Tere minu nimi on Tiina Mägi. Aga täpsemalt öeldes vist üks õnnelikumaid ja rikkamaid inimesi Eestis momendil. Öösel tundub niisugune jutt muidugi kuidagi kummaline, aga oleme mõttes 12 tundi tagasi. Ja oleksime kodulinna majas. Ja kujutage siis ette, pilti istub umbes 100 toredat elu näinud palju kogenud särasilmset, õnnelikku inimest vanalinna vanad elanikud, kes on vähemalt 70 aastat siin maailmas elanud siis nendega koos olla see mõni tund. Ja mõelda oma emadest, mis on meie emadepäeva nagu põhiline teema. Järjest suuremat õnne ei ole ju. Aga milles siis nüüd rikkus? Elu on niimoodi pandud, et igal inimesel on nagu äärmisel juhul kaks vanaisa ja vanaema. Ja üks isa ja ema rohkem nagu loodus pole seadnud. Aga mina võin uhkeldada sellega, et mul on 100. Sellepärast arvan, ma üldse ei eksi, kui ma ütlen, et ma olen Eesti üks kõige rikkam inimene, sellepärast et. Raad majad, maad on ja lähevad. Aga inimlikud suhted on ainukesed, mis jäävad. Neid ei võta mitte keegi ära. Ei siin ega seal elus on olnud ja nad jäävad. Vot nendest samadest suhetest taovski nagu rääkida sellepärast et sedasama rikkust, mis on meie enda loodud meie enda luua kipume vahel väga halvasti sellega ümber käima ja teda nagu ära kaotama või, või mitte õigesti hindama. On päris raske vahel mõelda. Ja kogeda ja teada, et on olnud inimesi kes on tähendanud Eesti maaelule palju mõnele tööle, vägapalju, nüüd on hinnatud, töid on pärjatud, nende järgi on elatud. Ja kui siis ükskord nende elu saab otsa ja saab otsa kusagil tundmatus kohas ja enam ei leidub kedagi kes võtaks ja saadaks selle inimese isegi tema viimsele maisele teel siis lisaks kurbusel on see lihtsalt paranduse raiskamine, sellepärast et selle inimese mõistus, teod, kogu elatud elu oleks väärt raamatuid. Ja neid juhuseid on ju palju. Millegipärast mäletame ja. Ja pärijame ja hindame igasuguseid ühepäevaliblikaid väga kõrgelt. Aga väga tihti unustame elutöid. Või meenutame neid liiga hilja siis, kui need ei aita enam. Uue töö tegemisel. Aas. Ja kuidagi kuidagi see hoolimatus üksteise suhtes inimeste suhtes on on üldse valus. Ja ma arvan, et meil ei oleks selle vea varal hindamiseks vaja mitte mitte konsultatsiooni võtta Rootsi firmadelt ja Ameerika firmadelt ja teha suhtekorralduse, Malle ja, ja kõiki muid, vaid me peaksime lihtsalt istuma korraks maha ja vaatame iseendasse ja oskama ise ajada need asjad niimoodi korda, et et me üksteisele haiget ei teeks. Meid ei ole nii palju, et me võiksime 11 ära unustada ikka põrgulikult vähe neid Eesti inimesi siin siin maamuna peal me ei räägi mitte ainult Eestimaa peal. Ja me, me peaksime olema kõik väga arvel ja kõik väga täpselt arvel ainult isikutena, vaid ka oma võimetega oma oma võimalustega seda elu edasi viia ja arendada. Ja ei tohiks liiga vara ära olla unustatud see osa, kes on suutelised rohkemaks ja kauemaks. Sellepärast, et kui meil seda kipume tegema, siis siis ei tule nagu pärast tegijaid, eriti peale. Mul oli eile üks niisugune tore lugu. Rääkisime vanade tuttavatega ja tuli juttu sellest, kes lapsed viitsivad majapidamistööd teha või ei vits. Kas neile meeldib meeldinud kevadine aeg aias askeldada ja ja jahu ja õues midagi teha peale müramis? Tuleb välja viitsivad küll, aga enne tuleb teha leping. Tuleb teha leping, et üks peenar väärtust näiteks väljas peenarde rajamisel tuleb väärtustada peenar hindega, mis tema eest siis saadaks, on siis 20 senti või on see siis kroone? Tähendab kui seitsme Kristjani laps praegu näeb tehingut? Isegi tehes head perele näeb selles tehingut aga mitte tegemise rõõmu. Ja kui pere läheb sellega ja see ütleb, et see on mäng siis minu meelest on see kuritegu. Kui juba kujuva inimlik suhe pannakse seitsmeaastasele lapsele rahalisi ärilisse tehingu skeemi mainib, ütleks ma, et me oleme kuskil kuskil väga kummalisena ääre peal ja sealt ääre pealt äratulek on, on juba päris raske veel niisuguseid kurbi mõtteid. Et milleks ja kuidas, mida väärtustame? Me räägime palju siin Tallinna vanalinnas nii-öelda renoveerimisest ja, ja korrastamisest ja summadest, mis selleks on eraldatud ja mainest ja maine müümisest ja mainega müümisest ja kõigest muust. Aga hinnata tegelikkust on tunduvalt keerulisem ja raskem. Toon näite. Presenteeriti väga koostööd taanlastega Taani kuninga aias kui seal tehti meeletute rahade eest möödunud aastal heakorratöid. Valgustuslilled sillutus, planeering, istumised, astumised pidi olema õhustik, modernsus koos ajaloolise taustaga ja kõik muu tegelikkus. Laternat lõhutakse iga päev. Pinkide peale, istuta vaid pingid, seistakse. Pingid on täis kirjutatud roppusi, seinad on täis kirjutatud roppusi. Umbes 100 kuni 200. On seda lihtsalt jõuravat hulka, kes seal igal õhtul kella seitsmest 11-ni aega veedab. Ükski turist sinna ei julge minna juba eemalt, sest turismigrupid juba teavad. Neid hoiatatakse, palun, ärge sealt läbi minge, sest te võite jääda ilma rahast ja elust. Seal töötab turistidele määratud neitsi kohvik, mis töötada ei saa, sest publik siin tulla ei saa. Tekib küsimus, miks. Ei hakka keegi võtma tagasi ta heakorrastus ja tegema uuesti musta maad kuid miks ei tehta midagi selleks, et lõpetada ära see tõeline terror, mis seal üleval on? Miks tehakse kulutused meeletud ühele poole ja minimaalset teisele poole, aga lõppkokkuvõttes ei ole tulemusi mitte null, vaid miinus. Terve Toompea. Õhtusel ajal ei ole enam koht, kus inimene võiks julgelt rahulikult tilkuda. Ma arvan, sama saatus ootab ülejäänud ülejäänud tänavust noh, nii-öelda lihvi saavaid kohti, sest et nad lihtsalt vallutatakse järgmise seltskonna poolt ja sealt edasi keegi enam ei, kedagi enam ei huvita, sest see lihtsalt on nii ja kogu lugu. Selle asemel, et oleks seal koht kuhu tõesti võib minna, see, kes ei taha minna kõrtsi kohvikusse istuda sõbragisel pingi peale tööd, kallistada, klatšida, rääkida tööst. Aga oletame nüüd nii, et paneks silmad kinni, tuttu, ärkaks hommikul üles. Ühtegi mõlemad pole. Ja algaks uus päev. Panin imeilus kevadpäike, paistab, võib-olla tuleb väga ilus suvi, võib olla algabki ilus uus aeg. Missugune võiks elus olla üks asi, mis seal lõpeb, kooliaasta lapsed, lõpetajad, klassid, koolid, annaks saates ja taevased nad läheksid edasi, õpime ametid ja kõrgharidust. Et neist tuleks niivõrd palju. Meie oma uut intelligentsi. Et lõpeks ükskord tahe meie riigil osta sisse ajusid lihtsate asjade otsustamiseks mujalt. Meie oma tohtrid, õed, sanitarid jäävad suurepäraselt ravida haigeid, kuidas ravida raskeid haigeid? Need jäävad suurepäraselt, kuidas kitsastes Nendes tingimustes need Eestimaa ravi asjad nii korda panna, et üks Saksamaa rohu ja igaüks Saksamaaoperatsiooni ja Üheks mahuks haiglas nad teos tunduvalt paremini kui need kes on nõudunud andma sealt. Suure vee teiselt poolt Rootsi konsultandid, kui ma ei eksi, olid vist need. Sellepärast, et see, mis on meie väga hästi töötanud tervishoiusüsteemis nüüd praeguseks tehtud ja tehakse võib võtta muidugi ära nii mõnegi noore inimese tahte kunagi üldse õppida arstiks. Sellepärast et kui su kui kutsest tehakse ettur elu Andrus ja poliitilisel laval tõstetakse sind üks päev ühest kohast teise siis vabandust, milleks inimeste elu ja tervisega ei mängita? Ei mängita nende reeglite järgi, mis meeldib mänguritele kelledz ei puutu see inimene absoluutselt mitte. On ju tohutult kurb vaadata tühjaks jäänud väga head ja väga hästi töötanud hiiv lastehaiglat mändide all, kus oligi koht kopsu ja hingamisteedehaigetele lastele. On väga kurb kuulda, et ühes, kui teises haiglas peaks jälle mingit uut reformi viiakse üle tervet hästi kokku töötanud osakonnad absoluutselt teise situatsiooni suhteliselt teise kollektiivi. Nad ei kaota oma professiooni, kaob tee mõte ja kokkutöötatud kollektiivi, väga hea tulemus läheb paratamatult kahtlusel. Kes võidab, kas tulevikus kaine mõistus, mis püüab sellele vastase veidi veidi praegu võidelda või jäävad nad alla, ei tea? Tähendab, lihtsalt on kahju, kui meil on niivõrd head professionaalid ja nendega mängitakse veel kord, ma ütlen nagu etturitega. Ja mängijad on meie omad, inimesed. Jama, riik nüüd alandlikult. Nii et ma siiski tahan ärgata hommikul selle mõttega, et need need on. Need on ära unustatud ja kõik on minemast normaalsesse rööbastesse ja tahaksin öelda paljudele poistele-tüdrukutele. Eestimaal tasub arstiks õppida. See asi on seda väärt. Tahaksin poistele-tüdrukutele, kes lõpetajad kooli soovitada, veel õppida õpetajaks. Sest õpetaja on see, kes tegelikult tunnistame seda endale või mitte, aga tegelikult on ema kõrval teine. Kes ikka seda pisikest inimest mudib vasakult ja paremalt. Ja temast siis tuleb kas seda või teist nägu. Aga kahjuks seda klassikalist õpetajat on praegu vähe. Seda, kes võtab Pille või Peetri käekõrvale ja jalutab temaga peale kooli ka natuke ringi ja räägib elust ja ütleb, et vot sul matemaatika nagu hästi ei lähe, aga aga ma lugesin õpetajate toas su kirja. Audit kirjutab väga hästi. Võib-olla sa mõtled, mis sa tulevikus tegema hakati? Ühesõnaga, et koolis seda väikest inimest märgatakse kui inimest, mitte kui ühikut, mitte kui pearaha eest koolis olevat üksust kellega lihtsalt tuleb tegeleda normi piires, nii mitu tundi ja kogu lugu. Mul on meeles üks seik, kui ma saatsin materjali meie haridussüsteemi. Mis ei olnud standartne kooli materjal, sellepärast et see puudutas tegevust kodulinna majas. Ja seal oli nagu teade kodulinna maja poolt korraldatavatest Tallinna ajaloo tundma Ma ise asjadest. Siis ma sain telefoni kane. Anonüümse. Tere, öeldi küll, et tekst oli, teil on koma vales kohas. Mõtlesin, vabandust, milles tööd. Pole tähtis, teil on koma vales kohas. Ma ütlen veel kord, et ma ei saa aru, vabandust, kellega ma räägin. Milles on asi. Meie kooli tuli üks paber, seal all on teie telefoninumber koma vales kohas. Mille peale ütlen ma, et vabandust, tõesti võib olla, tegemist on kiire, trükisega olulisem ei ole võib-olla komavaid see teade, mis selle teksti peale on. Kas teate, mind ei huvita see, millest seal on jutt. Aga telo oma vales kohas. No minu jaoks oli see üks kõige õudsemaid jutte, mis mul on olnud viimasel ajal. Haridusasutusega mõtlen, kui ma muidugi austan fanaatilisi õpetajaid, kes tõesti eesti keele õpetajana ütlevad, et komala on väga suur tähtsus eesti keeles ja ma ei eita seda. Kuid koma ei ole ainukene asi, mis peaks mahtuma meie ajju ja mõistusesse võib-olla siht koma kõrval. Eestimaa ajalugu ei ole vähem tähtis. Ja sellepärast kuri olla, et keegi arvab, et Eesti ajalugu on ka tähtis ja tähtsam võib-olla koma momendil ei maksaks nagu. Ja, ja sellepärast ma tahaksin kooma hakkan, saaksin rääkida nende poiste-tüdrukutega, kes tahavad minna kõrgkooli, minge õppige õpetajaks ja minge õppige niisugusteks õpetajateks. Et jaoks tõesti koma kõrval on tähtis punkt, hüüumärk. Ajalugu, matemaatika, kõik muu inimeseks olemine. Kinnispostile. Tahaksin ma veel seda öelda, et. Nüüd vanem sealt ma olen vana inimene ka, ma võin seda öelda poistele-tüdrukutele. Et ma, ma mitte ei põhine sellele, ma windlehest lugenud ilm hirmus palju neid igasuguseid pahasid laineid nendes kartuli krõpsudes. Aga, aga seda tahaksin öelda küll, et ärge nalja tehke oma oma tervisega ja valesöömisega sööge ikka putru ja suppi. Nii nagu nii nagu see ette nähtud, sellepärast et olete palju ilusamad siis, kui te seda teete. Ja, ja palju tervemad. Olen viimasel ajal nii palju näinud haigeid inimesi ja ükskõik mis neil ka vira ei ole. Enamus kõik asjad on alanud sellest, et oleks Ma kuulanud seda, mida mulle kunagi räägiti ja korralikult kõhu täis söönud hommikul enne kui kooli läksin mitte ainult õhtul tulnud ja kuskil neelan kalla mõne hamburgeri, siis ei oleks mul seda teist ja kolmandat või ka olnud. Aga ma ütlen, see on niisugune vanainimese jutt ja seda niikuinii ei arvesta keegi, enne, kui kui endale häda kaelas, aga. Nende poiste ja tüdrukutega ma mõtlen just eriti need, kes koolis käivad, sest siis on see aeg kõige kurjem. Peaks vot seesama kool, needsamad õpetajad, lisaks komale rääkis sellest samast asjast sellepärast, et koolisöökla kooli puhvet on see, kust võiks saada selle toorsalati. Aga see vajab muidugi mõtlemist aga mõtlemisega kuidagi defitsiidis väga paljud kohad ja asutused. Et see on nagu lisatöö või, või nii. Aga ma arvan, et mõtlemisega siiski võiks tegeleda sutsu rohkem. Polegi, nii väga lisatöö võib olla rõõm. Mida ma nendele poistele-tüdrukutele veel ütleksin? Ütleksin seda, et, Katsuge rohkem olla uhked meie oma Tallinna linna Eestimaale. Ja katsuge katsuke vaadata teda kuidagi pehmema pilguga. Ärge vaadake teda läbi mingite eksinitaja läbi läbi muude asjadega, vaadake lihtsalt nii nagu nii, nagu ta on on seda väärt. Ja, ja ta on tunduvalt huvitavam ja, ja mitmekesisem kui. Kui kõik need muud variandid, mida te siia juurde püüate pookida. Ärgu olgu keegi mulle pahane, aga aga noh, ma ei tea. Halloweeni asemel maituli on siiski parem. Meil natuke rohkem meil neid meie maskilt verest Vellitule ütlen välja ei saagi nii palju, nagu mõni arvab. Tähendab atribuutide müügihind on küll suur, aga rõõmja emotsioon ei ole vastavas väärtuses sellega koos. Nüüd üks korralik May tuli tuttava tädi juures. Ma arvan, et on tunduvalt parem. Noh. Kas just sõbrapäev, võib-olla aitab vastlapäevast ka? Nagu kah harjunud asi rohkem. Jutu mõte on selles, et ega meie hingedesse ja meie ellu ei mahu kõik asjad ära, mis maailmas on tehtud. Palju asju tehtud, pool tehakse midagi, igal pool on mingid rõõmud, igal pool on mingid kombed. Ja tal polnud mingeid ettevõtmised. Väga hästi tähendab see krampliku krahmemmeline, mida kuskil On nähtud, et ostsime tingimata selle mõttega meile, paneme natuke kodumeest, karda ümber ja ütleme, et see on nüüd meie pidu, meie komme, raiskame selle peale meeletu raha ja aega, aga emotsiooni ei tule. Nii et noh, ei maksaks nagu rabeleda. Et ma ei taha parafraseerida seda eestimaine ja brändi lugu, eks ole, aga aga niimoodi inimlikult ütlen, et kujundage ise seda Eesti mainet. Eesti brändi enda seestpoolt ei ole ka selle jaoks vaja kuskilt nalja kokku osta ja see Eestimaa, seda, et teda temast huvitutakse vaatama, tullakse ise tema üle uhked olema. Aga, aga ikka ainult siis, kui me seda ise teeme. Võõrlaenudega, me ei, tähendab see maani väike, ta on nii omapärane ja ta on nii ilusad sisened, noh, niisugused külge kleebitud võõrad pildid. No lihtsalt on odav ja koomiline, see tulemus. Ja head nahka sellest tuule. Ja nüüd tahakski, et need poisid ja tüdrukud, kes nüüd lähevad õppima ühiskondlik elu korraldamist, kuidas need teaduskonnad nüüd kõik seal on? Avalike suhete osakonnad ja kõik muud, et nad noh, ühesõnaga oma oma energiat muru ei paneks nende klantspiltide kokku hankimisele, sest see on massikaup ja odav. Massitoodang on alati odakäsitöö, on alati kallis, on see tähendab oma mõte on oma käsid tunduvalt väärtuslikum roll. Aga jälle ilmselt ei ole seda kerge teha, seepärast et pildid läikivad rohkem eemalt paistavad rohkem silma. Tegelikult üldse ei ole õige nii ilusat päeva õhtul nagu tänane eetada kurbi mõtteid ja ja olla pahane. Ja olla turris. Sellepärast, et seal on üks ilus päev. Ja see on niisugune päev, mis tegelikult on absoluutselt kõikidele võrdne päev. Emadepäeval ei ole olemas paremaid ja halvemaid, sest mitte ükski inimene ei ole siin teisest varem ühel võib olla maiseid asju rohkem ja teise vähem, aga ainukene asi, kust kõik inimkond on omavahel absoluutselt võrdne, on see, mitte kellegil ei ole rohkem ega vähem kui üks ema, see on fakt. Ühesõnaga, nimetaksin emadepäeva absoluutse võrdsuse päevaks, kus kõik peaksidki nagu nullpunktist vaatama. Vaatame endale ja elule, sellepärast et on ju nii. Kellelegi ei ole rohkem, selles osas oleme me kõik võrdsed. Me oleme kõik täpselt ühtemoodi siia maailma tulnud. Ja sellepärast on see emadepäev nii ilus või see on nagu võrdse jäävuse päev. Aga ikkagi ma tahaksin, et need, need lapsed, need lapsed, kes lõpetavad kooli ja kes lähevad need koorilis, lõpetavad lasteaia. Et nendest tuleks natukene paremad, kui oleme meie. Sest me oleme. Võib-olla me ei taha paha ja ma usun, et enamus ei tahagi, aga me oleme ära kortsutatud ja vintsutatud paljude asjade ja, ja muude nähtuste poolte omal süül enamuses seepärast pahadele asjadele balletijõudu vastu seista. Aga küll tahaks mängida ikka seda mängu, et vat on hommikust kõik väga hästi. Päike on veel ilusam, jää, jää. Vaat et selle lapse suhtes oleks nagu ma veel kord ütlen, et lisaks omale koolis muud ja lisaks toidule kodust ka muud temast tuleks niuke vahva. Minu kätte sattusid. Tõlge ühest väga toredast luuletusest. Ja siin on niivõrd palju seda, mis peaks olema tegelikult elamise õpetuse aabits. Kui laps elab laitusega koos õpib ta hukka mõistma. Kui laps elab vaenulikkusega koos, õpib ta plema. Kui laps elab pilkamisega koos, õpib ta olema arg. Kui laps elab häbistamisega koos, õpib ta tundma end süüdlasena. Kuid kui laps elab julgustamisega koos, õpib eneseusaldust. Kui laps elab leplikkusega koos, õpib kannatlikkust. Kui laps elab kiitusega koos, õpib ta lugupidamist. Kui laps elab lahkusega koos, õpib ta õiglust. Kass elab turvalisusega, koos õpib ta ustavust. Kui laps elab heaks kiiduga koos, õpib ta end armastama. Kui laps elab tunnustuse ja sõprusega koos, õpib ta leidma maailmas armastust. Ma ütlesin, et teine pool, kuidas me peaksime selle lapsega koos elama? Mulle nii hirmsasti meeldib ja ma nii väga tahaksin. Lapsed elaksid koos sõprusega, saaksid koos armastusega, nad elaksid koos lugupidamisega juba maast madalast ja siis ei tuleks neid probleeme, millega meie nüüd praegu siin sipleme, kes on Aus ja kes on ebaaus ja kes on ustav ja kes ei ole ustav ja, ja kes kõigub, kui vitsakesin tuules ja see oleks rohkem neid mände, mis ei kõigu, ja neid rahne, mis ei, ei, kolis edasi-tagasi. Ühesõnaga Me peame ennast kokku võtma ja oma lastele rohkem andma. Seda, mille pealt plaks armastus enda vastu ja teiste vastu. Emadepäevast ja elust enesest siin Eestis, mõtles kuuldavalt kodulinna liikumise juht Tiina Mägi.