Põrkudes Siit sellostaja, Novin, corpore sultan sildu report kriipsu. Kuuldud signaaliga algab uus saatesari. Selle eesmärgiks on lähemalt tuttavaks saada nendega, kelle hääl kõlab kõige sagedamini Eesti raadiosaadetes. Millest tekkis tarvidus teha. Taolist kohtumiste seeriat. Vastaksin küsimusele nõnda. Iga päev kõnelevad reporteri tööst, mida teevad erinevate elukutsetega inimesed vahendavad nende arvamusi maailma asjade kohta. Reporteriamet on ka üks elukutse ja miks ei võiks see olla samaväärne teistega, mis puhul tavaliselt huvitutakse mitte ainult tööst vaid ka tegija isikust. Saatesari kannab pealkirja reporter. Sellist elukutset Eesti raadio ameti nimistustes ei ole. Jäägu sõna reporter ühendamaks toimetajate, korrespondentide ja kommentaatorite tööd, mille üks iseloomulik tunnus on reporteerimine sündmuskohalt. Tunniajaline saade koosneb kahest osast. Esimene pool on ankeetintervjuu, kus iga reporter peab vastama vähemalt 10-le küsimusele. Lisaks veel teistele huvipakkuvatele pärimistele, mis sünnivad vestluse käigus. Järgneva osa programmist koostab reporter oma suva järgi. Stereostuudio tänane külaline on Kalju Jaagura. Ma ei ole põllumees ja ma ei ole kama, mees. Saateid ühele teisele ja ka linnainimesele. Ja kui te näiteks tahaksite, noh, oletagem, et mina läheksin tõesti maale tööle. Siis missugused oleksid need kõige tähtsamad argumendid, millega te tahaksite mind veenda? Oleneb, mis alale tööle muidugi te tahate minna, siis ma võiksin soovitada. No oletame, paberit mul on olemas, vähemasti autojuhina ma saaksin maal tööd teha. Autojuht on vaja teist praegu maal. No ega peale kutseoskuse esimene asi, mis vaja, oleks rahvaga läbisaamine, tunnetada maainimesed ennast. Sellepärast, et tema on hoopis kavalam, hoopis lahtisem olemisega näiteks kui on, oleme meie näiteks linnainimesed, mina olen ka maalt muide pärit sündinud-kasvanud, üleval seal, alles siis, kui ülikooli läksin, siis jätsin ma praktilise elu külgedega hüvasti. Nüüd on hilisem, hilisema töö käigus on tulnud tihti kokku puutuda, kuna hariduse ühest küljest tingib seda praegune töökoht. Aga ikkagi ütleksin seda, linnainimesed on palju kinnisemad ja maainimested on lahtisemaid ja maainimest peab usaldama ja tema usaldab sind ka, kui ta sulle räägib midagi. Paljud on mulle ütelnud, et ärge kasutage minu lahtist kõneviisi kurjasti. Ja halb on see, kui ajakirjanik seda ka kurjasti kasutab. Ma ei taha siin küll mitte mingisugust järeleandmist teha, aga see, mida maainimene on rääkinud, sa pead temast aru saama ja sa pead noh, serveerima asja niimoodi oma kuulajale. Et sa ei ole ka temale mitte liiga teinud. Sellepärast ka üks autojuht läheb maale, aga Voodla juhina tööle? Tootmissfääris on, kõik mainib, kui ta puutub kokku niisuguste asjadega, mis otseselt puudutavad tema tööd, tema hingeelu, tema olemist, tema sissetulekut, tema perekonda, tema aiamaad, tema suhtumist ühiskondlikus töösse siis noh, teie kui linnast läinud inimene, te peate ehk kõikide taustumisega sellesse kollektiivi siis niimoodi sisse elama, nii nagu nemad on harjunud, Läheme nüüd siis üle päris ajakirjandusliku küsimuste juurde. Teie amet on nõudnud seda, et olete pidanud hästi palju olema ratastel. Seega niinimetatud sihikumomente. Selles ajakirjanikutöös on rohkem toonud. Missuguse tee sealt hulgast valisite? Laiasin ette, nüüd peaks siis vastavad, kõik paneb, on kõige esimene, kõige rikkalikum, kõige vaesem ja nii edasi. Ma ütleksin minu ajakirjanikutöös üldse raadiomehe töös oli vist kõige põnevam kõige niisugune erutavam moment, see kui ma tegin elus oma esimest otse reportaaži eetrisse. Ja nii imelik kui see ka ei ole, see ei toimunud Eestimaal, see ei, ei olnud põllumajandusest, vaid see oli Soomes ja see oli jäähoki MM-võistlustel mäng. Tšehhoslovakkia Nõukogute Liit. Asi oli nimelt selles, et me olime neli ajakirjanikku, olime Soomes turismimatkal 65. aastal. Noh, kaasas olid tol ajal tuntud bossid Gunnar Hololei, Lembit Koik, Heino Kask ja mina siis meie kaks viimast olime siis turistidena seal. Aga kuna ma tol ajal töötasin juba raadios ja siis Gunnar Hololei võttis mind lihtsalt sinna Tampere jäähalli, Eesti Raadio spordikabiini mind kaasa et talle siis lihtsalt ukse peal võtta seal neidude käest vastu, kes toovad värskeid protokolle sinna lihtsalt olles siis vahendajaks, sest uks natuke väga kõvasti kolides seal ja kuna mina olin tema juures seal ja ma olin kõik mängud jälginud ja see turniiri viimane mäng just parajasti oli käimas ja Helsingist olid tulnud üks grupp nõukogude meremehi sinna sõitnud ka selle mängu jälgima. Liidu Tšehhi mängimas on alati väga põnev olnud. Ja saateaeg oli juba käes ja Gunnar ütleb siis niimoodi, et ma pean nüüd hetkeks minema välja, et mänguga ikka neid ära selgitatud. Et kaks minutit, räägi hallist räägi inimestest ja tegi nendest meremeestest, kes Helsingis Helsingi sadamas olevat, ainult siia sõitsid need vaatavat. Sa oled käinud ringi ja uuri materjale. Ja siis ma lihtsalt olin sunnitud kaks minutit rääkima. Kas on see teie elus esimene, viimane spordisaade? Jah, oli küll ega rohkem vaeva näinud. Võib-olla mängis kaasa üldse sees, kunagi ma mängisin ka jäähoki päris nii korralikult. Ja ma seda noh ala tunnen. Ja no siis muidugi Gunnar seda momenti kasutas ja mul ei olnud midagi teist teed, et ma pidin selle ettepaneku vastu võtma ja ka tegin. Pärast siin kodus ja ütles, et ei olnud viga, et päris nii rahuldavalt kukkus välja. See kirjeldus vähemalt, mis saalist oli hea, aga jah, rohkem teha ei ole tulnutega ideega. Nii ei tea, võib-olla juba kaua aastaid eemal olnud nendest ja ei tunne kõik ju väga palju uusi mängureegleid tulnud juba. See tahab ikka siiski selle ala tundmist, millest teedi oled. On küll neid momente on hästi palju, aga see sõltub kõik enesest, kas see intervjueeritav tahab sinu käest seda mikrofoni haarata või mitte? Sellepärast et mind kunagi õpetas, kui ma siia raadiuse pöördunud 20 aastat tagasi kadunud hõbehalli tehnikamees Arnold Ventsel, kuidas üldse mikrofoniga ümber käia, ma arvan, iga raadiole mehele tehakse silma selges, kui ta tööle tuleb. Nojah, muidugi selliseid juhtumeid olnud, et tahab haarata, aga siis ma ma lihtsalt ei anna. Ma ei anna lihtsalt sellepärast, et seal on minu jaoks tööriist. Ja kui ma annan selle mikrofoni ära no siis ma ei ole enam olukorra peremees, no kujutame autojuhte, kui autojuht sõidab täna rooli kaassõitja kätte siis on kaassõitja autojuht, mitte ei ela enam mina, eks ole. Hani on ka mikrofone, kellelt ma ei anna kunagi kõvasti. Palju läks teil üldse aega, enne kui te praktiliselt unustasite mikrofoni erutuse. Ei, ma ei ole praegu seda unustanud, ma närveerin ka praegu natukene. Kui nojah, vestlus alguse just juba tükk aega mööda, ma olen harjunud juba temaga. Ühesõnaga, kui ma olen leidnud nüüd ennast selles vestluses ja. Ma olen oma mõtete küljes kinni ja ma enam ei mõtle selle peale ennast, kuidas väljendada noh, seal loomulik, see peab iga raadio inimesel juures olema väljendamisoskus juba. Ja ma mõtlen selle temaatika peale, mida nüüd rääkida küsimuste peale, mis on mulle esitatud mida antud juhul noh, teie mulle esitati siis mul kapsaid mikrofoni palavik juba ära, et alguses nädalat nõudeid ka praegu. Ajakirjaniku töö on väga raske töö. Kui ma asusin sellele, olen ma töötasin ajalehes, siis see neid tunda ei andnud, aga eriti raadios. Nüüd. See arvamus on jäänud kogu aeg püsima. Ta on huvitav töö. Ka see on jäänud küsimusi, arvamust ainult närvesööv töö ja ma usun ka kindlasti seda, et see tee viib kõige ennem haudumist. Et kontrolli ikka nimesid, kontrolli olukordade põhjusi, kontrolligu fakte, kontrolli arve. Kui sa neid ei tee, siis sa võid väga kergesti mööda lastega hakkad usaldus. Need on niisugused asjad, mis on jäänud. Aga mis on muutunud? Ettekujutusest? Hoidis tegelikust tööst. Alguses uskusin seda, et see töö ei ole üldse õpitav, et see töö on puhtalt anne. Kuidas te põhjendate seda, et see töö raske on? Äkki on kõik tööd rasked? Ta on raske sellepärast, et on vastutusrikas, vastutusrikas sellepärast, et see teema, mida ma pean kuulaile rääkima, kelle kelle vahendajaks olen ma pean rääkima tõtt. Ma pean ka isegi kriitilistes materjalides leidma säärase lahenduse, mis on vastuvõetavad näiteks noh, raadiokuulaja, ühele kirjale, mida ta meile saadu pidatunud lahendada. Ma pean selle lahenduse viima ilmtingimata lõpuni arvestamata ja tähele panemata muidugi neid kõiki kõrvalkäike, mis on tulnud selle kirja lähetamisel teha. Ja ma pean selle kirja lahendama näiteks noh, tingimata positiivselt. Et oleks see kirjutaja rahul, et oleks kõik need teed, kuidas üldse seda raadiokuulaja pretensiooni rahuldada, et need instantsid, need ametkonnad, need ametiisikud oleksid läbi käidud ja oleksid temale andnud rahuldava vastuse, noh näiteks inimesel ei tuleks teist korda kirjutada siia. Aga teinekord nõuab hästi pikka aega ja see panebki niisuguse vastutuse. Üles ja uni läheb pealt ja mõtled ikkagi, et kas nad ikka sai niiviisi, kas sai hästi? See seab ka ühe niisuguse üldise nimetajat on rasked või väike lõik küll, mida ma kirjeldasin. Neid momente on muide väga palju, neetud. Saab põhjendada, miks ta raske Te ütlesite, et peab rääkima tõtt. Rääkida tuleks antud tingimustes ikkagi nii, nagu olukord on. Põllumehel on raske, teda ei tohi praegu koormata ühegi teise lisaülesandega lisa lisaküsimusega. Ta on isegi hädas meie Eesti vabariigis, kogu aeg on harjunud raskuste ja niisuguste olukordadega mis seal tunduvad päris võimatutes. Siit ei saagi enam kuidagi teisiti välja tulla. Millegi värskonna kindel usk, et see mees eestimaa mees, viljakasvataja ta tuleb välja ka sellest olukorrast, kuigi osaga terasaagi mõnevõrra väiksemaks. Kartuleid ei saa nii palju kui vaja. Lähme nüüd pisut teise valdkonna juurde tagasi on kergem või raskem, et küsimus võib-olla vast kergemeelsem on see, millise mulje arvate tavaliselt endast jätvat vestluskaaslasele. Jah, ükski lugu ei või toomata jääda, mida meile toimetus on andnud ja mida me peame tegema. Toimetus, ülesanne tuleb teha. Lugu võib muidugi kehvasti välja tulla. Või hoopiski tunnistatakse, te olete pärast toimetuses kõlbmatuks. Aga teha tuleb. Seepärast on vaja minna kellegi jutule, eks ole? Ennast tutvustada, teha selgeks, millisel teemal soovinud vestelda. No seni näiteks minu praktikas on kõik esimehed spetsialistil, välja arvatud noored sündmuste EPA lõpetamatunud tööle. Need on kõik tuttavad, aga kui inimene võõras, ma ei tunne teda, siis see enese tutvustamine on kõige niisugune tülikam moment sealjuures. Ma ei tea, miks aga on niimoodi. Ja ma ei saa sellest täna päevin üle. Te olete 20 aastat töötanud ajakirjanikuna. Missugused on need kogemused, mida te võiksite kokku võtta nende aastate jooksul, mida öelda edasi noortele algajatele ajakirjanikele. Esiteks Tunne oma ala, millest sa räägid. Või vähemalt kui sa ei tunne, siis tuleb see omane noh, selgeks teha see teema. Teiseks, oska näha teemasid esitada neid toimetusele muidugi teemad, mis on aktuaalsed ja mis just parajal momendil noh, on kõrges hinnas toimetuse rahva hulgas ja mida toimetuse vastu võtab. Ja kolmandaks väga oluline oskus avada neid teemasid raadiokuulajale. Jah, see on kogu see niisugune noh, lühidalt, kokkuvõetuna niisugune kogu meie oskus seisnebki selles, et oskus just seda avada. Ja raadios muidugi, eriti raadiopäraste vahenditega. Sellepärast, et napi teksti juurde mõni korralik taust, mõni hea mõttepaus, rääkija hääle värving, et palju rohkem kui nii kui mõni pikk manitsuskõnet. Missugune on reporteri armastus? Eks ta ikka elukutse, armastus ole vist omast majastki võime tuua, näitab, meil on inimesi, kes on töötanud 20 aastat, 25, isegi 30 ja üle selle, kes on mikrofoniga tööd teinud. Ja mõnedki neist on proovinud vahepeal ära minna või kuluaarides noh, omakeskis oleme siin ikkagi nimetanud raske töö, närviline töö ja ja nagu tervist rikub ja, aga ikkagi nendest rääkides disära, mine nii, et need, kes on läinudki, tulevad jälle tagasi ja ikkagi tähendab, et see on töö ikka selle raadio töö vastu raadiomaja vastu ja ega ka sellest nii kergesti lahti ei kisu ja ja seda võib nimetada mitte ainult reporteri armastuseks, võttis teatriarmastust toimetaja armastus kogu raadiomaja siin valitseva õhkkonna vastu mille kordumist elus ei sooviks. Ma olen selle 20 aasta jooksul elus läbi teinud kolme autoõnnetust, kolme autoavariid. Tööl olles tööl jah, töö otse komandeeringusse ilma raadiomasinatega. Ja viimane toimus, kokkupõrge oli õhtul novembri õhtul oli, paar aastat tagasi, oli põder, jooksis tee peale ette. Juba tee oli kiilas, kiilasjää oli hästi, palju masinat sõitis tee peal tulid Tallinna poole Tallinna poolt tuli, vastutuledega sõitsid. Ja lihtsalt meie ees liikunud masinad tagant ehk teiste sõnadega, meie masina nendest vasakult poolt jooksis Põdderi hüppas meie masina peale õigumine mootori peale ja siis langes paremale poole kraavi. Noh, esiteks klaasid katki kõik ja siis põrkas vastaspoole teeserva jäänud pärast inspektori, kes mõõtis neid kohti jäädes kohale, tuli paidesse. Te olete õnneseened, kes pääses nii hästi. See siis võttis küll viis tundi, meil tuli kohapeal seal olla ja me saanudki selle autoga tulema, pärast ootasin veel Tartu bussi ikkagi viimase bussiga sõitsime Tallinna. Pärast arutasime omavahel meie maja kõige staažikama autojuhiga, kes praegu on ka üle 25 aasta sõidutanud siin raadiomehi, küll noori vanu. Et meiega tõesti pääses metsa, tuli seekord meie poolt, vaata selle kordumist ma ei tahaks elus. Aga kõik muu, mis seni on minu elus olnud, need on kõik vastuvõetavad. Midagi võiks veel läbi elanud, kuid mis väärib elus kõige rohkem säilitamist. Kindlasti rahu. Ankeet intervjuu on lõppenud. Kas see saade erineb teistest saadetest, mis on tehtud aastate jooksul ja erineb küll, mis purust? Alati ma olen teinud raadios töötanud 20 aastat, ma olen peaaegu alati olnud küsija osas, aga seni ma olen nüüd olnud. Selles saates olin ma vastaja osas ja olen sunnitud võib-olla tegema. Neid asju ja nende lubaduste järgi mida ma kuus kuud tagasi välja ütlesin, teiste sõnadega need vekslid nüüd tuleb välja lasta. Seega nõudmised suuremad iseendale ka loomulikult ja miks mitte. Aga ei, kõhe tunne ei ole, siiski on jäänud niisugused mõtted, mida just nüüd järgneva saate. Eelolevate minuti jooksul tahaks ütelda. Esiteks meie teisest leivast, kartulist ja teine teema oleks siis pühendatud nendele inimestele, kes taastavad põllumehe tervist. Ka nendega on juttu, kes puhkavad põllumeeste sanatooriumis Pärnus. Sanatooriumi nimi on ka tervis ja kolmas teema, see on siis lihtsalt niisugune väike keskustelu ühe majandijuhiga kellega te saate käigus saated tuttavaks, kellel on väga palju probleeme, kes on lühikest aega seal kohapeal olnud ja kes oskab nii ühte kui teist ja rohkem ma ei tahagi midagi siia juurde lisada, järgneb. Reporteri õdesid sapakas ennustaja Novin Portorisodonsiitu reporti Novina krimpsu. Katuseräästad tilkusid kuni novembri lõpuni. Kõige selle sees pidi põllumees hoolitsema, viljakoristamise eest võtma kartuli juurvilja panema hoiule. Tahakski küsida Kohila sovhoosimeeste käest. Kuidas see kartul, mis nüüd sügisel see põllult võetud mõningane aeg juba möödas, kuidas see säilub? Esialgu midagi katastroofilist juhtunud ei ole, mis olid halvemad ja märjemad, need me saime tuua oma uude kartulihoidlasse, mis seal olid paremad ja kuivaga võetud, need on praegu kuhjates, seisavad ja seni päris normaalselt. Eks ole, põllumehel ole muret üksjagu kartuli säilitamisega sellel talvel ja praegu olemegi teie uue kartulihoidla eesruumis me kuuleme siin ukse taga hästi suur mürin, mille poolest siis erineb teie suur kartulihoidla praegu sellest, mis vanasti põllumehel oli nõndanimetatud kartulikoopa nimeandja, kus ka kartul üle talve säinas. No siin juba on oluline erinevus või Keller oli maa-alune harilikult siis praegune on täiesti maapealne ehitus. Ja mitte ei koosne üksi hoidla ruumist, vaid ka mitmetest abiruumidest, nagu sorteerimisruum, olmeruumid, laboratoorium, kontor, siis ventilatsiooniruum, kütteseadmed ja ka külmutusseadmed. Külmutusseadmed meil on vaja sügisel ja kevadel, kui temperatuur juba tõuseb, et alandada hoidlas temperatuuri. Ja seda eriti just köögivilja säilitamisel. Teeme ukse lahti, astume siis edasi, vaatame, kuidas see protsess käib. Praegu käibki kartulisorteerimine segatult sügisel alimendid, koosseis on parem ja halvasti säilinud nii-öelda sisse pea praegu Holteerimisada kalkulaatoreid. Te nimetasite hästi palju ruumi siin see on täitsa põhimõtteline erinevus, aga kas kartul kõigi nende ruumidega Nende teenistuste arvele, mis siiani loodud juurde säilub ka paremini? Ja eeskuju on võetud paljudes välisriikides ja kartmata. Aviokroomid, mis siin on, täidavad oma osa kartuli säilitamisel. Kartulisorteerimismasina võttis tuurid maha, naised lähevad nähtavasti lõunale. Traktor jäi veel mölisema, kogu talve käib niimoodi praeguse ööbinuksid tempoga. Kui selleks tarvidus on ja põhjad on riknemisohus, siis kahtlemata need, eks sorteerime siin läbi ja kevadel enne mahapanekut alustame siinsolteerimis, sellepärast siin on võimalused selleks olemas. Suurepärased kolme nööbi igas röövis 700 tonni kartuleid, kokku 2100 tonni kogu majani. Aken mahub ära või ei mahu. Meie kogusaak on viimastel aastatel küll kehva saagiga olnud 5000 tonni piires kuid ikkagi planeerime telekast saada kuus-seitse 1000 tonni kartulit. Teis säärast veel vaja? See ongi, õigemini pool projektist lahendusest. Projektis on ette nähtud 4000 tonniline tähendab kolm veel juurde ehitada ja see juba on lihtsam ülesanne. Staabiruumid ja kõik muu on tehtud kolleeg ainult juurde ehitada. Sellega saame kindlasti paari järgneva aasta jooksul hakkama. Te olete õnneseened? Ega see n on meil endal kätte võideldud meie oma ehitusmeestega. Siin meil mujalt ehitusabi ei ole antud, vaid majanduslikult eelsele hoone oleme ehitanud inimeste vahel, kes tänavu sügisel kartuli üles võtsid samuti need inimesed praegu, kes seda hooldavad, ei lase mädanema minna. Eks nendele ka neid auga puhkuse välja teeninud ja nii mõnigi mees läinud sanatooriumi puhkekodusse turismimatkal ekskursioonisõidule ja neid meil jagada on olnud. Ja praegu paljud mehhanisaator puhkavad ja tööjuhid, osakonnajuhatajad, brigadirid, põllutöölised. Talviste teie olete Kohila sovhoosi direktori asetäitja, teile endale on praegu ka puhkus, puhkus sellest suurest ja lisast ja, ja väga pikkade päevadega tööst, eks ole, on küündivad. Mida teete? Kaugemale ei sõitnud kuskil kevadel lootor turismireis Rumeeniasse, Jugoslaavias praegu lihtsalt mõned päevad korrast on kodu ja hoiab kodus lapsi. Sanatoorium tervis, teine korrus, tuba 209, kes siin elavad. Hendrikson Andres, Viljandi põllumajanduskoondisest, peainspektor. Läheme Vambola seakasvatusosakonna juhataja Kehtnast, kuidas siin tervises nüüd on, kas võtate kaalus juurde või maha? Minu arvates, kes vägisi võtame juurde, sest toitlustamine on väga hea ja väga rahulik on. Nii, et päev on nii tihedalt täidetud protseduurid ja jääb aega lugemiseks jääb aega kõndimiseks ja üldse inimesed on väga rahulikud ja tõesti on tõeline puhkus. Me just tulimegi ebasobival ajal oligi väike uinak. Raamatu lugemine oli jah parajasti käsil. Nähtavasti saab siin üsna hästi. Ühesõnaga seda võimalust kasutada, et ka kirjandust natuke lugeda, mida oma eriala alati puurida? Räägitakse, et kui unustad mured ja isegi kodu naised-lapsed, et siis pidi kõige parem puhkus olema. Tõepoolest, võib-olla et on kõige parem, aga pühapäevane päev jääb justkui täitmata, siis tuleb niisugune tunne, et oleks kodu poole minna. Täpselt jäälaatade ajada ja peab koju minema. Mina ei ole käinud, aga naaber on mul käinud, tal auto siin kaasas oleks võtnud ka õhtukaasaga pole kohta, kus seda panna ja kõige tähtsam on ikka see, et ega neid või kodus telefon tuleb, siis on teada, et sealt mingisuguseid muresid tuleb, ega kui sa nendest täitsa eemal oled, siis on nagu puhkus. Täielik. Millal lõpeb, nüüd vahetasin pea paari päeva pärast 13. 13. astmel aeg täis ja siis koju jälle oma tööd-tegemised ja remondiperiood ja tänavu aasta ju kolmandiku vara vähemalt pingelisem, kui on eelmistel aastatel raudteemasinad ära venitatud. Ja kursused äsaatrid ettevalmistamine, Bay probleem, talve lahendatud. No nähtavasti seisab ees kolimine. Meil valmisid nüüd need uued tööruumid ja ja tuleme ülemiselt korruselt alla korra peale, samal ajal on tarvis uued matsud vastu võtta, nii et tegemist jätkub. Millest küll tehtud on väikesed tüdrukud? Suhkrust ja jahust ja maasikavahust? Vaat millest tehtud on väikesed tüdrukud. Millest küll tehtud on väikesed poisid. Millest küll tehtud on väikesed poisid. Tiigrist ja konnast ja kutsika hännast. Vaat millest tehtud on väikesed poisid. Kallid sünnipäeva lapsed ikka on meile olnud kombeks igas vahetuses kord koguneda siia saali, teie lugupeetud sünnipäeva lapsed kringlitega laua taha, teie õnnitlejad saali ja teie vahel on küünla valgus. Nii on see olnud algusest peale kombeks, et korraks võtame siia kokku ja sellel õhtul me tahaksime teid õnnitleda, sest kui tavaliselt te olete harjunud oma sünnipäevapidu pidama kodus oma perekonna, oma sugulaste, oma töökaaslaste hulgas, siis tänane õhtu on natukene erilisem. Hulk aega tuleb elada ühe katuse all ja kõik on tulnud siia kõige parema sooviga südames soovida teile hästi palju õnne. Mina omalt poolt ja selle maja administratsiooni poolt sooviks aga teile hästi tugevat tervist. Sest see on vist kõige tähtsam, mida selle maja seinte vahelt teile kaasa soovida. Ja ikka on meile olnud kombeks üle anda sellel õhtul teile väikene raamat, gene, sest Maksim Gorki on öelnud need unustamatud sõnad, kõik, mis minus on head, võlgnen tänu raamatule siis ka meie poolt selline soov teile et kodus, kui te oma raamaturiiulid selle võtate, meenutate tänast sünnipäevaõhtut ja meie kõige paremaid soove teile, kallid sünnipäeva lapsed. Nii, aga ükski sünnipäevapidu ei lähe korraliku lauluta. Nii et mul on selline palve. Tõuseme kõik püsti. Tuleme kõik juurde, võtame kätte pokaali, moodustame ilusa ümmarguse ringi ja kogusid segakoor, laulab nad. Elagu, palun. Nad elagu, jah. Neli. Nüüd minnakse sünnipäeva, laste rivi läbi, lüüakse igaühega kokku, kellel isiklikult õnnesoovidega või midagi muud lähemalt ei olegi ütelda, lihtsalt palju õnne sünnipäevaks. Ja nii käib sanatooriumi kere läbi soovides kõigile tervist, jõudu, seda, mida siin on kogutud 20 neljaraviloleku päeva vältel, et seda jätkuks oma kodumajandus oma tööpostil. No nii kaugel sünnipäeva õhtu, ava Valf aata palun relionees õigusena. Kõik lähevad tantsima, sünnipäeva lapsed on eriti agarad ja need daamid, kes jõudnud oma kooki, isegi agaramad partnerid võtsid selle koogi käe, panid kõrval tooli peale ja läksid koos tantsima. Nii peabki olema, sest see on ilus pidu, see on tervise tähistamise pidu, seal sünnipäevapidu. Ja täna õhtul viskan selle vahetuse lõpupidu siin tervises. Täna õhtul on kaks hästi, et Eesti koos on sinu päevadesse ja on ka lahkumise õhtu, aga seeneõhtu teine osa, nii et praegu kehtabaljazzini päeva tehti osa sanatooriumi tervis, kultuuriinstruktor ja Hendrikson, kes olid tänaseks sünnipäeva lapsed. Tema kõigepealt mainiksin ära meie vabariigi esik, kombaineri Elmine, Otsman ja Aleksander Otsmann, mõlemad on meil sünnipäeva lapsed ja üldse sõnali kokku. 10 sünnipäeva last. No võib-olla tuntud nimedest, keda kõik raadiokuulaja tunnevad täna meie sünnipäevalauas ka Kaljo Kiisk, kõigile tuntud filmimees ja põllumehi on igast mastist, on Ilmar Laur, on Astrid Jekorova, on Vanda, Kuusk, Aru, Hans Tuisk, Kaljuannuste, Hilda Adamson, Vladimir Karamaa, vahetus mõista, neid on põllumehi päris palju, tööd on lõppenud. On võimalus tulla tervist taastama, sest praegu on vist kõige sobivam aeg see, neil oli see põllumehel tulla oma oma tervist lappima meie majja. Aga üldiselt, mida ma öelda oskan, on see, et meie majas on väga tore rahvas ja meie põllumehed on ikka tõesti kuldsete käte ja sama kuldsete südametega inimesed. Pillimehed, kuid jällegi rühm majandeid ongi need, kes sellele eestlane ühe kaunimana raviasutusele õigemini tervise taastamise asutusele pannud vundamendi sanatooriumi töötanud juba õige mitu aastat. Ja esimesel detsembril oli siin samuti hästi märkimisväärne sündmus, tulid kõik osalevad kokku, pidasid maha oma koosoleku ja, ja pandiga uuele juurdeehitusele nõrgal järjel ja perspektiiv on meil küll tore, peaasi, et me valmis jõuame oma ehitustega ka sellega iga päev tegeletakse, nii et ainult jõudu ja jaksu kõigile töömeestele. Nii. Esimene matš lõppes, õhtu jätkub siin põllumeeste sanatooriumis Tervis ilusti täie hooga edasi ja need inimesed kõik siit ära lähevad, on kaasa viinud tubli annuse elurõõmu ja mis kõige peamine tervise. Head raadiokuulajad, nüüd jätkame oma saadet stereo stuudiost. Minu vestluskaaslaseks on Ääsmäe sovhoosi direktor, õpetatud agronoom Ivar Voites. Siin stuudios oleme päris ettekavatsetult, sest siin on hea korralik klaver. Ja ma tean, Ivari, et sa armastad sellel pillil musitseerida. Ja vanasti sai auditeeritud ja päris palju ja ja oli teatud aeg, kui päris elukutselisena sai tegelikult sellega. Aga praegu viimased kaheksa aastat võib ütelda, et ei ole üldse enam selle alaga tegelenud. Oled täna õhtul meil teretulnud siin ja palusime appi ka sulle toetuseks väikese rütmigrupi koosseisus. Kalju terasmaa trummid ja pe Pandre basskitarr. Et ole hea, mida mängid meile? No ei tea, kuidas nad välja kukuta proovima. Noh, kuidas siis oli, võttis pabistama päevi mis teeb ahvist ja võttis, aga näpud on kinni jäänud ja rohkem häirivad autorooli keeramine telefonitoru hoidma ja kodus sul neile klaveriga? On ikka, on ikka, aga ega sellega palju aega tegemist seda teha. See ei ole alati nagu tuju või töölt tuled ja päeva mõtteid pea täis ja veel tükk aega, enne kui päeva toimetus ning vabaks saad. Vastupidi, peaks hoopis olema, saab kohe nii ära, lahutad ennast. Ja tegi inimene, oleks automaat, et kui päeva tõenäoliselt lõpetad ja arstid üle kodule viskad mantli seljast maha ja koos sellega need päevamõtted ja mured ka siis oleks muidugi lihtne. Aga tavaliselt on nii, et kui tuled noh, praegu saab varem kella kuue-seitsme aeg kaheksa koju. Suvel oli see aeg 10 11, mõnikord 12 öösel, mitte päeval 10 11 öösel. Mõnikord läks isegi üle keski. Siis ei ole niisama lihtne ennast ümber häälestada teise meeleolu peale ja võiksite hoopis teise harrastuse peale või, või laineri teise laine pea jah. Nüüd magada hommikul kauem kaheksale. Myra täna hommikul helistasin, kell oli kolmveerand kaheksase kontorisse, kohale jõudsid veel. Vaata sa ikka Ornskine, Hirge usklik inimene. Et üks põllumees, kes on suvel tunud ülesse pool kuus ja kuus ja õhtul kella 11 12-ni väljas anud talveperioodil ja samal ajal üles tulema. Meil on põllutöölistel, praegu on kuue tunnine tööpäev algab kell üheksa peale. Aga eks me siis juhtkond, spetsialistid, tuleme nii kaheksaks veerand üheksaks paika ja ma tahakski meenutada ühte augustikuupäeva palav lõikuspäev oli, muide tol nädalal oli väga vähe vihma. Ja mäletad, ma käisin sinu peal ja sõitsime ühte osakonda välja. Mul selle osakonna nimi meeles ei ole. See viisid momendil majandi ühe parima kombaineri juurde. See oli Viktor Pekine, kas sa mäletad, see mees pahandas väga palju sinu peal? Ei, see ei olnud, see mees, oli teine mees seal kombainer tookord kombainer samovar ja ta kurtis ta, palju korterit saanud, mäletad? Jah, oli küll miski lugu ja ega ta praegugi veel omaette korteritele saanud on poissmees ja ja meil on nüüd plaanis nii, et edaspidi noored, kes seal töötavad ja kes tööle tulevad, töötavad üks kolmveerand aastat aasta ära ja siis saad omaette korteri ja kui abielluvad, siis kindlasti muidugi anname noorpaarile ka oma korteri. Ja võiks üteldagi, et meil olnud küllalt suur elamuehitusprogramm praegu ette nähtud. Nimelt me loodame siin valmis saada lähema kolme aasta jooksul, tähendab 1981.-ks aastaks 100 korteri ümber umbes nende hulgast on siis kolm 18 korteriga elamut ja mis küllaltki nii omalaadne on 30 ühe perekonna elamut. Ja võtame igas perekonnas kaks tööealist inimest, siis on 200 enesest juures ka. Nojah, ta ei tule alati niimoodi välja, sellepärast et Ääsmäe sovhoos on veel sellise kauguse pealt Tallinnast, kus kipub ta ka vastupidi olema. Ühtepidi muidugi linnast tulevad noored maale korteriolude tõttu, aga kui on aasta-poolteist kaks töötatud, siis kipub nii olema, et üks abielu poolteist kipub Tallinnast tagasi minema tööle. See kaugus on veel selline, noh, 30 kilomeetrit, 28 kilomeetrit Tallinnast, mis võimaldab Tallinnas tööl käia pool tundi bussisõitu ja. Ma mõtlesin, et see on omaette probleem, millega tuleb praegu tegeleda. Ja muidugi see tingib ühte asja, et tuleks majandis olemas tingimused, mis noori, rahuldaksid tingimused kultuuriliseks meeleavaldusest, seal teenindus oleks olemas sporditegevus vaid need tuleb kõik luua, kõige sellega praegu tegeleda. Enamvähem jah, dessandi värske mees selles meeskonnas kolmandat aastat. Kolmas aastaring ei ole täis, kolmas suvi on täis, aga aastaring saab kevadel täis, nii et kaks pool aastat praegu. Nii et tööjõuprobleemi lahendada nimelt niimoodi. Aga seniks ikkagi käivad linnast inimesed kohale. Ja noh, suveti tihti võis näha, et Ääsmäe sovhoos vajab hooajatöölisi karjakuid vajab lüpsjaid, kartulivõtjaid ja see jääb ka vist tükiks ajaks niimoodi tulevikus. Kes kõige keerulisem probleem minu arust ühes majandis, mis ei ole nüüd veel jõudnud võib-olla sellisele tasemele nagu ja vinni näidissovhoos ja Adavered ja Kiiroviranna ütlemisi ümber Tallinnassegi ütleme tugevad majandid kus kõige suurem probleem on see tööjõu voolavus, sellepärast et kui meie kuulutame, me kuulutame, siis kui meil on tõesti häda selle spetsialist järgi järgi või keevitaja karjaku järgi. Ja nüüd, kui selle kuulutuse peale tulevad, siis esimesena tulevad kohale need inimesed, kes rändavad ühest majandust teise. Aga meil on aega oodata ja valida neid häid inimesi ja peame võtma tema tüvele, kuigi tal on seal võib-olla tööraamatust, et üks-kaks halvemat sissekannete, mõni tööluus on, ütleme tööle, aga praktika on näidanud, et niisugused inimesed tavaliselt pidama ei. Aga muidugi seal kümme-viisteist 20 protsenti kontingendist, kes tuleb, need jäävad pidama, on head töötajad ja pidama ja niiviisi üks, kolm-neli aastat iga aasta kümme-viisteist 20 protsenti on enam-vähem vajalik inimeste arv käesoleva, nii et selle aja jooksul, mis sa nüüd oled ajas meil olnud, siis on jäänud pidama. Kaks lood on rohkemal, rohkem on praegu. Spetsialistid on praegu noored. Head töötajad, neid on juba ise üks 10 ümber. Ja peale selle töölisrohkem oleks kolm 40 inimest on praegu jäänud pidama. Nii et sinus on nüüd siis praegu kaks õnnelikku asja ühildatud põllumees ja õnnelik põllumees ja pillimees ja vaatad see põllumees ja pillimees seal üks niisugune ütlemine, mille eest mina olen elus omajagu kannatada saanud. Vinni sovhoosis töötasid sinna aastat 10 tagasi. Meil oli seal oma instrumentaalansambel ja jätkasin Tourt oma muusiku tegevust töö kõrval. Siis mul on meeles üks kord, lilleveres oli üks suur vabariiklik põllumeeste kokkutulek, mängisime pilli ja siis paar kolleegi tulid küsima, et kuule, mis sa õieti oled, oled sa põllumees, oled sa pillivested? Ja ma ise ka täpselt ei osanud tookord vastata, tundsin ma nagu mõlemad olen, aga, aga paistab, et mõlemad ühte kesta ei sobi. Nojah, ja nüüd ongi välja kujunenud nii, et ikka vist põllumeest olen ja pillimees on maha jäänud. No ma ei usu ikka, sa mängid päris korralikult ja järgmine pala autorit ei mäletagi enam, aga päevad septembris mäletad neid päevi septembris? Ei oska mängida? Ei asja ise rahul, siis vaata üle pärast võime teha veel paar kord läbi, lihtsalt järjest. Siis lähebki käsi lahti, praegu laademeid Aire ütleb. Jätkame jah. Ma tean, vanasti laulsid ka. Ei, siin sa küll eksid, praegu Sa laulsid kvartetis või, või olime eskord, et mees islamiülikonnas meeskooris lauad ikka sina klausid vanasti kui pole, kui see kuulub, sa oled laulnud. See oli teine bass, teise Vassigresse, laulad ära, praegu üliõpilaslinnas ei suuda. Aga kus õppisid klaverit niimoodi mängima? Ma hakkasin klaverit õppima seitsme aastaselt, kuueaastaselt vist isegi, ja Tartus. Keskkoolis hakkasin käima, ütleksin laste muusikakoolis. Ülikool kaks aastat, siis oli eesti võllas akadeemia. See oli elukooli kolm aastat, siis oli konservatooriumis kolm aastat ja, ja siis tuli uuesti eluülikool uuesti akronoomina. Ja, ja nii-öelda olnud kolm aastat õppisid seal siis konservatooriumis, õppisin kompositsiooni Villem Kapi ja hiljem Heino Elleri juures, aga lõpetada jõudnud, oli sellest kasu ka midagi, ma tean, sul on mõned palad tehtud. Oli üks pala sulesepad, mis oli üldlaulupeo rahvakunstiõhtu kavas. See oli rahvatantsusaade ja ühendatud segakoorid, esitasid selle. Peale selle siis ulu Toomi juubeli puhul kirjutasin Mustjala pulmarongi see miskine, teatraliseeritud rahvakunstiaineline etendus, 25 30 minutiline rahva kombed ja rahvatantsud-laulud. Kirjutasin tookord siis, kui põllumajandus läks ära tulema ja ja ma mäletan, see oli 56. aasta sügisel moodustati läbida muusikaga tegelema ja ja kui Tartusse tulin Noh töö on üle antud, ma tookord töötasin viimati veskimasinatega. Turjaamas peaagronoomina. Ja siis ma tulin Tartusse, siis ma leidsin sobivad sõnad. Ma ei mäletagi enam. Üks raudtee oli ja nad meeldisid ja siis see laul tekkis. Kahjuks ma sõnu ei mäleta, alguses oli. Oot, sa tahad laulda riba ei laulma? Mind alati nimega Tartu seob tunne, suur, sügav, soe, taob eemale muru ja kartust, kui Tartus ma kuulen ja loen. Et ma alati igatsen siia, kui põldudel kollendab kael. Ja ikka vead põllumehe ameti juurde tagasi, ausalt öelda, ma kadestan sind. Kuidas sa mängid seda? Pilli? Võib õppida, võib õppida küll, aga miks mitte õnnestunud süntees niimoodi siiski sa oled põllumesilased, looduselähedane muusikagi väga palju räägib loodusest alati. Inimesed, kes on tegelenud kunstiga ja Jeani tõsisemalt tegelenud sellega. Nad oskavad ehk rohkem näha ilu looduses ja, ja tunnetada see iluvajadust looduses ja üldse igasugust elukutsetes. Ja võib-olla oskab rohkem. Tähelepanu pöörata selle inimlikule vajadusele mitte ainult töö järgi, vaid ka vist kunsti, muusika südame jaoks, südame jaoks midagi hinge jaoks, hinge jaoks selle järgi. Nii palju kindlasti on, sest õppimiskasu olnud on plaanis praegu meil Ääsmäel ära korrastada vana mõisapark anda talle tagasi vanaaegne kuju üldse kogu mõisahoone, restaureerida parki, rajada tiigid ja viia sinna sisseskulptuurid. Projekt on niisugune tehtud ja kuskil 35 40 pargis skulptuuri ümber läheb sinna. Ja neid oleks ühtlasi Eesti skulptorite kaasaegsete skulptorite tööde pidev näitus kus saaksid tutvuda sellega teised asutused, põllumajandusettevõtted saaksid valida sealt omale sobivaid skulptuure oma ümbruse kaunistamiseks ja kui tühjad kohad järgi jäävad, siis saab sinna jälle uuesti skulptuure juurde tuua. Sobivaid. See muidugi nüüd tuleviku küsimus, aga mitte väga kauge tulevik, küsimus noh, nii lähema kolme-nelja aasta jooksul peaks teoks saama. Nüüd talvistel päevadel on neid mõtteid aega küllalt mõlgutada ja uusi plaane teha juurde? Jah, tänavu aasta oli meil vaja koostada niisugune plaan lähema 20 aasta peale ja üldiselt kaunis hirmus õnnetus plaani teha, sellepärast et kui elu nii kiiresti edasi, nagu praegu on läinud, praegu mõtleme tagasi, 20 aastat tagasi tehti ja mõnigi kord kirume seda, et on mööda lastud ja siin loomaks sooned on väiksed ehitatud ja oleks võinud palju teistmoodi teha, mida praegu ümber pean tegema. Ja sellepärast ongi hirm nüüd planeerida järgmise 20 aasta peale. Sellepärast need, kes 20 aasta pärast siis töötlevad, jäi seda asja edasi, viivad need aga neid kirju moodi, kui olete lasknud selle asjaga. Ja nii tants on elu, see on elu, aga need ongi mingi planeeritud, küllaltki suur programm. Väljaheitemasinakeskused, garaažid, siin 100 150 masina jaoks, suured viljalaod, söödapunktid, hoidlad, köögivilja, kartuli jaoks, kasvuhooned ja suurfarm, sigala laiendus. Nii et see on niisugune programm, kui see ellu viia siin kümne-viieteistkümne aasta peale umbes mõeldud siis peaks nagu meie arvamuse järgi Ääsme sohvoos valmis olema, aga, aga ei tea, kas siis need järeltulijad arvavad enam niimoodi.