Missugune on olnud kõige siin on nüüd siis auk, mis tuleb täita. Reporteril tähendab kõige moment ajakirjanikutöös. Mitu korda jälle ja jälle meelde tulnud see päev, kui Eesti laulupeod said 100 aastaseks ja algas rongkäik algas tule väljatoomisega raekojast. Kõik oli juba varem minuti pealt kirja pandud ka meil teada. Ja niivõrd suursündmus tõstis kohusetunnet ja väga hoolikalt sai teksti tehtud ja mõtteid mõeldud ja kuid väga palju ka ei saanud ette valmistada, sest oli ju täpselt teada, kui kaua tuli läheb võidu väljakule, kaua see kestab? Kes teda viivad ja kuidas üldse siis suur rongkäik algab. Ja et raadiokuulajatele saaks Raekoja platsist juba üldpilti anda ja teha mõned sissejuhatavad laused siis nagu ikka. Ülekanne algab varem viis minutit sündmusest. Ja vahetult enne ülekande algust öeldakse, et tuli tuuakse raekojast välja veerand tundi hiljem. Saab liiga vara võidu väljakule, jääb seisma seal. Ja kohe tuli alustada ülekannet. Oli tekst olid valmis, laused olid, luuleread. Alustan, loen nagu unes, samal ajal mõtlen, mis saab edasi? Loen, tunnen, kuidas läheb higiseks ja märjaks ja kohe nagu maalt kuskilt nõiuti välja üks fotograaf sest ikkagi lahtine reportaaže, autokirjad peal, uus ülikond ka, reporteri seljas, helehall mikrofon käes ja higi voolab. Ma loen edasi ja tunnen, kuidas üks piisk tuleb ninaotsa ja silmanurgast näen, et see fotograafi objektiivi just pöörab minu nina peal see fotomalevas. Ja kuna rahvast oli raekoja platsis üsna palju, siis ka külalisi ajakirjanike kaugemalt ja need tahtsid ikka teada, kuidas see protseduur käib ja nägid, et üks mees mikrofoni räägib, kuskil kuulda ei ole ju see mees teab, tulid siis minu kõrval ja hakkasid pärima. Üks ühte, teine teist. Ja nüüd oligi see koht, kus see selleks ajaks tekst oligi otsas. Aga mul oli varutud enda kõrvale mees, kes saatis tuld vabariigis kogu aeg enne seda suure peo algust. Ja oli võetud enda kõrvale igaks juhuks reporterid vahel ütlevad mõne asja kohta igaks juhuks. Ja ma võtsin ta siis käevarrest nii kõvasti kinni. Ma varem talle ütlesin ka umbes, mida ma pärinja. Ja ta rääkis siis, kuidas kuskil Mulgimaal seal nad tulega olid läinud, et jooksis üks mammi eideke talust välja või maantee ääres ja tõi meile sooja putru ja tõi seal korraks seisma, jäänud oma tulega ja ja rääkis, ja ma ikka pärin ja mees ajab silmad suureks kuidagimoodi, et noh, et ei olnud nii pikka auk. Juba tuli üks mees tema juurde, et läheme nüüd tule juurde, ikkagi tuleb valmis olla. Ja siis algas minu jaoks niisugune aeg otsesaates, mis nüüd saab. Aga selle algusega läks see hirm üle ja ma lihtsalt vaatasin ringi ja rääkisin. Ja ma nägin, et akende peal oli inimesi, tee ääres oli inimesi ja kui me siis lõpuks liikuma läksime millised olid inimestega pilgud ja kes olid perekonnaga tulnud ja kes olis Harjumäe Harju tänava nõlvakul roninud ja kes oli veel kõrgemal ja just reportaaži auto järel tulid rahvatantsijad oma suurtesse õlgedega, kuidas need siis kõlisesid ja ma leidsin, kuulsin kuidagi ka selles on pidulikkust ja eriline kõla ja jõudsin siis võidu väljakule. Täiesti märg, aga pausi ei olnud. Ja paha tuju oli ikkagi pärast. Muidugi reportaaž jätkus hiljem ka ja seal oli mõtteid ja kõik oli varutud, millest rääkida, kui jälle mõni niisugune tühi koht tekib. Ja hiljem, kui ma seal lindi üle kuulasin. Mulle tundus, et see oli kõige loomulikum, kõige piltlikum ja võimlemiskõige tähtsam, kõige veenvam. Sest kui ilusad jõulud, ka need omaarust need alguse laused, need olid paberi peal, need olid maha loetud, luuleridadel oli puhutud sisse erilist tahtmist hästi lugeda ka see oli tunda ülepingutatud. Aga see veerand tundi tühja maad eetris siis äkitselt tekkis. See oli täidetud kuidagi niimoodi, et no ei ole ilus öelda, aga ma jäin rahule. Ettevalmistatud küsimuste seas on ka üks selline, mis, Tinglikult on olnud ootamatu olukord, see tähendab, et usutluse ajal püütakse mikrofoni ära võtta. Mida siis teha? Ma julgeksin öelda, et 20 aasta jooksul peaaegu koduvabariigis on, see tähendab, mõnikord esinenud. Ja siis ütled, et mul on parem häälenivood tellida. Asi ei ole muidugi mitte selles hääle niivoos ja tugevuses, aga kui sa annad mikrofoni partneri kätte ja ta on väga lugupeetud inimene, siis kuidas sa hakkad tema käest ära tirima ja ta räägib ja ta teab, et mikrofoni ees peab rääkima ja ega siis esineb sageli ei tea, kui pikk see saade on, ütled küll, et unustab selle ära, sest mikrofonid, oma maagiline võim, ka inimesed nagu teistsuguseks teha ja vahel isegi kui sa ütled selle inimese nime, eesnime valesti, ta ei kuule seda tegule. Kuigi teisel juhul juhul kohe ütleks, et vabandage, ma ei ole Aavod Ma olen Aarne või Kalju, aga ütled kogemata valesti, ta ei märka seda, sest ta on oma mõtetega nagu kimpus, kuidas hästi väljendada ennast. Ja siis ütled jah, ja kohe ühe katse teevad, kui teevad ja rohkem enam ei ela keegi seda mikrofoni ja minu arust ei ole see mitte eriline õigusreporteril seda mikrofoni hoida, vaid see lihtsalt vestluse juhtimiseks suunamiseks on vajalik, et oleks reporteri käest, sest siis vahelause vahe viide või mingi väike mõte, mis peab juttu edasi viima või teise rööpasse. See on põhjendatud, kui reporter ka vahele küsib, aga kui teine räägib, pidevalt räägib ja kuidas siis hakatele? Vahel oma küsimustega, kuigi need küsimused ja võib-olla ei ole ka alati vajalikud tol momendil, aga saate üldhuvides on vaja jutu suunata. See on üks ajakirjaniku tööseaduspärasusi, aga millised arvamused ajakirjaniku tööst üldse on aastate jooksul olnud kõige püsivamad, millised enim muutunud? Kas ma nüüd täielikult suudangi sellele vastata, sest eks kogu aeg ajaga midagi muud dub ja tõekspidamistes ja meie töös ka need muutused sees. Aga alguses ma olin veendunud ja leidsin, et see reporter, kes hästi palju, räägib soravalt muidugi selge häälega. See on üks väärt reporter. Ja kui ma ise alustasin reporteritööd selle õppimist, siis mulle väga meeldisid põnevad lood raadiost, keegi oli kuskil erilises kohas käinud kas maal või lid tuukriülikonnas ja siis andis reportaaži sealt vee alt või või sattus mõnele huvitavale leiule, siis ma leidsin, et vaat kui targad reportereid ja et oleks neid rohkem, oleks aga mida aeg edasi on läinud? Ma olen rohkem hakanud hindama neid raadioajakirjanikke ja üldse ajakirjanikke kes sellest igapäevasest oskavat põnevat leida. Vajaliku leida. Päev päeva kõrval sageli ühesugune, hall mõnikord ka must, tüütu, väsitav. Ja vot sellepärast ma leiangi, et et just töö ja tööinimese mitmetahuline näitamine nii näitamine, et selles on õpetlikku teistele ja seda huvitav kuulata ja see oleks põnev. Vot niisugused raadioajakirjanikud tekitavad minus kadedust. Millise mulje arvad tavaliselt endast jätvat oma vestluskaaslasele? Kuna ma teadsin seda küsimust, siis ma hakkasin mõtlema, et milline see võiks olla ja ega ma midagi välja ei mõelnudki. Minnes ei ole selle peale ka saanud aega eriti võtta ja et tähtis, aga mis on tähtis? Kui ma lähenen partnerile, vestluskaaslasele inimesele, kellega ma tahan koos saadet teha ei olegi mitte alati see, kui tark ma ise olen selles eluvaldkonnas, kus ta töötab vaid kuidas ma talle helistan, kuidas ma avan ukse, kuidas ma astun, esimesed sammud tema töökohani ja mida ma võib-olla kõige alguses ütlen talle. Kui see tekitab partneris usaldust siis ta hakkab minuga rääkima ja, ja saade tuleb hea. Kui ma siin kuskil teen vea, kas ma olen siis liiga sirge? Alati see ei ole hea või ma olen liiga kodune, lähenedes mõnele ei meeldi see. Nii et see psühholoogiline pool on väga tähtis, kuidas läheneda, aga mis mulje ma ise jätan, seda tuleks juba nüüd nende käest küsida. Siin ma ei tõesti ei tea vastata, aga see mulje on väga tähtis, ääretult tähtis sellest muljest esimesest muljest oleneb terve töö. Mida tähendaks ajakirjaniku jaoks väljend lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Vast seda, et kui see teema, mille kallal asud, endale väga meeldib. Ja kui see on siis lahendatud, ülemagnetlindi ka kuulajal huvi pakub. Ja mingil määral saad teada sellest tagasiside kaudu, et see nii oli. Siis oleks nagu see peaprogramm sellest tööst täidetud. Vahel ju mõtled ja otsid ja, ja vaevad pead ja küsib nõu ja loed raamatust ja võtad appi teatmeteenistuse inimesed ja teed selle saate ära. Aga ei tea, kas oligi vaja teha ja kas ta pani naerma või võttis inimesed tõsiseks või ükskõikseks jättis siis niisugune kõhe tunne. Aga mõned aastad tagasi, kui me tegime tervisejooksupropagandat käisime koos treenerite Olav Karikose ja Peeter varraku ja arstiga mööda vabariigi linnu ja niisuguseid kohti, kus jooksusõpru oli siis me ju kedagi ei registreerinud kuskilt ei organiseeritud koha peal inimesi kokku meie läbi raadio lihtsalt lõikasime, et tuleme. Ja rahvast oli vahel üle 100. Ja hiljem, kui ma olen sõitnud vahel hommiku vara linnadest ja asulatest läbi ja ma tunnen ära mõne jooksja ei ole kinni pidanud, aga küll on hea tunne, et see koht, mis sai tehtud, läks pärale. Missugused on reporteritöö kõige tülikamad momendid? Hakkaks vastusse lõpust peale tuled tagasi raadiomajja teadet magnetofoni peale on emotsionaalne vahva, hea jutt, milles on iva sees ja ja kuidagi tuli nii rõõmus ja iseendale on hea meel ja hakkad siis seda linti ümber kerima. Selgub, et midagi juhtunud. Esinejad on Buratino häälega või vastupidi karumõmmi häälega. Magnetofon alt vedanud. Või auto, millega sõidad, jääb tee peale. Vajab remonti ja õigsus kohale. Kui abiteenistused hakkavad lonkama, ütleksin niimoodi. Siis läheb meel mõruks ja teinekord tagasi minnes ega enam, vestlus ei ole nii väärt ja siiras ja vahetu kui esimene kord. Parandamatud vead juhtuvad niimoodi ja need on need sega, mida ei tahaks. Missugused on sellised noh, oletatavat sündmused või isikud, keda või mida sooviksid intervjueerida või reporteerid? Ma kardan, et kui ma nüüd sellele küsimusele vastan, siis polla. Mind ei võeta. Päris nii, tõeliselt ikka lapse vastus liiga kõrgelt. Aga minu jaoks see nii on. Ma olen mitu korda mõelnud, et tahtnuks intervjueerida Leninit. Ja mitte sellepärast, et ta oli uut tüüpi partei looja ja uut tüüpi riigi looja ja ta ühiskonnateadustesse nii palju andis. Sellepärast on kuidagi isegi loogiline ja loomulik, et meil üks niisugune inimene pidi sündima ei ole. Aga pärast revolutsiooni? Kirjanduse põhjal minu jaoks said kokku nagu kõik maailma hädad. Interventsioon kodusõda. Ja kõik, mis sinna juurde kuulub haigused. Ja selle sees jääda raudseks, kavandada uut ühiskonda, nii optimistlikult, nii selgepiiriliselt. Ta oleks tahtnud küsida, et kuidas suudab sellises olukorras jääda ikkagi üks mees niivõrd meheks niivõrd vajalikuks teiste jaoks, sest vahel on endal ka ju nii, et tunned, et nagu ei jaksa või ei oska või ei jõua ja mis on siis nüüd ühe reporteri probleemide võrreldes toonaste probleemidega? Midagi niisugust oleks tahtnud pärida. Kas leidub mõni kogemus, mida julgeksid algajatele ajakirjanikele edasi öelda edasi anda? On tulnud teha tööd roheliste raadioreporteritega ja neile nõu anda aga siis on tegu konkreetsete inimestega ja neile saab silmast silma vaadata, nendega saab vestelda, väli saab anda tööülesanded, saab koos seda analüüsida. Siis on see võimalik. Aga nii üleüldiselt öelda hästi ei saa, sellepärast võib olla ühemaneer, ei sobi teisele ja ainult jäljendada. No seda kunagi ei maksa teha midagi head, võib ju ka reporteritest võtta, tulevane reporter oma töös aluseks. Aga ühte siiski ütleksin, et tööd tuleb kõvasti teha. Lihtsalt paberil intervjuusid mikrofoniga. Ja töö sageli õpetab kõige rohkem, kui endale visadust jätkub. Ja seal ei saa justkuinii eksida ka sellepärast, et sõber võib vahel komplimendi öelda ja tuttav peab seda oma kohuseks allu. Arvab, et see peab ka nii olema. Lihtsalt tööd teha, tööd otsida ja otsida ja kuigi iseendaga rahul ei ole, siis, siis küll leiab ka ja kellesse kohe alguses välja ei tule, kõik, nii nagu võla mõnel teisel tema kõrval selle rahustamiseks lohutamiseks, ma võin seda öelda, et meil on raadiomajas näiteks praegu mitu inimest, kelle kohta seda siis, kui nad tulid, tookordsed, ässad ütlesid, et mingu parem mujale ega neist raadioinimesi tule. Aga praegu, ilma nendeta, Eesti Raadiot ma ette ei kujuta. Kui õnnestuks kohtuda kiviaja inimesega siis missugused oleksid need kolm küsimust, mida esitaksid talle? Mõtlesin selle peale ja kaks mul ainult on. Esiteks mida tegid kiviaja inimesed selle inimesega, kes lõhkus loodust. Tahaks teada, mida nad tegid. Võib-olla selles vastuses oleks midagi ka tänapäeval kasutamiskõlblikku. Ja teine küsimus. Seda muidugi ei saaks üldse esitada, aga ma esitan. Mida kiviinimene. Jah, oleks teaks, mis armastus muidugi on, täpselt, siis püüaks selle abil vastata. Aga eks ta midagi niisugust ole teisiti, isa pead jälle minema inimeste hulka pead jälle pärima. Tahad jälle midagi teada? Et andke sellest teistele edasi öelda, sest ega ju ei saa kõik inimesed päevast päeva erinevatest ustest sisse astuda vaid võetakse oma töö väga hästi, alati vastu, kus me ka ei käiks. Ja meil on mingisugune eelis võrreldes teistega, kes näiteks 11 kuud töötavad ühel töökohal ja ainult puhkuse ajal saavad midagi muud teha. Ja siit ka kohusetunne, et mis sa ise näed, kuuled. Sellest ei tohigi nagu vaiki olla. Ja kui võib-olla öeldaksegi elus armastus saab otsa, see periood on lühikene siis reporteri töös ta ei saagi otsa saama. Sest jälle pead minema, kõik muutub, aga inimeste sees toimuvad muutused. Ja neid muutusi ära tabada on väga tore, sest kui inimesed muutuvad, siis saab ka elu muutuda, muidu ei saa. Nii et see pidev otsimine-leidmine, jälle minek ja tulek vanu radu pidi uusi radu otsides see rahutus, mis ei lase kohal olla. Ja ka see vahendaja vastutus. Et siin kuskil selle vahel on ka selle tööarmastust mille kordumist sa elus enam ei sooviks. Sõja kordumist. Kas julgeksid minna ülikooli tulevaste ajakirjanike loomingulise konkursile, kas ei karda läbi kukkuda? Minu kohta kolleegid varemgi öelnud, et ega ma tagasihoidlikkuse surm surem olgu see siis niisuguseks väikeseks pehmenduseks mu vastusele ei kardaks. Ja ma ütleksin isegi rohkem, et. Niisugustel konkurssidel üldse ajakirjanikud peaksid rohkem esinema. Sest ega rutiini sattuda on ka lihtne ja iseennast hinnata on ka raske. Aga teiste kõrval oled tähelepanelikum, sinu vastu ollakse tähelepanelikum. Ja mis siis, kui see tulemus on sel korral sinu jaoks kurvavõitu? See annab põhjust otsida, ennast täiendada, võib-olla ka stiili muuta. Ja järgmine kord uuesti välja minna. Sest mingisugune tõuge või togimine peab alati olema, sest muidu võib ka kändu kasvada. Tuleks käia, läheks ja, ja kui aus olla, siis ma viimasel ajal olen hakanud ka mujal proovima ja konkurssidest osa võtta, nii et soovitaks teistele ka esimese pilgu võib olla ebameeldiv, ohtlik, aga kokkuvõttes kindlasti kasulik. Mis väärib sinu meelest elus kõige enam säilitamist? Ma olen õppinud bioloogiat ja see on hiljem üldse minu mõttelaadi ja ellusuhtumist ja ja ümbritseva vaatamist mõjutanud. Ja sellepärast ma ütleksin nii, et värsket õhku puhast vett Seda tahaks säilitada. Nii nagu me kõik võtame igaüks oma teel liigub elu tervikuna, oma laia rada pidi edasi. Ainult seda on raskem märgata kui näiteks ühe inimlapse sündi või nooruki kooli lõpetamist või esimest töökohta. Üksik kipub sageli üldisesse ära sulama hajuma et selgemini reljeefsemalt tunnetada meie ümber ja meie sees toimuvaid nihkeid. Peame mälu appi võtma, ajaratast veidi tagasi pöörama. Võrdlema tänast lähema või kaugema minevikuga. Mulle on aastate jooksul omaseks saanud Võrtsjärve ümbruse inimeste elu. Mõni võib öelda vesised maad, mis seal ikka ei ole nõus. Sealkandis võid kaluritööd tundma õppida, uurida eri moodi põllutegemist, Valguta, luhal ja Mulgimaa kõrgematel aladel. Olla tunnistajaks rekordilistele vilja saakidele mõlemal pool järve. Või arutleda limnoloogiajaama teadlastega inimese ja looduse keerukate vahekordade üle. Milline oli see paik? 20 aastat tagasi? Ei olnud poldreid seda tänapäeva mõõdudes maaparandust. Saagid ja palgad olid kaks korda või isegi rohkem väiksemad kui praegu. Järve toodi siis esimesed klaasangerjat. Alustati moodsa sisevete teaduskeskuse ehitamist. Inimesed olid ja olid ka tollal rõõmsad. Laupäeva õhtuti löödi rahvamajades tantsu, kuid ilma külagapellideta. Lõunatunnil mängiti rahvastepalli, suuremad ettevõtted ja raske polnud staadione, rääkimata laululaevadest, pidudest ja tuhandetele pealtvaatajatele. Järvede liikusid aeglaselt, kaluripaadid, nüüd paisutavad, purjesid olümpiatuultest kantuna ehtsad purjejahid. Veel 10 aastat tagasi ei teatud midagi Võrtsjärve mängudest. Kuid mis tulema pidi? See tuli. Masinad aitasid pikki tööpäevi lühendada. Suurfarmid andsid läpsijatele nädalast kaks puhkepäeva. Haritud spetsialistide vool maale andis uut hoogu vaimuellu. Töö kõrvalt kogunes rõõme, laule, mida võis punastamata naabrite publiku ette tuua samuti kutseoskusi kogemusi vahetada. Sündisid Võrtsjärve mängud. Aeg aga tõttab ja kaks nädalat tagasi olime Võrtsjärve ääres uue traditsiooni sünni juures. No vot, seal on ainult osavõtjad näidanud üles Lugupeetud Võrtsjärve Avas Robert külalised. Juba 10 aastat oleme mänginud suvemängudel koguneb palavatel juuli lõpupäevadel kõikidesse majadesse korda mööda. Ja nüüd tänavu, kus alustame suvemängude Teistri pinge tuleb selle suvemängude juure uus traditsioon talimängud. Tänavu siis esimest korda Tarvastus, nii hakkame neid pidama jälle järjest kõikides majades. Lubage teile soovida tänastelt esimestel talimängudel head libisemist, head nuputamist, malelaua ja kabe laua taga. Toredad isetegevuse kontserti, naiste käsitööde vaatamist ja kõike, kõike head, elagu esimesed talimängud. Esimeste Võrtsjärve talimängude lipp heisata korraldava vööndi kollektiivi esindajad. Ja nagu ühes suures peres, kus igaüks teab, mis ta kohus valgub defileerinute rivi nüüd nii, kuidas avaraja ette näeb võistluskohti võistlust poosi sisse võtma? Corona mängi üle põhimõtteliselt keeruline ka raske, kui omavahel mängida. Võistkonna eest välja astudes lisandub vastutus. Närvipalavik asjahuviliste sõõr, ümberringi kohtunik, võõras mängulaud ketas. Ja ongi rida tingimusi, mis tavalist mängu rahu segavad. Kui sageli näeme, et löögiõiguse võitnud vilunud mängija saadab kõik nupud järjepanu lauaaukudesse siis võistlusärevuses kulub lööke rohkem. Vastamisi on meie ees Arnold Almers Tarvastu ja Ants Rodima. Rõngu sovhoosist. Ja esimeeste kraanavõistluse võitis all need arvud arvata tagajärjega koldeks. Kui ärev on male kella tiksumine. Ühest tunnist 40 käigu tarvis kipub väheseks jääma. Enne ajakontrolli läheb mõneski partiis välgutamiseks nii, nagu mäletad, ütlevad sealt need veadki nullid. Kuid pärast analüüsi käigus on kõikjal ja lihtne ja selge. Seepärast ei hakka slipp masinale. See ratsu käiku. Ma jälgisin hoolega teie mängu. Noorem Ludmilla Kangur oli hästi laua kohal kummargil, kohe silmadega, otse oma olendite kohal. Teie aga Salme Kosemaa vaatasite nagu eemal seda võistlusplatsi. Aga teised on ka palju ühist. Ma kuulsin teie majandite inimeste käest, et te mõlemad töötute loomakasvatuses. Mõlemal on lapsed ühel rohkem, teisel aga sellest hästi pisikene kodus. Kuidas siis naised leiavad aeglane töö ja laste kõrvalt malet mängida? Male on asendamatu males pisik on meil perekonnas veres juba maast madalast sest saad, kui abikaasa ära suri, siis hakkasime poistega mängima poistega juba varem. Poeg õpib mul EPAS kolmandal kursusel, tema on kah tubli malemängija. Siis nüüd kui aega üle jääb, siis ootan ikka koju teda, et sars palet mängida. Mul kaksikud pojad ka veel. Üks on Tarvastu kolhoosi autojuht. Teine poeg õpib ka EPAS esimesel kursusel veterinaariat. Kus teil see malepisik sees on, sest seda on kohe näha, et olete mänginud malet. Tegelikult olen ma mänginud keskkooli aegu ja tudengipäevil sai postiga mängitud. Ikka tulime, ikka jõuti meistriks võistkonnaga. Ta mängib hästi tähelepanelikult, tähelepanelik eksib vähe, alles mõned aastad tagasi lõpetanud põllumajandusakadeemia ja selle paari aastaga saanud seafarmist esimese klassi tõufarm ja just seesama hoolikas töö, paberid, korras, korras järjepidevus. Et see on viinud põhitööl ka noort spetsialisti, sellektsionäär, zootehnikud edasi, see võistlus on ei ole küll väga meeldib, sest ta täidab male juurde tegelikult tragelia, tuleb malet mängida ja kas fotosa eks paar parti mängitud kodusse. Võib-olla ei oleks sõnagi mänginud, kui oleks ok, võistlusi on kreeka varale mõtlemist. Lauatennis suured mehed, pisike pall, suur kiirus kõrvalt ole mees ja vaata ainult silmadega on juba raske vasakule-paremale kogu aeg pöörata ja tunned kuidagi midagi peas, väsib ära, seda ka ainult vaadates. Kui aga mängida. Hea küll, et plats on pisikene, aga ometi see meeste tants, see on ju kiire, edasi-tagasi ootamatud löögid, tõrje taganemine, jälle rünnak. Nii et kes on mänginud, see teab, et ka lauatennise võistlus on raske, võistlus kannab joosta tüki maad seal platsil ära, eriti kui see, nagu see viimane mäng, hoolitseja närvide mäng ja iga eksitus tõi vastasele punkti. Põhimõte on selles, et sundida vastase loomastiil peale. Aga meil oli täna see häda, et me oleme enam-vähem mõlema tões stiiliga. Ja sellepärast midagi talle peale sundida ei tundnud, kuna ta tegi kõik, mis ma ise tahtsin. Siin tekkis küsimus ainult sellest, kes eksib. Mõte liigub põhiliselt palliga, koos, vaatab vastasele reketi liikumist ja suurt vastast nagu ei näegi, see vaatab reketiga pallile, mina vaatan ja põhiliselt oli see mingil määral taktikaline võtete hiljem nagu hakkasite rohkem kaitset mängima vinditama ja siis niisuguseid kontra üksikuid lööke vastu tegema või on isegi teie mängumaneer ja kriitilistes olukordades ka pea nende kaitsemängu nagu tugevamaks, siis püüan hästi kõvasti lõigatud palle lüüa. Juhtub, palju läks lööke luhta kah. Kolmas on kogu mäng kaks, üks igavene. Teie elukutse on elektriku oma bioenergeetika Tarvastu kolhoosis. Kui elektri juures viibida, siis pead ikka hästi tähelepanelik olema tööde juures. Tähelepanu igal pool vajatakse, seda muidugi lauatennis. Eriti reageerimist on siin kõvasti või muud nagu ja treeningud ja eks siis tagajärjed tulevad. Kas ma olen ise mängid seda koolipõlvest saadik juba aastaid, pole 15. Ikka mängida lauatennist ja võrkpalli ja, ja õppida kaugõppe teel ja lõpetada kõrgkool on võimalik? Jah, möödunud aastal lõpetasin lepa kaugõppes mehhaniseerimise. Mida teie endast ja oma tööst võite öelda, et talvel vist traktor rohkem puhkab või ei ole? No päris nii ei ole. Kuldselt võib rahul olla, kuid see vana jutt, et masinat lagunema, midagi alati ei saa, kõike, mis vaja on, aga üldiselt võib rahul olla, mina küll olla rahuldatud linnast maale. Meil on põhiline treeningpartnerlus, on osakonna juhataja, reitel anti nüüd temaga mängida. Ja põhiliselt nagu siingi mängus on vaja seda visadust eriti mängu otsustavatel hetkedel töös kah, ega ilma ilma sellise visaduseta. Iga igalühel viskab vahel närv üle, aga siis peab lihtsalt võitu saama, nii nagu mängus ja. Kui Võrtsjärve suvemängudel pakub palju värve, ümbrus, loodusmänguplats siis nüüd talimängudel hakkab pilk kinni nendesse ruumidesse, kus on välja pandud käsitöö, näitus. Väljas lumi, see suur valge värv kõikjal võimutseb praegu põldude peal, hoovides, õuedes, katustel. Aga väikeses saalis on kõik vikerkaare värvid. Kuidas aga keegi on osanud neid põimida, millise mustri luua, mida nende värvide lõngade tikandi ja töö taga näha? See on juba kunst. Ja kui juba tööl valmis tehtud, eks siis tuleb ka seda hinnata. Kõigepealt hakkab silma see, et on välja pandud väga meeldivaid saunalinad. Saunalinad just sellised, mille tee äärde on heegeldatud pitsid või siis sõlmitud pitsi. Teiseks meeldisid väga kattevaibad. Ja kolmandaks silmkoetoodetest kampsunid eriti just see moodne kimono pruunides toonides kampsun, avarate varrukatega ja sugulastoonidest üle minevad elust väga ilusad pruunid toonid. Ja see on kõik see, mis rõõmustab meie silma ja meie kodu millele tahaks nagu rohkem tähelepanu pöörata, on see, et värvide kooskõla. Me teeme ära väga suure, väga ilusa vaiba oma meelest. Ja ka muidugi teiste meelest, aga kui need värvid on väga intensiivsed ja väga tugevad, siis kas alati on ilus. Ja olekski võib-olla ehk niisugune palve, et kõikidele käsitöö tegijatele, kes on siin täitis oma töid välja välja pannud et nad siiski värvide kooskõlastamisel peaksid nõu mõne spetsialistiga, ükskõik kas või siis ega ringi ringi juhendajaga. Nii nüüd me tulime sellest näitusesaalist samas majas ühte teise ruumi ja võiks öelda, oleme lausa tööstusesse sattunud, kus on kahelt realt kangasteljed ja olete näinud niisuguseid käsitööringi keskusi nagu siin Tarvastu kolhoosis praegu. Ja meil on neid rajoonis küllaltki palju. Aga niisugust suurt nagu Tarvastus meil muidugi ei ole. Ja see on juba isegi omaette väikene kombinaat. Siin on perenaiseks ja juhendajaks Salme Õmblus ja teie käe all siis õpivad seda käsitöö, kunsti või täiendavad, otsivad uut nii kolhoosi rahvas kui ka Mustla näputöömeistrid. Mis teil üldse praegu nagu viimasel ajal tegemisel on, sest mõned mustrid paistavad siit kangastelgede pealt välja, aga teil on siin kapid välja jääks osa juba koju viidud ja osa veel mõttes. Meil on õige mitmekesine idee siin nagu siin mainiti, ääred olid hirmsad saunalinal mõningaid ning need emmega väga palju saunalinu. Siis veel kattevaipu. Ta vaipu, linikuid, toolikatted ja nõnda edasi. Telgedel kudumine, see oli väga huvitav, Öeldakse, et kui närvipinge tahad maha võtta, siis tule kaheks tunniks keldri. Kas siin igalühel on omanimeline kangas, telg sest et ei ole, ei ole meie tööaja mehiselt ülesse ja vähemalt kaks 30 inimest saavad telgedel kududa, et igaüks ühe esemega kaks, nii, kuidas soovi pikkus, oleneb siis inimesi enda vajadusest. Kellele on see hobi ja vajadusel kellele teisele rõõmu tegemine. Kuid siit saab ka päris suurt praktilist kasu, ma tean, näiteks Suislepa Elma Mälk tegi kahele lasterühmal enne laulupidu 20 muhu tikandis kampsunit kus ühe kampsuni peale läheb ligi 20 erinevat värvitooni. Tikkis ise, aga rahvariie on kallis osta. Nii et naised võivad ikka palju palju ära teha. Meie naised tikivad ansambli liikmetele on tikkinud Tarvastu rahvariideid seelikutele jaguneda. Kas need mehed ka märkavad neid naisi rohkem, kes oskavad ilusti käsitööd teha või peavad nemad nii lugu nagu naised ise? Ei, meil mehed teevad ise käsitööd, ka? Joso Juhan Viira teeb, meie teljed on siin tehtud Juhan Viira käsitööd, millel me koome. Ja siis võttest siin igasugu suveniire tehakse. Siin Hendrik Õppe elektrik, tema teeb isegi pille. Meeme tütart, lihas suur Ale. Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kui see anima mängisin küll lille rohuga, kust vana taat käekõrval mind tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata. Laps, oota. Kostis ta. Aeg on kiir küll tulema. Aeg tuli maa ja mere peal silm mõnda, seletas. Ei poolt nii armas olnud seal kui küla tänavas. Ei poolt nii armas olnud seal. Kui küla tänavas. Lugematu arv kordi käis täna laval Leida Vaher küll teadustamas, küll esinejate ruumis, jagas optimismi, saatis pilguga naabermajandite esinejaid, lavale esines ka ise. Üks pale oli Lydia Koidula pärandist. Kas Koidula meeldib teile üldse või või lihtsalt seekord võtsite ja kõik? Ei, mitte, ta ei olnud juhuslikult võetud. Minul on Koidula luule meeldinud ja ma olen sellest luulest teinud ka kunagi põimiku. Aga see luuletus Meil aiaäärne tänavas on nagu minule väga lähedane. Sellepärast et ma olen ise pärit maatüdruk ja see kasteheinas jooksmine ja ja terve miljöö, kus ma kasvasin oma lapseeast, see langeb sellega kõigega kokku. See on mulle nii lähedane, et kui mulle Öeldakse, et kuidas sa seda luuletust loed seda nii raske lugeda tavaliselt mis on viisistatud luulet, seda ei saa enam lugeda. Aga ma ei tea, ma selle juures nagu unustan kõik ära, sest tahan minule absoluutselt nagu omane. Ansambli naised ütlesid õieti, kui ära läksid, et Need on niisugune tühi tunne, ei tahakski nagu ära minna võiks veel edasi kestab jälle väikest pausi. Mis sunnib. Niisugust omamoodi koormat kandma, olgu need siis ansambli naised või mehed või pillimehed. Või sõnakunstnik mis ikka toob siis jälle tagasi? Sai kultuuritöö on omalaadne töö. Ei oskaks nagu ilma selleta praegu olla, sest seda tööd on saanud juba 20 aastat tehtud. Teinekord tekib selline monotoonsus tihti töösse. Aga näiteks meie Võrtsjärve mängud on need, mis ei lase. Kui oled nii pool aastat ära teinud, siis tihtipeale tundub, et tuleb väsimus peale aga ei lase väsimust peale tulla. Ta hoiab erkvel teine asi, sellistest ülevaatlustest on alati midagi kõrva taha panna. Kas repertuaari osas või näiteks suvistel mängudel, kuidas keegi oma kava on lavale pannud. Võib-olla vaadates ühte naabrikava, tuleb korraga mõte või, aga mina teeks seda hoopis-hoopis-hoopis-hoopis niimoodi mitte, et võtaks üle, aga teate, mõtted hakkavad tööle. Ja minu meelest see on tohutult tore, kui niisugused ma ei ütle, siin ei ole mingisugune mõis mängus. Siin ei ole võitjaid, ei ole kaotajaid, minu meelest niisugune sõbralik konkurss või niimoodi. See on nagu kõige toredam. Ja need isetegevuslased õpivad ka neist. Nii et kellele hea vitamiin, kellele jälle süsti eest, see on ülevaatus. Talimängude kõige talvisem ala on loomulikult suusatamine. Siin Tarvastu jõe ümbrusesse rada lookleb ja nüüd, kus teatevõistluse viimase vahetuse mees tuleb finišisse. Ja kõige rohkem ergutasid tundsid rõõmu Tarvastu kolhoosi inimesed, sest nende oma tuli esimesena. Võit võitis ankrumehena, siis Hillar Lannajärv. Meie pajufarmi mehaanik ja meie võistkonnas olid veel veel siis esimese vahetuses oli traktoristist metsnik. Teises vahetuses sõitis metsatehnik Koit Paasmaa. Kolmandat vahetust sõitis meie töökoja juhataja Galina Leenu. Esimene nägu lausa rõõmu täis ameerika omamiste voodist. Läbi lume nüüd ei näe, kuidas põld talve üle elab, aga eks põllumehed ja uurivad ja võtavad proove ja kuidas on nüüdse palju külmaga ja suure lumega talv olnud, praegu on veel raske öelda ja loodame, et see asi vist väga hullusti lõppe vist muidugi üks üks häda oli see, et lumi tuli sula maa peale algul taliviljadele teatud määral mõjus halvasti, aga aga eksi, kõva külm võttis läbi ja mõnel määrasi kõva külma oli isegi hea. Möödunud aasta oli Albia, seda söödavärki kogunes kasinalt, eks neid ikka ole tõsised. Nüüdset pingutused, et oma ülesannetega hästi toime tulla, piimaga välja ei olnud, ei ole viga väga ikkagi siiski väike miinus seal praegu. Ja, aga, aga eks eks ja püüame pingutada, möödunud aastal saime 4220 kilogrammi lehma kohta, tänavu on plaanitud ikkagi uuesti nelja tuhandet kolmesadat kätte saada. Nii et pingutame selle arvel ja teeme kõik ettevalmistused heaks. Kevadkülvi. Palju oleneb suvest ja aasta teisest poolest kõige rohkem. Mis te arvate, mida nüüd niisugune kokkusaamine, kus kolme rajooni majandid, kes elavad ja töötavad siin Võrtsjärve ümbruses, nüüd kaks päeva, pühendavad spordile omavahel proovivad jõudu, kuidas töö tegemisele mõjub, sest te ju näete ka pärast neid tänaseid võistlejaid igapäevase töö juures? Jah, kui küsida nüüd ükskõik missuguse kolhoosi inimese käest, siis nad kõik ootavad neid Võrtsjärve mänge ja see näitab, et et need Võrtsjärve mängud on tõesti väga populaarsed. Täiesti kohe vajalikud ja toredad asjad koguda siin nagu jõudu ja niisugust kokkusaamisega üksteisega kogemusi vahetada, kõiki kõiki sportlike elaelamusi omavaheline vennastumine, sõbrustama sõprussuhted. Nii et nüüd, kus rohkem maamehe töö läheb masinate taha ja, ja rohkem nagu linnas vabrikus ongi väga vist vaja seda liigutamist jälle. Täpselt just see ongi, et ega põllumehe amet ei ole ka enam nii koheva, kui vanasti oli, et ta oli loodusega vahetus kontaktis, nüüd on ikkagi täitsa juba põllumees, on ka ikka traktori roolis, on autoroolis, on laudas või, või on kuskil töökojas või kontoris ja sellepärast on nii ka niisamuti vaja olla, loodusesse sporti teha ja niisugune suusatamine ja, ja see muidugi kõige kõige tervislikum. Ja need, kes ikkagi suusatavad, on reipad ka töös ja töö tulemused on ka varem. Meil Tarvastus muidugi on jah, sporti võib-olla sellepärast, et meil on kogu juhtkond kaasa, meil on enam-vähem juhtivatel töödeldes spordimehed, kes kunagised endised sportlased ja sellepärast on nii, saamegi toredat neid võistlusi kõik igasuguste korraldada. Kõik aitavad kaasa. Ja nüüd, kus rahvas hakkab tagasi kodumajandite sõitma võib-olla vaatame üle nende lumiste väljade ja viimaste võistluste üldse mängude peale tagasi, mida nad ond, majandi rahval andnu? Ärme teemegi vahet, kas on talimängud suvemängud, vaid üldse näiteks Vambola kolhoos? No eks mängud, ühed sellised asjad, mis tekitavad palju elevust ja ergutab inimest seal igapäevase töö juures huvi tundma ka paljude teiste huvialade vastu nagu spordi vastu, kui teame, et nagu mängudele on sees ka isetegevus, hea korrastus. Aga seoses sellega, et mängud, mängud käivad majandist majandisse, tuleb ise tegus maha mängida, siis on ju igamajand ehitanud oma laululavaga, mis annab juba aluseks selleks, et et ka muid kontserte ja kollektiivide esinemist saab seal läbi viia. No täna nagu esimest korda talimängud, vaevalt et see rahvamass oleks kas suuski sellisele arvule alla pannud või male-kabe või lauatennise taga kuskil olnud, nii et igatahes on kindel, et ta spordi propageerimisel aitab palju väga palju juurde. Tartu rajooni Lenini-nimelises näidissovhoosis tehakse juba ettevalmistusi 11.-teks Võrtsjärve suvemängudeks. Juulikuu viimase nädalavahetuseni, kui trepimäele kutsutakse taas kokku järveäärne rahvas on jäänud kolm suurt põllumehe tööd. Kevadkülv, karja välja laskmine ja heinategu. On need tehtud, ongi käes, jälle mängude aeg. Paras paus enne viljakoristuse lahinguid. Saate alguses kõlas mõte. Kui inimesed muutuvad, siis saab ka elu muutuda. Võrtsjärve ääres on seda tugevasti tunda. Mängudel lööb see välja summeeritud kujul otse tabelites, protokollides kohtadel, majandites, kollektiividesse, üksikperedes aga oma konkreetsetes vormides. Seda on õpetlik vaadata, tajuda teistele edasi anda, sellepärast uute kohtumisteni.