13. kergejõustiku maailmameistrivõistlused on nüüd ametlikult saanud ajalooks, Eesti on võitnud hõbemedali, kolm sportlast oli meil esikümnes. Aga kui vaadata maailma absoluutset tippu, siis tundub, et väga paljud nii-öelda staaridega juhtunud äpardused mõnda võitu ja mõnda tulemust kippusid vähemalt selle MMil natukene varjutama. Kõige rohkem oli juttu loomulikult Joosseymbolti valestardist. Näiteks Iron roblesi mahavõtmisest 110 meetri tõkkejooksu finaalis. Jah, ja samal ajal ma arvan, et kui käimas on praegu maailmameistrivõistluste lõputseremoonia siin, Lõuna-Koread, siis ikkagi lisaks sellele, mida pooltegi nelja kord 100 meetri lõbusi 200 meetri jooksu siis paljude mõtteis on ikkagi rohkem mõlkumas see, mis juhtus siis 100 meetri stardis. Tekitab küsimus on muidugi, et kas kas nii nii suuri staare on üldse kergejõustikule vaja, kui ühe jamaikalased SUUR SUUR ebaedu varjutab täielikult teine ja Mike alase kuldmedali kõige tähtsamal sprindialal meeste 100 meetri jooksud, no näiteks Johan pleica pärast pressikonverentsil sai päris pahaseks, kui pidevalt talle esitati poolt ei kohta küsimusi ja Ühe küsimuse peale, kui kui ajakirjanik pöördus Leigi poole ja ütles, et kas oled juba saanud pooltiga rääkida, siis lihtsalt sai pahaseks ja ütles, et ma just võitsin 100 meetri kulla, kõige tähtsam autasu mu elus ja Mul on nagu muid tegevusi tegemisi ka hetkel, kui Usain Bolti lohutada, nii et mis sa arvad, kas selliseid staare on üldse kergejõustikule vaja? Minu arust nende staaride olemasolu on kergejõustikule hädavajalik, sest kõikide spordialade vahel käib ju tahes-tahtmata olelusvõitlus, kergejõustik püüab seal ikkagi kõrgel kohal olla, jätkuvalt, kus ta viimasel paarikümnel aastal vaieldamatult olnud on isegi kauem, kui jalgpall on kõik muud korjealad ikkagi esikohalt selgelt kaugemale tõuganud, siis kõige parem viis, kuidas sellisel reklaamiajastul, kus ikkagi reklaami on väga palju vaja siis just suured nimed on need, kelle kaudu on seda kõige paremini võimalik reklaamida. Ja kergejõustikule ongi vaja selliseid suuri nimesid, tähti, kes oleks pähe, et mitte ainult ainult staadionil, vaid ka ümbritsevates kohtades ja üritustel. Eksid, näiteks kui me räägime, kergejõustik sõltub suuresti praegu sain pool, siis on kergejõustikule väga vajalik ja ma arvan, et neid inimesi, kes jälgib kergejõustiku tänu sellele tuult on olemas on tunduvalt rohkem. Jah, ja ka Ameerika Ühendriikides näiteks, kus kergejõustik väga populaarne ei ole, viimastel aastatel just täna just sain pildile on rohkem hakatud huvi tundma isegi rohkem just poldi vastu kui enda jooksjate vastu. Ning USA-s oli ju vahepeal kergejõustik päris madalseisus, sest nende suured tähed jäid dopinguga vahele. Marion Jones näiteks ja seal on sprintereid veel olnud, kes on põrunud keelatud ainete tarvitamisega, nii et võib öelda, et jamaikalane on hetkel ka USA-s kergejõustiku taas natukene rohkem au sisse tõstma ja samamoodi tegelikult ju Euroopas on väga oluline, et kerkiksid uued staarid ja üks neist on kindlasti Christoph le Metro et suudab küll valge mees joosta mustade meestega võidu ja see on väga oluline, et sellised müüdid koopast kaoksid ja ikkagi oleks noortel huvi kirjutatuga tegeleda. Jah, ja siin võime rääkida, et need suured staarid jagunevad mingis mõttes kaheks, ühed on sellised üldised staari nagu could, kes ei ole lihtsalt Jamaica jooksja, Jamaica superstaar, vaid on üldse kergejõustiku oma ja kergejõustiku kõige lihtsam viis kergejõustiku populaarsemaks muuta. Lisaks on siis kohalikud staarid siis igal riigil on oma Horvaatiale vaieldamatult langev plaasid paljudel teistel riikidel teised aga nagu me peame leppima sellega, et spordis üleüldse ei ole väga võrdne näiteks võistluskeks ei ole sama populaarne, kui näiteks on korvpall siis ka kergejõustikusiseselt on teisejärgulisema talad on populaarsemad alad, meie jaoks on oluline kettaheide, mis maailma mõistes on täiesti tähtsusetu. Noh, sisuliselt ja me tunneme rõõmu, et meil on selline oma kohalike staar, aga kuna meeste 100 meetri jooks on vaieldamatult selline number üks ala maailmameistrivõistlustel, siis selle alastaar on suurem staar kui teised, näiteks Tatjana Lõssenko võib väga kaugele vasarat heita, aga väga paljusid inimesi ei huvita. Paljusid inimesi huvitab see näiteks kui poolt jookseb lihtsalt alla 10 sekundi, et Eesti on mingis mõttes täiesti harukordselt sõidud. Kui Artoliitan tuli Ameerika ühendriikidest Eestisse võistlema, siis oli väga üllatunud, kui üks ajakirjanik tuli talle vastu, oli sel hetkel maailmarekordiomanik seitsmevõistlused nii-öelda Tallinnas veel parandas ja tema polnud meedia tähelepanu absoluutselt harjunud. Eestis on kombeks nõndaviisi, et kõik, kes maailmameistrivõistlustele pääsevad või seal lähedal on, on kohe meedias väga palju. Kõlapinda saab sportlane ehk siis näiteks maailmameistrivõistlused eelringiga lõpetanud maris Mägi ja meie jaoks oluline maris Mägi mitte üheski teises riigis maailma kergejõustiku riidist. Olete absoluutselt oluline. Siin tuleb ilmselt natuke ka selgeks tehase staari mõiste tsaar kindlasti ei võrdu sportlasega, kes on omal alal number üks mingisugune lisa nii-öelda staarigeen, peab ta tal olemas olema, sellepärast et just see infolkius tõid sprinti selle väga vaba ja lõdva oleku enne starti pärast finišit. Talle meeldib show'd teha, publikuga mängida ja ilmselt see on väga palju juurde andnud temale veel kuulsust ka nende inimeste hulgas, kelle jaoks see aeg 9,58 sekundit 100 meetri jooksus tegelikult mitte midagi ei ütle, sest selliseid inimesi on ju väga palju. Jah, aga samamoodi taar, kes on näiteks mõnel teise järgul seal alal, võib ka olla näiteks oma tulemuses. Viis protsenti teisest üle eksis mäekõrguselt üle, võib ka igasuguseid trikke teha, aga ta ei oleks ikkagi poolt. Et siis ikkagi alade vahel on väga suur vahe, et alasid, mis inimesi huvitab, nende seas tuleb otsida sellist suurt staari. Jalgpallis näiteks ei saa öelda päkavaleks Inglismaa ajaloo kõige parem jalgpallur, aga ta on parim võimalus jalgpalli veelgi populaarsemaks muuta ja ta mees, keda kõik maailmas jälgivad Lihtsalt ja kui selline teemapüstitus, mis me kahekesi siin välja mõtlesin, oli see, et kas nüüd viimasel ajal on staar või selliseid suuri staare kergejõustikus juurde tulnud, siis tegelikult ma nii ei arva, neid suuri duelle ja suuri staar on olnud ju kogu aeg. Võtame 30 aastat tagasi või Suurbritannia elas kaasa Sebastian Goyas, Viive õueti suurele vastasseisule ja loomulikult Karl Lewis hilisemast ajast veel Morris Green, kõik nad on olnud absoluutselt suured. Võib-olla nüüd, mis on muutunud, on see, et saare hakatakse looma, nende imidžit ja kõik see PR-pakett on paika pandud. Ja minu meelest võiks öelda, et Gerd Kanter on Eesti kergejõustikus esimene selline mingil mõttes mingis mõttes. Res loodud staar on jah, kindlasti Gerd on väga tavatu staar, sest ta ei käitu nagu saar, ehk siis on suhteliselt vaoshoitud korralik ristiinimene nagu olema peaks, aga no võib öelda siis mingis mõttes selline paar oli meie Andrus vaikses Andrus Värnik, kes sai hakkama ka väga palju võitlus väliste seikadega, aga no kui võrrelda näiteks Carl Lewist või Usain Bolti, siis vahe on selles, et Toldil on kindlasti see osa juures, et on teadlikult võimendatud tema staari seisust, sest kergejõustikku ta saab aru, et tal on vaja seda, tal on vaja, et inimene oleks veelgi veelgi suurem staar, kui ta võib olla, tegelikult on nii, et mida olulisemaks saab reklaamida rohkem alad hakkavad omavahel võitlema, mida rohkem rolli mängib raha ja teleõigused, seda tähtsama on staaride olemasolukordi aladele. Nii et ühesõnaga ma võin mingis mõttes ikkagi sinu selle arvamuse ümber lükata, et 30 aastat tagasi, et staarid olid sama suured, ma arvan, et praegu praegusel hetkel, kui kergejõustik on, ütleme võib-olla elavad läbi populaarsuse tõusu, loodetavasti siis ikkagi ikkagi staaride roll on oluliselt suurem ja staarid on kesksemal kohal üldse kergejõustikud, kui nad olid varem, nii et kui me siin Eestis väiksest riigist vaatame, et meil on kõik väga olulised sportlased, kergejõustiku maailma, et kokkuvõttes on, on see vahekord ikkagi oluliselt teistsugune, et inimene, kes on number kaks on vähem olulisem kui mees, kes. Viis aastat tagasi need number kaks, jah, no tegelikult on see igas riigis niimoodi, sest meil ju ka olid ajad veel üpris hiljuti, kui inimesed kirjutasid üles tulemusi ja vaatasid ka tahapoole, aga praegu vaadatakse võitja nime ja ja ongi kõik ja see on muidugi infoajastu pealetung ning info pidev üleküllus, mistõttu eilne võitja on juba homme unustatud mees ja midagi muud peab sellele võidule. Jah, ja lisame siis selle, et on ka palju alasikud. Tänane võitja on juba unustatud mees, nii et lepime sellega, et meil on poolt olemas ja tunneme selle üle uhkust, et maailmas on mees, kes nõnda varadalt suudab joota.