Peaaegu ainus instrument, mida eestlane tunneb, on torupill. See võimaldab tarbe pärast muusikat ja tantsuks jätkub sellest talle täielikult. Christian Hieronymus, Justus leegel eestlaste elust, lauludest ja tantsudest 18. sajandil. Ikka on olnud lännu ja muid mehi, kes hetkeks pilgu üle läve heidavad ja siis suuri asju kokku kirjutavad. Ja kes teab. Võib-olla satume oma tänase saategagi mingil määral sellesse ossa sest Schleegeli kunagise üldistuse kiuste on eesti rahvapillide tarand üsna suur. Tahame sellega siiski tänase saate vältel üle vaadata vähemalt niisuguses ulatuses, kui see on eksponeeritud Tallinnat, teatri- ja muusikamuuseumis. Selgitusi aitab anda muuseumitöötaja, helilooja Neeme Laanepõld. Kes neid pille mängivad, leidsime selleks saateks aga meie oma helifondidest esimene stend. Siin on välja pandud meie kõige vanemad muusikainstrumendid vist. Jah, need kuuluvad meie näitusevile Bliss klaveri juurde ja siin me näemegi kõigepealt vilepille siis ka parmupille, proovil suule, pill on siin, Eli raud, peetikud siis asja pillan veel. Osja pill paistab ilm, no need on vähem esinevad pillid, kägu. Niisugune tavaline savist ja parmupillid. Need on erinevate suurustega. Nelist tegid sepad. Nende valmistatud muidugi sepad, sest siin on oma tööga tegemist. Pill on ju rauast. Ümarik raud, nagu näete, hoiab seda keeletest seal vahel läbi läheb. Tegelikult on siis juba niisugust materjalist, mis eriseb terase lehekene ja vastavalt iduhoiakule on siis tooni kõrgus erinev. Siin on kaastad juures 1000 883872. Need on valmistanud aastat, iga kord ei ole küll vihikud teada, aga nii arvatav aeg oli. Nende pillide annetajad olid fifty teada, kuna neid kasutati ja märgitud. Hea koduseks musitseerimiseks samuti mõnus tööle kaasa võtta. Niisuguseid pille pole just maailmas palju. Aga kas ka karjapoiss varahommikul loomadega välja minnes parmupilli taskusse pistis, on küsitav, sest selle instrumendi hääl meenutab tõepoolest nimetatud tiivulist. Kui ka loomad sedasi aru saavad, on neil kohe sabad püsti ning sõit sees. Karjaste igavuse peletajad hulka kuulus aga rida teisi pille. Vilepill kõigepealt. Eks neid vilesid tehtud igasugustes suurustes. Küllap mõni meie praegustest kuulajatestki on kevadel pajuoksalt koore lahti koksinud. Sellest pajupilli meisterdanud ja loo maha mänginud. Pajupill kõlab nagu Piccolo flööt. Suur vilepill aga flöödi sarnaselt roobil oma ninahäälega tahab. Aga oboede perekonda kuuluda. Kõrgelt koolitatud sugulaste flöödijao poega võrreldes jäävad tehniliste ja tämbriliste omaduste poolest vilepilliroopill kaugele maha. Ent nad on nagu põlised maamehed, kes pistavad oma laia kämbla sulle otse pihku. Et seda tugevat tere on hea vastu võtta, näitab see, et need muusikariistad ei ole tänapäevalgi üksnes muuseumi eksponaatide. Eks kahjuks eespool nimetatud teistest pillidest praegu käepäraseid näiteid ei ole. Nii tuleb leppida üksnes kirjeldusega. Heli Raudsee on üks ümmargune rõngas, see siis on nagu rahvuslik Dreangelve. Jah, see on täiesti triaak, elatise kujuga ja huulepill, see on üks puust valmistatud niisugune vana suu pilve, kuidas ta võiks taanberil. Toob ilm jah, ainult, et raamistik on kõik puust ja nagu suupillil on metall keelekeselt helisevad. Siin on metall keelik tasemel hoopis õhukesed kasetohu lehekesed. Järgmises vitriinis on välja pandud sarved igasuguses suuruses. Sarvepill mõnel on neli auku, mõnele natuke rohkem kuus, oli siin ülepuhumise võimalus ka. No ülepuhumise võimalus on ikka olemas ja augud annavad ainult võimalusi juurde. Mis puutub rahulikutesse, siis see huulikuga pill on muidugi hilisemal ajal hind kontreeritud. Vanadel pillidel oli see tarveot kujundatud ise ulikuna. Eritki juurehein uuringut ei pandud. Sikusarvel saab ka päristantsulugusid mängida. 1584. aastal kirjutas Balthasar Russow Liivimaa kroonika teises jaos. Suvel jälle käidi hoolega igal Kirmisel, kus üks naaberkälimees ja sõber truult teise kirmesel käis ja Kirmise vastuvarusid kõik kihelkonna talupojad ja priid head õlut. Ja oli suur häbi, kui ka kõige vaesem talupoeg Kirmiseks õlut ei olnud teinud siis toodi seal ka talupoegade tulekuks mõni last õlut kiriku juurde müügile. Ja kui talupojad oma naiste tüdrukute ja sulastega laupäeval, enne seda mõnegi penikoorma tagant suurtes hulkades pärale tulid, hakkasid nad kohe lakkuma ja Brassima ja oma suurte torupillidega, mida õhtu ajal peaaegu rohkem kui penikoormamaa peale kuulda oli endile lõbu tegema. Peale selle oli samaga nii päeval Püha Brigitta kloostri juures suurijaledus andeksandmise kirjade pärast, kuhu seks ajaks suurtes hulkades rahvast saksu ja mitte saksu kaugeid teid mööda kokku tuli. Ja kui nad selle omast meelest jumalateenistuse nõnda ära olid pidanud. Mis suur Epiguuri pidu seal siis lakkudes Brassides lauldes, karates ja tantsides peale hakkas ja mis suur Jürin suurtest torupillidest, mis kõigelt maalt sinna kokku olid tulnud? Ei, selle Jürina vastu ole tänapäevalgi midagi. Ega muidu poleks möödunud suvel rahvatantsupeol meie esimest Torupilliorkestrit nii hästi vastu võetud. Oleme nüüd siis ka muuseumis jõudnud torupillide juurde. Need on natuke hilisemast perioodist ja ega nad vist päris töökorras enam ei ole. Nagu näha, ei ole nad nende tuulekotid on siin juba ära kuivanud. Töökorras pill peab olema täiesti õhkupidav piirena, kui ei pea. Kuidas seda kuivamist vanasti vältida sai? Noh, nad olid rahvatatud ja, ja rasv oli omakorda jälle mõrusate rohtudega nii segatud, et mitte hiired kallale ei läheks. Nii et see pill tegelikult vajas nagu õlitamist? No tänapäeval on hakatud ka jälle torupille valmistama. Need on nüüd natuke teisiti valmistatud nendel jale kasutada naturaalseid oma magusid vaid seal oli juba tänapäeva ainet kummikoti kasutamisel Beatis imiteeritud vähene. Nii tegurvist valmistusin, valmistusin. Meenutame nüüd ühte ammust raadiosaadet mis kohe väga tahab meie Torupilli juttu veidi pikemaks teha. Aga ega siis kiiret ka ei ole, kuulame ära. Eestis on palju laialt tuntud rahvapillimehi kuid kuulsaim kõigis on küllap torupilli juss, kes mitmete ringreiside ja suurepärase esinemise oskuse, aga ka lõbusate hiidlase vempude kaudu oma nime rahva hulka viis. Kus see ka ei olnud, kas maanteeäärses teemajas sadamas või Tallinna turul, kui kostma hakkas lõbus torupilli orin, ümbritses korrapealt pillimeest rahvamurd. See oli ju meie torupilli juss kelle õige nimi aga enamasti ikka teadmata jäis. Juhan maaker. Hiiumaa mees 35 aastat purjelaeva kapten poisikese east elu lõpuni torupillimees. Ümmarguselt 30 aastat on sellest, mil torupilli juss oma teemarssi mängides viimast korda Heltermaa sadamast kodu poole astuma hakkas. Jussi ringreisid olid lõppenud. Kuidas ta mängis, missugune oli tema esinemislaad ja kuidas ta üldse lavale tuli? Lavale tuli ta ikka laiamehena ja siis öeldi, et jussile oli juba märgitud, millist tõugu ta mängima peab. Aga Juss kohe siis seda lugu ei mänginud ta puhust, kõigepealt tellile hääled sisse ja ja siis Belliva hüüdis, võttis pilli kahe käe vahel ja siis vibutas, kiigutas Basepolijat paremale poole, belgia unus edasi. Siis pani oma käelaba bassitoru peale, tekkis Jaanika. Ja tegi seda menu ennem kui see lugu vesi hakkas tulema, temal olid mõned pillilood, kus ta ise mängis kaasa ja need siis tulidki, lõpupoole näiteks oli üks seal vene paruski, seda mängima hakates nüüd hakkas teisega tantsima, jalad käisid, aga ühtepidi nagu vene seda vene tantsu tantsitakse paruskete. Jaa, jaa, tantsis ja siis järgmine tants oli kargu tantsestavast nimetatakse ka karutantsuks ja kui ta siis seda mängima hakkas, siis siin enam mitte jala tegelenud, vat siis hakkas mees töötama kogu kehaga. Ta tegi liigutusi, kummardusin õige nurga all juba jaga Bell oli ikka ta süles ja mängis ja nõksutas oma keha küll üht, küll teist osa ja keeras ka nüüd selja Sist rahva poole. Ja siis nende näkkadega tegi ikka nõks nõks, nõks, nõks, et vaadake nüüd, kuidas kargu tants käib. Torupilli jussi mängust ei ole kahjuks palju peale mälestuste järele jäänud. Teadvustati tema esinemine 20.-te aastate algul fonograafi abil, millised võtted on ta tänini hoiul Tartu kirjandusmuuseumis. Kui meil nüüd neid torupillilugusid kuulates aga mõndagi segavat kõrva puutub, siis loodame ehk kuulaja andestab selle arvestades pikki aastaid ja tookordset algelist heliülesvõttetehnikat. Kuid kõige üldisema ettekujutuse saame siiski. Esineb Torupilli Juss. Põispill tähenriliselt ta sarnaneb rohkem tšellole. See põhjus on siin ainult. Kõlab hästi asendajana. Kuid heli tekitab ikkagi nagu sello tuleb mängida poognaga. Jaansis, tšello tämber, temal. See põispill on küll praegu vist ühe ainsa keelega, kas tal rohkem ei käigi keeli peale. No enamasti olid piinarika ühe keelega. Elmar Luhats Tartust konteinerist, ilm ka nüüd kahe keelega pildistamine jäävad, on, on meil siin eksponeeritud põhilise toimibki ühe keelega vili. Ja nii ta kõlab seekord küll just see kahe keelega põispill pillimeistri enda esituses. No ja siin on siis ka hiiu kandled Ja nendel pillil on olnud mitu nimetust, nagu näete, siin on esineda karjasekandena ikka veel rootsid andena. Tegelikult nad kuuluvad ka viiulite perekonda. Võiks nii-öelda aldirühma oma häälestusega. Vähemalt ei saagi neid lõua alla panna vaid neid tuleb siis istudes põlvest mängida, samuti jälle Downe või vibuga. Kusjuures mängija asetab selle vasaku käepilli tagant keelte vahele ta sõrmenukkidega puudutabki teisi keeli. Nii et ongi võimalik raadiot isegi panna helisema. Instrumendi. Üks nendest on väga lüürakujuline, kahe taolisi lüürakujulisi on vähem tehtud. Ainult mõned on meil laos ka rohkem tehti inimesed lihtsaid, kandiline ja siis selle ülekeeled oli lihtne valmistada roogi. Andeks on sellepärast nimetatud, et nähtavasti siin Eestis elavad rootsi rahvusest mängijad juhtmeid saartel ja rannikutel kasutasid tegelikult kui nüüd mõni aasta tagasi. Akadeemiline meeskoor käis Stockholmis ja viis kingituse kaasa ühe niisuguse rootsi kandle sisse. Ta on seda pilli kuju oma pilli siiski ei tuntud. Nähtavasti ainult siin. Meie saartel ja rannikutel elavad rootslased arvutasid istagi meie hiinlaste ja teiste pillimeeste ees kujundeid, instrumente. Ja siis jõuame siin karjabasunateni. Noh, niinimetatud karja sarvedega, nii kuidas see rahvasuus on? Pillid on väga erinevaid nimetusi, ühel samal pilli võib olla Varro nimetuseks näiteks tikkus arvad, nimetati vastavalt, millised Toomas arvestada ei tehtud selle järgi Shocus arvaksikus arvaks mõnikord ka lihtsalt nutuga olekitama tuttava tooni tõttu või luiseks lihtsalt taudiga. Karjapasunaid nimetaksid karjas arveregaa või karjapasunat. Bagore pasunat materjali järgi. Nimetus siis tuligi sellest, et karjased vist armastasid meisterdada. Ja põhiliselt ju karjastel oli kõige rohkem aega just pillide valmistamiseks ja ka nendel mängimiseks ja karja padunali, eriti neil kohe nagu realik hommikul. Karjus võttis oma pilli ja puhus siis Ta karjus juba kuu liha nüüd teele asuda, nad korraga oma karjad nii-öelda ristida. Et minna siis karjatama. Samuti õhtul hakkas juba aegsasti puhuma, kui koju tuli perenaine teadlasele Karjala vastu tulla. Edgari jooksja pahandust tegema põllule uue aeda. Nii et see oli vajalik kohe signaali andmise ja selleks ka muidugi päeval karja juures seadis puhuti igasuguseid lugusid välja. Muldpillid aastaarvud näitavad, üks neist on valmistatud 1836. aastal Kadrinas. See on siis juba ka kõvasti üle 100 aasta vana. Ühe keelega otsas on häälestus, kruvi. Klik nagu küna või moll ja sellest ongi tema nimetatust olnud Molpil. Ja kui me tahaksime ja teiselt poolt vaadata kahjuks ei saa, siis me nägime, et suuremal osal nendest puuduvad põhjalauad. Ja kui teise pidi asetada, siis ta alisi nagu küna Mont nimetati Caroikabilik. Tegelikult võis Caroikale keele peale panna ilma hetkel agenti harida, mingit häält andis aga siiski juba niisugune kõlagastiga malt. Pille annab märksa paremat, ei liigugi, tavaline ütleme hoidvad alased hügieed. Muld pillime heliliselt näidata ei saa, selle eest järgmise muusikariistaga pole miskit muret, annab kuulata ning sõnu veeretada ka kõigis vanades rahvalauludes, kus iganes pillimängu mainitakse, on ikka kanneldestki. Minu Healy hüüab hästi ja mu kurku koobaneksi, kui see rootsi roogu pilli Tallinna paras pasuna. See paneb pillid piuksu. Maie vilepillid, vingumaie kandled kõmise majja. Siin on võrdlemisi huvitava kuju, kandleid eksponeeritud Mustveest pärit loomade kannel. Siin on jah, erinevad tüübid, erinevad kujund. Kõige rohkem muidugi kasutati niisugust lihtsat koju, ta oli jälle, selles on valmistada tavaline külakannel. Praegu klaverivabrik laseb välja Kromaatilise kandled ja need on vist need enam-vähem juba peaaegu et lõplik. Koju tiim, me näeme, ka kõige ülemine ongi praegu kasutatav nõndanimetatud vihtuvate keetega Kromaatiline kannel mille välja töötas pillimeister Väino mahla. Kuid siin nende kõrval on ka eksponeeritud teiste meistritega. Sellel alal. Nimelt meie vana kannel oli Diatooniline terve tooniline piltlikult öelda power ainult valgete klahvidega, mille tõttu temal ei olnud võimalusi mängida kõikides helistikke ega grammatilise palu. Täiustaja oli Tallinnas helilooja Juhan Leiger. Temaga nüüd näeme siin ta kasutas randla kahel pool Ottas keelte alla asetatud võll mis pöörates kas kõrgendasid või madaldasid teatud keeli. Selle tõttu oli võimalik Sid helistiku vahetada. Georg Julius Schultz, Bertram pani 1857. aastal kirja niisugused mõtted. Need viis, kuus tooni, mis moodustavad eestlaste laulu. Kummalisel kombel on ainukesed, mida omab Soome kannel kandele. Eesti laulu monotoonsuse ja helivaesuse põhjust näib, mulle tuleb seetõttu otsida ürgkandle viletsast konstruktsioonist mitte aga eestlase kõriehitusest. Et see eurooplase omast veidi võib erineda, on tõenäoline. Kõneorganite erinevust on kindlasti konstateeritud, aga eestlased laulavad kõiki saksa koraale ja Händeli ning pakkimat ette täiesti perfektselt, nii et nende lihtsates meloodiates ka tõenäoliselt süüdi puusse. Tallinna raeprotokollides olevat juttu sellest, et 1597. aastal tekkinud ühe lihuniku seltskonnas lööming mille käigus oli keegi haaranud laual lebanud kandle ja virutanud vastasele pähe. Vaevalt et see päris esimene kammel Eestimaal oli, küllap ta kuulus samuti nende viisi rikkujate hulka, millest Sults Berton pajatas. Jäeta vanane kannel viisi rikkumisest jälle õige kaugele on, näitab juba see, et populaarsetestaadilootki on leidnud sellel pillil maha mängijaid. Siin on need meie vanade viiulimeistrite tööd kõige vanem viiul paistab siin olevat valmistatud 1836. aastal tundmatu meistri poolt. Võib-olla et välisviimistlus nüüd nii puhas ei ole kui tänapäeval, aga ega siis töövahendid ka ei olnud nii täiuslikud, siis järgmine on siin. Üks tori meister on teinud 1000-ga 196. aastal ja järgmised on juba hilisemast ajast 1000 914918. Setude seltskondlikust elust kirja pannud Elise Aun 1888. aastal. Suvistepühadest paastuni on setu noorel rahval iluaeg. Pühapäeva ja neljapäeva õhtutel koguvad neiud endid mäe pääle laulma, kui nad surevad. Noored mehed natuke maad eemal, kuulatavad elu, mured ja hellad igatsused, heljuvad lauluna õhusse. Üks ütleb ikka lauldes sõnu ette, teised kordavad kõvasti järele. Juhtub kuskil peres tühi tare olema, see on, kui vanemaid inimesi kodus ei ole, siis tõttab küla noorrahvas sinna kohta hoidma. Laulavad ja kargavad nad Härmoonika ja viiulimängul poole ööni. Lõõtspillid siin on ju raku lõõtspill tallinna mees, Albrei ja depo paistavad silma nende omavalmistatud lõõtspillide väga tore viimistlus näiteks Teppo pill. Siin on iga detail laval välja töötanud, siin tema tööriistad, ka mõningad näited nähist, nende sabavahenditega, ta lihtsalt vast tekkis tõsine diilustused, kest ja nende väga viimistletud Manne. Muidugi pilli seal ei kao, ravimite tõttu oli hinnatud meister. Ja nüüd juba kolmandat põlve. Tema pojapoeg ka adetakse, näeb tööga. Meie arhiivis on helilint vestlusest ka vana pillimeistri endaga. See on tehtud 15 aastat tagasi. Kuuleme, kuhu tema valmistatud lõõtsad on otsapidi välja jõudnud. Kremlisaare Novorossiisk aeglerilliga, Sotši Musta merre, veeremale kaardist kael, muidu oli salaja Seida seal. Praegu teil on üks pill siin käsil vist. Kuhu kohta see läheb, asioon? Asioonid ei, ei see vist siin see, mis siin pingi peale. Paranduse pinnaga Otepääl valad pilli parata, tolle alastasid. Tehke asse osa. Aga. Kas on meeles nii missugust lugude kõige esimeseks mängima õppisite veel ehk ümber? Nüüd on otsas, olge rahul, Kisso targem, see tasugu. Kisso parem pangu juurde, kisu õige õiendagu. Muhus kirja pandud rahvalaul. Aga ei ole praegu juurde panemise aeg ega õiendamise aeg. Üks saalitäis Pille jäi veel üheks aastaks järele. Aga seekord rammitte rahvapill.