Reporter siit ennustaja Novin korteri sudes sildu. Report, Novina krimpsu. Me tegime ankeetintervjuu õige pikka aega tagasi armu. Kui me alustaksime tänased uuesti mis toonis sa seda teeksid? Mida sa nüüd ei saa hästi aru? No kuidas sa võtaksid mind kui partneritena? Noori ajakirjanikke enam nii noor ei ole, aga. Ja siis mind huvitab selle vastuse taustal järgmine küsimus. Miks tookordne ankeetintervjuu sinu poolt algas nii-öelda lendavas stiilis? Aga võib-olla sellepärast, et ma tundsin, et sa hakkad kohe ründama. Ma vist reageerisin varem. Nonii, alustame siis selle ründava stiiliga intervjuuga. Ausalt öeldes oled sina praegu kõige paremas olukorras kõigi teiste ajakirjanikega võrreldes, sest et sinu jaoks on see ruum, see stuudio. Sõiduvihastasid ja ma ütlen sulle seda, et, Sa tead väga hästi, kuidas sind kutsutakse majas vähemalt ühte nimelt. Ei tea alguskujundus. Ausalt ei pea peale. Olgu peale, ütlen, et sa said esmakordselt teada, aga mida sa arvad sellest? Oma muidu õnnetus minu arvates sellepärast, et. Kui sinu hääl, oletame, näiteks kui sinu hääl kogustaksin meie raadioprogrammides päeva jooksul kuskil viis või kuus või seitse või 10 korda, eks ole. No mis sellest verest järele jääb, tähendab tema selle hele õlu ja, ja isik, see kõik muutub niimoodi ebamääraseks. Ta ei ole enam isikupärane, eks ole. Ja kui sa lõpuks Diego tõsisvat oma häälega täpselt keegi ei võta, siis tõsiselt. Aga reporteritöötuled sa siiski teinud väga palju. Nende aastate jooksul saad küll igavesti tappa, läbinud siin majas missugusi. Alustasin diktorina. Algul televisioonis siis raadius 63.-st aastast alates, nii et tänavuste sai 15 aastat, esimesel septembril. No näed siis õnnitluskohaga ja 15 aastat raadiotööd. Ja hiljem välissaadetes mitte koosseisulise toimetajana. Ja siis juba stereosaadetes toimetajana. Ja nüüd natukene natukene. Tähendab, ma olen põhimõtteliselt vahetanud iga viie aasta tagant nagu profiili. See tähendab, et sa oled suutnud endast säilitada värskust. Ei tea. Vähemasti niisugune ametikohtade mitte kiire vahetamine, aga niisugune noh annab selle võimaluse. Eks ta annab küll, muidugi jah. Ja viie aasta jooksul ma ei tea, see on täiesti juhuslikult sattunud viie aastased intervallid aga eelmisest ametikohast lihtsalt tuleb Küldisel tüdimus. Nii, ja praktiliselt välja arvatud need vast esimene ametikoht, aga nende aegade jooksul oled seda reporteritööd teinud. Milline siis on olnud kõige? Ma ei tea, mida sa sinna paned, moment, seik, sinu ajakirjaniku desaja. Ma teadsin, et sa seda intervjuud hakkad nagu tegema. Ja muidugi mõtlesin natuke selle peale, need avastakse siis ette valmistatud, et minu jaoks kõige meeldejäävam on olnud minu esimene intervjuu ja see oli ühe naisbussi tukturiga. See intervjuu ei ole kunagi eetrisse läinud. Ja noh, võib-olla ta juba taseme pärast ei saanud eetrisse minna. See intervjuu sai tehtud umbes jah, ka 16 aastat tagasi enne seda, kui ma diktoriks nagu sain siia majja. Ja millegipärast just see intervjuu Onjaan pole siiamaani mällu, sest vahepeal on ju paljusid tulnud intervjueerida ja huvitavaid, mitte huvitavaid inimesi. Ja need on kõik kuhugi ära kadunud. Aga selle, selle naiskonduktori nägu on mul millegipärast kogu aeg silme ees, kui mul näen ühte teatud toimetajad siin majas, kes seda toimetas seda saatelõiku siis mul kohe virastubki see naisterahvas bussist. Aga mida sa teed sel juhtumil, kui sinu käest tahetakse mikrofon ära võtta? Usutluse ajal? Ja kõigepealt tekib siis muidugi väga piinlik seis, aga ma arvan, et et see reporter, kes läheb intervjuud tegema või reportaaže tegema või vestlust juhib. Ta peab looma niisuguse õhkkonna, et sellel intervjueeritavale ei teki kunagi tahtmist. Mikrofon Omaretot. No näiteks, kui me vastastikku sööma, eks ole, sa ei võta minu käest lugusid. Jah maha pandud, aga intervjuu puhul ei ole, mõtlen, aga see peab kõik sama loomulikult toimuma, et ei tekiks kunagi nihukest tahtmist. Sinu partnerile ta, sinu tööriistu ta enda kätte saanud. Nii missugused mõtted? Ajakirjaniku tööst on olnud kõige püsivamad, missugused on kõige rohkem muutunud? Ma just mõtlen, et iseäranis huvitav on see, et sa nagu diktorina olid diktori, siis tulid ajakirjanikutööle ning soovid tahet. Miks see tööd teha ja kas need on nagu täitunud? Ütleks nii, et siin maailmas muutub väga palju. Mina ise olen ka õige paljus muutunud, ma ei ole enam see, kes ma olin 15 aastat tagasi. Ja minu arvates üks asi, mis peab reportereid juures muutumatuks jääma on no kuidas seda nimetati, häbelikkuse tunne või? Ilusamas ütleme siis, on see, seda võib nimetada ka taktitundeks. Vot see peaks muutumatuks jääb aga teised asjad. Ja kuidas kõik muutub? Aga noh, arvamused, ajakirjaniku töökohta aga see ei ole Oot, kuidas sa seda nüüd arvamus ajakirjaniku tööst? Must sõna tõsises mõttes must. Niisugune ebameeldiv töö minu jaoks on ebameeldiv alati, kui mina pean minema lugu tegema. Ma tunnen kerget tõrget loo tegemise vastu, ma ei tea, ma ei ole seda siiamaani üle saanud, sellest asjast, millest tekitas teema asu, ütles või, või ei ole? Ma käin väga huvitavad mind huvitavad teemal teha saadetakse aga see niinimetatud alustamine, vot see on kõige raskem. Missuguse mulje arvutsa endast tavaliselt vestluspartnerile jätvat? No ja mis siin teeselda, kindlasti hea. Muidu ma ei saa järgmine kord temaga vestelda. On see ka eesmärgiks alati olnud? Ma arvan küll aga näitektid kriitilist lugu. Aga ma ei saa ikkagi teha, ega sellele inimesele kohe kriipsu peale tõmbas Emmdee inimesed hambad peale, aga sa lähed tegema väga väga teravast asjast, tähendab väga inimese jaoks väga ebameeldivast, millest ta ei taha rääkida ja siis ma ei lähe tegema. Lihtsalt ma ei ole jah seda tüüpi reporteri lihtsalt asja tehtud, selle luht. Seda lugu ka kindlasti ei lähe. Aga mida tähendab reporteri jaoks väljend lüüa kaks kärbest ühe hoobiga? Minu jaoks on see ajakirjaniku haltuura. Haltuurat võib nimetada nii, et Aleksei lõi kaks kärbest ühe hoobiga. See tähendab primitiivselt öeldes no umbes nii regiloo ja müüs selle kahel erineval toimetusel maha võttis mõlemalt poolt honorar. Vot see on selline ebameeldiv seik, aga muide ma tean selliseid ajakirjanikke, kes teid. Ja neid nimetatakse ka ajakirjanik, eks. Missugused on ajakirjanikutöö kõige tülikamad momendid? Enne ma just ütlesin, et kõige tülikam minu jaoks on kõige tülikam alustamine. Kui sellest tõlkest üle saad, siis ülejäänud klikkima. Organiseeritud, tehtav ja huvitav ja sa lähed sellesse matakse sisse? Alustamine? Ma mäletan kunagi, ütles Ants Eskola kudele. Tema käest küsiti, et et kuidas ta võtab vastu uusi rolle, mis talle teatris jaotataks. Siis ta ütles, et see on kõige vastikum asi, kui sulle tehakse teatavaks, et sa naerdud selle selle rolli peale. Kujutad sa pead ju hakkama, kaevamaks alustamine kõige hullem. Edasi läheb juba huvitavaks. Ega sa ei ole kunagi mõelnud selle peale, kui palju inimesi sa intervjueerinud oled? Ei ole? Jah, kuid mis on vähe kadunud, sest mõtet täitsa huvitav oleks, seal? Ei ole. Siis ei oska ta kindlasti öelda ka mitu päeva. Saatekavas. Arvutamises ma üldse on nõrk inimene. Ja ma selle koha pealt ma ei oska midagi, del oleme siis lihtsalt ilma peale üle. Aga siiski sa oled kohtunud paljude inimestega, missugused võiksid olla need inimesed või sündmused. Sa ütlesid siin, et ma võin mõnele küsimusele jäta lihtsalt vastamata ja vaat see on see küsimus, millele ma vastata lihtsalt sellepärast, et see on ajakirjaniku. Kas on sul mõni kogemus mida julgeksid algajatele ajakirjanikele edasi anda? Mina ei räägiks ühestki oma kogemusest vaid koos nende üliõpilastega. Aga oma eelnevast pagasist Mairjedeks ühtegi. Miks võtet? Ühtegi kogemust ei ole vaja? Felgi miks ei ole või? Ma ei tea? See võit. Nad võivad hakata sind jäljendama mingil määral või teinekord minna kergema vastupanu teed, kuna nad teavad, et et nii võiks teha ja naabistaja mõtlevad ise läbi, seal näevad ise vaeva. Nojah, aga ei ole ilmunud veel raadioteooria raamatut või ajakirjaniku käsiraamatut Adroportra maja, kuskilt on vaja alustada. Vastad. Kui sul õnnestuks kohtuda kiviaja inimesega, siis missugused Sadalistest? Et see on täitsa vahva küsimus, ma mõtlesin selle küsimusele natukene põhjalikumalt järele ja küsiksin natuke vastu, ega sa mõtled üle kantud tähenduses kiviaja inimene või otseselt kirja inimest? Sa võid vastata mõlemale variandile. Sest minu arvates ülekantud mõttes kirja inimestega kohtunud iga päev. No minu arvates kiviaja inimene on juba see ettevõtte juht, kes laseb oma roisk riietatakse sukk. Aga kui nüüd otseses mõttes kohtuda näiteks tõesti kiviaja inimesega kelle käes on näiteks kivikirves siis prooviksin selle kivikirvega ka töötaja jäävad siis hakkavad tekkima ka küsimust, missugune on siis reporteri armastus? Heitlik? Ja ainult minu jaoks mille suhtes? Praktiliselt kõige suhtes oma töö suhtes või oma töösuhtesse inimsuhetesse. Mille kordumist sa elus enam ei sooviks? Minu arvates ei tohi ühtegi inimest alandada. Ja tahes-tahtmata. Meie ajaloos ja ja üldse igapäevases elus ja ajakirjanikutöös tuleb ette selliseid seiku, kus sa oled näinud pealt või või ise olnud niisugustes olukordades, et näed, et ühte või teist inimest alandatakse. Vot niisuguses olukorras mina ei taha enam olla. Kas julgeksid minna noorte ajakirjanike loomingulisele konkursile, ülikool kas tuntuma või tundmatu naine? Julgeks, aga ma ei läheks sellepärast, et. Seetõttu peaks lihtsalt mõni andekam inimene äkki ukse taha jääma. Seepärast, et tal ei ole kogemus veendunud igal juhul sa saad siis kindlasti. Mida sa üldse arvad? Konkurssidest? Kui need on eluterved, konkursid siis väga palju, arvan peaksid aeg-ajalt korraldama pidevalt mida nad annavad sinu meelest. Konkurents. Tähendab pingutavad iga päev rohkem tööd tegema seda üks ja teiseks avardavad inimeste mõttemaailma, mõtlemisvõimet ja üldse tagamaid. Mis väärib sinu meelest elus kõige rohkem säilitamist. Isiksus. Nüüd mind huvitab Kus vastasite esimesele küsimusele, õigemini mitte esimesele küsimusele, mida minu esimese repliikide sa ütlesid, vihastasid, miks sa teadsid? Sellepärast sellepärast, et sa rääkisid stereo stuudiost, stereo saatust natukene ja, aga ma tean, et see ei ole sugugi stereofooniline saade, mis me siin praegu teeme. Sellepärast, et tähendab spetsiifilise stereofooniline, täpselt mis ta on saanud katki, kui sa siit stuudiost lähed. Jana öelda, tunnetus füüsilised, nüüd kirutakse stuudio uksed kinni, midagi läinud. Hakkas nässu midagi naide, midagi. Tormiliselt jõuetud, jõuetud vea, tunned et sul ei ole õnnestunud üks või teine asi. Ja ei saagi õnnestuda. Vähemalt paari päeva jooksul ei ole vormis lihtsalt. Aga mida sa siis, kui sa ise vormi sa oled tehnik? Siis sa oled siiski natukene üle. Sellepärast et ega iseennast kritiseerida on kõige raskem, eks ole. Aga kui teine keegi süüdi siis on, noh, natukene niimoodi üleoleku tunne, et pole viga, ma saan hiljem uuesti selle asja siiski tõtt. Eks ole, inimlik. See ankeetintervjuu on need siis läbi? Järgnev teema on seotud ühe ainevaldkonnaks on film. Sa räägid selles väga paljudest asjadest. Kuid tõenäoliselt ei küsi sinu eest keegi mikrofoni ees järgmist küsimust. Miks sa läksid silmi? Ja muide seda küsimust on küsitud, on muidugi, mitte selles saates tõepoolest ei küsita. Asi on lihtsalt selles, et ma tahtsin teada saada, kuidas filmi tehakse. Ja kuna Mark Soosaar mulle niisuguse ettepaneku tegi, et selles filmis teise režissöörina nagu kaasa lüüa, siis oli, ma kasutasin lihtsalt juhust. Ja ma sain enda jaoks suurepärase elukogemuse. See on samamoodi kogemus kui reporter näiteks võetakse elukutselt vaid dekasse järgnev osa, mille oled sa teinud vastaks ka küsimusele. Kas sa läheksid veel sinna tagasi. See, mis edasi tuleb, on ühe idee eel, järel ja arengulugu on ühe ilmi alustamise lugu. Ja on ka ühe mehe lugu, kes praegu tootmises oleva mängufilmi eesotsas seisab. Mark Soosaare lugu. Selle idee me leidsime härma sinuga koos, kui me lasime Läänemaa lugusid tegemas mõned aastad tagasi stereoraadio jaoks sattusime Mihkli ja Koonga lähedal külla kivi Antonile, kes laulis vana ballaadi Bernhard Laipmani. Veega laager on sündinud, kohutavad lood, üheks vega Alatalu peremees, kes oli kõrge koolitud saia ära suur madu sai ära Soormatu. Peale kaebas kohtu, tema vihamees Celsel Estonia süda täis, teine paleest aru sai ja ära selle, et ta ja ärasele ta tunnistaja toodiga, kes tunnistasid. Me tunnistame vandega, Lippmann, neil ma sõita anda pole mõisas käind, ta pole emaida ska, ei, ei, selle eest aga oli toodwadeeldi, temale kees riigi asjus ei eksinud, saab surmale piira toode on selleks valmis, ta seal, eks valmis, ta siis tuli petajaburss ja ütles tema lehe udule elaks ja keeenny ta püha sakramendi ka veel elusviimis kord veel elus viimist, kord tema vastas kindla häälega seda taha maha, kui sülitab ja on suure maa küll jooma, alandega annab Molgai meno patuseid. Ei meenu, lubatud ei meeldi, nii et andkem tuld ja paugud kõla. Tagookus ma Haago ammuli ja eiteedingerootuste ja trahude omale. Bernard Lotman veel aasta-poolteist tagasi. Oli elus selle sündmuse viimane tunnistaja ja Timberg, kes rääkis nii. Mind pole küll surmamõistetud ühti, aga aga mina lõhend surmasid? Selle filmiga on nüüd niisugune lugu, et see film on kui kiiresti öelda, siis aastast 1905. See on nüüd taust või, või ajastu või aeg, millal ta toimub. Ja kui keegi küsib mu käest, milles see film on ja ma ütlen, et ta on viienda aasta revolutsioonist siis see vastus ei ole õige, sellepärast et, et revolutsioon on ainult see aeg või taust või, või sündmustik, mille jooksul lugu ise toimub. See film on sellest, mida teeb üks inimene ristteel, kus on väga palju valikuvõimalusi. Kes mäletab Aino Kalda novelli Bernhard Prives siis peategelane on seesama legendaarne berna hõives. Kuid ma olen ikkagi dokumentalist ja ja aluseks on sündmused Vigalas 1905. aastal ja teatavasti enam-vähem samasugune lugu võis juhtuda kunstnik Ants Laikmaa venna Bernhard Laipmani ka, kes ütles, et ma olen vaba eesti mees, peksta ennast ei lase, kui tahate, võtke kasvumult elu välja. Ja nii ta siis valis surma otsuse, sest ta ei tahtnud elada pekstuna ja tal oli nagu tema uhkus ja eestlase jonn ei lubanud siis elada põlvili, tahtis surra, püsti. See kõik on väga ilus ja eroiline. Ja kena ja alguses, kui me seda filmi tegema hakkasin, ma lähtusingi tähendab stsenaariumit, kirjutades legendist, mille Ma püüdsin siis panna ajalooliselt tõepärasesse keskkonda ja et seda dokumentaalsust rõhutada ei ole filmis peategelane mitte Bernard rõives, vaid Bernhard Laipmani kellele on teatud määral antud ka Mihkel Aitsami iseloomujooni veel lisatud. Aga nüüd filmi tehes on juhtunud niisugune kummaline asi, see juhtub tegelikult igat filmi tehes. Ja enne oli meilgi sellest juttu, et, et kuidas film üldse teha, kas ta on enne valmis ja siis ta jääb ainult teostada või on see ikka tegemist elusorganismiga, mis tegemise ajal ka veel muutub ja kasvab siis vot nüüd ongi niisugune situatsioon, et see põhiküsimus kas elada edasi pekstuna või minna uhkelt surma, siis kui nii lühidalt küsida, siis iga endast lugupidav seltsimees ütleb, et tõesti, et tuleb minna püstipäi, surma siis tegelik elu ja ja praktika, mis teatavasti on tõe kriteerium. Luvaka teisi järeldusi ja teisi võimalusi ja kunstiga on üks niisugune kummaline asi, et minu arvates üks realistlik kunstiteos ei saagi nagu üheseid vastuseid anda, sest et elus ei ole kunagi üheseid otsuseid ega vastuseid ega lõppjäreldusi nägu. Pirandello ütleb, et kui elude, eks lõppjärelduse, siis elu oleks sel hetkel ka lõppenud. Ja sellepärast on Ongi Bernhard Laipmani filmi finaalis dilemma ees kas minna surma, mida ta on juba otsustanud avalikult teatanud või mitte minna ja püüda siiski ka kõige raskemas situatsioonis, kus revolutsioon on traagiliselt lüüa, saanud teada elama ja anda kogu oma jõud siiski selleks, et üritus läbi viia ja, ja kõik see, millest unistate sega teostada. Vähemalt sellisel määral, kuivõrd seda tolles situatsioonis on võimalik teostada. Ja vot sel hetkel, kui ta siiski otsustab surma minna, siis sel hetkel peategelane ma tunnen, et võõrandub minust. Sest et mina pean ütlema, et isiklikult võib-olla Mul poleks endal nii palju mehisust ja julgust, et see otsus vastu võtta. Ja, ja võib-olla ka olen ma ise rohkem konformist ja püüaksin ikka selles olukorras kohanduda. Nii et minu käest on küsitud ka, et mis on selle filmi kontseptsioon ja mõte ja ma arvan, et mõte on selles, et et sellises sellises situatsioonis kriitilises äärmuslikus situatsioonis, nagu meie peategelane on peab inimene tegema ikkagi teema temale endale ainuomase otsuse endale ausaks ja truuks jäädes oma põhimõtetele truuks jäädes. Ja Ongi vist võib-olla see lühidalt öeldes vastus. Nüüd peaks kuulajatel olema ülevaade, milles, millisel teemal ja miks dokumentalist Mark Soosaar teeb mängufilm. Kuna viibisin ise kolm kuud filmimise juures siis on minult selles saates mõned piirsituatsiooni kirjeldused, mis filmitöö käigus tekkisid. Hiljem, kui teiste filmimeestega juttu sai aetud, selgus, et ega meie Filmuleerand piirsituatsioone on tekkinud ja tekib edaspidigi kõigis töögruppides. Nendes olukordades aga selgivad või lähevad hoopis sassi inimestevahelised suhted, avalduvad nende võimed, andekus, organiseerimisoskustöötahe, mõtlemisvõime ja veel palju-palju muud tabamatut, mis kõik kokku annab ülevaate isiksusest ja määrab tema koha meeskonnas. Natuke nõudeid kuulamisi, varupäevi. Kirjeldan esimest piirsituatsiooni. 12. veebruaril sõitis filmigrupp õpetaja, nii on filmi praegune nimi ekspeditsioonile, see tähendab päris tööle silmima terve karavan autosid, valguse, rekvisiitide, mööblikostüümide ja inimestega. Viimased on eriti palju autojuhid, Puusepad, valgustajat, maandritrykvisiitorit, kostümmeerijad, grimeerija abid, assistendid, direktorit, näitlejad ja teised asjamehed. Sihtkohaks Pärnust 50 kilomeetri kaugusel asuv Tõstamaa mõis, kus praegu on sees kaheksaklassiline kool. Hiljutine sanitaarremont oli surunud kooli õpilased niikuinii õige kitsastesse oludesse ja nüüd veel ka filmigrupp oma kila-kolaga. Karen tsirkusesse on Eestimaal läbi aegade ikka soosivalt suhtutud ja nii ka seekord. Töö algas kohe. Puusepad hakkasid ehitama võlts kaminaid, rekvisiitor muretsema, võltsraamatuid kostjumeeria parandama. Võltskostüüme lavastaja ja tema abiläksid küla pealt otsima hobused ja vana majakraami tõstama kirikust laenasime vägevad vasest lühtrid, et need mõisasaali üles riputada. Kolmanda päeva lõunaks hakkas võtteplats mõisasaali ja sakste toad ilmet võtma. Laenatud mangutud ega päris seaduslikul teel ehitatu sobis omavahel enam-vähem kokku, nii et peaaegu et võiks filmida. Aga põrand remondijärgsest sodist kirjut põrandat ei olnud saadud puhtaks ei külma ega sooja veega. Mida teha? Arutasime, et kui kõik võtaksime pintslid, siis saaks ehk need paarsada ruutmeetrit põrandapinda kolme, nelja tunniga üle värvida. Puuseppade maalrid hakkasid aga protesteerima, tellimust taolise töö peale ei ole, nende tööaeg on läbi kojusõit ees. Pealegi reede õhtu. Läbirääkimised töömeestega kestsid vahelduva eduga, mitu tundi. Päev kiskus õhtusse. Lõpuks lõi pearežissöör tülpinud, lootusetult käega. Homne võtte jääb ära ja läks magama. Esimene seljavõit, meistrimehed aga puristasid autodel Tallinna poole. Aga see ilmne lüüasaamine mõjus, osales filmigrupist hoopis toniseerivalt. Režissööri teadmata muretseti pintsel, tamise riistad, vastav värvisegu ja aktsioon, värvimine kestis peaaegu hommikuni. Näitlejad võisid kohale saabuda. Mis sa arvad, millised on ideaalsed tingimused mängufilmi tegemiseks? See on muidugi kõige raskem küsimus. Ideaalsed tingimused on mängufilmi tegemiseks siis kui kõik need, kes seda filmi teevad, saavad aru, mida nad teevad. Kui nad saavad aru, et midagi luuakse mitte lihtsalt ei tehta kai treita, vaid midagi luuakse. Võib-olla seda on palju tahta, et kõik saaksid aru mis toimub. Aga ma arvan, et selle poole on vaja püüda. Ühegi asjaga ei ole nii, et seda kõik taipaksid ühtemoodi, vaid ilmselt sõltub ka sellest, kuidas režissöör suudab oma ainete teemat tegijatele arusaadavaks muuta ja, ja kuidas ta siis vastavalt ka grupi koostab inimestest, kes tõesti ühe eesmärgi nimel hakkavad koostööle sest filme ei tehta mitte plaani täitmiseks ega filme ei tehta mitte selleks, et võiks eksisteerida stuudio ega filme ei tehta mitte selleks et meil lihtsalt oleks olemas rahvuslik kinokunst ja filme ei tehta ka mitte ammugi mitte selleks et toita tsehhe abiosakondi, vaid filme tehakse kõigepealt selleks, et rahuldada rahva vaimseid vajadusi ja vaimu taset edasi, viia. Kaamera on töö valmis, proovid, tehke näitleja režissööri märguanne. Ja siis tuleb keegi ja ütleb, et filmigrupis on toimunud vargus. Seal, mis ta, mis tal asja ära vastatud. Mingi karkass seal. Laevas. Laialdaselt oleksite mehe käest kuradi uksed lahti, täitsa igast käidud. Seepärast tuleb välja, et on võib-olla veel midagi Repissiga neljal. Temal nädalal tuleb välja, et tõepoolest pole kasutusel mingi roheline kasukas, siis on alles. Asja sinna alla pudenenud, mis, mis, kuidas seal tegi, selle vajaduse kohe ära, selgitas, meil on vaja Juliaga filmida kohad. Aga näitleja ootab märguannet. Režissöör peab tööd edasi tegema. See oli teine pilt. Situatsioone. Teeme kaheks proovi, kuidas takistada. Kõrvu paneme kaamera, kõigeks nad siis pahane. Lõbusam okei. Koputage akna peale. Hakkame toppima läks ja mootor. Mis sa arvad, kas niinimetatud traditsioonilisi mängufilme meie mõiste järgi mängufilme tasub tänapäeval toota või traditsioonilist asja ei tasu üldse toota, sellepärast et kogu vaimne kultuur peab kogu aeg kasvama ja muutuma ja siin kordused ei ole lubatud. Ja selle tõttu ei ole võimalik ühtki kunstiteost hinnata selle järgi, kuivõrd ta nüüd sarnaneb eelmistele teostele ja selle tõttu seada mingisuguseks kriteeriumiks see, et ta mahuks noh, väljakujunenud seisukohtade või, või arvamuste alla, on juba eelnevalt minu arvates väär. Ja ometi valis Mark Soosaar oma mitte traditsioonilisse filmi just traditsioonilise kooliga, näitleja Ants Jõe, aga ütleme nii jälle, kuidas ütelda loogilise, kui sa ühte kööki Helsica mitmest filmist muidugi. Kuidas tee on? Tee on jää. Aga kuidas sulle teksti päheõppimise asjadeks vanakooli näitleja? Peab ja ma ei saanud. Aga me tahtsime just koaalad olla, et me ei anna teile üldse teksti ette. Tuleb ja panete improvisatsiooni, aga vat kui sa oled kaks, 20 30 või 40 aastat niisuguse tihti liini all olnud, kus tekst peas täiesti peas olema ja kust tekst peab täpne olema, mitte edasi nagu praegu, et sa laotad seda ja seda Siis järgmine osa, noh ikka vabadusest. Eks nad jää viimaseks ka noor tuleb peale ja ja nagu diaateski praegu seal kõige vanem on nüüd viiest 10-ni. Kuna noorsugu vaatab igasugu sõnnikut, ilma et ta ei pruugigi see näitemäng, diabu jää olla enne vana öeldis edasi, et miks näitleja laval on, ta võib ju karjamaal Perydam ja taga mitte laval näitemäng. Katsu siis mängib sedagi niuke arvustus oli, ja mis te sellest filmi tegemisest? Käime näiteks, kui alati käivad kõik, siis peame alati käima. Ja kui mina siis alati käis öeldaksina jõgi oli loll. Et sa ei oska käia, nagu vanasti oli. Ma ei suitsetanud ega joonud, läksin tüdrukute sekka ka, kus olid seitsme, kaheksa lõid kaaslast. Me mind naerdi välja, ma pidin ka suitsetama ja jooma. Sama praegu naerdakse ka välja. Kas oled ajalooliste filmide tegemise poolt kuigi sai sõpradeks, nagu sedavõrd sedavõrd-kuivõrd. Nad aitavad mõista ja tunnetada seda, kust me pärit oleme. Kuhu me võime välja jõuda? Kolmas piirsituatsioon. Ühel õhtul lepiti filmigrupis kokku, et järgmisel hommikul tuleb tõusta väga vara, sest päike tõuseb juba kuskil veerand üheksa ja pool üheksa vahel ning selleks ajaks pidime kõik viie kilomeetri kaugusel võtteplatsil olema. Ei siis järgmise päeva hommik. Äratus kiirelt, paar suutäit eile õhtust järelejäänud leiget teetermosest ja välja, et autot ootama ei peaks. Kell on pool kaheksa, autosid ei ole. Kell on kolmveerand kaheksa, mida pole, seda pole. Kõik vaatavad närviliselt järjest heledamaks muutuvat silmapiiri. Kell on kaheksa. Ei tule nad vist juba hilinenud. Veerand üheksa. Kannatus katkeb, läheme alevi teise otsa autosid otsima. Päikesetõusu ajal näitas kraadiklaas 26 kraadi külma. Kohale jõudes selgus, et öösel oli üksi juhtidest kangemat kraami tarvitanud enam kui pea kannatas siis veel kangekaelselt rooli taha istunud ja püüdnud kuhugi sõita. Õnneks polnud hooviväravast kaugemale saanud, jäi lumehange kinni, kuid sulgedes nii tee ka teistele masinatele. Traktori buldooseri muretsemisele kulus õige mitu tundi siis veel mitu tundi uue tee sisseajamiseks, et transport üldse liikuma saaks. Ja oligi võte aeg tühja jooksnud, tuli talumehed hobustega ja näitlejad tagasi saata ja leppida kokku uue võttepäeva suhtes. Kas mängufilm? Võib-olla isegi filmikunst ise on vist väga päevakajaline kunst, aja kaelen, kunst. Sellepärast, et ma selgitan natukene, ma mõtlen, et kui ma vaatan filme, mis on 20 aastat tagasi tehtud või isegi 30 aastat tagasi tehtud, siis ma taban sellest detaile, olukordi, mis pidevalt viivad mind mõttele, et seda enam ei ole, niimoodi enam ei tehta, see enam ei sobi. Aeg on edasi läinud, need asjad on minevikku vähemalt möödaniku läinud. Ta on nagu noh, ma saan aru, mida sa mõtled. Siin ei saa tegija kunagi planeerida, kas ta nüüd loob sellise kunstiteose, mis elab üle aegade või sureb nagu ühepäeva liblikas juba ülehomme. Aga eks iga tegija tahaksime oma töö oleks tugevam kui kivi ja ja, ja ma ei tea, mis asi veel, eks ole, et peaks tohutu kaua vastu ja, ja rahuldaks kõikide aegade ja, ja maitsete nõudmise nõudmisi, see on muidugi utoopiline soov, aga aga ma ei oskagi seal midagi vastata rohkem kui vaid et filmiajalugu filmiajalugu toob näiteid sellest, et kui me näiteks täna aastal 1979 arvame, Chaplini moodsad ajad tehtud 36. aastal on igipõline film ja, ja peab veel aastatuhandeid vastu ja räägib meie sellest, kuhu oma tsivilisatsiooniga välja oleme jõudnud. Ja et need võtted, mida Robert flirti tegi eski mode juures 23. aastal ja Aroni saartel Arani saarel 34. aastal, nüüd etnograafilised võtted. Elust ja olust, mis ammu minevikku rännanud, et need on üle aegade kestvad siis kui on, kehtib ainult 79. aastal, mida ma praegu ütlen. Sest 10 aasta pärast võib-olla selline seisukord, kus. Ei peeta näiteks realistlikkust filmist, sedavõrd-kuivõrd fantastilisest filmist võib olla. Et leitakse siis, et teenimatult on unustusse vajunud saksa Ekspressionistlik film 20.-test aastatest, kus esikohal on alateadvus. Me ei tea ju, millised teaduslikud avastused ees seisavad aga Michelangelo skulptuur jääb ikka alles. Tase ei saa teda selliselt ta ei, me ei pruugi teda sugugi mitte sellisena hinnata, näiteks mina isiklikult kogu Michelangelo Michelangelo loomingust hindan eriliselt üht skulptuuri, mille ta tegi enne oma surma, mille ta nimetas Beetharondemiini ja kus ta vanamehena loobus realistlikkust aine käsitlusest ja jõuliselt deformeeris oma skulptuuri, nagu andes talle pikkust, kõrgust, liikumist ja niisugust tunglemist tulevikku edasi ja mulle millegipärast tundub, et Michelangelo väga vanas eas kusagil 90 aastaselt tajus seda, et vaat alles nüüd on ta leidnud kuidas öelda ja, ja mis keeles rääkima hakata üldse mulle tundub, et sellest teosest algabki kaasaegne kunst. Deformeeriv kunst tähendab kunst, mis muudab vormi idee nimel selliselt, nii nagu see idee. Sunnipea ja idee nõuab. Pigem on see jumala sõidab kaugemale. Ja tuletõrje jaoks tee lahti tuletõrjujaks püüab ennast ka natukene kaugemale. Valvsa aslikuma. Läänemaal mõisahoone on lagunenud aga üüridel püsti ja osa katustki peal. Üks teine puuseppade brigadir oli kunstniku kavandi järgi siia ette ehitanud. Dekoratsiooni maksumus oli 14 ja pool 1000 rubla mis kaugemalt vaadates ei erinevadki üldse mõisa fassaadist. Mõisa põletamine. Selle päeva hommik oli esimene, suurem lume sulamine. Puhus vinge tuul, tibutas vihma, nii et polnud õiget lusti autost välja tulla. Režissöör, operaatori abi- ja direktor võtsid suuna kohaliku kolhoosikeskuse poole, et paluda kolhoosimeestelt abi veoautokraana ja lagunenud maja ostmiseks. Viimast oli vaja lammutada palkadeks, need omakorda vedada mõisa juurde vinnata teisele korrusele. Ja see oli töö, mis meestele sooja andis. Kohal oli saabunud ka pürotehnikute autobussid aidata asja korraldada. Kuid nende meeste ennelõunane aeg kulus vaidluse peale, kas detonaator laseb pangel põhja nii alt ära või ei, et bensiin välja voolaks. Ei tea, kuidas lõpptulemus jäi. Lõuna ajal kihutasid pürotehnikud kohaliku poe juurde. Ka meie grupp pidas väikese lõuna. Poole tunni pärast jätkus töö endise hooga. Abiks olid ka kolhoosimehed, kes aga puudusid, need olid spetsialistid, pürotehnikud. Mark Soosaar käis panga naftaga ise üleni poripuusodiga koos tassis koos teistega naftat, aku puurisu, autokumme laiali. Kuni me kõik arvasime, et nüüd peaks jätkuma. Kell oli kuus, oli jõudnud kätte aeg võtta tehnika ülespanekuks, sest läänes valgusrežiim. Kohal olid ka meie näitlejad ja kogumass. Veerand tunniga oli kaamera üles seatud ja alles nüüd võis režissöör võtta sellest naftast ja veest läbimärjad ning porised riided. Ja need vahetada kuivade vastu. Nüüd hakkame siis kunsti tegema, ütles Mark Soosaar. Ja näe, s2 kohale vuras ka pürotehnikut autobuss neljatunnise hilinemisega. Autoks avanes ja meil kõigil oli korraga selge, et neid mehi tule ligi lasta ei tohi. Appi tulid veel kord kolhoosimehed eesotsas esimehega ja võte võis alata. Ilusti põles, kui tulekahju üldse ilus saab olla. Aga tõepoolest mõis põles seekord hästi. Võte õnnestus. Ei, no mis seal põlevas mõisas enam riigile seal enam ei ole. Te võtate nüüd filmivõtetest esimest korda elus ja muidugi esimest korda elus aga mis kisub seda filmi tegema? Filmikunst nii on mulle alati väga huvitav olnud ja lihtsalt kuna niisugune põnev ettepanek tuli osa võtta, siis ma arvan, et kasutan lihtsalt võimalust seda kunsti ka ükskord seestpoolt tundma pida. Tõesti praegu välja paistab seestpoolt sees olete väga ebamäärane. Ei ole pilkvel põlisselgunud. Milles ebamäärasus, see avas? Keeruline, raske, kuule, palju tegureid mängib ka hirmus suur kollektiiv tegeleb kogu selle asjaga. Üks oleneb teisest, ei ole niisugune individuaalne kunst nagu näiteks, võtad kätte ja kirjutad luuletuse tagavaraklappi seal taga tagamehed ja. Ja siis ongi niimoodi traatrinud, helistasin peale. On kaks filmi loomise põhisuunda või, või põhi meetodit. Üks on arrenegleeri meetod, mis mahub ära ühte lausesse. Renee Kleer ütles niimoodi. Minu film on valmis, on jäänud ainult veel üles võtta, see tähendab seda, et on valmis, stsenaarium on valmis, kõik plaanid ja paberil ja režissööri peas on ta valmis ja siis on vaja tara filmida. Sellise filmi tegemiseks on kõige olulisem, et oleks operaatoril taskus kriit ja režissööril taskus tekstilehed. Operaator selle kriidiga joonistab paviljoni põrandale maha täpse teekonna, kuidas näitleja peab sammuma nagu kits paela otsas ja peab esitama need tekstid siis mida režissöör temal on ette andnud. Ja see teine tee on selline, et suhtutakse filmi kui elavasse organism, mida kogu tema loomise ajal korrigeeritakse nii nagu ühe kosmoselennu ajal. Põhisuund ja kurss on küll välja arvutatud aga me teame seda, et maailmaruumis on ju kogu aeg veel ettenägematud gravitatsiooniväljad ja seda kõike on vaja korrigeerida. Ja mina isiklikult olen siiski selle suuna poolt, kus, Näitleja ei ole mitte režissööritööriist, vaid näitleja on ikkagi samuti loovisik loovisiksus, kes siis vastavalt, et sellele juhul, kui tal režissööriga on kokkulangev mõtlemine või või tajub seda, mida temalt oodatakse, siis ka omalt poolt annab värsket ja kordumatut mis muudab tema mängu ainulaadseks ja läbi tema ainulaadse mängu muutub ka see film kui kunstiorganism ainulaadseks kolm kuud, võtteperioodi on nüüd nagu selja taha esimene kogus materjali võetud ja ka läbi vaadatud ja selle kohta on päris palju arvamusi juba avaldatud. Millised ja ma olen päris niisuguses huvitavas situatsioonis, sest minu film pole ammugi mitte valmis, sellest on tehtud ainult 20 minutit, aga juba selle põhjal otsustatakse, kas ma suudan filmi teha või mitte. See on väga huvitav situatsioon ja seda on väga huvitav praegu läbi elada muidugi olnud väga erinevaid ja väga põnevaid arvamusi, millest võiks terve jutustuse või isegi raamatukese kirjutada. Ja Ma ei taha nüüd ennast kiita, aga, aga kõige rohkem mul siiski meeldinud üks kompliment, mille jaoks töötaja tegi, kui ta oli materjali ära vaadanud, ütles niimoodi, et Berliini oma see ju ei ole see materjal niisugune, aga ja mul oli väga hea ja soe tunne selle pärast, kui oleks öeldud, et seal Feliini oma siis oleks olnud kohutav, seepärast et siis oleks mind kohe silbil süüdistatud plagiaadiks ju seal ikka midagi omanäolist on. See oli siis ühe idee eel järel ja arengulugu Oliver filmi alustamise lugu. Ega ühe mehe Mark Soosaare lugu, kes praegu tootmises oleva mängufilmiõpetaja eesotsas seisab