Keelekõrv, 422. saade jälle koos on koolisõbrad, üle pika aja värske värvi lõhna laotab vana armas maja. Niisuguse vanaaegse lihtsa salmiga alustan seda esimese koolipäeva keelesaadet. Olen toimetaja, mari, tarand aga ka üks 55 aastat tagasi esimesse klassi läinud väga väikest kasvu kuueaastane tüdruk, kellele luuletused hästi pähe jäid. Kui veel eile maal päike naabrilaps tahtis mulle ette lugeda seda salmi, mida tema oma koolis aktusel täna lugema pidi siis tundus mulle see tekst palju keerulisem. Aga küllap oli see ühe Tänapäevase praeguse aja hea lastekirjaniku looming. Minu tsiteeritud luuletuse autor on Kersti Merilaas ja ma loen selle luuletuse veel lõpuni. Suvi läks kui unenägu mängides ja joostes. Nüüd on üsna mitmel mehel suled paksult roostes. Algame kõik värske jõuga, nõnda pea ei väsi. Õppides ja harjutades kindlamaks, saab käsi ja kui poegi vanad linnud lõuna poole viivad, meelespea, et sulle ainult tarkus annab tiivad. Kas sellepärast, et luuletuses oli juttu lindudest ja neid ma olin maal vanaema juures ju vaadanud, kuidas nad oma poegi lendama õpetavad. Aga igatahes see koht, et siis on suled paksult roostes, seostus minu peas kuidagi ka lindudega. Jäi mõistatuseks ja tegelik mõte, et kooliasjad on nii meelest ära läinud, et suled terasest suled, mida puust või luust sulepea otsa pandi. Vaat need suled on koguni nii roostetama läinud suve jooksul. Nii on, et sulg ja tindipott, sulepühkimise lapp ja koolipõll ja mitmed teised sõnad langevad varsti arhaismide kilda. Aga veel edasi algeme kõik värske jõuga nõnda pea imesid teadagi nõnda kiiresti nõnda ruttu ei väsi. Aga minu peas oli see rida, nii et siis pea ei väsi ära kui värske jõuga alustada. Olin ju kuulnud, et pea on väsinud minu Isaelatasime kirjatööga või et öeldi vanemale õele. Õppi hommikul värske peaga või puhanud peaga. Nii selgelt mäletan luuletuse teksti ja oma arusaama. Ja seda, et luuletus mulle ikkagi väga meeldis, nii et sõna ja mõttekeele ja tekstiasjad olid minu lüürilised sissejuhatuses tänases helges septembripäeva keelekõrva saates olen siiski kindel, et parim osa meie rahvast on igavesed õppurid, kes teavad, et ainult tarkus annab tiivad ja sellepärast valisin ma keele kõrva teemaks täna eesti keele õpetamise eesti keele õpetajatele tulevastele eesti keele õpetajatele. Aga lubatakse veel õige põgusalt enne meenutada mõnda oma eesti keele õpetajat. Sest ma usun, et võib-olla mõni nendest sadadest kuulab, kelle õpetajad ka nadolid. Hilda Tekkel. Mu esimene tänu talle hauessegi. Ta oli Eesti ohvitseri naine ja kadus meie juurest pärast 1949. aasta märtsi koolivaheaega. Õpetaja Panso Voldemar Panso õde, kelle selge hääl ja ilus käekiri on mu silmis ja kõrvus veel tänini. Ja õpetaja Reinup, kes oli nii tasane ja vaikne aga kes ometigi pani meie keskkoolis tegutsema kirjandusringi, kus tehti esimesi samme kirjanduse ja keele sügavama olemuse mõistmise poole. Ja siis läksin ma Tartusse, kus esimesel õppeaastal õnnestus emakeele seltsi koosolekul näha ja kuulda Johannes Voldemar Veskit ennast aga otseselt õppida Arnold Kase, Paul Ariste, Gerda Laugaste, Paula Palm, Jaze Huno Rätsepa, Eduard vääri õpetusel. Ma kohe tahan neid nimesid hääldada ja öelda, need on tähtsad nimed. Ja nende õpilased ja õpilaste õpilased õpetavad praegu nii Tartus kui Tallinnas eesti filolooge. Ja eriti just eesti keele õpetajaid valmistatakse ette Tallinna pedagoogikaülikoolis ja kohe kuuleme sellest lähemalt. Sest neid ma esitlen. Meie saate külalist. Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Martin Ehala. Teie oskate öelda, kui palju tänavu neid tulevasi eesti keele õpetajaid asus õppima teie koolis? Nagu traditsiooniliselt 15 eesti keele õpetajat ja 10 eesti filoloogia kokku eesti filoloogiarühmas, siis 25 noort uut üliõpilast Nii et ühed teavad, et nemad hakkavad õpetama ja teised, et nemad tüürivad teaduse poole. Ja no see on, see on nagu tinglikult niimoodi, et lõpuks kui nad tõesti lõpetad, siis 15 peaks saama, et aegutseja 10 filoloogi kutse. Aga kuidas nad neid täpselt jagunevad? Kes filoloogid, kes õpetajaks, selleks on veidikene aega mõelda, sest see, see hargnemine erialati ei toimu päris kohe. Kas teie puudusite üliõpilaskandidaatidega vastuvõtu ajal kokku ka isiklikult? Jah, ma olen nendega kokku puutunud ikka hea mitu aastat see aasta ka, kuigi see aasta võib-olla veidi põgusamalt kui, kui eelmine aasta ja ja varem. Aga. Aga siis nende meelsusest ja olekust oskate midagi üldistada. Kas nad oma motiive ka seletasid, miks nad selle eriala valivad? Üldiselt on nüüd küll viimastel aastatel nagu tekkinud säärane suundumus, et rohkem on neid, kes kohe nagu näevad ennast eesti keele õpetajana. Üsna palju on neid, keda huvitab keelekorraldus ja hea ja ilus eesti keel ja kuidas selle eest seista. Ja muidugi traditsiooniliselt on ikka üsna palju kirjandushuvilisi, kes, kes tulevad lihtsalt sellepärast, et neid huvitab kirjandus. Aga kui teie omal ajal ülikooli astusite, mis teid motiveeris, mida teie mõtlesite? Ja eks ma astusin ikka kirjanduse pärast, aga ma nagu pöörasin ennast ümber või lasin ennast ümber pöörata keele keele peale. Kes teid pööras, motinud pööroscand? Sellega ongi juba vastatud, see, mida tahtsin järgmiseks küsida, et kes olid teie autoriteetsemaid õppejõud? Jah, Mati Hint on number üks, seal ei ole midagi salata, et et tema käsitlus keelest oli nii üllatav sellega võrreldes, mida ma koolis olin kuulnud, et see tekitas kohe otsekohe huvi keele vastu. Ühesõnaga, uudsus ja tänapäeva asjadega kaasasolek, iseseisev mõtlemine. Jah, kõike seda ja muidugi tal on selline teatavat laadi isiklik karisma ja tema nagu meelelaad ja ja mõtteviis on niivõrd huvitav, et need kohe haarasid kaasa. Aga räägime nüüd nendest õppejõududest, kes teiega kõrvuti ja koos nüüd praegu seal õpetavad ja õieti võib-olla keele kõrva kuulajal on huvitav isegi seda kuulda, mida see õppeprogramm endas sisaldab. No mina ei tea, mina oma väga pikkade aastate tagant tartus õppinuna. Oskaksin ju küsida, et kas on ikka keele ajalugu ja kas on ikka tänapäeva eesti keemia? Et seda on tõesti ikka veel üsna selline, nagu ma arvan, et ta oli mitukümmend aastat tagasi ja just nimelt emakeeleõpetajate õpetamise seisukohalt ma leian, et ta võiks natukene muutuda küll filoloogide jaoks nii-öelda traditsiooniline filoloogiline haridus, kus grammatikast räägitakse palju ja keeleajalool on oma koht, et see, see õigustab ennast, aga emakeele õpetajale võiks olla ka eesti keele alane koolitus rohkem suhtlemisele suunatud, ütleme siis sellele, kuidas teksti luua ja kuidas teksti vastu võtta kui sellele, milline keel on olnud nüüd 2000 aastat tagasi. Et mingisugune ülevaade sellest on hea ja asjakohane, aga emakeeleõpetaja nagu peaülesanne koolis on, on aidata lastel kujuneda heaks keelekasutajaks. Ja, ja nii-öelda keele ajalooline teadmine ei aita sellele väga palju kaasa, et palju rohkem aitaks kaasa keelekasutusreeglite tundmine ja sellealane haridus, nii et ma usun ja loodan, et äkki emakeeleõpetajate koolitus muutub aja jooksul natukene rohkem sellise tekstikesksemaks, kui ta momendil praegu on. Siin te nüüd kindlasti toetutega sellele, millest me just eelmises keele kõrvas rääkisime, refereerisin oma kuulajaile seal Reet Kaasiku artiklit ajakirjas keel ja kirjandus, kus ta just räägib sellest, kuivõrd oluline on see keele vaatlemine funktsionaalsena, kas ta on hea tööriist ja kas ta sobib ta oma üles. Täpselt just mu mõtted haakuvad Reet Kasik omale ka siin täiesti ja Reet Kasik oli ka esimene, kes sest nagu hakkas rääkima, et tema keeleõpetusest tuleks vot sellist nagu lähenemist ütleme, funktsionaalsusele suunatust esile tuua ja, ja nüüd mul on hea näha, et, et tõesti et tema arendab seda edasi ja ma usun, et pedagoogikaülikoolis toimub sama Me protsess, et seda funktsionaalsusele suunatud keele õpet ja keelekäsitlust nagu rõhutatakse rohkem, kui seda on varem tehtud. Aga kas ei jää siis kõrvale see niisugune minu südamele kallis, kui filoloogile ütleme ka murret Te siis uurimine või murrete tundmine või ka oskus eesti keele õpetajal lastele alati seletada. Etümoloogiliselt tähendab, et need üldained ikkagi muidugi taustaks haritud emakeeleõpetajal peavad olema. Ega nad päris kuhugi ei kao, ma arvan, et nende maht tähendab, kui me näiteks paneme sinna juurde mingit funktsionaalse keelekasutuse ained pragmaatikat või midagi taolist. Et, et lihtsalt muutub, see muutuvad mahtude omavahelised suhted. Ma ei usu, et ajalooline keeleteadus või, või murrete ülevaade kaoks. Ja emakeeleõpetajaharidusest, seda ma küll ei usu. Ja ega ma seda ei teeks ka. Kes on siis teie kolleegid, nimetame ka neid, sest ma ikkagi tahaksin, et sportlaste ja poplauljate nimede kõrval kõlaksid vahel avalikkuses ka teadurite ja õpetajate nimed. Eesti keele õppetooli professor Helle Metslang ja tema uurib süntaksiga seotud küsimusi eesti keele grammatikat, siis aga, ja ka seda, kuidas grammatika tekib, et kuidas iseseisvad sõnad aja jooksul kuluvad lühemaks ja muutuvad mingisugusteks lõppudeks või muudeks tunnusteks. Et tema on, on meil professor, siis loomulikult maid, tint on alles ja, ja tegeleb eesti keele fonoloogiaga nagu ta on seda teinud pikka aega ta lõpetab praegu põhiliselt magistrantidele natukene, aga, aga siiski siis Mart Rannut on meil alustanud nüüd foneetik, aga tõsisemalt, et varem on foneetiline pool olnud suhteliselt tagasihoidlik pedagoogikaülikoolis ning me loodame seda arendada nagu kaugemale. Siis mina ise õpetan morfoloogiat, eesti keele vormimoodustuse vormimoodustus ja seda, kuidas seda vormimoodustustest õpetada. Siis Krista Kerge on süntaksi peal ja ka sellise ütleme natuke funktsionaalsema lähenemisega kasutusele suunatud. Ja siis veel, keda nimetada meil uus õppeuda Anna Verschik, kes keelekontaktidele keskendunud eesti keele suhted teiste keeltega. Ja kindlasti need õppejõule on palju veel. Ja muidugi on Pedagoogikaülikooli juures ka. See on ikkagi omamoodi teaduse asutus, ka need, keda te nimetasite, praegune mitmed nendest on rahvusvaheliselt tuntud keeleteadlased. Nii et kas siis noortel üliõpilastel on võimalus ka nende juhendamisel mingisugust probleemi uurida? Ikka on seminaritööd ja bakalaureusetööd ei ole kuhugi kadunud, on ikka olemas ja kõik need nimetatud õppejõud juhendavad ka ja nii mõnigi mõnigi noor üliõpilane on, on leidnud, et üks või teine teema on teda nii huvitama hakanud, et on tulnud magistratuuri ja, ja õpib ja uurib seda oma valitud valdkonda edasi. Nii et me väga ei saa kurta järelkasvu üle. Vastupidi, võiks, peaks isegi tunnistanud viimase. Ma ei tea, kas kolme-nelja aasta jooksul on eesti filoloogia magistriõppekeele poole peal kasvanud päris arukaks, nii et on tekkinud selline lausa ring, et saab pidada viljakat seminare ja kus inimesed käivad koos, ühesõnaga vot see, mida ma nimetaks kriitiliseks massiks. Aga palun öelge ka seda, kui nüüd on räägitud, et eesti keele parim oskus kõikidel meie elualadel on nii vajalik, kas siis teised pedagoogikaülikooli üliõpilased saavad ka eesti keele õpet, näiteks, kas matemaatikaõpetaja peab ka eesti keelt? Ei noh, ta peaks õppima, aga ta ei pea õppima praegu. Ta saab valida küll suulise ja kirjaliku väljendusoskuse kursuse, kui ta soovib, aga see ei ole talle kohustuslik. Ühtlasi veel üht. Kas teie arvates peaks olema lõpukirjand sellele nii palju vaieldud keskkooli lõpetamisel gümnaasiumi lõpetamisel on vajalik. Ma olen ise kyll kirjandi pooldaja, leian, et kirjand on selline vorm, mis kõige paremini võtab kokku selle, mida inimene on emakeele tundides omandanud ja ma leian, et kirjand võiks olla on nüüd muutunud väga Stambiliseks, et siis on see võib-olla vast õpetamise küsimuse kirjandiõpetust tuleks lihtsalt värskendada. Ja ta teeniks ikkagi kõige paremini, ma usun seda eesmärki, et hinnata kuidagi ühe hindega seda, mida inimene on emakeele tunnis õppinud. Mina olen ka kirjandi pooldajate hulgast. Nonii, aga teie olete ka ise mõne eesti keele õpiku autor. Jah, seda küll, olen. Ja teie kolleegid, samuti seal. Ta on jah, ma leian, et see on eriti just nende õppejõudude puhul, kes õpetavad emakeeleõpet tamise metoodikat, on täiesti loomulik, et nad ise kirjutavad ka õpikuid ja mul on nagu väga suur rõõm nagu selle üle, et meie ülikooli emakeele titaktikud on kirjutanud nii palju õpikuid, et nende nendega saab õppida alates neljandast klassist kuni 12. klassini välja ja üheksas klass on praegu veel puudu, aga see tuleb järgmiseks aastaks ka, nii et et ma ei teagi, et üheski teises emakeele didaktika keskusest oleks tulnud nii palju emakeeleõpikuid kui ühtne koolkond. Jah, ma võiks öelda, et see on ühtne koolkond, ma isegi julgeks nimetada, et see, see, seda võiks nimetada Kaasa koolkonnaks, kes nagu esimesena sellise uue kommunikatiivse lähenemise suuna suuna meie ülikoolist tutvustas ja nüüd on, on õpilasi ja, ja õpilaste õpilasi, et mina olen nagu ka ju viimase õpilane, et siis ka minu õpilased juba kirjutavad õpikuid need et, et seda võiks nimetada koolkonnaks küll. Ja nüüd lõpetuseks, kui te lähete oma esimest loengut pidama, kas te, ma ei tea, kas te lähete ka esimese kursuse ette tänavu, mida te siis neile kõigepealt ütlete? Jah, ma ütleks neile seda, et, et keel on kaugelt rohkem kui kokku ja lahkukirjutamine ja suur algustäht. Nii et, et siis need, keda suur ja väike algustähti ja kokku ja lahkukirjutamine on tüüdanud kooli ajal, et, et nende ärkaks üles paneks tähele, sest ma olin ise Justik selline. Keelekõrva kuulajate nimel aitäh ja palju edu uuel alanud õppe ja aastal. Ja loodetavasti tulete mõnikord veel meie keele kõrva rahvast valgustama ja miks mitte? Kuulmiseni nädala pärast.