Tere hommikust, kell sai üheksa, te kuulete Eesti raadio kolmandat programmi. Täna on laupäev, neljas jaanuar paar sõna selle kohta, mida täna võite meie programmis kuulata. Kõigepealt sõnasaated. Kella üheksast 10-ni on meil eetris meeste saade, niisiis kohe pärast seda pisukest saatekava teadet saab sõna vana raadioajakirjanikke Erni järvsoo kes elab praegu Loksal ja elust seal Rahu tänavas ta meile räägidki. Seejärel on kella 10 ajal võimalik kuulata meie programmis Eesti raadio kümneseid uudiseid ja seejärel kordame. 1978. aastal jõulude ajal esmakordselt eetris olnud Aleksander Suumanni luulekava ei hõbepajust mööduda saanud. See on lindistatud Vilsandi saarel. Aleksander Suumann loeb seal oma luuletusi ja helitaustad on valinud Fred Jüssi. Niisiis veerand 11-st 11-ni oleme koos luule ja loodusega. Seejärelsõna saatest pool 12 kõneleb Hardi tiidus skandaalsest legendaarsest kuningannast Mari-Ann tualetist naisest, kes Läks oma mehe järel tapalavale. Ja kell üks lülitume Tartu lainele, sest siis alustab Madis Ligi otsesaadet ekspertstuudio ja juttu tuleb siis Tartu Ülikooli taas avatavatest kliinikutest. Ekspertstuudio ajal on võimalus helistada Tartusse ja küsida asjaomaseid küsimusi telefonil 30 225. See on siis tark suunatelefon ning seejärel pool kolm kordame. Sergei Stadnikov, Vi. Saadet süda mäletab. Ta kõneleb meile vanade egiptlaste uskumustest seoses südamega. Muusika saatis ta ka nõnda palju, et täna valib muusika Tiina kuningas ja esimene suur muusikasaade algab kell 11. Seal tutvustab Tiina kuningas meile Franz b muusikat, tema operetist imeilus galate ja siis aga kell 12, null null algab meie tavapärane laupäevane telefoni, soovikontsert ja soove hakkame vastu võtma alates kella 10-st telefoni neli, kolm neli neli üheksa, üks telefonisoovikontserti telefoni siis neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja soovid on eetris 12-st kella üheni. Ja veel muusikasaateid. Nimelt kell kaks laulab Barbra Streisand ning pärast kuuldemängu milleks olnud Elaboris Sandratski kuuldemäng 13. kukepoeg, kuuleme valikut. Tiina kuningamuusik kast ja kõigepealt siis ooperi intermetsasid Jöteboris foonikute esituses järjerantoninud voosaki kontsert tšellole ja orkestrile haamoloobus 104 ning siis Heiki Armando laulutsükkel segakoorile põhjamaiseid pilte, seejärel aga Kloote püssi ja Morris Ravelli loomingut ning kella kuuest alates on Eesti raadio kolmandas programmis esimese programmi saated. See oli siis väikene ülevaade tänastest saadetest. Soovin, et laupäevane päev oleks teil Eesti Raadio kolmanda programmi seltsis mõnus ja meeldiv ja tega vajaliku agarusega meie otsesaadet teleniisiis. Tartu ülikooli taasavatavad kliinikud, mis algab kell üks ja läheb eetrisse Tartust ja ka telefonisoovi kontserdile, mis algab kell 12. Emile telefon, nagu ma ütlesin, on 44, neli üheksa üks kaasa lööte ja saate seetõttu ka seda programmi omaenese näo järgi teha. Niisiis head kuulamist ja kohe algab Järvsoosaade elust Rahu tänaval. Lahemaal on kaunis Loksa Merila on. Laine laulab päeva, Toomsalu paar kimbutab veel, kuid tunne öökogul viljapõldudest jutustavad Nevad sulle veegolhoosi. Kui kõik Jäävad tihti aega väisi taanduks jääb aken laule. Sa põllud pole heldet, pesi seal ja koheli kõik, mis näha põllul, farmis, meie käed on teinud põllul vilja kõrged saagid, karjatoodang järgib neid selles kõik kolhoosiperel andnud oma päevi. Neetud viligasvad, karid jäävad siis ei vabaks aega, väisi taandus. Ei ole rahulikku elu Eestimaal ei ole rahu rahu tänavas sest nüüd vennaarm on lõppenud, ilm nurjustega täidetud või nagu kirjutas Edgar Savisaar möödunud aasta 13. septembri sirbis. Neli kuud teevad murelikuks küll. Kui ei õnnestu säilitada poliitilist stabiilsust, siis võib saabuda selline jagamise ja ümberjagamise aeg. Millal vend ei tunne venda? Tsitaadi lõpp ja peaministri prognoos, paistab seegi kord paika pidavat. Rauda, samas pole rahulikku elu olnud viimase 30 aasta jooksul. See on pärast seda, kui sõjavägi tegi tee hõgendusi. Siis sai Rahu tänav ka asfaltkate ja algas üks igavene autode voorimine. Mida aasta edasi, seda enam rikuvad bensiinikärud ka Rahu tänava õhku. Inimohvreid õnneks veel pole olnud, kuigi kalmistu kurvis kaks meest on otse pannud. Igatahes on aga õunad ja marjad saastunud mürgiste bensiini aurudega. Nüüd bensiinidefitsiidi ajal on elu hoopis rahulikum, sellepärast peame pöialt, et niimoodi jääkski. Kuna suri tegemine on saanud nii-öelda normiks, nagu Mihhail Sergejevitš valitsemise algusaastail pidi raskus saama nõukogude inimese elunormiks. Siis pannakse pihta ka Rahu tänavas, aga meie oma pahandusi ilmarahva ette ei too. Küll, aga rahvas vargapoistega hädas, murtakse isse, vahel isegi paar korda nädalas läbi katuse ja lae ukse ja akna sest lukk peab ainult looma. Ja on juhtunud isegi seda, et vargapoisid tabatakse. File aasta pekstakse või postitatakse mõni mees surnuks. Juss peaga vihavaenust või oma lõbuks. Viimane mõrv oli 13. detsembril. Plusspoolele kirjutame vanema rahva järeletulijate kordaminekud eesti rahva iibe tõstmisel. Meie noori rahvas, elagu nad siis Loksal, Juurus, Tamsalus või Tallinnas pole mitte ainult kui virgad töömesilased, vaid ka kui virgad ö, mesilased. Ikka nad leiavad mahti öötundide Liibele mitte ainult mõelda, vaid mõtet ka teoks teha. Eesti vabariigi lõpuaastail muretses president päts tühjade hallide pärast. Rahvas võib nõndaviisi oma eksistentsi hoopis lõpetada. Meie praegune valitsusjuht nõndamoodi ei arva. Tema on korduvalt kinnitanud, et Eesti rahvas jääb püsima ja sotsioloogid vaid sogavad vett. Eks valitsusjuht tea ju ise kõige paremini. Puhas see raha siis välja võetakse kõiksugu soodustused väljamaksmiseks, kui noored eesti pered otsustavad asja tõsiselt kätte võtta. Ma arvan ja see on minu isiklik arvamine. Savijalgadel valitsusajal seda küll ei juhtu. Aga niikaua kui peaminister ja sotsioloogid üks nii teised naa sellest iibe probleemist aru saavad ja selle üle vaidlevad annab rahu, tänava generatsioon kõigile kiiduväärt eeskuju. Kas nüüd just iga loos võidab, aga noh, 10-st kaheksa küll. Kümneb perekonna peale tuleb praegu 42 koolieelikut ja esimeste klasside joonitsut Siiet julgesti üle harju keskmise. Kas just etalon perekonna taga järgimist vääriv ettevõtlikkus küll, kuid mede meeste ja naiste ponnistused on siiski köömes. Pealegi paljud elavad mujal harjus või lehvivad linnakive. Ja Loksal on eestlaste osas kujunenud sünge seis. Tänavu sügisel läheb Loksal Eesti kooli esimesse klassi ainult väike Toomas Teeerrn. Vähemalt praeguste kursside järgi ja siit kerkib küsimus. Millal tuleb Loksal eestlaste jaoks punane raamat sisse seada? Kas tuleb seda juba tänavu teha ja kas väike samas on esimene, kelle me sinna punasesse raamatusse kanname, näete, milliseks on kujunenud meie elu. Kuigi Eesti piir ei käi enam vastu Hiina müüri, nagu 40. aastal lauldi ometi on olemas väljasuremisoht, sest käesoleval õppeaastal õpib Eesti keskkoolis tervelt 92 õpilast vähem kui 1987. 88. aastal vene koolis 40 õpilast. Aga see on peamiselt ära sõitjate tõttu. Arvata on, et muutused on kiired tulema kui meie elu just nõndamoodi edasi allamäge läheb kui senini. Sest kui patseerima alevis, siis näeme vene rahvusest noori emasid title vankri lükkajaid hoopis rohkem kui eestlannasid neid ära kas või sellestki, et nad tulevad tavaliselt laiema rindena kaks, kolm kõrvuti ja kõva jutuga. Üldse aga on meid, eestlasi, Loksal tunduvalt vähem kui muulasi Rahu tänava kohta see jäi meie tänavas, on ainult Volodja ja Olga. Nemad on vanad rahulikud, head inimesed. Taevast vaiksed langeb. Loendaalba käid loomes? Taevas vaiksed. Lahemaa ajaloost saame teada, et esimene pärispea poolsaare küla hara poolt tulles oli Loksa. 1630 31 360 aastat tagasi oli Kolga mõisa vabatalupoegade kirjas loks Peter. Selgemad jäljed Loksas ulatuvad seitsmeteistkümnenda sajandi lõppu. Siis olla olnud jõe paremal kaldal umbes praeguse kiriku kohal Loksa küla külaskolm, taluadramaa suurused, kõik kolm peremeest. Peeter Heinrich ja Mart kandsid lisanimed, Loksa Timi, Loksa pole ainuline. Lahemaal on valgejõe ääres Loksa talu valgejõe ülemjooksul Loksa küla, seega siis valgejõgi algab Loksal ja suubub merre Loksal. Umbes pool kilomeetrit enne Pierre suubumist teeb jõgi toomingatega palistatud kallaste vahel lõunapoolse looke. Ja siit kalmistu kõrvalt algab ka rahu täna Rahu tänav, kus bensiinikülluse ajal polnud rahu öösel ega päeval mööda vuhises Volgade Volvod kuus rikastega ministritega tipp kuttidega spekulantide ärimeestega kaasas piga koivalised linnalinnud krohvid, õõd värviga, värskendatud tamme, näärikuus, rahu ja rõõmu. Pühade uus aasta ootel püüdsime endasse sisendada harrast jõulumeeleolu, aga sellest ei tulnud midagi välja. Poeletid ajasid närvid nässu kui jutt. Ta oli jõulupühadest uus aastast. 65 aasta jooksul, mil jõulupühi mäletan, pole selliseid jõulupühi ja aastavahetust olnud. Sõjaaeg ja kolm neli sõjajärgset jõulud ja aastavahetust välja arvatud. Sest elame jõhkruse vägivallavabariigis, kaoses ja korralagedusest. Igaüks võib karistamatult koorida, kaaskodanikku varastada, röövida, hangeldada silmad, pruugiks karta karistust, kui oled vähegi osav poiss ja kui sul on piisavalt nahaalsust. Kui keegi meie valitsusele ja ülemnõukogule hosiannat laulavad, siis on need pätid, mõrvarid ja marotöörid, sest valitsuse vaikival nõusolekul tunnevad nemad ennast turvaliselt. Tavaline kodanik väriseb päevalgi öötundidest rääkimata. Huvitav, kui suured summad seltskond tulude deklaratsiooni kannab? Arvan, et riik ei näe nende käest punast krossigi. Huvitav on lugeda siseminister Laanjärve intervjuud. Eesti ajaleht. 26. november 91 Ta ütleb. Praeguse olukorra kujunemisele aitas kaasa seadusandlik tühik mis ei ole keelatud, see on lubatud. Enne, kui Eesti piir ei ole kindlalt suletud ning siinviibimise kord seadusandlikult reguleeritud ei saa kõnelda kuritegevuse vähenemisest. Tsitaadi lõpp. Kes on süüdi, kas ülemnõukogu ja valitsus? Siseministrilt küsiti, millal lõppeb kurtmine, et politseis on väga väiksed palgad? Vastust. Praegu, kui eraettevõtluses liiguvad väga suured rahad võivad aktsiaseltsid, ühisettevõtted ja teised tõepoolest pakkuda oma turvateenistuses töötavatele inimestele korralikku palka. Need meie praegused töötajad, kes kavatsevad valiku langetada materiaalselt kindlustatuse ja heaolu kasuks peavad politseist lahkuma hakata kemplema ja üle maksma. Sellest ei tule mitte midagi välja. Tsitaadi lõpp. Tähendab politsei ja vabariigi valitsus tõstavad käed üles eraettevõtluse ees eraettevõtlusongi süüdi, selles anarhias. Huvitav. Ja ometi eraldati mulluseks politseile üle 80 miljoni rubla ja ikka on vähe. Meie olekud kaitses ümmarguselt 4500 politseinikku ja ikka on vähe, peaks olema 5600, arvab siseminister. Sinna see meie raha läheb, mida aasta edasi, seda rohkem peavad maksumaksjad oma kukrut kergendama. Jaak Allik arvab 30. novembri rahva hääles, et kaitseministeeriumile planeeritud 100-st miljonist järgmise aasta esimeseks poolaastaks võiks 25 miljonit anda politseile, ülejäänud raha eest aga doteerida küttepuude piima, leiva ja silguhinda. See on mõistlik ettepanekuid ettepanekuks arvatavasti jääbki, sest meie poliitikategelased ja kaitsejõudude ülem on üsna sõjakas meeleorus. Viienda detsembri antenni saates oli valitsusjuht väga kategooriline, sõjaväge on kohe-kohe kiiresti tarvis. Samal ajal aga tuleb ka meie vaprad piirikaitsjad poisid korralikult riidesse panna. Nendele soojad kindad, sokid saata kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Eesti naisliidu esinaine Krista Kilvet kutsus eesti naisi sokke ja käpikuid kuduma. Meie piirikaitsjatele kogemused on olemas. Teise maailmasõja ajal kudusid eesti memmed, naised, käpikuid ka saksa armee võitlejatele, ainult et käpikutel pidi lisaks pöidlale välja kuduma ka selle sõrme, millega päästikule vajutatakse. Igatahes nüüd naisliidu poolt meie memmedel selliseid instruktsioone ei antud. Või kas seda oligi vaja, sest kui läheb ägedaks säru tegemiseks, kas siis on enam aega lastagi kogu aeg peab laadima. Ja nagu televiisorist võis näha, läks see üritus hästi korda. Meie kaitse peab kindel olema ja ongi, sest üüri, kütteleiba ja silgu dotatsioone kavatsetakse kasutada relvade ostmiseks. 105 miljonit rubla kulub selleks. Sise ja välisvaenlase eest. Kaitsmiseks kulutatakse kokku 280 miljonit rubla. Se moodustatud tervelt 15 protsenti eelarve kulutustest käesoleva aasta esimesel poolaastal. Aasta lõpuks tahetakse suurendada kaitsevägede koosseisu 8000 inimeseni. Neist 800 ohvitseri keskmise palgaga 1560 rubla teeb kokku üks miljon 248000 rubla. Kaitsele kulutatakse 45,9 miljonit rubla ja 88,7 miljonit politseiametile, seega tänavu kulutatakse politseile poole aastaga rohkem kui mullu. Terve aasta jooksul tuleb tuttav ette tänavu ikka rohkem kui mullu. Aga tulemusi? Jah ja kuriteostatistika on äärmiselt sünge. 50 aastat tagasi 1941. aasta esimese sõja talve jõulupühade ja uusaasta vahelisel ajal olime meie Eesti poisid, kutsealused Tšeljabinskis Töökolonnist 1044. Miks töökolonnis, aga mitte tööpataljonis ei tea ja mis tähtsus sellel enam ongi, kes ellu jäid? Tänavast saatust ja jumalat, igatahes. Mälestused sellest töögolonist sellest linnast traktoritehasest, mis siis hakkas valmistama tanke rinde tarvis on süngematest süngevad. Nälg ja külm verine kõhutõbi. Mõlemad jäid ellu, läksid seitsmendasse, diviisi, käisid läbi korpuse lahingutee. Nendel vedas, tõenäoliselt on meil praegu vähe järele jäänud, võib-olla 10 15 igast 100-st selleks ajaks viis kuud pärast mobilisatsiooni TÖÖ kolonnis. Olime lõplikult vabanenud, soovunelm ostujõuluks koju. Keegi meist ei kujutlenud, aga juulis-augustis ega septembris ammugi mitte. Mismoodi see kojujõudmine pidi sündima? Igasugused kõlakad käisid eriti kõvad kõlakad sügissuvel Kaasani laagris olles. Kuid sinnapaika kõik jäi, mõned poisid lasid jalga, Kaasani laagrist võeti aga mõni esimesel, mõni teisel päeval kinni, toodi tagasi ja nende üle mõistis kohut tribunal. Teised töörile oli sõjaaja seaduste kohaselt ette nähtud kõrgeim karistusmäär mahalaskmine. Kes me siis olime? 41. aasta detsembris nälginud täitanud surmakutsarid. Haarald, kaaberman oma mälestusteraamatus tagasi vastamisi on selle Tšeljabinski ajajärgu kohta kirjutanud niimoodi ühest Sverdlovski tagant tööpataljonist leidsime üles Paul Pinna. Talv oli karm, rääkisid tema sandaalid ja ihukate vihmama Nendel olukorrast selget keelt. Ise oli ta sellega rahul, rääkis, et suures hädas oli hakanud kaartidelt ennustama. See polevat sõja ajal keeruline, kellel poeg sõjas, kellel muidu elu raske vaja on, vaid inimestele optimismi sisendada. Aitasime siis Tšeljabinski turu vahendusel pinna kõigepealt riidesse. Kusjuures osava äriga oskas ta asju nii ajada, et leidis veel ülejäägi väikese peo korraldamiseks uueks inimeseks saamise puhul, nagu ta väljendas. Üldiselt laabus elu Tšeljabinskis nii hästi, kui see üldse suure sõja ajal võimalik oli. Tsitaadi lõpp? Jah, kuidas keegi elas, pinnad meie seal igatahes ei näinud, kuigi temasugune mees meisse optimismi oleks sisendanud ja meie enesetunnet kõvasti tõstnud. Kõlakad käisid, et linnas on nähtud Eesti valitsuse tegelasi. Peagi selgus, et kõlakatel oli tõepõhi all. Ühel päeval juhtusin seisma seltsimees Olga Lauristini järel gastronoomia saia sabas. Seltsimees oli sõjaaja kohta hästi riietatud, temale müüdi saia ja minule müüdi saia ja ma tundsin ennast päris võrdsena võrdsete hulgas ka Johannes Vares-Barbaruse asukoht päility välja. Ja kutsuti teda vaatama, kuidas elavad Eesti poisid kutsealused kauges tagalas. Sõitiski seltsimees ühel päeval kohane teretas lähemal seisvaid pidi, barakki millegipärast ei tulnud ja päris, kuidas me elame, kuidas toidetakse, milline on tervise ja meeleolu. Toit oli alla sõjaaja keskmise küllap sellepärast, et meid polnud veel tööle määratud. Kaks korda laevas, sooja suvast, vett ja 200 grammi leivanaril lamades piisas sellest esialgu, et hing sees püsiks. Saunaga oli aga hullem lugu, neid paistis Venemaal üldse vähe olevat ja kui siis seltsimehele ühte elusat täid näidati jajah, mustusega kaasas käivad, oli seltsimehel kiire ärasõit, aga paari tunni pärast kupatati meid täi põrgusse ja sauna. Nii palju meist seekord välja tehtigi küllaga, kirjutab Harald tabermann Tšeljabinski perioodi kohta. Veel niimoodi. Tšeljabinski ootasid meid ees eestist evakueerunud suur pere ja pingeline töö õige mitmes vallas. Oru lossitekid ja pesukulusid marjaks tsitaadi lõpp, küll oleks oru lossi pesu ja tekid, mis osakamati president Pätsi tegi, väga vajalikud olnud tema väga raskes elus. Seltsimees Aaberman jätkab tekkide pesu jagati evakueeritutele. Ja Ta oli neile tollal tubli abi. Esmase toole seisnesidki peamiselt evakueerunud elu-olu korraldamises. Peale riietuse, toidu ja töölerakendamise vajasid inimesed ka kultuurilist meelelahutust, nende lapsed, hariduse jätkamise võimalust ja nii edasi. Tuleb välja Toompea ja Kadrioru seltsimehed, elasid seal Javlinskist suhteliselt kenasti, magasid presidendi tekkide ja linade vahel, toitusid sõjaaja olusid arvesse võttes suhteliselt rahuldavalt, töötasid neile, korraldati kultuurilisi meelelahutusi, peeti pidusid, kutsealuste kultuurilistest, meelelahutus, sest ma ei räägi võrdlusele pakueeritutega oleks liiga sünge. Öeldakse, et aita ennast ise, siis aitab sind ka jumal. Tal oli Venemaa maha jätnud, siis olime kamee käputäis eestlasi tema vaateväljast nähtavasti kadunud. Aliste vanasõnaga ütleb, see ei ole kõik valged lambad, kes valget villa kannavad. Ja Tori kandi rahvatarkus kõlab, iga punane mari ei ole maasikas. Sirvime veel haarata Habermani mälestusteraamatut. Õige palju tuli tööd juurde 41. aasta detsembrist, mil hakati intensiivselt formeerima Seitsmendat Eesti laskurdiviisi. Inimesi tuli igast kandist. Nad erinesid väljanägemiselt ja eluvaadetelt. Pikk ja keeruline oli nende tee meieni. Tsitaadi lõpp. Nemad ja meie Abermann ei ütle, et meie poisid, meie mehed, meie inimesed ei vaidle maad ja meie. Ja edasi loeme, igat inimest tuli põhjalikult vaagida. Väga maastik tuli olla nende nõukogude liidus elavate eestlaste suhtes, kes olid kulakuks tunnistatud. Siberisse saadetud. Rahvusväeossa pääsemisega püüdsid nad kaotada oma mineviku jälgi. Ja paljudel polnud üldse dokumente. Tsitaadi lõpp. Tähendab liidueestlased olid siis need nemad, kelle suhtes varese valitsuse siseministri abi ja sisekaitse ülem ning hiljem ENSV rahvakomissaride nõukogu asjadevalitseja seltsimees Aabermann näitas üles revolutsioonilist valvsust, sest tegemist oli selle aeglasem Rõngu järgi. Klassivaenlastega. Pool aastat varem juuniküüditamise ajal avastati klassivaenlasi eestimaalaste hulgas, nüüd siis võeti luubi alla liidueestlased. Kaks aastat hiljem, 49. aasta märtsis kulusid need kogemused marjaks ära ja ausalt, eks praegugi tehakse vahet liidu eestlaste ja pagulaseestlaste vahel. Pagulaseestlaste ees avatakse uksed kummarduse saatel, liidu eestlane peab aga pahatihti hoopis ukse taha jääma. Niisugused me oleme. Ma ei tea, kui palju räbaldunud nalja postituses eestimaa poistes seltsimees Aaberman ja teised diviisi komisjoni liikmed klassivaenlasi avastasin. Ei tea. Aga seda tean küll, et oli neid, kes olid omadega nii läbi, et ei võtnud jalgu alla ja jäid töögoloni naridele. Ja seltsimees Aabermann konkretiseerib, oli mehi, kes olid kaotanud igasuguse inimliku väljanägemise, meenub mees. Õlgadel langevad pulstunud juuksed. Sinel palja ihu peal, üks jalg mässitud ajalehepaberisse, teises naera, kast. Tauli vitanud ei julgenud kellelegi läheneda. Pakkusin talle kuuma teed ja korraldasime tema asjad. Tsitaadi lõpp. Igatahes mina lohistasin koos naabriga ennast kuidagimoodi arstliku komisjoni palge ette just lohistasin jalgu järele vedades, sest viimase nelja kuuga oli 30 kilogrammi kehakaalust kadunud. Düsenteeria oli võtnud peaaegu viimase jõuraasu. Ja seda mäletan päris kindlasti, et kuuma teed ei pakkunud meile küll keegi, aga võib-olla ei pakutud, sellepärast et komisjonis polnud parajasti inimlikke seltsimehi meie juuksed ei ulatanud õlgadeni ja jala varjuks polnud naelakast. See jõuluaeg ja aastavahetus 50 aastat tagasi oli vist küll kõige süngem minu ja tuhandete teiste eestlaste elus kes mobiliseerituna või oma vabal tahtel olid sõja jalust sattunud tagalasse Venemaa külma talve võimusesse. Lugesin taas pärast 50 nelja-aastast vaheaega Albert Kivikas romaani nimed marmortahvlil. Järelsõnast loeme, et romaanis kirjeldatud sündmused leidsid aset Tartu linnas ja Tartumaal novembris 1918 kuni kolmanda veebruarini 1919 11. novembril peeti Tartu kommertskooli ruumes pool avalik koosolek, kus kutsuti õpilasi kaitseliit astuma. Kuu lõpul moodustati nõndanimetatud lendsalk ja hakati õppusi korraldama koos Treffneri gümnaasiumi ainult salgaga. 19. jaanuaril 1900 19 ristiti pataljon vabatahtlikuks. Pataljonis algas lahingutee üsnagi lahinguterohke ja lõppes kolmandal veebruaril Tartus. Pataljon sai puhkust. Lugesin ja paljugi tuli kuidagi tuttav ette. Mobilisatsioon. Poiste meeleolud. Tegin mõned väljakirjutused. Kõigepealt on jutt 12. novembril kommertskoolis toimunud koosolekust kus valitsuse nimel esineb üks kõneleja. Emissar. Ta ütleb. Õiget võimu ei võeta, vaid õige võim antakse. Meie vabariigi valitsus tahab olla demokraatia, vaatlik, rahva valitsus, mitte mingi võimu valitsus. Sellepärast on ta seni oodanud, et rahvas iseennast ähvardavas hädaohust aru saab. Ja omavalitsus toetab aga välja kuulutatud mobilisatsioon. Kas ei olnud? Vabatahtlikud mobilisatsioonist kui palju see andis teile väga vähe, sest rahvas ei taha sõdida. Samas on tülpinud igasugusest sõjast, kuid ometi sama rahvas nii väga tahab saada iseseisvaks. Aga sõdida ei taha. Hüüdis Kramer. Ütel, kui paneme, et ei julge rahvas ei julge tahta seda, mida ta tahab. Kuid rahvale peab andma selle julguse, mis tal puudub. Seda on kohustatud tegema vabariigi valitsus, kui ta tahab olla õige valitsus. Sellepärast oli ka valitsusel täielik õigus välja kuulutada üleriiklik, sunduslik, mobilisatsioon ilma eksimata rahva vaba tahte vastu. Kuid mobilisatsioon üksi ei aita veel midagi jätkasemisse. Mobilisatsioon ei loo veel tarvilikku ja võitlusvõimelist sõjaväge vabariigile, kui valitsusel puudub autoriteet rahva silmis, nagu ma ütlesin, jätkas emissar. Õige võim antakse alles sellega saab ta tugevaks. Selle võimu peate andma Eesti valitsusele teie tõusev noorus oma idealismiga. Selle annate teie sel teel, kui tulete rohkel arvul vabatahtlikult, omakaitsesse ja kohkumatult, kui tarvis ka sõjariistadega astute meie iseseisvuse sisemise vaenlase, rahva, äraandjate ja vabariigilõhkujate kohalikud kommunistide ja nende käsilaste vastu aitate valitsusel edukalt lõpule viia käesoleva kaitsejõudude loomise ka välisvaenlase vastu. Lasi kingite selle eeskujuliku sammuga meie kõhkleval ja kahtleval rahvule usu oma võimetesse jõusse tehes ta võitlusvõimeliseks oma iseseisvuse eest. Kõla tänapäevaselt mobilisatsioon ei loo veel tarvilikku hea võitlusvõimelist sõjaväevabariigile, kui valitsusel puudub autoriteet rahva silmis. Enam tänapäevasemalt ei saagi öelda. Möödunud aasta kuuenda detsembrini Päevalehes kirjutatakse. Eile käis toimetuses neli Eesti vabariigi sõjaväkke kutsutud noormeest kes esmaspäevast alates magasini endise tisleri tänava sõjaväe kasarmute peavad vangivalvuri ameti selgeks saama. Kutsealuste sõnul oli neid esmaspäeval endise nõukogude liidu sõjaväeosa kasarmute umbes 250. Ühtegi ülemust neile ei tutvustatud ning kellelgi ei olnud Eesti vabariigi noorsõduritega asja. Eile õhtul oli kasarmus 23 noormeest, kellest osa olid haiged, ülejäänud olid läinud koju. Tsitaadi lõpp. Põhjused. Külmad ruumid, niisked madratsit, kopitanud plekid, kehv toit. Televiisoris näidati need reostatud segi pekstud ruume. Nii nagu need olid maha jäänud nõukogude armee väeosa Laakumisel. Aga huvitav oli see, et keegi polnud seal püüdnudki luua ka elementaarset korda. Kohevad pikutasid teki all, tõmbasid suitsujoad ilust aru saada. Noored inimesed olid kavandatud reostatud kasarmusse mugavast kodust, isa ema hõlma kaitsvast varjust muidugi ajab hinge täis küll. Ma arvan, et kui poisid enne mobilisatsiooni meie valitsusest natukenegi lugu pidasin, siis pärast kojuminekut minetas valitsus nende silmis küll viimasegi autoriteedi raasukese. Seda üllatavam oli aga 11. detsembri antenni saates kuulda riigiministri Raivo Vare õigustust. Poisid tulid kogunemispunkti, edasine polnud enam meie asi. Seda ütles minister. Keegi teine, teised on, olid süüdi, et poisid laiali jooksid, teised mitte mina, nii tuttav jutt. Alati ja kõikjal süüdlasi teiste hulgast süüdista teisi, siis oled ise puhas poiss. Kuidas me saame siis usaldada valitsust, kus on sellised ministrid? Ministrite erakondade rahvasaadikute omavahelised jagelemised nägenemised on läinud nii kaugele, et rahvas, kes loeb ajalehti, kuulab raadiot, vaatab televiisorit ei saa neid tegelasi enam tõsiselt võtta. Mõned pealkirjad. Ajalehtedest. Möödunud aasta 16. novembri Postimees. Võitlus kodakondsuse pärast Ülo Nugis Edgar Savisaare vastu. Postimees, number 272, mis on siis lahti, kas peaminister veab rahvast ninapidi eesti aeg, 10. detsember, Endel Lippmaa. Seda on poliitikas palju rohkem kui keskkonnas. Küsimus Endel Lippmaale. Nii et teie ei võitle praegu mitte niivõrd isikute kujust süsteemi vastu? Vastus. Tõsi, olen opositsioonis mitte konkreetsete inimestega, vaid minevikul päritud probleemide ja tööviisidega. Kas see ikka onni näeme ja kuuleme, sest Endel Lippmaa tõestas, et ta pole mitte ainult väljapaistev füüsik, keemik ja poliitik, vaid geneetik. Eesti Ekspress, 29. november 91. Lippmaa tegi oma lahkumise valitsusest möödapääsmatuks esinemisega ülemnõukogus kus tema sõnadest võib välja lugeda, et Savisaar roni isiklikult huvitatud venelastele eelistuste tegemisest kuna ta soovivad kaitsta oma ema Maria Vassiljevna keelt, seega vene keelt. Esimest korda püstitatakse Eesti poliitikas vere puhtuse küsimus. Ehk teiste sõnadega seatakse kahtluse alla, kas ikka on võimalik kaitsta eestlaste huvisid, kui veri pole puhas, kirjutab Tõnu Laretei. Esmakordselt püütakse isiksuse õiguspoliitilisi vaateid siduda geneetilise päritoluga. Geneetika ülekandmine poliitikasse teatavasti rassism. Taolised vaidlused Eesti ülemnõukogus naguned algatati Lippmaa poolt demonstreerivad meie sisemisi vastuolusid. Lippmaa. Saale vallandanud fašistlik argument Eesti poliitilises debatis peaks vältima olgugi nende esindajaks akadeemik lõpetab Tõnu Raadik tõi sellesse aega, mil seltsimees Lauristin oli tegev Eesti vabariigi kukutamiseks kuulubki August Alle epigramm Eesti päev. Ma vaatlen erakondade soligi vedu riigi huvide hobustele. Ma vaatlen rahvajuhtide Malga võitlust peaministriauku, too ja aujärje pärast ja mõtlen. See on siis iseseisev ja rippumatu vaba Eesti. Kõlab tänapäevaselt. Lebedevi pettinuid, hõõruvad käsirahvas, vaatab ja muigab. Tänane jutt sai liiga pessimistlik sest meie elu on sünge. Igapäeva muredest muserdatud pensionär on õel, sest kaos süveneb, toiduletid on tühjad ja tühjenevad, veehinnad on kasvanud mitmekordseks. Kas see on paratamatus? Arvan, et muidugi mitte. Kõik oleneb nende meeste kompetentsusest. Kerest oleneb, kas edaspidi läheb meie elu veel hullemaks möödunud aasta kolmanda juuni do hüüatuseks, kuulutab Savisaar. Põhiline rõhk on asetatud talumajanduse kiirendatud arendamisele, et tekiksid tootja talud. Jäätmekiiremini täidaksime selle tühiku, mis on tekkinud seoses Suutootmise reorganiseerimisega. Maa Keskerakonna mees Jaan Leetsaar tunnistab esimese augusti Maalehes. Asi on selles, et meil tuleb sellest kuratlikust nõiaringist süsteemist võimalikult kiiresti välja rabeleda. Kolhoosikord mõistlikum vastu välja vahetada. Kiiresti rabeledes võib koore Kirnu kukkunud konn või tükil ellu jääda. Talusid rabeledes ei tehta, ka pole kolhoosikorda sabal jope, mille valveta riietehoius uue importjope vastu välja vahetada. Mis aga puutub Savisaare üleskutsesse, et kiiremini tuleb täita tühik, mis on tekkinud suurtootmise reorganiseerimisega siis reorganiseerimine on ikkagi organiseeritud tegevusega, mitte anarhia, nagu meil praegu, mil majandid on surutud sundsuluseisu. See Saare arvates on praeguses segaduses ja põllumajanduse allakäigus süüdi kolhoosikord. Vaatlik nõiaring. Need saar väidab artiklis, kas Niobe sotsialism tulekul Eesti Maa-Keskerakond ei aja maarahvast riidu. Riidu kisuvad minu arvates üles üksikud vanameelsed jällegi teised, mitte meie. Eesti Maa-Keskerakonna poliitika eesmärki on kaitsta Eestimaa rahvas totalitarismi võimaliku tagasituleku eest. Esinagu ta kasvõi varjatud kujul vormitud bolševismi na. Üks vanarahva tähelepanek on selline. Jumal kaitse meid kaitsjate eest, vaenlastega saame ise hakkama. Kuidas me siis edasi elame? Liha kogus vähenes mullu neljandiku võrra. Piim samuti, väidab Ants Tõnissoo ja seda meest peame uskuma. Põllumajandustöötajate keskmine palk langes esmakordselt peale 1970 seisse kolmandat aastat alla vabariigi keskmise. Kuna majandist saab palka vähem, tuleb oma isiklikus majapidamises hoolsamalt töötada. Suureneb Ingitsevate majandite hulk, kus inimesed elatavad isiklikust majapidamisest, kaubatoodangut aga annavad vähe. Tootmisest lülitatakse välja miljoneid maksvad põhivahendid, vähendatakse raha maaparandusele. Käibest langeb välja hulgaliselt maid, sest ka remondiks ja rekonstrueerimiseks ei jätku raha. See on teadlik surve valitsuse ja ülemnõukogu poolt, et kuratlik nõiaringsüsteem kiiremini välja suretada. Eesti vabariigi ja teiste maade tegelikkus on näidanud, et ei ühe kuni kolme hektari suurused harrastus või kääbustalud ega ka kolme kuni kümnehektarilise diakümne kuni 20 hektarilise väiketalud pole kunagi kusagil õnne ega õitsengut toonud. Postimehes ilmunud artiklis haruldasele parra luht kääbus talundid ehk eluasemekohad ei võimaldanud taluperedele täielikku ülalpidamist ja pereliikmetel tuli tööd teha väljaspool talundid. Kääbus, talundid õigustasid end Kaia majanditena, kana vormidena või kalurikohtadena. Niisuguseid kääbus talundeid oli Petserimaal 35 protsenti. Väike-talundid olid 80 kuni 90 protsendi ulatuses nõndanimetatud enda varustajad, nagu enamus meie praegusest 9000-st talust. Kõrvalteenistus oli ka neist talunditest sageli vajalik. Keskmised talundid 20 kuni 50 hektarit hoid. Kahe hobusekohad, kust osa toodangust läks turule ja peeti palgalisi, peamiselt suvilisi. Suurt on täis, 50 kuni 100 hektarit toodeti turu tarbeks. Nii oli see Eesti vabariigis. Härra Leetsaar, tõdeb kahjurõõmuga. Ilmselt läheb osa majandeid juba lähemas tulevikus pankrotti ja laguneb seejärel väikesteks üksusteks ja taludeks. Kuid kes siis rahvast toitma hakkab? Luud veel ei tule sellega toime, kõik ei toida ennastki, majandid enam ei suuda. Eestimaa rahva kaitsja härra Leetsaar seda ei ütle, sest ta seda nähtavasti ei tea sest pole meil teaduslikult põhjendatud põllumajanduse arendamise kontseptsiooniga. Programmi on jutud, katteta lubadused, teiste süüdistamine, süü, teiste kaela veeretamine. Ma võib-olla liigume siiski paremuse poole. Igatahes ühes hiljutises televisiooni kõnetunnis, kus valitsuse liikmed näitasid enesekiituse kõrgelt klassi, väitis härra Savisaar, et küllalt on juba lõhutud osa struktuure tuleb kas säilitada. Mida sellega öeldi, ei oska ära arvata. Nõnda kõneles meile raadioajakirjanikke Erni järvsoo. See oli tema ülevaade läinud aastast ja see oli ühtlasi selle aasta esimene meeste saade Eesti Raadio kolmandast programmist. Kas vana ajakirjaniku mõtted läksid kokku ka teiste eesti meeste mõtetega? Lõppenud aastast ei tea ma siin kahjuks öelda. Aga eks paljus kokkulangevusi oli kindlasti. Meie programm aga jätkub kell 10, siis kuuleme koos vikerraadioga uudiseid.