Möödunud on oma ellu nii nagu iga inimeselgi. Ja eks lähevad lihasele ka lihtsaid töömehi, kes teevad igapäevane harilikku tööd veavad kaupu kõige lihtsamaid, kõige, kus ta emaid sageli kivisid ja igasugust muud Talvu. Ja muidugi sellised laevad, kui nad ükskord saavad ka vanaks, sellised haridus saab hästi kiiresti vanaks siis nad kas mädanevad vedelevad kuskil sadamasopis. Niikaua kui ükskord nad siis lõigatakse vanaks rauaks, õpputakse kuskile heal juhul muidugi sadama või mikser vesiehituse aluseks ja nende nimed harilikult ka peale seda kaovad Rekistritestija sageli kaovad mälust, võib-olla mõni vana meremees peletab põletusele nahaga, sõitis teine grupp laevu, neid on muidugi palju vähem. Need on siis, mis millegiga siiski suudavad tähelepanu pöörata endale. Nad siis kas kihutavad täiskäigul karidele võitlevat kuskilt tuulte ja tormidega ookeanidel, kelle elus juhtub midagi ootamatut, midagi niisugust ootamatut või üllatavat või või nad siis paistavad silma oma iluga või oma kiirusega, löövad mõne rekordi, toovad ära sinise lindi ja Atlandi sinise lindiomanikud ja nende elu on öelda nagu mingisugune välgusähvatus, mis siis hetkeks hästi nii eredalt, särava kõik räägivad sellest ja sageli on niimoodi, et isegi jõua registri ridadesse lehekülgedele, sest tema elulugu on niivõrd lühikene. Võtame näiteks Titanic saida valmist, läks oma esimesele reisile ja kohe hukkus, sellised laevad muidugi jäävad nagu rohkem juba tähelepanu alla nendest räägitakse rohkem. No muidugi, nemad annavad ka juba meresõidu ajaloos kaalu nende järgi nagu otsustatakse sageli ja muidugi on veel mõningad laevad, mis on siis eriti nii-öelda silmapaistvat, mis isegi peab ütlema, mängivad kaasa ajaloo, otsustavatel momentidel annavad sellele nii-öelda mõju asi muidugi, Aurora, peaksime ütlema oma alal muidugi õige vanal ajal Santa Maria, kes terve maailmajao meie ette tõi taasavas nii-öelda, sest et praegust küll tõestatud, et ta ei olnud esimene, kes sinna jõudis. Ja eks nisukesed epohhiloovad laevad, ütleme, jäänuk Leningi avas terve rea NATO peale hakata seeria. Need on siis nii eriti silmapaistvad laevad vastavalt sellele siis muidugi ka Eesti meresõidu ajaloos on meil siis ka muidugi olnud terve rida selliseid laevu, mis on millegiga silma paistnud. Rääkida laevast otsekui oleks tal hing ja nagu elaks ta oma elu oskab muidugi ainult meremees. Kapten, ta ongi praegu küll kuiva maa, kapten Ants Pärna on vanadest logiraamatutest vanade merehuntide juttudest ja meremuuseumi muudest materjalidest kokku traageldanud. Need laeva saatused millele pühendame selle saate Suurt õnnetähti ette ehitada taina sadamale. Kuna siin just esimese maailmasõja ajal hakati Tallinna sadamat ehitama suureks sõjasadamaks ja siis oli siin väga tugevat jäälõhkujat ning juba 1090. aasta 11. mail oli siis laeva nimepanek pidulik, selline tegelikult tema sünniaastaks loetakse 1914, mida siis sai valmis, millal ta võeti ekspluatatsiooninimeks sai Temasid tsaar Mihhail Yodoravits. See oli küllaltki suur laev, 54 ja pool meetrit pikk. Üle seitsmeteistkümne meetri lai, seitse pool meetrit istus vees vee väljasurve 4800 tonni. Mitu sõukruvide traali ültse sõukruvid oli kolm masinad oli, kolmemasin kogu jõu, mida 5800 hobujõudu küllaltki suurt. Ja huvitav oli see ja üldse, et temal üks sõukruvi oli siis ees vööris mis ei tõuganud vaid tõmbrämba seasead, lõhkuda kiirusel temal küllaltki hea 15 sõlme kusjuures näiteks ühe meetri paksust jääst liikustes, viies ulmelise kiirusega. Jäälõhkuja esimeseks kapteniks oli üks admiral Haagman või Ageman, kuidas mittu mitut moodi tema nimi esineb? Kes ühe aasta oli siis sealt kaptenik, järgmise aasta kuni 1916 aasta sügiseni oli laeval siis kapteniks kassaapov, kes aga hiljem läks üle ära Jermaki peale sellist teine kapteni, teine kapten ja seejärel saiaga kapteniks stanis laus, Juhniewitz. See oli Paldiski merekoolis õppinud ning hiljem Riia merekooli lõpetanud. Mida ta tegi esimese maailmasõja ajal sõja ajal. Ta töötas Tallinna sadamas. Kuid peale veebruarirevolutsiooni tema nimi muudeti, ristiti fo Lõõnetsiks ning ka hiljem peale suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni rivi. Ning ta võttis ka osa kuulsast jääretkest, millega teatavasti päästeti Nõukogude vabariigile üle 200 laeva. Tallinnast lahkus Volonets ühe esimesena näiteks oma esimese seisuga viisk kaks allveelaevatransportlaeva Euroopa ja päästelaev Volhovi. Helsingi peab ütlema. Volometsiga lahkusid ka juhtivaid töötajaid. Järgnevad read on loetud Hans Pöögelmanni biograafiast. Hans Pöögelmanni evakueerus koos perekonnaga 23. veebruari ööl. Volonitsil evakueerisid vel Käspert, Vakmann ja teised. Julia Pöögelmanni mälestuste järgi oli 23. veebruar laupäev. Tal oli olnud parajasti kavatsus vanni minna, kui Hans Pöögelmanni oli koju tulnud ja teatanud, et tuleb ära sõita. Kell kaks öösi tuligi veoauto järele. Volonets pidi viima Soome reisilaeva Euroopa, millel viibis üksi inglise ohvitser. Pärast mõningat kauplemist nõustus laeva juhtkond ka põgenikud kaasa võtma kuid meri külmus Volonetsitega kiiresti kinni ja Euroopa jäi maha. Laeval olid töögelmanni ainsatena nii väikese lapsega. Seetõttu sai Julia Pöögelmanni ülesõiduajaks oma käsutusse laevasalongi. Laeva meeskonnas oli üldse sel ajal palju eestlasi, kuna ta Tallinnas basseerus iiliti madruste moto ja kütjate seas palju eestlasi, laevaradist oli eestlane ja ka tüürimehed olid eestlased, hiljem ka laevad Järbiale. Radke esimene etapp oli Helsingi pärast hakkasid baseeruma Kroonlinna ning ühed reisi eel just toodi siis selline kiri kaptenile, seal oli öeldud niimoodi, et sellega teen teile ülesandeks peale pungardamist sõita lõunasadamasse võta sealt pardale 57 töölist ja lootsi ja viia nad minule saared piirkonda, juttu on Helsingi ja Helsingi lõunasadamast ja kust nad jäätmed edasi lähevad. Ja see siis nagu oleks siis nii-öelda punameelsel staabi poolt alla kirjutatud. Muidugi see oli, saame valgeke kaaslaste poolt valeteade ja niimoodi siis kaali võetigi need töölised peale netti madrustaks Henrietta saame valgekaartlased, kes siis merele minnes hõivasidki laevalaev võttis kursi Tallinnasse. Siin peab ütlema jällegi omamoodi huvitav lugu nimelt Saksa okupatsiooniväed Eestis eesotsas siis suuradmiral prints Heinrich, kes vaatas, tahtsite siis teha niimoodi, päeva läks nagu sakslaste poolt hõivatud, et saada seda lahvad endale. Kuid saablast muidugi hüdra üle ei andnud, siis läks veel omavahel omavahel seal välja, kusjuures isegi eestlastest endale kaptenile tüürimeestele pakuti kuni 10 miljonit Saksa marka, et need siis ütleksid, et nagu oleks ikkagi olnud sakslastel mängus käelaeva oma kätte. No niimoodi muidugi juhtunud ja see laen jäigi siis Soome täitsa Soome lipu all ja tema nimi oli siis väina nominendiks, oli siis kolmas mees juba kolmandal koloniaal kuigk pärast Tartu rahulepingut nähti ette ka laevade üleandmine, mis võit tähendab Tallinna sadamas baseerunud omalajal sarjal ja nende seas oli ka siis seesama energiaheinanaine on nüüd juba väinale nime alla laev Antigi 1000 962. aasta detsembri algul üle Eestile. Tema kapteniks nimetati Sis ateman kes varem oli 25 aastat sõitnud Tallinna börsikomitee. Jaa, lahkuval stack räbal. Varsti vahetas teda välja Benjamin Walter, kes varemalt oli töötanud dialõhkujal Hercules ehk hiljem kodanlikus Eestis. Ta kandis nime tasuja Benjamin Walter, sõites sellel laeval kuni 1904. aastani. Esimesest augustist määrati Suur Tõllu kapteniks Hermann Tõnissoo. Peale suure isamaasõja algust sooritas Suur Tõll mitmeid vastutusrikkaid lahinguülesandeid vedades sõjalaevu ja muud transporti ühest kohast teise. Vedas ka siis sõjavarustust ja sõjaväge aitas vedada raske reis, muidugi oli. 28. augustil salgas tainast Leningradi. No aga sellest võib-olla muidugi kapten Tõnissoo räägib. Eks ta ole isemoodi laev küll, kui teised lähevad, on. Aga see töö seal peal on väga raske. Kui üksinda sõita, siis on lõbuasjaga. Kui võtta karavani järgivast tihtipeale anud juuni 10 laeva järgi siis on nii kui ema väikse lastega niukse väikse lastega, mis rinnalapsed tahavad süüa, juua saada. Ühel on vesi otsas, teisel sööda otsas, kolmandal ei tea, mis häda ja kõik. Nii et see teeb selle elu raskeks. Jäämurdja on väga sõnakuulelik raev, selles peab ütlema, et ta kui meid Torpideeriti üks kord siis suure Tõllu kiire manööverdades pääseme torpeedoteest ära. Ta nina propeller aitab teda liiga kiiresti pööratud tappev Görapruste mera kursi pealt, kui üks harilik trikki bokser. Väga kiiresti. Taani oma suuruse kohta on väga lai supikauss vees, mereomadust ei kõlba talle mitte kuhugi. Ta ainult jää, siis võib sõita ja vaikses vees, aga tormis ilmaga. Vajak käte ja jalgadega hammastega kinnipaigaldised. Ja kui nüüd lennuk nägi, et sihuke laev sõidab siis tekivad rinnalained laevanina ette tekivad niuke rinnalained. Meremehed kutsuvad need vuntsid. Nüüd lennuki juht näeb ülevalt a-, sellel laeval on nii suured vuntsid, küll see kiiresti läheb. Ja loopis pommid kaugele ettepoole, et media pommide eest ära ei lipsa. Mina ei näinud, et lennuk seda laskis. Tüürimis tuleb Murk juure, küsib, et katusele pikeeris meie peale mõtlesin, mis asja. Siis tuli välja, et mis nina plahvatasid, mis mina mõtlesin, et miinid on, need olid kõik lennukipommid tulid. Mõni tuli nii lähedal, vet, Plartsatas tekile juba. Ja mina iga kord antse esimese masinale väiksema käigu, et natuke kaugel ma mõtlesin, et ma liiga ligidalt trall läks. Sest mind hoiatati, et ligemale ei maksa minna trall. Kui 50 meetritest. Miin plaadav, sõid laeva vigastada. Siis mul tuli pilt selgeks. Miini oli väga palju. Roolimis läks reast ära. Hoiab kurssi ja ma pidin jälgima, et mitte kõrvale ei lähe. Järsku ta hakkab karjuma? Aga läks näinud, sest väga ei või ju ujuva miiniu juurest võib üsna ligidalt levimine, aga devak teda karta ei maksa, ta kallale ei tule, ise. Aga teelt kõrvale ei maksa minna. Üks daam päästis enese ära. Ronis miini otsa maalaps, kas ta miinium näin üldse, ronis sinna peale ja? Hoiab sarvedest kinnistub, seal peab muidugimõista sõjakaater läks, leia, tahtsid nii, kalanced olevat käega ta upitatud ära ja puutus vastu kaatriaat sarvega ja kaatoristusest daamist ei jää, on muutunud natuke tolmu järjel. Kui hakkas juba videvikus minema, siis käis maailmatu murakas, pauk käis ja. Noh, nüüd Suur Tõll sai pihta. Ma tulin roolikambrist välja, sest ma pidin jälgima sa kurssi. Miinis oli nii palju, et nagu ube oli meri täis. Traalerid olid ees, traalerid tegid meil tee sisse ja siis Daralitati sõitsime. Mina tulin kaardiga roolikambrist välja, vaatan. Ei olegi kõlblisse, saan ups Jaago Sverdlovski pihta. Ja siis tuli mul ka niisugune tunne, et kas ma pean ka korgivesti, satuks meie kajaka mõjuma varsti. Aasist seesmine tunne ütles mulle, pole sul midagi vaja. Veel läheb ikka õieti läbi suure tallel Olüheks. Hädada triivib kaks ja pool kraadi, triivib sonid koera käiku teeb nina, propeller kisub nina vasakule, rool kisub paremale ja selle kae jõu tõttu. Laev läheb poolviltu. Merejõudude juhataja triibus olime ta järel, tuli Kiirovi peal. See annab olla raadiogrammi. Hoidke vasakule. Sae vasakul hoida sellepärast, et projekteerija peab, lõpeb seal otsa. Ja ei kuulnud ta sõna. Mitu korda hoiti koidki vasakule, hoidke vasakule. Aga kui jõudsime kroonia, andis ikka tänu mulle laeva juhtimise eest. Suur Tõll ja siis oli üks laevadest, kes jõudis õnnelikult Kroonlinna Leningradi, hiljem läks Leningradi ning seal vahetati 25. oktoobril tsiviilisikutest koosnev meeskond välja sõjaväelastega ning laeva nii-öelda selleaegseks kapteniks sajuks Filimonov. Kui juba komandör sõjaväe komandör, ta läks juba sõjalaevastiku koosseisus, temast tehti seal nimi, muudeti tal taas võllenetsiks. 92. aasta novembris võttis Lõõnets osa Hanko garnisoni evakueerimisest. Viimased laevad, ange kaitsjatega tulid olunetsia Grassini saatmisel Kroonlinna viiendal detsembril, kõige rohkem laevu saatis läbi jää üldse Polonets. On teada, et üldse 111 laeva tõi tema kohale. Sellest oli siis 20 sõjalaev 62 transportlaeva ja ülejäänud muid väiksemaid aluseid. 24. novembril satustaga Leningradi merekanalis miinile. Kuid vigastused suured. Ja ta jätkas reisi ning alles pärast sedasi tehti talle väike remont. Tugev korpus on ja ta ikka küllaltki tugev jääsõiduks ettenähtud. Ja sõja ajal ta töötaski siis Kroonlinna ja Leningradi juures, seal aitas laev ka peale sõda, ta jäigi sõjalaevastiku abilaevastiku koosseisu. Ta baseerus Tallinnas, ma mäletan veel, ise olin juba perekoolis, käisin. Ja kus oli siis Tallinna sadamas sees laev, mis on seniajani rivis, kui vana ta siis on? Noh, 1914 ütleme nüüd, 73 arsti läbi saaks nagu 74 60 aastat aega läksime pensile minna. Aga muidugi suur talule on tehtud, võin ütelda, Polonetsil juba on tehtud. Ikka muidugi põhjalik remont muudetud, varastada oli ta söeküttega laev. Nüüd on ta siis vedelkütuse üle viidud ja igatpidi tugevdatud. Korpust on mitu korda muidugi remonditud ja ta selles vanas välja võib-olla järgi pole jäänudki, iga remondiga midagi uuendatakse, aga muidugi tahab koju ja, ja või elulugu on tal ikkagi jäänud. Õitseaeg Eesti laevaehituses oli üldse möödunud sajandi lõpul ja käesoleva sajandi algul, millal siis Liivi lahe rannikul Saaremaal, Viru rannikul ehitati tormiliselt purjelaev ja need valged luiged, kenad purjekad läksid meredele siis tratsima tuult ja tormi. See aeg oli siis mereromantika aeg ja muidugi, nagu siis öeldakse, puust laevad. Ja raudselt mehed tuult täispurjedega laevad ja heidud meie Carodu randadel kündsid siis vett ka Atlandi ookeanil. Ei kardetud Ameerika reise, hulk laeva muidugi hukkus tormides ja rannakaljudel ja paljude meie purjelaevade nimed ongi siis saanud nii üldtuntuks ka on olemas üldse legendaarseid, laevu, legendaarseid, mere nei. Kuid vähesed tunnevad nende laevade ehitajaid. Neid kuldsete kätega meistrimehi ja tormilinnuga seoses võib-olla just tahakski mõne sõna öelda ühest niisugusest küllaltki huvitavast mehest laevaehitajast. Peab ütlema terve dünastia laevaehitajaid. Need on siis vanemalt pärit sepad aaduset, vana laevaehitaja, kes alustas ka tormilinnuehitamist ja tema poeg Peeter Sepp. Peeter Sepp elas kõrge vanaduseni Saaremaal ja suri alles mõned aastad tagasi ja Peeter Sepa omakorda ehitavad need aina sportlaevade tehasest laevu. Nii et läheb edasise dünastia pust. Võib-olla sai, eks oligi, rännates isaga ühest laevaehitusplatsilt teisele lastes ette üht laeva teise järel kogus Peeter Sepp neid teadmisi, oskusi, mida polnud kuskil kirja teel saada, vaid mida tuli endale mällu talletada. Aeg, mil esmakordselt sai proovida võimeid, saabus Peeter sepale Narvas Marja ehitusele. Isa jäi haigeks ja ehitustööde juhtimine langeski üheksateistkümneaastasele. Noorukile ole õnnelik valmisehitamine, vettelaskmine oligi temale siis diplomics. Ning esimene juba päris iseseisev Tehitud laev oli väike kahe sigar mastiga purje Pauline, mille ta ehitas Mustjalas. Ja nii need laevad siis üksteise järel tulid. Palju ta neid ehitas, pole ta ka ise lugenud ja tagantjärgi on muidugi raske teada saada, sest merele registrites sageli märgitakse tavaehitajana mitte ele meistri nimi vaid selle laevaomaniku nimi, kes laskis laeva ehitada. Peeter Sepa kõige suurem ja ilusam laev tormilind. Tormilinnu ehitustööd algasid 1919. aastal, mil siis laevaomanik Taalberg kutsus ta isa àra lahe äärde suurt nelja avastilist purjekat ehitama. Kuna Aadu Sepp oli sel ajal juba sisse kümneaastane, siis asus peagi tööd juhatama teostama tema poeg. Tormilinnukaared tehti valmis rannast 12 kilomeetri kaugusel metsas. Seal oli selline koht nagu männiku kõrts kus oli siis üles seatud saekaater ja joonistuspõrand ehitatud, kuhu siis see oli selline suur laudadest tehtud platvorm kuusis joonised naturaalselt välja laevakaared ja sealt siis kohe nii-öelda mastaabis üks-ühele rajutiga välja. Kohe kaared, üksikud kaari osad kinnitasid üksteise külge puupulkadega ning valmis paar veeti siis kolme eritükina hobustega randa kus nad siis asetati juba kohale ja, ning ühendati ning raudpoltidega. Õnneks võime rääkima panna ühe helilindi, mis on palju aastaid seisnud raadio heliarhiivis. Toodud on see ühelt ammuselt Saaremaa reisilt jõgela külast. Vana laevameistri kodutalust kõneleb Peeter Sepp. See oli jah, nüüd satun dialaev sugem, aga seda ei saa nüüd kiidelda. Minul oli näit võis halbu ka juhtuda küll. Jah, seal oli küll mingisugust Šažiot pidi emapuud katma, siis pidi vastu päev käima selle puu ümber kolm korda ümber puu ringi käima ja siis selle puu langetama jaksi. Puu kukub mete põhjal rubladesse, vaid kogub lõunalt tulles. Noh, see oli niux Kunskaa neid, kui oli üks suur puu teiste puude vahel täis, rikkudes vaat, lagedad net laulnud hullisest. Küll seal tuli teinekord viidalid üles. Puuded. Aga no neid viimasel ajal asjad, aga üks asi, mis neid sel ajal marti alla pannud, pika raha, see pidi õnne tooma. 1920. aasta kevadeks oli torbi linnukaared Hara rannas püsti saadud sügiseks paigutad siis kohale ka tekipaarid ja laevatekk. Järgmisel aastal aga juba välisplangutus ja triiviti laeviljeni ära. Ning sügisel toimus siis laeva ette laskmine. Kui praegusel ajal suure ookeanilaineri vettelaskmine kaunis hõlbus töö. Kuna mehhaniseerimise tase on kõrge, siis tol ajal muidugi sellise purjeka vette vedamine juba tegi tõsist muret. Ja teatavasti seal eriti sooduskoht ei ole vete vedamiseks ning alles tõstu laeva abiga saadi siis laeviate ja viidi Loksale, kus siis sadamas juba lõpetati ehitustööd pandi maastid peale ja muud tööd. Laevakaare Timmutati tärpentiiniga ja niiskuse eemaldamiseks. Puue osadelt paigutati siis kaarte vahele mitmekordsed kastid soolaga. Seal üldse selline mõte näiteks sageli puulaevad katsuti kohe peale valmisehitamist esimeseks lastiks saada vastu seda siis ohtralt kühveldad seda kaarte vahele ja purjesid õmmeldi kuus paari ning nende valmisõmblemisega nägid viis meest terve aasta vaeva Viisbury meistrid. Nii saigi siis tormilinnust laev. Ta oli väga hea merelaev ja üldse oma soliidse väljanägemisega ja puhtusega talivalgeks värvitud ja valged purjed ja ilusa rühiga, nii nagu öeldakse, laevade kohta öeldakse ilusa rühiga laev tema kohta näiteks välismaal küsitikad, siis tuli, kes laevaehitusinsener oli laevaehitus ja kas ei saaks siis joonis sai tänavu näha või niimoodi. Ja kui siis muidugi kapten ütles, et täied, jooniseid nagu ei ole, mees seal kohalik mees seda valmis treis. Siis nagu ei tahetud uskuda, et nojah, et ärisaladus teada kõik. 15 aasta jooksul võis tormilindu näha väga paljudes maade sadamates ja tema reisid ulatusid ka üle ekvaatori. Tormilind oligi esimene Eesti purjek. Milline 1000 925. aastal ületas ekvaatori keskmine kiirus kuus sõlme ja meeskond oli 12 meest ette nähtud, kuid harilikult sõidud ikka vähemaga, sest sinioli laeva avalikul kasulikum. Kuhu ulatusid tema kõige pikemad reisid? Kõige pikemad räsitud Lõuna-Ameerikas üle Atlandi. Ta oli ka küllaltki suur tugev laev ja käis ka sageli seal. Kas tormilinnumehi peaks olema praegu elusel? Ja vanatormilinnumehi peaks olema kuulus kapten kogu ajus, kindlasti peaks olema tema avajunga elutööd, alustas sealt. Meie olime laadimiskoht oli muuseas väga jõe peal üleval üks, 125 miili jõe suudmest ülespoole oli seal täitsa džunglis, mingisugust tsivilisatsiooni ei olu seaduse indiaanlased, külad olid papagoid ja ahvid käisid iga päev laeva juures ja siis väga suured sisalikud. Ja täitsa džungel metsas ja metsas ei olnud ka kusagil käia. Puud olid metsast toodud. Niiet Moorad, nad olid niisugused omapärased puud, neid raiuti, jäid nendele kännud nelja meetri kõrgused kännud, jäid maha, kust pealt raiuti. Nii et tal olid õhujuured või kuidas teda nüüd seleta. Ta kännult kasvasid kaheksa niikuiniisugust seina eemale, siit alt ei olnud teda kuidagi võimalik võtta, võtta kiiget, jah, nii suure saagi polnud. Et meie olime terve laeva meeskond, üksteistkümmend, meest hoidsime käest kinni, siis me saime sellel puul või ümber seda puurringi teha laeva laadimise ajal, kapten palkas maanteetöölised, kes nüüd otsekohe laeva laadisid, meie meeskonna ülesanne oli kasutada laeva tehnilisi vahendeid, kui palju neid seal oli meil laevas? Tehnikad ei olnud rohkem kui üks ühed silindriga petrooleumi mootor, mis teenindas nii ankrupeli kui ka vints, millega siis laaditi näidata, kui palju suits aeda, nii et meie päeva jooksul saime kõigest kolm palki sisse tõmmata ja välja ei olnudki suutelised. Need palgid tulid meiega Euroopasse ja tulid ka Eesti ja hiljem ma. Ei tea nende saatus, mis nendest sai, need olid üks oli 20 meetrit ja üks oli 15 meetrit ja 19 13, kui ma ei eksi, pikk-pikk ja. Aga mis oli teie töö merel isiklikult teie? Mina olin vanemmadrus ja meie töö oli roolis seista ja siis purjeid sättida vastavalt tuulele siis sisse võtta või. Saatsid tormilindu seal reisil sinna ja tagasi, soodsad tuuled. Jah, ma ei saa ütelda, meil olid väga soodsad tuuled just eriti kui läksime inglise kanalist välja kuni madeira saarteni. Nagu ta arvas, meie kapten seaduda muidugi seal laeva ajalugu teadis täpselt. Vistme saavutasime tol ajal kõige suurema kiiruse kuni 12 sõlme. Purjelaua kohta, sealhulgas suur kiirus, nii et põlislust oli sõita tormi saite ka tunda. Ja tormi mee saime tunda. Kui me tulime tagasi laadungist, siis meil murdis masti Tingama. Ei aidanud midagi, et ehitaja Peeter Sepp oli mastikanna alla pannud raha metallraha septioidma. Jah, meie mul on muuseas olnud see, need rahad võeti sealt kannalt ära, sellepärast meie Ameerikast tulime tagasi. Siis need mastid vahetati. Tõi Inglismaalt pitsmenn, palgid Tallinnasse ja siis nendest siin kohapeal tehti mastid muidu tavaliselt tema esimesed mastid olid Käsmu pargis lõigatud männid ja nad olid asetatud niimoodi ka, et ladvad olid allapoole ja tüved olid ülespoole pandud, sellepärast masti ots ja see oli palju jämedam kui all, et kui need mastid just vanad masid ära tõsteti, siis me oleme kõik seal nii hästi juures seda raha seal passimas, aga, aga tüürimees ajas oma käe. Noh, tal oli muidugi öeldud, ajas oma käe sinna kõige enne need mul seda raha võimalik näha ajas kõige kaugemale oma käe. Eks purjekas, aga eriti nisugune purjekas oli ju haruldane elukas tookord ka ookeanidel. Suured purjekad muidugi suurt purjega tollal käisid velgesid Austraalia vahel, siin soomlastel olid väga suured muidugi raudpulgad, pargid ja, aga niisugune purikas kui too ja niisugune meeskond, kui meie olime, siis me tulime sealt Kariibi merest läbi ja sealt kohaliku tuultega ja tulime kuni Bahama saarteni ja sealt siis me püüdsime nüüd nii kõrgele kujusakas puhuma läänetuuled siis kasutasime neid ja nendega siis muusika tulime, aga oli temperatuur, langus, kahmeid, olime troopikas ja tulime nüüd siin troopikas, meie olime kõik nii ära hellitatud soojusega ja nüüd tulime küllaltki kiiresti, tulime parasvöötmes ja ta juba. See oli ikkagi märtsikuu, kui me sealt ära tulime, üleval oli ja päris küll, nii et me olime nagu teda varblased külmetatud siis kõik, mis meil oli, kõik niisugused asjad olid siis selga ajada, sellel oli palitu ja kellel oli kampsun ja ema Mul on nii meeles, et mul oli üks kaabu. Oli pea sageptuuldada ära ei oleks viinud, siis ma lõikasin talle augud serva sissepaelaga, ta oli, oli alt kinni ja teen tuli meile vastu. Üks Ameerika reisijate laev nägi muidugi kaugel niisugune asi turistide kujudega seal oli. Tegi auringi klippude tervitus ja siis meie olime siis seal mastis, kes olime väljas siis kõik ja. Fotod, ja vot seal ma kuulsin siis niisugust jutuga, üks ülevalt kutsus oma abikaasat vöölidel mu tütarlaps ja et tuli kiirest, vaata. Lendav Hollandlane on mere peal purjeta. Mõte oli meil valge värvi all, ei saa öelda, mastid olid kraabitud, ma mäletan ise, kui kapten saatis mind maast üles kraapima. Ja iga kord, kui ta nüüd kiikus muistses masti otsas kiikus, niimoodi laine pealt ma vastaksin niimoodi suu lahti ja ja, ja siis nii tuul ulub nagu nüüd puhuda tühja pudelisuu peale. Mööda siste nivelleerub, jahi vilistab ja siis niimoodi tegid suu lahti siis kani modi vilist ja siis iga kord, kui ta kallutas nii modaal, advastumastents ma kraapisin. Ja kui nüüd tagasi tulis muidugi pidin hoidma kahe käega mastis kinni ja ta nii üks söögi vahelasiminud seal olla, siis ütles poegkonda Allad. Et sellest tolku midagi seal üleval istud. Ma võib-olla sihukest ruutmeetri osa seda masti topis ja sain siis kraapida. Aga no meie helepidi ikka midagi ämmatööd, vana mereseadus. Ja ega meeskonda nii vanad kaptenid ei lasknud muidu olla, kui nad isegi või siis tegid tükke, et lasid ühest pordist bet tõsta ja teiselt poolt üle kallata, aga meeste liikuma tööpäeva ära tegema. Tormilinnuga juhtus küllaltki raske õnnetus. Nimelt ei tahtnud usklik olla, et raadio õnnetu päev. Kuid tõesti ühel reedesel ööl, see oli juba hilissügisel ja talve hakul 11-l detsembril üheksa 30 igal aastal. Tormilind tuli Kopenhaagenist ja pidas kurssi, kas ta oli tühjalt, sõitis ning sattus tormi ja tal juhtuski selline õnnetus, et ta pöördus küljeli vahepeal. Üks madrus läks alla meeskonnaruumi Bufi Bay lambid põlema. Veel kaks meest läksid sinna soojendama ennast ja kolm meest saadeti masti lahti läinud, purjesid kinni panema. Kapten ja tüürimees oli tahtris pool tekki laadal Roloni pappordis kinni seotud. Tuul oli vaikseks jäänud. Kuid nüüd oligi selline luu äkki selline tugev tuule hiil. Tuli ja suur laine ka ning see viskaski laeva külili. Ta nii kaunis kiiresti vajus. Kolm meest olid all meeskonnaruumis mastis olnud mehed. Kaks tükki ronisid alla, kuid üks mees millegipärast ronis veel kõrgemale, lasti, takerdus seal pantidesse otstesse ning ka see mees hukkus. Üks siiski, meeskond jõudis välja ujuda ise, nii et kaks tükkijaitsiks sisse, siis kolmas mastide sukus. Need lükkasid paadid laskitzis vete osalanis sinna laeva külje peale. Ja katsuti päästaga seda ühte meest kasvalt purjede vahelt, kuid Lines läks suuremaks ning ähvardas paati ümber lükata teatav laevamastide vaheline tohutult köisi, igasugused otsi ja paadiga sinna kuidagi juurde ei saa, et see mees oli kuidagi kinni vajunud otste vahele ning tuul kandis ka laeva eemale paati jällegi teisele poole, sest arvasid Kaion ümber minemisega paadist välja lennanud ning seal juhuslike lauatükkidega käte abil siis hakati sõudma kalda poole. Randa jõuti kella kolme ajal päeval 11-l detsembril. Eksteti seal mõni tund veel metsas ringi, enne kui leiti metsavahimajake, kus siis saadi sooja tormilind, ise fikseeriti hiljem siis päästelaeva vetteorjad õhku tasuja poolt Soome Hankosse Hankos, jah, tõsteti ta üles. Kiilule tagasi, pumbati tühjaks ning kevadel tuli Tallinna, kus teda siis asuti parandada. Nimelt taheti temast nüüd teha mootorla tähenditele mootor sisse panna. Ja selleks võeti tal ka ülevalt hingad maha. Mastid jätsid lühikesteks juppideks ja meremehed nimetavad ise omavahel, et see oli juba murtud tiibadega tormilind. Tema edaspidisest saatusest on olemas tegelikult kaks sellist versiooni. Herman Tõnissoo ja siin ka mõningad teised meremehed väidavad, et ta oli siin Tallinnas remont alguses pooleli, siin seisis, lõpuks võeti ta siiski kasutusele, sõideti temaga, tehti reise ning lõpuks ta uppus. Sõjamöllus Ristna lähedal. Kuid seesamane laevaehitaja Peeter Sepp ise väitis tema teadaolevatel andmetel tormilind olevat viidud hoopis ära Saksamaale ja ehitatud Elbe jõele. Tulelaevaks. Et missugune ja kus oli selle laeva lõpp? Seda on raske öelda, ei teagi täpselt. Ja nii muidugi paljud laevad kaduvad kuskile ajalehekülgede vahel ära. On veel kolmaski oletus tormilinnu viimaste päevade kohta. Kapten Konga teab rääkida. Ja hiljem pist ta saatus oli, nii et sakslased kasutasid teda vist allveelaevade püütjana ja kusagil Bergeri lähedal kusagil Hinglased lasitud põhja, nii et ta oli seal, eks kaubalaev, aga dollareid peale pandud, nii muudkui peale paatidest tuli seest neid allveelaevu. Siis ta neid niisugune. Kolmas lugu Ja kolmas laev, sünniaeg ja siin tahaks nüüd rääkida, jah, ühest lihtsast aurulaevast. Kajak oli tema ilus nimi millal teda meie tunneb, kuigi ka see laev kandis väga palju nimesid. Nimelt 1902. aastal lõpetati Šotimaal Glasgow's aurulaevaehitustööd ühele Kreeka laevakompaniile. Laeva pikkus oli peaaegu 100 meetrit ja laeva esimeseks nimeks said tahkus. Mõne aasta pärast. Laevaomanikud müüsid laeva edasi, kes omakorda ristisideta Sandbergeniks. Seal on tagasi olnud kaua ning 1000 913. aastal ostis laeva Peterburis asuv Lääne-Vene. Laevasel ristis ta Gagaraks suur sotsialistlik oktoobri Hudsoni järel Gagarov natsionaliseeriti ning juulis pandi talle uueks nimeks Severnaja kommuna. See oli laeva neljastini. Noorel Nõukogude vabariigil oli vaja kaup, oli vaja tarbeesemeid, toiduaineid ning selleks laadikese laev puulaadungiga ning saadeti ta esimesel detsembril 1000 18 Kopenhaagenisse, kus siis noore nõukogude vabariigi esindaja Eurovski pidi laeva laadungi maha müüma ning selle eest ostma vajalike kaupa toiduaineid, meditsiinilisi vahendeid. Kuna samal ajal teatavasti ka algas sõjategevus Narva rindel ning kodanikku Eestis salalaine kaaperdas laeva aega saare lähedal. Kajak oli üldse 20. aastal Eesti suurim laev. Kuna ta oli suur laev tõi hästi sissetulekuid riigi sõiduametile. Kuid eks selline laev pakkus huviga eraisikutest koosnevate laevakompaniide ning Tallinna laevaühisus hakkas laev meeldima ja siin leiti väga lihtne vahend katsuti igatpidi seda riikliku laevasõiduametit pankrotti viia. See on muidugi pikk jutt ja, ja eraldi jutt muidugi siia isegi kuulu. Ja siin üks huvitav juhtum muidugi see ajalehes kirjutati jah, et näed, et ikkagi see laev, iga iga tema õnnetus, midagi juhtus kohe laialt ja siis kommenteeriti ikka lõpp oli ikka selline, et oleks tema ikka eraisikute käes, siis annaks tema hästi tulu ja, ja suurt kasu tooks. Nüüd ainult raiskab rahva raha. Ikka jah, seda rahva raha rõhutati. Ja 1926. aastal siis kui jõudis võitlusele riikliku ja erakapitali vahel, siis nii-öelda finaali sattus laevale kapteniks Rudolf Walter. Ning laev oli ette nähtud reisiks Tallinn Ameerika, sealt pidi võtma siis tagasilaadungi lae muidugi juba väljaminekuga, siin venitati igatpidi ja tänu nendele maakleritele. Ta ei saanud õigel ajal uue kauba alla, sa ei saanud, see läks laadung kaduma, sõlmiti leping siis tagasi reisukes Itaaliasse, kaubale, mille praht oli niivõrd toda, et see ei tasunud haavaülesõitu ära. Kuigi samal ajal kapten oleks saanud palju tulus oma laadungi pealt, siis muidugi ta oli, kõigepealt saadeti selliseid sadamasse, mis oli blokeeritud sealt ühe põhjal ainult laadatu. Ja nii siis tegelikult see laevareis karistaja ainult kahju. Ja kõik muidugi aeti selle vaese kapten altari kaela, nagu oleks tema süüdi on. Tagajärg oli muidugi see, kui ükskord kajak Tallinna tuli. Siis ei läinud palju aega, kui ta sattuski sele eralaeva seltsi kätte. Ja uuesti kuuleme me sellest laevast kusagil. Nojah, tavaline harilik kaubareise ja 1940. aastal. See laev sattus olema just Argentiinas juunipöörde ajal, juunipöörde ajal ja teatavasti peale juunipööret augustikuu sees anti dekreet kõigi laevade ratsionaliseerimise kohta. Välismaale põgenenud laevaomanikud sellega ei leppinud, ei olnud nõus muidugi. Ning panid laeva aresti alla. Seal teatavasti Argentiina, aga oli ainult kaubanduslikud sidemed. Meie esindus seal ei olnud. Ning asjaajamine käis Ameerika kaudu sageli Ameerikas, kus olid siis Nõukogude Liidu esindajad selle tõttu tekisel teatavaid raskusi seal rahad ei saabunud, õigel ajal tähendab meeskonnal palga maksmisega. Ja eks osa mehi muidugi jooksis maha, laev pandi aresti alla kuid laeva kapten kallaste, jüri kallaste ning osa meeskonnaliikmega jäid ikkagi laevale uks laevale ning alustasid siis protesti. Tookord 40. aastal oli nende sündmuste tunnistajaks Argentiinas meeskonna liige Aleksander šheer. No kapten alustas protsessi omal käel ja see venis pikaks. Kohtuotsus seda lõppu ei olnud nähagi, sellepärast kohtunik jäi haigeks, kohtunik sai terveks, siis tema ema jäi haigeks, siis ka ei saanud kohut mõista. Niimoodi see asi kõik pikenes, kapteni mõjutada, nad püüdsid igal viisil. Alguses muidugi eaga lubati talle kõik head kohta head palka, tema sellele ei reageerinud ja siis nad hakkasid juba ähvardama muud viisi. Siis teda arreteeriti, siis korraldati atentaat tal tänaval õhtul lihtsalt nurga tagant visatud väike sütik pommiga, nii et ikka sundida sellest asjaajamisest eemale. Kaks nädalat oli haiglas, kahe karguga tuli laeva ja ikka ajas oma asju, see võttis aega 18 kuud oli juba nii, et remontisime laeva ära, kõik seal, mis vähegi sai, panime korda. Ja kord oli kohtuotsus, niiet vabaks mõisteti. Ja kolme-nelja tunni jooksul peale seda jälle uuesti arestiti. Nii et me ei saanud kusagile minna. Mees seitse määra 41. aasta novembrikuul ja meil oli määratud Lisuladub, ei antud luba laadimiseks. 24 tunni jooksul peab laeva ära kaduma. No kaptenil muud ei aidanud midagi, Uruguai valitsuselt Sailuva sissesõiduks laadimise aja ja punnis ääresest, siis toodi meile praamidega see laadung järgi neid Vatwaniisu. Laadisime seal Monte videos ja edasi sõitsime Kaplinna. Pärsia lahte garamshachi sadamasse, no jõudsime siis 52 päeva läks mild reisuks ümber aafrika nurga perse lahti. Muidugi seal siis Teheranis oli vene esinduskonsul. Ja siis seal heiskasime Nõukogude Liidu lipu, kui need esindajad sõitsid Teheranist sinna väiksesse Karabahhi sadamasse, kus me seisime. Ja tõika lase gaasis lippu, mida kusagil ei olnud saada ja siis oligi nii üks õhtupoolikul peale tööaja, kui araablased kõik olid ära läinud, jäi ainult oma meeskond. Asusime. Kuidas tuleb ütelda laeva ahtrisse valvele. Ja esimene tüürimees Ignaste eiskas Nõukogude Liidu lippu.