemine aga ei ole vistiinlase hiinlaste jaoks piisavalt kõrge ametnik, ta on lihtsalt üks munitsipaallinna peal. No aga ta andis Jõgeva linna keskväljaku dalai-laama Ole esinemiseks ja Moldova telk oli seal Ja kui ma õigesti mäletan, seadis dalai-laama eeskujuks enda oponendile Keskerakonna Keskerakonna uue juhi korra kohale. Et dalai-laama sõnumi tsiteerida. See see dalai-laamaga seonduv on muidugi ka teisest küljest väga huvitav, see on ka huvitav välispoliitiliste järelmete juurde jõuame ka veel tagasi, aga on see sisepoliitilises mõttes et siis, kui dalai-laama siia tuli, see oli suur suur palundra läks lahti selle üle, miks ei kohtuta kohe ametlikku, mitte väga kõrgel tasemel dalai-laamaga. Noh siis kõik tegid sellist vingerpussi, et noh, nagu kohtusid, aga mitte ei olnud selle ametliku nagu sellist märget juures. Vastus juhuslikult läheb, astus juhuslikult läbi meie kommentaatorid Ta meie kommentaatorite hädakisa paljudel oli, oli väga suur, et kus on kadunud meie väärtuspõhine välispoliitika, miks ei võeta sellist sellist meest nagu dalai-laama vastu kõige kõrgemal tasemel, et noh, et umbes jälgime Puna-Hiina nõuandeid, eks ole, jälgime teiste suurriikide õpetusi ja nõnda edasi. Nüüd kui dalai-laamaga ikkagi kohtuti ja tulid need hiina sanktsioonid, sisulised sanktsioonid ju, eks ole, kui ministrile öeldakse visiit ära või kui Hiina delegatsioon jätab ära sõidu Eestis kus pidi siis all kirjastatama topeltmaksustamise vältimise kokkulepe, mingit lisa? Ja enne visiitikogul ei tea, tuleb, öeldi Parlamendi ja Eesti-Hiina ja Eesti-Tiibeti toetusgrupile. Ärge tulge. Ja Hiina saatkond tegi ju väga jõulise protestiavaldused siis nüüd kui nagu Hiinaga on läinud suhted teravamaks, siis on nagu vastupidine kriitikalaviin tulnud, et Eesti välispoliitika puusse pannud, eks ole, miks seda üldse tehti ja noh, nüüd on järeldused käes. Skisofreeniline olukord tekib kogu aeg. Et mis siis, nagu see õige käitumine oleks pidanud olema? No eks need on, olen ma kujutan ette nagu erinevad erinevad inimesed, kes üht ja teist väidavad, et küll, aga kellaga olema nõus sellega tegelikult eksinud avalikkuse harimisele oli oma osa võib olla ka nagu ajakirjanduses tegemata tööle, et siin oleks võinud olla ju ka enne enne dalai-laama tulekut üks mingisugune selline nagu õpetlik nagu õpetlikult rääkida sellest, et mis sanktsioonid siis on reaalselt nagu tabanud neid riike, kus ta, kus ta on kõrgel tasemel kohtunud, jätkas neile pärast peaksime muretsema või, või mitte. Tahaksin tulla nagu üllatusena, et oleks kohe-kohe teadnud, et noh, ma mäletan siin kas, kui Angela Merkel kohtus dalai-laama see oli vist 2007 sügisele, siis pärast teda. Hiina, Hiina välisminister tühistas kohtumise Saksa välisministriga, Hiina esindajad ei tulnud Iraani, Iraani tuumaprobleemide teemalisele konverentsile Berliinis ja nii edasi, et. Meil on see teadmine on meil ju olemas, meie me ju teame kogu seda faktoloogia, et mis on juhtunud, kui aga kui me tegelikult ajakirjanduse pressis päris kõvasti nendel päevadel, kui dalai-laama oli siin, et, et mismoodi Hiina võib nii-öelda vastusamme astuda või meid karistada või ükspuha, mis väljendit me kasutame, see on nagu rohkem maitseasi. Ja väga üksmeelne vastus nii-öelda asjatundjate suust oli see, et mitte kuidagi eriti sellepärast, et Meil Liinaga kaubavahetus moodustab seal mingisuguse null koma protsenti. Hiina ei ole neile prioriteet ja no no mis see, mis, mis nad ikka meiega teha saavad, kas see oli see, oli selge, et see lapse jutt sellest, et Hiina on suur riik, Hiina ja ja võib meid toetada mis tahes tasandil kogu maailmas räägitakse, praegu tuuakse välja see, et Hiina, ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige ja Eesti tahab, saadab ajutiseks liikmeks, et, et siis on nagu hiina sõna väga tähtis, no ei saa ajutiseks liikmeks, mis siis. Aga Hiina võib meie huve riivata ja mitte meid aidata, tuletame ikkagi meelde, kui kui, kui kasulik oli meile hiina toetus pronksiöödel. Äärmiselt see oli, see oli, see oli üks jõulisemaid astumisi nii-öelda vene propaganda ja vene selle kogu selle masina vastu ja, ja see oli meile suuresti abiks. Nüüd ma ei taha selle jutuga öelda seda, et, et dalai-laamat vastu ei võiks võtta. Aga, aga rääkida seda, et et, et Hiina noh, meie, meie huvid kuskile ei põrku ja Hiina ei saa üldse mitte midagi teha. Ei saa meid karistada. Ei, meil on üldiselt noh täiesti ükskõik, on see Hiina riik olemas või ei ole. See on ju, vabandust, aga lamba jutt. Et ma siin ääremärkusega ütleksin, et tegelikult mulle endale väga meeldis dalai-laama sõnum, mis ta siin Eestis inimesteni viis, et see oli kõik nagu väga ilus ja mõtlemapaneva süga. Aga teises keeles mulle tundub, et need aitäh, head poliitikud, kes temaga väga aktiivselt kohtusid, tähendab pigem nagu nii-öelda nagu kümblesid selles selles selles nagu tähelepanu see aeg, see oli nagu pigem niisugune nagu sisepoliitilise toetuse saavutamisele mõel jooksevad, käitumine on, ma arvan, et see tegelikult ei olnud nagu küsimust, elasid nad. Et see oleks nüüd olnud nagu mingisugune väga tõsiseltvõetav tegu, mis oleks toetanud toetanud dalai-laama selliseid poliitilisi poliitilisi seisukohti, et see oli pigem pigem enda enda maineprojekt. No see ainuke lootus, see, et eks siis, ega, ega Hiina ei saa ju ka kogu kogu maailmaga tülli minna, eks tal on, tal on muidugi on ta suur maailma teine majandus ja nõnda edasi, aga aga kui me meenutame, kui paljudes riikides on dalai-laama käinud, kui palju on ta kohtunud kõrgete riigiametnikega? Jah, tõepoolest Tiina on reageerinud valuliselt, jätnud ära kohtumisi ja nõnda edasi, aga ka lõppkokkuvõttes peab ka hiina edasi elama ja suhtleme Euroopa Liiduga ja suhtlema ka USAga, kus Dalai Lama on käinud, et et ma arvan, et see see, et Hiina niimoodi reageeris, see oli täiesti etteennustatav, küsimus on lihtsalt selles, et kas selles on ka mingit reaalsetele majanduslikke järelmeid Eesti jaoks, kas kes nende ettevõtete juustust tahavad Hiina turule? No selge see, et, et, et et sellel dalai-laamaga kohtumise ajal on olnud tähendab sääred nii, nii Ameerika Ühendriikide jaoks, nii Angela Merkeli, nii Nicolas Sarkozy kohtumise järel. Aga küsimus on selles, et, et üks suurriik on Hiina jaoks nagu tõeliselt oluline, aga sellist nagu väikest riiki, kui sa teed midagi sellist, mis talle meeldida, ta võib kiusata palju rohkem. Üks illusioon on meil kogu aeg olnud, et, et nii-öelda läbiastumise poliitika või, või siis mingisugusel üritusel, kus dalai-laama esineb näiteks noh, siin oli Vabaduse väljakul või siis budismi instituudi ET on seal on mingisugune vahe, kui, kui nii-öelda päris ametliku kohtumisega kui dalai-laamat võõrustatakse nii-öelda juhusliku läbi hüppamise kaudu, siis siis sa hoopis midagi, midagi leebemat, kui kui mingisugune ametlik punase vaiba lahtirullimine tegelikult Puna-Hiina jaoks ei ole mitte mingisugust vahet. President Ilves istub dalai-laama kõrval ja nad vestlevad sõbralikult, siis on see president Ilvese ja dalai-laama kohtumine ja absoluutselt ei oma mingit tähtsust, kas, kas on tegu Ühe ühe või teise protokollilise vormiga Hiina Hiina jaoks piisab täiesti sellest, et nad võtavad seda kui kohtumise fakti samal ajal ministritega ja noh, see, et, et IRL-i ministrid kohtusid dalai-laamaga ja reformi omad mitte ja välisministeerium hoidis nagu, nagu tulest eemale dalai-laamaga kokkupuutumist. Ma ei räägi ainult ministrist, vaid vaid peeglist, välisministeeriumi kõrgematest ametnikest. Kuuldavasti olla selline korraldus välja antud. Mul on kahju, sest siin paistab, et Eestil puudub tegelikult ühtne ühtne välispoliitika, eks ole. Et ma ei tea, kas me siin peale võrreldes Eestit ja Soomet, et selleks, et see dalai-laama sõnumit toetaksid et sa ei pea nagu minema sinna riigi tasemel tegelikult noh, tega koht kohtumistele, et et suunamiaalides nagu käitus siin mõnevõrra nagu targemalt ja meenutaks, et nad on üldse ka muudes asjades, oleme targemad, et võtame kas või selle Nord Streami gaasitoru rajamise, kus Eesti ei lubanud isegi uuringuid läbi viia. Aga kui samal ajal Soome on nüüd toru ära niikuinii, seda küll, aga ära neid kahte asja ühte patta. Ta pole, sest et ühe pool oleks ikkagi tegu nagu, nagu väärtuste ja ja inimõiguste ja kodanikuõiguste hindamisega väärtustamisega ja teisel pool on puhas puhas poliitika. Aga noh, vaieldamatult dalai-laama on. Ma ei tea, viimase 100 aasta üks, üks üks üks suuremaid inimesi. Juhtide hulgas noh, mitte siis riigijuhtide juhtide hulgas täiesti täiesti võrdväärne Mahatma kandiga näiteks? Jah, ma ei tea, ja kui sa, kui sa ikka pistad pea pea põõsasse ja ütled, et teed näo, et teda pole olemaski, et mis sisestuse ette su riiki tuleb, siis, siis on see ikka ikka kentsakas, tähendab, tuleb leida mingisugune elegantne viis. Et, et udi ja lambad ja nagu selle kohta öeldakse Ma ka ei tahaks, et Eesti välispoliitika muutuks veelgi põhimõttelageda samaks, nagu ta on. Nüüd see Hiina juhtum annaks sajandi näiteks selleks, et me ei taha ka Venemaad ärritada, meid Audorkovskid näiteks toetada sellepärast et Venemaa on meil ka oluline kaubanduspartner ja neid riike on teisigi, kus me peame nagu öeldakse, laua alla pugema ja ootama, millal koputatakse. Nojah, ja ka Hodorkovski juht on hoopis midagi muud. See, kuidas temaga praegu käitutakse, on kahtlemata taunitav. See, kuidas ta oma oma oma lasteaia miljardit kokku ajas hoopis hoopis teine lahe on, on puhas tuhandeprotsendiline väärtus ja mitte midagi muud. Siin on nagu vahe vahel, et kas te tõesti lähete, et nii-öelda selle sõnumi pärast kohtute emaga või siis ikkagi püüavad nagu kuidagi nagu pildile jääda temaga koos ja pigem nagu mingi sisepoliitiliste ambitsioonide nimel, et ma arvan ka asja oleks kindlasti võimalik leida nagu niisugune elegantne, elegantne lahendus. Kuulge, me peame nüüd oma sate elegantselt ära lõpetama, aga räägiks veel Külli-Riin Tigasson, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe olid täna selles ülielegantses saates aitäh kuulamast ja kaunist nädalavahetust.