Võib tunduda maailmas majandusvabaduste pingereas neljandal kohal olevas Eestis on isegi mõttetu arutleda selle üle, kas vaba ettevõtlussaab siin jätkuda või mitte. Arutleda selle üle, kas meie ettevõtluse vabadust saab miski üldse ohustada. Sest kõik Eesti valitsused on ju üksteise järel deklareerinud, et nad jätkavad liberaalset majanduspoliitikat. Veelgi enam, kõik meie valitsused on oma praktilises tegevuses andnudki poliitiliste otsuste langetamisel esiplaanile selle, kuidas pidada kinni liberaalsetest põhimõtetest. Nii et kõik tundub nagu olevat korras ja ei olegi millegi üle arutleda, aga ma siiski arvan, et taevas meie ettevõtluse kohal ei ole sugugi nii pilvitu, nagu see esimesel pilgul näib. Ja samuti tundub mulle, et kui me neid ohtusid täna märgata ei taha, siis võib meie majanduskeskkonna areng vaba ettevõtluse jaoks muutuda ka ebasoodsamaks. Ma alustaksin tõsiasjast, et vaba ettevõtlus ja ettevõtlusvabadus ei ole siia ilma tekkinud kergel käel ja ei ole siia ilma tekkinud ilma koolirahata. Vaba ettevõtlus ei ole majandusajaloos olnud reegel, vaid pigem on olnud erand. Ta on pääsenud võidule pärast raskeid ja keerulisi otsinguid, kusjuures nendes otsingutes keskne koht on ikka tavaliselt kuulunud riikide valitsustele. Eestis, kus on olemas ainult liberaalse majanduse kogemus viimasest aastakümnest on tihti raske mõista kuivõrd Tal oli tegelikult vabadusaste maailma majanduses veel paarkümmend aastat tagasi. Ja kuivõrd ette mõtlikult suhtusid poliitikud majandusvabaduste suurendamisse ja seda ka minevikku kibedate õppetundide najal. Meil, eestlastel, kellel niisugune kogemus puudub, on raske tajuda ka seda, kuivõrd komplitseeritud oli veel paarkümmend aastat tagasi ettevõtluse alustamine või riikidevaheline kapitali ja kaupade vaba liikumine terves maailmas. Meie oma kogemus sisendab meile näib, et majandust liberaliseerinud on suhteliselt lihtne. Teavad ju täna kõik seda, mida on selleks vaja teha. Jah, tuleb erastada firmad, ettevõtlus tuleb kõrvaldada tõkked kapitali ja kaupade vabal liikumisel muuta selleks seadusi või kirjutada uusi Nende põhimõtete alusel, mis on heaks kiidetud maailma kaubandusorganisatsiooni või Euroopa Liidu poolt ja, ja võib tunduda, et sellest piisabki. Tegelik asjade käik aga näitab, et sellest ei piisa. Jääd sellisel moel sündinud vaba ettevõtlust ootavad ees mitmesugused ohud. Nendeks võivad olla Nonii liberaliseerimise endaga paratamatult kaasnevad sotsiaalsed pinged kuid ka poliitikute ja valitsuste suutmatus mõista, et nende vastutus ei lõpe koos esmase liberaliseerimise protsessi läbiviimisega, vaid alles algab pärast sõda. Ettevõtluse püsimajäämine majanduse esmasele liberaliseerimisele järgneval perioodil sõltub arvates eelkõige sellest milliseks on kujundatud konkurentsitingimused riigis tervikuna ja üldse konkreetsetes majandusvaldkondades. Konkurentsi olemasolu on vaba ettevõtluse püsima jäämiseks kriitilise tähtsusega. Ilma konkurentsi ta ei ole toimivat turgu ja ilma toimiva turuta ei saa olla vaba ettevõtlust majanduspoliitika kujundamisel ongi kõige keerukam see, et kõik teavad. Efektiivne turg nõuab tootjate ja tarbijate paljusust. Aga samal ajal viinud sellel turul toimuv võistlus ja ettevõtete püsima jäämiseks hädavajalik võidujooks üha suuremale efektiivsusele vääramatu jõuga ka firmade konsolideerimisele, monopolide tekkele. See omakorda võib tuua kaasa konkurentsi kadumise ja vaba ettevõtluse hääbumise. Mulle tundub, et tänases üldiselt liberaalses maailmas eriti aga väikestes üleminekuriikides ei ohusta vaba ettevõtlust niivõrd mingisugused seadused, mis tõesti võivad teda ühel või teisel kujul mõnevõrra kitsendada vaid hoopis see oht, et kitsad ettevõtjate grupid suudavad väga kergesti ja kiirelt kehtestada monopoolse kontrolli pea kõikidel tähtsamatel majandusaladel. Selleks, et veenduda, kui reaalne see oht on. Tuletage meelde, kuhu meie ettevõtluse konsolideerumine on viimase 12 aastaga jõudnud. Panganduses kus konsolideerumine algas kõige varem ja kus seda protsessi toetas aktiivselt ka riik on Eesti turg nüüdseks jagatud praegu täielikult kahe panga vahel. Nendele pankadele kuulub praegu ka suurem osa liisinguturust ning olla mingi üllatused, neile läks ka lõviosa teise samba pensionikindlustuse lepingutest. Ei ole mingit alust arvata, et tulevikus nende kahe panga positsioon isenesest eriliselt nõrgenema võiks hakata, pigem vastupidi. Alles see oli, kui räägiti Hansa ja Ühispanga võimalikust ühinemisest ja ei ole mingit garantiid. Pankade ühinemiskavad taas päevakorda ei tule. On aga selge, et nende kahe panga ühinemine tähendaks konkurentsi täielikku lõppu Eesti panganduses koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Millised tarbijale saavad olema, ei ole raske ennustada. Alles see oli turul domineeriva positsiooni omandanud. Hansapank suurendas ainuüksi ühe aastaga oma kasumit peaaegu kolmekordseks neljalt 100-lt miljonilt enam ühele miljardile kroonile. Mis annab Hansapanga kapitali tootluseks umbes 25 protsenti. Kasumi kasvu vastu ei saaks ju mitte kellelegi midagi olla ja kui sellist korralikku kasumit teenitakse konkureerival turul. Kui aga selle kasumi teenib turul domineeriv ettevõte ja osa sellest kasumist on tulnud domineeriva seisundi ärakasutamisest ja sealhulgas ka teenustasude järsust tõstmisest elanikele siis on põhjustanud armastavad Eesti riigi valitsejad on eelnevatel aastatel oma tööd halvasti teinud. Mulle võidakse vastu vaielda et ainuüksi tänu Hansapanga sellisele kapitali tootluse tasemel on Eesti kommertspanganduse tugevam kui kunagi varem. Jääd ilma heade teenimisvõimalust, et ta ei oleks pangad nii kiiresti areneda suutnud. Ei ole päris kindel, et see on kõik. Nii, ma tean, et vaatamata näiteks sellele, et me ei lasknud Eesti energiale elektri hinda soovi kohaselt tõsta vaat nad ikkagi omal jõul läbi viia Narva elektrijaamade rekonstrueerimise ja seda üksnes paari protsendi suuruse kapitali tootluse juures. Kahjuks ei ähvarda monopolide teke meid ainuüksi panganduses. Aastaid on räägitud, et Eesti kütuseturgu valitseb varjatud kütusefirmade kartell. Ega olukord ei ole tegelikult teistsugune ka kaubanduses või ehituses. Kõikjal on suurt eelised ilmsed ja eelseisev areng seega ühesugune pangad on lihtsalt ülejäänutest mõne sammu võrra ees. Ettevõtluse ülemäärast konkurentsi suretavad konsolideerumist kiirendab omakorda veel see, et suurte tegijate vahel toimub meie väikesel turul selline võitlus elu ja surma peale, mida mujal maailmas kvalifitseeritakse kiskja liiguks ja seega lubamatuks konkurentsiks. Ainult pime võib mitte näha, kuidas kaubandusest kaovad näiteks väikeettevõtjad kuidas praegune kaubanduskeskuste ehitamise buum saab lõppeda kas nõrgemate kettide hävimisega või siis kaubandussektori täieliku või peaaegu täieliku konsolideerumise, mille tulemuseks on kas monopoolne või väikese grupi kontroll kogu kaubanduse üle. Sellise protsessi tulemusi kaubanduses me oleme juba tundnud näiteks ravimikaubanduses selle protsessi käivitajad oma eesmärgi juba saavutanud ravimid on muutunud paljude inimeste jaoks kättesaamatult kalliks. Odavamad ravimid ja nende müüjad on samal ajal turult kõrvale tõrjutud. Ja sellises olukorras ei ole enamusel ette võtlikest inimestest mitte kõige vähematki kasu vei poliitikute toorikast, kui nad toetavad ettevõtlusvabadust ega ka mitte meie liberaalsest ellusuhtumisest kantud seadustest sest näib nii, et turg või valitsus enam seadus, vaid monopol ja vaatamata formaalselt kehtivatele ettevõtlusvabaduse põhimõtetele enam mitte keegi monopolide kontrolli all olevale turule siseneda või keegi seda üritab siis võiduvõimalused on tal väikesed, aga suure tõenäosusega kaotaks ta oma raha selles ebavõrdses võitluses. Tähendab, selliste riskile mõtet andvat vaba ettevõtlust on suhteliselt vähe, ülejäänud ja aeg ongi arusaadav, turg saab asju meid rahuldavalt paika panna ainult seni, kuni seal valitseb aus konkurents, aga mitte monopolide diktaat. Ma olen veendunud, et ettevõtlusvõtluse hääbumine ei ole paratamatu, ta ei ole läbiv tendents. Vaba ettevõtlust suudab alles hoida ja meie turgu konkureerivana säilitada, ainult aktiivne toimuvat mõistev ja arenguga kaasa minna, suutev valitsus, selline valitsus, milline ei ole ükskõikne pealtvaataja. Me peame ilmselt arutama selle üle, mida me oleks möödunud aastate jooksul pidanud tegema teisiti. Ma jätan probleemi selgitamise kõrval kõrvale selle, mis juba ammu panganduses toimus ja võtan näitaja tänasest päevast. Praegu peab Tallinna linnavalitsus vee hinna üle keerulisi läbirääkimisi eelmise linnavalitsuse poolt erastatud aktsiaseltsiga Tallinna vesi. Ma ei hakka hetkel arutama selle üle, kas antud juhul oli tegemist erastamisega või kinkimise või millegi muuga vaid jään tänase teema vaba ettevõtluse ja sellega vahetult seotud konkurentsiküsimuste juurde. Tallinna veeküsimus on meile õpetlik, vähemalt kahes mõttes. Esiteks sellepärast, et linn peab siin nii-öelda paljaste kätega võitlema talutavate veetariifide pärast monopoliga, mille ta äsja ise lõi. Teisest küljest on aga täiesti ilmne, et linnarahva ees vähegi vastutustunnet oma võim oleks saanud enne erastamist kokku leppida praegusest tunduvalt selgema linna huve arvestava hinnaregulatsiooni. Või oleks püüdnud muuta ka Tallinna niisuguseks linnaks, kus poolest oleks olnud võimalik jätta hinna kujundamise suurel määral turu hooleks. Mida ma silmas pean, kui ma seda ütlesin? Asi on selles, et joogivee hind koosneb laias laastus kahest osast. Puhta joogivee enda hinnast ja turutorustike kasutamise hinnast. On selge, et v võrk ise puhas monopol ja selle kulud ja tulud tuleb allutada riikliku regulaatori kontrollile. Kuid v enda hinnaga on Tallinnas asi põhimõtteliselt teine. Tallinn saab wet kahest erinevast allikast Ülemiste järvest ja põhjaveest kusjuures Tallinnal on neid mõlemaid vaja ja kumbki neist ei pruugi mitte kunagi saavutada absoluutset seisundit linna varustamisel veega. Tõsi, efektiivse turu tekitamine ei ole ka sellises olukorras lihtne. Aga põhimõtteliselt oleks see võimalik näiteks järveveest ja põhjaveest, vee tootmisse andmisega erinevatele ettevõtjatele ning turu tasakaalustamisega sobivate ressursimaksete kehtestamise abil. Monopolide tekkejaamana poolse jõu probleemid ongi eriti teravad praktiliselt kõikides infrastruktuuriettevõtetes, energeetikas, raudtee sadamates, aga ka linnade veevarustus ja soojatootmise ning prügimajanduse küsimustes väljendunud küllalt kriitiliselt infrastruktuuri ettevõtete erastamise vastu üldse. Aga ma olen eriti vastu sellele, kui keegi on Eestisse tahtnud kas erahuvidest tingitult või siis lihtsalt asja tundmatusest tekitada igavesi ja kontrollimatuid eramonopole. Sellised põliseks muudetud eramonopolid nii-öelda mitte üksnes vaba ettevõtluse hääbumist nendes majanduse valdkondades vaid ka tugevat survet ettevõtluse vabadusele kõigis teistes valdkondades. Sellepärast et infrastruktuuri monopolide hinnapoliitika töötab ka teistel aladel ettevõtluse konsolideerumise kiirendamise suunas. Sellepärast me ei tohi minu arust kunagi unustada, kui raskelt ja kuivõrd viimasel minutil kujunes RC tehingus olukord selliseks, et Narva elektrijaamad ei ole Eesti põlevkivi ja kõigi kaevandustega hetkel müügis koos kõigi teiste ener C väljaspool Ameerika Ühendriike asuvate varadega müügis sellisel moel, kus meie ise ei oleks selles protsessis kuigi palju kaasa rääkida saanud. Me ei tohi unustada ka seda ekstra tammede mittevajaliku või veel täpsemalt öeldes meile kahjuliku erastamise käigus oleks see isik, kellele elektrijaamad oleks läinud, saanud enda kätte ka kogu Eesti energiaturu. Koos sellega oleks kadunud kogu ettevõtluse vabadus. Energeetikas oli seekord tõesti õnne, sest elektrijaamade kaevandused jäid alles. Ja viimastel nädalatel on pensionile saadetud hoopis inertsi president ja finantsdirektor. Nüüd seevastu loota, et peatselt riigikogu menetlusse tulev energiaturul seadus avab Eesti Energiaturu senisest suuremal määral ka teistele ettevõtjatele Eesti energia kõrval ja välistab energia tootmise monopoli kinnistumisel pikaks ajaks. Nende energeetika tulevikku. Kirjeldavate prognooside kõrval teeb aga rohkem muret Eesti raudteel toimuv olnud raudtee erastamise ja eriti selle ettevalmistamise taseme suhtes kunagi illusioone. Kuid see, mis pärast erastamist hakkas toimuma Eesti raudteel, ületas ka minu kujutlusvõime. Siinjuures jääb erastaja soov hakata ettevõttest välja viima minu muredes siiski tagaplaanile. Esiteks seda on tehtud kõikide viimaste aastate erastamise järel ja väljaviimisest on lausa erastamise saatev traditsioon. Aga muret teeb mulle siiski võib-olla rohkem see, et raudtee uued omanikud on valmis ilma põhjalike katsetusteta võtma kasutusele seitsme kaheksa tonni võrra suurema, senisest suurema teljekoormusega vedurid mis suurema teljekoormuse korral Eesti raudtee mõnel lõigul juhtuda. Võim näitas 1987. aasta raudtee õnnetus kus 20 üheksase tonnise teljekoormusega raudteega resonantsi läinud vagun vedas enda järel 44 vagunit rööbastelt maha. Muulased katsetavad oma teedel pool aastat või isegi terve aasta, kuidas rongide vedureid oma raudteel erinevates tingimustes käituvad ja ma ei usu, et nad teevad seda asjata ilmselt endale. Katsetustel on ikkagi oma kindel põhimõte. Ja ma ei usu, rad Soome lubaks oma raudteedele vedureid, mille teljekoormus ületab lubatu enam kui viiendiku võrra. Kes ütleb, kaua Eesti raudtee sellisele koormusele vastu peab ja kui, kui palju see meile aastate jooksul maksma läheb? Ma ei ole ainult kindel, kas need, kellele täna kuulub raudtee aktsiate põhipakk on ikka nende seas, kes tekkinud kahjusid tulevikus võivad hakata kinni maksma. Tahame, et vaba ettevõtlus saaks Eestis püsima jääda siis otsuste langetamisel me ei tohi kunagi unustada kahte põhimõtet. Esiteks võitlust monopol istlike tendentside vastu eesti majanduseks. Ja teiseks uue, alles tekkiva ettevõtluse toetamist. Väikeettevõtluse toetamisest on viimasel ajal hakatud rohkem rääkima ja nüüd oleks vaja selleks ka peale väikeste rahasummade eraldamise rohkem ära teha. Selle näiteks võivad olla täiendavat maksusoodustused väikeettevõtetele. Aga riik saaks toetada väikeettevõtteid ja sellega, kui ta suunab senisest tunduvalt suurema osa oma tellimustest sinna. Vahemärkusena olgu siiski öeldud, et ma ei pea väikeettevõtete all silmas holding firmasid, kus on ametis küll väga vähe töötajaid, kuid kes sellegipoolest tegelikkuses kontrollivad turul väga suurt osa. Minu murevaba ettevõtluse saatuse pärast suurendab ka meie võimalik peatselt ühinemine Euroopa Liiduga. Saame oma vaba ettevõtluse säilumiseks Euroopa Liidu tingimustes midagi ette võtta. Siis peame arvestama, et meil ei ole selleks väga palju aega jäänud. On tõsi, et Euroopa liidus toetatakse väikest ja keskmist ettevõtlust palju mõjusamalt, kui meie oleme seda teinud. Kuid tuleb arvestada ka sellega, et Euroopa Liidu abi kasutamiseks on vaja piisavat institutsiooniliselt võimekust ja kogemust. Arvestada tuleb ka sellega, et pärast meie ühinemist Euroopa Liiduga eriti aga pärast ühisraha kasutuselevõtu, tugevneb surve ettevõtete konsolideerumiseks veelgi ja, ja sellega ka monopoolset tendentside tugevdamiseks. Kõik need ongi probleemid, millest oluliselt sõltub meie ettevõtlusvabadust tulevikus. Tänan teid tähelepanu eest.