Tere, minu nimi on Tiit Pruuli. Ega ma ei, ma ei teagi täpselt, kes ma, kes ma olen, aga, aga mu kinnismõte, millest täna õhtul rääkida tahaks on see, et juba aastaid olen, olen Eestist ära tahtnud. Viimati käisin ma pikemalt ära jahtlaeva lennuk madrusena, kui poolteist aastat sõitsime ümber maailma ja nüüd. Ja nüüd on uus tee jälle jalge ees või, või õieti auto rataste ees. Nimelt alustame, alustame ühte matka taas laias laastus ümber maailma. Ja sedapuhku siis siis autodega ja ja, ja kestab see jälle poolteist või või pisut rohkem aastat. Ma saan aru, et et tegelikult on, on see ju päris päris vastutustundetu minek jätta jätta oma pere jätta kodu. Ja, ja lõpuks, mis töö, see, mis töö see siis on mööda maailma hulkuda? Ega ega ma isegi sellele küsimusele päris täpset vastust ei tea. Kui me, kui me igaüks nüüd enda sisse vaatame ja mõtleme, seisa siis ju kõigil meil on on aeg-ajalt vaja ennast sellest argielust välja lülitada minna, minna metsa, minna metsa ja mere taha, minna mägede taha, et et tunnustada, unustada see asjalik ja, ja asine, millega me, millega me iga päev tegeleme. Eks see ole võib-olla mõnes mõttes nagu ei ole ilus paralleel, aga, aga aga nagu nagu narkomaani, aga tegu, et esialgu piisab väikesest doosist ja ja siis pead üha üha rohkem ja sagedamini süstima. Võib-olla on see minu sagedaste pikkade minekute põhjus, mida ma endale tunnistada ei taha just just selles, et et, et lihtsalt talun seda artisti argist maailma järjest järjest vähem ja vähem. Teine põhjus on on küll see, et et selliste minekute kaudu need ei ole ainult välja lülitamised. Nende kaudu. On on suurepärane võimalus mitte ainult tunda tundma õppida maailma vaid tundma õppida, aga ka iseennast. Panna ennast olukordadesse, mis erineb tavapärasest situatsioonist, kui kui sa tuled õhtul Kontorist, või, või kust iganes, töökohast viskad ennast voodi peale vaatata. Robinsoni, mis nad on? See on? See on, see on ka vahva. Aga aga selles olukorras? Ei saa enda kohta palju rohkem teada. Kõik on väga lihtne, lihtne ja selge ja pannakse sulle pannakse sulle lusikaga lusikaga sealt televiisorist või raadiost vaja lehes sugu. Aga, aga olukorras, mis on raske mitte ainult füüsiliselt raske, mida, mida vaieldamatult sellistel pikkadel pikkadel reisidel tuleb palju ette, vaid ka, vaid ka vaimselt raske. Need on need situatsioonid, kus sa, kus sa saad aru, kes sa tegelikult oled, kes on inimesed sinu ümber? Miks sina oled selline, kuidas sa võiksid, kuidas sa võiksid parem olla? Saad aru, miks teised on sellised? Muutud, muutub palju tolerantsemaks selle selle suhtes, et, et inimesed ongi teistsugused. Inimesed on väga-väga-väga, erinevad, on, on, ülemused on head, alluvad on on inimesed, kes oskavad teha meeskonnatööd ja see on, see on nende reiside üks, üks suurimaid naudinguid minu jaoks, et et. Et näha, kuidas meeskond kuidas tõeline meeskond, päris meeskonda raskes olukorras koos töötav, meenutan oma laevareisi, siis see, kui meil näiteks Brasiilia rannikul öösel purunes, purunes poom kõrges lainetuses, siis, siis loomulikult oli see oli see raske rank ja ja kurb, et, et Poom katki läks, aga aga teisest küljest oli, oli see, oli see nauding vaadata, mismoodi iga mees teab oma oma rolli, kõik teavad, mida nad oma kaaslastelt võivad, võivad oodata. Kõik, kõik võivad üksteise peale kindlad olla, et et mitte keegi ei vea raskes olukorras olukorras Alt-Vaida, vaid mees minu kõrval hoiab hoiab viimase võimaluseni küünte ja hammastega sellest nöörijupist kinni, et et sina seal teises otsas saaksid püsida. Need on hetked, mille pärast tasub. Tasub kodust ära minna. Ja kindlasti ei ole vähetähtis see, et et nende reiside Suur osa on? On, õppimine, on teadasaamine, mismoodi, mismoodi on maailm seal silmapiiri taga. Kuidas elavad need inimesed? Mida nad mõtlevad, millised on millised on need mäed, need kaljud? Kõike seda võib tänapäeval ju ju laias laastus läbi televiisori või läbi läbi interneti päravagi teada saada. Aga aga sa ei saa seda. Seda õlalepatsutus, seda käepuudutust kuskil kuskil Lõuna-Ameerika Tšiili fjordide kolkakülas mitusada kilomeetrit lähemast asundusest, kus. Kus keegi kautsjo pakub sulle ammu pesemata kruusist matet? Ja kuigi see on võib-olla ebahügieeniline siis ei teki sul hetkekski mureta sa. Nii et sa peaksid keelduma selle selle keeldumisega, tõstaksid, sõnas ta teisele poole, nende inimeste kultuuripiiri sul ei oleks, sul oleks mingit lootustki aru saada, miks nad sellised on, on nagu nad on. Need on jällegi hetked, mida, mida nagu vahendatult Gutenbergi või, või Bill Gates'i kaudu vahendatult ei ole. Ei ole võimalik, mille tõsist sisu ei ole võimalik nõnda aru saada, milleks sa pead võtma reisi reisikepi ja julguse tegema selle otsuse, et et sul on, sul on võimalik ennast lahti rabelda ja, ja minna. See laevareis, mis, mis oli ja ja see auto Reismis, mis kohe-kohe algama Need on küll küll välispidiselt ehk mõnevõrra sarnased, tegelikult aga aga hoopis hoopis erinevad ja hoopis erinevat ettevalmistust nõudvad asjad. Meil olid laevas kuus meest, kes tegid kogu reisi algusest peale poolteist aastat läbi. Ja ja nendega liitus erinevateks etappideks. Veel üks purjetaja kokku oli, oli neil liitujaid 15. Nüüd oleme me muhe paarimehe Raido Rüütliga kahekesi ja ja selle pooleteist aasta jooksul käib, käib nendest kolmest Mercedese maastikuautost läbi. Tsirka 70 inimest. Need on kõik väga-väga erinevad inimesed, tulevad sellele matkale kõik väga erinevate ootuste ja ja eesmärkidega. Selle selle matka suur osa ettevalmistusest ongi, ongi läbi mõelda ja, ja, ja kalkuleerida seda, kuidas, kuidas kõigil neil inimestel oleks selle kahe kolme nädala nelja nädala jooksul, mis keegi keegi meiega koos on võimalikult võimalikult hea ja huvitav, kuidas kuidas saavad hakkama nii et et Jaan ja Jüri, kes meiega kaasas on ja ja tahavad täiesti erinevaid asju, üks üks võib-olla vaadata kõrtsi ja teine kirikut, kuidas sa, kuidas me, kuidas me saaks nende mõlema mõlema huvisid võimalikult palju rahuldada, kuidas, kuidas väldiksime olukordi, et et selles kitsas ruumis ja, ja rasketes oludes ei, ei hakkaks mehed ka naised omavahel hõõruma, et see koosveedetud aeg oleks? Oleks tõesti maksimaalselt kasulik ja huvitav, mille peale pärast hea tundega tagasi saad vaadata? See on, see on see, mida me, mida me õpime ja mida, mida me ei häbene, ei ole häbenenud küsida nõuga ka psühholoogide käest. Kuidas kuidas oma suurt mina isiksused nagu me kõik seal kõik seal koos oleme, kuidas seda, seda hoida? Mõistlik, kes raamides mitte mitte alla suruda, aga, aga hoida mõistlikes raamides nii et sinna väiksesse auto kabiini mahuks ära veel veel kaks või kolm sellist sellist mina, lennuki kogemus, jahtlaev lennuki kogemus andis mulle väga hääd ja kindlat usku, et see on võimalik. Jah, me tegime enne ka päris päris põhjalikku trenni, meid pandi füüsiliselt väga rasketes tingimustes, matkasime talvel mööda Võrumaad ringi. Meie psühholoogid, treenerid väsitasid meid põhjalikult ära, et siis vaadata, kus, kus meeste kannatus katkeb. Millal hakatakse üksteisele halvasti ütlema? Kus ja kelle vahel võivad tekkida konfliktid? Mängisime, mängisime läbi kõik need võimalikud ja nii palju, kui me oskasime, võimalikud mudelid, mis mis siis merele ette võisid, võisid tekkida. Ja see, mis välja tuli, oligi see, et, et kui me olime läbi elanud ühe pisikese kriisiperioodi reisi kolmanda, neljanda kuu jooksul siis siis saavutas meeskond sellise sellise ühtsus ja, ja kindlustunde, et et ei olnud, ei olnud mingit kahtlust, et et me selle meeskonnaga tõime ära selle reisi ja kui vaja vaja võiksime koos teha veel veel palju-palju suuri ja raskeid raskeid asju. Ja umbes samas võtmes me püüame seda ettevalmistus tööd teha ka praegu. Teel olles. Kui sul lihtsalt ei ole võimalik võtta endaga kaasa uut ülikonda Värviteleviisorit noh, kõike kõike, mis, Siis on nii oluline. Siis sa saad aru, kui vähe asju sul tegelikult eksistentsi vaja olla. Kui, kui lihtsalt inimene saab hakkama ja mitte lihtsalt saab hakkama. Aga kui lihtsalt ta võib võib rõõmus olla. Teel olles saad, sa saad sa aru sellest millised sündmused tegelikult on olulised ja millel ei pruugi üleüldse tähelepanu pöörata. Mulle meeldib Eesti ajalehti lugeda, kui ma Eestist ära olen. Keegi tuleb ja toob järgi pakki pakki suhteliselt värskeid lehti, nii kuu-paari vanuseid. Ja sa loed neid lehti ja, ja kulutad ühe, ühe ajalehe peale, mida mõnikord Eestis võib ju pusida terve pika tööpäeva, kaheksa tundi sisustada sellega, et, et lugeda ajalehte loed selle selle läbi paari minutiga. Sa vaatad pealkirju, mõnest artiklist tasub isegi sissejuhatust ja, ja lõppsõna lugeda ja vaadata, kas autor on. Ja. Ja sa saad aru, et enamus nendest hirmus tähtsatest teemadest, mis, mis seal kirjas on, on selle napi kuu või kahega kaotanud igasuguse tähtsuse. See on, see on minevik, mis, mis ei väärigi enam uurimist. Ja, ja, ja see aeg, mis sa jätad kulutamata selle võid võid õnnelikult Kasutada selleks, et tegeleda teemadega, millel millel on üle aegade kestev kestev väärtus Mõelda mõelda nende peale, kes kes on su sõbrad, su lähedased. Kuidas? Kuidas kuidas sa oled? Osanud olla, olla nendega. Mõelda mõelda selle peale mis on, mis on need, need, need tööd või või need mõtted, mida sa tahaksid, et jääks jääks kestma üle aegade, mitte nii, nagu mitte nii nagu see, see kuu vanune ajalehed Inimsuhetes ajakulu mõttes tekivad tekivad siis, kui, kui saad korraks kõrvale astuda ja ja ja heita sellele siblimisele pilgu. Mitte kõrgemalt, aga, aga just nimelt kõrvalt. Ükski selline reis nagu. Nagu mina neid nüüd mitmed teinud olen, tegemas olen, ei saa, ei saa toimuda ilma, et sul oleks su lähedaste väga selge toetus. Seisa olla põgenemine selles mõttes, et sa, et sa põgenetud probleemide eest või, või probleemsete inimeste töömurede eest. See saab olla Hea ja rõõmus põgenemine vaid siis, kui kui su pere ja su sõbrad sellest sellest arusaamad ja rinda toetavad kui kui nad mõistavad, et et see on, see on kui üks üks palverännak, mille, mille jooksul ei, ei puhasta ainult see, kes see, kes rändab, Vaikla toob toob sellist tsirkust ja erksust tagasi ka ka ka nende juurde, kelle juures ta ta ajutiselt ära läheb. Üks nende rändamist, osa, nii nagu, nagu mina neid teinud teinud olen, on. On ka see, et et see ei ole reis mitte ainult iseendale ja, ja ja oma lähedastele vaid vaid nende reisidega oleme püüdnud ka killukest maailma Eestile lähemale luua. Rääkida nendest kaugetest paikadest ja võõrapärastest inimestest, keda me oma teel oleme, oleme kohanud. Ja oleme püüdnud ka ka Eestimaad oma geograafilisest asukohast ehk ehk kaugemale nihutada viia neid Eestimaa piire. Ja ükskõik siis kuhu, Os kas Aasiasse, Aafrikasse, Ameerikasse, seal midagi, midagi sellist rohujuurediplomaatialaadset, et, Mis kuulub nagu nagu ühe riikliku Riikliku propagandaprogrammi juurde või või on, on, on üks vältimatu osa sellest, et see tekiks. Usaldus on koostöörahvaste riikide vahel. Ju ju eeldab seda, et, et me ennast tutvustame. Kaugetes paikades, kus me vähe teatakse, Eestist vaieldamatult teatakse täna liiga vähe. Aga, aga jah, lisaks sellele ametlikule poolele on sageli ehk veel olulisem ka see, et. Et toimuks, toimuski selline inimlik inimlik suhtlemine kuskil maantee kõrtsis või või järve kaldal või või kus iganes paikades, kus, kus kaks inimest kokku saavad ja räägivad. Aga meil on nii ja, ja vot meil on, meil on sedamoodi ja ja siis me saame, saame aru, miks. Miks moslemid käituvad niimoodi? Eks hindud tunduvad sellised ja, ja ja budistid jälle jälle jälle hoopis nii naljakad ja ehk ehk oskame ka ka ise võõrastele inimestele näidata ja selgitada, miks meie, eestlased just just sellised olema, nagu me oleme. See, et ajalehe lugemine läheb kiiresti see, et paljud asjad tunduvad mingisuguse viivituse järel suhteliselt mõttetud ei tähenda ju, et kõik suuremas asju missa. Mis su äraolekul Eestis juhtub? Kuidagi tühised ja mõttetud oleks, neid on, neid on palju, aga aga nende kõrval on ka. On ka. On ka suured ja olulised olulised sündmused, mis, mis liigutavad sind mitte ainult siis, kui sa, kui sa seisad Tallinnas laulukaare all ja, ja füüsiliselt tunned enda enda ümber kümmet tuhandet inimest laulmas mõisamaad. Aga need on. Need on asjad, mis liigutavad sind pisarateni ka kuskil kuskil kaugel. Meenutan näiteks, kuidas olen selliste suurte rahvaürituste ülekandeid interneti kaudu kuulanud Põhja-Ameerikas. Aga väga halva halva kvaliteediga ragisedes aga aga, aga see on, see on midagi, kuidas, kuidas sa äkki äkki tunned, et sa oled, sa oled tagasi siinpool ookeani ja need 10000 inimest ongi, ongi su kõrval ja ja annavad, annavad sulle ka ka jõudu. Vaatamata sellele, et sa, sa istud mingis väikelinna avalikus interneti punktis ja, ja oled tegelikult hirmus hirmus üksik ja olgugi et väga tehniline ja vahendatud. Aga, aga see puudutus või, või käeviibe kodust või Eestist on midagi sellist, mis annab, annab sulle, annab sulle jõudu veel veel mitmeks mitmeks nädalaks oma oma matkamatka jätkata sungiks kummaline kummaline asi nende nende reisimise puhul, et väga tihti sa oled sa sellises skisofreeniline olukorras, et tahan, ei taha ta et üks pool sinust ütlen, et koju koju tagasi nii ruttu kuhi nii ruttu kui võimalik. Enam enam enam ei ei suuda taluda seda, seda üksi ringi kõndimist. Ja ja teine pool ütleb, et okei, aga, aga läheme veel järgmise järgmise külani, et sealt on parem bussiühendus või ronime veel üle selle mäekuru, et siis saame saame odavamalt lennujaama hääletada ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. See on üks naljakas võitlus iseendaga, millele, millele ei oskagi. Ei oskagi nime anda, et tahaks minna ja, ja kiigata sinna silmapiiri taha ja ja siis tahaks joosta nii ruttu, jalad kannavad jälle koju tagasi ja jälle minna ja vaadata jälle joosta koju tagasi. See ongi üks üks rängemaid asju. Nii palju kui mul kogemust, mis, mis sellistel pikkadel reisidel reisimehest ähvardab. Isegi mitte siis, kui sa päris üksi rändad. Su ümber võib olla olla su matkaseltskond või, või, või laeva meeskond või mis iganes. Aga kas see, kuidas, kuidas, kuidas see koduigatsus hakkab närima, olen näinud oma head kaaslast kõrvalt kes kõigepealt hakkas pidama päevikut, suhtles, suhtles abikaasaga kirja teel. Kes siis. Siis ei, ei saanud muidu, kui pidi päevas mitu korda koju helistama. Helistamiseks oli, oli võimalik kasutada ainult satelliittelefoni, mille mille kõneminut maksab Pealt kahe dollari. Kuidas telefoni telefoniarved kasvasid, kuidas? Kuidas ta ei ei söandanud enam enam enam helistada ja kulutusi tekitada. Kuidas siis püüdis? Püüdis seda meeletut koduigatsust viinaga viinaga minema uhtuda, kuidas, kuidas see tekitas? Tekitas järjest järjest süvenevat stress ja, ja depressiooni. Ja lõpuks ei olnud, ei olnud midagi teha, pidi mees, kes kes muidu. Närvidega tugev mees, veidi tunnistama, et poisid, ma ei saa sel korral hakkama, ma pean ära koju minema. Su ümber võivad olla väga head kaaslased aga aga nendel igatsuse hetkedel oled, oled sa paratamatult üksi ja ja pead endaga toime tulema või, või tunnistama, et et sa ei saa hakkama. Kui sa oled kodust ära olnud näiteks aasta Siis on pähe jäänud vähe mõtteid peale selle et sa kujutad endale ette üha uuesti ja uuesti, kümneid kord. Mismoodi, mismoodi sa ühel päeval astud sisse oma oma kodu uksest. Kas lapsed, naine sulle vastu tulevad, kuidas sa lähed oma raamaturiiuli, et istud istud oma kohale, köögis laua otsas? Teed, teed neid lihtsaid lihtsaid asju, mida sa iga päev teed ja ja mille suuruste väärtust? Ei, ei oskagi. Mõnikord ehk hinnata, kui sa ei ole, ei ole olnud olukorras, et sul, et sul ei ole neid neid suurusi ja väärtusi või neid pisikesi asju. Et nad on pikka aega kättesaamatus kauguses. See kui ma ütlen, et ma tahan kodust ära see ei tähenda mitte kuidagi, et, et kodus oleks halb. Et kodumaal oleks halb? See tähendabki seda, et et nende äraolekute kaudu on on võimalik sellest headusest, mis siin on. Lõpuni aru saada. Sellest, miks tasub ikka ja jälle teele asuda, mõtles kuuldavalt rändurmees Tiit Pruuli.