Keelekõrv 400 seitsmeteistkümnest saade, tere lugupeetud kuulajad, siin mari tarand, et jagada teiega keelealaseid mõtteid. Olen suve jooksul kogunud kena hulgakesi keele tähelepanekuid küll lehtedest, küll raadiost ega lohakas ja vigane keel küll kuhugi kadunud pole. Ja eks sügise poole nii-öelda kooli ajal võtame need asjad üheskoos jälle uuesti käsile. Aga selle suve üks meeldivaid elamusi on meie oma kanalil oma kolleegide tööväelast sündinud Lõuna-Eesti saatesari, milles keelekomponent on nii tähtis ja kus kõlab värvikas murdekeel nii vestlejate suus kui luuletajate luules. Nii et seda sarja eetris pühapäeviti. Pealkirja allpaiga vaim soovitan küll kõigil keelehuvilistel kuulata aga tänaseks valisin sootuks isesuguse materjali. Ma sirvin aeg-ajalt oma lauale kogunenud keeleraamatuid ja leian nii mõnegi lehekülje puhul, et see võiks mu kuulajaid huvitada. Kellel aga ei pruugi neid teoseid endal käepärast olla. Rohkem kui aasta tagasi ilmus kogumik inter dialekt Os nominakve ladinakeelse pealkirjaga, mis tähendab murrete ja nimede keskel. See on pühendusteos murdeooria Mari Musta juubeliks selles teoses, nagu tavaks, niisuguste puhul esinevad artiklitega juubilari kolleegid ja õpilased ja mõttekaaslased. No selles raamatus on hästi palju huvitavat. Näiteks Mati Hint kirjutab oma lõunasuguvõsa mütoloogia ilust ja hiilgusest. Paul Albre kirjutab kirderannikumurde ja vadja keele ühisjoontest. Ja Asta Õim on jälle sünonüümide maailmas. No ma ei hakka kõiki neid. Teoses on paarkümmend artiklit ette lugema aga nüüd selle väikese pala juurde, mille ma tänaseks olen valinud selle väikese võluva keele artikli autor on Ada hambus. Ja see puudutab eesti ja vene keele suhteid. Ja loo pealkiri on üks ilus tütarlapse nimi. Enne veel kui lugema asun, ütlen, et nagu teaduslikus artiklis ikka, on siin sees ka viited sulgudes, need luban ma endale lahkelt vahele jätta. Vene kirjakeele sõnaraamatu seitsmeteistkümnendast köitest leiame, et Aleksandr Puškini võib pidada sõna- Estonka eestlanna esmakasutajaks. Sõna esineb pooleli jäänud jutustuse. Ja nüüd on siin jutus see pealkiri, mida on jälle väga raske välja lugeda. See on aastal 1700 ja tärnike, tähendab, Puškin on jätnud selle aasta aru lahtiseks. Niisuguse pealkirjaga jutustuse algus, selle jutustuse lühikeses algus, katkendis, irtali smash alass, pidžalne ja Bism maladoy Estonki. Eemalt kostis noore eestlanna kurblik laul. Mihhailovski ümbruskonnas võis teadmine Eesti või setu naiste häälekast, laulmisest või karjalaste Helletustest täiesti olemas olla. Ehk oli seda kuuldud paljude lääne pool, Peipsid käinute muljest Puškini koolivend, kühvel Becker tundis veidi Eesti olustikku. Ta oli lapsepõlves elanud Avinurmes ja enne lütseumi pääsemist õppinud Võrus Brinkmanni pansionaadis kühvel Becker kasutas etnonüümi maskuliinumi kujul Est võrdle saksa der eeste. Jah, adjektiivi estonski eesti Puškini kasuta traditsioonilisi vanu vene läänemeresoomlaste nimetusi. Shount. Läänemeresoomlane koguni teeminutiivset feminiinumi, Žuchuanotška ja adjektiivi psühhonski tegemata seejuures eri läänemeresoome rahvaste vahel vahet. Suvine viibimine Peterburis, kus enamik seltskonda suvitas maal oli Puškini jaoks psühhonskoje Uiendinie, Läänemere Soomelik, üksindus või üksiolek. Oli ju pealinna kohalik elanikkond, eriti lihtrahvas, oluliselt läänemeresoome päritolu. Ning teatud olustikulist koloriiti oli samuti. Me leiame koguni Peterburi kubermangu või ümbruse salopp nimetuse. Žuhn jängija. Seevastu Ingermanyandja esinebki ainult väga rangelt ametlikus nimetuses Ingermann leanski polk, Ingerimaa polk või Ingermallianski kubernaator. Ingerimaa kuberner Finn soomlane esineb rahvuse nimetusena üldse. Ning ilmselt teeb Puškin vahet selleaegse autonoomse Soome vürstiriigi elanike ja Peterburi ümbruskonna soomlaste vahel. Adjektiiv Finski esineb hilisemates Peeter Esimese tegusid ülistavates kõrgstiilis töödes. Allegooriates, kus stiižijat voummefinski Soome lained on kujutatud alistumas tsaaritahtele. Peterburi ümbrus oli 19. sajandi alguses veel ilmselt üsna eredalt omanäoline läänemeresoome maakond. Sellest ka Puškini humoristlik suhtumine. Kohalik koloriit, isemoodi rahvas, luterlikud, kombed ja isegi kiriklikud talitused kutsusid õigeusklikest venelastest esile võõristust, naeru ja kilkeid. Residentsi linnake, sars kaitsja loo, kus paiknes lütseum. Asetses ju Ingerimaa keskmes endise Saari küla kohal. Seal veetis 66 aastat. Maakonna olustik oli tuttav, teati ehk mõnda ingerisoome sõnagi. Kuid üldiselt ei kuulunud kõik see Noorte meeste huvisfääri. 1819. aastal peatus näiteks keegi inglise ärimees peeterofi lähedal ning oli väga üllatunud, nähes ja kuuldes ingerikarjapasunaid. Ta võrdles neid vanadestamentlike Jeeriko pasunatega. Lütseumi noorsool polnud lugemislaual vana testamenti. Nemad seevastu olid huvitatud inglise kirjandusest. Puškini lütseumi päevil olid moes Mc personi osiani laulud. Siis valmiski tal kaks luuletust Osseni vaimus ja Osseni ainetel. Varsti aga hakkas teda huvitama George Bayron. Osseanlik maneer oli siiski üha õhus. Kühvel Becker kirjutas veel jutustuse Aado, mis ilmus 1824. aastal osiani laulude tonaalsuses. Selles kujutatakse pateetiliselt ja sünge romantilise košmaarina eesti muistset vabadusvõitlust. Aadu kõrval võtab sellest osa ka Mai, kelle mustades juustes lehvivad punased siidilindid ja rinnal helgib kilp kilbike. Statistilistel kaalutlustel arvatavasti teeminutiivse lõpuga kilbike. Ilmselt oli see sõlg või prees, mis rüütliromantikast võlutud peas sai ka vastava tõlgenduse. Bushinit ei jää Osseanic stiil kammitsema kuigi poeem Ruslan ja Ludmilla, mis ilmus 1820. aastal, algab ja lõpeb tsitaadiga Osseni lauludest. Irooniadki hoolimata dramaatilistes sündmustest. Tegelaskujude nimesid on leitud ka vanadest ürikutest, näiteks Farloff. Põimson susheeline kõrvalliin mis tasakaalustab halearmsat Ruslan ja Ludmilla teemat. Teise liini peategelased on finn ja naiina Finn esimesel korral väikese tähega kirjutatud Rootney Finn, ehtne soomlane. Hiljem aga nimena suurtähega Finn. Kas ei assotsieerub see nii kenasti osiani? Finn kalliga? Finn jutustab oma loo. Ta on olnud karjus siis sõdalane, lõpuks Heremiit, kes loeb raamatut, ravitseb haigeid, tants, selgeltnägija, nõid. Põhjavene folklooris ongi soomlased. Sageli nõiad. Finn veedab oma vanaduspäevi kaugel kodumaast sest tema armastatu Kui ta siis lõpuks vanuigioli soovinud kodumaale tagasi pöörduda oli ta leidnud kunagise kaunitari asemel eest käbeda ja agressiivse. Ning nii inetu vana-ide, et olid põgenenud jälle võõrsile. Finntüvest ei sobinud naise nime leida. See oleks olnud liiga konkreetne määratlus, mis oleks muutnud baari liiga provintsikuks. Pealegi oleks ehk kadunud võimalik Ossiaanliku assotsiatsiooni hõng. Oli sobiv lähtuda läänemeresoome sõnast, naine. On võimalik, et mingid suht institutsiooni juhud olid ingeri-vene segaaladel ka käibel. Puškini amm ärina radionovne olevatki olnud pärit selliselt alalt vaarisa Hannibali mõisast suidast. Laenu aluseks on sõna nominatiivi vorm. Läänemeresoome nainen kaotas lõpu enni. E-asendus Vene Naissoo lõpuga A-diftong lagunes kaheks erisilpides seisvaks vokaaliks ja rõhk nihkus teisele silbile. Nii saadi naiina, mis assotsieerub selliste nimede nagu Mariina, Irina ja kas või Jekaterina rõhuoludega. Lien sõnast oli saanud nimi ja olenemata sellest, kelle nimi oli ta poeemis olnud on ta vene nime kultuuris saanud väärika koha. Ilus tütarlapse nimi. See, mida kuulsite, oli Ada ambuse käsitlus pealkirjaga üks ilus tütarlapse nimi. Filoloogiaalasest Mari Musta juubelile pühendatud koguteosest. Keelekõrv on jälle kavas nädala pärast. Kuulmiseni.