Keelekõrv 419-st saada head, kuuled siin mari tarand, et jätkata juttu kujundlikust, keelest, kõnekäänd tekkimise mehhanismist ja niinimetatud kodustest kõne käendusest. Nimetus on muidugi tinglik, uutele, meiega alles täna liitunud kuulajaile nii palju, et alustasime juttu lend sõnadest ja kirjanduse tsitaatidest mida keeles kasutame ja me jäime pooleli selle jutuga ja nüüd siis jätkan seda vestlust, mille aine on tegelikult ammendamatu, kus aga ei alustaks. Kõik me teame ju, et igas peres igas töökoosluses on omad ütlemised teatud kõigile arusaadavad märksõnad. Ma ei räägigi praegust längist. Isegi kõige tähtsamad sõnad nagu ema, isa, vanaema ja vanaisa on igas peres oma variatsioonidega. Vanaema võib näiteks olla ka mamma või memm või memme või lihtsalt vana või palataliseeritult Vanja, kui ma aina ja nii edasi. Mutt ja mutti võivad mõnda nina kirtsutama panna, aga peres, kus nad on armastusega kellelegi nimeks antud ja niimoodi jäänud on nad asjasse pühendatuile hoopis teise kõlaga. Muidugi on Unifitseerumist ka siin täheldatud ka ajastu mood mängib mingit osa. Näiteks 20 30 aastat tagasi ei kuulunud issi ja emme näiteks ajalehe artiklisse, kus kasvatusküsimused kõne all olid. Kasutati ikka isad-emad või laste vanemad. Nüüd on see issi ja emme iga stiili puhul kasutusel. Või võtkem selline ülitähtis paigake nagu tualettruum või lihtsalt tualett, WC või käimla või closet. Ma ei hakkasin rahvalikke variante loetlema, teate neid ise. Aga te kasutate ilmselt selliseid, mis kuuluvad teie Lapsepõlvepruuki või mis mingil seletamatul põhjusel just teile esteetiliselt kõige vastuvõetavamad on. Eelpool toodu puhul on kindlasti määrav ka inimese vanus, lapsepõlv linnas või maal ja teiste keelte mõju. Näiteks soome Vessa lai levik Tallinnas slängis on igatahes täheldatav. Ja täheldatav on ka madalstiili tungimine üha kõrgemale ja häbelikkuse kadu. Asjade nimetamisel, mis paar põlve tagasi olid täiesti tagu. Natuke rohkem kui pool sajandit tagasi nimetati minu lapsepõlvekodus seda kohakest ainult väike tuba. Aga minu tädilapsed kuulsid igal õhtul, peske, kiksid ja käige ühes kohas. See väike kõrvalepõige on ka samast rubriigist, et igas peres on teatav oma keel millele peale murde põhja noh, et kas kastrul pada või pott varrukas või käis voodi või säng. Peale murde põhja avaldavad mõju ka täiesti subjektiivsed, mõnikord täiesti seletamatud asjad. Nüüd aga siit kiiresti edasi niinimetatud koduste kõne käenduse juurde. Kes eelmist vestlust kuulas, mäletab ehk, et suurem osa saatest kuuluski raamatuis käibele läinud lend sõnadele ja ütlustele. Siiski näidates, et ültuntu ja ühes peres kasutatavate vahel on erinevusi. Igal perel on nii-öelda oma repertuaar ja kui palju see põlvkonnalt teisele edasi kandub, oleneb jällegi 100-st asjast, kui palju üldse inimestel on aega koos olla, rääkida kui tähtsaks kujundlikku keelt peetakse ja nii edasi ja nii edasi. Saate lõpul ütlesin mõned kitsama ringi kõnekäänud millest lubasin rääkida. Üks mu kolleege võrratu jutustaja, rääkis kord loo oma kasvukohast Lüganuselt. Mees olnud hobuse ja vankriga. Või oli see reega? Ei mäleta, mitu päeva kodunt ära, oli see siis laadalkäik või mõni teine reis, mis ülearu pikaks venis ja koju saabunud, teatanud peaaegu tere asemel ukselt ema sinist tekki, meil enam ei ole. Täiesti võõrad inimesed kauges ajas, aga lugu oli nii värvikalt esitatud ja nii mõnusalt kirjeldatud patuse õnnetut olekut, et see jäi kuulajatele meelde. Eneselegi aru andmata hakkasin seda lauset sinist pekki meil enam ei ole aeg-ajalt sobivas kohas kasutama. Esialgu muidugi siis, kui kambas oli ka Algne jutustaja, vähemalt üks, kes tagapõhja teadis tasapisilevisse lause ühes kitsamas ringis, nii et juba mitu inimest kasutasid seda tähenduses. Olen midagi ära rikkunud, kergemeelselt maha laaberdanud. Tunnen oma süüd, aga otsin veel justkui pisut ka kaastunnet. Nüansse võib olla väga palju ja väga mitmesuguseid. Omal ajal, kui olime noored vanemad sai üks mu kolleeg tütre sünni puhul teiselt kuulda ja väga siiralt. See laps teeb sulle rõõmu. Katsusime siis seda lauset lahti muukida teadmisega, et iga laps toob vanematele suurt rõõmu, aga loomulikult ka suuremaid ja väiksemaid muresid. Nii või teisiti läks lause meie toimetuse rahva seas käibele. Sest lapsi oli meil kõigil. Vaevalt et keegi tõelise mure või õnnetuse puhul seda küll kasutanud oleks, aga mõne poisi väikese kooli patu puhul sai ikka tähendusrikkalt öelda. See laps teeb sulle rõõmu. Aga muidugi ka täpselt otsetähenduses, sedamööda kuidas meie tütred ja pojad sirgusid kooli lõpetasid, jäätistesse sisse said ja kui mõne sõna või tegu hakkas laiemat heakskiitu vääriva. See laps teeb sulle rõõmu. Need kolleegid, kelle autorlust siin silmas pidasin, on tänaseks juba raadiomajast lahkunud. Aga olgu öeldud, et tegelevad viljakalt tõlkimise toimetamise tööga, seega keelega. Aga näiteks kui aastaid tagasi meie hulka ilmus noor Pärnumaa tüdruk, oli peagi kõigile selge, et tegemist on hea huumorisoone ja seltskondliku vedruga. Ja õige pea kasutas üks teatud rühm inimesi oma juttudes. Külli mõnusaid ütlemisi ja kõne käänuks kujunes kindlasti vale film. Helga. Asi põhines lihtsal lool, kus kaks prouat kaks sõbratari koos kinno minna, otsustavad, teine midagi segamini, ajame valele seansile läheb ja siis äkki pimedalt ukselt seda lauset kuuleb vale film helga. No igatahes Läks lause käibele ja see on elav näide sellest, kuidas rahvaluule tekib ja püsib. Kuid nüüd tahaksin veel pöörduda natuke kaugemasse aega ja tuletada meelde veel mõned ütlemised oma kodunt põhiliselt oma ema suust. Mõisan sündvasse Praati. Kas peaksin tõlkima? Mõisas süüakse praadi? See lugu on küll pärit minu isapoolsete sugulaste kodupaigast, aga ema jutustab. Eetri jutt ju, noh, on see, et Gazprediitri ütles, et kui poiske olli kõnnil tiiksed, mõison paati mõisanud Spraati neegri kõneline poisikesi omavad. Ja me mis asi, Tubraat küll võis olla, küll too jää olla kustuda küll teede osas, misuke, Toompere on suurem, Boschaike näitab, tuli välja Kütsetu liha. Noh, hea lugu, aga kui konteksti kogu lugu ei tunne, siis paljalt see mõis on, sellepärast see Praati ei ütle veel midagi. Või teine lugu või teine ütlemine mise hindu, Eedi tokiga, tee pindu, Heidi on ju naise mees. Selle lause puhul teadsid asjasse pühendatud kohe, et tegu on kujundliku mõttega, kus võib-olla et on seotud asjad, mis omavahel kokku ei käi või on midagi seotud peenuse ja labasuse, keigerdamise või edevusega. Aga kuulame seda lugu. See oli pühapäeva hommik ja me olime õuebeli, isa niitis kraavipervelt lehma, heina ja suka enna. Naabrinaine tuleb rühkides ja meie terve mööda sealt alla ja läheb meid tuuled meie kohale ja ja tere annab ja jõudu ja kus aina nii vara lähed püha poomuku kosmale. Tema oli resoluutse väli väljend, mis kombeks, Rein Sokk aina. Kus male male intulele, mis sain tulla nii vara, pühab loomukuled maletoki otsima, toki otsima, mis toki säält intult otsid. August oli linnast laadilt ostnu kõvera otsaga ilusa jalutuskepitoki. Noh jaa. Aga meeldele tuli võtta kui poisi ja seal naerdi ja mesteti kõik ja nüüd äkki on ära võtnud Gustam jäänuna, ütlevad vastin duetti võtluse. No löötlevetmisin duetti tokiga teeb, ta on daami naisemis. Mis hindu Eedi tokiga teeb, ta ju naise mees, meile meeldis seda lauset korrata, sellepärast et nägime vaimus seda lihtsat külaeite, kelle jaoks Kolk, jalutuskepp oli selline väärtuslik asi ja ja edevuse ja uhkuse värk. Aga vaadelgem veel üht minu teada täiesti rahvusvahelist süžeed. Et keegi tuleb hädateatega, tuleb abi paluma, aga jääb juttu puhuma või niisama vahtima ja unustab sootuks, mida ta ütlema tuli. Selle olukorra on näiteks Juhan Smuul oma luuletuses väga mõnusalt sõnastanud, mäletate. Hang nagu härg magas akna taga, siis tuli meile võõras mees, astub tarre, võõras mees ja ajab tükk aega ukse peal juttu ja soojendab ennast ja lõpuks siiski taipab öelda. Mull kukkus naine mere kui väikses väinas taliteel. Aga vaat täpselt selle asja kohta tavatseti meie peres teatud hääletooniga öelda, kas sul asja ka oli või? Ja kohe tuli piltlikult öeldes nagu arvutiklahvile vajutades ette lugu. Nojaa, aga seda lugu kuulame jälle ema suust. Isa, minu isa tervitas käia pääl niidumasinatera ja see oli väga tähtis töö ja niidumasin. See oli mingisugused sädemed, käisid ja ma mäletan ise ka seda oli huvitav vaadata, kui sa tellitakse ta niidumasina, tera aga silka karja. Kuiva mulidusid, tüdruku nimi ei tule meelde. See on nii, et isa käia käia, pea sädemed lendavad ja karjatüdruk tulija veel vits või piits või mister piits vist veel oli käes olnud suu nisu, 16 aastane karjuse karjamehe abiline ikka juba ja tuleb seisab seal, vaib huviga, kuidas sädemed lendavad. Kui vanal arman käia, seda suurt masinat või ajab. Isa viimati oli küsinud. Isa küsib, kolleks sul asja ka oli midagi või? Hollyks Veediks aura, lätt, lahki. Isa kargas, hüljes, panin masina kinni, pistis mütsi pähe ja võttis. Oma riistad head ja asjad, mis tal oli ja tõttas, et minna veel päästma seda lehmade sodiaak minut, värske ristiku pealt niiske ristikuhädade pealt nii palju, et, et oli lahki minemas. Ma usun, et siiski tänapäeva inimesed ka veel teavad, mis lehmaga värskeldustiku normal juhtuda võib ja kuidas siis tõesti kiiresti tegutseda tuli. Nii et kas lass ja ka oli või ja just niipea, kui kontekst taust on nii üldine ja nii arusaadav, võib värvikas lause saada tuule tiibadesse ja ületada ühe pere, ühe grupi või ühe küla või ühe eluala piirid ja saada laia kasutajaskonna. Ja ma toon viimase näite niisuguseid kõnekäänu, mis on raudselt keelde juurdunud, nii et me kõik seda kasutame, oskame kasutada kasutamegi, vesi ahjus, aga lahti muukida, päritolu, seletada võib-olla kõik ei oskakski. Hollandist, kus maa ja vee vahel igavene võitlus käib, on see alamsaksa keele kaudu arvatavasti väga ammu keskajal siia tulnud ilma et eesti rehielamute leivaahjusid või linnakodanike maju kunagi tõusev vesi oleks ohustanud. Siin lõpeb meie tänane koosviibimine keele kõrval toimetaja mari tarand ütleb. Aitüma kuulamast. Ma luban, et nuputan sügiseks ka uusi teemasid ega unusta ka aeg-ajalt avaliku keelt ja kirjasõna arvustada. Praegu aga kuulmiseni.