Üks viri nii rahutult tuikad. Mu ukse eest sadamast. Laev, Kumeda vilega hõikas mind tuuliste väinade last. Läheme läheme kaugele teele, sinna, kus taevas on toetunud veele sinna, kus sinine silmapiir. No siin siin. Ma sulgeksin südame uksed ja hoiaksin intega maast. Kuid võimsam on minust see kutse. Ja sellest ma vabaks ei saa. Läheme läheme kaugele teele sinna, kus taevas on toetanud veele sinna, kus sinine silmapiir. Juhan Smuul on sündinud 18. veebruaril 1922 Muhu saarel Koguva külas talupidaja kaluri perekonnas kehvas rannakülas, möödas luuletaja, lapsepõlv ja noorukiiga, mida ta hiljem on sageli kujutanud oma värssides kitsi, tuuline, higile ahne oli kivine põld. Rasket võitlust tuli kaluritel pidada karmi tujuka merega. Kuid neist looduslikest tingimustest veelgi raskem olid kodanlikus Eestis valitsenud elukorraldus, kus kõike määras raha ja kus töökate ning visade Randlaste osaks jäänud ränk töö igapäevase leiva pärast. 1936. aastal lõpetas Smuul kohaliku piiri alkoholi. Ta tahtis väga edasi õppida, kuid hariduse saamine olid tollal seotud suurte raskustega. Noorukil läks küll korda pääseda Jäneda põllutöökooli, kuid poole aasta pärast tuli sealtki lahkuda ja kodus tööle asuda. Eesti kirjanduse ajalugu. Tallinn 1967. Viimased monoloogid. Ta oli rännu rahutu armastus, liikumist ikka oli ta minekul või saabus kuskilt niisugustes teekonna tingimustes saime ka meie esmavõrdselt kokku. Siin minu ees on päike, sõjaaegne päevik 1944. aasta sügisest. Koltunud paber, lühikesed ja peenegrega laused, lilla tint, 11. september tulekule Peipsi Mehikoormas, edasi Rasina lääniste Võnnu, seitsmeteistkümnes september pealetungi alguses Emajõel, edasi aina uute paikade nimed. Esimene oktoober, saabumine Virtsu. Ja siin ongi sellised read. Kuues oktoober Virtsu Tallinnast vaid Rahva hääle toimetusest, Berta Uusen, Johan Schmuul, keda juhatan tasuja toimetusse, kus nad sõidavad Kuusbergi abiga Muhu saarele. Kaks päeva hiljem, kaheksandal oktoobril, nagu päevik näitab, jõudis Smuul oma kodusaared tagasi Virtsu jäi meie rindelehe punaväelase toimetuses ööbima. Ta oli õnnelik ja elevil kohtumist emaga, kes pikisilmi oli oodanud poja tagasitulekut sõjast. Ja ma õppisin tundma avala südamega lahedalt sentsivad toredat inimest, sellest on möödas üle 26 aasta. Nõnda pikk kolime sõprus Juhaniga põlvkonnakaaslase kolleegi rannainimesele omase vahetu siira inimesega, kellega me teed, olid paljusid hised. Olime ju sõjapõlvkond, kellest Juhan kord kirjutas. Üks noormees läks Isamaa sõtta, ei teadnud, mis ootamas ees kaks paljast kätt kaasa võtta ja armastus südames. Nõnda me läksime kõik kuid rikkam olime tagasitulek mitte ainult elukogemuste poolest. Armastusega südames olid sündinud meie kui uue põlvkonna luuletajate värsid. Peatselt jõudsidki Me esikraamatut ridamisi lugejad Steni Juhani oma millegipärast kõige lõpus, kuid vahest küll juba siis oli ta mitmest meist värske sõnalisem rahwaja, maalähedase õieti ranna- ja merelähedasem. Tema teadis, kuidas kalamehed elavad ja mida tähendavad lainte raudselt raksatavat rusikahoobid, karide müürged, tormist ööde, mere Marvutused oma jäise hingusega torni pojalikud, rahutu oli tema enda loomus talas kärsitult ja kiirustades. Mäletan eriti esimesi sõjajärgseid aastaid. Need olid Juhanile otse tormakaid töö tegemise aastata, elas ainult oma loomingule ja oma loomingus ta lausa põles. Üks kavatsus ajasid taga teist tuisates peks meie poolt läbikõneluste kaasa, haarab ahinaga aina oma poolil, olevaist või kavatsetavast töödest. Luges pikemate ja ikka peast ette mõne uue luuletuse. Katkend poeemist ja tõttisele minema. Hiljem küpsel aastail taltusse nooruslik kahin nii mõnetigi. Kuid põlemini jäi ikka endiselt, jagas ta innustudes ja süttides oma kavatsusi või pajatas sellest, kuidas areneb järjekordse teose kirjutamine. Olgu jutt Kihnu Jõnnist või polkovniku lesest, Muhu monolooge kookidest lõpetamata jäänud kelmiromaanist küpsuse aastad. Küllap vist eksisin, kui ütlesin, et Juhan Daltos. Aga jah, nende palju küll, et tühiste rahmeldamist väikluse ja viljatud sekelduste suhtes pääses ajapikku ikka enam maksvusele üleolekust kõnelev ja Juhanile nii loomuomane huumorimeel. Ta armastas head nalja teiste suust. Ja veelgi enam kibeleb ta ise pajatama juhtunud ja juhtumata imelikke lugusid oma Muhumaalt. See kodusaar oli tema huumori ammendamatuks varasalv. Huumorimeel ja rännurahutus. Need tegid rannapoisist lõpmatuseni loetava ja äärmiselt armastatud rahvakirjanikul selle sõna kõige otsesemas ja paremas tähenduses. Rännurahutus ikka muudkui minek. Jaminek Ma lehitsen, Juhani luuletuskogusid ja leian sealt korduvalt mineku motiive. Üks nooruk läks Isamaa sõtta, noorim õde mängis liivakastis, kodust alustasin sõjateed, läksid kalurid hommikul hämaral neli kalurit, raskesse paati. Läheme läheme kaugele teele, sinna, kus taevas on toetunud veele. Ja hoopis muus kontekstis mõeldud, kuid nüüd ootamatult nii ühe tähenduslikuks saanud sõnad. On aeg, et meilgi tuleb minna. Torn muljus, maad nagu kivine, kaastaevaalune jäi talle kitsaks. Ta eksles oma mustade tiibadega mere kohal ta kõrge vilin neist tungivat kuskile maailmaruumi. Ta märatses madalalt maa peal ja isegi sügavus kõmas ja kas ta käes sellel hetkel, kuid pühadekari pooleks murdus, kiskus jäiste küüntega lahti inimeste südamed ja tungis soolaste pisaratega nendesse silmadesse. Viimased monoloogid Juhan Smuul Eesti raadio heliarhiivist. Ma mõtlen just nii kokkupuutumine sõja, halastamatusega ja sõjajulmusega. Ja kõik see igatahes vist nii minu põlvkonnal väga paljudel inimestel aitas kujundada nende iseloomu ja nende teed edasi, ükskõik kui kallilt gaselli. Haanjamaa meeste monoloog Feliks Pärtelpoeg Su süda ihkas suuri tegusid, mis sütitaksid, mille sees sa põleda saaksid ja mis oleksid kommunistliku noorsoo ja meie rahva väärilised. Võrumaa kommunistlike noorte ja noorte ühistöö ehitustandriks sai liivaku, kuhu ka sina tulid. Leevaku elektrijaama ehitamist mõistame oma ajas sõjas laastatud maa, pimeda talutared ja noored, kes õppisid õhtuti lambi valgel ning unistasid elektrituledest säravast linnast. Sa tulid meie tahumata maa poiste hulka, elasid nendega ühte elu, jagasid ühist leiba, töötasid, õppisid noori ja elu tundma tahtsid jäädvustada luule rütmi, noorte esimesi sõjajärgseid mehetegusid. Ja kui lõppenud oli tööpäev, puhkasid ka sina koos noortega õlgedel oma väsimust. Sa mäletasid seda surmani. Eta kaleebaku ise meie rahvale kirjaniku annab, seda ei osanud meist keegi mõelda. Kuid Juhan Smuul oma poeemiga järvesuu poiste brigaad astus esimese sammu suurde kirjandusse. Kas mitte see, et leebaku ehitati noorte inimsüdamete lihtsuse ja suurusega, millele sa hümni lõid ka pärast leevakud jäitsa Võrumaa noortele omaks käisid ja kirjutasid merelauludele vahelduseks Tamula ja Võhandu kallastel lauluisa radadel päevil meil külas käis klassi lahing Lialoodi kolhoose. Sa seisad, sasid paljudel bandiitide poolt mõrvatud noorte haudade juures. Sa panid kirja paljusid oma värssidest meie väikeses Võrus? Võrumaal olid sa alati oodatud kommunistlike noorte keskel komsomoli hingele omaselt kutsusid Sanoori põlema oma tegudes, õpetasid neid armastama oma sotsialistliku kodumaad ning pidama kalliks rahu plust rahvaste vahel. Meist jäädavalt lahkudes pärandasid meile, eakaaslastele, noortele ja vanadele lõputu sügavusega värsiridu ja meisterlik teoseid, mis meid innustavad elu hindama, looma ja õitsvat homsete ehitama. Kõigest, millest sa nii süüdistavalt kõnelesid ja kirjutasid, olid ise elavaks eeskujuks. Maa must endab all öömust enda bülal. Jaknais on pimets. Sigis süday vaikus, Silmetsa suled ning asjata oota tund. Äkki põlevad laugudest tuhanded tuled, nagu langeks säravat lund. Näed, kuidas kumavad taevaste kaared uue valguse võidukas jõus. Kuidas vallutab Eestimaal pimedus saareni? Elekter kui meretõus. See oli katkenud. Proloogist järsu poistebrigaadile. Ja siin need poisid nüüd ongi pärga kandmas. Kas te tunnete Andrus Ojasood? Tan ehitustöödel üks ülem, vaikne lokkispäine ja väga noor. Hästi valitseb endaile. Sa vaatada siniseid silmi, kus mõni patune näeb nagu hauda. Neis on nooruse tohutut tõsidust ja nii palju rõõmu ja rauda. Ta teab, mida tahab, mida tahab, ta saab, ehtne kommunist, õiglane isa. Noored kõikidest valdadest Võrumaalt. Teda austavad nii nagu isa. Üks väike riimikke ütleb. Sõnade tulega surnud ei ärata. Kuid mälestused meenuvad ikka ja jälle. Niisama meenuvad täna mälestused ja mõttekillud Juhan Smuuli st. Kohtumistest 1947. aasta suvepäevadest kui Levakul Võhandu jõekäärus astus Võrumaapinnale. Noormees sinises suvemantlis ütles tere. Kuid see tere oli väga tuttavlik. Kuidagi väga inimlik. Ning kohe korraga kutsus vestlusse. Ta tutvustas end kui noorte hääle kirja saatjat KUI korrespondenti Juhan Smuuli. Sellest ajast peale algas Johaniga meil ühine elu. Ühine elu, ühine toit, leevaku ehitusplatsil. Ühine magamisasenaril, kus aluseks olid põhud. Tõime Räpina Pabriku vabrikus toorpappi ning asetasime selle külje alla. Smuul avastas selle abinõu esimesena, et püksiviigid säiliksid. Paneme ta kahepapi vahele, oleks teisel päeval nad sirgemat. Smuul kohtus väga tihti ehitajate poistega Daviibis päev otsa, nende keskel ajas nendega juttu väga mitmesuguste probleemide ja nähtuste üle. Oli näha, et külapoisid, kes olid tulnud oma kodudest, ei olnud kokku puutunud varem taolise inimesega, kellele nad võiksid usaldada oma mõtteid, oma arvamusi, jama, tuleviku probleemegi. Nende arvutuste juures oli Johan üheks aktiivsemaks diaks nõuandjaks ja sealjuures heaks seltsimeheks ka hiljem, kui leevaku oli juba käiku antud. Kui esimene noorsooehitus oli teoks saanud oli kokkupuutumisi Johaniga. Üks taoline kokkupuutumine oli vahetult pärast leevaku ehitust 1000 948. aastal, kui Johan tuli jällegi Võrru. Ta tuli minu poole tagasihoidlikku korterisse, kuna ei olnud suutnud veel muretseda omale midagi paremat. Üksainus toakene oli, ta tuli sinna koos ühe keskkomitee instruktoriga ning meil hargnes väga huvitav jutuajamine töörahva ettevõtmistest ning külas toimuvast lassi, võitlusest, mis olid eriti terav Võrus ja Võrumaal. Tollel ajajärgul toimus väga palju raskeid sündmusi Võrumaal mille ohvriks langesid paljud kommunistlikud noored leevaku ehitajat. Jutuajamise käigus. Smuul ütles, et pole midagi, poisid, elu läheb edasi, selle võitluse võidame. Meie. Need sõnad olid öeldud niisuguse sisemise veendumusega. Ja raske on neid sõnu iseloomustada täna siin, teades, et nende sõnade ütlejad enam ei ole. Need uksed kägistavad küll vähesest tarvitamisest, sest tõepoolest leevaku elektrijaam ei ole ju ammu enam käigus, küll leidsime üles leevaku tänase peremehe, see on siis Peeter Saarman. Ega ma ei ole, peremees ei ole. Lihtsalt noh, heakene küll, aga teie käest võtmed ja tänu teile saame nüüd sisse, kui nüüd kuulatada vaikuses. See on Võhandu jõgi, mis nüüd siinsamas turbiini saali all niiviisi oma vett veeretab, ainult turbiinid, masinad, seadmed seisavad. Tõesti, kui neid võrrelda balti soojuselektrijaama ja uue Eesti Elektrijaama generaatoritega, siis need on nii nagu lapse mänguasjad, üldvõrgus nad annavad, liiv on, niivõrd lähed ei tasu enam nende käivitamist. No aga kui ühel heal päeval näiteks oleks Leevak voolu jälle vaja, siis ajate nendele hinge sisse küll ikka jah, jah, miks ei saa siis ainult käima panna ja on kõik korras, jälle. Monumendiks muuseumaks peab saama leevaku. Sel karastasid sajad. Sealt tuli kirjandusse Juhan Smuul. Sealt leidis ta ka Paul Haavaoksa teekaaslaseks. Juhan Smuul oli haruldane elutundja ja nägija tarvitses tal vaid rahva sekka astuda, kui teda haarasid juba tüübid. Probleemid. Tal olid katkematult sidemed ümbritseva kui ka kaugema eluga. Oma kangelased valis ta töörahva hulgast ja peab ütlema, et tema mõjul varem välja valitud kangelased kasvasid ka ise. Smuul armastas viibida inimeste seltsis inimestega suhelda. Kuid tundub, et asjade sügavamaks, läbimõtlemiseks ja seostamiseks vajas ka tema ajuti vaikust üksildust, looduses viibimist. Tal oli tavaks käia peaaegu iga päev läbi oma teatud radade ring ning värskendada vabas looduses viibimise ka oma mõtteid. Oluline tähtsus oli Juhan Smuuli minu kirjanduslikule kujunemisele, seda eriti mo loomingulise tee alguses. Ja kui ma kahtlesin, et mu värsid ei ole midagi väärt. Laule võib küll kirjutada, aga ainult iseenda jaoks, ütles ta. Iseenda jaoks kirjutavad paljud. Meil aga on vaja kirjutada just töötava lugeja jaoks. Need sõnad olid küllalt suunda andvad julgustavad ja võib-olla tänu neile maavärssidest kirjutamisest ei loobunud tabani südamele. Et ma enda meelest õnnestunumalt laulud saadasin, talled Tallinnasse, kus ta neile juba avaldamisvõimalusi proovib leida. Nii Johani vahendusel pääsesidki mu esimesed trükimusta väärivad luuletused Perioodika veergudele. Ja ma olen selle üle talle väga tänulik. Viimased monoloogid Juhan Smuul Eesti raadio heliarhiivist. Ta pidi meite juura jääma, sest üksi pururumal või laulutegija laseb rõõmu oma juurest ära minna ja hakkab koos esimeste habeme, Uudemetega surmast ja üksi surmast laulma. Meid oli iga hinna eest taris elada ja meie elasime. Meie, kes me juba kadunud oleme või kaome, olgu see siis sinu isa või tüürimehe Mare, kelle jaoks sinu toet oli lepitajaks ja õigusemõistjad seal naabrimeheks ja keda seda rohkem uskust kui uut ja vana seadust kop, kuu või maa, kellel 80 istub värava jões kõik. Me elasime oma elu lahtiste purjede all. Sellest saab aru ainult rannaäärne inimene, sest tuuleta maailm ei kõlba mitte kuskile. Selle sees ei saa minutaoline mees elada, see on igav kud, köstri jutlus. Tuul võib sulle põue puhuda ja torm sind väntsutada, kui põlluvälja Vanaadut. Aadu mõtles, et ta suudab täis vaardi peal jooksva tuuleveskitiivast kinni pidada ja veski seisma jätta. Ta sai tiivale küüned taha ja tiib võttis mehe otsa kui taga nagu oti ja viis üles ja tõi alla viis üles ja tõi alla. Lahti lasta ei saa, kui üles läheb, viskab sind läbi pilve, kui alla tuleb, lööb rinnust saadik maa sisse. Ja põlluvälja vana Aadu rippus terve söömavahetiiva küljes jalad ära, liigut laeva vimpel. Noortorm andis veskile käiku juure ja Aadu karjus, alla tulles tulen aga jälle ja üles minnes lähen aga jälle. Eks me kõik ole sedasama moodi, ripun elu tuuleveski tiibade külges ja kui seda meelde tuletab, peab kohe tõsiselt ütlema. Tuleb aga meele ja paga naerma. Olen arvatavasti lugenud vist kõiki Juhan Smuuli teoseid, et paga väljaspool neid autoriga lugematuid kordi olen koos olnud siis lugedes eriti tema luulet, kuulen sellele sisemiselt alati kaasa helisemas autori hääletämbrid kõneviisi ja tema armsalt põrisevad Harri teoste autor on mulle olnud ka väljaspool teosed sama lähedane kui lugedes. Oli võimalus viibida keset päikselist põhjamaa suve tema kodus Muhus, Koguva külas, seal, kus ta ikka ja jälle uut jõudu kogumas käis. Johan on täiesti läbipõimunud selles suureks lauldud saare loodusega ja rahvaga. Nägin tema hoolsalt ettevalmistamist enne põhjaõnged väljaviimist nägin teda kalu välja tõmbamas kajakaid noomimas. Nägin Juhani askeldusi kiviaedade, vanade paatide, tuulikute, varjuliste, kalurimajade ja kala suitsetamise ahjude vahel. Seenelgi keset karikaklalist Kadaka nõmme süütas ta õhtuti lõkke. Selle ümber kogunes palju. Külarahvast oli jällegi üks tõsine muhulaste olemine, täis nalja ja nokkimist ja rohkeid lugusid. Ei oskagi kuidagi ette kujutada, mis oleks Juhan ja tema teosed ilma muhuta ja mereta. Taon oma väikese kodusaare suureks laulnud ja tõmba inimesed kuulsaks sõnanud. Elades mitme aasta vältel Tallinnas Joani naabruses, oli meil kohtumisi sageli. Kui ta pühapäeva hommikuti poest suitsu läks tooma, põikas ta tunniks ajaks ka meie väravast sisse. Et poegadega paar Cave partiid mängida. Nii võite kui kaotusi, võttis ta tõsiselt, minust talle selles mängus vastast polnud. Meil oli muidu ärklemisi vaevalt küll keegi kolmas oleks kannatanud oma aadressil nii palju lõpi, kui seda siis toimus, vaevalt nii palju ka teiste kulul. Seda oleksime ise söandanud teha. Loominguline koostöö polnud veel mingisugune töö, see oli kõige lõbusam ajaviide, lausa nauding. Kergelt süttimine õhust haaramine jälle nali vahele, nii see läks. Ilma mingisuguse vaevata ja valuta valmis ühiselt, kuidas kalamehed elavad? Ooper, Tormide rand ja rida teisigi laule. Üks laul valmis isegi nii, et muusika oli varem valmis. Juhendiga, sõnad hiljem peale. Meil kolhoosis on pulmad. Kui ühel talvisel pühapäeva hommikul Johan poistega meriväljale jalutama läks ja seal siis lumelahinguks arenes, ähvardas kannatada saanu, poiss, nüüd teen su peale laulu, oligi hiljem ühe kalameeste süüdi laulu pealkirjaks ott, miks see nii vaikne oled? Ka kõik teised Juhani laulutekstid olid laulma kutsuvad meeleolukad. Muusika kord kasvanud neile otsemaid peale Mai tuli õhtu rannal Kesselaid, Randlased, rand, kutse, meremeeste süüt ja ooper. Kõigis oli ju meremuusika sees ammu enne mind. Ja nüüd äkki lahkus laev ilma hoiatavaid ärasõidusignaale andmata. Bel jäid võrgud merre, uued paadid, proovimata. Panadki lood, lõpetamata, täiendamata monoloogide, Muhu piibel. Sarja merelaulik on lahkunud. Aga eks lahkunu laevatee jääb alatiseks värelema Särelemajja särama. Kõige elu rõõmsamatest värvidest. Kui satume rannale, vaadake merele, kuulakem kajakaid. Mõelgem merepojale. Et. Aga? Meie kirjanduses ei olemas sõna valulävi kohanud. Ometi on kõik, mis inimesest iidsetest aegadest saadik on kirjutatud, sellega otseselt seotud. Meie igaühe valuläveaste on võib-olla üks kesksemaid probleeme elus ja kirjanduses üldse, kuna ta suurimal määral reguleerib meie suhtumist aktiivsust või passiivsust ümbritseva suhtes. Valulävi sajatonnine sõna on ülekantav iga kirjaniku sõnavarasse, ükskõik kui erinevad on nende stiilid ja missugust värvigamma, tomat, nende kees. Ta on arstiteaduses täiesti ülekantav, ka ühiskondlikku ellu on ühiskonna ja riigitegelaste tegevuse üks kõige tähtsamaid määrajaid ning mõjutajaid. Ta on meis kõigis igaühes erineva kõrgusega tõustes egoisti ja hingetu karjeristi juures kuni ülemise piidani. Ma arvan, et kirjanikul võib-olla 1000 puudust ja viga, kusjuures ta veel ikkagi jääb kirjanikuks on tal aga kaks puudust. Ande puudus ja kõrge valulävi. Siis on asi lootusetu. Jäist raamatust edasi võib-olla oleme kaotanud ühe teravat aju, niinimetatud kuuenda meele, see on ohutunnetuse, selle ohutunnetuse, mis ripub maailma kohal. 1945. aastal likvideeriti maailmas formaalselt natsism aga natsism tekib meie silme all uuesti. Kuidas meie, kes oleme nii palju kannatanud fašismi läbi, unustame säärase kohutava ohu, mis maailmas on praegu juba olemas. Meenutame kolabriniood hävitatakse linna, iga mees kaitseb oma maja ja keegi ei lähe teisele appi. Selles ongi küsimus Juhan Smuuli artiklist Lenin minu elus. Issa meid agiteeriti nõukogude võimu poolt, kellele seda vaja, räägin kui parteilane, sest minu selja taga seisab partei, partei on liiga suur selleks, et üks austada oma selja ära varjab. Kardate vastutust, kardate? Ei karda vastutust, keegi ei karda tõtt. Mis lobised? Mis avamisel, kui kõigil on niigi raske? Liiga palju inimesi, kes räägivad hea või hea või ainult räägivad. Tuleb vähem sõnu teha, heast võimust ja rohkem teha, et ta jääks heaks võimuks. Meie jaoks on see kõige kõrgem matemaatika. Mäletad, sadamas oli meil laevakoosolek, üks onu andis oma parteilasi ausõnalt mitu korda andis, et merel söödetakse meid ööbiku keeldiga. Et ajalehed ja ajakirjad saadetakse järele, mis baasist antakse. Hirss, kruubid, vanad konservid, nutta 3000 kalori juures. Ost seisab Klaipedas kahe kuu kohta saime pool rahva häält. Teised heeringalaevad tulevad merele. Tema lubab Sava labitseja sadamast abilt kiunupul käes. Kommunist merel kommunistlik noor merel on töömees. Ja mida suurem töömees, seda parem oskus merel alles hoida. Kommunisti hea nimi on kõige lihtsam ja raskem. Töös ole esimene virisemises, viimane isegi mitte viivale. Kiusamine on meile keelatud. See oli fragment Juhan Smuuli näidendist Atlandi ookean. Ma pean laeva kõige ilusamaks asjaks, mida inimene on üldse loodud, ilusat laeva. Minu kaks nüüd juba mõlemat surnud sõpra. Üks oli inimene, kes rajas Antarktise peaobservatooriumi, hirm oli seal ehituse ülemaks insenerkuuni. Ja teine oli lendur Forteetski, kellega me väga head sõbrad olime, kes käis minu juures muus külas. Ja kui ma nüüd Neid kahte juba liival magavat meest meelde tuletan, siis tuleb mulle meelde üks kohtumine India ookeanis, ma tegin seinalehte pärmoli. Kõva Jafar täitskija kuuninalid, minu abilised kunin joonistas suurepäraselt ja sburgeski, kui lendur erandist kirjutas masinal. Ja meil oli säärane koristajat uunia, väga ilus, Arhangelski tüdruk, kes sõimas meid, me tegime seda meeskonnasalongis või sööklas, mitte komando koosseisuga meeskond, tema sõimas meid hommikust õhtuni, sest ikkagi läks vääravi maha või pabereid. Käia, mina kirjutan sellest tuuniast oma jäises raamatust, kuidas ta ikka väga rikkaliku sõnavaraga ja mitte mind heast küljest näidates, kui seinalehe toimetajat läbi võttis. Ja 61. aastal ma sattusin Grööni ja Barentsi merre oma vana kapteniga Jangtse levitsiga ja siis anatoll seadveelevits. Jens Levits ütleb mulle, Johan Jurjevits hinge alla, vaadake, tuunia on seal köögis, tal on suur rõõm teid näha. Aga tunne oli juba lugenud minu karakteristikut jäises raamatus tuunia pesi nõusid ja kui ta võttis esimese kättejuhtuva taldriku ja ta oli no füüsiliselt väga tugev tüdruk ja kui ma ei oleks jõudnud peateest ära tõmmata, siis ma tänast intervjuud ei oleks andnud. Sest et kirjandus on teinekord ääretult ohtlik asi autoriliga, teda peaks alati meeles pidama. Et kui me ei taha jääda säärasele tasapinnale, kus me ei riiva kedagi, siis on muidugi kergem, aga kui tõesti inimesi nagu see tuunia, keda sa armastad ja kes sind viskab taldrikuga siis on ikkagi säärane tunne etc kirjeldus ka, kui sa töötada ka kõige paremas mõistes on äärmiselt ohtlik asi. Reisilt lõunapoolusele, kus Juhan Smuul oli ka esimeseks Eesti Raadio erikorrespondendi iks pärast teda Enn Kreemi, Andres Tarand tõid kaasa paeluba vaba vestluse Ringhäälingu saatekavasse lähtematerjal jäiseks raamatuks. Teos, mida hinnati Lenini preemiaga. Õhtul kohtusin kapteni juures teise ekspeditsiooni ülematrjošnikovi ja oma kolleegi Pravda korrespondenti vedenskit. Triosnikov, kes paar päeva tagasi tuli vastokist ja eile lõpetas lennu kos Koluševi ja Tolstikoviga ligipääsmatusse. Poolusele on noor tugev mees kaalub üle 100 kilo ja näost punane nagu indiaanlane. Polaarpäikimis kõrgustes andist veelgi intensiivsem kui siin on ka tema kallal oma tööd teinud. Jäist raamatust. 1957. aastal saabus mootorlaeval kooperatsia koos kolmanda Nõukogude Antarktise ekspeditsiooni ka ta häbelik suurtes sarvraamidega prillides mees. See oli Juhan Smuul, tuntud eesti kirjanik. Ent meie hulgas oli tookord vähe neid, kes tundsid Juhan Smuuli kui kirjanikku. Meie hakkasime teda armastama kui toredat seltsimeest raskel reisil läbi kõigi Atlandi ookeani, laiuskraadide, Balti meres, stantartiseni ja ka tagasiteel, kui ta tuli tagasi teise Nõukogude Antarktise ekspeditsiooni koosseisus. Ta viibis Antarktise mandril kõigest kaks kuud, aga ta käis paljudes raskesti ligipääsetavates kohtades. Lendas geoloogidega väikesel lennukil tundmatutele mägedele, käis koos mehaanikutega jäisel platool oli mitu päeva Komsomolskaja jaamas, kus ta, nagu ta ise ütles, oleks peaaegu surnud hapnikupuudusest sest kõrgus oli seal ligi 4000 kilomeetrit üle merepinna. Aga tahtejõuga sundis ennast ellu jääma ja jäi pärast sinna terveks nädalaks. Õppis tundma teadlaste elu ja tööd, abistas neid töös, jutustas palju Nõukogude kirjandusest endast. Tema nagu kõik ekspeditsiooni liikmed kooris kambüüsis kartuleid süütas tuld kütusepaadis. Nendes rasketes tingimustes ilmnevad kiiresti kõik inimese positiivsed ja negatiivsed omadused. Ja meile näis, et Juhan oli ideaalne mees elamiseks ja töötamiseks niisugustes rasketes polaartingimustes. Ta ei olnud füüsiliselt tugev, aga püüdis mitte maha jääda kõige tugevamatest füüsilises töös. Nagu meie poisid ütlesid, panida välja viimase töötades 12 tundi ööpäevas ja pärast seda avaldust temas veel kirjanik, kes vestles ja tutvus polaaruurijate elu ja tööga. Ta rääkis halvasti vene keelt aga tähelepanelikkus seltsimehe vastu huumoritunne, kõige raskemates situatsioonides ennast salgevus tegid tema arusaadavaks ja lähedaseks igale ekspeditsiooni liikmele. Ja kui ta jõudis Antartisest tagasi, kirjutas ta suurepärase jäise raamatu, milles ta soojalt ja andekalt kirjeldas Nõukogude polaaruurijate tööd. See raamat sai teenitult Lenini preemia ja läks maailmakirjanduse kullafondi. Ja nüüd tuli Leningradi arktise ja Antarktise instituuti kurb sõnum Juhan Smuuli surmast. Meist lahkus, suurepärane inimene. Andekas kirjanik, omaloominguliste jõudude õitsejas, helge mälestus temast püsib kaua nende südameis, kes kohtusid temaga ühel elutee ristil. Hüvasti, meie kallis, unustamatu sõber. Trjošnikov sotsialistliku töö kangelane geograafiadoktor, professor Lenini ordeniga, Arktika ja Antarktika Instituudi direktor. Antarktise valgele lehele tema jäljed ometi jäid. Neid mehi ei ole palju. Siis astume põlvini kohevas lumes. Traktormeeratessaania kirstu veab läbi kaitseprillide, maailm on tume ning tumedad mõtted tormavad peas. Elas noor, mis ja kevadist lõikasid veenid. Tuli, armastus, rõõmude pidulaud. Igijääs Pravda ranniku kruusa moreenil 100 meetri kaugusel. Valmis on haud. Kirstu kaanele külmunud kamakaid kukub ja jäisesse hauda keerutab lund suruma, kõlistab võtmeid ja sulgeb kõik lukud. Orkaan laulab vilinal igavest und. Mütsid peast saluut kuuest kahe raudsest mustendablejevise meri. Hetkeks jäämägedel voolab loojangu punane veri. Ja olgugi kõik olgu lõppenud matus ja näiliselt trumbid Antarktise käes Morreini kohal on surematus meie surnud seltsimees elama jääda. Vihmased magaksid Lembit Remmelgas. Jääb üksnes monoloog mälestusi heietada, kuni ise elad. Heietada mälestusi 40 üheksaaastasest inimesest, on Smuuli enda sõnu kasutades halastamatult rumal, tobe, totter. Ma ei mäleta, millal algas meie dialoog. Eks sellest ole kõva 25 aastat tagasi või pisut enamgi. Aga tuttavaks sain mas muuliga tema esimese trükitud luuletuse esimesest reast peale 1943. aastal. Mäletan seda imeselgesti hiljaaegu, ütles muul ajakirja keel ja kirjandusankeedivastuses. Luuletaja ülesanne oli suure isamaasõja ajal selge, isegi lapsele aidata fašistid Nõukogude maa pealt minema peksta. Luules valitsesid kõrvuti viha ja igatsus. Luuletus pidi jõudma iga sõdurini ja tagalasse evakueerunud luuletajate auks. Peab ütlema, et jõudis. Mina olin sõdur ja Smuuli esimene luuletus nooremale õele jõudis ka minuni, mul on mu paberite hulgas, ma ei tea isegi, mismoodi sattunud koltunud paberileht sellel lilla kroonu tindiga, luuletus allkiri Juhan Smuul, punaväelane. Jaanuar 1943. Tahtsin selle talle tema 50. juubelil tagasi anda. Ent nüüd jääb see tegemata. Kas mul on ikka jõudnud lugejani ülima aususega, ülima, otse koesusega ülima siirusega, ülima inimlikkuse, ka selles ongi tema suurus. Dialoog Johaniga on nüüd lõppenud ja kui see kõik kirjas oleks, mida Smuul heietas, oleks Te väiksem virn raamatuid kui see, mis nüüd trükitud kujul laual on. Ja need oleksid sama targad, sama vaimukad, ent veelgi huumoririkkamad dialoogis lehvi, Smuul nähtud-kuuldud, kuni see paberile sai. Dialoogis rääkis ammu-ammu ette oma plaanidest tihtilugu palju aastaid ette. Paljud plaanid surid kosmoliga. Küllap kõige kauem elas temas kavatsus Saaremaa 1919. aasta ülestõusust kirjutada. See pidi tulema tragöödia. Nüüd viimaks oligi ta seda alustamas, ent sinnapaika ta jääbki tema töölaual. Ammust ajast rääkis muul romaanist. Pealkirigi oli tal valmis. 1956. aasta inimene. Andnuks saatus aastaid oleks muule andnud ka romaani. Muidugi mitte, selle pealkirja all võib olla pealkirja all 1972. aasta inimene sest Smuul oli alati kaasaegne, vahetult tänapäevane. Ja sellepärast ta jääb. Miks veri nii rahutult tuikad? Muug seest sadamast, laev Kumeda vilega Hoikas mind tuuliste väinade last. Läheme läheme kaugele teele sinna, kus taevas on toetunud veele. Sinna, kus sinine silmapiir, sinna sind viin. Ma sulgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast. Kuid võimsam on minust see kutse. Ja sellest ma vabaks ei saa. Läheme läheme kaugele teele, sinna, kus taevas on toetunud veele sinna, kus sinine silmapiir. Sinna sind viin.