Eesti väärtused maailmaraamistikus, milles siis küsimus on? Meile meeldib? Peale kujutella, et me oleme, olime kunstlikult eraldatud lahutatud Euroopas, eriti Põhjamaadest. Et me oleme kiiresti naasmas põhjamaade poole poole ja, ja nõukogude okupatsioon on meist üle läinud. Vaimselt nagu vesi hane jäält. Paraku näitavad andmestikud natuke teist keelt. Mu aluseks on niinimetatud maailma väärtuste ülevaatus. World väljus sõõrvey, mida on läbi viidud juba aastakümneid korratud. Peamiseks vedajaks on olnud professor Ronald inglahhaart. Küsimus algab hea paarsada küsimust. Üllatav on need niinimetatud faktor, analüüsis jaotuvad vastused nagu iseenesest kahele ja ainult kahele peateljele. Saadis kaalne ühes otsas ja telje teises otsas ratsionaalne, ilmalik ja teine külgelus, püsimine ühes otsas ja eneseväljendus teises otsas. Vaatame kohe, mida need sõnad endas sisaldavad. Tüüpiline tratsid traditsioon alist. Temale on elus tähtis Jomaal usk, riik. Ta arvab, et peamine on lapsele õpetada kuulekust. Ja temal on läbi elutähtis vanemate heakskiit. Tal on tugev rahvuslus, uhkus ja veel palju muud, aga need on põhimitmed iseloomustavad jooned. Seevastu tüüpiline ilmalik inimene, tema usulised, leige Ta arvab, et laps last peab kasvatama sõltumatuks isemõtlevaks pigem kui kuulekaks. Tallo. Tähtsam kui vanemate heakskiit, jada rahvustunne kipub olema leige maimuta, võttasin ise mingeid väärtushinnanguid. See on lihtsalt, et mitmed-mitmed, küsimused koonduvad sellises puntrasse. Ja muidugi väga paljud inimesed on nende nende äärmuste vahepeal. Näiteks mina isiklikult olen küllaltki tüüpiline ilmalik inimene, ainult et mul on tugev rahvusuhkus. Teine mõõde, teine tõlg on siis eluspüsimisest kuni eneseväljenduse nii tüüpiline elus püsi ja nuriseb elu üle. Tema tervis, tema sissetulek koguda, elu on vilets. Ta peab kõva tööd väärtuseks enesest. Aga muidugi on ka tähtis, et see töötulu annaks rahaliselt. Ta on kuulekas, ta ei lähe tänavale testima meelt avaldama. Ja ta soosib pigemini tugevat juhti. Ta on veendunud, et mehed on naistest üle. Ta on sallimatu teistsuguste vastu nagu näiteks võõramaalased, teise nahavärviga inimesed, homoseksuaalid, joodikud, AIDSi põdejad. Ja ta usub, et tehnoloogia lahendab meie probleemid. Tüüpiline edesevaliend, eneseväljendaja või eneseväljenduse otsija seevastu on pigem õnnelik ja eluga rahul. Temal on sõbrad, raad ja jõudeaeg, tähtsamad kui kõva töö ja isegi kui kõva rahaline tulu taan. Demokraatiameelne on valmis protestima oma arvamuste näitamiseks. Peab sugupooli võrdseks, on salliv ja muretseb keskkonna arengu üle. Ja Maal eri inimesed on väga erinevad, aga ometi võtta ja antud maal vastuste keskmise ja saame siis selle maa keskmise asukoha. Hämmastav on, et sama traditsionaalse usud austa, aga maad kipuvad nii ühtlaselt kokku sattuma. All parema all vasakus nurgas. See on siis ilus püsi ja traditsioon seal Lääne-Aafrika maid nagu Nigeeria, Indo islami, vaid nagu India ja Türgi. Kui siis läheme diagonaalis üles, on järgmine katoliku Euroopa näiteksid Itaalia, Prantsusmaa ja veel diagonaalis üles ja paremale. Protestantlik Mandri-Euroopa, Rootsi, Saksamaa, Soome. See on üldine suund ka, kui mõtlema hakkate. Kus on tehnoloogia loogiline areng ja rahvatulu inimese kohta tõuseb. See on aga üldine moderniseerumissuund, see diagonaal. Millised piirkonnad on siis kõrval selles koridoris? Ühelt poolt Ladina-Ameerika on all traditsioonilisem kui katoliku-Euroopa inglise keeles, et maad, Oldkonnad, protestantlik Inglismaa või katoliiklik Iiri kaardil ei ole, on omaette nurgas ja kõige äärmises nurgas on USA, tähendab, kus on saavutatud enese väljenduslik hoiak. Aga ometi on usk jumalasse jäänud tugevaks. Ja vastasnurgas on siis kommunismi all olnud või olevad maad. Ja see on väär ja piiritletud selle punase joonega. Enamus neid on õigeusklikud, ortodoks maad, sinna ulatub ka indo islamist, Aserbaidžaan. Konfitsiaan, piirkond. Ühel poolkommunistlik Hiina teises otsas oli kaugelt Jaapani. Ja nüüd just nagu USA antipood, kus jumalausk on kadunud. Aga küüned enda poole elus püsihoiakud on jäänud. See äärmuslik antipood äärmuslikele USA-le on meie armas väike Eesti. Ja natuke kaugemalt toetavad meid seal naabermaad Läti ja Leedu. Ma ei ole siin märkinud, aga kui me märkasite kaardil graafil oli isegi eristatud selle järgi eraldi balti kultuuripiirkond see on ainus, mille üles hammustada saab. Et esimest ja viska viimast korda on selliste tähtsate kultuuripiirkondade kõrval nagu protestantlik Euroopa ja Ladina-Ameerika ja konflutsiaanlik maailm märgiti eraldi balti kultuurimaailm. Aga väga imelikus kohas. See tuli mulle väga üllatusena arvanud, nagu me arsti enamus meist oleks arvanud või arvab, et me oleme, no hea küll, oma väärtustel kuskil Venemaa ja Rootsi vahepeal kuskil keskel ütleme seal, kus on märgitud Jaapani kodus jaan, piirkonnad. Aga et me oleme nii hullusti Venemaa lähedal oma väärtushoiakutelt ja nii kaugel Soomest ja Rootsist. See oli natuke üllatav. Või palju üllatav? Ma kordan, mis eristab Eestit põhjamaist erinevusi traditsionaalsus ilmalikkuse teljel? Usk on läinud leigeks, aga väga suur erinevus just sellel eluspüsi enesevälise tellija Eestis elus püsi, nagu ka Venemaal ja Hiinas põhjamaadel eneseväljendus, nagu ka USA-s ja Lääne-Saksamaal Rootsis. Nii et ma meenutan veelgi nüüd, kus on selgeks saanud, see on meie suur kontrast, meie suur probleem. Meie hoiakud on maha jäänud meie ühiskonna arengust. Meil on, me oleme lääne vahistanud oma institutsioonid ja muud välised vormid. Väärtushoiakud omandatakse kuni 20. eluaastani ja parti analüüs läbi aastakümnete toob tulemuse, et pärast kahekümnendat eluaastat inimesed naljalt enam oma väärtusi ei muuda. Ma räägin seda siin sellepärast, et ma loodan, et selle kontrasti väljatoomine siiski paneb meid mõtlema. Et kas meie väärtused on ikka õiges paigas. Kas mina, vaat siin oma väärtusi muutma. Muutmine on kohutavalt raske. Pool sellest raskus on see, et me ei tahagi möönda, et me teaksime ennast muutma. Mis meil siis loeme siis seda uuesti üle. Kas tuleb tuttav ette, nurin elu üle, kõva töö ja tulu, tähtsad kuulekus ja tugev juht, mehed naistest üle, sallimatus teistsuguste vastu ust tehnoloogiasse, küsime igaüks iseendalt, kui palju see iseloomustab minu vaateid. Ja teiselt poolt võtame teadlikuks, et teatavaks, et need põhjamaad, millede pooleme soovime liikuda. Et seal on valdavalt seis, narrid, hoiakud, nagu tobe õnnelikkus ja rahulolu sõbrad ja jõuda tähtsad protestivalmidus, sugupoolte võrdsus, sallivuse kannameelsus, kas nad ei jõudnud sinna, kus nad on jõudnud majanduslikud ja heaolu poolest pärast või selle kiuste või on nad sinna jõudnud sellepärast et neil on olnud sellised hoiakud. Aastal avalduva raamatu võtta võim, mis ei tähenda mitte võimuhaaret tänaval, vaid et igaüks meid võtta, mees võtaks natuke võimu iga päev oma igapäevases elus ja väga oluline koostöös teistega võimu, võt, rohu juurde tasemele. Ja see, mis ma siiani rääkinud, vastab ka küsimusele, miks ma naasin poliitikasse Res Publica esimehena. Lugu oli nii, et aasta poolt aasta eest taastas Eestis pärastpoole aastast äraolekut. Märkasin tugevat muudatust optimismist. Enn needki, kes Ennoid optimistid olnud, olid pessimistid ja tundus, et kolmandik rahvast arvab, et nüüd on 10 aastat ülemineku aega olnud. Ja neil on tunne, et see ülemineku aeg ei lähegi üle nende elu. Neil polegi loota oma olukorra paranemist oma eluaja jooksul. No see selleks solisad sümptom, mille üle mina nagu paljud teised võiksime käsi ringutada, et asjad hullud. Mida see inglane kaardianalüüs mulle andis andis kätte minu arust süvapõhjuse, et meie väärtushinnangud on meie ühiskonna välisest arengus maha jäänud. Ja et me peame rõhu aset asetama oma väärtuste revideerimisele. Lahendus on siis minu arust teadlik suund, ene, teadlik eneseharimine eneseväljenduse väärtuste poole. Teised võivad leida teisi teid, aga see on minu lahendus. Ja nii siis, kui soovib läheneda põhjaalale ja kui on mu suurte tähtedega, ma ei ütle, et meie pea peaksime katsuma läheda põhjalale. Aga kui me soovime, siis peame silmas pidama, et meie praegu ei ole. Ega meie ise. Saksa Ma pärisorjus muutis meid. Nõukogude uus orjus muutis meid. Me ei ole enam need, kes me oleksime olnud ilma selle välissurveta. Ma arvan, et ilma selleta me näeksime praegu välja rohkem praeguste soomlaste moodi kui praeguste isendi moodi. Võib-olla teeb see väärtushoiakute muutmise kergemaks, kui me endale aru anname, et ei, me ei pea Enno endas loobuma. Ma ei ütle, et me ei pea endast loobuma. Me peame vastupidi, ennast uuesti taastama. Meid on muudetud ja nüüd on vaja muuta end, et saada isendiks. Lühidalt, mida ma toon välja sellest eneseväljendushoiakust, elust püsija asemel on usalda rohkem. Ilma usalduseta ei ole koostööd, ilma koostööta ei ole heaolu ilma, kes ei usalda, teisi, ei ole ka ise usaldanud, tahab sest loogiliselt, miks ta peaks saama usaldatav, kui ta arvab, et kõik teised teda petavad hooli rohkem teistest inimestest, Hoodi rohkem, isegi iseendast. Paljusi ma näen, maanteedel sõidavad nii nagu nede loosungiks oleks surm siin või Siberis. Aga surma Siberis enam ei ole nüüd ainult surm siin maanteel, kui sa iseenesestki hooli ja kui see endast ei hooli, siis ei hooli teistest ka muidugi tööta vähem. Me olime kõvasti töötanud 10 aastat rohkem kui keskmine soomlane ja mis nad on ette näidata. Asi on see, et palju meie tööst on läinud üksteisele vastu töötamiseks töötanud vähem, aga rohkem koos? Jah, mul on öeldud jah, väga õige ja meie liitriigikogu liikmed, valitsusliikme, kõik, nemad peavad hakkama eeskuju näitama. Eks me siis tule kaasa. Teade, ainus otsest mõju saame avaldada, keda me otseselt mingil väiksel määral vähehaaval muuta saame. Vaatab meile p.