On alati tundunud, et küsimuse töö on igal juhul lihtsam töö kui vastamine töö. Täna mulle tundub see olema kõik vastupidi, kuigi küsimused on kirjas. Kuidas te ise hindate? Noh, niisugust situatsiooni. See on väga halb tunne, kui sa oled harjunud arvama, et sa mingit kõnelust juhid ja korraga oretse seatud olukorda, kus sinu käest võidakse küsida mida iganes. Ja sa pead vastama. Nonii püüame siis selle ebakindlustunde viia pisut kindlamana rajale ja alustame sellest, et reporteritööaeg on olnud. Küllaltki pikk mis siis on olnud selles kõiget? Vot sellele küsimusele ma jätaksin vastamata. Mulle on tundunud alati, et sõna uus ja sõna kõik on hädaohtlikud sest nad liiga palju tähendavad ja selle tõttu on absoluutne seisukoht mulle kuidagi nii. No ühesõnaga, ma ei ole kindel, et ma tõesti ütlen midagi kõiges ja midagi uut midagi kõige uuemat. Nii et jah, ma ei armasta niisugust absoluutsust, kui see aine on ebamäärane. Kas töö teeb raskeks ka niisugune asjaolu et tuleb olla isiksus, see tähendab noh, iseenda nimel midagi öelda. Äkki ja tähendab võib teha väga professionaalselt tööd ja ja mitte nagu ennast väljendada. See vist ei ole võimalik, ma arvan, et ajakirjanik igal juhul väljendab mõningal määral iseennast, see ei tähenda, et need tööd, mida ta teeb, on tehtud mina-vormis. Seda mitte. Aga kõigepealt juba teema valik. Ja isegi kui teema on ette antud, siis selle teema lahendus. Kõik see oleneb ajakirjanikust ja ja kas kuulaja või lugeja teab, et see on see isiksus? See pole oluline, aga see professioon peab olema seal ja igalühel otse erinev. Missuguse mulje arvate endast tavaliselt vestluskaaslasele jätnud? Vot sellest Ma arvan, et ajakirjanik ei mõtle. Ja vist ei peagi mõtlema muljest, mida ta on inimesele jätnud. Küll tuleb aga mõelda. Ma ütleksin rollist, millisesse ühel või teisel juhul tuleb esineda, et inimesega kontakti saavutada. Kas see roll tollele partnerile on meelepärane või mitte? See ei ole tulemuse seisukohast oluline. Muidugi, see on väga halb, et inimesega kontakti luues. Sa pead lähtuma oma eesmärgist ja sa ei tohi mõelda sellest, et ta arvaks sinust kõige paremat. Sa tahad tema käest saavutada midagi ja valid niisuguse tee, mis kõige paremini seda teist inimest avab, võib-olla provokatsioon. Mis temal üldse ei meeldi, aga tänu sellele ta ennast avab. Ja et see tingimata meeldimine, mis kontakti loob ei ole õige. Vahel on see väga terav vahekord. Ometi annab tule. Missugused on aga ajakirjaniku töö, tülikad momendid? Kõige tülikam ongi kindlasti seesama, millest me juba rääkisime. Et sa segad inimesi. Sa häirid neid nende töös Nende mõttetegevuses, vahel isegi nende suhtumises ühte või teise küsimusse. Sa oled lihtsalt inimestel tülikas ja see on niisugune halb tunne, aga see on meie töö ja ja kui sa seda suudad inimesele selgeks teha, siis on see kergemini ületatav. Kohtun paljude inimestega, kuid missugune peaks olema oletatav sündmus? Isikuid keda te tahaksite edasi anda? Mida tahaksite tasand? Kui võiks alati valida teemat, sündmust, inimest siis muidugi ajakirjanik valiks. Nii et see oleks temale endale maksimaalselt huvitav. Sest siis on tulemused väga head. Kõige paremad. Antud hetkel. Saavutad nagu seda, mida oled tahtnud. Ja kui ei saa alati seda võtta, mida sa tahaksid. Siis on väljapääs pinda leida. Igal pool seda, mis sind ennast paelux. Sest kui sul on tõeline huvi siis kontakt parem, tulemus parem. Moodsa kunsti muuseumi direktoriga, see oli täis selle intervjueeritava poolt noh, täis niisugused kerge otsus, taust ja tundus, et see oli kandunud teise kuidagi oluliselt üle. Tähendab, kas te selle isikunimede nime tähendab, kas te paneksite ta niisuguste isikute nimistusse või sündmustesse? Ja kindlasti mul oli temaga väga huvitav kõnelda sest tal olid omad seisukohad tori nende seisukohtade eest valmis minema tulle ja vette. Ja siin oli just see näide, kus, Me ei kohtunud sugugi mitte suures südamlikus 11 noh hurraaga tervitavas meeleolus. Minu meelest oli ta pisut jäik ja võib-olla natuke üleolev. Ja tema suhtus reporterisse teatud eelarvamusega, mingite kogemuste põhjal aga pitama ta tekkis usaldus. Ja võib-olla kui sa saad õnnestus, siis on siin tegemist just selle kontakti ebatavalisusega. Võib-olla kuulaja lihtsalt leidis, et seal oli ühte teist meelde jätta aga tegemise seisukohast oli see väga huvitav, seal on ületatud mingit tõkke. Ja selle tõkke ületamise käigus tekib eriline kontakt. Ei, see tõkke ületamine is on seevastu panna, see oli selgelt tunda selles. Tänan. Need missugune oleks niisugune kogemus, üldistus, mida julgeksite tahaksite algajatele noortele ajakirjanikele edasi anda. Kindlasti on kogemusi üsna mitmesuguseid ja päris valusaid aga ma ei tahaks neist ühtegi pidada nii tähtsaks või oluliseks, et neid peaks edasi andma. Missugune on reporteri armastus? Mõnel on see võib-olla ahviarmastus, missugune pime pimetunne ja mõnel ei ole armastust. Ja mõni arvab, et seda tunnetki pole olemas. Nii et. Ma piirduksin niisukese vastusega, ma ei tea. Mille kordumist te elus enam ei sooviks? Niisuguse intervjuu kartulist ma küll ei tahaks. Aga üldiselt. Võib-olla, et ma ei tahaks üldse mingi asi korduks, mis võõrteie meelest elus kõige enam säilitamist. Ma arvan, et inimlikkus igas mõttes. Töös elus. Missuguseid kolleege? Oma reporteritööl olete enim hinnanud? Võib-olla võiks või korrutidega jäljendanudke tark. Aga seda on väga raske öelda, kindlasti. Aga hinnanud väga paljusid. Aga Ma ei tahaks nimetada ühtegi nime, sest see Ei ole vast nii läbi mõeldud, aga, aga üldiselt. Ma ei tea, vahel on mingisugusest ühest sõnast või ühest-kahest lausest teise inimese töös niisugune hea meel, et sa ei ei saa seda unustada. Paar päeva tagasi oli vikerkajas intervjuu Pedagoogilise instituudi direktoriga. Ja see algas küsimusega. Seltsimees rektor, kas vastab tõele, et tänavu on instituuti eriti raske sisse pääseda? Kana? Trammiliiklus? Narva maanteel on katkestatud. See oli nii ootamatu. Ja partner nii hästi reageeris, et see oli lihtsalt last ja tegi selle küllaltki. Nohmaetaksin trafaretselt teema ootamatult uueks pärast tähendust paljastavat ja ennast armastavat juttu oodatakse reporterilt mingit näidistööd. Seda ei suuda tänane reporteerija pakkuda, nii et vabandust ja alustagem. Moskva Ülikooli peahoone Lenini mägedes, sektor jeee, kus kunagi oli meie teaduskonna ühiselamu tuttack liftihall. Nagu oli, nii on ka täna valvetädi goog suka kanda. Aga tema selja taga olevatele ustele On tekkinud sildid, mida varem siin majas küll nii tuntud. Värvimuusikakeskus. Laseri graafika pimik, elektronakustika laboratoorium. Meil on asja just sellesse laboratooriumi. Siin tegutseb teadlane, leidur ja muusik, lehv. Nime kandev tuba on nii tilluke, et kahest võõrast on ruum puupüsti rahvast täis. Keset juhtmeid, antenn, transistorid, võimendajaid, raadiolampe ja mõõteriistu. Seisab lühildast kasvu kuivetu džentelmen, kes mingite klastiliste liigutustega õhus kutsub esile võõrapäraseid helisid. Ma ei ole midagi niisugust elus näinud. Antenni lähedal on heli kõrgem han antennist kaugemal heli madalam. Nähtamatu keel. Käsi nagu kirjuta, käsi nägu, kirjuta granaate. Ja vasak käsi teeb helitugevust. Mida suurem on käe liikumise amplituud, seda tugevam on heliedastuse, metalli, Truma. Need helid SAISis, reporter pillist kätte, aga kuidas ta ei tea isegi kui nüüd see aparaat avada, mis siis sees näha on. Kast ise nii ebausaldusväärselt käsitöine. See on mustaks värvitud vineerist kruvidega kokku keeratud väike antenn, mis on kindlasti saamatum. Televiisori kodu, mõtlen mõne niipea, kui maestro heitub muusikasse unustan kogu selle argipäevase ja näed ainult teda kuuletada. Sami tyhi samiti Sisvuk piano. Lehtermeeni eriskummalisel instrumendid on kuulus ajalugu nõukogude kongressil, kus võeti vastu Venemaa elektrifitseerimine plaan Coelho plaan demonstreeriti sed riista delegaatidele oli nii. Termen Vox Termeeni hääl, nii nimetati siis seda instrumenti. See saavutas edu ja leiutajal paluti oma seadeldist tutvustada ka Kremlis Vladimir Iljitši kabinetis. Kohtumine Oljanovi kabinetis oli siis kestnud poolteist, kaks tundi pärast musitseerimist, millest võttis osa ka Vladimir Iljitši ise. Arutati mitmeid raadiotehnika ja elektroonikaprobleeme. Termen mäletab detailides seda sundimatult kõnelust, kus Vladimir Iljitš kaasvestleja le tähelepanelikult otsa vaadates tundis huvi leiutaja töötingimuste ja tööplaanide üle. Uljana vid paelus võimalus Termeeni ehitatud imepilli abil propageerida elektrit. See tähendas ju ka propageerida elektri fitseerimise ideed ennast. Varsti pärast seda kohtumist Tuljanov haigestus. Termeenel ei õnnestunud enamuse Lenin piga isiklikult suhelda. Tõsi, jah, Lenini kogumiku 30 seitsmendas vihikus on ära toodud Vladimir Iljitši kiri. Trotski läks tolleaegsele sõjaasjade rahvakomissarile ettepanekuga kasutada insener Stermeeni loodud signalisatsioonisüsteemi mitmesuguste sõjaliste objektide kaitsmiseks. Lev Sergejevitš ja tema assistent on siia meie juurde toonud näitamiseks albumitäie mitmesuguseid Termeeni kohta käivaid dokumente ja fotosid. Ühel pildil on elekter, männ noore mereväe ohvitserina. 83 aastat seda panust ei anna talle kuidagi. Lugupidamist vääriv on selle vana džentelmeni, nooruslikkust on tal võib-olla mingi nooruse saladus. Aga vanusest lehv Sergejevitš kangekaelselt ei taha kõnelda. Küll aga assistent Sergei soorin. Nii et treppidest käia ja bussile rutates on Lev Sergejevitš nüüdki alati esimene noorusest ta siis vist lausa lendas. Lester maine elutee algus on seotud Peterburiga aga tema esivanemad olevat pärit hoopis kaugelt. Need Termeeni perekonna sugupuu algus ulatub Pariisi hugenotid aega. Termeenid olevat olnud protestandid ja ana ilma konfliktis katoliiklastega. Kurikuulsal pärtliööl õiendas kuningavõim protestantide arved. 1782.-st aastast elasid siis Lev Sergejevitš esivanemad Peterburis. Vahel siiski juhtuvat, et 83 aastane maestro mõne inimese ees- ja isanime unustab. Hea mälu näib tallaga olevat suunatud teistele, mitte iseenda peale. Küsimustele esimeste leiutiste kohta ei soovi Lev Sergejevitš evastata seletusi nabassiste. Te kuulsite muusikat, mis sündis ei, mitte millestki. Maestro käte all õhus dirigeerimisest. Lester men on tõepoolest hämmastavalt mitmekülgne mees. Astronoomia, füüsika, muusikaaparaadi esitus. Neil aladel on tal omad ideed, omad leiutised. Kui õigesti taipan, siis on jutt praegu kaugkompamisest magnetväljade abil. Nii et kui mina siin Moskvas Lenini mägedes sirutan käes ja keegi, kellel on Termeeni aparaat Tallinnas, siis võib ta tunda minu käepigistust 1000 kilomeetri kaugusel. Fantastika. Oota, aga nüüd jõudsime jutuga kuidagipidi Ühendriikidesse Ameerikasse. Millal see oli, kuidas see oli? 1927. aastal, rahvusvahelisel näitusel Frankfurdis demonstreeris Termensis edukalt oma Astermen Vacci. Näitusel sõlmiti mitmeid tutvusi ja sidemeid. Nõukogude saatkonna soovitusel saadeti Termen ringreisile mööda Euroopa maid ja lõpuks jõudis ta Ameerikasse. Muuseas, ferment andis kontserti siis ka Tallinnas. See oli 1929. aastal Ühendriikides. Termen konstrueeris uue instrumendi Tertsitooni. See on instrument, milles helid sündisid tantsija liigutustest. Huvi tantsu vastu oli seotud isikliku tutvusega Populaarse neegritarist. Tantsijanna Aga Termen abielluski tantsijate arh lavendaga ja nad koos asutasid tantsu ja elektronmuusika. Stuudio. Lev Sergejevitš oli hulk õpilasi, kellest mõned tegutsevad veel praegugi. Möödunud aastal salvestatud heliplaadil mängib üks Termeeni tolleaegseid andekamaid õpilasi. Edasi läks lehtermeeni elu eel aina keerulisemaks. Ta jõudis kodumaale tagasi 1936. aastal. Ajad olid tõsised probleemid, suured tuli ette võtta veel üks pikaajaline reis. Aga fantastiliste ideedega termin leidis õige pea võimaluse oma leiduri tööd jätkata. Mõne aja pärast viis saatuste kokku lennunduse ja kosmoseentusiastidega. Kavovinis lusti vajad. Lannatavatlused Stoya kuidas Termeeni fantaasia rakendub kosmonautikas võime me ainult oletada. Aga edasi. Ja siis, 60.-te aastate lõpust töötabki lehtermend Moskva Ülikooli füüsikateaduskonna akustikalaboratooriumis. Reporter pole asjatundja ja ei mõista kommenteerida, sellepärast palun Aivo Helm. Selles mänguristas on kasutatud interaktiivset andurit antenn, mis on sidestatud ilmselt mingi pooliga. Ma ei ole täpselt seda skeemi näinud selle mänguliste skeemiaga. Elektroonne põhimõte on tal täiesti nii öelda kaasajal igapäevane ja igale raadiomehele jõukohane järgi teha. Keerukam asi on muidugi tämbrid. Tämbrite valik elektronmuusikariistade juures on teoreetiliselt võttes lõpmatu suur hulk. Ja siin ongi õieti oluline nisukesed tämbrid. Keegi loob just selle instrumendi looja fantaasia. Me võime järgi teha praktiliselt kaunis tõepärase hini mäele. Võime järgi teha kõik olemasolevad muusikainstrumentide helid. Ja võime teha ka täiesti elektroonset heli mis ei vasta ühelegi teadaolevale tuntud instrumendina. Aid täielikult fantastiline elim, milleks on võimeline elektromuusika. Ma arvan, et see inimese fantaasia ja fantaasia piiramatus kõige rohkem vast avaldubki nendes muusikariistadest ja nendes katsetes, mida lehtermen teeb. Sest Ta oskab kuidagi ootamatust küljest asjale läheneda. Näiteks kavatsus salvestada muusikat, mida helilooja pole veel kirjutanud. Millest ta alles mõtleb. Ja seda häälepaelte võngetest ära lugeda. Ja see on just selle inimese üks tugevamaid külgi. Sellepärast et jah, tema instrument kaasajal ei ole kellelegi uudiseks ja seal ei ole midagi uudset. Aga kuna tema esimese patenditermin Voxi peale sai juba aastal 1921 siis selle aja kohta on seesama ootamatu, kui mitte veel suurem ootamatus kui praegu see idee, et ära kasutada, ühesõnaga, välja tuua need häälepaelte veel kuuldamatud võnkumised ja muuta see juba kuuldavaks elektronaparatuuri abil. Aga alati on tarvis inimest, kellel on isiklikku fantaasiat, pealehakkamist ja julgust mõtelda muud moodi, kui mõtlevad teised. Palju asju leiutatakse just inimeste poolt. Kes, kas nad sõna otseses mõttes ei tea, et seda ei saa teha või nad ei taha teada seda ja tänu sellele teevadki uue ja viivad asja edasi, kuna kõik ülejäänud on veendunud, et see on võimatu, seda ei saa teha. Need imed on võimalikud, on küll. Tuleb ainult püüda natukene fantaasiat ja teadmisi ja tahtmist omada.