Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist mina olen Urmas Vadi. Sel korral räägib litter Tallinna poeedist Jürgen roostest ja tema luulekogust lamedad laeval, mis on tema kolmas luulekogu. Ja lisaks omaenda isiklikele raamatutele on Rostel ka kõikvõimalikke ühiskogusid ja projekte. Kirjutaja Andrus Laansalu luges luulekogu läbi ja mõtiskleb, kas tegemist ikka on küberpungiga või mitte. Roostetekste esitab rooste ise. Sinu tekste lugedes vastu kohe selline jõulisus on see, et luuletustes oleks jõud sinu jaoks oluline. Jürgen Rooste. Ei muidugi on oluline ses suhtes, nagu minu arust luulekunstis peab olema sellist prohvetlikku sõna, jõudu või üldse. Et kui mingist asjast rääkida, siis tuleb rääkida nii et see mõjuks, aga samas nagu tegelikult mu kirjutamine pungita sellepärast koledasti. Ta nagu tekib ise, ma ei tea, ei tea, kus hääl mul külge on hakanud, et kas seal loetud värkidest kas Isotamist vista puust või on see Kiisbergistujalise hoopis kuskilt filmidest külge jäänud? Poos, aga see nagu on kuidagi haakunud minuga niiviisi ära ei pea sellele mõtlema. Aga teisest küljest mulle endale just meeldib lugeda Sist väega teksti ja laulda väega laule, nagu mingid rahvalaulud või, või näiteks punkmuusika tungis, on ju põhiline, kui ka muud midagi ei ole, see sõnum on totter ja pilli mängida ei oska, siis on asjad nagu power taga inimesed mängivad ja selles mõttes, eks, eks draamat lageda taeva all olek selle kuidagi seotud, et et siin on nii siukse aja tekstid, et elu oli niisugune kiire ja tige ja tekstid said siis ka siuksed. Kui sa juba pungist rääkisid, siis punki seostatakse tihti ka alkoholi ja muu uimastava atribuutika. Aga kas sina neid luuletusi kirjutades olid vintis? Väga-väga ümber ei lükka kõiki andmeid, aga mul on üks sõber, kes väga palju kirjutab, öelnud, et kõik tekstid on kirjutanud, on kirjutanud tema purjus päeva, välja arvatud ühe või paar elust sihuke kuuluse, kõva eesti luuletaja juba mõnda mõnda aega ja hakkasin mõtlema, et pagana nahk ega ei saa öelda, et ma nüüd purukaine või purupurjus oleks olnud neid asju kirjutades, aga kuna nad on need tekstid nagu on tulnud kõik ise nagu siukse elusatena, ma nagu lihtsalt pidurdamatult olen kirjutanud, et ma ei ole end tagasi hoidnud ja ja need on ise tulnud, et ma ei ole pidanud hakkama mõtlema, et nüüd ma kirjutan luuletuse on väga vähe siukseid, luuletusi, kus ma mõtlen nüüd ma kirjutan luuletuse Ma lihtsalt kuidagi satuvad paber ja pliiats kätte. Ses mõttes. Eks need situatsioone ja seda maailma, kus need kirjutatud nüüd on väga palju erinevaid, aga kuna enamus on mingis mõttes seotud kas minu või mu sõprade eluga päriselt siis mingis mõttes on minu jaoks tegemist nagu väga realistlike asjadega, kõigi. Eks ma ole kaval ka, peidan kõik ärani ja ei, ei saa alati aru, eks ole, mis on mõne sõbraga juhtunud, mis minuga endaga ja võib-olla ei olegi tähtis, et luuletus ju ei pea 100 protsenti vahendama mingit tingliku realismi, mingit reaalset maailma reaalsust, aga samas kõik, mis tuleb kõik, mis nagu on kirjanduslik kunst mingis mõttes suures, see oleks minu jaoks, põhineb nagu kogemusel kas siis enda või kellegi teise oma, aga et vaenus sünnib nii palju, et see peab nagu olemas allikas. No sinu jaoks on kindlasti oluline ja tähtis ka see, et sa ise kannad neid tekste ette ja osad on isegi sellised laulud mida sa teed siis sellise bändiga nagu hea elu. Ja kui neid lugeda neid tekste, siis seal tõepoolest tuleb kohe sinu hääl ja sinu intonatsioon kohe esile. Need luuletused oleks justkui suulised. See tähendab, et mingis mõttes on, need on nagu enamus tekste, nagu on mingisugused, kas pöördumised kellegi poole, mõni on isegi kõnemoodi, kõige kõne on väga nõme saandavast kõnelenud kooli direktori kõne ja presidendi kõne midagi pateetiliselt, sisutühja jamaga, aga need on siuksed, isiklikud kõned, nagu pöördumised kas mõne sõbra või iseenda või veel kellegi poole. Ja selles mõttes nagu vaimsed kirjad või asjad. New York City müra. Olnud Simmi on suur nukker pluusi mees tema kingatallad saanud tänavanurkade nägu, sest kaugemale pole kuskile minna olnud, olgu sul või kitarr hambus. Hingepiraadid sunnivad su mööda mõttetut planku kõndima, kuni kukud oma kuradi unistuse servad lihtsalt alla. Tihti loed sa ise oma tekste kirjandusõhtutel ette? See on ikka midagi muud kui raamatut lugeda. Jürgen Rooste. Sellest nähtusest on tegelikult vähe räägitud, on lihtsalt tõdetud, et näe, kui palju toimub ja kui paljud tehakse, publikut käib, üllatus-üllatus, aga väga vähe on nagu räägitud asjast sisuliselt, et mis see tähendab, et kas see annab nagu tekstile võimaluse nagu rohkem sõnumit kanda, et nagu lihtsalt ilusad sõnad järsku enam ei mängi, lihtsalt ilusad sõnad järsku ei ole enam luules kõige tähtsam, sest on olnud mingeid hetki eesti kirjanduses, eesti luules, kui on koledasti tähtis olnud kas kõlalisus või mingisugune noh, sõnade ilusas suhtes nagu sümbolite ilu, aga et see, et nad millestki räägiksid ja nagu räägiksid, ei ole nii tähtis olnud. Raadiost kostab see kindlasti jaburalt. Ei, aga lihtsalt, et tähtsam on, nagu sa sisupõhise kõla. Isa kõla ära jätta, eks ole, et see on selle väega seotud, et kui sa midagi ütled, sa pead ütlema nii, et see tekitab tunded, jõuab kohale, et see kõla ja vormielemendid ja kõik need on nagu minu jaoks selle teenistuses, et mingit märki mingit sõnumit kohale kanda. Enamasti kuigi protsessi käigus ma sellele ei mõtle, kirjutamise käigus me sellele ei mõtle. Aga kui seda, kui mu oma tekste vaatan, siis ma ise tunnen, et mul on nagu olulisem see, millest ma räägin. See, et mu keel on mingis mõttes imelik mõnedele inimestele taluma ja mõnedele inimeste segane ja mõnedele inimestele ilus see on nagu abivahend või mingi saatja, mingi mingi asi, mis kuulub loomulikult asja juurde, et. Mul on nagu midagi rääkida, aga ilma hääletama ei saaks rääkida, et need, see vorm, sõnad see asi seal nagu hääl. Aga samas sellel häälel ilma mõtet ei oleks nagu tähendust või vajadust üldse. Miks peaks olemas olema lihtsalt mingi hääl? Muusika poolest on see ju ilus, mõnikord nii mõnigi kord. Aga samas mulle meeldivad laulud siis, kui tekstides on mingi kübe mõtet sees, et miks me siis tõesti üldse mingit teksti panna, et paneme, on tõesti niisama nali, seda aga, et kui juba andeks, siis võiks ka midagi öelda sellega. Aga kusjuures sa ise ütlesid ka, et kui sa kirjutad, et siis sa nagu ei mõtle selliste asjade peale. Me istume praegu siin ajalehte sirbi köögis ja sa oled siin esseistikatoimetaja, järelikult pead sa olema tark mees. Aga et võib-olla sa oled just selline Tess intellektuaalne autor, et seal kunagi mõtled, aga vaat siis, kui sa kirjutad, siis ei mõtle, et siiski mingi kolmas siin nagu vaata. Sõltub, mida ma kirjutan, eks ole, et no ma mõtlen luuletaja luuletuse puhul muidugi, sest et väga raske minu arust väga tüütu on lugeda selliseid intellektuaalseid luuletajaid, kes ütlevad kõigepealt välja kontseptsiooni mõtlevad välja, mis toimub, siis mõtlevad paar olulisemat kujundit siis üritavad selle mingi vormiteenistusse rakendada. Toon näite koledal klassikult, hammastel selli, otile, niukseid asjadel on ka väga häid asju, aga tal on ka täiesti selliseid ehitate asju. Mister Friedebert Tuglas. Seal on selliseid asju küll proosas. Et sageli on sellist asja tegelikult lugemisnaudingu mõttes halb lugeda. Ühesõnaga ma arvan, et ma oleksin, et sellist asja tegema ja ma arvan, et enamus kirjanikke, inimesi, kes oskavad korralikult kirjutada, on suuteline seda tegema kavapunktide järgi. Ja mingi idee toel kasvõi keskkoolikirjandi moodi mingi asi kirja panna. See on tõesti võimalik. Kunstis peab olema nagu mingi vabadus. Ja selles mõttes nagu just niisugune püstitusest, kas nagu olla vaba või ennast mingis mõttes aheldada. Et kuna põhimõtteliselt vabadust on väga raske õppida kuskil ülikoolis on võimalik õppida järelikult ainult ahelaid on võimalik püüda seda, kuidas ehitada seda kava ja raami ja siis sinna peale kunstiteost. Moskvas oli kunagi kirjanike ülikool, kui ma õigesti mäletan, mats, traat, seal õppinud, väga tore kirjanik, ometigi vaatamata laamidele midagi piss, sellisel teelahkmel millegipärast mulle tundub, et nagu loomulikum ise tulevamased, ma astun seda vabadus elada, et ma võin draid raami teadnud, võin olla õppinud kirjanduse ajalugu ja teada isegi mingeid vorme, asju võinud kirjutada, Soletiga vaja. Mega. Aga see ei ole nagu tõsiseltvõetav tegevus minu jaoks. See on niisugune konstrueerimine, see, sa ei ela seda. Ja sa ei ole selle sees, vaid see konstruid, ilusaid Grans truktoreid tuleb, mõnikord on väga nauditav lugeda mõnegi kirjaniku sulest. Aga pikapeale suures plaanis tundub nagu natuke mõttetu ja, ja minu jaoks on nagu kes, ma olen rohkem need mehed, kes, mehed-naised, kes nagu elanud. See on nüüd kuriluuletus. Ma lülitan välja oma õndsas dimensioonist. Sa kaod hologrammina ja siin lennutate taga. Kõik seda teha võiksid Lagavad peatäit välja magavat hingetäit välja. Packaotan sumas Zürist dimensioonist, lobised liiga palju ja segad mind nii lõpmata sisutu kirjatöö juures. Keegi kuulasin kõiki sind kuulata, võiksid magavat peatäit välja ja näevad, unesid punkharjaga, ingel jaurab meile kõrva. Ärge heituge mu hinge võimsat täis, ärge kuskilt pinnale mu pindan, täis pinded, mida ma kogusin enesesse veeredes alla, sul närvisüsteemis trepilt kahel pool vilkusid tollal veel tuled ja valgusfoorist tuli välja suur valge kass, kes mängis meile ööl läbi saksofonil nii land, et. Ja me ei uskunud teda kunagi. Ma nülin su väljavõrgust ja muudan kõiki salasõnu ja pärast seda On ööb palju valgem, päris valge. Ja alles siis tuleb mulle meelde, et vaatamata kõigele saastane on universumi kõige ilusam aeg. Peaksime kuradi koos olema kõik, kellega peaksime koos olema magavat peatäit välja magavad hingetäit välja. Nende näod pole magades sugugi ilusamad. Läbimub klaasivad, vaadates oled sinagi pisut väärdunud. Vihmul kaob igasugune soov sind lõpuni juua. Sellel Jürgen Rooste luulekogu tiitellehel on selline klausel. Tekste Eesti küberpungi klassikast. Mis loom see küberpunk õigupoolest on ja kas tõesti on nende luuletuste näol tegemist küberpungiga? Andrus Laansalu. Tuleb nüüd alustada tõesti sellest, et ma ei julgeks asuda defineerima ära seda, mis on küberpunk, aga ma saan rääkida sellest mismoodi küberpunki võiks käsitleda ja tuleb kohe öelda, et seesama sissejuhatus siin, et tekste küberpungi klassikast teatud mõttes ajasse mu tagajalgadele, kui ma olin selle raamatu nagu läbi vaadanud, sest et noh, küberpunk on see asi, mida see raamat ei sisalda ja pigem võiks öelda, et ta manifesteerin pidevalt küberbungile sügavalt võõrast mõtlemist. Ühesõnaga, sellist mõtlemist, mis ma ütleks pigem vaata kõiki neid asju, mida küberpunk enesestmõistetavaks ja loomulikuks peab. Aga nüüd siis küberpungist, mis ma tahaks öelda, mis on need platvormid, mille pealt see vastuolu nagu tekib, tõsi on see, et, et Eesti kultuuriruumis küberpungist peaaegu mitte midagi ei teata. See on voog, mis on praktiliselt täielikult käsitlemata noh, isegi küberpungi klassikasse kuuluvad tekstid, mida eeldame siis, et laias maailmas ikkagi hästi tuntakse, on Eestis praktiliselt olematud. Neist ei tea isegi haritud inimesed mitte vähimatki, katki on üksikud persoonid, kes selle koha pealt üldse midagi kuulnud on ja küberpungi algust loetakse kuskile 80.-tesse ikkagi, kui see tuli seoses tehnoloogilise arenguhüppega, eks ole, netistruktuuridega. See küberpunk kõlab selliselt, et seal on nagu sellised masinad ja niimoodi ja kõik ja aga kas nende punkareid on ka punased harjad peas, et noh, mis see maailmavaade või sellised hüüdlaused neil on või et ega nad ju päris punkareid ei ole. Jajah, vaata, milles on asi, tähendab, miks seda nimetatakse küberpungiks küberpungi mõtlemisloogikas on sees tugev konflikt üksikisiku ja suurkorporatsiooni vahel, ühesõnaga küberpunkar ei ole mitte otseselt sotsiaalkriitiline, vaid ta on teatud mõttes noh, aktiivselt ja jõuliselt sotsiaaliat ründav, eks ole, kui vaja, siis ta ründab seda relvaga. Küberpunk ikkagi on teatud mõttes selline tulevikuvisioonide kogum, kuigi lähitulevikuvisioonide kogum. Ja noh, üks kõige lühem kokkuvõte küberpungi loogikast on Haytak and low-life. Eks ole, küberpunkar on tihtipeale Sootsimiga tugevas konfrontatsiooni is tähendab ta üksi, ta seisab vastu süsteemi masinat, eks ole, ja ta toimib vastusüsteemi masinat, kusjuures noh, üldjuhul küberpungi loogika siiski, see ei ole reegel loomulikult, aga ta näitab just nimelt vastutoimet ikkagi, nagu jõuliselt ja efektiivselt. Testis on küberpungi seis täpselt niisugune, et kui tahta sellelt pinnalt midagi väita, midagi rääkida siis tuleks enda selja taha moodustada vähemalt 10 aastat traditsiooni. Ühesõnaga seda tuleks hakata looma. Ja see on üks põhjus, miks aitab see, kui eks ole luulekogulane all sissejuhatust tekste küberpungi klassikast ja see siis tegelikult seal seda ei sisalda, et see on nagu teatud mõttes natuke vastutustundetu kultuuriruumi seisukohalt. Mul on üks mõte, et kui seda traditsiooni ei ole olemas, seda küberpungi klassikat siin Eestis, et siis miks ei või Jürgen Rooste seda tekkinud. No sellisel juhul aga tekitagu see, aga ta räägib vastupidisest asjast ja näitab, et, et ta ei tunne seda valdkonda üldse. Ja nüüd ma räägin lähemalt sellest, millega ta seda näitab, mis on oluline, oluline on see, et kui algne küberpunk oli väga masinate keskne siis see uus laine, mille kohta võiks siis kasutada terminit postne, teatavate mööndustega on masinate keskusest eemaldunud ja sel põhjusel, et maailm on niikuinii masinaid täis. Ühesõnaga maailm on tehnoloogiast üleküllastunud. Siia ei olegi peaaegu enam võimalik midagi lisada, see tähendab seda, et tehnoloogiat käsitletakse juba enesestmõistetava maailma osana. Ühesõnaga mitte ükski tehnoloogiline seadeldis ei pälvi enam mingit tähelepanu sellepärast et nad ümbritsevad neid, nad täidavad meie maailma ja teatud mõttes noh, tehnoloogia on nagu orgaaniline kehaosa, mitte mingi võõras asi. Küberpunk tegeleb inimese masina suhte uurimisega inimese ja masina piirpinnal, seal, kus on juba raske öelda, millega on tegemist kas inimesega või masinaga vahevormidega. See on nagu üks aspekt küberbungis või postnetis. Ja oluline on miljöö tunnetus läbi tehnoloogilise maailma struktuuri. See tähendab seda, et küberpungis inimene ei vastanda ennast masinale. Mitte ükski küberpunkar ei vastanda ennast mitte kunagi masinale, vaid ta kasutab masinaid, Ta elab nendega koos, need on tema keskkond, ta on õnnelik selles keskkonnas. Siin nüüd, kui ma võtan sellesama raamatu lameda taeval siis leian kohe mitu asja, näiteks võtsin välja sellise luuletuse pealkiri on kas on võimalik veenilaiendite ravi ilma operatsioonita ja see jõuab lõpuks sellisesse punkti. Et näe, ma loen ette, et ei jääks jälgi millestki olnust või siis, et need jäljed oleks vähemalt oskuslikult maskeeritud kunstiks, kultuuriks, hariduseks, andmebaasideks ja edasi. Põhimõtteliselt teatud mõttes on roostel siin nagu selline kergelt moralisti positsioon, et jälgede likvideerimine on justkui mingisuguse pseudoreaalsuse loomine. Nüüd siit tuleb välja üks väga tõsine vastuolu, just nimelt et vana maailma mõtlemise ja uue maailma mõtlemise vahel, kui me räägime maailmast vanast ja uuest maailmast, kuna maailm kui staatiline maailm ehk siis solid world ja uus maailm kui Flevid World, ehk voolab maailm vana maailma struktuuri jaoks või selle noh, staatilise maailma jaoks, kui kõik kogu aeg muutub, kui mälestused on ümber kirjutatavad, kui jäljed on kaotatavad, siis see on kõik vale. Sellepärast et see maailm on harjunud mõtlema staatilistes kategooriates. Küberpunki postne jaa, Floyd Worldi ehk siis voolavat maailma esindavas mõtlemises ei oma see aspekt enam üldse mitte mingit tähtsust, kui jäljed on kaotatavad, kui mälestused on ümber kirjutatavad, siis kõik on tõde ja see ongi normaalne, sellele ei anta mitte mingisugust moraalset hinnangut, eks ole, selles raamatus on tugev tung just nimelt, et nii-öelda selle puhastatud ja staatilise tõe suunas või näiteks luuletus, mis ütleb, lülita end välja ja kus täpselt samamoodi on teatavas mõttes nagu moralisti hoiak selle suhtes, et pidev ringlemine, eks ole, pidev sisse lülitatud olemine võtab nagu ära võimaluse olla üksi iseendaga, olla personaalne küberpungi ja. D mõtteviis ütleks, pigem lülita end sisse lülitanud sel määral sisse, et sa oled teadlik kõigist asjadest, ühesõnaga informatsioon on jõud ja ühesõnaga välja lülitatud olemine on surm, kõrvalejäämine, ebateadlikuks muutumine. Ühesõnaga need on täiesti omavahel nagu vastanduvad seisukohad. Siis ma leian siit vist veel ühe luuletuse kus tõesti võiks öelda, et kus on olemas küberpunglik tunnetus ja vot selles on see tugevalt, aga siin ei ole tegemist üheski aspektis mingi tehnoloogia nimetamisega. Sellepärast, et siin olid eelnevalt ka mingid luuletused, kus oli juttu näiteks sellest, kuidas inimene voolab läbi faksi ja modemi ja ühesõnaga kõik need selliste sõnade kasutamine see on nagu noh, liikumine nagu ebaolulisel pinnakihil, eks ole, sest ükski neist ei too endaga kaasa mitte vähimatki küberpunkliku konteksti. Küberpunk on tunnetus, tehnoloogia nimetamine või isegi mitte sellele tähelepanu pööramine ja selle tõttu selle kogu kõige küberpunklikum luuletus ei sisalda tegelikult absoluutselt mitte mingisugust tehnoloogia nimetamist, see on see on künka lugu. Issi, issi, kes onu on, kelle vari ulatub üle vanaisa põllud? Issi, issi, kes võõras onu on, kelle vari ulatub üle mu magava ema kelle varjule tuleb üle tõrvalillede ja naabrite heinaküünid üle äikesepilve ja päikse üle rahutu kuur rajajärvel. Issi issikese onu on, kes ronib mäe otsa ja õndsad on vaimust vaesed ja füüsisest põrunud sest nende päralt on taeva, nii. Õndsad on need, kes on pimedad väiksesse vahtimisest sest nemad torestitaks. Õndsad on need, kes lõhnavad nagu kummeli. Mesi panevad mu valutama, sest nemad pärivad maa. Õndsad on noored ja labased noored ja räpased, noored ja litsid, siis nemad rahuldatakse. Õndsad on kaugsõidubussijuhid ja Poola prostituudi, sest nemad saavad armu. Õndsad on pirukamüüja, postiljon ja rahvalugeja, sest nemad saavad näha jumalat õitseda laomed, füüsikud, bensiinijaama öövahetused, töötajad, rahvamuusikud, punkarid, pornofilmide näitlejad, stjuardessid kirjastuste ja sopalehtede toimetajad sest neid hüütakse jumala lasteks. Õndsad on hevikitarristid, juristid, ehitusinsenerid, pedagoogid, prosaistid raamatukogudes, saali valvurid, teismelised suitsiidikud, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on riikliku süüdistaja abid, linnaosade valitsuste ametnikud alla kuueaastased, lapsed, kes laavitarides stripparid, kui inimesed neid minu pärast laimavad taga kiusavad ja valetades räägivad neist kõiksugust kurja. Õndsad on uudistelugejad, BBC Guilda päri vahi ja kogu afroameerika etnos sest nad on hullud. Õndsad on ülikooli õppejõud, pisut viinalembesed ja stressis abituriendi tüdrukud, kes salaja kanepit suitsetavad, sest nemad saavad valitud, nemad annavad. Õndsad on väikesed, toredad sasipäised tüdrukud mu kõrval voodis, sest mu hing kisub nende poole. Olge rõõmsad ja ilutseb, sest õndsad õndsad esissi. Kes onu on, kelle silmad on kaks suurt nukrat tabletti kelle juusteks on magus ja mõru suits, kelle kätegson tuulepesade traatide rägu kelle hiieksandatukslev, veritsev vigane linn. Keegi tuleb ja tõstab väikse linna tagasi pessa. Issi-issi vaata, need oleme ju meie seal. Oleme tuhandeaastased, võib-olla vanemadki, paneme, linnad tagasid temalt pessa väikse vigase linna issi-issi kisse võõras onu on, kes köhib meie maja ees verd ja piilub magava emme kleidi alla. Teie olete maa soolikas, aga kui soolikas toimub, millega saab teda teha soolaseks verivorstiks ei kõlba enam millekski välja visata. Inimeste tallata. Andrus Laansalu Nii veider kui see ka ei ole, seesama dünaamika, kui me hakkame seda ette kujutama, millest siin kirjutatud on siis just see barju ülaulatumine üle suurte mastaapsete struktuuride, eks ole, selles ilmub küberpunklik avaruse tunnetus, küberpunk sisaldab tihtipeale oma struktuurses väljenduses väga palju ruumi, õhku, avarust, tehnoloogilist dünaamikat ja tihtipeale ka väga palju väga olulisel määral just nimelt inimlikke selliseid süvaseisundeid, aegluup, Pepe, katkestusi, kiirendatud nägemist, tehnoloogilist kurbust, ühesõnaga kõike, mis ilmub meile läbi otseselt, mitte midagi tähendava poeetika ja läbi ilu läbi esteetika, manifest, statsioonide läbi esteetika, mis on väljendatud teistmoodi nähtult. Ühesõnaga selles luuletuses ma nägin küberpungi, tunne, ülejäänud luuletused, kõik need, mis tegelesid tehnoloogia ümber arutlemisega või, või tehnoloogia suhtes mingi hoiaku võtmisega. Nendes küberpunki ei olnud. Aga mul tekkis endale selline mõte, kui võtta Jürgen Rooste kui luuletaja, kes luuletab või noh, ütleme kirjutab seda teksti, sest tegelikult no minul igatahes hakkab küll silma ja kõrva kohe selline jõulisus ja dünaamilisuse ja selles suhtes võib-olla ta on selline masin ikkagi, et kui sa ütled, et küberpungi, see ei olegi nagu vahet, et masina inimese vahel siis mulle tundub, et noh, selline jõuline hoiak, et võib-olla ta natuke ikka on masin või. Vot selles on sul õigus, tähendab, tal on see jõuline hoiak täiesti olemas ja see kohati mulle nagu väga meeldib. Mulle tegelikult tema tekstid on sügavalt sümpaatsed, ühesõnaga, ma leian nendega hea kooskõla. Ja ma leidsin siit raamatust paljude tekstidega väga hea kooskõla, aga selle klausliga, et ma tõmbasin selle esile küljetekste küberpungi klassikast aktiivselt maha ja tegin näo, et seda polnud seal. Tema vaatepunkt on ikkagi tehnoloogiaeelse inimese vaatepunkt. Ühesõnaga inimene, kes mitte ei hinga tehnoloogias vaid, kelle jaoks tehnoloogia on võõras ja väline. Seda vastuolu tema tekstides kuskile ületatud ei ole, ta ei tegele nende asjadega, millega tegeleb küberkonkle postnet. Aga see jõuline väljendus, tema puhul on see ikkagi nagu sügavalt, et pigem selline noh inimesel ikk lähenemine, inimene, kes ei ole veel miksitud tehnoloogiaga, kes veel ei tunne sedagi. Aga see on väga sümpaatne, mulle tähendab selle luulekogu lugemine iseenesest oli ikka suhteliselt meeldiv tegevus, aga lihtsalt see terminoloogiline Flipsaid, eks ole, vale positsioneering. See annab võimaluse teda nii-öelda teoreetiliselt kraavi keerata, eks ole, see on nihkes asi ja ebakindel asi, aga kõik muu oli nagu hästi kontaktiv. Pärast selle küberpungi klausli väljajätmist. Nii et kui sa loeksid seda mitte kui küberpungi raamides või et sa ei loe seda küberpunki, siis need luuletused Kolhaad nojah, ma ei saagi seda lugeda kui küberpunki, sest seda ta ei ole, aga luuletustena lugedes oli minul huvitav, ma sain sellega kontakti, see tähendab, et vähemalt mõned neist olid päris head ja noh, oli ka mõni tõsiselt hea asi, mis iseenesest ju, kui nüüd tuletada meelde Kivisildniku kunagist väidet, eks ole, et hea luuletaja erineb halvast luuletaja selle poolest, et hea luuletaja on oma elu jooksul kirjutanud kolm kuni neli head rida, aga halb luuletaja mitte ühtegi, siis sööd igal juhul Kalle nagu heaks luuletajaks olemise suunas, sest siit leiab Küll päris ikka leiab ridu. Jürgen Rooste, mis sa arvad, ehk sa oledki selline luulemasin, kes ei tee küll mingeid tehistekste, küll aga on selline võimas luuletusi loopi, Trakad. Jan-kos, ma arvan, et ta ei pahanda, et ma seda rääkinud rääkis mulle, seda küll ise, aga see ei ole mingisugune niisugune jutt, mida lastega Jan Kaus seda raamatut luges, siis ta ütles mulle, et talle nagu meeldib, luulemasin, just nimetate siis luulemasin, mul tekkis endale hekiks niisugune põdeda, mis ta selle all mõtleb, et luulemasi see kõlab nagu natuke alustan, ma sain aru küll, mis ta mõtleb. See on tõesti see asi, et luuletuste tekkimine on automatiseeritud. Et ma ei tooda luuletusi. Käsitöölisena, kes võtab ja hakkab mingit asja nikerdama, teete valmis vaid vähemasti kõrvalt vaadates, arvatavasti paistan nagu printer kontoris. Et keegi kunagi suur kontor, arvuteid mingi suure lehetoimetus või mingi suur büroo, eks ole. Ja üks üks suur pind, mis asjast välja tuleb, keegi paneb asja printima alati nagu tundub, nii täiesti kaootiliselt, hetkel siis masin hakkab tööle, keegi täpselt ei tea, kes selle printima panigisse käskluse tekst jookseb selle paberi peal välja. Et mingis mõttes, et senine masinglikkuse selline kaootiline, siuke terlik anarhism nagu käib minu tekstide asjade juurde küll seda enam, et kogu see ühiskond ja, ja daam nii-öelda tekstile see maailmale. Ma mõtlen, see on ju selline futuristlik linnamaastik, selline milles me elame tegelikult praegu, mis nagu kasvab üha võimsamini nagu läbi ja välja igalt poolt kõigi näiteks mina praegu oma vaimses olemisest tunnen nagu mingit tasakaaluvärki, sest et nüüd ma elan vanas puumajas vabariigi aeg, siis kus on ilus aed aknast välja vaadata, rohelus, rongid loksuvad eemalt mööda, sest sellised tehnikaajastu tähisena, aga muidu nagu peale arvutikasti toanurgas ei ole sellist väga massiivset linna ümbrust, klaasi ja metalli, et lähen uksest välja, on, kasvab minu ees üles klaasist sein metallvarraste peal, aga samas ma iga päev pean selles linnas vähemasti korra käima või Paal tööasjade tõttu siis ma kuigi natukene kolisin pisut, et umbes paarsada meetrit sellest asjast kõrvale siis ikkagi seda kui lopsele deemonliku maailma sinna juurde, et ma nagu ei arva, et see termin oleks, kuigi ma ise muidugi tegin rohkem nalja, kui ma panin ta sinna alla ja mängisin sellise võimalusega. Mingis mõttes ei olegi kõige valem või kasvõi sellest basinlikuste. Ja siis sellest inimese tehnika kokkukasvamise asjast. Unelaul. Maga rahulikult. Und valvatakse. Maga rahulikult, kõik on hästi. Maga ja alko hol voolabsusoonis maga, sest kellades tiksuvad pommid. Laua pääl on jumal taevas laua all. Kurat ja põrgu, kuhu inimeste maailmast tasapisi verivärsket verd juurde nõrgub. Maali on suur kurbloo jänes, hirmuäratav karjuv loo jänes. Jubedate õudsateegi kõrvadega, teate ju? Maga rahulikult su und valvata, takse. Maga Rahoolikult vanatolmuga kaetud naine. Lükki tea positiive nagu palvehelmeid. Piltidel vaid metsikud näljaste jäneste karjad metsaservale kogunenud karjuma. Maga rahulikult, kõik on hästi. Su voodi peal on jumal taevas. Voodi all on kurat ja põrgu, põrgu päralt küll. Te kuulsite saadet luuletaja Jürgen roostest ja tema luulekogust lameda taeva all. Tekkisid Andrus Laansalu, Jürgen Rooste. Kel on saate kohta midagi arvata või öelda, siis tehku seda emaili aadressil vadi ät r punkt e litrileid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas.