Veider, mis sa arvad, kumb naispraegu rohkem närveerib sina või mina? Vot, ma ei tea, kui palju närveerida, aga mina ei närveeri. Mitmendat korda annad sa intervjuud, tõenäolist esimene. Minu jaoks on praegune olukord selle saatesarja puhul natuke räbala. Päriselt lõdvalt sellepärast et, et sa oled kõige õigem nende küsimuste. Enne seda, kui ma hakkan vastama nendele küsimustele, kuidas hindad seda küsimustikku? Ma ei teadnud, mida sa taotled, nii et selles mõttes ma ei saakski väga range kriitikaga seda asja võtta. Nii et kui kriitika ei ole väga range, siis võib ka nendele küsimustele vastata. Alustame. Mida teed, kui intervjueeritav tahab sul mikrofoni usutluse ajal ära võtta? Ma arvan, et tollel olemas rida elukutsed, kus inimesel on sageli mikrofoni tarvis nagu diskoril või mängujuhil või näiteks sellel, kes on spordivõistluste juures harjunud kasutama valjuhääldit või mikrofoni. Sellisel puhul ma saan aru, et see on selle äravõtja nagu instinktiivne liigutus aga näiteks tavalise inimese puhul, kes noh, ükskõik mis muu eriala inimene, kelle igapäevane töö ei nõua mikrofonid kokkupuudet on isegi imelik mõelda, et tal tekib tahtmine mikrofon ära võtta, noh, kui ma lähen sõjaväeosasse ja mul näidatakse näiteks sapööriinstrumente, ma pigem hoian neist eemale, kui, kui tahaks neid ära rabada. Ja ma arvan, et tavaline inimese psüühika on täpselt samasugune, et ega ta ei taha seda võtta. Aga miks ta tahab, ta tahab, sellepärast et mina hoian seda siis järelikult nii kuidagi ebalevalt, et see torkab silma, häirib teda ta instinktiivselt tahaks, et see oleks nagu kindlamini, et asi oleks fikseeritud või nii edasi. Et see on mingisugune reporteri professionaalne lõtvus, on küll, jah. Me juba jõudsimegi ühe, ebamugava tülika momendi juurde. Reporteri töös on neid veel. Kui need on palju, vahel ongi niisugune tunne, et, et neid on rohkem kui neid meeldivaid momente. Noh, niisugune tunne võib tekkida igalühel igasuguse töö juures aeg-ajalt muidugi. Üldiselt on kõik, kõik need niisugused ebamugavused, argipäeva ebamugavused ja nad on just pisiasjus või, või niimoodi ma olen vahel kadestanud neid ajakirjanikke, kes töötavad ajalehe juures. Aitab, kui on pastakas või kui sedagi pole, aitab ka tavaline pliiats, jõuk ja paberitükk ja lugu saab ikkagi teha. Aga kui sul on vaja ikkagi makilindi ja kõikvõimalike ümbervõtete ja kõikide muude asjadega tegeleda, siis on väga palju ebamugavust, kui näiteks klint katkeb ja makk ei ole korras ja Ubraga nagu praegugi jah, täpselt. Et see on niisugune asi, mis võiks ju olema Et olla jah, aga oletagem, et, et on enam-vähem asjad korras siis missugune võiks olla ideaalne sündmus või isik kelle juurde tahaksid minna. Kui üldse niisugust noh, teoreetiliselt võimalik kasutada, siis ma võtaks minevikust väga huvitav oleks näiteks Napoloniga vestelda või niimoodi. Näiteks mitmesuguseid suhtlemisalusega, suhtlemisvõimaluste küsimus. Kui sul oleks võimalik kohtuda nii-öelda koopa ja inimesega koopa suudmes ja sul ei olegi mingisuguseid suhtlemisraskusi temaga siis mida sa päriksid, kui reporter temalt? Vot nüüd mul oleks väga hea võimalus oma evolutsiooniga, mida mul selles asjas üldse ei ole näiteks selle selle ajastu kohta hiilata, aga muidu alati võib küsida niisuguseid asju, mis huvitavad keskmist inimest. Aga niisuguse efektse kohtumise puhul ei oleks niisugust küsimust, see oleks lihtsalt Mõttetu küsimuste raiskamine või selle kohtumise mõttetu raiskamine. Miks sa ütlesid sellise termini nagu keskmine inimene? See on niimoodi, et nüüd läheme, räägitakse ja kui räägitakse elu pikendamisest sisse huvitav nii kaheksakümneaastast kui ka, ütleme, kaheksateistaastast kui ka no ükskõik, koduperenaist ja akadeemikut ja nii edasi. Ja niisuguseid teemasid on olemas, suur suur arv, interesting just just ja ma mõtlen täpselt samamoodi koopainimese juures skaala. Muidugi näiteks kedagi huvitab, mismoodi ta välja nägi, teist huvitab hoopiski tema kolju näiteks kuju või, või mingi muu asi loomulikult aga näiteks see, mida ta sõi, see huvitab ilmtingimata kõiki inimesi, kaasa arvatud seesama akadeemik, näiteks, kes seda ajastut ja inimeste uurib. Järgmine küsimus võiks sisaldada ka joome interesting momente, see on nimelt missugune on reporteri armast? Seal täitsa lahtine. Ja ma ei pea, kui sa mõtled, need ikka ikka piirates selle vastuse ala ikka töö ja, ja ütleme sellega, sa võid võtta, mida tahad. Ei no vaat selle mis puutub nüüd niimoodi isikliku elusfääri, ma jätaksin välja siit. Sest seal ei ole ma ju ka reporterid ikka nagu iga inimene. Aga kui ma peaksin nüüd vastava ilmtingimata sellele küsimusele, siis ma ütleks, et üks, üks meeldivamaid, kas just armastus on või nii? Üks meeldivamaid asju on siiski see, kui kui sa saad niisuguse impulsi, mis muidu nõuaks enesesundi või nii edasi. Sest ma olen väga paljusid asju lugenud või, või noh, teada saanud või niimoodi just selle tõttu, et see töö on mind sundinud seda tegema. Ma ei oleks viitsinud muidu seda teha. Ma olengi vist hakanud seda armastama tegelikult niisugust ettevalmistusperioodi rohkem kui kui seda töö enda tegemise või noh, ütleme näiteks kui töömõelda intervjuule Tegema näiteks mille kordumist sa elus ei sooviks. Tea Tartusse sõidaksid ka sellel eesmärgil, et ülikooli astuda ja teha läbi konkurss teha läbi loominguline konkurss ajakirjanduse erialal. Tähendab, kui ma peaksin sõidaksid, läheksid, läheksin küll. Ma arvan, et ma ei ole veel nii alla käinud, et ma ei suudaks. Pigem võiks arvata, vastupidi, et minu kasuks on ju need kogemused ja see, mis ma olen lihtsalt selle töö käigus omandanud, mida teistel veel ei ole. Juhul kui nüüd kõik ei tule minusugused kokku, et siis ma võib-olla tõesti ei teegi seda konkursi läbi ja nii edasi. Aga ma arvan, et kui ma peaksin minema nüüd ütleme koos nendega, kes kes ei ole või väga vähe on selle tööga kokku puutunud siis ma usun, ma suudaksin päris hästi välja ujuda sellest konkursist, mis sa arvad, kaua ajakirjanik suudab vastu olla? Ma ei tea? No võiks, võiks nii arvata, teadlikult ja võiks nii arvata, näiteks ütleme Meie oma statistika järgi, kui seda nüüd praegu lihtsalt käigu pealt teha, et üks, 15 või 20 aastat lõksootma. Aga ma oskaksin öelda seda aega küll, millal see kulumine algab? See on kuskil nii kolmandast aastast või neljandast. Siis on asi nii selge, käsid? Jah, tähendab need lihtsad võtted on käes ja, ja noh, niisugune süsteem on selge ja organisatsioon, kuidas töö on korraldatud ja nii edasi ja piisavalt on siis juba kodunetud ja teatud niisugune vilumuslik külge hakkab siis väga ahvatleva veni. Sealt alates algab see kuskil seal kulumise moment küll muidugi see sõltub nähtavasti ka inimestest ja stiilidest elaadidest, sest mõni asi, mis on väga värske seoses, sest noh, kogu see meie töö on alati tekst millegagi ühiskondlike olude ja kõigega, mis parajasti ühiskonnas ju iga päev sünnib, toimub. Ja näiteks mõni stiil või laad, mis võib väga värske olla, mõnel hetkel näiteks ott kool oli, oli väga-väga värske, siis kui ta tegin, et peaaegu iga õhtu, et põllumeestele niisugust lüürilised killud, üks lehekülg ja pool ja pool testini. Aga noh, see kulub ise. Ja seda näiteks praegu enam lihtsalt ei saaks teha. Ja siis elus kõige rohkem säilitamist. Aga ma arvan, et uudishimu kui ikka see kaob, siis ma arvan, et inimene ise on ka suurel määral omaneks sotsiaalse mina kaotanud või kaotamas. Ajakirjaniku juures on see elementaarne, aga, aga ka tavaline. Ma mõtlen seda laiemalt ka. See on niisugune asi, mis, mis ikka tõukab tagant kogu seda inimese vaimset tegevust. Mina usun seda, et ajutise intervjuu ajal täpselt palju aega läinud. Tähendab, kui mina teen, ei teadnud. Ma üldiselt arvan, et tajub. Ma usun, et näiteks pooletunnise intervjuu puhul ma võin eksida. Võib olla pluss-miinus viis minutit, ost. Mitu korda selle intervjuu ajal vaatasid kella? Sel ajal vist ei vaadanudki, on pannud tähele, võib-olla vahetasin siis kujuneb katkestuskohad olid sellesama ärasõidu pärast. Ta ütles, et ma ei jälginudki kella, sest et ma ei pidanud siin vajalikuks ennast millegagi piiratavaid, andsin sulle võimaluse piinata mind. Et meil on täna toimetaja lahkel loal sate aegadel rohviste järel siis ma kasutaksin võimalust, et meenutada mõningaid kohtumisi, tööalaseid kohtumisi, mis on mulle jätnud eriti sügava mulje. Neid inimesi ja neid kohtumisi on olnud muidugi väga palju ja ma ei kavatse täna serveerida mingit läbilõiget. Aga siiski näiteks kui ma külastasin näitleja Ants jõge paar päeva enne tema 80 viiendat sünnipäeva siis sellest kohtumisest jäi mulle nii sügav mulje, et kui näiteks Andrus Saar küsis mu käest, et väidetakse nagu reporter või üldse meie töötegija räägiks rohkem oma esineja suu läbi, siis ma tahaksin rääkida näiteks Ants Jõesuu läbi. Töömees olnud algasin kaheksa aastast karjapoisina kui olin karjapoisi lõpetanud, algasin ametit õppima ja nõnna olen ma eluaeg, tööd on tööd teinud ja olen tahtnud hästi teha ja nii olen ma siis ka nyyd pisiosad, mis siin antud kõik hästi teinud, muidugi ajaleht dieeti järele. Kas ajalehed kirjutavad õieti või valesti ja seda ma ei tea. Ja see on mul rõõmu teinud, et ma olen hästi teinud kõik. Nii nagu viimasel ajal siin ka oli nüüdsi, kolm mõõdee sissi, kuberneri surm. Ja kolmas oli. Ütelda, õieti mida paljud ei taha ütelda paist? Ma tahan kiitust. Miks ma pean siis just laitust kuulma ja uskuge, kallis inimene, omal ajal Sel ajal ajakirjandus kirjutas palju teist moodu oli vahel õige äge ja rabe ja kirjutas, aga siin näitleja võib ju karjamaal tiridam ja miks ta siis näitleja noor lahkes, olge siis näitleja, kui sellised sulle öeldakse? Vot sellepärast ma olen õnnelik olnud, et mina olen ainudki tus võrdlemisi saanud. Kust see nagu märgitakse koomik regulsus tuli selles viljandi ajas. No seal ma mängisin ja koomilisi osi, kõik, näiteks ma mängisin Metsasarv kaskaad ja siis süüta süüdlasi Ostrovski metsas ja no säält sissi kuulsust oligi. Paistab küll Viljandist jah, aga ma siia ei tulnud sedasi koomiliste asjade peale, vaid. No maameeste pääle. Sel ajal oli teatrades ikka, kes mängis parunid, kes matsi, kes oli kaupmees, kes oli kõrtsinaine ja kes oli see ja teine selle järgi muidugi olid siis ka kogud kõrtsinaine oli enamuste paak, kas majaproua enamasti kaapaks paruniproua, kõhn ja peenikene ja nõnda edasi pinna ei saanud, ma matsin mängida, mina olin siis selle peale päris võetud ja kutsutu ega muidu ei oleks saanud, see koht oli tühi, aga praegusel ajal on ta natuke teene, praegusel ajal on lihtsalt, et koolist tuleb ja peab koht olema ja seal ei ole enam seda valikut, aga sel ajal sellele teatrile anti või oli tal oma valik, valis siin ma sain asja pääle, ma mõõtside osade peale ei saanud seda kuulsust enam tulla, sellepärast et selleks olid juba jälle teised singel. Kust te võtate need kujud? Ajakirjandus on öelnud, et teil on ikka niisugused omapärased, igaüks on uutmoodi ja väga ilusasti teravalt väljajoonistatud nii edasi. Kuidas see sünnib? Ma ei ole näitleja, vaid ma olen ka nii. Graafilise lehtede tegija eks liibliste tegi puulõikur nii-ütelda ja luu ja savist ja koorest teinud tööd. Kõrtsis käin. Pole halba heata ega reaa Talvata kõrsis, näed kõiksuguse kujusi folkonnad siis daamid või kuidas keegi viina viskab, kuidas keegi räägib mao hauaaa? Seda kõike pead sa tähele panema. Ja seda pead sa siis oma riiete alla ära peitma. Ja kui siis tuleb mõni osa, siis pead sa sellega arvestama, kas nii või naa, aga muidugi see tuleb siis juhtiva jõuga kokku leppida. Ise seal ei saa luua muidu kui ja väike osa hästi väga hästi, see katab suure osa jälle ära ja seda nad näitejuhid just kaest ei taha. Need, need kõige neid saab ainult nii-ütelda ilmast. Oled vagunis raudteevagunis, ajab maamehega juttu ja räägid, vaat kuuled kohe, kuidas tema läheb ringreisile, kuulad jälle maamehe juurde või seda ei. Ja need pead kõik kõrva taha panema ja siis, kui jälle tuleb midagi selle jälle välja. Ma muidugi muudab ka riie. Näiteks paned vraki selga siis peadule määr, aga kuidas sa oled, kui sa ei ole kasvanud vorakis? Aga sa pead? Riia annab ise selle kõik juure. Töömees oled või oled seal räbalates annab jälle selle keele ja tooni ja ja kõik seda, aga see nõuab väga paelu, suurt raskust ja oskust ei saa siis ütleme seal kusagil on nii teiste asjadega mõtelda ei ema ega isa peale ei naise peale ei kellelegi pääle vaip seal kusagil ukse taga lava taga olema ja ainult sellele mõtlema, mis tuleb. Ma olen siin, olen ja rohkem midagi sellega siis saabki luua, muidu ei saa. Muidu ei saa midagi teha. Mälu peab ka olema, et see kõik meelde jääb, et õigel momendil on võtta välja. Mul praegu nüüd saab 85. Mu mälu on küll siiski väga hea, ei ole, alb nõnna on ta ka siis seal eluaeg olnud, olgugi et ma olen viinamis ja käinud kõrtsides rohkem ja ja kui seda kõike vaadata, siis kunstnikud kui ka näid ja kirjanikud. Need on enam-vähem kõik viinamehed ka ja töömees nõnna sama kui lehm, kes annab palju piima aga lööb jalaga poolema. Viimastel aastatel on TÖÖ viinud mind kokku paljude eesti kirjanikega. Siinkohal oleks võib-olla mõtet meenutada möödunudsuvist kohtumist Mart rauaga. See toimus Viljandi lähedal Raudnas, kus Mart Raudverega suviti elab. Mart Raua puhul on eriti võluv meie töö seisukohalt see teine plaan, tema jutus see niisugune elutarga, inimese filosoofia, mis ka kõige tavalisemad igapäevast juttu nagu varjundab, kaunistab ja sisukamaks muudab. Jutt on Mart Raua kodukohast, mida ta ise kirjeldab. Eks minul need esimesed kodud on kõik siinsamas, nii tubli, tunnise jalutuskäigu ulatuses, nii hästi sünnikoht kui ka üks väike vahepealne kivitorn seal Heimtali teel Ahtmes. Ja see, see siin tõesti mina tunnen, et juured on looduses ja ümbruses, merega ma ei ole harjunud merd, mina suveti ei vaja, nagu paljud inimesed seda asendamatult vajavad. Raudna jõgi on pärast seda altpoolt silda süvendamist kaunis veevaeseks jäänud. Aga tänavu suvel on ta just niisugune, nagu ta varem oli niisugustel niisugustel normaalsetel suvedel. Ja minu järjekordne paat, mis pärast mõningaid ära rabamisi ja hävitamisi on jälle olemas, see liigub, liigub oma rada nii vase vahest vastu, vahest pärivet. Üsna üsna hiljuti mõtlesin, et kui sa ikka pärivett liiga kiiresti tõmbad, et siis lähed oma algallikatest järjest kaugemale nii ühes kui teises ja nii mõneski mõttes. Jah, siin olla nii hästi metsad, tuttavad ja põdrad uued ja tol lapsepõlvest neid siin ei olnud, aga nüüd näed neid peaaegu iga päev siis kui jõe ääres käib ja. Spinning, mis siin nurgas on, see ikka käib teiega kaasas seal nendel paadisõitudel ja jõe peal ikka ikka ikka. See on liiga uus ja liiga moodne. Selleks, et minul niisugused omade Sissetöötatud ja natuke rikki läinud ja siis ise kuidagi parandatud asjad on palju omasema, mul küll oli kavatsus kunagi väikese landiga proovida neid üksikuid suuri säinaid kinni püüda, kes siin elutsevad, aga ei ole veel isegi üritanud. See isu tuli mul siis kui kunagi umbes taolise riistapuuga. Veljo Tormis siin läks minu tütrega kord hommikul hästi vara alla ja varsti tulid nad niisuguse kahekilose. Sain, aga olid just ühe niisuguse väikse landiga pinnalt pinnalt ja ilusalt peale selle kinni võtnud. Nüüd ma vaatan küll, kuidas med säinat kiilidele järele hüppavad, aga pika olen sellel lapsepõlvetehnikale jäänud ustavaks ja ei ole seal midagi moodsamat tarvitusel võtnud, veel vähem nüüd kala hakata petma mingisuguse kunstlikku Lailon putukaga, see oleks lausa ülekohtune looma vastu. Minu arust. Aga see kalapüüdmise kirg pärineb see siis lapsepõlvest või sellest kõige algelisemast tehnikast, vihmauss ja Angerid. Galap püüdise kirest minu puhul ei ole üldse põhjust rääkida. Minu lapsepõlv oli just siin niisugune poisikeseiga just siin eriti raske isa, äärmiselt range töönõudlikke suhkrut, ma olin surmani väsinud, aga tahtsin siiski mõned niisugused omaette mõrgutamise hetk, et saada need, ma sain, kas siis pühapäeval, mida kindlasti peeti või ka mõnel lõunatunnil sain jõe ääres olla kas vähkide või kalade pärast. Siis sellega seoses kujunesid kõik mõtlemised, mõlgutused ja nüüdki jälle vanu, samuti kui lapsepõlves. Ma pean küll ütlema, et minu lootsik on siiski minu loominguline keskkond nii mõneski mõttes ja ja minu loominguline laev. Sel ajal tuli teil lapsepõlves, tuli ikka läbi teha kõik need tööd, mis talus olid vajalikud, eks ole, ja ega seal mingit hõlpu ei antud. Et noor ja väike poissi nii. Isegi isegi ehk üle ülekondijõu tihti nihkuma koolist pääsesin, siis algas sõnnikuveoga ka Cesale, siis olid peopesad veel liiga õrnal ja, ja paari päeva pärast olid nad veri villis. Aga siis kalts ümber ja edasi, sellepärast et väga raske oli aeg nii järje peale saada siin pärast esimest maailmasõda. Ja ja niisugused targutamise ja oma mõtteotsimise tunnid selles kenas sisema suves, nagu ta siin oli. Neid tuli mul otsida nisuse ühetoonilise töö seest, näiteks niitmine meeldis mul, kuigi see heinamaa oli siin hästi raske heinaga ja, ja esialgu ma ei saanud mudugist vikatiki küllalt teravaks teha ja, ja mättad segasid ja nõnda edasi. Aga, aga see töö oli niisugune ühetooniline, igaüks oli nagu omaette omal kaarel. Isa ees ja mina järel tihti rohkem ei olnudki. Päris järel püsida mai ehk ei jõudnud. Mõt, klemine ja mõlgutamine ja, ja kujutluste otsimine, see oli võimalik seenel käimised ja väikesed kalal käimiseks, eriti väsul käimise ööd. Need olid siis need, mis olid täiesti minu päralt. Ja tänase päevani. Ma kohe ei oska jalutada, ilma et see mind väsitaks ja need loominguliste majade ja samatooriumide Parsilt, olgu nad Krimmis, ma alati tunnen seda tegevusetuse segamist selleks et midagi teha ja mõtelda ei ole kunagi, ei ole kunagi füüsiliselt väsinud. Ja mina olen kasvanud noores eas niimoodi, et maalin alati füüsiliselt väsinud olin alati mitte küllalt välja maganud. Mul on väga tarvis, et see niisama edasi kestaks, mina ei oska enam ümber orienteerida. Ja kui nüüd keegi veel loodab või tahab, et ma ümber orienteeruksin ja Mustamäemugavustes ennast paremini tunneksin, siis meelsamini ma ikkagi kütan siin ja lõhun need puud siin ja toon need kalad siitsamast jõest ja seened siitsamast metsast ja see on siis puhkus ja töö ja loominguliste leidude võimalus. Ja tänavu suvel ma olen seda eriti eriti tundnud ja eriti kontrollinud. Millal tuli see moment, et tuli tahtmine ka neid nagu juba paberile panna või ühesõnaga teistele teatavaks teha? No minu teistele teatavaks tegemine ja see tahe algas ennem seda kui paberile panemine võimalik, kui oli siis kui ma olin päris väike poiss siis ma vahest nii päris üksinda olles, siis oli mul vaba aega üksinda olla ja mõlgutada ja kujutleda ja ja siis mõtlesin iseenda jaoks välja niisuguseid muinasjutte, et lasteraamatuid ja Ellen niitusid sel ajal veel ei olnud ja Eno raudasid veel vähem. Nii et mina pidin endale kõik need lood ise välja mõtlema. Ja kui olin ma nad endale ise välja mõtelnud, siis tahtsin need teised kahur läksid ja üsna tihti maale. Ta on peaaegu mäletan veel, kui tõusin mingisuguse põhjaga tooli peal püsti ja siis hakkasin rääkima igasuguseid lugusid. Ma mäletan, et algamisega oli kerge ja jutustada oli kerge, aga lõpetamisega oli raske, seda nagu kartsin, võib-olla juba siis õppisin selgeks selle target hea luuletust, parem luuletus, mida ma ise oma asjade hulgast ehk paremateks tagantjärele pean ja mõtlen sellele ongi nii ehk saanud, et alguses lõpp heas Boantlikus sõnastuses kirjas ja siis muu sinna juurde. Kui reporteritööd peaks mingi muu tööga võrdlema siis ma võrdleksin seda näitlejatööga ja arvan, et üsna palju ühist on mõlema elukutse juures kuigi mitte kõiges. Siinkohal oleks ehk sobilik meenutada, mida näitlejatööst on arvanud Alfred Mering. See on saates, mis oli kavas tema juubeli puhul möödunud aastal. Mis on pakkunud teile kõige suuremat rõõmu, kas ütleme töö lavastajana teatriga? Aga tuleb ikka läbi vist proovida võimaluse korral ka muud. Ka lavastaja. No selles mõttes on see lavastaja amet kasulik et need, kes on lavastajaid olnud, need on suurepärased näitlejad, kõik nad on selles mõttes, et nad on distsiplineeritud. Näed, ei. Tulevastele vastu? Nad omal nahal kõik selle läbi teinud. Distsipliin on ikka, tähendab vanasti peeti üheks tähtsaks komponendiks. Kunsti arengus kõige raskem või tülikam on olnud vist teatri juhtimine ja jojo. See on noorte inimeste asi kellel on nii palju seda elujõudu ja ülejääke. Teatajat võib juhtida vanem inimene, ainult, kui ta on selle ameti peal jätta, siis enam muuga ei tegele. Oli teil sellest mingit kasu ka iseenda jaoks. Sellest ajast, kui teie juhtis Teil on nüüd niisugune komme, nagu ma tähele olen pannud, et väga palju asju üles märkida ja ajalehe väljalõikeid koguda ja isegi nii nagu väiksel viisil arhiivi soetada ja nii edasi. Ammu on see saanutega harjumuseks. Ja Eino materjali ma olen kogunud juba 21.-st aastast peale. Igavene kogu väljalõikeid. Nüüd päris viimasele maailma ei ole neid enam kleepinud. Mul pole niisugust suurt raamatuid ja on kõik on täis. Nii, need on mul seal lauasahtlis segamini. Aga ma tahaksin ikka veel ühe suure raamatu muretseda, õiendad, kõik ilusti sisse kleepinud. Siis on väga põnev. Vaadata pildid, pildid ja mina seal elav ajalugu tuleb või muutub elavaks. Ja ja, ja ta ükskord on tal oma väärtus. Ja tuleb panna kõik sissi jaja all. Ja sinna läheb praegu teie ajast suur osa, eks ole, ja aga veel, kuhu läheb? No meil suvilja Jah, aga see korstna pühkimine, vaid, see on ka üks nali, sellepärast et must töö. Peale seda siis Harri Jänes tükk aega ja siis aia taga. Üks päev. Üks auto, kerge auto sõitis ette ja sealt autist tuli välja korstnapühkija riietuses noormees ja hüüdis üle aia. Peremehed, kes tahab lasta korstent pühkida. Ma ütlesin, tulge siia. Teretes mindki pidi, ütles tunnet ja pinda ammu juba ja ja siis üldse teatriinimesed on teile tuttavad kõik ja ronis siis krõbinal sinna korstna otsa. Pühkis siis tuhke pliidi alt ja siit-sealt vees, pühkis tuhka, ise rääkis anekdooti, nii et naeran puruks. Just toredad jutud. Nii et mina ei vaadanud mitte pista, teeb vaid mina vahetasin seda meest ja kuulsin, kuidas ta rääkis, kuidas ta oli. Siis tõusis lõpuks püsti, pani selle kulbivöö vahele ja siis köik valmis. Ma küsisin, palju maksab, noh, mida rohkem annate, seda parem. Sa kuulasid teda, kõik naersid, kui ta anekdooti rääkis, aga ta jättis lõõrid puhastama. Ta pani omale kohe riided selga, korstnapühkija, riided, lõõrid puhtaks. Ja ma tegingi siis lõõrid puhtaks. Ilma laulot. Kui kõik läheb libedalt. Võib-olla need inimesed ja noored, kes nüüd elavad keskküttega majas, niidid võib-olla neile on see sõna oli võõras lõõri tagasi lõõride puhastamine, see on isetöö. Peatöökorstnapühkija, mitte korstna otsas põle, pole tähtis töö, vaid lõõride puhastamine, ta jäätis, just mul need lõõrid puhastama. Meie töös võib mõnikord isegi kõige tavalisem, ütleme, aiamaa jutt omandada mingi muu tähenduse. Möödunud aasta suvel külastasin ma Erni Kristjanit tema suvekodus Käsmus. Rääkisime kohvilauas paljudest maailma probleemidest aga seejärel tahtis kirjanik näidata oma aiamaad, mille eest hoolitsemisele Taali kulutanud palju aega ja mis oli ta südamele väga kallis. Nii. Me lindistasime, nägi selle jutu just nimelt seal, kus kasvab kurkia, tomat ja maasikas ja lilled. Esimene asi, mis ma teen, on külvata midagi maha, redist summa tulen siia mai alguses, juuni alguses, mul on barretis Ta kuu aja pärast on ta mul söödud. Aga ega see ei ole mingi fanaatik, ei ole ajafanaatik kõik või, või pärimuslik, niisugune nähtus, aiad ei saa, oli aednik, vennad, olid aednikud. Tarvidus on ise endale soetada. Kus ma saaksin värskeid rediseid praegu siir käsklus, ma peaksin Rakveresse sõitma, kas seal on 40 kilomeetrit tolmusest bussis edasi-tagasi sõita, niisamuti on ka maasikaga kurgiga tuleb üsna kaugele, tuleb minna ja. Oma käega kasvatatud talantaile, hind, tal on teine maitse, mina selle tõttu võib-olla ei suudagi aru saada sellest, mida mõeldakse, võõrandamis. Võõrandumine. Kui ma ise olen kasvatanud endale väga palju. Aga öelge, kuidas ta selle Käsmu valisite, kus me nüüd oleme? Suli päris loomulik, mina sündisin Suurupis ja ka poolsaar ja rahulik koht oli veesporti sai harrastada aastat 18 tagasi, kui ma siia tulin, siis ma olin ja nüüd on tagasi tõmbunud, muidugi rahu oli siin ka tookord hoopis rohkem kui nüüd. Autosid oli vähem, kära oli vähe ja mõned asjad tõesti häirivad siin. Kahjuks ma elan rahvamajale väga lähedal, diskoõhtu teevad mõnikord muret. Kuna poisikene ja isa või ema lubasid mind linna kaasavat hobusega sõber tehti siis ma õhtul eelmisel õhtul ikka palusin hardalt jumalat, armas jumal. Tee, et omme oleks ilus ilm, siis. Ma saan Tallinna linna näha. Aastakümneid läks mööda jumalaga mul suurt tegemist ei olnud, vahepeal. Vahekorrad olid hoopis katkenud. Nüüd aga viimasel ajal mõnikord juhtub, et ma siirduma Käsmu toanurgas. Ka jumalad selle palun. Ja nimelt järgmiselt, armas jumal. Kui sa suudad ja kui sa saad sinu võimuses on siis katsu mingisuguse ime kaudu viia see rahvamaja disku õhtutega Mohni saarele või siia yi asuvasse, see on siit kilomeetrit pooltest. Vaevalt, et armas jumal nüüd seda teeb, aga tegelikult sellised valve võiks ju igaüks, kes käib nendel diskoõhtutel arvesse võtta, et ei pea ju kogu ümbrust oma lärmiga, siis. Jah, no ei tea, ei ole, ei ole minu võimuses. Kuidas eludel siin korraldatud on, minu isiklik elu algab väga vara hommikul. Vaadake alakabel seal oma aknast voodist. Näen, kuidas see kabeli ots punaseks läheb. See on siis hommikul kella nelja poole viie vahel, kui päike tõuseb, päike tõuseb seal ja siis kabeli ots hakkab punetama, samasugune ilus hommik. Ilusat päeva, ennustab, ma pean voodist välja tulema ja siis ma pean majast välja minema. Sellega algab siis jalutuskäik kivikülvi, jalutuskäik sinna heinamaadele, randa, kuhu külla üks väike jalutuskäik sellega, see on sissejuhatus sellele suurele pikale päevale. Intervjuu õnnestumise üheks tingimuseks on usalduslik vahekord esinejaga ja kui oled selle saavutanud, siis tunned tõesti rõõmu oma tööst. Mõnikord läheb see usalduslik vahekord isegi nii kaugele, et tuuakse välja oma perekonnaarhiiv või, või fotod või, või midagi niisugust. See jutt, kirjanik Veera saarega, millest me nüüd edasi katkendi mängime, ongi salvestatud tema kodus. Nii laual oli kar. Isiklik nagu perekonna fotoarhiiv Me käime igal aastal koos, tähendab niimoodi, et mitte igal aastal üle kahe aasta. Ema poolt sugulased tulevad kokku ja isa poolt, sugulased aga kumbki oma kohal ja omal ajal siin on, tähendab, minu ema poolt suguselts koos Jon loobu jõe kaldal tähendab käritsa omaaegses talus täitsa loobu jõe kaldal ja siin on veel minu vanavanaisa ehitatud maja, aastaarv on peal, Sid, ainult nurk paistab. Siin tähendab siis käime nagu ma ükskord kellelegi leegi ütlesin, et et meil oli 13 korda, tähendab, siin Eestimaal. Aga imelikul kombel. Me jõudsime Narva jõe lähistele, siis kui lastel tuli hakata koolis käima. Nii et üks vendadest, Oskar, kes Tallinnas on praegu, see sai seal käia ainult mõned päevad, tal oli nimelt viieaastane, siis ta läks ainult teise vennaga kaasa. Aga siis tal juhtus seal viperus, tindipott läks ümber ja õpetaja pani kaks pääle, suvad enam kooli ei läinud, aga alustanud on ikkagi seal koolis. Niimoodi see näete, on siin ka tänavu suvel tehtud pildikene seal samal ring sõita sõidul. Meil on niimoodi, et see on Jäneda Jäneda, noh, ütleme piirkonnas ja kus ma elasin sellel ajal, kui õpetaja linn, aga siin, teisel korrusel ja siin ma elasin igatahes palju aastaid. Naasis edasi, vaata ma tahtsin teile just seda fotot näidata. Vot see on nüüd see Jäneda tööliskülas maja, tähendab kus mu vanemad ja kus mina ja meie perekond elas, tähendab, üheksa inimest võiks öelda ühes toas. Aga see ei olnud tol korral mitte, ma ise olen, näete nüüd praegu siin vaatan siiapoole, sest maja oli. Kahe perekonna jaoks oli ta mõeldud, aga ta välimus oli umbes niisugune, nagu näete, see teine osa siin praegu on. Ilu, kõik on talle nüüd juurde tehtud. Nii et ta oli lihtsalt palkmaja sees, oli ka palgid ainult ära lubjatud. Ja muidugi ei olnud mitte eterniitkatus, vaid oli, tähendab siis säärane pilpakatus peale. Ja põõsaid ei olnud ka siis niipalju siis oli palju lihtsam, ainult need männid, missid taga paistavad, olid ka siis ja on ka praegu. Aga seened on minu nii-öelda Venemaa kodunud. See maja on minu vanaisa, maja on ainus maja, mis sellest suurest asundusest järel on. Aga ta ei ole enam selle koha peal, vaid ta on veetud, tika pessa jääma ja seal ülesse uuesti laotud, see oli lastekodukasutuses, oleks Venemaale, tähendab, praegusel lahemaalt võiks öelda, tähendab, sealt mere äärest ja sinna ehitataks sinna kohta praegu Lahemaa tähendab taastatakse seda maja, kus ta omal ajal elas üks küünikene või õieti ait on seal alles veel ja see oli siis meie esimene kokkutulek seal seal näha seal inimesed, kes sinna kokku tulid ja sinepit tehtama, nüüd mingisugune suur niisugune suvila moodi asi või, või peatuskoht väliskülalistele. Siin on see Venemaavanaisa maja. Ainult et tal muidugi ta oli muidugi kõrge vundamendi peale, tal oli, tal oli, tähendab õieti tähendab kollane kate peal kõiki, aga see on maha kistud netestaviiti ja teise koha peale. Lapsepõlve lapsepõlvekodu tähendab nii. Esimesed muljed on muidugi kõige tugevamad võib-olla kuigi ma olin siis väikene, õige väikene, tähendab umbes seitsmeaastane, kui tulin ära ja ega ma nüüd väga palju seal ei mäleta. Seal oli ju niimoodi, et metsa sees me elasime. Ega laps lapsi tol korral niimoodi ümber ei sõidutatud ega veetud, kui nüüd, et kõike võis näha ja ümbrust oma õu ja oma kodu, tähendab see oli kõik. Aga meeldida siiski on jäänud ja ma olen seal nüüd õige üsna. Ja öelda, et tihti, aga ikka olen seal tagasi käinud. Reporteritöö see on nagu näitleja või kirjaniku töö, see viib kokku inimestega ja see nõuab inimese tundmist. Teinekord tõsi küll, jääb niisugune mulje, et Eesti inimene on liiga häbelik enda avamisel. Ja nukker on, kui näed, et inimene lihtsalt mingist valehäbist või, või mingist pseudohäbist nagu kardab ennast avada, kardab oma mina näidata, kardab üldse reageerida millelegi ja püüab kramplikult olla niisugune keskmine niisugune ebamäärane, mida ta ka ise teiste puhul nagu hukka mõistab. Selles mõttes tahaksin ma mängida teile ühe lõigu ühest saatest, kus Liia Laats kirjeldab väga kujundlikult kuidas näitlejad puutusid kokku niisuguse situatsiooniga, kus inimesed tõepoolest ei tahtnud ennast avada. Jah muidugi, kui sa lähed estraadietendust tegema, siis see lähebki selle pärast sinna, et rahvas naerab, ta saaks. Aga teinekord on ka niisugune lugu, et lähed. Publik on kuidagi. Väga tõsine ei võta vastu. Mõtlesin, et mis nüüd lahti on need lood ühte, mis on, pakuvad nalja, teinekord on niimoodi, et naerdakse ka seal, kus seisavad, seal polegi eriti midagi naerda. Rahvas lihtsalt ise tahab kangesti lustida ja. Aga aga on pütkuvad. Peaks ilusti, maarahvas peaks vastu võtma, ei võta. Võiks öelda, isegi tuim ei haaku, kui hea on esineda siis, kui rahvas tunned, et rahvas ootab, idioot, aetakse suu peale ja ja no seal nagu heatahtlik ja võtab vastu ja lustakas ei ole. Etendus lõpeb ära, ei ole mitte midagi. Väga leige. Üks niisugune juhus oli Pärnus. Aastaid tagasi juba, tuleme lavalt ära, etendus on lõppenud. Jumalaid, mis täna jõudsid, kas mees on viga või? Et etendus läks täna küll väga-väga aia taha kohe? Ja arutame parajasti seda, kui tuleb, koputatakse ukse peale kardioloogi ukse peale ja tulevad inimesed kolm-neli inimest sisse tulevad tänama. Ja siis ütlevad niimoodi, et täname teid väga. Küll oli hea etendus. Kas te teate, mul olid taskurätik kogu aeg suus, et mitte kõva häälega naerda. Nii on siis toimetaja poolt lahkelt lubatud saateaeg ümber saanud ja ma loodan, et mõtted, mida avaldasid selle aja jooksul minust tunduvalt targemad inimesed huvitasid teid ja nende kaudu ehk saime ise kõik veidikene osa sellest rikkast kultuurist sellest rikkast elust, mis on meie kõigi ühisosa. See ongi see reporteritöö võlu. Teie elukutse huvitavaks ja see on see, mis teeb ka. Ma loodan vähemasti teie kuulaja elu huvitavamaks, aitäh tähendab maast.