Tere, kallid vikerraadio kuulajad, minu nimi on Peeter Vähi. Saate nimi on kinnismõte ja just praegu, kui mikrofon käima pandi, hakkasin mõtlema, et kas mul on üks ja ainus kindel kinnismõte. Ega vist seda ei ole. Nii ma siis püüangi keskenduda ühele ja teisele teemale, mis hetkel pähe tuleb. Nii, me oleme teiega koos 20 esimeses sajandis. Võib-olla ei ole enam aktuaalne rääkida millenniumi asjadest, sellest on liiga liigagi palju räägitud. Aga ennem kui rääkida konkreetsematest asjadest, võib-olla siiski mõningatest niisugustest olulistest detailidest, mis on seotud 20 esimeses, 21. sajandi algusega ja mis on seal sajandil teistmoodi, kui on olnud kunagi varem. Loomulikult ehk tajun kõige paremini neid protsesse ühiskonnas, mis on seotud mulle lähedaste aladega, näiteks muusikakultuur, religioonid, filosoofia, teatud mõttes. Võib-olla alustaksime siiski mitte päris minu erialast muusikast, vaid näiteks religioonidest. On väga palju räägitud. Oikumeenilise susest oikumeenilise liikumisest religioonides. Juba 20. sajandi lõpus väga mitmed, näiteks ristiusu vaimulikud rääkisid vajadusest lepitada erinevaid konfessioone. Isegi meil Eestis on toimunud jumalateenistusi, kus kus on osalenud mitmed erinevad õpetajad, mitmed erinevad vaimulikud, õigeusklikud, katoliiklased, luterlased koos. Samas niisugust oikumeenilise ust on nimetatud mõnikord väikeseks oikumeenilise suseks. Mis on siis suur selle kõrval? Suur noh, kuigi see ei ole ilmselt ametlik termin, aga suur oikumennilisus või suur oikumenism oleks siis. Laua taga või ühes pühakojas või ühes rituaalis on koos. Erinevate religioonide esindajad võib olla näiteks kristlased. Hin turistid, budistid, süntalistid võib olla maausulised. Ma ei tea, kes, kes, kes veel. Miks ma sellest sellest räägin? Tundub, et et on siiski tendents selle poole ja selles on ühekorraga nii head kui halba. Head kindlasti selles mõttes, et. Et tõesti, me keegi ilmselt ei taha näha vaenu religioonide vahel vaenu erinevate mõtteviiside vahel, muide näiteks usu esindajad, nii-öelda kokku istumine ühe laua taha, see ei tähenda ainult nende konkreetsete inimeste leppimist, võib-olla ka mitte nende konkreetsete religioonide pimist. See tähendab tegelikult mingisugust uut tasandit maailma filosoofilises mõtlemises. Et on võimalik aru saada erinevate erinevate paikkondade inimeste mõtlemisest, et, et erineva ajastu inimesed võiksid, justkui nad ei saa omavahel küll kokku puutuda, aga raamatute filosoofia vahendusel puutuvad tegelikult kokku ka erinevate ajastute inimesed ja et nad on võimelised pidama dialoogi ja et erinevate geograafiliste piirkondade inimesed võiksid pidada dialoogi, et nad saaksid teineteisest aru, nad, nad aktsepteerisid teineteist. See on kahtlemata positiivne ja no näiteid on siin väga palju. Kas või näiteks tuletage meelde dalai-laama visiiti Eestisse Niguliste kirikus, mis tõsi küll, tegev kirik, aga seal toimus ühine jumalateenistus, on võib-olla selle kohta ehk palju öelda, aga ütleme, ühine niisugune olemine siiski teatud määral rituaal, kus olid siis osavõtjateks nii budistid ühelt poolt teiselt poolt siis Eesti kirikute nõukogu esindajad luteri kirikuga eesotsas. Võib-olla see oli mitte niivõrd sisuline, pisut sümboolne. On aga hea seegi. Mis sellises oikumeenilise uses negatiivset võib-olla on, on seesama asi, mis on ka näiteks New Eidžis New eitsis, kui liikumises sageli ühed inimesed tegelevad paar nädalat ühe asjaga siis kutsutakse kokku mingi kursus või seminar, tegeldakse näiteks Lõuna-Ameerika indiaanlaste usundi ega, ja tegelikult see kõik toimub pinna peal süvitsi minemata. Ta kui tegeleda kõigiga kõigega ja natuke ja siis ei ole võimalik tegelikult süveneda, et kusagile. Aga niisuguse pinnapealsuse ja siis sallimatuse, noh, need on kaks äärmust nende kahe vahel on siiski tegelikult olemas olemas üks niisugune optimaalne kesktee. Igale inimesele siiski olgu üks ja oma filosoofia üksi oma arusaam maailmast, üks religioon võib-olla ateism on see nii-öelda jutumärkides religioon, olgu see igal inimesel, aga kui ta suudab siiski teisi aktsepteerida ka teistesse sallivalt suhtuda, teise filosoofiat sallida minu arvates see on ideaal ja miks ma alustasin sellest 20 esimeses Nende jutust, siis mulle tundub, et et teatud määral selle ideaali poole pürgimist on selle sajandi algul märgata. Ja ma loodan, et, et ka edaspidine niisugune mõtte areng viib meid sinnapoole. Jätkaksin seda sajandi alguse mõtiskluste. Aga nüüd mitte enam religiooni seisukohast, vaid kultuuri ja muusika seisukohalt vaadatuna. Kuna minu elukutse on helilooming, siis ma kahtlematult ei saa päris objektiivselt vaadata maailma muusikale maailmakultuurile helilooja ta peaks olema loov natuur ja mida subjektiivsemad, tema mõtted on, seda parem tegelikult, et on ja seetõttu ka minu järgnev arutlus on kindlasti võib-olla pisut vägivaldne olukorra tõlgendus ja kindlasti väga subjektiivne. Mulle kui muusikule on tundunud juba alates kontserdil batooriumi õppimise päevist. See siis oli umbes. Kaheksakümnendatel aastatel et muusika on justkui ennast ammendanud. Kui ma püüdsin üliõpilasena mõelda, et kuhu on siis viinud umbes viimase 10 On aasta, see tähendab 70.-te ja 80.-te aastate alguse muusika areng, siis ma vaatasin, et tegelikult mingit arengut selle sõna nii-öelda vanaaegses mõttes või vanas tähenduses ei toimugi. Juba. 1950 10.-teks 60.-teks aastateks, tegelikult oldi jõud tud avangard dismi modernismi valdkonnas. Justkui lõppu või lake. Ma toon konkreetsemaid näiteid. Näiteks harmoonias oli jõutud säärase komplitsee kütusetasemeni, kus sageli näiteks kõlasid koos peaaegu et ühe korraga kõik oktaavi 12 heli see tähendab, et keerulisemaks minna enam polnud võimalik. Rütmid olid nii keeruliseks aetud, et seda tegelikult niimoodi normaal on niisugune muusikataju ja ei ole suuteline enam vastu võtma kui esinevad takti taktimõõdud näiteks 17 kaheksandiku ja see võib olla raadiokuulajate jaoks läheb jutt liiga spetsiifiliseks, aga noh, lihtsamalt öeldes rütmid olid ülikeerulised, nende järgi ei olnud võimalik tantsida. Siis näiteks rääkisin seened, harmoonia oli keeruline, enamgi veel. Mitmed heliloojad kasutasid näiteks veerandtoon häälestust kus näiteks kaks klaverit klaviatuuri häälestatud lihtsalt üksteisest veerand tooni kõrgemale, et, et tekiksid veel veel dissonants, emad, helid, kui neid üldse on võimalik nii-öelda tavaliste pillidega tekitada kasutati sihilikult häälest ära keeratud muusikainstrumente. Noh, siis võib-olla šõuelementidel näiteks toimusid kontserdid, kus kontserdi lõpul põletati ära klaver või lõhuti ära klaver või põletati ära kitarr, ma olen ise ühte niisugust kontsert performans näinud ka Eestis muide siis selleks, et nii-öelda väikekodanliku kuulajaid šokeerida, selleks näiteks võib-olla võimendati läbi mikrofoni lühitsusi, peeretusi ma ei tea, mida veel, no kuhu on meil edasi minna, aasis helivaljus veel. Näiteks kui helivaljus oli säärane probleem ikka näiteks barokiajastul püüti järjest teha tugevamaid instrumente, viiul oleks tugevam, leiutati selleks uusi lakke, siis romantismiajastul läksid orkestrid väga suureks. Hiiglaslike mõõtmetega trummid toodi vale, aga kogu sellele asjale andis täiesti niisuguse uue dimensiooni helivõimenduse tulek, kus piiri peaaegu et ei olnud lihtsalt piir on see, kui tugevasti inimkõrv on suuteline muusikat vastu võtma. Muide, siin on paralleel seal ka tegelikult hilisroomaajastuga räägitakse, et ka Rooma ajastu rooma riigi Antiik-Rooma nii-öelda lõpupäevil olevat eriti püüeldud valju muusika poole ja see on küll natuke teine teema, aga võib-olla kunagi räägime ka sellest. Mul on säärane tunne, et niisugune ülivali muusika On teatud impeeriumide lõpumärk. Aga see oli niisugune kõrvalepõige. Ühesõnaga rokkmuusika, popmuusika, see on teinekord esitatud ka, ma ei ole muide rocki vastane, ma olen ise mänginud 12 aastat bändis ja mulle meeldib ka nii-öelda viimase peal lavalt anda tugevasemates viimase peal. Aga Ma ütlen, et see on ajastu märk, et väga palju valjemaks enam pole võimalik minna, nii et, et väga mitmed muusikaelemendid olid jõudnud tegelikult 20. Nende 60.-te 70.-teks aastateks oma arengu tippu, kust ei olnud võimalik edasi minna. Mida siis edasi teha? Heliloojad läksid edasi kahel moel. Ühed pojad ilmselt kas ei märganud seda tekkinud olukorda või siis ei tahtnud märgata teesklesid mitte märkamist. Ja nii-öelda läksid üldiselt selle vooluga kaasa tegelikult kokkuvõttes võib-olla ka oluliselt midagi uut pakkumata. Teised heliloojad näiteks, kui nimesid nimetada, kõige lähemalt otsides võib-olla Arvo Pärt Siis Philip klaas nii-öelda maailma heliloojatest, taverner Jon Jon Taerner ja mitmed-mitmed teised Nad pöördusid kusagil hoopis mujale sellelt nii-öelda avangardismi modernismi nii-öelda kaasaegse heliloominguteel teelt pöördu, pöördusid kas vanadesse aegadesse otsisid sealt teemasid, meloodiaid helilaade mõned pöördusid etnomuusika poole, näiteks Aafrika rütmid. Või siis pöörduti mingisuguste täiesti teiste muusikastiilide poole, nagu näiteks rokk-popmuusika, improvisatsiooni lisus, näiteks džässi, lik, improvisatsiooni lisus või India ragade poole. Ja mulle tundub, et et võib-olla kõige niisugusema progressiivsem osa alates eelmise sajandi 80.-test aastatest ongi nüüd see muusika, mis on küll tunnistanud seda, et me elame läänes maailmas ja võtnud Siiski kaasa ei ole parda heitnud kõiki neid teadmisi, kõiki neid oskusi, mis milleni oldi jõutud selleks ajaks, aga kes püüdsid leida mingit niisugust nagu abimaterjali uusi stiile, uusi võtteid, uusi tehnikaid kuskilt hoopis kaugelt hoopis mujalt. Tänane suund on ka mulle endale alati olnud sümpaatne. Nii mulle kui heliloojale ma olen püüdnud otsida ka niisugust mõtet või ideed väga kaugetest aegadest väga kaugetest maadest täiesti teistest kultuuridest, näiteks idamaadest kas Tiibeti kultuurist, India kultuurist ja ja väga kaugetest aegadest, just eelkõige vanast idast, mitte niivõrd kaasaegsest oriendist. Ja muide säärast tendentsi Loomulikult me ei märka mitte üksnes muusikas, muusika on mulle lihtsalt kõige lähedasem, ma oskan seda kõige paremini märgata ja võib-olla kõige varem märgata. Nii-öelda lakke jõudmine seda ma tajusin juba seitsmekümnendatel aastatel, kui ma olin, kui ma olin üliõpilane, aga teistes kultuurivaldkondades ma seda siis ei märganud, ma lihtsalt ei osanud neid näha, kuna ma ei ole teistel aladel professionaal. Ma rääkisin loojanatuurist ja loojanatuuri suhtumisest saavut istutud. Kultuuritasemesse ja samuti otsimisse uute ainete otsimisväljastpoolt. Aga mitte üksnes helilooja või kunstnik või kirjanik ei pruugi asjasse niimoodi suhtuda. Ma korraldan aeg-ajalt muusikafestivale Ja ka muusikafestivalide puhul võib tulla ette, niisugune situatsioon on, et sa näed, et, et kõik on kuidagi väga selge. Traditsioonid on välja kujunenud. Keda ikka klassikalise muusikafestivalile kutsuda ikka sümfooniaorkestrit. Puhkpillikvintetti keelpillikvarteti laulja klaveri saatel. Tüdimus. Ja sel aastal mul on äärmiselt hea meel et mitme hea kolleegi, nii-öelda nõuannetel ja mõne niisuguse filosoofilisema mõtlemisega muusikaajakirjanikku kaasabil ja muide ka minu hea sõbra Madis Kolgi soovitusel alustasime sel aastal festivali nimega klaaspärli veel või siis eesti keeli öelduna Klaaspärlimäng. Mis on selle festivali idee? Muide, ei räägi praegu mitte siin seda selleks, et, et kasutades vikerraadioeetriaega teha mõnes mõttes varjatud reklaamiüritusele? Ei, see pole absoluutselt nõnda. Püüan pigem seose leida selle eelnenud jutuga. Klaaspärlimäng on täpselt samuti minu kui helilooja üks loominguline väljendus, mitte minu kui kontserdikorraldaja, vaid just nimelt minuga helilooja. Selline väljaelamine. Vaatame korraks, milliseid esinejaid ja milliseid koos seisusid on olnud klaaspärlimängufestivalil veel isegi võib-olla pöördume eelmisesse aastasse, kui festival ei kandnud veel seda nime, aga juba sisuliselt oli see Näiteks astus festivalil üles üks Rootsi vanamuusika ansambel Viljandis, Heiko vanamuusikaansambleid ju esineb, siin-seal plaadistatakse palju paljudel festivalidel. Aga selle ansambli eripära oli selles, õigemini, selle programmi eripära oli selles, et nad esitasid varabarokimuusikat. Me teame barokkmuusikat ilmselt Inglismaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Saksamaalt, aga nad esitasid ladinaameerika ikka baroki. Ilmselt enamik inimesi, nii nagu ma isegi varem ei ole sellisest, ei olnud sellisest asjast midagi kuulnud. Ja muide seda baroki Nad esitasid vanades indiaani hõimude keeltes. See on, okei, ma ütlen pärast, miks ma sellest räägin. Ärgem rutakem ette. Siis näiteks. Samal festivalil. Kõlas ka Bachi muusika aga mitte tavalise viiuli esituses, vaid näiteks viiuldaja Ta mängis elektriviiulit. Teda saatis meie tuntud klavessiinimängija Imbi Tarum mitte klavessiin il klaveril, vaid notaril. Siis näiteks üks niisugune kontsert, mis kandis pealkirja Bachi, klavessiini ja klaveri vahel. Samu teoseid, vahi prantsuse sõiti mängis Ungari klavessiinimängija Porbaladobassi ja ukraina soome pianist Vjatšeslav Novikov. Milleks jällegi see tundub nagu justkui ebastiilne või isegi nagu maitsev naeratused ühel kontserdil mängib nii klaver kui klavessiin. Siin on idee selles, et saaks võrrelda samu teoseid, vaadata kas Bachi klavessiini, helilooja, Kaspaholi, klaveri, helilooja Mil, millise ajastu juurde, kas ta kuulub rohkemgi klaveriajastu või rohkem klavessiini vastu juurde siis võib-olla lasterlam stiili festivali niisuguste siis iseärasustest veel mõned väga imelikud, isegi täiesti jaburad, esinemispaigad, näiteks keelpillikvartett mängib rannahotelli katusel, Pärnus. Ühel kontserdil näiteks Eestis loomulikult esmaettekandes kõlavad Beethoveni klaverikontsert number null ja Ast sümfoonia number 10, kuigi teadaolevalt Beethoven neil on ainult üheksa sümfooniat tähendab Beethoveni sisuliselt esimene ja viimane võttamata teos. Järgmiseks aastaks me näiteks kavandame niisugust asja nagu ühte Screabini teost, ma isegi ei suuda seda eesti keelde praegu tõlkida selle pealkirja seenele Screabini viimane teos, mis jäi samuti lõpetamata, millele, millel lisaks noodi partituurile on veel olemas valgus, partituur ja ta on ka isegi räägitakse tants silmas pidanud kavandanud isegi lõhnade partituuri. Ma räägin kogu seda juttu klaaspärlimängust, selleks, et Et näidata, et ka teatud määral Festivali või niisukese muusikaürituse kultuuriürituse puhul on niisugused eelmise sajandi välja arenenud kontserdi või festivalivormid. Ma ei, ma ei taha küll öelda. See kõlaks halvasti ja ma ei mõtle ka niimoodi, kui ma ütleks, et need on oma aja ära ajada, ära elanud? Ei, seda mitte. Küll aga on aeg absoluutselt küps uute festivali kontserdivormide jaoks kus esiteks ei kõla mitte üksnes muusika. No see ei ole muidugi mingi uudis, multimeediaetendused. Need on ju. Ja erinevate kunstide kooslused, kus on tants koos kujutava kunsti, muusika ja võib-olla videotehnika ja kompuutri tehnikaga. Selles ei ole midagi midagi uut. Aga võib olla suhteliselt uudne ja Eesti oludes on siiski see, et et seda asja teha klassikalise muusika raames. Kui me näiteks kuuleme, eks ole, Ladina-Ameerika varabaroki muusikat siis ei ole nagu enam justkui päris klassikalise muusika kontsert, aga ta ei ole ka etnomuusika, kontsert. Ladina-Ameerika, noh meie jaoks võib-olla seostub eelkõige, eks ole, tantsumuusikaga sambad, Rumbad, eks ole, ja, või siis vanade indiaanlaste muusika selliste etnoplaatide peal. Aga siin selles festivalis me üritame asju kokku panna, aga mitte siiski nagu pudru ja kapsad, et see oleks selline eklektiline abrakadabra. See idee on otseselt seotud ka klaaspärlimängu Hesse klaaspärlimängu ideega. Ma pean tõsi küll ütlema, et et ma ise pole olnud selle avastaja, et see festival, mis juba aastaid kestab, on seotud kuidagi Hesse klaaspärlimängu ideega, sellele on viidanud teised ja sel aastal ka ühes kirjutises päris hästi viitas sellele Linnar Priimägi. Ka Hesse romaani Klaaspärlimäng peakangelane, magister luudi kodanikunimega Joseph leht Tema ka püüdis ju sisuliselt mängida niisuguse muusikalis matemaatilise mudeliga ja kasutades selle mänguelementideks erinevaid muusikastiile erinevaid ajastuid, erinevaid muusika, esteetikaid, erinevaid esteetikaid üldse. Ja ja tõlgendades seda väga erinevalt näiteks klaaspärlimängijad mitte üksnes võib-olla ei esitanud mõne kesk kaheks näiteks luuletaja luulet mitte üksnes kui tema luulet, vaid püüdsid seda esitada, võib tõlgendada mingi teise ajastu prisma läbi. Nii ka meie siin näiteks seesama Bachi prantsuse sõit. Püüame näidata ühel kontserdil seda nii klaverimängija, see tähendab niisuguse 19.-st 20. sajandi muusiku pilgu läbi kui ka näiteks klavessiinimängija pilgu läbi, mis on hoopis nagu teisest nurgast või teisest ajastust vaadeldav. Ja. Tulles nüüd nii-öelda selle resümee või kokkuvõtte juurde, nagu ma juba enne ütlesin, ma ei räägi klaaspärlimängust mitte selleks, et, et oma osalusel toimuvat üritust kas kuidagi kiita või reklaamida vaid pigem näidata, et see on üks oma ajastu tüüpiline üritus, kus on tajutud, millises ajas me praegu oleme, et me oleme 21. sajandi alguses ja kust me suudame teha retrospektiivseid, tagasivaateid väga erinevatele ajastutele. Tänapäevaste muusikaürituste nagu näitena tõime klaaspärlimängu. Muusikaürituste niisugune suunitlus on minule isiklikult väga paatne. Sarnaseid üritusi on ka mujal maailmas. Mulle meeldib näha seda, kui, kui koos on erinevad kultuurid, erinevad muusikakunsti, kirjanduse väljendusvahendid. Aga niisugune erinevate asjade kokkusattumine. Ei ole siiski alati mulle nii väga meeltmööda. Vaatame asja reisimist ja erinevate maailma piirkondade põhjal. Käesolev aeg on meieni toonud võimaluse reisida väga palju. Ses mõttes on käesolev aeg selleks hea, et, et me ei pea enam reisima hobusega ega jalgsi nagu sajandeid tagasi. Me võime lennata lennukiga. Endisest Nõukogude Liidust pärinevana tunnen ma alati rõõmu selle üle, kui ma ületan riigipiiri ja mõtlen, et näed, et ei olnud vaja võtta ametiühingu esimehelt, komsomoli või parteisekretärilt ja asutuse direktorilt soovitust ja näed, viisadki pole vaja, ma ostan lennukipileti ja lendan ja sõidan. Ja võib-olla kolmandaks ka maailmas üldse. Elatustase ju ikkagi tõuseb, inimestel on rohkem, aga ka seetõttu reisimisvõimalused suurenevad. Ja samas on see ikka üks paha asi küll et neid reisimisvõimalusi on nii palju. Ma ise külastan ka praktiliselt igal aastal vähemalt korra Ida maid. Viimased käigud on olnud Tiibet, Hiina, India, Tai, Birma, Laos, Kambodža, Vietnam, nad viimase Butaalne Paal viimase kahe aasta jooksul. Ja kui ma käin nendes maades, siis üha enam ja üha enam ma näen Et ega väga suurt vahet nende maade vahel ei olegi või vähemalt see vahe väheneb niisuguguse ohtlikuks kui kiirusega. Ma ei taha arvata, Peaks olema nii, et no näiteks nagu niisugused nagu mõnedes Ladaki Tiibeti võibutaani piirkondades on inimesed peaaegu et nagu keskajas veel kus ei ole mingisuguseid tehnilisi vahendeid kõrge kõrgmägedes ilmselt karjatatakse Jake lambaid samuti nagu paarsada aastat tagasi ka samasuguseid budistlikke rituaale teostada võetakse. Noh, see on pigem erand ja, ja noh, minu jaoks küll meeldiv erand, aga ma ei arva, et ühiskond peaks pidama jääma mingisugusele tasemele. Ja, ja võib-olla ma praegusel hetkel ei rõhuta, aga mitte niivõrd seda, et peaaegu igal maal on Coca-Cola ja McDonald. Ja raadiost laulab Michael Jackson. Noh, see on mõnes mõttes paratamatu. Aga kui on niimoodi, et mida rohkem inimesed sõidavad, mida rohkem on turismiseda? Lääne inimesed viivad oma noh, kultuuri on võib-olla natuke palju öeldud, ma mõtlen seda kultuuri, mitte selle sõna kõige kõrgemas tähenduses viivad oma kultuuri laiali omi kombeid, oma keelt. Peaaegu kõik rahvad räägivad maailmas niisugust noh, inglise keeles seda ei saa nimetada, see on mingisugune niisugune 1000-l sõnal baseeruv niisugune local, inglis. Inimesed ei, ühesõnaga on on valmis selle niisuguse maailma Unifitseerumise nimel osaliselt loobuma oma keelest osaliselt oma traditsioonidest. Rahvariideid kantakse üha vähem ja vähem niimoodi, et, et, et selle kul tuuri. Ja religioonide sallivuse selles positiivsuse kõrval on tegelikult see sallivus ka mõnes mõttes negatiivne asi. Ma ei taha küll öelda seda, et, et kedagi peaks vihkama, aga väga kurb on, on, on vaadata, kui, kui see sallivus ületab selle piiri, et, et tahetakse seda omaks võtta nagunii seda omaks ei suudeta võtta. Et niisugune pseudo Lääs vohab igal pool ja tegelikult võib-olla ka niisugust vastu vastupidist tendentsi on ka need Lääne inimesed, kes käivad idas ja võib-olla märkavad midagi, et ka seal on midagi head ja nii-öelda rahvustungimata püüavad väliselt justkui üle võtta. No umbes niimoodi, et ma käisin budistlikus kloostris ja nüüd ma mediteerin ka, et kolm viibisin seal, nägin, kuidas seda tehti ja ma proovin ka ja nüüd ma oskan ka mediteerida. See on ilmselt sama sama nii-öelda. Saamatul tasemel idaasjade ülevõtmist on on ka läänes ja see on ilmselt meie aja paratamatus. Et et maailm ei ela mitte ainult üksikute paikkondade nii-öelda suletud ringis, vaid kogu maailm on kõigi jaoks lahti internet muidugi siin oma oma töö. Ja seetõttu kaovad omapärad maade vahel millest on väga kahju, ma justkui lõpetasin pisut kurbade toonidega. Aga ei, elu pole sugugi nii inetu, elus on väga palju ilusat. Aga tänaseks hädaga. Stuudios oli helilooja Peeter Vähi. Järgmisel pühapäeval on saates heie Treier.