Lipper. Otsid väravaid kirjandusilmas? Tervist, mina olen Urmas Vadi. Litter on lennunud mutta, mida. Räägimegi Jaan Krossi romaanist Tahtama kui paar saadet tagasi luuletaja Veiko märka rääkis Jüri Eelvestist kui eesti kirjanduse Norrist siis Jaan Krossi, arvas ta keisriks. Kindlasti keisritiitlit saab kross enesele omistada ka seetõttu, et tahta maa on eelmise aasta enim müüdud raamatut Eestis. Intervjuu Jaan Krossiga tahta maast krossi kõige tänapäevasem mast romaanist kui kõige ajaloolisem Ast kirjandusteoreetik Janek Kraavi. Mida teab Jaan Krossist aga ulmekirjanik Terry Pratchett teksti raamatust loeb. Draamateatri näitleja Guido Kangur Kuidas ja mida lugest tahta maast välja kriitik Janek Kraavi. Ajalooline Jaan Kross kuulun põlvkonda, mille kohta Jaan Krossi romaani Tahtama peategelane ütleb, et nad ei kasuta teise poole pöördumiseks enam perekonnanimesid. Oleme eesnimede põlvkond, härratamine, prouatamine ja preilitamine on meile võõras. Me suhtume sellesse lepliku muigega, see on lihtsalt ühiskondliku maskeraadi norm. Aga meile meeldivad eesnimed. Ilmselt aitab sellelaadne Fomiliaarsus hajutada ümbritsevat võõrandumist ja jõudumööda naeruvääristada kõikjal kõrguvaid ametlikke hierarhiaid. Me oleme segastesse ülbetesse 90.-tesse sündinud põlvkond. Sellel kümnendil teadvustame endile teistsugused kultuurinormid. Arendame välja teistmoodi. Maailmavaate. Siiski ei ole üksnes luua mehed ja munakaloopiad nagunii armastusväärselt on väljendunud Teet Kallas. Meile on lihtsalt õpetatud, et kaasajakultuuriga on võimalik suhestuda mitmeid kirjelduskeeli rakendades. Kultuur, kommunikatsioon, mõistmine aga kommunikatsioonihäire nii-öelda mittemõistmine on samuti tähendusrikas, sest see aitab piiritleda kultuuris osalejate erinevaid hoiakuid ja ühiskondlikku mentaliteeti. Ja kahjuks või õnneks domineerib tänapäeva kultuurilise paljususe tingimustes just nii-öelda mittemõistev kommunikatsioon. Ometi on selline kahekõne kultuuri elujõu seisukohalt hädavajalik. Selline põlvkondliku iseloomu piiritlus võiks olla käega pärane alibi ka härra krossi 90.-te ainelise romaani lugemiseks ja kirjeldamiseks. Vabandan ette ka valesti, lugemine on üks lugemisriisa. Tahtama on meistrikäega kirjutatud juturaamat kaheksa õhtupoolikuks. 90.-te alguse ja keskpaiga elu-olu, selle rõõmud ja mured on kõigil veel hästi meeles. Lugeja saab selle krossi puhul erandliku tänapäeva ainelise romaani kaudu taas läbi elada tuttavaid situatsioone, lähiminevikust. Maade tagastamine ja eraettevõtluse sünnivalud ja hilisem rõõm sisustasid paljude eestimaalaste tollaseid argipäevi ja öid. Kui romaani populaarsuse üheks põhjuseks on lihtsalt Jaan Krossi kirjaniku renomee. Kross kui Eesti esikirjanik siis teine seletus menule on selle romaani autori hoiak, mis väljendab ka laia lugejaskonna suhtumist ühte või teise probleemi ja institutsiooni. Ütleme nii. Jaan Kross on eakama ja konservatiivsema lugejaskonna Kaur Kender. Oma jao saavad kõik, kellest rahvas suuremat ei pea. Voltääriliku irooniaga kirjeldatakse ignorantidest vallaametnike peenutsevaid, väliseestlasi või võõrkeelseid nimesid kandvaid firmasid. Aga kurvastab see, et tihtipeale muutub iroonia hoopis noomimiseks ja õpetaja isalikuks näpuviibutuseks. Näiteks pöördub peategelane Aabel Haljand justkui anglitsismid käes vaevleva noorema põlvkonna poole. Niimoodi tsitaadi algus. Sa ei räägi ju Kölnis vasserist, eks ole, vaid Kölni veest. Aga minu õuds passi sa tunaeile tõlkida ei viitsinud. Sa ütlesid, õuds pais, mäletad, selle asemel, et öelda vana virts tsitaadi lõpp. Nuta või naera. 90.-te populaarseim keeleprobleem on nõnda kokkuvõetuna põlistatud eesti kirjanduse klassiku poolt. Tahtamas pakutavad 90.-test inspireeritud hoiakud ja suhtumised erinevatesse teemadesse tunduvadki pärinevad pigem Eesti Rahva muuseumist kui konkreetselt tänapäevast. See mainitud peategelane on võrdlemisi konservatiivne, enesekeskne ja ülbe tüüp. Enamuse selle teose ignorantsetest tänapäeva käsitlustest võib muidugi ajada tema kaela kuid tundub, et mitmete mõttekäikude puhul seguneb tegelase karakter autorihoiakuga. Veel nii-öelda ajaloolist materjali, mis lugemisel koomiliselt mõjus. Eesti kirjandusest kõneldes jätavad tegelased mulje, et luulet kirjutati siinmail viimati Jüri Üdi ja Paul-Eerik Rummo poolt. Ajakirjanduse esindajatena vilksatavad teoses üksnes ühe väljaande surnalistid. Ilmselt tõuseb kunagi ju eksisteerinudki ajalehe Eesti aeg nimetus kõike hõlmavaks ja rohmakalt irooniliseks ajastu kujundiks. Episood, kus tegelane loeb tuttava naisluuletaja muda ravilat reklaami vaid Salme on ilmselt samuti irooniline näiteks haltuurat tegevate kirjanike suhtes. Teistpidi sel juhul oleks see üksnes piinlik. Kriitikale ja tavalugeja olegi juba palju kõneainet pakkunud, seksuaalsuse teema mõjub loo arengu seisukohalt mõnes episoodis. Noh, ütleme üllatavalt krossi titaktiline kirjaniku hoiak on traditsiooniliselt inimese keele ja kultuurikeskne. Klassikalise psühholoogilise realismi kaanoni järgi tehtud tekst loob reljeefsed, tegelaskujud, kelle loomus joonistub välja nende tegudes karakterite son sügavust, mitmeplaanilisus vastuolusid. Selle poolest on krossi romaan praeguse eesti kirjanduse üldpildis erandlik nähtus. Kirjandussituatsiooni rõhud on mujal, kirjanikke ja kriitikuid, huvitavat enam abstraktsed probleemid, tegelaste pinnalisus ja nende märgiline tähendus. Sellepärast on krossi romaan käsitletav ka mälestuse ja meeldetuletusena eesti kirjanduse ajaloost. Üldjuhul laseb realistliku romaani autor tegelastel joonduda mingite ühiskonda iseloomustavate dominantsete tunnuste järgi. Lugeja ei peaks tegelasega sabastuma, vaid hoidma distantsi ja nägema tema kõrvalekaldeid teatud humanistlikust eetilisest mõõdupuust. Selle kaudu üldistatakse ja kritiseeritakse valitsevaid olusid ja väärtushinnanguid. Üldistused vormitakse tavaliselt ajastut kokkuvõteteks, sümboliteks ja kujunditeks. Pealkiri tahta maa saab Eestimaa inimeste tahtmiste ja tegelikkuse vahekorda võimendavaks kujundiks. Asjaolu, et rikastatakse mudaraviomadusi müües annab skeptiline hinnangu 90.-te Eesti elule tervikuna. Peategelane tõlgib teose vältel prantsuse renessansi luuletaja tüvel lee luulet, mis püüdleb inimese ammu kaotatud loomulikkuse poole. Ülistab seaduse vaimu. Luulekunsti tõlgitav tsükkel kannab nimetust kahetsused, juhib sedagi pealkirja mõista metafoorselt. See on nukker tõdemus meie ajast. Humanism pole päevakorras. Tahtama on ladusalt loetav romaan jutustamisoskuse meistriklass. Romaanil on küllaldaselt alltekste ja sümboolikat. Aga ometi elavad selle tänapäevase loo tegelased vähemalt siinkõneleja jaoks. Kuskil kaugel minevikus ja ühel võõral maal kõigil oma Tahtama kalugejal. Te olete peamiselt kirjutanudki ajaloost ja see tohtama, see romaan on esimene raamat, kus te tulete selle olustikuga tänasesse päeva. Üks osa sellest raamatust on küüditamisaeg neljakümnendad aastad. Aga siiski tänane päev, mis tegelikult nüüd tagantjärgi vaadates juba ajalugu, et kas te kirjutasite sellepärast nii-öelda sellest tänasest päevast, et mõista seda ajalugu, seda neljakümnendaid aastaid või sellepärast, et mõista tänast päeva, tõite sisse need neljakümnendad aastad. Ma kirjutasin need, sellepärast. Mõningad kolleegid tulid ideele et proovime ükskord jälle seda, mis ei ole kunagi õnnestunud. Ja ka antud juhul ei õnnestunud kirjutada niimoodi ühte romaani. Et eksmees kirjutab peatüki valmis järgmine. Oleks eelmisega kontaktis olnud no umbes nii nagu mägi ja kes seal oli Lepik ja ja veel keegi kirjutasid oma ühe vähemalt paguluses Nonii ja siis me võtsimegi ette niisuguse nii-ütelda pulli. Ja mind kutsuti kirjutama esimesed Kirjutasin peatüki või kaks, ühe ajalehejuppi, see oli vist veel Eesti aeg niisugune ammu unustatud ajaleht. Kirjutasin seal valmis ja see trükiti muidugi ära ja teised poisid või oli seal tüdrukuid ka, ma mäletagi, enam jätkasid ja sellest sai mingi endastmõistetavalt viisil umbe jooksnud üritus, mille puhul mul kui esmakirjutajal tekkisid siiski vähemalt haka järel mingisugust ideed, et kuidas mina oleks seda lugu jätkanud. See oli see, see lähtekoht. Ja see seisis mul hulk aega sahtlis ja ma olin ta päris ära unustanud. Ja siis äkki tihenesest mõned aspektid selles loos niivõrd, et ma äkki tundsin vajadust nende kallale asuda. Nii oli see teke looline. Eellugu. Aga siiski, seal on peamiselt tänasest päevast juttu ja siis 40.-test aastatest kas see ajalugu seal või need neljakümnendad aastad on seal, sest sellepärast, et mõista ennast või seda tänast päeva või siis vastupidi, et tänases päevas, sellepärast et mõiste ajalugu. No mulle tundub, et sellest lihtsalt ei ole piisavalt kirjutatud. Kuna sellest ei saanud Piisavalt kirjutada sai ainult võib-olla natuke parafraseerida ja ja riivata siit ja sealt teist võimalust ju ei olnud. Ja selles mõttes oli ta pigem tähelepanu juhtimine, võib-olla ka pisut analogiseeriv, aga mine tea. Tähelepanu juhtimine asjadele minevikus. Ühesõnaga ei samal sündinud asjadest. Veel kord. Selles raamatus on hästi palju juttu mälust. Minu arvates raamat ongi sellest mälust, et pannakse kokku sellist Ruubiku kuubikut, et ühelt poolt see tohta maa on selline territoriaalne ala, aga samas on ta ka selle minategelase minapilt midagi kokku pannakse. Kas need Rubiku kuubiku küljed peavad ühel ajal kokku saama, et kas see, see inimene, jooks endast seisukohale, peaks ta selles ajaloos või selles katkestusest ka selgusele jõudma või arusaama? Niisuguse röök kujundi, sellele, mida teie äsja kasutasite, Rubiku kuubik on, on selle teksti esmalugejana koduses pruugis ka Ellen Niit esitanud. Tema ütles, et see on romaan, mis on lapiteki printsiibil kirjutatud. Ja see ei ole vist päris vale. No kuidas need Rubiku kuubikud peavad just täpselt kohtuma? Reeglid anda on selle kuubiku printsiibi kurb piiratus. Nad võiksid märksa vabamalt üksteisega liituda ja kujundit moodustada. Kui nad selles manipuleerivas tegevuses tegelikult saavad ja selle vabaduse poole on, on vist antud tekstis pühenduda. Kas see peategelane Aabel Haljand, kes on eesti kirjanik ja soliidses eas mees, kes see peategelane on teie alter ego? No ei ole. Tal on muidugi mõningaid minulik jooni, aga altar ei kostan ta mu meelest üsna kaugel. Ärge teda üldse võtke filosoofiliselt liiga tõsiselt. Ma usun, et see on üks võtmehoiaku jaoks oluline vaatenurk. Aga päris tühiselt ka mitte. Aga siiski, mis on need jooned, mis nii-öelda teile omaselt ei ole või milles teie maailmapilt temaga lahku läheb? Noh, tont teab. Lähemal vaatusel võib-olla nii väga põhilisi ei ole. Aga Ma arvan, et ma olen natuke vähem väiklane. See tähendab suurejoones. Enese lohutuseks on see ju mõeldav ja seda mööda andestavam. Ja antud juhul jõuan siin äsja välja kuulutatud kõrval noodi juurde tagasi. Antud juhul olen enda meelest vähem tõsine. Minule tundub ka, et see peategelane kuidagi ta on selles võib-olla selles ajas või selles nii-öelda juurtetuses kuidagi kinni, et hakkab ühel hetkel mõtlema, et seal raamatus on selline koht, kus ta mõtleb, et tegelikult ei teagi enda isast midagi. Ja, ja tegelikult on naljakas ja see ka, et et tema kui isa enda poja isa ei tea enda pojast ka midagi ja tema poeg enne seda aktsiaseltsi mudaravi aktsiaseltsi ei suhelnud ja sealt ka midagi ei tea, enda isast ka midagi. Ja samas need kaks naisterahvast, kellega see kirjanik siis lävib, ta mingil hetkel ei räägi nendega ka või ei küsi mingisuguseid asju välja. Et kas see tuleb ka sellest, et tema ei teadnud enda isast midagi või ta ei mõtle nende asjade peale, et mis, mis oli ennem kui ta ütles, et ma ei teagi seda. No teil on ju asjakriitikuna vaba voli tõlgendadagi näiteks selles vaimus teksti, et nii, et erihoiakud haljandi olemuses on isiklikest kogemustest tingitud miks mitte? Ta lükkas paberid enda ees laual endast eemale ja ütles, vaadates mulle muiates silma. Ja kas teate, mis selle kohta tingimata rääkima hakatakse? Mina ei teadnud. No võtame siis ise vastavad sõnad suhu. Hakatakse rääkima, et on makstud altkäemaksu. Tähendab, kellele ei saanud mina aru? Räägitakse, et mõnel pool ootavad vallad altkäemaksu. Kes maksab, saab keik lupsti kätte, kes ei maksa, selle asi venib. Kas sina, Maret neid jutlusi kuulnud? Oi mina pole kuulnud, mete raputas puuvirn Rootsi lipu all pead ja härra poogen seletas. Edasi räägitakse mõnel pool mandril, tähendab, pidi mõnel mu ametivennal olema kohe nisukene nahjast sinisest paberist ümbrik pruugis, nurgad tarvitamisest kergelt Hatul. Kuule, Maret, parajagi köögis meile kohvi, Potja kolm tassi hakkama. Ta näitas lõuaga ukse poole ja Marettik süütu, kõndis uksest välja ning ison, poogen seletas oma pabereid kohendades. Nii et mina olen teid nüüd hoiatanud. Kui te riskite niisikeste kuulujuttudes on ta sisse astuda, siis me võime ju üüritada. Kaua see Maret seal neid kolme tassitäit siis nüüd kallab. Isand poogen niheles veel veidi oma paberite kallal, tõusis laua tagant ja kõndis toast välja. Kohvi, kallajad, kontroll, lima. Ja mulle turgatas pähe tobe mõte, et ega ta siis nüüd ometi nii et tõusin oma taburetilt ja kummardusin teiselt poolt lauda, tema pabereid silmitsema. Ja jumala eest, nagu sellistel kordadel juhtub, kujutle, et näete unes aimate midagi kummitusliku virgute arvati olevat end sellest vabastanud ja seal see on. Sest seal see oli. Veneaegsest potisinisest Hatule kulunud paberist ümbrik vaatas poogna paberite vahelt välja. Mitte häbenedes nurgeti kiikamisi, vaid kolmes veerandis pikkuses, täiesti avameeli ja maha salgamatult. Mõtlesin kiiruga. Tähendab ta Ain aasa jo silmapilk, ta jätab mulle vii kuu aega tegutsemiseks. Aga mina ei tea, mis ma pean tegema. Jumala eest, ma ei tea, kas tõmmata tema ümbrik esile tehase lahti, süljata, sinna sisse lükata, seda paberite vahele tagasi. Mulle tundub, et küsisin endalt või vähemalt, et mul libises sekundi jooksul läbi pea. Sest nähtavasti võib inimese laps olla kriitilisel silmapilgul uskumatult naiivne. Mul libises läbi peaküsimus, kuidas oleks suurtükiväekapten Jaan Haljand samas olukorras talitanud kas ta oleks hüljanud poogna ümbriku või oleks ta otsustanud. Selleks, et temalt ja ta isalt ja ta pojalt röövitud Tahtama tagasi saada laseb ta endalt ka veel selle summa. No aga missuguse summa? Mul polnud vähimatki aimu, kui palju tuleks niisuguse vastutuleku eest siin majas altkäemaksu maksta. Hetkel oli sajakroonine sinine, Koidula vabariigi suurim rahatäht. Järgmine oli viiekümnene tobias. Mu isamaa on minu arm ja eks teie tea, et jumala tempel olete. Tähendab, mitu korda peaksin ma isamaad ja jumala vaimusesse sitasesse ümbriku toppima, et Tahtama mulle tagasi antaks. See seotus või mälu või see järjepidevus on siiski teie jaoks tähtis. Teatud seotuse seda olen, olen ma muidugi seotud ja võib-olla subjektiivselt ütleme kannatanu või kannan seda isegi märgatavamalt, kui kui see tekstis otseselt avaldub, tähendab üldse seotus. Jan Kaus, kirjanike kriitik kirjutab siin selles selle aasta esimeses loomingus, et esimeses lauses ütleb juba, et kes vana asja ei mäleta, see elab tulevikuta, et see oleks nagu selle raamatu kreedo võib seda öelda. Ja peaaegu kõike võib öelda kui seda hiljem enam-vähem intelligentselt oma kasuks tõlgendatakse. See on on päris talutav ütlemine. Antud seos ummidest. Kas seda kirjanik, Holjandi lugu või tema, seda perekonna lugu saab võtta kui eestlase lugu, et noh, ta muidugi eestlane, aga, aga sellist ütleme, kivirahal on Rehepapist selline eestlase koondkuju, kas siis see võiks tema lugu, võiks olla ka eestlase koondkuju loomine. Ei seda ei ole ma endale vähemalt taotlusena silmapiirile seadnud teatud ohtudega või ka ilma nendeta. Teatud intelligentsi tüübi jaoks võiks see ju ka kõlvata üheks niisuguseks suhteliselt erandlikuks. Koondkujuks, kas praegune põlvkond on kuidagi moraalitum kui vanasti, et Iker räägitakse, et vanasti oli rohi roheline ja taas palju sinisem ja et selles raamatus on ka lõikus on juttu sellest, kuidas seda maad erastada, tahta maad ja siis, et saarlased muistses vabadusvõitluses pidasid kauem vastu kui üks valla paberiajaja, kes võttis üsna kiiresti altkäemaksu vastu, kes kuidagi maraadion langenud või. Kuulge, ma ei usu, et ta oleks nüüd väga palju langenud. Nähtavasti on soosib nisukest ideaalmaailma olemasolu lihtsalt laiskus. Kujutlust, et mingisugune ideaali lähedasem maailm kunagi olemas olnud. Aga see on nähtavasti inimlik ja mõtlesin juba laiskus. Harilikult või hõlpsasti kiputakse nägema minevikku, ilusam on, kui ta on olnud, ma usun, et lähedasem analüüs tõestab, et asjad on siiski võrdsemad või sarnasemad. Aga võimalik, et mõned ideoloogilised suundumused on ka pisut ikkagi tõepoolest maailma raputanud noh, näiteks ütleme, ma arvan ikkagi, et see nõme luterlik töömoraal näiteks see on mingil määral hajunud. Õpime seda uuesti mingil poolvirtuaalsel kujul, aga see läheb meil Ühesõnaga, ma peaksin uurima sobiva hommiku ja kellaaja Tiina abiga välja ja sõitma sobival tunnil kohale oma tulekust ette teatama ma ei hakkaks, siis. Jumal teab, mismoodi ta reageeriks. Kui mu nimi talle midagi ei ütleks, küsiks ta mis asjas ma tahan temaga kõnelda ja siis ma peaksin, kes midagi välja mõtlema või juba välja mõelnud, olema midagi kõrvalist, aga tema jaoks niivõrd huvitavad, et ta võtaks mind vastu. Või ma peaksin astuma saapaga telefoni ja kuulutama. Tahan kõnelda teiega. No siis ta arvatavasti keelduks minuga rääkimast, ta paneks toru käest. Nii et oma tulekust talle ette teatada, ma ei saa, ma pean lihtsalt vajutama ta ukse taga kellanuppu ja kui ta mulle avab. Aga ta avab ise ses passi ja lilli, pole veel saabunud. Ja teisi sel silmapilgul majas pole aastundma mühinal sisse. Ükskõik, kas mu nimi talle midagi ütleb või ei. Muuseas, ma ei usu, et see talle midagi ei ütle. Ei usu, et ta 12 aastat mitte midagi ei tea. Kuigi ta on nii palju kui teada alles 12. aastal luminaali võtta proovinud. Ta peab mu nime oma naisega seoses kuulnud olema. Vastupidiseks on meie linn ja terve meie ühiskond liiga väike. Siin tuleb enam-vähem igaüks enam-vähem igaüht. Nagu juba korduvalt öeldud. Aga teadku, või ärgu teadku aimaku või ärgu aimaku ütlema, peaksin ma seda talle. Alustuseks nagunii. Elmar. Mina olen Marge tegelik mees. Ma ei tea, kas te seda teadsite või ei. Nüüd on see teile igatahes teada. Äkitselt märkan ta vaatada. Elmar vaatab kummitust nägeval pilgul ülemu vasaku õla ja ma kuule, kuidas ta hüüatab. Marge, kuidas sa siis praegu. Ja ma pean ütlema. Täpipealt sedasama tahaksin mina margilt küsida, et kuidas ta siis praegu siin on nii ebasobivalt, siin minu ja Elmari esimest kontaktivõtu segamas kui ta peaks olema piss Viru tänavas oma vastuvõtu toaskma patsientide juures, valge tohtri ürgseljas. Sedasama on tal küll praegugi seljas ja seda imelikum see tundub midagi ootamatut peab olema juhtunud, don ilmsesti kiiruga oma haigete juurest lahkunud. Ta on nähtavasti sõna otseses mõttes jooksuga koju tulnud, muidu ei ripuks tal ju stetoskoobi, voolik valge Üürbi küljetaskust kahe vaksa pikkuselt välja. Aga ma ei küsinud midagi, sest nõnda on mul tavaks ja pealegi Elmar on juba küsinud ja ta on jäetud Elmari vastamata võib-olla pelgama sedasama, et ta ei vasta mulle. Aga mina ei taha osutuda vastuseta, jäetaks küsijaks. Ja küsimusega viivitamiseks pole mul aega. Sest ta tõttab mu toolist mööda. Ma tunnen põse ja kõrvagada möödumisest tekkivat tuul. Ma ei jõua otsustada, kas see tuul on tuline või jäine, sest Elmari suunas minust möödudes tõmbab ta oma ürbi nööbid. Kolm, neli valge riidega kaetud nööpi laht. Tee ürpi seljast heita. Üürbi all ei ole tal mitte midagi seljas. Ürbi all on ta täiesti alasti. Nii et ma tunnen, kuidas ma üllatusest ja nördimusest võpatas. Kui ta viskab ürbi põrandavaibale. Enne on ta tõmmanud stetoskoobi ürbi taskust välja ja seisad keset vaipa minu poole pöördudes ihualasti Elmari ja minu vahel. Rinnanibud, kui kibuvitsamarjad torkab mulle pähe ja häbedus, kui. Kui vaju parem käsi selja taga stetoskoop ripu käes nagu kahe Piuline piits. Nii et ma lõõtsutasin ärkvele ja sain aru Olin toetanud küünarnukki lauaservale ja lõua pihku. Ja pilt oli vajub hetkeks eest ära. Pigem kerkinud hetkeks ette ja küünarnukk libisenud laualt. Oktoober on käes oktoober 94 minu teine ärimehe oktoober, kui soovite. Minu otsustav hommikune käik Elmari poole on ikka veel sooritamata. Olgugi et Elmar on ammu sanatooriumis tagasi ja elab Marge kaasavaraks osutuvas majas Nõmme mändide all. Kas sellele raamatule tahta maale, mis on, ütleme, 10 aastat tagasi. See sündmus toimub. Kas te kirjutate või on teil plaanis kirjutada sellest testist, mis toimub praegu või hoopis mingi tuleviku toopia? Ei, praegu ma tegelen hoopiski mälestuste kirjutamisega. Kaugele sellega jõudnud olete? Kaugele esialgu aga natuke siiski. Ma jõudsin selgusele, et kui sellega üldse on mõtet alustada, seda tuleb veel proovida, siis tuleb kunagi alustada. Ja mulle näis, et võiks olla päris õige aeg. Ei ole Eestis vist kirjaoskajat inimest, kes poleks lugenud midagi Jaan Krossilt või vähemasti poleks tema nime kuulnud. Kui ulmekirjanik Terry Pratchett Eestit külastas, küsisin temalt, mida tema Jaan Krossist teab. Kas ta on kirjanik, et kas ta on kirjutanud kaks raamatut tänapäeva Eestis? Ma lugesin temast ühes ajakirjas Inglismaal ma ei ole tema raamatuid lugenud, on neid tõlgitud mina ja neid on tõlgitud. Jajah, tõlgete osas pole inglastel kiidelda. Saksa raamatupoes on mul alati häbi, kui ma näen kõiki neid tõlgitud raamatuid. Inglise keele oreool on nii suur, et inimesed saavad elada lugemata midagi sellest väljapoole jäävat. Mõnikord tundub mulle, et Inglismaa toodab rohkem kirjanikke kui lugejaid. Te kuulsite saadet Jaan Krossi romaanist Tahtama rääkis Jaan Kross ise, Janek Kraavi ja Terry Pratchett. Tekste romaanist luges Eesti Draamateatri näitleja Guido Kangur litrileid kokku. Külli tüli ja Urmas Vadi. Litter on eetris laupäeval kell üks vikerraadios ja kordusena kell 11 õhtul klassikaraadios. Kell on saate kohta midagi arvata või soovitada, siis seda saab teha emaili aadressil vadi ät r punkt e kõike head ja kohtume juba kahe nädala pärast. Lipper. Otsib väravaid kirjandusilmas.