Sauna Madis Vargamäe mängitud 21 aasta jooksul alates 1951.-st aastast. 240 korda. On veel üks osa, mida ma olen saanavalisest rohkem mänginud, see on Oskar Lutsu dramatiseeringutes kevade suvi, Tootsi pulm, lible osa, paunvere kellamehe lible, osa, 317. Hugo Laur kümnetel lindikarpidel Eesti raadio heliarhiivis fonoteegis temani Hugo Laur oma lemmikluuletusi lugemas Hugo Laur lugemistundides proosat esitamas, Hugo Laur teeb kaasa kuuldemängus. Ümmarguselt 100 erinevat rolli on fikseeritud ringhäälingu kuuldemängude kartateks. Kui palju raadioesinemisega ühtekokku isegi nii täpp sarvepidamisega, mees nagu Hugo Laur ise on loobunud nende rahva ette astumist üleslugemisest. Nii palju on neid olnud ja nii kaua annet kestnud. Eesti ringhäälingu saadete esimese seitsme aasta jooksul 1000 926933 olid esinenud mikrofoni ees juba 100 korda ja nii on see aina jätkunud. Jätkub tänaseni ja juubelipäevil. Lugupidamise avaldustes loetakse Hugo Lauri teatrirolli filmides esinemisi. Kõneldakse tema osast eesti kuuldemängu kunsti ja televisiooni teatri edendamisel. Üks roll on jäänud nimetamata. See, mida ta mänginud kõiki teisi osi, luues suure lummaja, ainukordne osa mille ta oma isiksusega loonud kirjaniku näitejuhi, kaasnäitlejate abita suure lumma ja eluaegne osa millest saanud meie rõõm ja tema elude rahvahulkade paelumine, kunstiga kirjasõnale taas inimese hingeõhu sissepuhumine. Nii et raadio kaudu lugematutesse kodudesse jõudnud teatrisaalides ja kinodes südameid sütitanud suur lummaja. Olen seda siis tänagi. Märjukene päkapikupoisike ei olnud pea paitajad üle läve aitajad Isamaa andsid nad ja ema peitsid mulla rüppe. Hingekella helin vaikis varsti. Vanaisa pühkis silmi, jäidekene kuivatas pisaraid. Vaene laps. Kuidas sina ka maailmast läbi saad, ohkas vanaisamaa, ainukene, kes oli ema eest on. Õhkas vanaema. Kuid pisikene vaatas võõrastades mõlemale otsa ja küsis suurte siniste silmadega. Millal on emal kõrtsud valgele tulnud ja kunas mõisal juuksed halliks läinud. Üksainuke põlv ja nemad ütlesid, keeessentsis aitad, kui mitte nina, kes sulle siis ema eest on? Kujundlik temina. Teisel päeval silostaat kätkivibu ja mõtles. Mitme aasta eest oli ta seda viimast korda teinud. Ja teisel päeval tühkiseid põllenurgaga silmi kui saunancast väetlikesenutu kuulis. Mõlemad imestasid, et nende kössi vajunud sauna katus seal oli jällegi pisikene Ps. Ja mõlemal nii imelik tundmus olles sinna teise uuesti nooreks saanud. Nii asus Väike-Aidu suitsunud seinte vahele ja paindunud parte alla, mis polnud enam ammu lapsinud ega kilkamist kuulnud. Sest need, kes siin olid nutnud ja hõisanud olid suureks sirgunud ning noorena mulla varju vaibunud. Tulin linnast, lumesadu nüüd ei leidnud kusagilt lumesadu, jalad väsinud, läbi läbi näljane. Kuskilt teed ei tulekiiri aeg juhilin, ennäe, tulebki neid siiski vilgub, viimati koputan ja astun siis lahkelt lahti, tehakse tüdruk, võtab ahjust leiba, sooja leiba, mõtelge. Soe saun ja lõhn, nii armas. Tühi kõht. Kas soovite, külamees, vast sooja leiba. Murdis tüki minule. SuuretiKi sooja leiba. Kylm maitses Maadussi. Sellest on möödas juba üle 10 aasta, kui vabariigi rahvakunstnik Hugo Laur selle oma lemmikpala helilindile luges. Aastad lähevad, midagi neist jääb meistrit tallele. See on elukogemus, mille võrra oleme rikkamaks saanud. Midagi võtavad aasta taga kaasa ega anna enam tagasi. Ja siiski ei tarvita lugemiseks prillimees, kes üheksandat aastakümmet alustamas ei kurda tervise pärast. Antagu kätte vaid osaraamat, mis nendes aastates mehele. Ümber kehastamiseks kohane ja suur lummaja on jälle valmis mängima. Ka EL-is there Joosi haiga küll. Kuidas kiike valmistada, seda teadis vana meelsesti. Oli ta seda siini uni mõnigi kord teenud, nendele, kes mullas puhkasid, nii ka nii sirged olid veriojaga seed. Kogu vara. Maardu kandis polnud teisi sääraseid tatra nii aeglaselt ja kohmakalt noore kase otsa ning kaalus sellel ladva oma raskusega maha. Eid tasa all. Nii oli painduv vibu valmis koorimata leheline. Õiges jõust pidas vanamees okstest kinni, ent puu jälle sirgu ei läheks eitada, sidus kätki korvi nööriga ladva külge. Tuuneid Väigeni kääne, kuis lätt. Lausus taat. Eit võttis mähkmeid, lapsi ja pani kätki pöia. Siis Frässis vana mees kaalsel adva käest. Jaa, ta venitas suu lahti, nii koonustaski lahti. Viuh. Kiljataseid Dirmuda Kaars õõnsus vihaselt naga oleks ta praegu midagi halba oma kaelast raputanud. Tee häll kõikus ja viste siia-sinna. Öeldakse suuredki maailmast ei pääse, väikesed, seda vähe. Peesige aedu, lammas just verioja kalda kohal kasvava pajuokstel. Veel jalg maad ja ta oleks allojas olnud. Aga ei, ta kiikus pehmetel okstel. Asi oli nii imelik, et vanamees pärast esimest ehmatust täiesti tõsiselt pajatas. No küll veel lillenness. Pääsesid needeede keelepaelad. Näen nagu karu tõsielu all juba juuksekarvaküljel mandasu endaga niisama lendame. Ainult naeris suvisele taevale aga taevas hiinas ja helendas. Nii loeb lugupeetud rahvakunstnik loeb, nii nagu ta aastaid tagasi on sedasama pala kümneid ja kümneid kordi meie kuulajatele esitanud küll raadios, küll kontsertidel. Ja seesama jutt. Ta viib mõtte tagasi juubeli künnisel ka teie enda lapsepõlvemaile teie kodustele niitudele, sest olete maalaps. Ma tean olnud. Kõige lähem küla oli kaks versta eemal. Minu sünnikodu oli Pedja jõe lähistel umbes noh, vaevalt pool kilomeetrit eemal. Poisikesena sai seal jeesi sulistatud ja ka ujumist natuke õpitud. Nii et teie esimesed sõbradeks nüüd olnudki, siis kõik metsloomad ja linnud ja lood See hääled ja jah. Mina ta oli, see väikeseid lapsi läheduses ei olnud. Väikse poisikesena armastasin nukkudega mängida armsateks mänguseltsilisteks olid mul väikesed koduloomad. Lambad all. Hakkide juures põllul tuhnima sead rukkihakkide kallale ei tuleks. Aga kui emisel põhimõtteliselt ka kaasas olid, siis ronisid nad sellele seakarjastele, kes rukki aakri ääres istes meelsasti selle kus ma neitsi saarma seal silitasin. Ja kui nüüd mõttes sellest pikalt teatriteelt sinna lapsepõlvemaile tagasi mõelda siis tundub lausa uskumatuna, kuidas poiss sealt metsade tagant metsavahiperest teatrisse satuselts. Esimest korda teatri etendust kui niisugust nägin oma koduvallas Salla vallamajas. Ja ma olin siis kümneaastane see isetegevuslaste etendus meeldima jõudude nii väga, et ma hakkasin ise kodus ka midagi niisugust näitemängu taolist õiendama. Näidendeid mul ei olnud. Ja siis mõtlesin isegi välja mõne niisuguse, kas naljaga või tõsiselt neerindlikese. Hakkasin seda siis etendama oma kodustele. Minu mänguseltsiliseks näidendis oli naabriperetütar Liisa lagenem, kes oli minust noh, selle 10 aasta vanem, nii 21 22 aastane. Need etendused toimusid kodus aeda, treppi jõuluajal, seal oli imeilus paigake just nagu näitelavaks loodud. Ja need etendused toimusid siis laupäeva õhtuti ja nende etenduste vaatamine oli kodurahvale sunduslik. Ometi keeldunud veel teil mõtet pärast Treffneri kooli lõpetamist, et hakata näiteks näitlejaks, vaid valisite ehitaja elukutse. Jah, sest ehitused, me saime Tartus nägin, meeldisid mulle väga. Ja sõitis Riiga alal edasi õppima. Astusin Riia tööstuskooli, kus õppisin ehitusasjandust. Kolm aastat. Töötasin praktika alal. Riia suurim ehitusmeistri Christian kärgalvee ehitus. Büroos ja olgu öeldud meie kuulajale selgituseks, et see kiindumus arhitektuuri ehituse vastu on rahvakunstnikule jäänud omaseks tänase päevani ja mõnedki meie tuntud näitlejad ütlevad aitäh projekti eest, mida Hugo Laurale Nendele teinud kas suvila jaoks või jah, veegan kritseldatud paberil aina talvile mehel ja Endel padrikul ka sealsamas. Nii et kõige viimase ajani on jätkunud see, see hobi või harrastus. Aga kuidas sattusite Estoniasse? Haapsalus olles Eesti seesis Kungla tutvusin kama, peti kuuskemaga. Ja siis juhtuski nii, et koos peti kuuskümmega mängisime seal ühe näitemängu, see oli Oskar Lutsu kapsapea. Betti Kuuskemaa mängis sauna naisja, mina mängisin vana pri õhkami. See oli see 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suvel. Ja siis ütles Betty Kuuskemaa mulle, et meil Estoniast on palju nooremaid näitlejaid, meesnäitlejaid, sõjaväkke mobiliseeritud, et tulge meile näitlejaks. Kui elude hommikust õhtupoolse päevani nii pikk olnud kui Hugo Lauril kui ühtesid lummatut, piibelehena järgmisi generatsioone, aga hoopis Saamuna või sauna Madisena on juubelipäevade tähendus ka selles, et kokku võtta ja meenutada nii käidud kui tehtut. Teatriteadlase analüüsiv pilk, Lilian venerand. Hugo Laur on üks neid näitlejaid, kellest inimene, kes vähegi juurdleb teatriprobleemide üle, tahaks rohkem teada. Tema meisterlikkuse ja menu saladus huvitaks arvatavasti mitte ainult kolleege. Eesti teatris ei ole palju olnud näitlejaid keda sel kombel hinnatakse ja armastatakse. Kuidas ta seda teeb, millise võlukepikese või vedrukese sunnil on sündinud need sajad isemoodi inimesed, keda üksteisega Ta ei vaheta ja kelle reaalses olemasolus me kunagi kahelnud pole. Julgesti sajad, juba 1940.-ks aastaks oli saanud neid kokku 228. Kes oskaks sellele küsimusele vastata? Võib-olla aitavad mõned faktid juba tema varasemalt elu ja teatriteelt sellest midagi aimata lasta. Teatrimängu oli Hugo Laur harrastanud juba sellest ajast peale, kui ta 1903. aastal esimest korda Salla vallamajas piduõhtul Loreidat ehk metsakuningatütart nägi. Siin leidub midagi vastuse taolist küsimusele lauri menu saladustest. Mängulõbu, kes ise mängust täit lõbu tunneb, võib nakatada ka teisi. Ja teater on mäng, ükskõik kui tõsiseid eesmärke taga ei teeniks mäng, mis on seda huvitavam ja peenem, mida tõe meelsemalt elatakse sisse tema olukordadesse. Kas ei peitubki Hugo Lauri ande üks saladusi erakordses võimes lõpuni uskuda, kujuteldavas maailmamänguga jäägitult kaasa minna? Hästi kujutlegem, et selline võime on omane sündinud näitlejale. Aga kuidas on lugu sündinud meistriga? Tema esimese osa kohta väikeses komplegiblikas, ütleb arvustus. Hugo Laur. Kes Hektoordebawesaki Benjamini peigmehe osa mängis, oli liiga saamatu. Laur ise on ühes erakirjas lohutuseks tähendanud. Peaasi on see, et elumees ja pealegi veel noor. Ise oli ta siis alles 25 aastane pole sugugi minu osa. Minu osad on vanad koomilised ja karakterosad. Oma võimete maksimumi aimamist on selles noore näitleja kirjas, kuigi koos meisterlikkuse tulekuga tuli tunnustus ka hoopis teiselaadsetele rollidele. Siiski on muheda huumoriga vanamehed ülekaalukalt need mehed, kelle eest rahvas Hugo Lauri eriti armastab. Oma esimestel teatriaastatel mängib Hugo Laur maha lugematu hulga pisiosi. Muuseas ka muusikalavastustes. Esimene märkimisväärne tunnustus tuleb hooajal 1923 24 Hugo Raudsepa demobiliseeritud perekonna isa onu kontusega. Kriitikast võib lugeda. Hugo Laur esines onu kontuse osas, ta mäng kujunes nii mahlakaks, südamlikuks, sügavalt inimlikuks ja oma koomilises põhitoonis ja meie rahva selliste kujude ise loomulistes joontes. Et võitis sellega üldrahvaliku näitleja tunnustuse Hugo Laurist koos onu kontusega ja onu kontusest koos Lauriga rääkis rahvasuu kaua aastaid kui teatrisündmusest, mida ei unustata. Niisiis tõepoolest vana koomiline karakter, osa Tõi Hugo Laurile ta esimesed loorbereid, ehkki samal hooajal paistis ta silma veel teiseski suures rollis. Jaagonna hotellus. Armastus oli kõigiti soodne. Hugo Laur joonistas selle kuju teravalt ja puhtalt täpsena, sõnas liigutustes maskis deemonlik miimikas. Hiljem on Laur küll ise tunnistanud, et tollele Jaagule tagasi mõeldes on ta otsusele jõudnud, et oleks teda hoopis teisiti mängima pidanud. Mitte nii hirmus. Teemunlikult muide on Laur neljakümnendatel aastatel meenutanud üht juhtumit sellesama hotello etenduselt paides, kus üks daam vihastas jaagu peale, nii et hakkas nutma, rebis oma kava puruks selleks keset etendust saalist välja deklareerides valjult, et ta enam kunagi ei tule teatrisse, kui seal näidatakse niisuguseid hirmsaid inimesi. Hooaeg 1925 26 Tui uue kõlava õnnestumise koomilises karakterrollis. See oli Saaremaa Priidu Kitzbergi Püvedalus. Kriitikast loeme niivõrd elulist ja uskuma panevat kuju ei ole mina ennem laval näinud. See kuju oli välja töötatud äärmiselt teravate piirjoontega. Tal oli kogu õhtuks ühelaadiline kindel püsivus ja ta kõnelemisviis oli niivõrd huvitav ja algupärane, et seda noored väljaspool etendust katsuvad järele aimata. Need seal Püredalus armastavad Priidud, see on loomulik, sest niisugust meest, nagu Laur temast tekib, peabki armastama. Alati hoovasta hingest nii rohkel hulgal headust päikesepaistet, et sellest jätkus isegi alla saalisolijatele suurte osade kõrval pisirollid. Tööd on palju. Hooajal 25 26 12 osa 26 27 seitse osa 27 28 10 osa. Sellel hooajal sünnib veel üks eesti teatriajaloo märkimisväärsusi Klauri piibeleht. Hugo Laur esines diskreetse veidi ara pehmuse taha looritatud peene tuunilise huumori ja irooniaga hoides loomupärasena tunduva koduse kõrval hoolikalt teatavat külalise distantsi. Ta suhtumis, laad partnerisse, vaheldus erinevates varjundites ja hajutas tagasihoidlikkuse monotoonsus. See on rikkaliku andeks köitvamaid tunnuseid. Ta silmad särasid soojas südame rõõmus Laurale. Ta pilkudes leidus üleolekut koos hea inimese kahjutundega vaimses kitsikuses tuksleva Sanderi vastu. Kuid võisteldes Westmannikuid tugeva vastasega helkis Temaski kelmikad, kavalust, kaalutlemist, hoovõtuks üleoleva muigega saadetud mõtte teravusi. See oli kõige intelligentsem piibeleht, keda nägime ja teiselt arvustajalt. Hugo Lauri piibeleht oli stiilne, lihtne, rahulik, napp, välistes avaldustes korrektne seejuures mitte kuiv mingist siit maailmast. Eemalolekus hingus oli ta olemise ümber nagu hajameelsus, mis hästi sobis, oli nagu sugu sarnasust Hamletiga. See oli suure sisemise kohanemisvõime ja kunstilise distsipliiniga loodud lavakuju. Mälestused meenutused hoopis teised olid arusaamad kunstist ja teatriosast üha rahva elus. Kui Hugo Laur oma näitlejateed alustas lehitsegem mälestusteraamatut. Kui ma 1918. aasta sügisel Estonia teatri koosseisu astusin, sain nii mõnelgi korral tunda, et on raske koduneda. Muidugi aja jooksul tekkisid sõbralikumad suhted nii mitmegi näitlejaga nagu silda kleeseriga, Alexanderi, Johansoniga, Toomast, tunduga ja teistega. Kuid kõigiti kodunemine eeldas kaasa tegemist ja heakskiitu kõigele, mis teatris ja väljaspool seda näitlejate hulgas oli levinud. Mulle oli aga vastumeelt see intriigide ja pugemise õhkkond, mida tol ajal võis üsna teravalt tunda ja mis kunstitemplile igatahes au ei teinud. Nii süvenesid head vahekorrad väiksemate lavajõududega. Suurte ja tunnustatud näitlejate ligi pääseda oli aga otse võimatu kusjuures seda tihti lausa tundanti. Noored näitlejad kurtsid tööpuudust, kuna neid ei rakendatud ulatuslikumatesse ülesannetesse. Kui palju piike murdis, seepärast erksa hingega Hilda kleezer ergutades võitlusse teisi sel alal kannatajaid. Teiselt poolt aga tehti üle liiga karme etteheiteid Ants Lauterile kui väga nõudlikule näitejuhile, kes oleks nagu tahtnud kõiki oma meelevalla alla painutada. Kui mõelda aga sellele kirjule perele, mida kujutas endast tolleaegne Estonia, siis peab tunnistama, et Lauteri taotlus ühtset ansamblit luua oli igati põhjendatud ja õige. Kui palju vaeva nägid aga minuga, et olemasolevast materjalist vormida lavastuseks vajaliku kuju? Kuigi ma ei saanud kurta tööpuuduse üle, kuigi ka kolmas hooaeg tõi mulle ulatusliku maid ülesandeid, märkasin küllalt selgesti soosikute ja staaride süsteemi olemasolu, mis Estonias end suurel määral tunda andis ja andekaid noori näitlejaid takistas väljakujunemisel. Repertuaari koostamisel arvestati Estonia Seltsi juhatuse kui peremehe maitset. Klassikud pääsesid harva lavale mängibki rohkem tühiseid melodraamasid naljamänge ja jante, mis pidid laia publikut kokku tooma ja head kassat tegema. Ja neid lavastusi tuli anda tihti. Sest kui ühe näidendiga suudeti esineda 15 korda, siis loeti seda juba suureks eduks, mida juhtus harva. Tavaline vastupidavus seitse kuni 10 korda. Sagedane oli kolm kuni viis. Tere õhtust. Siitpeale algab juba fotode ja ülestähendustega täpselt säilitatud ja kirja pandud Hugo Lauri näitleja elutee. Siin on suured fotoalbumit, kust on juba ka esimeste rollide kohta pildid ja seda arvepidamist olete pidanud kõige viimaste aastateni. Jah, seda küll, mul on siin üks niisugune kaustik, kus all märgitud köik lavastused hooaegade kaupa ja pärast Estoniat siis Draamateater? Jah. Estonia draamatrupp ühendati draamateatriga märtsist 1949. Töötasin siis Draamateatris koos endistes taanlastega kuni 1000 968. aastani. Ei julgeks küsidagi, kui palju rolle ja esinemisi selle aja jooksul on olnud. Kui ei teaks teie täpset arvepidamist. Estonia teatris töötasin 31 aastat ja Draamateatris 19 aastat, kokku 50 aastat. 50. aasta jooksul on esinetud mõlemas teatris kokku 308 lavastust, esinedes nendes lavastustes 300 18. osas. Etendusi on olnud 50 aasta jooksul. Koos ringreisietendustega ja külalisetendustega, Riias, Helsingis ja Moskvas 8822. Kas ja kui lisame siia sagedased esinemised ringhäälingus, küll luuletustega, küll kuuldemängudes, hilisemal ajal televisiooni esinemised ja esinemised filmides saame tõesti Augar Dust äratava elutöö hulga, sest filmirolle on juba Kokku 25 aasta jooksul 1947 kuni 1972 24 kunstilist filmi. See on siis eesti kunstilisi filme, 21, üks Lätti, eks Gruusia ja eks Nõukogude liidu kunstiline film, see töö ei ole veel lõppenud. Lõppenud see statistika suureneb pidevalt, sest pärast juubelit algavad jälle filmivõtted, nagu kuulsin Jah, seekord tuleb esineda Mosfilmis, missuguses filmis seda veel ei tea, eel? Sel alal on juba olnud. Ja kui nüüd seda statistikat jätkata, missugused on olnud teie lemmikrollid, mida kõige rohkem olete mänginud? Üldse võiks nimetada, et lemmikroll on olnud 318-st rollist 23. Kitzbergi. Katsetasime kaks korda. Kitzbergi neetud talu sulane Jüri kaheksa garada. Hugo Raudsepp Demjobliseeritud perekonna isa, onu Kontus 14 korda, Eduard Vilde Bizuennas olen mänginud Estonias neljas lavastuses oma armastatud osa, Tiit Piibeleht. Missugused kokkupuuted olid autoriga Eduard Vildega endaga ja kuidas tema suhtus teie tehtud piibelehes ja mille kohta on teada, et see publiku poolt lausa tormiliselt hästi vastu vä? Esimene kokkupuutumine, isiklik kokkupuutumine parimal Eduard Vildega. 1900 18. aasta septembris, kui ma esinesin katsetel Estonia teatrisse astumiseks. Vilde oli niisugune tore kirjanik, kes käis kõigil oma lavastuste proovidel ja andis väga tulusaid nõuandeid näitlejatele. Muidugi viibis ta ka oma lavastuste esietendustel. Kaab viibis oma lavastuste proovidel Hugo Raudsepp omal ajal, kes alles teatrikriitik andis tegelastele proovide lõpul väga tulusaid nõuandeid. Siin me tulemegi nüüd ühe probleemi juurde nagu, millest ei ole juttu olnudki. Räägite, kes andsid talle nõu, need olid näitejuhid või nende teoste autorid, aga teie diaatri koolitee. Teatrikooliteed mul ei ole olnudki. Olen teatrisse tulnud asjaarmastaja näitlejana, sest mängisin IKS-i seensisi Manta, kes oli üks vanemaid Eesti selts oli asutatud 1865. aastal. Samal aastal oli asutatud Vanemuise selts ja Estonia selts ja Riias olles mängisin Nii on öeldudki, et Hugo Laur, see on otsekui talent jumala armust. Öeldakse, et lihtsalt Ta on nii suur anne on tal olnud kodust lapsepõlvest vanematest kaasa võtta, mis on temast teinud meie kõige lugu peetuma vana teatrikunsti meistri kui Toomet ei saa siiski unusta seda kõige tähtsamat, mis inimesest midagi suurt teeb, see on töö ja nõudlikkus iseenese vastu kõigi nende aastate jooksul. Minu huvi kirjanduse vastu tekkis juba esimese aabitsatarkusi õppides oma kadunud ema juhatusel kes oli väga suur kirjanduse armastaja. Sest meil kodus mäletan. Lapsena oli ka õige kogukas kodune raamatukogu kus leidus tolleaegseid eesti kirjanike teoseid. Kes on tänaseni jäänud teile teie lemmikkirjanikest, kelle juurde vabadel jõudehetke tundidelegi tagasi pöördute neid uuesti lugeda, võetama, rolle meenutada? Need oleks siis noh, hakkame algusest peale. Eduard Vilde, August Kitzberg, August Jakobson Anton Hansen Tammsaare. See on üks liin, kirjanikud, teine liin, lavastajad, kolleegid, kaasnäitlejad. Minu teatritöö ajal on minuga küllalt. Vaeva näinud Nõukogude Liidu rahvakunstnik Ants Lauter kellele ma olen tänaseni ja ütleme, Kunimine elu lõpuni. Kõigest südamest tänulik. Teatan alandlikult ära välipreester, et olen siin. Mist tsitaate, teatan alandlikult, et teid liima teie korterisse, härra välipreester, miks. Ilma ja Sindi eksid, teatan alandlikult, et viin teid ka ju. Kukun ümber. Soovitaja oled. Olen v oksist lähti või ma virutan sulle täie kuklasse. Meeleme koju Talloryl. Null kuhugi, ainult nii, mitte toas. Seal ma olen venelane. Teatriühingu raamatukogus hoitakse mitut paksu käsikirja kausta Hugo Lauri mälestused teatriteest sirvima lehekülge, mis seotud Eesti Nõukogude kunstilise filmi sünniga ja Hugo Lauri suure lummaja rolliga. Kolmas november 1947 kell 21 Eesti NSV Ministrite nõukogus Eesti filmi elutsita, tellis, läbivaatamine. Pärast seda oli sealsamas ühine koosviibimine koos Lenfilmi esindajatega. Kell null üks 45 minutit luges seltsimees Eduard Päll ette seadluse Hugo Laurile Eesti NSV rahvakunstniku aunimetuse andmisest. Järgnevalt välja raid käidratsensioonidest. Lauri mäng tõstab filmi suure ja tähtsa kõrguseni. Ma arvan, et meil kõigil oli rõõmustav näha tema menu ja samuti näha ühe Nõukogude lavastaja menu. Herbert rapopordi menu. Hugo Laur on loonud koloriitse kuju professor miilase vastutavas osas. Tal on õnnestunud näidata inimest, kes visalt ja põhimõtteliselt peitis end elu eest, kuid kes aegamööda elu tõe sissemurdmisest muutub nägijaks ja lõpuks võitlejaks uue olukorra eest. Me usume Lauri miilast, kui ta filmis paiskab lahti oma kabineti akna ja sõpradele, ütleb tähendab ka mina hakkan võitlema. Ja võib-olla kunagi tuleme teiega samuti akna juurde ja näeme seal põlde ja aedu, kasvavaid roose ja vilju. Seltsimees treideni sõnavõtust filmi elutsita tellis arutluskoosolekul Leningradis kinomajas 22. novembril 1947. Niisama tunnustavalt võttis arvustus vastu Hugo Lauri saamu filmist valgus koordis. Eriti tahaksin esile tõsta neid näitlejaid, kelle loodud kujud on viimse peensuseni ühtunud minu kirjaniku kujutlusega teose kangelastest. Selleks on Eesti NSV rahvanäitleja, Stalini preemia laureaat Hugo Laur pimeda Saamuna kelle suurepärane osa käsitlus jätab unustamatu mulje. Kirjanik Hans leeberet. Ka nende luuletuste kohta, mida Hugo Laur on esitanud, on mitte täpne arvepidamine, vaid need on kõik kirjutatud sisse nahkköites, raamatut kestes, nii nagu me oleme külalisraamatutena tavaliselt armastanud, kinkida või kingiks saada on nende luuletuste hulgaski oma lemmikluuletused, mida Hugo Laur ikka ja jälle ka nüüd oma juubelipäevadel esitab. Jah, need oleks siis Juhan Smuuli mälestusi isast tolku rajal ringi, jooksin alles särgis täis lapse mõtteid, oli kahupea, või vänderdasin hanekarja järgi vits peos. Sest mine isahane tea. Ja juba sellest ajast palju palju on jäänud meelde pilte, eredaid rand, õlgu majad, järsak, Suurna kalju ja keemiastu Mõld laineis kaugelaid. Tean kevatutes kõrguvaid, jäävalli ja suvesoojus, tean mõnd sõpra head ning isa tema silmi terashalli. Ja nagu vahu pärjas valged pead. Jeans sügispäeva pilvi rebis tuul. Ja sumbunud oli kajakate kisa siis nina vastu, klaasisuled suul, kalalt koju ootasin mõisa. Hirm oli, ma ju teadsin juba seda, et vahel kümnist nõudmas püügiveed. Siis, aga päris kaugelt nägin teda, kes tõrjal tuli mööda porist teed kraps üle läve olin nagu kera ja juba jooksin külmas sügisvees. Ma teadsin, olin isa silmatera. Nii tuppa tulime kaks märga meest. Ma mäletan hästi kevadkülvi, veel jääd on ilus külmalt lõhnad, muld ja köisikel kergel sõudvaid valgeid pilvi ja päiksekevadiselt rõõmsat tuld. Ja kuidas mulda langes kuldne seeme, kui teri viskas isa kare peo. Ja luiged laulsid kaugel taga, Neeme. Koos sai käidud viimne küli rind. Ja veidi aega enne päikseloodet. Ta kojutulekule kutsus mind. Ma mäletan, kübartel kuivas vili küps niisule nas suitsus soojust täis. Nüüd läbi suures ahjus lõõmas tuli ja isad Ahmasena tares käis ta vahel kerisele, pani panni, kus tuuleaetud õntellid Kitri jääb. Seeme seltsis maitsvassigisainini sulgpruunid, kuumad mahlased ja head ta tihti ahjupaistel rääkis jutumees v kõreid VTA tuulesell pikk sügisõhtu, kadus ruttu-ruttu. Mõneski Beatwaitas käsi. Ell. Mäletan kord õhtul ta ei tulnud. Torm, laenelaksus päris õue all. Toid seisis pliidil, aga see jäid, polnud ränk mure, näris juba sügaval. Neli päev. Meeleheitel pilgud ja ema rannas. Köik need neli last, lapse on soengud kohe virgutada. Rannas leidis juba varavalge kõhn see asipäine, väike, mures, põim. Nii vastu külma kivi, panin valge ja isa, ootasin. Vaktsiinis õhtul tuli siiski surmväsinud ja unetusest Marn ellu. Oll järeivail soolaseid veepiisku. Kui juba magas. Väljas nuttis tar. Sel ööl ma tihti tõusin tasahilju ja paljajalu, läksin Eleduva ta juurde. Kõniverdu Valguskillu Kait aknasse lei nagu elullu. Rahva elu sügav tundmine ja armastus oma maa rahva vastu on olnud pinnaseks millelt võrsunud Hugo Lauri aegumatud tööinimeste kujud. Alguses Saaremaa Priiduga Püvedalus, kingseppmeister Tobias nõmmeking, seppades katlakütja Mihhail rööbin korki romaanis ema üks esimesi sotsialistliku realismi meetodil loodud töömehe portreid eesti teatrilaval. Terve hulk suurepäraselt kujutatud Randlaste ja saarlaste tüüpe ja Sauna Madis küllap mees. Tihe. Ja ei, on see vargamäe noor peremees, aga läbemad vaevalt paar kuud naise mees, aga juba annab noorikule mõista, et Vargamäe vajaka päri. Maksaks siis vargamäele üle pea elama asuda, kui mõtled, et pärast sind talitavad siin võõrad inimesed. Ei, selle mõttega võib minna ükskõik kuhu, mitte aga vargamäel. Maalapp paneb kohustused peale ja neid peab täitma. Kui oled aus inimene. Kuule, Madis, hakkad sammul kraave kaevama, küllap Bakal töö. Töö ja leib on leib, ei põlga üht ega teist. Ja siis teed tänavu kohe otsa lahti. Esimene umbes sinna, kus tänamaasikut käisime rääkimas. Ööl pääseb läbi Vaira kima. Kui aga pääseb, saame näe, saab ehk üle aedsega kahasse kaevata. Tuleks odavam. Ka elli Bjääruga käes tuleb ikka kallim. No mis mees siis tema? Mees nagu mees mõistegi. Kui piiripeenrad risti kividki paigal püsiksid. Kuidas endine peremees kuuldi, kurtvad, et liiguvad, teesed. Ütles, et sellepärast lähebki siit minema. Soov või niisuke surrasilmse Pearu on ta tugev. Kõlav saad varsti näha, tema ei ole selle peale, Aabla tikub kaklema, tahab rammu katsuda. Eespere endise peremehe ajal rookis Pearu kord sulast, nagu oleks see Teamis kurja teinud. Aga sulane, pold miskit teinud Pearu peksis teda niisama, et aga naabritele näidata, mis tema võib. Nojah, eks igaüks või oma maa peal teha, mis ta. Tundub, et oma pikal lava teil ei ole Hugo Laur palju rõõmu valmistanud mitte ainult hea sooblikule publikule. Isegi sellised sünged subjektid nagu kriitikud on tema osatäitmisest põlema läinud ja sageli leidnud säravaid värve ja peenemaid Gidoone lauri mängu jäädvustamiseks, sõnasse isegi tema juhuslikele üle lava käimistele on vahel reageeritud värske vaimustuse hüüatusega. Siin veel üks viibe asend klaveri peenema härra lavastusele. Kõikide ülimaks rõõmuks oli Hugo Laur see nässakas karvane büroo tüüprasper. Oi, kuidas ta oma vurrsid liigutas ja kuidas ronis redelil. Hugo Lauri ühe eelmise juubeli puhul on kirjutatud hiilgav anne ühenduses suure intelligentsi ja omal alal tavalisest rikkama üldharidusega on teinud Hugo Laurist publiku lemmiku ja tõmbejõud teatrile. Laul on üks neid huvitavaid, peaaegu nagu mingi maagilise jõuga näitlejaid, kes kunagi ka kõige kõrvalisemas ja väiksemas osas ei jää tähele panematuks. Ja veel üks viimane vastus küsimusele lauri menusaladusest. Üks iseloomustus kolleegilt sellest ajast, kui Lauril ei olnud turjal veel neljakümmet keeluaastat. Kui mõned näitlejad tihtipeale omavahel irisedes ihkavad suuri silmapaistvaid osi ja kadestavad peaosade mängijaid, siis Laur muigab vaid mingit Moona Liisa seletamatut naeratust. Kui aga kuskil on midagi mõistlikumat lahti, liigub ta õhinal ringi, on Erkia kiindunud, vaatleb, kuuletab suu ja silmadega. Kui me kord viinalauas meele olutsesime ja juba üsna targad olime, lahendasime arvamusi suurtest osadest ja nende silmapaistvuse eest. Lauri arvamus oli umbes niisugune. Peaosad on ikka silmapaistvat, kasvõi üksi oma pikkusega mängita, kunid hästi või halvasti. Näitlejate seisukohalt peaks aga põnev olema kõrvaliste osade silmapaistvaks tegemine. Kui näitleja suudab väikeses osas särama panna selle äikese peamise millekski Ta näidendis on toodud. Ma mõistan suurte osade võlu. Kuid mis saaks teatrist, kui kõik näitlejad tahaksid ainult kuked olla? Inimene peab näitlejasse jääma ka selles küsimuses, muidu ei saa teatrit olla kui nüüd Nendestsamadest, üksikutest vanadest kriitika väljavõtetest ja muudest ise loomustustest. Enamik neist on võetud Rasmus Kangro-Pooli käsikirjast välja märkida kõige lakoonilisemad hinnangud. Näiteks mahlakas, sügavalt inimlik, lihtne, elutark, vaimukas, diskreetne, intelligentne, tavalisest rikka üldharidussuur, sisemine kohanemisvõime, kunstiline distsipliin ja nii edasi ja nii edasi. Saaksime midagi kuivaidle, täpset aga ka väga kõnekad iseloomustama rahvakunstniku, riiklike preemiate laureaati, eesti rahva üht armastatumat näitlejat Hugo Lauri. Kelle täisküps loomingu aeg on väga paljudel meist elavalt silme ees. Lauteri, Peeter, Sauna, Madis, Laira, Kivi, Kusti kellamees lible, ärimees, soin, poloonius, kapten Shotover, härra punt, tila värihein ja professor miilas ja lugematud teised reaalsed inimesed, kes on aidanud meid ära tunda elu, keerulisi teid ja süüdanud meis inimliku mõistmise sädeme. Võlgneme kuulajale kirjelduse Hugo Lauri kodust tema toast, kus me istume ja kui inimesel on selja taga nii pikk ja sisurikas elutee siis ka kõik need raamatud, need kaustad, need köited, need fotoalbumeid, mis on teie ümber. See on nagu osa teie teatriteest seotud teie eluga. Niisamuti kõik need kunstiteosed, mis siin seintel pilku paeluvad. Kellelt need on? Ja otse sünnimaja akvarelli all on pliiatsijoonistus ühest vanast eesti naisest kelle näojoontes ometi tuttavat selle mehega, kes praegu räägiks. See on mu ema kunstnik, ärna Princani pliiatsi jaanis. Üks suur, nii vana kui mullak, Oks nägu, nii vagun ja mõtteis nägu, nii austa nii vaikne valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane. Nii selge ja õige ja kullane. Hugo Laur jääb oma kirjutuslaua taha, kui hüvasti, ütle. Tänased tööd alles ootavad ajalehed, lugemata väljalõiked tegemata. Iga päev kukutakse kaustadesse, kõik kirjutasid. Teatrist arhitektuurist, kirjandusest, kujutavas kunstis koguneb kosmonautikas hilise õhtutunnini, mängib raadio, keskööprogrammi, kuulan ära ja veel edasi, ütleb suur lummaja. Raadio on sõbra eest. Kui raadion sõbraes suurele näitlejale siis meile Hugo Lauri talendi austajatele on sõbraest tema looming tema erakordse sugistiivsusega lummav raadiohääl. Mida ikka jälle kuulata soovitakse ja mis ikka jälle leiab tee tuhandeteni kõige suurema teatri kõige kaugematesse saali nurkadesse.