Tere õhtust, mina olen Rein Kuresoo, olen õppinud ülikoolis bioloogiat aga praegu ma ei tea isegi, kes ma olen. Sest ma olen vaba mees, vabakutseline ja ma tegelen sellega, mis mulle parasjagu huvi pakub. Kuna me praegu kerime heietusi, lahtisin biosemiootik Kalevi kulli kodus, siis ma võin selle maja vaimule kummardusena öelda. Et ma olen aastaid uurinud sõnade tähendusi ja ma võin siis nimetada ennast harrastussemiootika või harrastus semioloogiks. Ja see, võib-olla see asi, millest ma täna tahaksin rääkida. See huvi sõnade vastu sai alguse Brežnev, Ajal, kui ma mõtlesin sellele, et inimesed siin riigis on aastakümneid alguses pidanud valetama selleks, et elama jääda ja William selleks, et hing sees püsiks. Ja ma mõtlesin sellele, et mida need valed inimestega teevad, et inimene peab valedega kuidagi harjuma tähendab leppima nendega ja ta peab nad kuidagi omaks võtma. Ja siis ma nägin, et ongi väga paljudel inimestel oled kuidagi imbunud lõuaga adesse, kaela, künnab puudesse ja ja nad ei saagi nendest lahti, noh, nad on pidanud lihtsalt vanduma, et, et valge, must mustvalge, õige on kõver ja kõver on õige. Ja kui nad siis hakkavad hiljem äkki on valgest või mustast või õigesti kõverast, siis neil on need asjad kõik sassi must ja valge on muutunud eri toonis hallideks. Ja sellepärast ma hakkasin hoolega uurima enda keelekasutus just ja ma hakkasin koostama midagi sellist, mida ma hiljem hakanud nimetama idi oleksid korreks. Sest igaühe keel on dialekt ja iga inimene on idioot selles mõttes selle sõna algses kreeka tähenduses. Ateenas kutsuti Ateena linnriigis kutsuti idiootideks neid, kellel ei olnud kodanikuõigusi, kuid kes olid vabad inimesed idiotes iseenda omad, noh, taas sellele majavaimule kummardus tähest võib rääkida inimese omailmast. Selle mõiste tõi bioloogias kasutusele Jacob von üks küll. Kes rääkis siis erinevate organismide omailmast, kuidas nende noh, lihtsalt need taju omapärad määravad koguneda maailma. Samamoodi võib rääkida inimese omailmast, aga ma väga täpselt ei teagi, kui palju see see mõiste on kodunenud praeguses psühholoogias. Igatahes see tundub väga viljakas mõiste olevat ja see on olnud vist üheks biosemiootika tõukejõuks. Ma olen hiljuti teinud selliseid katseid, et näidanud erinevatele inimestele ühte pilti ja küsinud, mida nad seal näevad, mitte seda, et nad annaksid hinnanguid selle pildi kohta, vaid kirjeldaksid seda, mida nad näevad selle pildi peale. Tulemused. Tulemuste erinevused on üsnagi vapustavad, sest inimene näeb ikkagi seda puhtalt tema taju. Ilm Talle dikteerib, mida ta on harjunud nägema. Ja väga paljud asjad ühe või teise pildi juures tulevad talle väga suure üllatusena. Huma enese sõna kohutum, uurimine. Nagu igasugune sisevaatlus on selles mõttes üsna paradoksaalne tegevus, et selle objekt uurimise käigus muutub nagu kvantfüüsikas, et kui kui füüsik tahab hakata uurima ühte elementaarosakest, siis ta selle vaatlusega mõjutab objekte ja sedasama on sisevaatlusega, kui inimene püüab, kirjelda ennast mida ta tunneb või milline inimene ta on või kuidas ta sõnu kasutab, siis ta hakkab kohe seda tegelikult seda sisemust korrigeerima. Ja kui võtta need sõnad, mida me iga päev kasutame hukusesse, siis noh, tavaliselt nad on meie jaoks nendele niuksed natuke ähmased, kuigi Meie jaoks fikseerinud tähendusväljad, kui me nüüd hakkame vaatlemist teravustavad siis selgub muidugi, et seal sõnade ümber on väga palju igasugust emotsionaalset räbu või noh, seal väljenduse küsimus, mõned sõnad on kuldse oreooli ka mõnedel on on selline isiklike raskete läbielamiste taak, siis tekib tahtmine neid asju puhastades, tekib tahtmine võrrelda neid selle nii-öelda üldkäibiva keelekasutusega võld keebiva sõna tähendusega. Ja kui uurida, mida siis Websteri või Oxfordi sõnastikud annavad ühe või teise sõna vastaks, siis tegelikult on erinevates filosoofilistes süsteemides erinevate teaduslike paradigmade ja uurimiskoolkondade voolude ja suunade raames on neid sõnalahendusi on veel tohutult palju erinevaid. Kuni siis nende subkultuuride ja längide keelekasutuse, nii et see ei ole kunagi noh, väga tõsiteaduslik tegevus, see on, on väga huvitav tegevus, sest selle käigus sa muutud ise ja see muutumine mulle pigem olnudki eesmärgiks. Sest see on jällegi võib-olla selle mõtte juured lähevad vene aega tagasi, kui kui vist väga paljud mängisid seda mängu, et noh, vaatame, kui kaugele me saame selle võimuga minna mängudes, kui palju me saame teda õrritada ilma etmiseks, kukuks kuhugi lõksu. Ja, ja selle käigus mulle tundus, et väga kaua palun peita oma trajektoori mitte olla aimatav, mitte olla. Mitte märkida oma koordinaate nii selgelt maha, et inimene peab muutuma. Selle ideoloogia ka ma olen elanud veel tänase päevani, see on tundunud huvitav, mitte jääda paigale, mitte jääda kinni ühtedesse teistesse mõtetesse ja see ongi üks, üks mõte, mille, millega ma tänasesse saatesse tulin, sest kui tehti ettepanek Esineda saates Kinnis. Ja kui ma hakkasin otsima seda läbivat mõtet, mis mul elus on olnud, siis on olnud võib-olla kõige kinnistunud mõte, et, et mõte ei tohi kuhugi väga kinni jääda, võivad olla ühed ankrud, kuhu ta vahel ennast turvabaga. Ja mida ma sellel reisil siis olen näinud, mida ma olen kogenud sellest peadena räägiksingi. Sest ma Ülikooli astudes ja ülikoolis väga pikalt Pettusin kogu selles kogu selles teaduses kui sellises, sest ma nägin, et ta ei suuda anda vastuseid kõigile küsimustele, mis minu sees on. Ja teadust ei saa mitte mingil juhul ei ole mitte kuidagi alavääristada, aga Ta on siiski üks väga kindel teadmiste kogum, mis on kogutud väga kindla metoodika. Teadvuses peab olema kindel, et need väited ja teooriad on teatava tõeväärtusega kontrollitavad. Tihtipeale tuleb välja aegade jooksul, et nii mõnigi teooria osutub vääraks, aga, aga mingil hetkel on. On nad kontrollitavad, mingil hetkel vastavad nendele nõudmistele, mis teaduslikule meetodile esitatakse ja nende piirangute tõttu teadlased ei saa väga tihti esitada üldse neid küsimusi, mis on inimeste jaoks väga olulised, millega nad elavad oma igapäevase, mis tegelikult käivad igaühe meist iga igaühepeadest päeva jooksul mitmeid kordi läbi. Ja vastused nendele küsimustele tihtipeale on siis leida kuskil seltskonna või naisteajakirjades ja need ei ole nagu tõsiseltvõetavad või tähendab, neil puudub selline tõeväärtus. Näiteks täna me oleme, filosoofia on üldse kauge sellest nendest probleemidest, mis nagu inimesele tavapäraselt on väga olulised selle pärast ma ei pidanud oluliseks tingimata sammu pidada akadeemiliselt maailmaga, vaid natuke käia erinevatel radadel ja, ja noh, selle käigus muidugi märkasin, et tegelikult igasugune amet, et igasugune identiteedi valik inimese seab mingisuguse mätta otsast, mille mätta otsa, millelt ta maailma vaatleb, annab talle vaatenurga Seob tema vaatenurga väga kindlalt, sest ta sellest hetkest alates hakkab siduma ennast eriala identiteediga ja mul on olnud seetõttu väga raske ennast siduda ühe või teise identiteediga, ma olen olnud pikemat aega nagu looduskaitsjana tegev, aga ma ei saa ennast praegu väga tõsiselt pidada looduskaitseks, sellepärast et see identiteet, mida omistatakse või mida tavateadvus omistab looduskaitse läheb mulle väga hästi ei sobi. Minu vaated lähevad väga palju lahku väga paljude looduskaitsjate omadega. Noh põhiline viga võib olla selles, et minu arust praegu looduskaitse ei oska oma sõnumit pärale viia. Et seal ei ole väga suuri vastuolusid, aga. Ja kõige selle peale edasi mõeldes ma sain aru, et inimesele on omane selline asi nagu kinnisteadvused. Omapära üldse on on, seda kujuneb teadmiste ja oskuste harjumuste kinnistamise kaudu. Ja tavaliselt nad sulguvad kõik tema teadmised sellesse voolu raini, kus nad enam naljalt välja ei pääse. Tõeline nõiaring selles mõttes, et tegelikult kulgevad kõik närviprotsessid, mingit kindlat närviahelat pidi seal närviahela toimimine. Et see hakkab mingil määral toimima automaatselt see mõte, mida inimene peab heaks, mida, mis käib ta peast kümmekond korda läbi, see jääbki ta ajus neisi kajama edasi, sellepärast et lihtsalt lihtsalt ta närviahelad on nüüd seadistanud selliselt, et ütlevad seda mõtet talle, sosistavad seda mõtet talle järjekindlalt edasi. Vahelises kriitilisi situatsioone, siis me peaksime suutma sellest nõiaringist väljuda, aga väga tihti me ei suuda. Priksatsioon on, on selline asi, kui me võtame oma kogemuste mis tahes aspekti suhtes jäiga hoiaku ja fikseeringuga investeerima vaimset energiat kaitsmaks või tõrjumaks mingit kindlat käsitlust sellest, kes me oleme või mis, milline on maailm. Sest inimene peab kuidagi saama hakkama selle ebakindlusega, mis maailma poolt vastu vaatab. Ta ei lepi teadmistega, et asi võib olla nii ja naa. Seda on kaunis raske kanda võtma mingi hoiaku. Ja juba meie koolisüsteem kus laps õpib lugema, kirjutama, arvutama, see viitab ta teadmisi, nii et mõtlemine on praktiliselt ainuke viis teadmiste saamiseks. Ja praktiliselt need teadmised antakse talle küllaltki valmiskujul. Juba koolist roosa ja koolis õpib inimene tavaliselt ka ehitama ühiskonna väärtushinnanguid kui enese omi ja mis siis inimese loovust järgi, et ma olen mõelnud pikalt ja mulle tundub, et see avaldub praegu kõige rohkem sellistes suundades, kus ei ole seda rada nii sügavalt ettetallatud, saan näiteks infotehnoloogia, arvutid, programmeerimine, seal võib tõesti inimene endale öelda, et vot seni on tehtud neid asju, neid programme niiviisi, aga kui me nüüd teeme selle kõik maatasa hakkama nullist peale, see tihtipeale on väga edukas lähenemine. Ja üldse on tehnoloogia, Voogia areng on olnud väga kiire, see loob illusioone, et meie vaim on tõelisel progressi teel, et meie vaim areneb pidevalt, et me õpime kogu aeg mu elus midagi uut juurde. Aga eelkõige see puudutab kogu osise maailma arengut. Inimese Vaimse arengupool ei ole sugugi sellega suutnud sammu pidada, kuigi ta ei ole ka päris paigal tammunud, aga see areng on märksa aeglasem. Päris kindlasti on viimase 100 aasta jooksul märksa enam investeeritud sellesse, et, et saada kellelgi suusad paremini lippama, kui selles, et mõtte ise jookseks inimese peas valutumalt ja takistusteta ja neid koolist alates selle inimese areng edasi läheb, omandab mingi ameti selle ametivalikuga lasevad tema vaimset koormust sisse teatud sektori, see on tema jaoks ohutu pind. Kantsija, kindlus, ametioskustes on tohutu peidetud vägi sellega on, see annab meile selle kindluse tunda, nii et tavaliselt iga professionaal, iga inimene, kes valdab mingit kindlat ametit, sellel on oma tähtsus, ameti tähtsus. Tal on võimalus teisi inimesi, kes ei ole nii nii head ja targad selles valdkonnas rünnata. Na jurist on muidugi hirmus tähtis inimene, millega ta teab, kuidas kuidas seaduse ees kõik asjad käivad, et temaga väga paljud võtmed ärimehest ei pruugi rääkida. Aga kas nad kõik tavalised sellised vaimsed ametid, filoloog võib väga tihti rünnata teisi inimesi, noh väitega, et nende kellelegi keelekasutus on kohutav ja valepsühholoog, et tuua välja midagi muud soovimatut nii-öelda, on väga rumal, seda võib öelda kellelegi, et sellel on peenisekadedus näiteks. Ja noh, inimene, kelle, kes ei valda, neid teadmisi, on tihtipeale relvitu nende nende rünnakute ees. Tegelikult on vist igapäevasel mõtlemises kõige suuremaks takistuseks väga erinevad Aflektid, need mõjurid, mis tulevad maailmast enamasti emotsionaalset laadi mõjutused maailma poolt, mis, mis takistavad meid mõtlemast vabalt mõttel vabalt liitumast. Kõigepealt on inimeses endas muidugi väga paljud filtrid. Mis kõigepealt kustutavad või teravdavad juba meie taju andmeid, nii et see, need tajud, mis meil maailma kohta on, ei ole päris adekvaatsed. Aga märksa tugevamad filtrid on, on inimese teadvuses toimuvad nii keeleliselt tasandil kui ka siis psüühiliselt tasandil. Et inimene, see, see, see, mis tema teadvusesse jõuab, on väga valikuline, see, millest ta tahab mõelda, on väga valikuna. Kuidas ta tahab millestki mõelda, on väga valikuline. See on nagu inimese noh, see ei ole ei riistaga tarkvara seal mingi vahevara, mis, mis toimib inimese ja maailma vahel ja mille loojaks on ta ise, aga mida ta ei oska tavaliselt märgata, mida ta ei oska seadistada või ta ei oska neid filtreid vahel ära võtta. Noh, näiteks keeleliselt filtrid on väga tugevad ja üks nendest metafoorumatuks vägevamaid asju, mis inimese elu suunab, on metafoor. Otse toom kunagi ütles, et aatomipomm, papist tiiger, see on metafoor. Tegelikult metafoori enda vägi on tunduvalt suurem metafoor on palju võimsam kui papist tiiger. Louis spurches on öelnud, et maailma ajalugu koosneb tegelikult erinevalt. Ühest rõhuasetusest hästi tuntud metafooridele. Ja nii palju, kui ma aru saan, ei olegi meil enesega maailma kirjeldamisel pääsu metafooridest teaduslikus maailmakirjelduses, tihtipeale on need metafoorid on peidetud, aga noh, väga palju räägitud näiteks tarbinismined, põhilised käsitlused, looduslik valik, et metafoor seda heidetakse nagu tarvinismile, et vot see on nagu natuke ilmsem metafoor, kui, kui paljud, et need asjad, mis on kasvõi Füüsikas, füüsikas on ka selliseid väga metafoorselt ter termineid nagu elementaarosakese veidrus ja kohad, kus, kus selle metafoori ilmsus on on selge, aga samal ajal ju kirjeldame tundmatut tuntu kaudu, nii et see metafoori kasutamine juba teaduskeeles on paratamatu, aga seda enam seda suurem vägi on, on metafooril sellisest noh, tavaelus ja tavainimese selles argifilosoofias. Et enamasti need metafoorid, mille kaudu inimene mõtestab oma elu, mille kaudu ta oma elu kirjeldab, need on tema jaoks väga tugevad jätavad kogu tema tegevusele ja mõtlen väga tugeva pitseri. Et kui ta ei ole suuteline süvenema Fory ja mõtlema, et, et neid võib vahel ümber sõnastada, neid võib vaadata teisel moel, siis siis ta on, on lihtsalt jäänud omaenesemetafooride lõksu. Kui mõtleme ühele teisele väga olulisele mõjule, see on inimese harjumus mõelda mingil moel, siis harjumus sisaldab endas mitu erinevat tähenduste välja. Harjumus päraselt. Me käsitleme sellena mingit nõrgestatud, Ooestavad korduvad tegevust, aga harjumuspärane, võib-olla ka ka meie tavapärane motoorne repertuaar. Milliseid liigutusi me teeme praegu vesteldes või, või suvalise teise tegevuse juures, harjumuslikud mõtted ja ja siis harjumuslikku emotsionaalne reaktsioon mingile kindlale stiimulile. Kumine harjumusest mõtleme metafoorselt näiteks Me võime harjumusest mõelda kui kui masinast ja siis mõelda nii, et vajalik harjumus on nagu mugav masin, mis lubab meil teatud toiminguid mehaaniliselt sooritades olla efektiivne, saavutada rahuldavaid tulemusi. Ja soovimatu harjumus on nagu rikkis masin, mis meid ikka jälle paha hoiab, siis me oleme metafoori lõpet lõksus, et me vaatame harjumust kui riistvara. Jällegi on kasulik süveneda, sest kas harjumusel on ainult riistvaraline või tarkvaraline komponent ja kui me niiviisi mõtleme edasi, siis me näeme, et neil on tõesti see harjumus. Noh, need motoorsed, harjumus, need asjad, mida keha teeb. Need liigutused ja need on seoses väga tugevasti selle tarkvaralise komponendiga harjumuslikud mõtted või harjul muslikud kinnistunud mõtteahelad. Kui seda teed edasi minna, siis on selge, et need motoorsed harjumused raskemini lammutatavad üldse harjumus õnneks raske asi, et öeldakse harjumuse lõhkumiseks varjumuslikud tegevuse ümberõppimiseks on vaja kuni 2000 korda korrata mingit muud tegevust. See võib teatud juhtudel olla tõsi, ma usun, et see vahel käib see asi lihtsamalt, aga aga on palju harjumuslike tegevusi nagu suitsetamine. Üks on tõesti, see on niivõrd, kui sügavale juurdunud, et seal tundub tõsi olevat, et tuleb 2000 korda vähemalt korrutada endale, et, et ma ei suitseta ja näiteks mina ei ole sellega hakkama saanud. Ei ole, ilmselt ei olnud selle 2000-ni. Oma mälu peale siis mälu on väga tugevasti seotud meie motivatsiooni ja tahte. Ega me mäletame enamasti seda, mida me tahame mäletada ja oma tahte juba oma tahte kõigist aspektidest me ei ole teadlikud ja samamoodi me ei pruugi. Me ei olegi teadlikud oma mälu kõigist aspektidest ja enamasti erinevad alateadlikud jõud ja kinnis- ja vallas veendet kohati tugevdavad ja võimendavad ja kohati rodeerivad seda, mida me mäletame. Mälu, teine vähe rõhutatult külg on seotud emotsioonidega, see on üks väga huvitav ja uudne valdkond väga positivistlikuks, psühholoogia. Mäluuuringud ei räägi sellest midagi. Emotsioon näivad elavat kuskil väga sügaval meie organismis ja, ja ma ei ole kindel, kas me saame rääkida näiteks kehamälust millestki, mis on, on meie närvitegevusest eraldi, aga, aga praegu on, on levinud küllaltki huvitavad suunad näiteks hüva hingamine, kus kus inimene kandub oma sünnimomendi kogemustest seal ja ma olen seda ise näinud ja kogenud ja ma tean, et see on olemas ja seda lihtsalt ei ole uuritud. Nii et võib-olla on väga ennatlik rääkida sellest kehamälust, vaid see mälujälg peitub keharakkudes, mis tegelikult uuenevad pidevalt närvirakkude uuenemine. Võimalik, et, et seal mingisugune selline terviklik reaktsioon. Igatahes need need mälestused elatakse väga kehaliselt, et väga pragmaatiliselt läbi see on, on huvitav, ostaks selle asja juures. Et mälu on lihtsalt keerulisem, kui me oleme harjunud seda endale ette kujutama ja noh, nii on praktiliselt kogu kõik meie kogemus on, on tunda variandiga. Kõik meie kogemust maailma kohta, mõistagi on üks, üks asi, mis inimest mõtlemise pidurdab, on hirm. Jällegi sõnade küsimus, sest tegelikult, et noh, väga paljud inimesed ei taha rääkida enda hirmudest või ei taha mõeldagi, et meil hirmud on, noh muidugi selle lihtsam kui on kartus või ka ettevaatlikkus, see on inimese enesekaitse mehhanism, tähendab, et omaettevaatlikkuse oma kartustega ma ma hoian ennast turvatsoonis ja see on väga normaalne, et inimesel on need hirmud, kartused. Et see maailm areneb nii kiiresti, meil Eestis on, toimuvad kõik see ühiskondlik korrespondendi kiiresti, et tegelikult ma kujutan ette, et see hirm või või mingist sellest Suutmatusest aru saada kõigest, mis meiega toimub, on igas inimeses hirm väga tugevasti olemas. Aga väga vähe on neid inimesi, kes suudavad seda endale tunnistada või öelda, et mul on mingisugused hirmud. Ja ma peaksin vaatama neile otsa uurima, mis laadi hirmud Mul on. Sealt hargneb huvitavad protsessid väga-väga eri eri suundadesse. Et noh, esimene hirm, mis inimesel on, on hirmu oma hirmu näha ja oma hirmule otsa vaadata. Ja muidugi väga suur hirm oma hirmu välja näidata. Noh, väga palju on räägitud viimasel ajal noh, sellistest asjadest, mis inimest. Saadavad taagana on, on üks asi, on süütunne, süütunnetest on väga palju räägitud, eriti New ehituslikus psühholoogias. Kui ametlik psühholoogia vaatad väga suure põlgusega New õiguslikuks Looge koguselenjootši rebimise peale siis selles on jälle mingisugune mõttekramp, sest muidugi on ju Eestis tervikuna õudsalt palju sellist läbimõtlemata, läbi seedimata. Eklektilist, et väikselt kokku pandud teadmisi, aga noh, on väga palju inimesi, kes on nagu eelarvamusteta hakanud uurima teatud teatud inimese eluvaldkond ja psühholoogia valdkonda, mida positivistlikuks teadus väga oluliselt ei uuri ja nad on leidnud sealt väga palju huvitavat, nii et noh, ma arvan, et palju just inimesi piirab see, et nad on tohutult kinni nendesse nende nende mätaste otsas, mis nad istuvad sellest, millest oli alguses juttu. Et nad on valinud oma ameti, oma positsiooni, oma koolkonna, oma paradigma ja nendel on hirm. Et kui nad vähegi tunnustavad seda, mis toimub kusagil mujal siis, siis neil läheb halvasti sedasama klannises, mille nad on valinud algselt. Ja, ja me oleme harjunud sellega eriti teadvuses, et teooriad ja teaduslike konstruktsioonide, et need on mingid noh, loogiliselt üles ehitatud süsteemid, tehnoloogilised tervikud kus ei tohi olla vastuolusid. Ja seetõttu on väga raske võtta omaks ideid, mis on väga head, aga mis ei ole selles terviklikkus süsteemis see on näiteks juhtunud Eestis. Nüüd kadunud doktor Viilma või ravi ja ilma või nägija Vilma arusaamadega, sest kõik see, mida mina lugenud tema käsitluste kohta inimese psühhosomaatikas, seal üsnagi vapustav ja minu arust on see väga, see on väga suure leida. On väga palju asju, millest ma ei saa aru ja väga palju asju, mida ma tema raamatutes ei tunnista, aga alati peaks olema see avatus, et näha seda, mis on ühes sellises käsitluses väärtuslikku, mida on inimene leidnud minnes natuke teist rada. Ja ei pea tingimata võtma omaks kõike, mis, mis esimene rääkinud Viilma räägiks süütunnetest näiteks väga palju, aga huvitav on näiteks see et häbist on räägitud väga vähe. Süütunded ja häbid, need on jällegi selle taris. Tavaliselt psühholoogi jaoks nad ei ole puhtad emotsioonid, need on emotsioonid, kuhu on sekkunud mingi mõistuslik komponent, tähendab et neid ei ole raske klassifitseerida, neid ei ole nagu teaduse jaoks üldse olemas. Kui mõelda, siis need on inimese tavalise inimese jooksevad, niuksed, raskemad Covid, komistuskivid, naisterahvas on vägistatud või on mingi vägistamiskatse olnud noores eas ja ta elab nata, põeb seda terve elu. See on niisugune väga tugev äärmuslik häbitunne, väiksemaid häbitundega seotud klompe on tegelikult igal inimesel, mis mis ei võimalda teatud ainet omandada, näiteks koolis. Inimesele öeldakse, et vot sina, sina oled andekas, joonistama matemaatikat, näiteks tonksi, jaga seda, öeldakse talle esimeses klassis ja sealt edasi on see asi kuidagi häbistatud mingis matemaatikatunnis ja sealt edasi lähedal matemaatika, mitte kuidagi. See kõik on see kõik, tegelikult on tegemist mingisuguse jamsiga õpetajatepoolse sundmõte pähe Paekuva talle. Ja huvitav on see, et näiteks süütunnetest rääkisid ka Freud ja Jung väga palju. Aga häbist ei rääkinud isegi nemad, nii et tõenäoliselt takistas nende enda mingisugune häbi kogemus. Tähendab, tõenäoliselt oli neil endal mingeid valulisi häbi kogemusi elus. Et nad ei tahtnud nendel asjadel mõelda. Elus ja tehes mingit suvalist teooriat, on, on. Piisavalt palju asju, mille peale mõelda. On väga huvitav ka see, kuidas me jaotame oma vaimset energiat. No sellel on väga palju aspekte, aga näiteks Võib rääkida sellest, kui, kui me valetame, kui meil on noh, lapsepõlvest kõigepealt juba selline komme, see on vist igal inimesel peaaegu ta lapsepõlves pidanud oma nahka päästma ja kui, kui näiteks seda juhtub hiljemgi, et. Me ei saanud mingi asjaga hakkama ja tuleb tahtmine haarata mingi kerge vabaduse järele ja veel tuleb väga kiiresti seletada, miks ei ole nüüd see asi tehtud ja moora mingi vääramatu jõu järele dub leiutada forss, maa rõõm näiteks, et lihapirukas läks halvaks ja ma sain kõhuvalu ja need kaks päeva rivist väljas. Ja tavaliselt pärast seda valeta, peab rakendama osa ajuressurssidest valvuritele selle teenistusse, et ta et see vale välja ei tuleks. Võib-olla see on liiga liiga lihtne valem, mis ma rääkisin, aga on keerulisemad juhtumid, et ja mida enam teha. Ta valetab, seda rohkem ta mässib ennast sisse, tähendab seda rohkem vallurburaid, peab ta palkama, seda rohkem ajuressurssi peab ta hoidma ärevil sellega, et see pole, ei tuleks välja. Ja nii on praktiliselt Need, Defensiivsed mehhanismid toimivad väga paljudes valdkondades, need meil valvurid, mis valvavad meie süütundeid, meie häbi, valesid, meie enesetähtsust, meie positsiooni ühiskonnas. Mida rohkem inimene palkab valvureid, et hoida neid Kansse niiviisi puutumatutena, seda vähem jääb talle vabaks mõtlemiseks energiat ja ja võhma üle seda rada lõpmatuseni edasi käia, see on niivõrd huvitav valdkonda mõeldes nendele asjadele lihtsalt näeme, et meie ajus on rohkem võimalusi Peedul, kui me ise arvame. Ja Meis siin Eestimaal on rohkem võimalusi peidus, kui me ise arvame, et see ei ole tingimata mingi kõrgtehnoloogiline nokia, mida me peame tegema, vaid me peame natukene oma oma mõtlemise kallal vaeva nägema, mõned oma Afakteerivad tunded maha panema. Ja, ja põhiline vast jah, mitte kinnistada oma mõtetesse, oma hirmudest, oma süü tunnetesse, oma häbisse, omaenesehaletsus. Ja siis me näeme, et nii mõnigi asi hakkab nagu libedamalt jooksma elus. Selle maailma teaduslikkusest mängulisusest ning meie eneste ressurssidest mõtles kuuldavalt bioloog Rein Kuresoo.