Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi on kaheksakümnendad aastad Tammsaare mail Albu vallas heegeldavad ringi KGB nuhid ja väga kahtlased usutegelased. See on Ervin õunapuu romaani mõõk, tegevuskoht ja aeg, millest kohe juttu tulebki. Berk Vaher mõõgast kui väga visuaalsest healooja liikuvusega raamatust Ervin õunapuumaailmast, milles ta kirjutab ja miks kirjutab lõikemõõgast, loeb Eesti Draamateatri näitleja Aleksander Eelma. Igal kirjanikul on loodud mingisugune kuju või pilt, et kas ta on siis selle ise loonud või keegi teine on sellel loonud. Kõik teame ajakirjast kroonika Kertu Rocked on ilusad jalad ja väga ilus naba ja Ott Arder on alati purjus ja Mehis Heinsaar on supilinnas poodi all ja siis teiste loodud selline pilt. Ta on selline must mees, musta nahkmantliga. Mustade prillidega, tegeleb võib-olla musta maagiaga ja söödkonni. Et kas te sööte konni või olete hoopis usumees. Noh, söö satanist ma ka ei ole ja ma usun, et ma ikka usume sonenud vahel on see loodud pilt päris vastandlik üldse jah, mis võib, mis nagu võib inimesest luua, nii et ma usun, et ma olen päris normaalne inimene. See, mida te teete tõlt filme ja teatrietendusi lavastanud kunstnike teatrikunstnik, kirjutanud draamatekste ja jutte ja romaane, kas need erinevad, vaat tegevused on teie jaoks nii-öelda puhkusehetked, et kui te ei kirjuta, siis on teile jällegi puhkus maalida või joonistada või siis vastupidi, või on see ikkagi täiesti see üks teie maailm, mida te annate siis erinevates valdkondades edasi? Sellele võib igat moodi, vastad grima piltidena, puhkan kirjutamisest või vastupidi, aga ma ise arvan ikka nii, et ma teen ühte konkreetset asja ja viin läbi ikkagi eneseuuringut, et kes ma selline olen ja miks, miks ma neid asju teen? Aastad lähevad ja ma ausalt öeldes, ma ei saa ikka aru, miks ma ühte või, või teiste asja just niimoodi teen ja eks see mingisugune katsetamine on ja kui ma päris tõsiselt mõtlen, siis need viimase aja raamatud üldse või jah, tekstid, mis ma olen kirjutanud, et need on ikkagi vajadus ja nii nagu aga enne ütlesin, et ma uurin, uurin ennast. Millest see nii-öelda see on, maailm koosneb, üks kindel komponent on seal. Eesti, see tegevus toimub Eestis. Et kuivõrd tähtis on ja üks novellikogu kannab ka pealkiri Eesti gootika. Kas see tähendab seda koti arhitektuuri, mida siin Tallinna vanalinnas võib näha või on see mingisugune eestlase muu asi veel sealjuures? Tegelikult on ta ju konstrueeritud kunsttekstid kui sellised ja see, mis Jakootikasse puutub, aga ausalt öeldes ma olen näinud ka seda, et, et kui tegevus toimuks Šveitsis ja ja see peategelane oleks hoopis Jörgen, me keegi et sama elu nägemine võiks olla ka Šveitsis või, või siis Austrias või noh, sama mees, ega siin mingit erilist vahet ei ole, inimene jääb inimeseks, aga mulle heideti ette, et ma. Pean või noh, lendan kuskil mujal ringi, ilmus Liivia ja. Ja kui rääkida sellest romaanist mõõk siis seal on tekst, mis on tavalises püstises kirjas ja seal on ka selline kursiivkiri. Sellel raamatu jooksul täpselt ei saagi aru, kes seal räägib, seal on mingisugused tegelased, kes ütlevad, mõnes mõttes ka juhivad aga väga otseselt nagu ei sekku, aga vaatavad seda raamatus toimuvat. Kui kaugele sa ise neid tegelaskonda vaadates, kui kaugele sisenendest jääd, või oled sa ise samamoodi? Näitleja eks ma olen ka nii vaatlejad kui ka ma võin samastuda seal praktiliselt kõigiga, kes seal figureerivad, kuigi üks mu sõber ütles, et seda võiks küll sealt raamatust mitte ühegagi kellegagi samastuda aga kuna need tegelaskujud kõik on sündinud minu sees, et ju siis peab ikka olema seal nendes kriigis ka. Aga mis puudutab sellesse nii-öelda või, või siis jälgijas või vaatlejasse, siis ma usun, et ka seda, et keegi on üle meie või. Võiks olla isegi jumal, kui nüüd otse välja öelda. Aga ikkagi on selline tunne, et te olete selline pühameeste kiusaja. Et kas teid on vastuvõetamatu või, või see nonii või iroonia on suunatud selle kiriku kui institutsiooni vastu või selle religiooni vastu või on see teie enda lugu? Mu enda lugu ja minu ja ka minu mure, millest ma ennast tühjaks kirjutasin ja aga, aga see on ka õige, et ma mitte ei võitle, vaid, aga siis, kui vähegi võimalik, ma püüan öelda küll. Ühesõnaga vahendajate nii-öelda jumalate maaletoojate kohta samamoodi, kes toovad maarjamajoneesi ja ma ei tea pepsi koolat, et mul isiklikult ei ole neid vahendajaid vaja. Ja ka neist vahendajatest ammutama päris palju omanit. Jah, teemasid. Aga aga jah, vahendajaid mul on vaja selleks, et siis ennast kasvõi lahti kirjutada. Mitte seda, et ma oleks nüüd ennast tühjaks kirjutanud, vaid mul üks peateema ja mida ma olen ka mulle ette heidetud, et on kõvemadest jumalast niimoodi. Nendest raamatutest ei saa sellist propagandat, mida nad vahitorni inimesed teevad, et see ei ole mingisugune vastupropaganda, et, et teie tulite minu ukse taha, et mina, nüüd tulen teie ukse taha. Ei ole, siis ma võiks vihikuid väljaande mängida, enam ei viitsinud. Yht mõtet. Ei minu raamatut ikka lugemiseks, mitte mitte kellelegi pööramiseks või inimene, kes loeb minu asju, hakkaks nüüd teistmoodi mõtlema, ei, seda mitte. Oled sa nõus oma usu meie usu nimel inimest tapma kui see vajalikuks peaks osutuma. Ära vasta kohe. Mõtle hoolega läbi, enne kui sa oma õpetajale vastad. Sosistas mees hõberisti silmitsedes. Aruta amet, et eesmärgistatud surmamine pole tavaline tapatöö et mõtestatud tapmine pole kuritöö, vaid jumala meelepärane tegu. Ma näen tahab, et, et sa oled jumalamees. Ja et sul on võitlejahing. Praegu sellest piisab. Mul on sulle ülesanne, vanameest, uksest, talari, volte. Sinu esimene lahinguülesanne. Vaata. Siin on üks eriline pliias. Kas oled sellist imevigurit enne näinud? Õpetaja veeretas näppude vahel jämedat viltpliiatsit. Palot makse veidin Jaapan, Finn 2,0 millimeetrit. See on sinu tööriist. Sa hakkad tegema esimest jumalale meelepärast tegute haaret. Juba homme lähed raamatukokku ja kriipsutatud kõigis raamatutes maas sõnas mis ristiinimesi solvavad. Kas sa said mu mõttest aru? Ja hõbedase? Ei hõbeda. Mida saab? Butherdad? Õpetaja. Mul on tunne, et neid sõnu on liiga palju. Mõnes raamatus on lausa terved peatükid, kindlasti on terveid raamatuid sadullehekülgi, mis jumala inimesi solvavad ja ja naeruvääristavat nagu Tammsaare. Tahtsid sa öelda? Vastas Taaveti vaatas õpetajale ausalt silma. Sa oled tõeline jumalamees, Taavet. Ma olen sinu üle uhke. Mulle meeldib sinu püha viha. Ära muretse, jumal ise juhib sinu kätt võtta ja alustagi Anton Hanseni kogutud teostest. Mul on mõte korraldada selle inimese kirjutatud raamatute avalik põletamine on siinsamas. Kirikaianööridega. Aga see jääb hiljemaks. See vajab korralikku organiseerimist. Aga nüüd, õpetaja nipsutab sõrmi, tutvustan mas sulle teisi vapraid võitlejaid. Vanamees plaksutas kolm korda käsi ja hõiskas. Isa, poja ja püha vaimu nimel. Ilmuta end Jeesuses sõjavägi. Käärkambri uks avanes ja kirikusse marsid seersant Valdur Timusk. Poendel Jaanus ja veel trobikond mehi ja naisi, keda Taavet polnud varem näinud. Taavit luges tulijad üle ja sai 31 inimest. Paljudele oli vikatitest meisterdatud algelised, torkerelvad, oodad, mõõgad. Mõnel üksikul kolhoosnikul oli õlal kaheraudne jahipüsse. Paaril mehel oli käes ilma rihmata karabiin. Lehise, kus ta seal oli, õlal jäme, kadakane vibu ja seljas nooletupp millest tuuritas välja sadakond kalkuni sulgedega ehitud noolt. Tibude ja nooltega oli varustatud veel neli meest. Enamikul olid kirved või kirkad, vöörihma vahel. Pika punase habemega mees. Urrikot pigistas mõlemas käes lühikese varre, aga laia teravikuga karuoda mis meenutas müürseppa kellut ja naeris laia suu. Odavad, sa tulid värskelt Luisatud ja urricu ott polnud kade, kui barrikul liide tahtis katsuda. Kas Anniki tõhusad olid küll tõhusad, sest liide kiljatus ehmunult ja lakkus hiljem tükk aega veriseid sõrmi. Selles raamatus on tegelased, kes on sellised hästi lihtsad inimesed, üks on traktorist ja teised on seal külaelanikud, pensionärid, aga neil kõigil on selline kuidagi suur nägemus, jumala nägemus, et nad on justkui äravalitud sellesse mingisugusesse ordusse, mis neil seal külas on. Ja siis nad asuvad. Paar sajandit tagasi olid eestlased ju igavesed paganad ja pesid endalt risti vett maha. Ja siis järsku on saanud sellised kristlased, sellised usukummardajad just sellesama nii-öelda nende maaletoojate kummardajad. Et kas see probleem on olemas, et me ikka teame, et, et need moslemid kuskil on, seovad, et rohelised paelad ümber pea ja lendavad granaadikoti kuhugi tanki otsa, aga, aga kas eestlased on siis sellised või kuidas nad said sellisteks? Ei, ma ei usu, et eestlased sellised on ja ega nad ei saa ka sellisteks kunagi. Aga ma pean silmas. Raamatus on üks lühike ajajärk, eks ole, 80. ja ma ise ja, ja kus tõepoolest olid väga aktiivsed salgad, kes köögilaua taga noh, tõepoolest mõtlesime, et oleks pinnasaagidega lausa võitlusse või ma ei tea. Võimendasin seda ja ausalt öeldes seda raamatut võib võtta niimoodi, et ta mingi ulmeline fantasy taas ja koos liialdustega, aga samas ma olen viibinud, ma viibisin omale nendes ringkondades, kus tõepoolest nii oli ja, ja ka mõned Riigikord muutus ja tuli Eesti vabariiki ja minu hämmastuseks oli nii, et kuigi need, kellest räägiti, kes on need kohutavad jubedad inimesed, nendeks tekki läksid hoopis kiriku rüppe ja hakkate ennast nii, et kõiki pühitsema. Äkki tähendab, see tundus nagu anekdoot olevat ja mul oli ammu-ammu juba see mõte, et pean mingid teemad? Jah, ühendame kuidagimoodi need asjad, ühesõnaga mineviku varjud. Jah, olen küll, on see luteri usk, mis usk see on, ma olen ristitud ja jah, just nimelt luteri usku ja ma usun edasi, aga aga ma usun, ilma nende inimesteta, kes mulle seda usku õpetajad ja noh, näiteks ma ei käi kirikus. Ma usun oma omas kodus rahulikult. Et selleks ei ole mingisuguseid atribuute vaja või neil, kes neid nagu te ütlesite, vahendajaid ei ole küll, jah. Ja minu jaoks on nad küll etturid, tähendab ma ei ole vaja, sest ma olen juba piisavalt vana inimene ja mul on oma omaettekujutus nii usust kui ka maailma loomisest, need ei ole vaja kedagi. Mõelda sellele, et miks neil mingitel inimestel on need atribuute vaja, siis on seal mingisugune nõrkus või, või mis on siis. Ma ei julgeks, ma ei tahaks niimoodi öelda, aga, aga ma usun, et, et ka need inimesed võtaksid pliiatsi pihku ja kas joonistaks pildi või kirjutaks paar lehekülge oma endast välja. Siis neil ei oleks minna puht võõra inimese juurde rääkima oma hingehädadest ja ja selgitust või abi abi teistelt. Ootame, ma usun ikka inimpeab ise endaga hakkama saama. Ja noh, kui ei saa, siis on olemas olemas vastavad arstid ka, et siin ei ole midagi nagu keerulist. Teie arsti juurde ei lähe. Et nagu kirjutate seda pigem välja ja saate selle läbi rohkem vabamaks, tervemaks just täpselt niimoodi väikse lapsena joonistasime kõik ja kirjutame romaane ja, aga kui me saame viis, kuus või seitse-kaheksa aastat, oleks, siis nagu enam ei huvitest võib jalgpall ja muud asjad ja mõned üksikud jäävad jäävadki kirjutama ja joonistama elu lõpuni. Kui tähtis on teie jaoks lugu või see loo Westmine, ütleme romaani puhul on see vist ikka üsna tähtis tavaliselt olnud, aga noh, üleüldse lugu teie jaoks tähtis ja lugu on väga tähtis, erakordselt tähtis. Mulle meeldis lapsest saadik kas lugeda või kuulata, kuidas räägitakse ühte pik huvitavat ja selgelt lugu. Sest see oli ja on minu jaoks tõeline nauding, ütleme nii, otse välja. Ja kui lugu ei ole, ma saan aru, et kui on lihtsalt sõnamängud ja sa oled ka huvitav olla ka sellel ajal kirjandus mul eriti meelde, sest ma olen ta mõnes mõttes vanaaegne inimene. Mulle meeldib tõesti konkreetne selge lugu. Tohu poiss oli see, kes vargsi taavetit piiludes alustas. Sa rääkisid sellest Tammsaare Vaname voodist. Vaata nüüd, ma räägin sulle ühe imeloo. Tammsaare on siitkandist pärit Albu vallamaja ees on tema ausammas rinnust pooleks lõigatud ja käsi sedasi lõual, nagu mõtles kõik see aeg. Eks ta muidugi mõtlen. Ta pidi ikka üks väga tark ja suur mees olema, kui juba eluajal mälestussammas püsti aeti. Taavet vaatas tohu poisse kahtles. Oled sa päris kindel, et kuju tema eluajal püsti pandi? Millal ta suri? Tuubis tagus endale vastu rinda. Pandi pandina, küsi hundipalu Toomase või Leandri vanaeide käest, kui sa mind ei usu. Nemad annetasid palju raha, minu isagi koondunud, nagu ta oli, andis ausamba jaoks neli krooni. See oli tol ajal tohutu summa. Vargamäe hooned hakatakse neid uuesti üles ehitama. Seal on väike muuseum, kus kõik Tammsaare asjad on välja laotud. Mingid kulbid ja kingad ja päris kena vaadata, kuidas ennevanasti elati. Üks nöörijupp vaatamises väljas. Silt seletab juures, et sellega olla üks jussi nimeline enda üles poonud. Päriselt kena jahimaja on ka sealsamas lähedal, kõrged parteilased käivad seal tihti passimas. Jahimaja on ikka mõni kilomeeter edasi päris rabas. Laugaste vahele ehitati salajane rauas tee, pisikesed lambid näitavad vee alt valgust, et mööda ei astuks. Ülemusi tuleb paidesse Tamsalust, vahest isegi Tallinnast kihutavad autoga kohale ja siis läheb lahti. Äkki lähed sinna öövahiks Sul ameti, selge. Siis ma tulen sulle mõni õhtu külla. Päriselt. Vaatame, kuidas kommud orjat ajavad. Taavet astus vaikides, talle tundus, et ta ei liigu üldse paigast nagu oleks ta päevade aastate kaupa sama koha peal tammunud. Vasakut kätt kõrgus, veider müürjuk, milles kasvas läbi kuivanud kreegipuu. Metsistunud sõstrapõõsad, mis andsid märku kunagisest talukohast. Täpselt samasugusest rohtu kasvanud taluasemest tulid nad pool tundi tagasi möödunud. Täpselt samasugusest. Lisaks veider sepp ja tema imelik nael. Ta ei usuks seda jama, kui ise poleks näinud. Tumm sip oma veidrate taevavõtmetega, ajas talle hirmu peale. Tuubis jahvatas vahetpidamata. Praegu on seal puhkebaasi peremeheks üx Priidu nimeline, väga tore mees, abivalmis mees. Looduskaitse. Talvel kütab sauna, suvel teeb igasugu fotosi lindudest, liblikatest käib suubel luuramas. Tal on isegi üks tigeda ussipilk. Usun osum, ohkas Taavet. Toobusi silmad lõid äkki kylama. Mees vaatas igaks juhuks selja taha, torkas parema käe tasku ja alandas häält. Kuidas rääkis? Priidul on mõni piltikab riis. Tead, ta on paljaid naisi pildistavad sõstrapõõsaste vahel kartulimaal igal pool. Naised võtavad seal upakil kartulid. Ja ise täitsa alasti. Priit roomab vagude vahel ja muudkui pildistab takka, et kõik läheb päriselt. Kuidas. Priidu uskabiilida nagu rebane, kõrge rohuses põõsastes kraavis, igal pool isegi puu otsas. Turni puude latvades ripub pea alaspidi mutt, kui pildistab. Siinsed metsad on talusi täis. Ma võin sulle kõik üles lugeda rõikaussaugu, Järliste säini Chlaku ja siis veel assa ja need on päris raba põhjas, silla ei vii ükski tee. Tuubis vaatas kiiresti ümberringi. Assa perenaisel on igavene pikk ja jäme saba. Päriselt selline sile ja punane, tolkneb vana-ide tagumiku peal nagu nahas nui. Õude vaadata. Kui Priidu mulle poe juures Assaide tagumikust pilti näitas, mõtlesin alguses. Laat on filmiga vigureid teinud, noh, petab mind mingi vingerpussi. Kaks pilti kokku, saad aru. Aga teised mehed seletasid, et asi ikka õige pidi olema. Alkmetsa Kustas seletas, et ta olla Assadil enne sõda eal käinud. Ja esimene asi, mis pihku jäi, oligi see kole saba. Küll oli mees ära kohkunud. Didi oli teda pärast raba peal kiiniga taga ajanud ja lubanud ära tappa, kui Kustas sellesama asja välja peaks patrama. Vaat nii. Suviti on metsarahvas kõik kalast, olgu siis sööma lauas, kartulimaal või Einal. Ega nemad tea, et Priidu fotoaparaadiga ringi luurame pildistada. Metsas rabapõõsas teevad siinkandi inimesed isekeskis selliseid tempe essa kukud siia paiga peale pikali, kui ma sulle kõik lood ära räägin. Omad tiritakse ka seltsi. Isegi seapõrsad ja lambad, kanadest rääkimata, ei leia armu. Aga sellised roppused on ju kõik seadusega keelatud. Mõned Tallinna prokurörid haisu ninna saavad, istuks terve küla juba ammu vangis. Selle raamatu tegevus toimub 80.-te aastate Eestis. Kas te ise olete keelanud? Seda ei saa ära vahetada näiteks Bulgaaria või Rumeeniaga või et see on selles suhtes Eestile? Seda küll ja siin ei saa ja ja ma ise olen öelnud, et see on mets, on fiktsioon, käik, aga samas inimene, kes loeb raamatut, siis ta paratamatult leiab seal kohanimesid, mis omi olemas, eks ole. Aravete, Albu ja tähendab, sellepärast ma kirjutasin just nimelt reaalsed kohanimed. Ülle madise ja tähendab, sellepärast et siis kui ma oleks kirjutanud mingisugune ussiküla või, või mingi välja mõeldud nime, siis see oleks tundnud ebausutav, sest seal toimuvad asjad, mida on väga raske vastu võtta, tähendab mõningatel inimestel ja nagu just sellepärast, et oleks nii reaalne, et on sõna otseses mõttes Paide lähedal. Siis ta loor nagu usutavuse, ma arvasin niimoodi. Ja nüüd on mulle ette heidetud seda, et, et halbu ja, ja siis Tammsaaremaad ja et seal antakse veel üht teatud. Mõne inimese nimega. Väljamõeldis, fiktsioon või kirjanduslik liialdus, samas Jaan Tooming, Kristjaniga lavastaja Vanemuisesse päris olevast praegugi, noh, see on armas ja, ja noh, ma saan sellest ei ole, ei olegi ealil mitte midagi, sest me oleme temaga paarkümmend aastat tagasi koostööd teinud isegi nii, et noh me oleme vanad sõbrad, me oleme ette, sai nalja sellega, kui ta seda lugenud on või ei ole langenud katki, need mõned üksikud faktid, jah, kattuvad-kattuvad ehmatavalt ja noh, inimesed, kes teavad, mäletab tollast olustikku, siis võiks olla ka nagu omamoodi retk paha öelda, aga nagu ajas tagasi selles mõttes, et meie mälu on lühike vahel ja seal mõningad asjad valgustavad nagu rohkem välja või ja siis, kui ma vahepeal mõtlesin, et see on nagu muinasjutt, siis ma hiljem, et see ei ole muinasjutt. Et see on tegelikult mingi soovide püüdluste märgnemine, nakkus iga inimene nii nagu sel ajal, kui ka praegu, kui nad lootsid midagi, tähendab nad olid täiesti pöörased revolutsionäärid. Kusjuures sellest seltskonnast kaks inimest sai tordnely tähendab mitte nüüd, vaid möödunud aastal, need võttis aega, mis võttis, aga nende nagu soo. Matka täitusid. Päris pöörane ikka küll, jah. Et seal ikkagi on mingisugused prototüübid olema ja on loomulikult kusjuures ringkond, kes me seal liikusime, kes me, mis nad teavad neid? Loomulikult. Aga sama selle saab öelda, et ei ole. Et oli, uninet oli uni või, või hoopis-hoopis midagi muud. Võrreldes Ervin õunapuu romaani mõõk tema eelmiste raamatutega novellikogu Eesti gootika ja väikese palve raamatuga on midagi muutunud või ajab õunapuu ikka seda ühte ja sama asja. Berk Vaher. Ühelt poolt on, muidugi jätkab, aga teiselt poolt võib-olla kõige rohkem tasakaalu saamata senistest raamatutest kus on nagu tehnilised eksperimendid ja loo jutustamine väga heas tasakaalus, peaaegu et sellist tasakaalus millises ta võib-olla ühelgi teisel Eesti kehanlikul ei ole, sest mõlemad on ka väga äärmuseni välja andatud. Tal on, et loo jutustamise võtted väga grotesksed ja samas tõdeb väga julgeid tehnilisi eksperimente sinna juurde. Ja noh, loomulikult tal on see institutsioonilise usu kriitika jällegi olemas, aga see tuleb siiski aktiivsemat mängu suhteliselt hilja, sellise otsese kriitikana. Nii et ta ei hakka võib-olla kogu raamatut alla matma, sellepärast et noh, näiteks, et võib-olla tema seni kiidetud olid omad asjad, päike, palve, homot ja, ja siis suusaminedasut lehvitada sääsetapjate kehtedest, raamat minu meelest, need olid nagu natukene liiga ühele ideele allutatud seal nagu eetika mängis esteetika üle. Sisuliselt sa tegid raamatu esimeselt leheküljelt lahti, sa juba teadsid, millest kogu ülejäänud raamat on, aga mulle meeldib rohkem nagu selline variant, kus sa saad teada, millest raamat on alles siis, kui sa oled ilmunud raamatu lõpuni. Millest on robot? Ta on nagu kõige rohkem minu jaoks ajast, ruumist ja liikumisest väga laias mõttes. Et loomulikult teda annab lugeda ka väga konkreetse olustikulise maininud 80.-te algus, nihuke Nõukogude Eesti küla ja kõik see, mis sinna juurde käib. Kiimalised miilitsad ja prussakad, külapoes ja lagunev kirikumõis ja sellised elemendid on täitsa olemas ja see lugu ka töötab, suurem osa sellest raamatust. Aga laiemalt võttes ta tegeleb mingisuguste selliste meda füüsiliste kriteeriumitega, noh näiteks aega tajutakse väga subjektiivselt seal, kui ühe tegelase jaoks on möödunud mõned tunnid, siis ütleme joodikust hektarist, kes istub kinni põõsas peaga kuskil ja saaks ja siis jälle lahti natukese aja pärast, tähendab et ongi istunud kaks nädalat ehmatab teise tegelase täiesti tulles niimoodi kohale ja öeldes, et kuidas need vahepealsed nädalad läinud on, sest et teisel tegelasel on endal ka ajada juba hägustama, ta ei tea, kui kaua ta kuskil moonud täpselt. Samas liigutakse seal ju ruumis väga osavasti ringi. Jah, ja ka seal on selliseid aeglustus efekte, noh näiteks mingi buss pühab käänaku tagant välja ja selle aja, kui ta mööda ju on juba hulk tegevust jõudnud toimuda. Ka näiteks võib-olla ruum või ruumide kihelemine on seal veel kõige üks sellisem olulisem joon seal raamatus. Lihtsalt ühelt poolt antakse väga detailne täpne ruumi kirjeldus ja siis samas näiteks korjatakse sedasama ruumi kiheldus samades endaga üle. Ja siis saab, hakkad nägema selle kihalduslikudest kunstlikust, vaigust, hakkad mõtlema, et, et noh, et kas ta nüüd hoopis mingeid asju välja jätta sealt ruumist, et see on ikka inimese vali tähelepanu on subjektiivne, kui ta mingit ruumi kirjeldab. Kas see õunapuu igikestev teema, jumalameeste kiusamine natuke tüütuks ei lähe juba, et see on nagu kogu aeg sees, et, et see on nagu mingisugune paine. Mõtlete vahepeal, et, et sellest võiks juba üle saada? Siin võib-olla mõjub Ta isegi sellise abstraktse maa sümbolina et ühelt poolt on siin ju jumalamees kui selline pooleldi isehakanud jumala agent, ütleme inimeste maailmas ja teiselt poolt on siin selliseid KGB agendid täitsa panebki mõtlema sellele, et mõlemal juhul on inimese enda otsus, kuhu ta ennast angašeerinud või mille külge ta ennast seob, mille nimel ta hakkab tegutsema ja noh, näiteks selle jumalamängul pole mingit garantiid, et ta tegelikult ka õiget asja. Et jumal on hoopis midagi muud, et see ei seondu selle kirikuõpetaja enda tegevusega, siin tuleb väga ilusti välja see, kuidas kehku õpetaja ise teeb endale mingisuguse sellise püha ruumi, kust ära käib. Ja siis need on nagu pisikene jumalamudel inimese ajusaamise, ehk et jumal on ka inimese jaoks kuskil kindlas kohas üleval ja, ja noh et viibib nagu eemale, aga kuuegi mingis kindlas kohas, samas kui õunapuu jaoks jumal on pigem selline kõikjalviibiv või igast vaatepunktist igast kindlasti vaatepunktist kuhugi mujale taandub kõikjal mujale taandav. Et ta ei ole ühte ruumipunkti paigutatud. Samas kui inimene tahab ennast väga mingisuguseid ühtseid ja põhimõtteliselt külge siduda ja siis noh, hakkab seda jutlustama ka mingit tõde. Siin mõõgas on minu meelest see usuteema suhteliselt hästi välja mängitud, ta ei muutu väga pealetükkivad, võib-olla kuskil lõpupoole muutub. Raamatu pealkiri on mõõk ja kogu aeg on seal ka mõõk üsna läbiv kujund ikka tuleb, teda eitas ja teine selline läbi kujundanud jõgi, mida siis samastatakse selle mõõgaga. Kuidas sinna lahti seletada, et mis see on? Ta ei pruugigi isegi midagi olla, tähendab, ta on selles mõttes ka sümbolistlik romaan algses tähenduses saadaval nagu selline tavaline arusaam on, et kui miski sümbolistlik, siis see tähendab, et seal on hästi palju mingisuguseid hästi kergesti tõlgendatavaid kujundeid. Aga algselt selle sümbolismi idee oli just nimelt selles, et kasutada mingisuguseid väga tugevaid kujundeid, mis on nagu asjad iseeneses. Et neid ei peagi isegi saama lahti seletada, vaid nad on lihtsalt niivõrd tugevad asjad iseenesest või kujundid näiteks mõõk või, või jõgi, noh, neil on nii suur või, või tugev, intensiivne tähendusväli. Et need tõlgenduse Rex nii lõputult palju, et lõpuks ei olegi mõtet hakata neid eraldi lahti seletama, jahti tõlgendama. Et seda raamatut ei pea lugema nagu arvutustabelit, et aha, siit see mõõk siit jõgi seal kokku ja me saame vastaseks võrdusmärgi taha. Mida siis eksib? Jah, ei, pigem nad on jah, sellised intensiivsed kujundid iseeneses õunapuu on ju ka väga, kuna ta on kunstnik, siis tähendab et kõike seda annab väga hästi maalina filmina ette kujutada. Ja jällegi filmis tehti noh, kas tarkovskil või siis ütleme, Jostellingid või Vahmedamil Hollandi režissöörile, kellega lõuna pool on minu meelest palju sarnasusi on kaadris mingisugune tugev elementide, mõjub just sellise visuaalse impulsiga seal kaadris mõõga või jõe puhul on samasugune efekt. Või nende liikumiste puhul, mis õunapuu tekstis on hullul Jaanusel silmamunad hüppavad ja niimoodi prussakas sööstab mööda letti vaataja poole või aknad põhinevad, kui lennukid lendavad üle või siis ütleme, mingisugune pahaks läinud piim voolab jõkke laiali või tiiki laiali. Et need on kõik hästi, visuaalsed kaadrid, need ei peagi tõlgendama, ütlen, mis selle tähendus teksti seisukohalt on. Ta annab tekstile mingisuguse sujuvuse liikuvuse ja paneb selle teksti elama. Te kuulsite saadet Ervin õunapuuromaanist mõõk, rääkis Ervin õunapuu ja kirjandusteoreetik Berk Vaher. Katkendeid raamatust luges Eesti Draamateatri näitleja Aleksander Eelma. Saate panid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi. Kell on saate kohta miskit arvata, võib seda teha emaili aadressil vadi ät r punkt e. Litter on eetris laupäeval kell üks vikerraadios ja kell 11 õhtul klassikaraadios kõike head ja kohtumiseni kahe nädala pärast. Litter otsib väravaid kirjandusilmas.