Tere õhtust. Täna meenutame ott kooli. Mina olen Riina Eentalu ja kõigepealt aitäh kõigile, kes seda saadet teha aitasid. Kuni 30. eluaastani ma ei kujutanud ette, et minust saaks ajakirjanikega muutus, tuli väga järsku. Kahjuks natuke hilja oleks pidanud varem need inimesed võib-olla jõuavad elus kaugemale ja teevad rohkem pära, kes nooruses oma kutsumuse leiavad. Aga mina olin enne seda metsatööstuses mehaanik. Ja mäletan oma esimest kirjatükis, oli 58. aastal istusin metsas kännu otsas elektrijaama lähedal ja töökäsu taha külje peale. Panin kirja oma esimese jutu, seda oli väga meeldiv, väga kerge tuli iseenesest ja ajakiri noorus selle aeg sellega kohe avaldas. Hilisemad asjad, mis ma elus teinud olen, tulevad väga suure vaevaga ja üldse mitte enam niisuguse hea tundega, et ma seda esimest korda tahaks veel korra tagasi, et midagi nii kergesti kätte tuleks nagu esimene jutustest tuleb. Selle jutu rääkis ott kool oma 60. sünnipäeval, 12. novembril 1990. Tänavu paari kuu pärast oleks ta saanud 70. Aga nüüd on ta juba ligi nädal aega Kunda surnuaial. Haigus ei küsi ja täna räägivad koolist teised. Ta ise on ka, aga paraku arhiivilindilt. On küsitud mõnikord, mis on minu arvates sündmus. Tulen tagasi mõned nõupidamised, konverentsid, märkmik pungil tarku mõtteid, enamust siis ka sündmust minu jaoks ei olnud. Läheb traktori üle põllu, luitunud kõrt 600-ga mullaks pöörates on sündmus või laotakse kive müüriks. Lühidalt sündmus minu arvates ajakirjaniku jaoks on, kui inimene muudab tööga keskkonda elamiskõlblikuks, kui tahe viib mehe läbi hallist kivist. Sündmus on visalt sihikindla inimese avastamine. Ajakirjanik Juhan Aare ajakirjanikust ott koolist. Ott kool oli ju ajakirjanike jaoks, kes tulid kas lehetoimetusse või raadiosse tööle 60.-te aastate lõpul juba tuntud nimi ja tuntud hääl. Ja ma olen väga pikalt Aja jooksul alati imetlenud seda kui viimistletud olid oti esinemised ka siis, kui ta tegi tavalist Päevakaja lugu. Tal oli sõna ja mõte alati püütud nii täpselt paika panna. Et noh, midagi ei logise ja midagi ei ole paigast ära. Ja ma arvan, et nendel põhjustel kujunes otist üks neid väheseid ajakirjanike Eesti NSVs kellega arvestati, kelle sõna maksis kindlasti teda paljudes kohtades eriti ei sallitud, nagu valge maja või keskkomitee või ministrite nõukogu Toompeal tol ajal võib-olla kusagil mujal, kuid, kuid tema sõnaga arvestati ja minu arvates teine fenomen, mis on oti puhul väga hästi ja reljeefselt välja joonistunud, on see, et ta oli alati Virumaakeskne mees kuid nendes probleemides, mida ta Virumaal nägi, oli alati rohkem sees kui ainult Virumaa probleem. Nendes oli alati midagi üldistavat, midagi niisugust, mis käis kogu Eesti kohta ja mitte ainult võib-olla võib-olla isegi aeg-ajalt ka kogu Euroopa kohta, eriti, mis puudutas keskkonnakaitse ja, ja loodushoiu teemasid. Nii et oti puhul me alati niimoodi imetlusega jälgisin, Ta, kuidas ta kusagil mõne ühismajandi või surma jäädi tegevustes, nägi alati selles kohalikus mastaabilt suhtelises väikses probleemis, niisugust üldist olulist ja sageli seda, mis puudutas inimese tegevuse eetilisi külgi. Niisuguseid moraalseid aspekte. Ja, ja seetõttu ma arvan, ott oli, oli paljudele, kes tulid ajakirjandusse ja olid seal alles suhteliselt vähe aega olnud. Tõeliseks eeskujuks. Ja sellepärast, et ott oli niisugune, nägi ta probleemi seal, kus teised lahtisi silmi mööda käisid või sõitsid. Lugu maantee ääres augustist 1987 on hoolimatusest ja seetõttu pole aegunud nüüdki. Ma tulin nimelt siia suure tee äärde et see jutt ära rääkida. Kümned tuhanded sõiduautod on teedel, linnast maale ja maalt linna ja linnast linna, auto auto järel, kõigil on kiire. Kahel pool asfaltteed on põllud põldudel üsna raske viljakoristus. Asfaltteed lõhuvad majandi funktsionaalset tervikut. Põllud ühel pool viljakuivatid hoidlad, masinakeskused, teisel pool teed. Kui linnas poleks valgusvoore, ei pääseks paljude autud liikluse tipptundidel kõrvaltänavalt peateele. Põlluteeotstele valgusfoore pole pandud viljaveoautod kombainid, traktorid ootavad asfaltteest üle pääsemiseks 10 minutit veerand tundi. Piltlikult öeldes. Töömees ootab lustisõitjate taga. Olen näinud Viru kolhoosi põllu ääres ootamas korraga kolme viljakoormaga veoautot. Lage sirge tee. Kaugelt näha, missuguse autoga keegi üle tee püüab pääseda. Viljaveoauto tunneb ju alati ära tema Carti kõrgenduste ja puldani järgi. Ja on tegemist. Sohver saaks raske masina kohal võtta, kui ta sellega hakkama saab. Juba tuleb uus sõiduauto peale. Aga ei ükski sinine, punane, kollane, roheline sõiduauto, vähenda kiirust. Heal juhul uudistav kõrvale pilk, näe, lõikavad vilja. Liiklus määruslikuga liiklusviisakus austust leivavilja vastu paika ei pane. Liiklusmäärustiku nõudmine on ühene. Kõrvad tulija peab peateel sõitja läbi laskma. Aga töömees peaks olema alati peateel. Kust oti lood pärit on? Kust on tema põhija tugevus? See 30 aastat, mis ma olen raadis olnud, olen ma olnud ikkagi maal, elan praegu maal, mere ääres, 30 meetrit on maja merest eemal majakene. Ja kõik need asjad, mis ma olen raadios rääkinud, ma ei ole neid ise välja mõelnud. Mul on olnud head õpetajad, need on needsamad küla inimesed. Cum oma mõistus otsa saab, siis ma lähen alati küsinud kellegi käest ja kui kaks-kolm inimest arvavad ühte asja, siis ju see õige on. Tundis ja teadis seda elu, millest ta rääkis ja kirjutas ta tunnis selle vastu sügavat ja pidevat huvi. Ja see andis aluse veenvalt ja visalt võidelda asjade eest, mida ta pidas tähtsaks südameasjaks, oleks tema puhul täpsem öelda. Fosforiidisõda ei käinud veel, kui ott fosforiidikriitika ajakirjandusse tõi, meenutab Johan Aare. Kott oli kindlasti üks neid ajakirjanikke, kes tegid algust fosforiiditeema avalikustamisega Eestis tol ajal ja vot siin tuleb nüüd vaadelda avalikustamist kahest aspektist. Kui ma kirjutasin raamatut pealkirjaga fosforiidisõda, siis ma uurisin läbi praktiliselt kõik ajalehtedes avaldatud ja ka ajakirjades avaldatud artiklid alates 40.-te aastate keskpaigast. Ja me näeme, et mõningaid teateid fosforiiditöötlemisest Maardus ilmus ka 50.-te aastate teises pooles ja kuuekümnendatel aastatel hakati rääkima, eriti 60.-te lõpupoole hakati lekkima Toolse fosforiitidest ja see ala vanematest võimalustest. 70.-te lõpul hakkasid tulema esimesed signaalid sellest, et Virumaal on palju suuremad maardla veel ja 80.-te algul jõuti siis selle Rakvere ehk kabala maardla avastamiseni. Ja üsna palju on neid artikleid, mis kirjeldab seda, et Virumaal fosforiiti on ja ütleb, et seda võiks töödelda ja, ja õnn ja rõõm saabub Eestimaale seoses sellega. Nüüd fosforiidi teema, teine pool. Selle teema käsitlemine ajakirjanduses on on seotud kriitilise hoiakuga. Ja vat vat kriitilised noodid hakkasid Ma ikkagi alles 80.-te teises pooles. Siis, kui Gorbatšovi poliitika oli võtnud niisuguse salastamise kate loodushoiuga seonduva info pealt ära ja, ja üks esimesi mehi, kes hakkas fosforiiditeemad kriitiliselt avaliku sees vaatama, oligi ott kool, nii et ott, kooli roll fosforiidi teema kriitilise käsitlemise toomisel Eesti meediasse tolleaegsesse ajakirjandusse oli kahtlemata väga suur edasiste sündmustega käigus ote üsna paljudes raadiosaadetes ka Päevakaja lõikudes käsitles jätkuvalt nii 87. kui ka 88. aastal fosforiiditeemat ja ma mäletan, et üsna palju on neid artikleid arhiivis ajalehes punane täht, kus ta oma mõtteid ja seisukohti jätkuvalt üsna põhjalikest kirjatükkides välja tõi. Ja jällegi nendes kirjutistes paistab silma Oti noh, niisugune meisterlik sõnakäsitlus ja, ja, ja ka nendes noh, võib isegi öelda mõnevõrra rutiinsetes artiklites ta ikkagi väljendus teatud määral ka kui kirjanik, kui, kui niisugune loodusfilosoofia ja inimene, kes, kes lihtsalt on loodud sellisena, et ta peab mõtisklema selle üle, missugune on inimese, tema kodu, tema kodumaa roll kogu selles meie kirevase keerulises elus, et mida ta siin ikkagi teeb ja tegema peaks ja kuidas oleks õige ja, ja miks on nii nagu on ja nii et nii et ott on just mulle meelde jäänud sellise väga hea raadio häälega väga täpse sõna ja väga tundliku ühiskondliku närviga ajakirjanik. Ott kool, ajakirjanik ja kirjanik Ott ütles, et kirjutad. Ta oli tema jaoks kergem kui rääkida. Ja kuigi ükski neist juttudest olukirjeldustest ja eelkõige näidenditest ei tulnud enam kunagi nii kergelt kui see esimene, mis kännu peal põlve otsas kirja sai. Ta kirjutas ja jumal tänatud, et kui kirjamees kirjandusteadlase Oskar Kruusi pilguga Noh, tema kuulub nende kirjanike hulka, kes alustasid ajakirjanduses ja mõnetis ehk sarnaneb näiteks heinad maasiku teega. Algul kirjutasid nad joone alla pärast ka joone peale. Tollal olid väga moes kõnet olukirjeldused. Onu kirjandused muutusid juttudeks jutud jutustusteks või ka näidendites. Erinevus Einar maasiku ja ott kooli vahel on, eks selles. Ott Koolil oli väga suur ja, ja näitekirjanikuanne, mida maasikul ei olnud. Kool oli rohkem lüüriline näitekirjanik ja hilisemates näidendites isegi ta nägu muutus psühholoogilisemaks ja võib-olla ka romantilise maks. Näiteks juba see selline psühholoogiline sümbolistlik laad ehk esineb Pärnus 84.-le vastad lavastatud näidendis mustaga, Ozzy öösel ei näe. No näete, pealkiri on juba selline omapärane, seal taga on juba sümbol. Kutsun teid, aga mis võib-olla veelgi olulisem on rõhutada ott kooli poolt ott kool kirjutas maainimestest ja neid maainimesi oli tol ajal nii jutukirjandus kui ka näitekirjanduses vähevõitu. Ja tema siis täitis selle olulise lünga. Ja kuna need perifeeria seeria teatrit just vajasid maa inimesi oma litesse, siis ott, kool aitas neil tõesti selliste maa publikut ka tõmmata ja ja ma pean teda ka ikkagi näitleja kirjandus väga oluliseks ja olen teda siis nagu oma loengutes, kuma pedagoogikaülikoolis pidasin loengut pannud Ardi Liives ja Raimond Kaugveri kõrvale. Mispärast? Sellepärast, et nendel kõigil kolmel oli väike selline protestivaim vastupanuvaim. Nad ei tahtnud sotsialistliku realismi reegleid ettekirjutusi täita vaid püüdsid nendest siis mööda minna ja stamiseid vaid olulisi probleeme esile tuua. Aga need aktuaalsed probleemid tollal ka siis sõitsid vägagi elavat vastukaja publikus, need ott koolinäidendid olid edukad. Alustas ta küll, õieti siis jutukirjanikuna ja tal on ilmunud kolm novellivalimikku. Peale selle pandi ta korra paari. Arva valt, oli ka venekeelses valimikusse. Raamatu pealkiri vist oli ilma juhtumiteta, Valtonil oli mingisugune selline novell. Niisiis ta levis kah keelepiiridest üle. Kuid näidendiga nähtavasti mitte. Kui te siin ütlesite, et võib-olla võiks vaadata ott kooli loomingu nüüd üle ja, ja ehk selekteerida sealt välja ka midagi väljaandmiseks uuesti, siis mis see teie meelest olla võiks? No vot siin on üks raske probleem, näitekirjanike antakse üsnagi harva välja, sest näidendite tekste vaata kuigi palju ja seepärast ju paljud teadjad lihtsalt lepivad masinakirja paljudustega ja ka Liives ja eriti kaugele hädas olevate nende näitekirjandusega. Ajaloos aga kirjandusajalugu hästi ei taha sattuda, sest kirjanduse algu vajab trükitud teksti ja ot kooliga just seesama näda, et temal ei ole neid trükitud näidendeid ja nüüd siis nüüd ähvardabki, siis kuidagi unustusse langemine ja isegi kaotsiminek. Sest Eesti kirjanduslukku kahjuks näitab, et ka mõned eesti näidendite kaotsi läinud alates juba Mait Metsanurga esimesest näidendist, millega avati Tallinnas teater, isegi seda ei ole. Nii et nad võiksid ikka olla. Jah, kui leiaksime sellise kirjastaja, kes suudab siis näidendid kellelegiga maha müüa. Pott koolinäidendist nelja mängiti Pärnu teatris ja neist kolm lavastas Ingo Normet. Maarjamaal Musta kassi öösel ei näe ja reporterid Vello Rummo tegi, kes paljajalu käib. Võeti näidendeid, mängisid ka Rakvere ja Viljandi teater. Aga Ingo Normet on põhiline ott kooli lavastaja. Ma olen lavastanud Pärnus seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel. Ja no eriti ilus mälestus on Musta kassi öösel, ei näe. Mis oli tõeline menutükk, mis vist isegi mitte vist, vaid kindlasti ott kooli parim teos, sest seal on huvitavad karakterid. Ja ta tabas midagi väga olulist sel ajal. See näidend ilmus minu postkasti jõululaupäeval ootamatult võttalises teatud näidendi ja see oli parim jõulukingitus. Siis kohe kevadise näinud ka esietendus Pärnus jätsime mäletada, mida lükkasime edasi ja selle võtsime kohe tegemisse. Ta näidendid peas olid väga olulised, sest ei olnud veel mingit tõelist poliitilist liikumist. Ei olnud rahvarinnet ERSP ma ei tea, kui oli mõttes kellelgi, siis oli väga sügaval põranda all. Ja see oli sügav venestusaeg aasta 84 ja ott koolinäidendis räägiti selgelt eesti keelt, lahati Eesti probleeme. Arutati Eestimaa elu siis südametunnistuse küsimusi. Näidend oli tegelikult niivõrd suveräänne eesti rahva eneseteadvust tõsta sel ajal et Tal ei saanud nagu otseselt midagi külge hakata, küll aga ma mäletan, kuidas siis asjamehed partei keskkomitees kiusasid meil ott kooliga. Sõna-sõnalt see oli siis. Ma ei hakka isegi nime nimetama ott kooli mälestussaates ei ole selle mehe nimiväärtust seda nimetada. Aga ja sõna-sõnalt võeti meid ette, mis see lause tähendab? Teine lause tähendab. Need seal olid huvitavad rollid. Mu eeskätt tundolly, Ungware Stahli hiljem mängis seda osaga Velda otsus. Ta oli väikese koosseisuga näidend. Ta mängis üle 200 korra. Ma ei mäleta, kas kolme või nelja aasta jooksul, ta on olemas ka televisiooni lindistuses, võib-olla siis nüüd televisioon, kunagi mängiks ta uuesti ette. Ja sellest küll niisugused väga head mälestused ja ott kooliga oli minule õpetaja Davy minule Eesti elu ja Eesti maaelu hapetama, sõitsin temaga koos tema autos millegipärast lätlane, et vahepeal oli niisugune pirukas, millega me ringi sõitsime, sõitsime mööda lautasid, käisime kolhoosi koosolekutel. Ott tegi oma reportaaže ja mina istusin kõrval ja vaatasin ott, seletas mulle seda elu. Ma sattusin sellisesse ümbrusesse, kus ma teatrimehena linnamehena kunagi polnud varem käinud. Sõitsime päris mitu korda temaga mööda Eestimaad. Ja ma olin tema Rutja kodus mis oli tollal piiri tsoonby. Nõukogude Gordon oli kõrval aga majalisamaskust praegugi, kust aga lahkus ja luiged olid ka need või vähem kui praegu. Nüüd, kui ott kool pandi puhkama Kunda surnuaiale siis seal, haua äärel anti teie kätte, eks käsikiri, et teie otsustasite, mis sellega teha mis oli? See oli mõned fragmendid uuest plaanitavast näidendist. Ma nägin oti viimati nüüd, käesoleva aasta veebruaris, siis ma käisin ühel päeval. Võti seal, tema rutleja kodus, samas ta oli juba pooleldi halvatud, ta rääkis vaevaliselt, liikus raskelt. Ta oli üsna mureliku olemisega endist elurõõmu ja niisugust vitaalsust ei olnud. Ta ütles, ta kuulab raadiot palju, vaatab televiisorist uudiseid, loeb, paneb midagi aeg-ajalt kirja. Ütlesin seda, et ta võiks ju oma kogemusi ja mõtteid nüüd vormide kas või mingiks mononäidendiks mingiks uueks tekstiks. Lubas sellele mõelda. Ja kui ma nüüd sain paarkümmend lehekülge, oli näha, et mehe kirjutatud, kes teeb niisugust lõpparvet oma eluga ja olemisega. Kas nendest tuleb etendust, on praegu vara öelda, sest see eeldaks juurde kirjutamist, materjali juurde muretsemist. Kindlasti annan originaali kirjandusmuuseumisse kunagi, aga natuke peab veel mõtlema selle materjaliga. Ott rääkis eesti keeles kõige laiemas mõttes. Seda on kõik öelnud. Mis mul ott koolist kõige rohkem meeles on ja ma arvan, et mitte ainult minul, vaid suurel osal raadiokuulajatest suurel osal Eesti elanikest, Zolotko liha hääl. Tal oli eraõieti tänuväärne raadiohääl, hääl, mida ei aetud mitte kellegagi segi. Tal oli väga suver, näen esinemisviis mis mõnikord võib-olla mõnes tekstis ka natuke ärrituste Dodgoolile targutab. Kuid neid ott, kooli mõtisklusi, mina neid targutusteski nimetaks oli väga hea ja kosutav kuulata. Rääkis justkui samadest asjadest, millest ajalehed, milles pidigi rääkima ja oskas sellest rääkida eesti keeles. Ta rääkis sellest nii, et inimesed said aru, et näiteks eesti mees nendega räägib sest tema mitte ainult hääl, vaid ka tema sõnavalik tema lauseehitus väga eesti. Ja mäletan minu isa Leo Normet, kes on samuti kes oli samuti läbi-lõhki linnamees tegeles 20. sajandi muusikaajalooga ja kõige muuga. Tema armastas väga koolisaateid kuulata, kuigi tal maaeluga midagi otseselt pistmist ei olnud. Aga ta ütles, et teda huvitab teda, talle meeldib vodka, raadios räägib, et see on tema jaoks seda, mida ta ei tea. Siit küsimus kõigile, kes inimestega räägivad raadiost, kõnepuldist, valimiste kihutustööl. Oskate ikka eesti keeles rääkida kõige laiemas mõttes nagu ott oskas. Vaid kooli sünnipäeva usutluses uuriti, et ta hakkab kaotama oma Iru keelt. Nojah, teine kolmas välde, kui Karl Ader tegi meile keeletreeningut ja, ja seal ta esimest korda ütles mulle, et Ma olen põhja Eestist, ilma et oleks teadnud, kus ma olen ja see pani mind pani see väga imestama, et kust ta teab, et ma olen põhja Eestist, see on mitte nii palju, et ma oleks selle ära atlikud tahtnud ära unustada, vaid ikkagi see, et palju loed ja, ja paljude inimestega räägid üldse, hakkavad ju Eestis murded kaduma ja niisugune isikupärane kõnega kahjuks kaduv. Raadios mulle ka mitmed öelnud, et tahaks, et sa räägiksid oma kodukeelt. Rahvaga räägin ma ikka kodukeeles. Porsas põrutas üle põrandani, Tarvasid, sarad krõbisesid. Vaata umbes niisugune stiil on, kumba malla selja, seal on oma keel täiesti olemas. Olen Toolse küla poiss ja meil on meil kohapeal on ikka selline tugev soome mõju on olemas. Palatalisatsioon puudub ja välde on ikkagi teine-kolmas ja, ja eriti annab see tunda, kui inimene napilt räägib, kui ta tahab sulle öelda lühidalt ära midagi, siis ta rõhutab seda sõna ja siis tulevad ka need sõnad tugeva rõhuga ja vältetelevadesti veel. Mis mees, see ott kool oli või kuidas seda piiri tõmmata, kus ajakirjanik, kus kirjanik, kus inimene Juhan Aare. Kindlasti ei olnud ott lihtne inimene ja, ja kindlasti on, on ka selliseid, kellega ja ta oli võib-olla teatud määral konflikt ses olukorras ja, ja kellega ta ei pruukinud olla ideaalselt läbisaamist. Aga selle selle jutu juures ma tahaks meenutada Juhan Smuuli minu meelest surematut lauset, kui ta ütles. Kui ta ütles mõnda kohta, et no nii kehv mees, ma ka ei ole mul ühtegi vaenlast, pole. Agronoom Õie Reineberg sain aasperest kätte telefoniga. No esimene asi, mis mulle meelde tuli, oli kohe, et ta oli niisugune väga meeldiv ja särav inimene, tema oli ükskõik, kas tegid väga ametlikku intervjuud temaga või mida mida iganes, ükskõik kus me ka ei kohtunud, siis ta oli niisugune. Tegelikult oli väga sõbralik, laval. Igatahes võis temaga rääkida ja siis mul tuleb nisukene uuritav seik meelde ja just ta oli siiski ka ettearvamatu, kui ta ütles sulle, et ma tulen, tahan sinuga vestelda, siis sa iial ei teadnud, millest ta rääkima hakkas või mis tema tema teemaks oli. Ja siis on, mul on niisugune hea asi meeles, tuli autost välja üks suur sületäis oli lilli ja, ja, ja, ja taimi ja, ja kõiki vilja, kõike tuli suur sületäis oli korjatud ja siis tuli minu juurde, istusime maha ja siis hakkasime siis vestlema ja siis tema hakkas minuga noorimad, noh. Kus need kõik on pärit, mis tema nüüd korjas selle aja sees, kui ta minu juurde jõudis, nüüd akverelliks seemnesid, vestlesime, mõtlesime ja, ja, ja noh, ta tegi nagu väikest testi niimoodi, et kust need võetud hulgas, kust see võetud, kelle põllult ja nii ma ütlesin, need ei ole minu põllult ja ja ausalt öeldes asjad läksid ikka äkkega. No ta oli niisugune tore inimene, väga loodussõbraliku ja, ja see on kohe üks niisugune asi, mis oli, oli ja meil oli veel niisugune Tore asi oli ka, et vaat meie nagu ühtlasele olime võimelised, kas me nagu lahilibeline tuli veel? Me koledasti neid komplimente ütlesime alati. Kuigi me kõik teadsime, et ega me pole mingid maailma Kavnitserisega kõiketeadjad. Aga noh, naer jätkus, tuletage meelde mõni kompliment, mida noomilt komplimente, noh, kuna me olime mõlemad nisukesed väikest kasvu, siis siis me arvasime, et me oleme ikka suured suured ja, ja kole ilusad ja aga no kui niimoodi tõsise asja juurde minna, siis oli mis tema muidugi alati see oli tema nagu selleks, kui ikka vestlesid tükk aega jutu peale läksid ta ikka vallutasiga tohutult südant maarahva pärast. Ja üldse nagu selle, et mis sellest Eestimaast ikka saab. Aga see oli siis nagu noh, kui kõik olime ka lõpetanud ja panime oma mikrofonid kokku ja hakkas juttu rääkima, siis veel tükk aega rääkisime. No need olid niisugused teemad, mida oleks võinud ka seda üles kirjutada ja ei võta seda kõigile ja jagu. Nii et tema ei tulnud niimoodi viieks minutiks kohale, ei teinud oma lugu ära, ei, et ta hüppas ja ütles, et vaat need need küsimused ja vasta palun ära ja ma lähen kohe edasi, et me olime vahetiga ikka palju ja sõitsime ringi, käisime ja. Rootsi aja lõppu saime siis palju, rääkisime noortest. Arutasime neid probleeme palju, mismoodi? Tol ajal, no kuidas elu edasi, nagu noortega oleks võinud minna. Ja kõige huvitavam oli see, et ikka kolhoosiaja lõpus viimaseid kui tegime, siis me hakkasime rääkima juba vanadusest. Mis meid siis ootab ja? Kuhu me kõik siin trumpi med oleme juba pensioniikka veel, arvan, et millestki suurtelt saame kasulikud olla, küllap saabki olla, ega siis ei pea ju kõik ainult tööd tegema. Aga võib-olla oma mõtete asjadega vaid ikka natuke välja tulla ja kellegile kasuks ka olla. Kas tal oli ka neid inimesi, kes teda ei sallinud? Et ma arvan, et oli, miks? Ega tali küllaltki ta siiski otsekohese ütlemisega ta ütles maha selle, mis ta mõtles ja ega ta ei, ei arvanud niimoodi, et et kui sina oled, et pardcomi see või see sekretär, et siis tema ei ole julgenud midagi ära öelda. Ütles küll, ütles küll ja, ja kui ta ei öelnud niimoodi lausa otseselt enega nimedega läbi, siis ridade vahelt võis alati välja lugeda. Tark inimene oli jajah, nii et kindla peale oli, oli kohti Gustagi oodatud ei olnud. No seda ma arvan küll, et ta võis nii olla. Ta tuli probleemi juurde, muidugi ta tuli pehmelt ta ei tulnud niimoodi, et noh, lausa kohe nagu lajatame, ta jõudis muidugi selle ivani välja, aga ta jõudis nagu kuidagi nagu pehmemalt sõbralikumalt. Kuidagi ega ta sellegipärast ei ütle, et ainult ainult headest asjadest kirjutades mitte seda ei, seda kindlasti mitte ei olnud niimoodi, aga, aga noh, ta laiatama nagu ei tulnud ikkagi kuulas ära ja juurdles seda asja, nii et munad ja et minul on küll temalt kõige niisugused paremad ja sõbralikumad muljed ja üldse niisuguse inimesena ka oma ajakirjanikuna muidugi ei analüüsi teda selles mõttes, et noh, ma pole professionaal, kes ajakirjaniku analüüsiks või inimlikult ja inimlikust seisukohast võttes, siis ta kutsus alati lugema ennast ükskõik kus ta ei võtnud sõnade teda loeti ja loeti, palju kuulati, kuulati palju ja ikka see, kui juba ott kool hakkab rääkima, siis see ikkagi kuulati, sest teati, et noh, ta räägib lihtsa inimesega. Ta räägib arusaadavas keeles, seda peab küll ütlema, ega ta tegi intervjuud ka alati niimoodi, et et noh, arutlusele on ka niisuguseid olnud, kelle ma pärast pidin pahandama, et ma ei ole ju niisugust juttu rääkinud. Kas vetika kunagi niisugustes? Ei ei olnud veel nii, kui me ära läksime, siis lahku läksime, siis me võib-olla veel oma mõtet kordasime üle, meie mõtted olid sellised, et noh, isiklikult kui nüüd takkajärgi niimoodi analüüsida, siis ta oli ikkagi suur ajakirjanik. Kahju, et tema elu nii liike oli. Ja siis see ott, kes oskas metsaga kõnelda kes oskas vaikust sõnadesse panna või metsapilti lindu ja looma maalida sõnadega kes oskas karu jälil käia. Ta on minu lemmikloom ja kui mul vähegi võimalik on, siis ma jälgin tema eluviisi kõnnin metsast tema jälgedel ja vaatan, kus ta on midagi söönud, kus ta on tööd teinud, tähendab, kände uurinud ja nii edasi. Ühel talvel on mul olnud õnne oma karuga valvata, kuidas ta magas. See alguses arvasin, et allikavesi annab läbi lumeaukudest sooja ülesse auru, aga maadel olles selgus, et oli emakaru oma pojaga olnud seal. Ja see oli siis, kui lumi ära suvas ja metsa all oli ühes kohas natuke veel lund, siis seal lume peal olid suured ja väiksed karu jäljed ja selle järgi ma sain siis teada, et talvel käisin teda vaatamas, justkui niisuguse aindlusega ta ikka seal on, kahtlesin, aga kevadel oli kinnituseta tõesti oli, ja üks talv on mul olnud oma karu. Kas ott oskas looduses käia ja mida see loodus tema jaoks tähendas? Fred Jüssi. Loodusetunnetus oli tegelikult tema tegevuse ja tema maailmakäsituse ja tema elule lähenemise aluseks sest loodusetunnetus on kõige sügavam tunnetus. Kas ta oskas, seal jäi ja ta käis seal palju ta käis seal üksi, me käisime koos. Ta käis seal koos noortega üliõpilastega, ta käis koos inimestega mitmetest ringkondadest. Aga ta tahtis väga seal käia. Ja ta otsis taga, leidis sealt vastuseid küsimustele mida elu tema ette asetas inimeste seas elamiseks aegadel. Minu arust oli ta üks niisuguseid mehi, kes elas kahte elu. Üks oli see, mida ta elas kokku kõlas loodusega, nii nagu me seda mõistame üldiselt ja teine oli see, mida ta elas siis sotsiaalse olendina, inimolendina, ühiskonna liikmena. Ma puutusin temaga kokku 60.-te aastate lõpul ja 70.-te aastate algul, palju harisime nagu ühte põldu. Aga me tegime seda mõlemad omal viisil. Ja me, me kõnelesime sel ajal palju, me käisime koos Leedus ja me käisime koos läänesaartel ja me käisime koos Virumaal rabades. Ja mis see inimene siis ikka muud teeb, kui arutleb kaaslasega oma kõige lähedasemaid? Või südamelähedasemaid asju? Ja, ja sellele oli ta väga aldis. Ma võiks öelda koguni seda, et ta on üks üks oluline osa mu hingeharidusest, sellepärast et ma puutusin kokku. Ma puutusin kokku väga tundelise, väga tundliku inimesega tol ajal. Ta avanes, ta oli ju sissepoole pööratud. Aga tema sissepoole pööratus. Sellel oli üks oluline tahk, kui oluline külg sellel nähtusel. Me kõik tahame muuta maailma aga paljukest neid kõigepealt pilgu endasse pööravad, kui nad hakkavad otsima vastust küsimusele, kuidas seda teha. Me tahame kõik muuta maailma paremaks. Ja ott ei olnud muidugi selles mõttes erand. Selles ei kahtle vist keegi, kes teda kuulas. Võib ju öelda, et olnud paljude kuulajate paljude lugejate maitse. Aeg-ajalt võis ajakirjanduses niisuguseid vihjeid tema tegevusele tema loomingule. Ta oli loominguline inimene kindlasti ja väga loominguline. Oma olemuselt juba võis niisuguseid vihjeid leida, aga minu arust neil aegadel kui mina nendega kokku puutusin, siis tulenesid need ikka vihjajast. Ja mõne kirjutaja või mõne ütleja mõttemaailmast. Kõike peab olema. Aga vahetevahel ma mõtlesin, et tantsida teab, kuidas ott seda vastu võtab. Sest nagu ma ütlesin, ta on tõesti tundeline natuur. Tundelise loomusega inimene. Kas ta oskas seal käia? Seal looduses, sellest vist oli küsimus. Ma arvan, et oskas küll sest ta ka õppis, ta püüdis seda, seda peab õppima, end avada, olla avatud sellele, mida. Mida ta seal kogesime, mida ta seal. Mida sa seal jah, koges, nägi, tundis, kuulas, Ta oli raadiomees ja naeraska kõrvadega. Ta kuulas aga väga hästi ja väga hoolikalt ümbrust ja. Minu arvates ta oskas seal käia, ta käis seal ka vahel öösi ja käis vahel üksi. Talle meeldis ennast proovile panna, mitte selles mõttes, et seal raske seljakotiga üle üle tüma soo, lähed vait. Vaid sa võid minna ilma kotita ja ikkagi ennast proovile panna. Mitte füüsiliselt, vaid pigem vaimselt või ka hingeliselt, miks mitte? Kui ott kool pandi eelmisel laupäeval Kunda surnuaiamulda, siis jäi sinna hästi kivine kalm. Nii kivinenud, no aga see oli otimaa, mida ta ära narrida ja üles hankida ei lasknud. Üks tee on saanud otsa, elu läheb edasi ja kevad tuleb ikka ja jälle ja tuleb märtsitunne. Nutita. Aga tema tehtule mõeldes sisikaga otiga. Ükski kevad pole tulemata jäänud ning kõige tähtsam näib olevat õigel ajal laulma hakata nagu kakulised, kes esimesel võimalusel oma pille proovivad ja õigel ajal ärgata, nagu lepa ja pajuubades. Kevade ennast õigel ajal liigutab.