Kardinad laks, kes teadis, kus asu tiigrimäe. Teinast valmis jäädis ja kutsus venda ka. Tead, mõnni võime minna. Ma tea, kus miitri maa. Türi linna jäämiitri ideed Ja kas see jutt on Tõdi talk küsisi väike wind anud tee vastas õdi ja seadis keele end. Päeva kõrval lähed jälle, käes on sünnipäev. Õnnepäev kingib rosinate kringli päev. Tere tulemast. Tere olemast selles saalis suures. Tere tulemast. Tere olemast. Täna meie juures. Mahukaaslasteks olidki poisid. Ja et poistega olla sõber, eriti tüdrukul, kes on vältija hapraks Gene ja sealjuures väga õrnakene. Selleks tuli ennast hirmsasti kasvatada, et olla vääriline partner poistega. Oma esimese etenduse nägime Pärnu Endla Teatris. Näidendi nimi ja ma enam ei mäleta. Aga mäletan, et laval oli väike poiss, oli jõuluõhtul. Ja mul oli hirmus kahju sellest poisist, kuna poiss oli vaene. Ja siis ma hiljem nägin Draamateatris, ma olin umbes kümneaastane. Nägin Eesti lastenäidendit, tean täpselt, kus ma saalis istusin-istusin, viimases reas. Põrandal jäinud tükist ei mäleta midagi, sest terve probleem seisneb selles, kuidas on võimalik, et mets on toas. Selle peale ma igatahes ei olnud kunagi, siis ei mõtelnud, et ma tahan näitlejaks saada, sest mul ei olnudki nagu nii palju kokkupuuteid teatrid, et ma oleks osanud tahta. Vanemad käisid väga palju teatris. Ema, kuulsin neid rääkivat näitlejatest õpilasi, kuskile jäi siia pidama. Mitte seda, et oleks mõtelnud gümnaased. Ma tahan hirmsasti näitlejaks. Nii ma tegingi seda mõtet. Ma ei osanudki mõtelda niisugust asja esimest korda, kui ma mängisin, aga see oli koolipõlves mängisime ühte väikest poissi, kuna ma olin klassi kõige väiksem näitejuht oli matemaatikaõpetaja Marta park. Ja Mulle ka nii nagu endastmõistetav, et niisuguseid asju tiivad lapsed koolis kui õpetaja mööda väike poiss läks metsa marjule korjas marjad ära, siis tulite laastu, igasugused loomad ja võitsite käest kõigele. Tema ta oli niivõrd hea, andiski, abistas kõiki. Siis sattusin ma klassi, kus väga palju, tihti igasugust isetegevust, tihti. Ringiks ja sattusid sinna väga toredad tüdrukud, meie tütarlaste kool. Nagu Milvi Laid, siis Herta Vaino, kes õppis konservatooriumis minu klassis. Agnes Lepp, kesin inimEstonia teatri näitleja. Temani ta ongi soomine näitlejaks. Ja parajasti sel ajal, kui me kevadel olime lõpetanud, oli kuulutatud välja konkurss teatrikooli. Tema väga tähtis minna, ta üksinda ei julgenud minna ja siis nuttis minu ohvriks kaasa. Mina ei julenud minna, kui ma läbi kukun, mõtliku hirmusen, terve linn saab toppida oma nina sinna, kuhu see ei kõlba. Ja need ei saanud küll liigla kuulusid, kõik tunnevad siin Tallinnas. Ja tema algatusel läksime mõlemad sainis kooli sisse. Ema käes õunad on väga hapud, pole viga, aga toed, õunad panevad kõhu valutama. Niisiis, mida me täna teeme, lähme ratsutama õhtul ehk hobune või kaks? Kahjuks ei ole. Me võiksime kaks hobust osta ühe sulle teisi ja mulle see ei tohiks ju eriti kallis olla. On küll väga kallis, ma tean seda Kristerilt ja isand, aga vanaema, oled sa rikas? Mõnikord küll, mõnikord ma olen rikas, siis ostan endale uue kübara Suleo ja oota. Mõnikord vaene, siis ma lähen metsa hagu ja juurikaid korjama, et mitte nälga kannatada. Kuidas jääb siis hobustega? Lavameisterlikkuse õpetaja oli Hilda kleesis kerinima, võlgnen väga palju. Liisorani kohutavalt nõudlik, täpne, halastamatu, armutu. Ja seda kõike on õiged. Üks. Niisuguste ettevalmistus on hirmsasti vaja. Raske teatritöö läbi teinud ei olnud teatrilast haridust, ta oli selle omandanud kõik iseõppimise teel. Mingis neid karisid, mis ees näitlejat ootavat ja ta ütles, kui te tulete siia esimesel tunnil olisi, mõõtsime loorbereid, ilusaid riideid ja võlts kalliskivist, teeksite siin ei ole muud, kui juhatab ja pisarad. See oli teatrikooli ajal 1928. aastal kevade poolinid männiks aastail teatrikoolis olnud ja sellest peale hakkasingi pidevalt mängima. Hästi vahva tüdruk, kes enda õiguste eest võitlev kutsuti Estoniasse mängima. Ja annaksin kui muude sündmuste elus ei sa näitlejat. Miks ma üldse teen seda tööd, märkusi mulle tihti, tähendab, ma olen nii paha. Ja, ning see mure eas ma võtsin piidid ja arvustusi, viskasin ahje, põletasin ära. Oleme juba küllamineku maja ukse ees, lapsed, kuidas külla minnakse, tavaliselt. Kas midagi viiakse ka vahel kaasa? Viiakse, mis meil kaasas praegu ateljeed, lilled, viime me. Ja neid sinu käes on niisugune isevärki külla viimise lamp. Vaatame siis, kuidas tädi salvelise meeldib, kui niisuguse imeliku laternaga talle külla läheme matma, võtan lilled paberist välja. Teeme nüüd ukse nii lahti, et kogu see laste pere kõik vabalt sisse mahub. Nii. Lähme üles, trepist teisele korrusele basseini, kes helistab. Mina hoian nii kaua, laternad. Võtame niit lahti riidest ilusasti kõigepealt siin juba paar väikest sõpra ees ootamas. Niisugune üllatus ma niisugust laternad oma elus näen esimest korda. No väga tore ja jääge ikka tulidel sees ja see on haruldane elateriks. Lapsed käivad oma emade ja isadega niisukestega tänaval nisukesi laternate ja saekehade puhul või niisama ei tea. Isamaaga niisama ka lihtsalt kui lähevad jalutama ja kui veidi pimesis võtavad need laternad kaasa ja panid ajutised siia. Siis me vaatame, kuhu me selle laterna üldse ühisel nõul ja jõul aseta. Näib, nagu oleks Salme riigisse kogutud kõiki maailma loodud väärtusi. Ja need on Temasid nii loomulikult, et ta oskab näha neid omadusi ka kõikides teistes inimestes. Küllap on pea igaüks meist kogenud seda, et peaks meist kelleski tekkimat usk mõne inimese vastu mõne kolleegi vastu mingi kahtlus teise inimese suhtes. Ja tasub meil siis minna Salme juurde. Ja juba õige pea me veendume, et me oleme eksinud. Paha ei ole olnudki, pole kunagi olemas olnud, see on haruldane inimene. Ja see argumentatsioon on nii värvikas ja veenev, et me tunneme, et meil on kuidagi rõõmsam elada teadmises, et meie ümber on nii palju häid inimesi. Ega meie lihtsalt ei osanud, aga Salme aitas. Kuid Eesti NSV rahvakunstnik Salme Reek ei ole ju ainult üks nendest haruldastest inimestest keda ta nii palju teab ja tunneb. Ta on eeskätt meie kõikide kolleeg, meie töökaaslane. Ja tänast õhtut püüdsime me teha inventuuri selle töökohta. Salme Reek on teinud Eesti raadios. Ma ütlen ausalt, Me jäime jänni. Jäime jänni sellepärast, et seda lugematult palju. Ainuüksi kuuldemängudes osa täitmisi on olnud üle 200 alates väikesest polgu pojast Vanja Soncewist ja lõpetades vanakese Hedamemmega. 132 kuuldemängu on Salme lavastanud aga lugemispalu, mida ta on toonud meie kuulajateni. Me nii ei suutnudki kokku lugeda, neid on lihtsalt tuhandeid. Meie, kes me sageli kipume olema ajahädas mõtleme niisugusel puhul, millal ta on kõike seda jõudnud. Ja kuidas millal ja kuidas on ta jõudnud sadu osi täita ja lavastada tuhandeid lugemispalu lugeda. Me oleme mõelnud, kuidas ta on jõudnud kõige selle kõrval teha ka ühiskondlikku tööd, olla isegi rahvasaadik kuidas ta on jõudnud hoida ja kasvatada tuttavaid ja võõraid lapsi, kaevata maad, istutada puid. Kuidas ta on jõudnud kõiki lohutada, aidata kõigi tuju tõsta? Ja ja kuidas ta nagu on jõudnud nagu muuseas, ära käia isegi raskel operatsioonil ja kihutada sealt otseteed lavale hundiratast viskama. Ja ärgem olgem egoistid, tunnistagem, et peale meie pere on Salme Reek veel draamateatri Kingissepa nimelise draamateatripere kolleeg, seal isegi on ta põhitöökoht ja ka seal peata peaaegu iga päev proove läbi tegema ja osi täitma. Ma vastaksin sellele küsimusele. Kuidas ta seda kõike on jõudnud oma arvamusega? Ja uskuge mind, selles on kindlasti vähemalt kübeke tõtt. Ma arvan, et see on sellepärast, et Salme on tõeliselt noor, ma ei tea ega tunne ühtki inimest, kes oleks sama noor alati olnudki. Salme. Näiteks kui Usandigima paha näidki selles mõttes ütleme, näiti juht näeb niiviisi rolli Tiideroni käitunil. Minul tikivad veel mingisugused variandid. Ma tahan puhta südamega minna selleni välja, mida mulle mida on arvanud lavastaja, eks ole. Ja mida huvitavam osa mida rikkam osa. Sellega on kõik lõbee, sind hakkavad vaevama nyyd rikkused, mida sa tead, mida sa vili oli suutnud? Selle aja jooksul, mis anti proovideks, ei ole suutnud viinindigi ammendada. Kui ma mängisin Ja siis oli siin palju väikesi, kuulge poissi, keda me nimetasime kotipostiks. Sõnani turg ja turuplats oli Estonia kõrval ja ma olen istunud seal tundide viisi nende poistega juttu ajanud. Ja see on väga raske number, sest et see on isesingi inimene. Inimene, kes umbusaldab kõiki inimene, kes ei hakka sinuga kergesti rääkima, pead leidma tee itta, sind üldse jutule võtta. Ja tihtipeale ütleme väga halvasti, oleme ütelnud. Ah see niisuguse välimusega poisi kohta, kas see võib olla varas või midagi kohutavat, solvame inimest. Ja kui siis niisugune poiss Sa jõuad selleni, et hakkab ennast avama kõigepealt ta vaatab sind, kuidas, vaatasin näkku, ta vaatab sind kuskilt niiviisi külje pealt ja kuidas siis avab enda? Tähendab, sa oled võitnud tema usalduse. Aga need poisid ei võtnud jutule üldse. Ehk vastab sulle väga jõhkralt, relv olla toores vastu. Sealjuures kui sa siin ületad ei pane seda tähelepanu on muidugi väga huvitavat. Poisid, väikesed inimesed, mängisime Tom Sawyeri, kaks poissi tulid lava taha. Inimesi müksasid mind ja kuidas nad sind kaasa võtsid? Kas ma nagu ise ei saanud aru, mida kaasa võtsid? Täpselt millestki klassidest õieti küsis mu käest, kas nad maksavad ka sulle. See oli ikka maksavad, mitte mingisugust kahtlust ei tekkinud. Ja ma mängisin selle osa siis ka ilusasti lõpuni. Ja peresid lihtsalt vältisin nendega kokkusaamist, et mitte rikkuda seda illusiooni. Vahest on ka sellega vajalik. Kuule toob, Lasna värvid on see? Ei, see läheb n. Saad aru. Tädi Polly on väga nõudlik selle aia suhtes just siin tänava puhul, kui see oleks õuepoolne plank, siis ei oleks muljega tädil midagi selle vastu. Aga sellele plangu poolele paneb ta väga suurt rõhku. Seda tuleb väga hoolikalt värvida. Niisiis Salme Reek või õigemini meie Salme on saanud 70 aastaseks. Ma toonitan, saanud mitte jäänud sest jäädakse elule jalgu, ajale jalgu jäädakse algajakse piletandiks, aga saadakse kunstnikuks, meistriks. Niisiis salme tõtt-ütelda. Ta siiski on jäänud, on jäänud sama väikese kasvuliseks haprakeseks ja sarmikaks olendiks, nagu ta oli 43 aastat tagasi, kui me temaga kohtusime draamastuudio noorsooteatris. Ja kui me olime peaaegu ühepikkused ja ma olin temasse armunud muidugi salaja, sellepärast et ma olin sellad veel sellises eas, kus tohtis ainult armuda ja sedagi salaja. Muidugi sellest ajast on palju vett merre voolanud. Väga palju on muutunud meie elus Teatris ja raadioski. Ja nende aastate kestel on kujunenud sellest kunagisest väikesest noorest näitlejannast tõeline küps eluandja ema kes elu andnud paljudele poisslastele, Donzojerist alates ja teiste paljudega lõpetades. Ta on olnud hea ja hoolitsev ema Hoose beer küündile ustav elukaaslane Vargamäe sauna Madisele. Ja ta on loonud lugematul hulgal siin praegu ajapuudusest märkimata jäänud lavakujusid kuid mis tingimata leiavad väärilist äramärkimist ja väärilise koha Eesti teatriajaloos. Ta on ka meil raadios loonud hulgaliselt kunstiküpseid, kuuldemängu, kuuldemängulavastusi ja lastesaateid. Ja mis kõige tähtsam ta on võitnud rahvahulkade austuse ja lugupidamise. See on kõige väärtuslikum tasu töövaeva ränkraske vaeva eest mis saab osaks näitlejale, avalikkuses, esinejale, rahvahulkadega, suhtlejale. On rulli, mille juuri tahaks näitleja tagasi pöörduda. Need osad, mis on väga rikkad, kunagi. Ühes lavastuses võib-olla ära kasutada. Aga näete, tahab muidugi alati uut rapson muidugi, uudne tervelt oma olemuselt uudne. Ja mina peaksin teda. Insi kõige huvitavamaks näidendiks, millel tuleb väga suur iga ja ma julgen arvata, et mitte väiksemiga. Kui Oskar Lutsu kevadel näeb, on terved põlvkonnad üles kasvanud. Selles mõttes oli muidugi raske, siis need ei ole ju mingeid eeskujusid, jäieniga niigi niisugust ettekujutust, missugune ta peaks olema. Sinna tuli lihtsalt õppida ja uurida ja proovida. Mingi lähema pidin, oli autorburis kaburgis. Ju sünnitas selle roboti. Kuidas mida tiib, mehaaniline robot, vaid minu arust teine sügav mõte on meil siin mees, et inimene ei tohi muutuda robotiks. Kui inimene muutub robotiks sisulist kohuta Rinada. Groups, mine tule siia, tule kahe. Mine biodrops. Mina, mina, mina, mina, mina kuuleksin midagi muud ei oskagi, askem, mina, sina, tema, meie, teie, nemad teadrups tea, äratas ja raps midagi muud ei oskagi. Ps suur aurobot ei näe, mina olin juhi, saad aru? Mina, Allen raps, sina oled täpselt nagu mina, sina oleka raps. Nüüd leidis, kes? Ei sinu. Mine, leidsin. Mina olen Jüri, sina oled. Iierry. Jüri leidis Iierry. No tead, sa mõtled hakata nalja tegema, keskraps? Muidugi, mine, Alec raps, sina oled täpselt nagu mina, sina oleka raps juba jälle. No kuidas sa siis aru, mismoodi mina olin nii õnn, just sina oled rops pääl ääru, mina olen Jerry Ena trakt. Olgu siis, pealegi oli Hiina juhi ja minul faks, nii ei saa olla jälviga, kus sina olid ja siis oli minek juri. Kui sina oled kraps, siis olen mineka raps, olemegi tema. Karussell meie arvame, et Salme Reegi elu on sama kirev, sama hoogne, samasugune värvikas ja, ja, ja lennukas kuju karussellis. Marianne ka Taani on nii, ei käi. Õpetaja ma nagu ei tulnud ühegi organisatsiooniga asutusi, nimelt ma nagu tulin ise et tulin kõigepealt seepärast, et sina, Salme Reek, ole minu esimene õpetaja. Sa justkui viid mind teatri juurde. Ma mäletan, sa tõid mu usuõpetuse tunnist ära ja hakkasid õpetama mulle tantsimist. Selle eest olen ma siiani tänulik. Mul on meeles veel üks seik tolleaegsest koolist kolledžist kus Salme Reek oli tantsu ja näitemängu, kunsti ning viisakalt edu kommet õpetaja. Sõikus tolleaegne kolledži juht kindral Veenas Salme riiki, et ta esineks koos meiega lastega, esineks lapsena. See oli omamoodi enampakkumine. Oksjon näitleja üle. Salme Reek ütles ei. Täna ma mõistan, FCI tähendas näitleja väärikuse inimväärikuse kõrgemat astet. Ja ma jääb ainult küsida, kui suur võib olla inimene, kui ta ise on nii pisikene. Lugupeetud juubilar, sa oled paljud toonud teatrisse toonud raadiosse kaasa arvatud minu tütar. See on kõik nagu asjade loomulik loogiline kulg. Sul on kõrgeim tiitel, mida omistab vabariik, sa oled rahvakunstnik ja ka see on arusaadav. Imetlusväärne on see, et täna, mil sa mu tütart õpetad oled sa täpselt samasugune kui siis, mil minuga alustasid. Seepärast ma paratamatult kordan eelkõnelejaid, kuid see on tõde. Juubilari puudub võime vananeda. Ja ma arvan, kuidagi tahaks eemale tõmbuda, väsiks või ütleks, lubage mul kasvatada lilli Murastes Muugal, vabanda, ma ei tea, kus see suvila on. Randvere siis vaevalt see õnnestub seepärast, et et juubilari on teistsugune veri, Marwan. Ma ei tea, kui rikas, võib-olla rahvas kellel on niisugused igavesti noored väsimatud vägevad naised. Kallis, Salme Reek. Meie armastusel teie vastu on mitu-mitu palet. Kuigi kõik need palged on võrdselt ilusad ja tähtsad meile. Me armastame teid kui mänguks kaaslast kui poisteklubikaaslast. Kui Neeme tšekki kui ropsi. Me armastame teid ka kui õpetajat. Kui autoriteeti, kui sõpra, venda, kui iidolit. Teie mõju meie poiste peale on olnud eriliselt sukestiivne, võiks öelda isegi maagiline. Sellepärast et teiega suhelda, teilt nõu küsida, see oli imelihtne. Te olete ju samasugune kui meie olete kogu aeg niisugune olnud, ainult alati veidi targem. Ja laskudes täiskasvanute maailmast meie poiste maailma, muutsite te selle palju rikkamaks ja tõstitega meid poisse täiskasvanute maailma. Suur tänu teile, kaoka. Minu meelest on nii, et kui nüüd poisteklubi juurde tagasi tulla, siis meenutades poisteklubi vandesõnu, usun, et ainuke naine selles klubis Salme Reek oli võib-olla kõige poisilik kum meist kõigist, sest ma usun, et kohta kehtib täiel määral poistega või vandetekst ei jäta ühtegi alustatud tööd pooleli, ei jäta ühtegi abivajajat, abita ei jäta ühtegi mõtet lõpuni mõtlemata ei jäta ühtegi laulu laulmata ühtegi naeru naermattaya muidugi ühtegi mängu mängimata. Nende sekka kuuluvad ka need mängud, mis meil on õnn olnud salme riigiga koos mängida need kuuldemängud ja nagu me täna kuulsime, neid kuuldemänge palju-palju rohkem, kui meil on võimalik olnud koos mängida, sest me oleme veel liiga noored selleks, et olla lihtsalt kõiki neid mänge osa mänginud. Aga ma ütlen, et nendest mängudest ja on on küllalt selleks, et tunda osakest Salme reegis ka endas, sellepärast et kui me siia majja kunagi neid kuuldemänge mängima tulime, siis režissöör on ikka midagi niisugust suurt ja võimast ja võib-olla noh, nagu Kaarel Toom näiteks niisuguseid ettekujutuses. Aga siis, kui meie vastas seisis hoopis üks pisikene, habras naisterahvas, keda me olime küll laval harjunud nägema ropsina või või neeme tšekina ja oli ikkagi täpselt samasugune, nagu ta meile lavalt paistis, ainult nagu Ilmari võetas natukene targem ja oskas meile sõnad suhu panna ja, ja meie käed ja jalad käima panna nii nagu vaja ja meiega isegi kaasa mürada kui vaja, kuigi teinekordse müramine võib-olla ka mõne halli karva kasvatas, aga mis palume andeks nüüd siinkohal tagant järele? Ma usun, et selles koos mängimises on midagi tulnud ka üle tänasesse päeva ja sellest elurõõmust ja lustist ja kaasamängimise rõõmust on ta meis midagi tallel ja ma usun, et nüüd kui salme Reeki kusagil kohates minul on igatahes tõesti terve see päev päikest täis ja veel kord suur aitäh ja ma usun tõesti, Salme Reek võib öelda, et kao ka, kõik on korras, aitäh. Kallis tädi Salme, ma ütlen seda niimoodi sellepärast et ma ei oskagi teid teisiti nimetada. Pea viis aastat. Lugesime Mallega, kes täna kahjuks ei saanud siia tulla oma õppetöö pärast teiega koos muusikalist kirjakasti sisse. Ma ei oskagi midagi. Palju õnne, teisi salve. Lisada veel seda, et nendel poistel, tüdrukutel, kes seal Salme Reegi kõrval istuvad, on, on suur, suur õnn mängida temaga koos ja ma usun, et nad ei saa sellest isegi praegu veel aru. Kui suur õnn on? Mina olen kuulnud teile õnne soovima Nende nimel kelle sõnu, kelle Salme ja näitemänge te olete meie lastele kullakeelel kuulutanud. Ma mõtlesin kodus, et kuidas seda õnne kõige paremini soovida ja otsustasin, et seda on kõige ilusam teha väikese sünnipäeva salmiga. Ja ma loen selle ette. Salme Reek 70 küsimus ja märk ja hüüumärk. Kord olid maasikas. Nüüd oled Kree ja targalt staažikas hea Salme Reek. Just nimelt kreek, mis täis on mahlast vürtsikust, suur roll su kätes, häis saab igast mürsikust. Su sitkes ihus on töösuve särts ja leek. Su töö sul, Pisus on? Su poisi hääled, kõik suu, noore Kunke kujund. Meie teatriloos on tõik sa sädele sa sujunud. Sa oled rabanud Meid kukerpalli lastes ja ära tabanud kõik kirkuse melastes on 1000 lapse häält siin selles salmis koos kui loensiit Ilumäelt, sa õits, tore roos. Hulk draama raamatuid jääks paljaks Bibrjoteegiks, kui sõnu saamatuid sa sealt ei puhuks leegiks. Ta andis mulle tihti neid katkendeid mängida mis olid näidenditest, mida ta ise armastas ja mida me ise oli mänginud. Seitsmeni suveõuenõust. Tuleks Wilberkint, teatri mängukavva Estonia just mängisin selle. Nüüd ma väga tahaksin seda osa mängida siis tihtipeale on ju nii et näitleja ühte osa, mida näitleja tahab mängida Ta oli ebaõnnestub, sile mängimine lihtsalt sellepärast kas see teos on kavas siis kui ta on selle osa jaoks liiga noor. Või on osa, mida näitleja väga ootab. Ja see tuleb siis. Mul läks teinud, et ma sain seda osa mängida. Käitule. Ei tule, Vedika ei kedagi, kes teda ootaks. Ja aeg, mis kadus, nii. Nüüd äkki on otsast jooks? Nyyd läks veel näha, teede. Oh heldene, aeg, järv. Kui teaksin ma ainult seda, kas polnd ma ta vastu, liikar? Tere õhtust. TERE Liimne so tituulid mu pois. Et julgesid siiski, oh ime, su koht on üliklaasis ja sois, ah tühja, saan kõigest veel läbi. Pidin sind nägema, ei hakka äri-vääks Ellannid hääbki ning rahusse võinud minna Sa minna ja kuhu pool, mis käikonsulsi sees? P r-iks nüüd kooli ja surm on minu ees. Ja min ei muud tööd, poevaibal masendi servale jääb kõik vanad laulud linnu alla muinastulutsulites ja testament riiulilt parem. Nii rahutu on mu meel, puhka saanipatjadest parem. Soorium uurija lossis särab til printsi kuningaid, peotujus, kõik kilkab ja kärab. Ons kutsuti meid mõlemaid? Mõlemad kutsut? Must, las lendab maailm. Kraanel on jalad kui lutsud. Memm, ega sul pole vist külm? Käär käis, mis on siis Hela Need, koljusid hobuse peas, kuum kurssini, õõnsalt kõlab, nüüd lendame Jordi käes, hirm on mul see kohin nii valus ja oigamist kosta, mis kull, see kuusekohin, vaid salus, nüüd istu vagusi, mull ees, virvendab seedeelustest. Kust tuleb see valgusega, sealt lossi akendest ustest. Kuuletantsu. Piller Käär, Püha Peetrus värava ette jäänud seisma, kus uhke meiteeri ja, ning käte meil ulatab Liila nõu. Kui viin. Seakahtlen siiski jälle nii tihti kui soovid just poey peer, mis rõõmudel mindoaesseri days, ei siis mäkke äärde. Soentsilmed, jao, sääste. Kraane, Hei, lase käia. Ründ teed kergesti, möllust ei leia, oma emaga tuleb r. Mis ütled, härra Peetrus, uks valla. Kas sisse saab minu memm? Ei teest nii ausad, jäänud alla kuis tahes, otsige ei enesest teegima sõnu võin minna siit kanna pealt, kui kutsute mind palju, tähendab kui ei, ei tõsta oma häält, olen Luisa kelk, Ilvis kole nihet kuradki vastu ei saa. Oma ema, eks sõimaltki ole vanaks kanaks, kui kaagutas ta, kui teda austage väga. Et poleksin ütlemist. Ei tule paremat tänapäev, ega teile ausamad külalist seal kamandab taevane isa läheb Peetrusele haprosti. Too jõrreluma Dorin ja kisa, ema Uudel on sissepääs prii. Mis need su silmad Tikuhtunud tiksunud, tardunud ja köik? Sa vahid, kui näeksid sa ohtu? Vasta oma poisile. Küll söögi kolleegi eest kuid nüüd tänuga teema, supp pois selles sõiduehitist. Sälitegine d. Äss, jätta seda ei astutud. Muidu ei mindud tühjalt, ei tuldud. See oli kirikutee ja vallamaja, tee ja kaupa. Jakaim tõstu tee, suur kivi, tee nii seda kutsuti. Aga tee ääres öötsusid valged õbeude mees, Anemoonid. Me olime tulnud seda teed mööda. Ema jemine, maa madaluke. Ja põlvitasime nüüd kõrgesk kõmiseval kirikus hallidel jahedatel pisarais niisutatud paekiviplaatidel. Meie isa, kes oled taevas, lepperdas närtsu, mille sisse oli sõlmitud räha. Kroonilised ja kahe kroonilised. Higist kleepuvad soolased heinapäevade eest tulikuumad, tolmused, turbaaunad eest, päised, raud, külmed, mis puudutamisel sõrmedelt vähe maha rebivad. Talvise metsatööga teenitud. Kroonilised ja kahe kroonilised. Ta tundis neid kõiki läbi õhukese koe. Ja ta huuled sosistasid rehkendades. Silgud ja suhkur, silgude, suhkur, pearätik ja pastlad, pearätid ja pastlad igavesest ajast igavesti. Suur kivitee pikk, päikesest palavaks köetud kodutee keskendunult kõrvale vaatamata jalga jala ette tõstes astus ema Sirdegahe kandami vahel. Silgupütt läigatas soolvett ja korv, milles oli suhkrukott, pearätid ja pastanahk. Aga tee ääris öötsusid valget pikka varrelised, ane maanid. Ja kui ma neid otsides põõsaste varju kadusin huikes mind ema ebahääldas sest ta kartis, et jään maha ja võin ära eksida. Ei jäänud ma nähe ei eksinud, eravaid tulin ikka ja jälle välja suurele pikale palavale kivi teele. Pihutäis valgeid hõbeude mees, ane moone. Ma ei tea, kes ma olen. Ma ei teagi, kuhu ma kuulun. Ma tunnen. Ja tean, et ma olen kasvanud draamateatris. Ma olen tulnud siia pisut hiljem. Ma olin õnnelik sest mul on olnud õnne. Kohtude niisuguste inimestega, nii heasoovlike heatahtlike inimestega et on lihtsalt kerge elada, jan, tore elada, joriilus, elada. Mul ei ole sõnu, et teid kõiki tänada selle selle toreda õhtu eest selle südamliku tähelepanu eest. Ja ma tean, et see ei ole lihtsalt viisakus, šveitsi tuleb puhtast soojast südamest ja meil on kõigil tore olla üks. Suur tänu.