Mis te arvate kuste töötaksite sel juhtumil kui oleksite pidanud valima ametit enne seda, kui ringhääling üldse loodi? Kui ringhäälingut poleks olnud ja mine tea, võib-olla kooliõpetaja ei oskaks pakkuda, et te olete sündinud, siis võiks öelda noh, ja õigel ajal saate oma häält kasutada mikrofoni häält, seda ei tea kunagi ise, aga ega see hääl alati kõige määravam polegi. Määrab ikka midagi muud. Võib-olla see mingi tahtmine midagi edasi öelda, teisele öelda, milleski veenda vestluskaaslast või partnerit veenda. Selles, et sinu mõttega ühineks nagu oma mõtet peale suruda või või jämedalt öelda. Sundida teda tegutsema nii, nagu sina tahad. Aga siiski, kas korralik mikrofoni hääl nagu teil on, on teid ka seganud? Ei ole, selle peale pole nagu kunagi tulnud, on ta korralik või mitte. Tänapäeval muidugi võid iseennast üle lindi kuulata. Siis on õige pea selge, mis sa iseendast arvad. Aga mul on esimesed ülesastumised, olid küll nii et ma ise küll ei teadnud, mis ma tegin. Ma ütleks nagu otsesaated, sellepärast ei teadnud. Jah, sellepärast te olete pikka aega ringhäälingus tööd juba teinud. Seetõttu oleks vast, kui teie käest pärida missugused on olnud ei ajakirjandustöös nii-öelda kõige kolme punktiga küsimus, momendid, seigad, neid on? Meil on väga palju, kõige ülevam, kõige meeldivam ja nii edasi, neid võiks kohe üsna üsna hulgiritta laduda. Sest üldse meie reporteritöö on ju iga päev üllatusterohke kui hakata lugema Pöide laulu peota. Loomulikult minule näiteks jäi küll juubelilaulupidu 6900. aastal võib-olla seetõttu kõige rohkem meelde, et vast üks kord elus on inimesel võimalus otse mikrofoniga sõit terve laulutrass koos lauljate, tantsijate pillimeestega läbi alates võidu väljakult koos laulutulega kuni lauluväljakule. Ühesõnaga see moment üldse näha kuulda kõike seda tervel lauljat rongkäigu trassil, on jah omaette juba midagi niisugust, mida üsna raske on ka tagantjärele seletada ja edasi anda. Juhtimispuldi õied, keegimine sellena dirigendipuldi alla, minu töö oli selleks ajaks tehtud ja siis kui mind mälu ei peta, ene Lembit ja nii edasi. Ja ma lihtsalt seisin. Ja siis kuidas kahelt poolt rahvas reageeris, kuidas lava ja kuidas see tohutu vaatajaskond. Ja siis laulupeo lõpp. Niisugune ootusärev lõppsugune õhus oli nagu 1000 elektrit, mis aga kunagi ei plahvata niisuguse kärgatusega. Ja kui oli vaja laulupidu lõpetada. Laulupeokomisjoni esimees Arnold Green tuleb aukülalistereast lihtsas valges särgis rahulikult ja ta ei oska ka midagi ette võtta, seisab natukene käsi kusakil seal taga lauljate poole peal. Läheb siis trepist üles, ütleb ainult paar konnaliset, võtame ühe, teised psühholoogilised probleemid käsile, see on siis, kui usuteldavat haap teie käest mikrofoni ära võtta. Mida te teete? Midagi tee. Püüan mingil moel talle selgeks teha. Mikrofoni statiivina olen mina parem, aga seda ei juhtu, sageli. Ei ole üldse vist kaks-kolm korda ennustesse juhtunud. Ja just sel ajal, kui vahepeal oli eriti suur mood kõikidel esinejatel ja see tuli koos televisiooniga. Televisioonis on mõistetav mõningal määral, et inimene võetakse suurelt kaadrisse. Naat, reporter võib seal kõrval segada ja siis reporter muidugi võib-olla esialgu kergemeelsusest, aga pärast läks see traditsiooniks. Annab mikrofoni üle, inimene räägib. Inimesed on väga-väga mõnusad ja toredad ja arusaajad ja mõistavad poolelt sõnalt liigutuselt, et tõepoolest, miks tema hoiab seda rasket asja hoidma. Missugused arvamused ajakirjaniku tööst on teil olnud aastate jooksul kõige püsivamad, mis on kõige enam muutunud? Kõige püsivamad aga see võib-olla ainult ajakirjaniku töö juures, aga üldse on ikkagi moevoolude, et nad üldse olemas on, tulevad ja lähevad zhanri absoluutne püsivus kohe. Ja iga pood ka ajakirjandustöös tuleb ikka selle tuntud spiraali põhjalikke, pisut teistmoodi ja natuke kõrgemal astmel. See on kõige püsivam ja kõige püsimatu mood ise. Ühel hetkel on vormilahendused üsna sageli väga sarnased aja jooksul Karing häälingus, meel, siis need muutuvad samal ajal ühed, ütleme, noored ajakirjanikud ja reporterid, kes tulevad, tõusevad just nagu pinnale anaorbiidis, rohkem rohkem nagu eetris. Teised kaovad ära. Aga see on täiesti loomulik arengu Yodaatega teistmoodi asi olla. Jah, aga see tähendab umbes seda, et näiteks ajakirjanik, kes jääb nii-öelda oma liistude juurde, siis ta kunagi on ta populaarne ja noh, aastakümne 15 20 pärast sõita, loota, et kui nüüd näiteks a viis edasi siis, et ei ole, ei, muutub populaarseks või see on võimalik, ainult ta peab mingil määral olema. Nagu juttu oli uuel tasandil. Sest midagi peab muutuma päris vanamoodi olla muidugi ei saa, täiesti selge. Aga midagi niisugust võib juhtuda küll. Ja see on täiesti arusaadav, et nii juhtubki ja on ka juhtunud. Millise mulje arvate endast jätvat vestluskaaslasele kesise? Miks sellepärast, et ajakirjanik on, peab vähemalt olema põhiloomuselt uudishimulik. Kui inimene küsib, pärib ja ei ole ühe või teise asjaga rahul, tahab ikka rohkem teada, küsib ikka see, kes ei tea. Kui on tegemist aga vestlusega, nii nagu ta tavaliseks öelda arvamuste vahetusega. Ja see on iseasi, aga sa pead olema juba väga palju selle inimese maailma elanud ja tema erialaga tuttav. Mida tähendab reporteri töös väljend lüüa kaks kärbest ühe hoobiga või hästi palju ja oleks iga päev võimalus seda väljendit kasutada. Minu arust tähendab see seda, et ühte asja lähevad lahendama, aga kahte-kolme võid sa saada mitte hetkeliselt, aga tuleviku jaoks ühes teemas kasvab 10 teemat välja mis võivad mitmekordselt põnevamad, huvitavamad paeluvamad olla. Need neid häid üllatusi on ikka kohe kuhjaga. Kaks kärbest ühe nädala jooksul tuleb ikka paar korda lüüa. Koid, mis on siis ajakirjanikutöös niisugune pahupool tülikas pool, kõik see mehhaaniline asjaajamine ja seda on tohutult palju, kas või autodel tellimine, foonikatega jooksmine, see on, ütleme ringhäälingumaja nagu see siseorganisatsioon. Mis kahjuks aga nähtavasti aga paratamatult ikkagi pagana palju aega ära võtab ja arvamuste ühtlustamine ühe või teise teema puhul ja. Ma leian, et see on kõik niisugune nagu lisakoormus, milleta imehästi läbi saaks. Lehemehed ja need inimesed, kes just ajalehtedest ringhäälingusse tööle on tulnud, armastavad öelda, et reporteritöö eest lindiga töö on lihtsam kui ajalehes näiteks artikli kirjutamine. See oleneb sellest, millega inimene rohkem harjunud. Mõni kirjutab kenasti loomulikult mikrofoniga töö tundub talle õudne kui mitte hulleminigi öelda. See, kes võib-olla mikrofoniga on harjunud tööd tegema on läinud jälle sulg rooste ajalehe jaoks. Aga ühte peab küll ütlema, et seda tehnilist külge ringhäälingus on tunduvalt rohkem, kui ajalehes. Ajakirjanik keeb oma artikli valmis. Paneb selle laua peale, kui tehakse parandusi, Kulik, väikesed vaidlused võivad olla. Kui ta on juba vastu võetud, siis mis trükikojas juhtub? See ei ole enam autori ülesanne teada. Sellega tema töö lõpeb. Meil aga üsna sageli alles algab. Nii et selle tõttu on ja rohkem niisuguseid tehnilisi teadmisi ja jonni natuke rohkem vaja. Te olete aastate jooksul väga paljude inimestega kohtunud, neid intervjueerinud, erinevaid sündmusi vahetanud. Kas neil leiduks mõni isik, inimene või sündmus, mis veel tegemata. Mida tahaksin tingimata teha. Heino tegemata on kindlasti palju. On need inimesed teiste poolt juba intervjueeritud. Kuid eks avastaja jalgratast alati iseendale ikka uuesti ja uuesti neid huvitavaid põnevaid, oma arvamusega, inimesi, erudeeritud inimesi on tõesti siin, meie väikeses Eestis väga palju. Kõiki neid üles lugema, kellega uuesti tahaks rääkida, vast polegi mõtet, kuid see inimene peab igal juhul olema niisugune, kes oma eriala imehästi tunneb. Samal ajal laia silmaringiga, kellel on oma arvamus ja kes julgeb ka oma arvamust välja öelda ühe või teise nähtuse, sündmuse ja oma eriala suhtes, eriti. Aga sündmustest. Kõik niisugused sündmused, millest rahvas suure heameelega osa võtab, Nendes toimetustes, kust TÖÖ tulete teinud, on järjepanu ikka toonud juurde uusi noori inimesi ja viimat päeva kaes morfactic kandjad ja missugused oleksid need kogemused, mida te üldistatult ütleksite noortele algajatele, ajakirjanikele? Õpetajatel on alati raske, sest ega inimene tahab ise, nagu öeldud, juba sai kõike nagu algusest peale ise avastades avastamise rõõm on pagana suur rõõm mida inimeselt ära võtta põrmugi ei tahaks. Kuid teisest küljest ega liiga suure enesekindlus ja teinekord kohe üllatavalt suur enesekindlus. See on see vahupool, mis asjale põrmugi kasuks ei tule. Eks enamasti on nii ja põhiliselt ongi nii et inimene, kelle juurde sa lähed, on sinust ikka mitmeid kordi targem. Ja seda tulekski arvestada. Aga te olete näinud nüüd noori, ajakirjandustudengid, kaste nüüd selle taustal söandaksite ise minna ülikooli ajakirjanduskonkursile loomingulisele konkursile. Seks siin hakkab rääkima seda kaks mina üks tahab ja teine ei taha. Ühe tahtmine on väga suur, et sinna tõesti minna, teine keelab, et me sammanina topid. Üks on uudishimu, ulikum tahab teada, kui palju noored sust ette lähevad või kui palju nendel teadmisi rohkem on või kuidas nemad maailma näevad. Tähtis ei ole mitte tulemus, nagu olümpiamängudel öeldakse vaid osavõtt. Et lihtsalt tead oma vahekorda uue vahetusega mis väärib elus kõige rohkem säilitamist, kõik inimlik, kõik üldse, mis on inimlik, olgu see mõni mõningal hetkel tundub meile külga väärana. Kuid kõik see loobki selle mitmepalgelise maailma, sest väga hea steriilne kuramuse igav vihansega muidu saadetega kui kõik on nii ilusasti tehtud, kõik on õige, aga ikkagi, kui ühtsele tera annabki see natukese, inimlik töökus, andekus kõik sinna juurde. Loome nüüd mõttesilla kuulaja juurde tema elukutse kaudu. Miks inimene oma tegudes on just niisugune, aga mitte teistsugune. Ja kõik need tuhanded inimesed, keda olen aastate jooksul mikrofoni ees kõnetanud on teinud pisutki Eesti kultuurilugu. Olgugi, et eetrisse minekuga sõna kohe kaob. Mõte, aga võib-olla jäi. Vaatamata erinevustele maailma nägemistele, huumoritundele, erisugusele mõtlemisele, rakendame oma erinevused ju ühise mõtte, ühise töö ja ühise idee teenistusse. Ja siia lisandub kodanikutunne ja ükskõik mis ametit, mega ei peaks ühendavadki meid, meie erinevused. Igaüks meist on või vähemalt tahab olla ametimees. Ametid on palju ja uusi elukutseid tuleb tänapäeval aina juurde. On aga niisuguseid ameteid, mida on peetud inimühiskonna koidikul, st alates on neid, mis hiljem tekkinud vastavalt ühiskonna arengule. Kui otsida tõestust ametiaule, siis kõige paremini avanevad inimeste iseloomud oma elukutsetest ametitest kõneldes. Seda mitmepalgelist optimistliku humoristliku inimest püüamegi koos kuulata elukutsete kaupa. Mõelgem sel ajal ka oma ametile ja võrrelgem neid lukkseppade, lasteaednike, meremeeste, metsameeste, arhitektide omadega. Leidkem see ühine neist erinevustest. Järgnevas on pisut ka ametiajalugu, mille areng on ühine neljakümneaastase Nõukogude Eestiga. Elustada aitab raadioarhiiv. Helisalvestused on tehtud seitse-kaheksa aastat tagasi. Koondise norma laki tänaval koos lukksepad külaska kolleegid Ilmarisest seega hari Hoyer, Harry vohm ja Elmar Mätas, Harri Johanson, Jaak tulik, Vello Prangelbeedubrangel, Johannes Arunurm. Nendes on aastakümnete kogemused, töölistraditsioonid, austus töö vastu. Aga nad ise, kuidas hindavad ja iseloomustavad ennast ja. Panen ka tuleva aastalukksepp on väga raske öelda, mis tahate tegelikult defineerida seda. Põhiliselt on niimoodi ta teeb seda korda ja parandab, mida teised lõhuvad. Kui hakata nii juba arvama, et oli ürgaeg ja kui esimene mees tegi kivist kirve, siis ma arvan, et see peaks vist olema esimene aste, Lukese vastaks et juba tal mingisugune looming tekkis, midagi ehitada või midagi teha. Muidugi see aeg on väga palju arenenud, meie enam kivikirvest ei tee. Teeme seda kas metallist või ükstaskõik. Aja jooksul on see asi läinud muidugi väga keeruliseks, väga raskeks. Mis on teie arvamus, kes on luksepp? Lukksepp on see mees kes paneb materjali täpselt selle, mis teadus ja tehnika. Kõige uuemat on välja töötanud. Ühesõnaga, mees, kes viib mõtted ellu. Mina arvan, et lõpuks on kõige parem abielumees, kuna temal on tohutu palju kannatust ja pikka närvi. Minu arvates on lõpuks laialisepp, kes töötleb rauda külmalt, ei märka seda soojaks ajada. Sõber juhatas, et vaata lukksepana Baskini ja kaval ja tulus ja amet, et tule meile oma, tulin siis vaatama kontorisse. Hästi natuke mõelda, mõtlesin järgi, tulin paari päeva pärast kohale. Siis ülemus mana neid veel päris ei tundnud. Muistise viis mu siis töökotta, tahan vanamehe juurde meistri juurde, et näed, siin on näiteks poiss, ta on juba sõjaväes ära käinud ja tuleb nüüd sulle õpipoisiks. Ananist, siis kratsis kukalt. 20 juhatas. Mine too mulle pakk suitsu. Sel ajal värav oli nii kinni, et väravast sisse ka välja käia ei saanud. Mina siis tegin nagu ajasin palitu selga ja tegin näo pähe. Mina veel siin tööl ei olegi, käisin selle voori ära ja pärast eriti pidanud kinni ka, mul oli veel see sissekäigu lobatuleku loba alles. Käisin siis ära, käin ära. Tead, sa päris loll poiss ei olegi. Et nad siis hakkame tööle. Tavaldikena õpipoisi käsi ei ole nii kinnidel nagu ta vanema töömehe silmis olema igemed, keermepuurid tihti kippusid katki minema keermistamis aedia. Ja siis, kui läks keermepuur sedasama vanema mehe enda käes katkisse. Kahjurõõm oli päris tore tunne, et näed, ega sa ei ole ka mingi üliinimene, vaid et juhtub ja öeldakse, et töö juures juhtub mõndagi ideega sellel tõesti midagi juhtuda. Nüüd on siis niimoodi, kui tuleb mõni uus poiss tööle siis kõigepealt küsime ta käest, kas ta on enne seda tööd teinud, palju tal haridust on ja niisuguseid muid niukesi, ametlikke küsimusi, aga egas sissegi kirja pandud asjad ei näita ju, mis mees on, siis tuleb ta ka järgi proovida. Ja proovitakse järgi ta kohe tavaliselt ikka mõne niisuguse nõksuga. Näiteks lihvpink hoiab tüki kinni, magnetiga, tähendab, saab lihvida, ent rauda poisile antakse Stick vaske kätesse. Pane pingi peal, et proovimisel ära lihtsalt. Noh, poiss, kui ta ei taipa seda otseselt, et vaata, ega magnet vaske ei võta, siis ta läheb sellega alt, aga kui ta ikka natuke koolis käinud, hea taibuga ta saab sellest kohe aru, et siis noh, näiteks vigurmängus. Ja nagu tööriistalukksepad, nagu me siin oleme, tuleb väga palju tegemist teha ka termilise töötlemisega. Teinekord ongi nii, selleks et see detail nii kõva olema teine ja kolmas natuke pehmemaga, sest tihtilugu antakse tükk malmi teatrit, mine karastuse ära ja nii kõva peab olema. Thildada tingimata ei lõika. Noh, seda võib lõõgasu ära sulatada, aga ikkagi ta pehme, nii et materjalivalikuga tihti püütakse tõmmata nooremate mehi. Noh, nüüd on juba nagu teie proovimis vigurit, millega te nooremaid proovitadas. Sama asjadega olete ka teie mingil määral. Kuidas öelda, alt läinud? Eks neid Altminemisi ole kõigil olnud, vaevalt keegi nüüd nii ära elandate järjekorda altarid ja see on tihtipeale ka vanemate ja nooremate töömeeste vahel niisugune asi, et üks püüab olla teisest targem, aga tihtipeale need nooremad mehed, kes on nii haridusega mehed, kahju rohkem, eks need kipuvad vahest neid vanu mehi veel hullemini lolliks tegema. Kui need vanemad. Noori, kuid arvan, head luks põld peab olema kuldsed käed. Kuldsete käte taga peab olema kuldne peol ja kõige selle taga ja südametud. Mis see ongi töömehe südametunnistus, mis ei luba narrida tööd narri meest, aga mitte mehe mütsi. Lapsed ja lasteaednikud lasteaiatädide käes on võim anda pisi poistele-tüdrukutele koduvälist maailmatunnetust, õpetada kollektiivsust sõpruslaulu-tantsuseltsimehelikkust. Lasteaednikud on koos Tallinna 130 seitsmendas laste päeva kodus. Tuulike taba Juta Tomingas, Mare Peil, Eeva lootsar ja teised. Kuidas te ise iseennast iseloomustate, kes siis on lasteaednik, kuidas teie temast aru saada? Lasteaednik või lasteasutuse töötaja peab olema fenomen, ta peab oskama kõiki, ta peab oskama olla näitleja, ta peab vastutama, olla kunstnik. Ta peab olema hea ema, hea kasvataja ja võib-olla teinekord asendama isegi isa, nii et loputama oskavada igal igal ajal, igas all momendil ja oma olukorrast välja tulema igate moodi ja muidugi huvitavaks peab oskama oma elu teha nii tööl kodus ja puhkehetkel. Mina arvan peale kõigepealt lasteaia juhataja olema üks diplomaat pärast temal on vaja läbi saada lastevanematega. Küll isade-emadega, küll lastega ülemustega ja kõige rohkem alamatele tahab, et inimesed majas seisaksid ja tööd teeksid. Võib-olla, et me oleme ennast kiitnudki ülearu juba. Aga ühte ma ütlen, et me peame ikka, oleme head ja halvad ja julged ja ja see on ikka väga õige, mida seltsimees Krieger ütles, et suured diplomaadi, nii et me saaksime väga hästi oma töökaaslastega läbi ja siis meil on ikka väga tarvis olla. Isegi näitleja osa tuleb meil siin kasutada, sageli kutsume me kutsuks meeleldi ja võib-olla nemad oleksid veel püsivamad ja, ja võib-olla nad ei puuduks ja ei oleks neid aastaseid puhkuseid, sest mina isiklikult Pean ütlema, et kui minul meie majal olid senini iga nelja nurga peal, olid kurepesad. Nüüd on aga juhtunud juba asi nii kaugele läinud, et juba maja keskelgi on. Ja siis, ja siis ma olengi hakanud nüüd juba mõtlema. Ei tea, kuidas seda kaadriküsimust lahendada ja ja tõepoolest, see on väga tore ettepanek, kui, kui mehed ometi võtaksid. Mõistuse pähe ja ja asuksid ka laste kasvatada. Ma arvan seda, et need inimesed, kes on selle selle raske ja siiski väga tänuliku töö valinud, et nad kindlasti on väga õnnelikud inimesed ja nagu meil praktika näitab kasvõi meie suurepärase pedagoogilise kooli direktori leida koka näol, siis tõepoolest need inimesed jäävad alati nooreks. Praegu olen juba teenzolev, kuid kuna see noor pensionär, kuna see töö on nii haarav, teate ja ma olen eluaeg seda teinud südamega, siis mul on väga raske pensionile jääda, vaatamata oma eale. Ja sellepärast töötan veel edasi ja olen ülirõõmus, et meie kasvandikud nii tublid on. Kui nad on oma tööd töödelda näitanudendid lasteasutustes. Tõesti rõõm on ükskõik kuhu lasteasutusse sisse ka ei läheks. Kõik see pakub meile rõõmu, et meie töö on olnud hiljaks. Vastu ja oma elukutsuvast naine töötades lasteasutuses, ta muudab selle endale koduks ja koduks number üks ja siis jääb perekonna jaoks jääb seda ajaraasukest väga vähe. Ja kui üldse lasteaiatöötaja on perekonnainimene ta PPP sellele ette mõtlema ja oskuslikult valima omale abikaasa, kes on siis nagu majapidamine eval ja tehamine pool ja eks ta veel tegelikult on veel niimoodi, et kasvatajate mehed peavad väga palju kasvatajate töödest kodustest töödest osa võtma puutööd ja asjad, mis on, eks ikka sokutatakse oma abikaasadega kaela ja näiteks meie sõidame veel suvel Käsmu, siis meie kasvatajad tulevad koos abikaasadega sinna sellepärast et seal on vaja juba ahju kütta, juba on vaja puud riita laduda, saagida ja need mehed meeste tööd on kohe meie oma kasvatajate meestele kõik ära jaotatud, nii et nad on lihtsalt oma abiga oma abikaasade naiste töö, nagu ühiskondlikud tegijad veel seal kaasad. Sest abikaasa küsib, et aga kas sul tuleb kodu meelde? Selle tuled küll, aga mul lihtsalt ei jää aega üle, ma ei saa ennem tulla lasteaiast ära, kui pime on käes juba ja kõik on läinud, siis ma tean, et ma võin tulla koju ja kodus noh, siis olin juba väsinud. Kuidas kodus siis on keskelt kodus kasvatatud? Abikaasa vahest tuletab meelde, et sa oled ju pedagoog. Aga ma ütlesin, et aga kodus ma enam ei taha olla. Hanesid sina ja meie peres on küll jah, niimoodi, et isa autoriteet on pojale väga suur ja ja tema on see põhiline kasvataja, ma tõesti võid seda siin mikrofoni ees ütlemata jätta ta solvuks. Märkasite, mis rolli mängivad traditsioonid, kuidas tahame ja ei taha ka neist lahti öelda. Aga selles vastandlike mõtete ja tegude käigus ju ikka muutume. Inimene on uudishimulik. Merest ja meremeestest on ikka räägitud muhelusega juttudki tuttavat. Aga iga kõnelus tundub uuena. Eks see amet paneb vist iseloomu ja maailmatunnetuse paremini paika kui mõni muu. Kõnelevad endised ja praegused merekarud. Elmar Anniko, Herman Sergo, Johannes Konga, Eduard Heinlaid, Erich Tarkpea, Jaakob, Kirsten Brun, Uno Laur, Voldemar Sander, Karl Jürgens, Aleksander poolkerad. Mida meremees meremehest arvab? Noh, neid niisuguseid inimesed kui meremehed neid ei olegi maa peal teisi, kes on nii internatsionaalsesse, rahvusvaheliselt, temal on üks käik, kas musta või valgekesta on, kuid ainult töö, mis on meremees, on üks sarnane rahvas. Kes armastab merd, armastab elu ja ma soovitan noorele tütarlapsele, kui poisile vähemalt kolm kuni viis aastat sõita merre. Ta õpib elu nägema ilma tundma ja võib uhke olla selle peale, et meri teda kannab. Ma võin ütelda umbes 35 40 protsenti. Neptun viskab kaldale tagasi ka neid, kes ka kõige parema tahtmise juures võiksid olla väga head töömehed merel. Kuidas sellest nüüd aru saada? Tuleb nii võtada, võib-olla merel on tõesti parem, kui maa peal suudaks teha palju, kuid ta ei kannata merd. Maitsesin Neptun, viskab nad kaldale tagasi. Mul on verekoolis Karu tänaval teised niuksed mälestused, see oli 58. aastal üks tore Saaremaa poiss oli, ta nimi oli Pettai, Chuck ja ta oli küll lühikene ka, nagu sepitatšuki oli. Ja seal oli 60 õpilast mootri klassis. Ja muidugi oli niuksed lendas ikkagist tõmbassiidi. Nii öeldakse rahvakeeles, et kuidagi läbi vedada Einastele kolme plussiga või kolmega, aga see mees õppis oma töövaimuga ja ma vaatasin, ainukene mees, kes selle 60 hulgas nüüd on, tuleb üks tõeline meremees, et ta on Saaremaa poiss, pealegi veel. Ja nii kurb, kui see oli, kui ta lõpetas ka väga eaga läks siit välja uureliga ja ta viidi SRT peale kahe nädala pärast tagasi, kaalus andis midagi 42 kilo, kaks nädalaid nii palju merel alla tõmmanud, tähendab, Neptun ei soovinud teda näha, seal ajas ta maale tagasi. Keda siis meri armastab? Noored teevad päris õigesti, kui nad merele Lähevad, meri nõuab ikkagi tugevaid tublit mehi. Ja kes juba ütleme, selle mere karmused on läbi teinud, sellest saab ka hiljem maa peal. Tubli mees, kuidas kord merega hüvastijättu. Meri, meri on üks ilus meri on üks armas, tan kui mürk. Ta on täiesti mürk. Kui sa oled merd sõitnud ja kui sa sinna enam ei saa, seal nii suur igatsus. Ja siis, kui ma läksin siia piiritaja anda. Mul oli niisugune tunne, et ma oleks lendanud merele. Peab armastama, mina olen seda teinud terve aeg, vahetevahel muidugi tuleb, naisega armastate ajada, aga peamine ikka meri, nüüd ma olen juba vana, mees on juba ära jahtunud, aga mere vastu nike kuum armastus siiamaani, kui saan ikka jälle merel, meri nõuab pikema aegsed armastus, tihkem aegsed armastust ja, ja see armastus peab olema nii kindel ta vaest teinekord teeb ka, võtab iiveldama ja ja, ja, ja uhkuse ja, ja aga kui ta jälle ilusaks läheb ja ja päike paistab ja, ja ta sireldab ja siis on ta, tasub kõik sellelt vaevad jälle ära. Nii et merd peab armastama ja ta armastab ka sind. Meremehed vast on kõige suuremad romantikud ja seda just sellepärast, et nende tee algab ju alles ikka noorelt, kui inimesed on alles nii, nii täis indu ja täisluulet ja siis nad otsivadki seda just merelt. Ja see on kahtlemata õige, et nad seda sealt leiavadki. Sest ikka kaunimat ei ole, kui õhtud merel. Sest maal seda inimene kunagi ei näegi, mida inimene merel näeb? Meremees ongi niisugune mees, tema ise peab tundma iga mehe psühholoogiat, kellega seltsis ta laevas sõidab. Et seal üldse sõita, saada, see on nagu perekonnas. Ära mõtle, mitte selle peale, kuidas sinul oli ja vaid mõtles selle peale, kuidas selle meeskonnal on teistel sinu kaaslastel, kes on sinu perekond, ühesõnaga kuidas nendel on, vot see ongi meremees, muidu ta ei ole üldse meremees. Vähe on endisaegseid purjelaevamehi alles. Kuna purjed on meil jälle moodi läinud, seda küll ühe-kahe mehe alustel siis kõlbaks praegu meenutada suurte ookeani purjelaevade elu-olu vanasti. Johannes Kongaja, Herman Sergo nii purjelaevad, no mis seal oli niisugune rätsepatöö oli käepärast ja nõela ja niiti ja seda säilippurilt buldonist läbi küll kõvasti aetud. Siis sai liigitud purjesid ja, aga niisugune kui purjeliikumine muidugi oli nüüd niisuguste madustele, ta ei olnud sellega tegemist, Pootsmann ja, ja vanemtüürimees. Tähtsate asjadega. Aga siis nii ka nõela sai aetud ja, ja peale tavaliselt tormide kui purjed nüüd ka torn ikka viis oma osa purjed ära. Need tuli muidugi peenrad, tagavara oli küll ka, aga ikkagi lappida ja täiendada, nii et suurem jagu laevatööst, mis merel sündis, oligi purje parandamine ja purjeõmblemine, kui ilm lubab. Kui ilm ei lubanud, siis sai niisama roolist seistud ja sätitud ning purjeid ja nii et ega olnud kus vahel öösel võib-olla mul tuleb meelde, sai luugi peal pikali oldud ja uuritud taevatähti. Jah, ja ja tüdrukud pilludetul seda. Aga siiski, purjelaev, mis peab ütlema, puhas muidugi seda jälle ei saa öelda aulikus, muidu saab sauna ja purjelaeva, sellist asja ei tulnud kõne alla. Tol ajal, kui me läksime üle, siis meele anti päevas üks liiter joogivett ja pesu tuli kõne alla ainult siis, kui issand jumal tegi taevaluugid lahti ja nii ütles kallas vett alla, siis meeskond siis kapten tööle ei sundinud, tähendab, terve laev siis pesi. Aga mispärast siis komisjonil mõeldud, me võime elu maha, lähen auricule sõitma. Uued ametid ja uued jutud. Kilingi-Nõmme metsamajandis on metsameeste esindajaid üle Eesti. Niilomei Vello Saar, Ivar network, Lembit treinok, Heino Rebane, Ants Tullus, Ants Paluvits, Harri Paal, kes on metsamees? Minu teada ükskõik, see truu rahvas, oma eriala metsamehed. Kui nüüd natuke muuta seda klassikalist definitsiooni, siis metsamees peaks olema suur, tugev ja lõbus mees. Esimene ei ole muidugi eriti obligatoorne. Tugeva tervisega ja mõnikord nõutakse isegi esindlikust ja jahimeeste niikuinii on ja laulumees kaan tuld välja, mõnikord pillimees ka ja küll oleks hea, kui oleks ka naljamees, aga peale selle, ega see ei tähenda, et need iseloomujooned tema peab vedama. No palju ameteid tema peab oskama olla peale metsakas. Vaata veel kalakasvataja mesinik ja hobusekasvataja puidutehnoloogia mehhanisaator, neid võiks veel veel palju-palju lugeda. Ja neid ongi palju rohkem. Aga muidugi kõigepealt kõigi nende järgi ta peab olema siiski ka ja abielumees ja kannatlik laste kasvataja. Ja kui siia veel juurde lisada niimoodi tema abikaasa suhtes, et abikaasa ei tohiks vaadata kellaaega, millal mees peaks koju jõudma, vaid kuupäevi, kalendrist. Põhiline ülesanne on ikkagi panna Metsamaa tootma nii palju kui vähegi toota annaks ja selle juures ajada oma asja, teha töid võimalikult vähese tööjõu ja rahakuluga, see viimane näitaja Remite laiskuse näitajaks Depasele kõigele oma mõistlikkuse aitajaks, mida muuseas ka metsamehele vajan. Mõistuse olemasolu vajadust ei märkinud flix keelu eestlast ära. Te olete ainuke naine meeste rahaliste mundrite seas. Üldiselt naiste üksikul naisel meeste seas on ikka hea olla, nad hoiavad aitäh, et ja vaikselt praegu, kui nad kogu aeg vaikselt oleks selleks viga. Eks olegi see ju rõõm, kui sa paned, kasvab mõne taimemetsas puutaime ja näed, et sellest on saanud juba loorpuu muidugi täispuud ei näegi, inimtulevik sealviibitud aeg osa näidata, kasvab, jätan korras. Metsamehel on veel see pluss, et tema, kui ta just ei ole mõni kõrge ametnik ja ela linnas, tema saab tunda rõõmu kabel sellest ümbrusest, kus tema elab. Ja kui ta päris kalestunud ei ole, siis tegelikult iga kena väe pakub metsamehele ühe ilusa hetke, kas päikesetõusu näol või, või, või, või mõne looma näol või muidu ilusa viga huvitavat halva ilma näos. Et rõõm siin omajagu. No see sõltub sellest, kui vara keegi hommikul üles ärkab. Päikesetõusu ja linnulaulu saab kuulata, eks see sõltub sellest, millal koju jõuad. Hommikupoolehoiu saanud siis ütleme, et päikesetõusu metsamees armastab väga laulu, kus nüüdseks laulda saab ja kui palju saab ja. Suurema hulga sõprade ja kolleegidega koos millest on muidugi süda väga rahul, see on Eesti metsamajandustöötlejate meeskor, Orestalia meil on 63 liiget nende hingekirjas. Ja no laulmas 50-le 50 mehe esinemine kuskil 55 ja täna on siis kohal mitmendik kümnendikku ajam kokkuost. Aga siin on veel teisi laulumehi, keda sinna ei ole laulma tulnud, nii et itaalia mehi küll. Aga võib-olla kutsute nad kamina juurde lähemale ja nagu kokku lepitud sai, pidite midagi laulma? No miks ei ja me nagu mõelnud olema, viisakas on muidugi alati sealjuures öelda, et ei tea, kuidas välja kukub, pole hulga aega laulnud ja nii edasi ja nii edasi. Enne õhtu algust tegi pärast väga proovi tegema, algul ma tulnudki nagu selle peale laulda võiksite jah, meedial jälle pärast selle peale, et oleks võinud proovida. Palun siis proovile. Talis klimberk, Läänemaa metsamajandi direktor, Vaabos äger, Pärnu metsamajandi direktori asetäitja Kalju aaloe, Läänemaa metsamajandi direktori asetäitja. Rattale. Igal ametil on omad probleemid, nõrgad ja tugevad kohad. Ent märkasite, kuidas see huumorivaene eestlane oskab ennast mõnuga pügada. Öeldakse ju, et see, kes oskab enda üle naerda on vaimult rikas ja sellel rahval on tulevikku. Ja kõige värskem mõni päev tagasi tehtud heliülesvõte kaks arhitekt Dmitri Bruns, Raine Karp, miks te arhitektid olete, miks te selle ameti endale olete valinud? Ma ei oska öelda, võib-olla juhuslikku laadi, nagu paljud asjad siin elus. Ma õppisin alguses ehituse inseneriks. Ja siis lihtsalt oli niisugune komme kuidagi või mitte komme, vaid rahvas läks teiselt kursuselt kunstiinstituuti üle, kes tundis vajadust või ma ei tea isegi mikspärast, ma läksin ka. No ja nüüd olete rahul, kes seda oskab öelda ei oska. Võrdlusmaterjali põlejaga, noh, oleks kaks elu elanud, siis võiks võrrelda. Mul on peaaegu sama olnud, meil on, peale keskkooli läksin, tahtsin astuda lennuinstituuti, Moskva lennuinstituuti. Seal ei olnud ühiselamuvõimalust. Ja teise ala-na oli mul nagu arhitektuur, kuna oskasin pisut joonistada. Sattusin Leningradi õppima arhitektuuri. Ja ausalt öeldes siiamaani ma ei kahetse. On igasuguseid kõlavaid fraase, et kõige rahulikum amet, sest arhitektuur, kunagist sõda ei teeni. Nähtavasti selles võib-olla ei ole see asi, vaid see, et arhitekt meelest elab tervest elust pisut ees. Eriti võib-olla see just linna salanäiteks täna igal pool on akuutne olümpia teema. Vot meie jaoks nagu need, kes siin linnaehitusega tegeleb Tallinna linnas. Meie jaoks on see juba hoopis üleeilne päev sest me juba elame järgmiseks viisaastakuks ja koostades generaalplaani, elame juba tuleva sajandi alguses. Missugused omadused peavad sellel inimesel olema, kes on õppinud arhitektiks, kellele see ala meeldib? Peks arhitektid, ole nagu kõik teisedki inimesed. Igaüks on isemoodi ja igaüks arvab, et tema on see õiget moodi. Olema natukene arst, sena projekteerisid Linnahalli 101 olemusest, natuke näitlejanna näitlejaga teatritehnoloog külgi, kindlasti teatrivalgustusele meister natukene ja sporditegelane ja sporditegeleda natukene ja kõik niuksed asjad, eks teatud universaalsus peab olemata, ei tohi ühe küll tinim olla. Minu meelest selles seisnebki üks arhitekte väga suur võlu ja võib-olla ta ei oska seda tala või midagi arvutada. Aga intuitiivselt tema peab ütlema nii tehnoloogile kui ka inseneridele, et need asjad, mida pärast too juba professionaalselt paika paneb. Linnahall on üldse kõige udus värk, selles mõttes, et tavaliselt on igal objektil oma kindel tellija, postkontorid, on sideministeeriumil oma tehnoloogide, kõik linalen, tühi maa, siis ma seda objekti, noh, tal oli nagu ilma peremeheta majased objekti. Keegi ei tunnistanud omaks sportlast päriselt ega filharmoonia ega ega ma ei tea, kes veel. Igatahes ei olnud kedagi, nüüd alles hakkab direktsioon tekkima. Aga noh, ega nemad ei teatriinimestega spordiinimesed, nemad on lihtsalt funktsionäärid, eks ole, kes asuvad nad nagu administratiivselt asja kallale, nii et see annab isegi tulla, kes teab, kui suuri prohmakaid, sest kogu selle hoone nagu tehnoloogia ja märksa nagu meie enda välja mõeldud või väljapakutud, õigemini ja, ja eks näeb, mis sellest asjast saab. Vastutus, vastutus, sest praktiliselt inimene peab ette nägema kõike selles majas sündida võib ja mis ei või seal sündida seadusliku linnahallis nüüd konkreetselt räägime, sest seal alates väga kõrgetest kongressitest pidulikel istungitest kuni või, ütleme nii, läbikontserti, Pall ja isegi raske juhuslik tõstmine maadlus võivad seal toime tulla, kui juhtuvad mõned üleliidulised võistlused, et päris universaalne, nii hall kui arhitekt. Ja muidugi ses arhitektid vabastavad kõik olema universaalsed, aga see pole ainuüksi see traktaat käib minu kohtaks. Ega meeniux spetsialiseerumist kuskil põne eriti muidu ikkagi objektid igalt alalt ja kõige olulisem, et ta peab ka olema teatud osas filosoof, ta peab ette aimama, kuidas hakkab elama too inimene tegutsema, elama, töötama, lõbutsema ükskõik tema poolt projekteeritud hoones ka 50 aasta pärast. See on tohutu vastutus, see tähendab ka seda, et teil peab väga hea fantaasia olema. Tähendab, peaks küll, kas ta nüüd kõigil on, on iseküsimus, aga peaks kindlasti. Meil on kuidagi arhitekti positsioon ühiskonnas nagu omapärane arhitektuurne ühiskonna poolt välja koolitatud teatud eesmärgiks. Teda on 11 aastat keskkoolis hoitud ja siis veel kuus aastat instituudis hoitud ja siis on teda suhteliselt noh, võib-olla rohkem talle välisreisusi võimaldatud kui teiste alade töötajatele nagu koolitatud välja üks nisugune kõrgesti kultiveeritud nõuandja. Kelle käes siis ilmselt küsitakse nõu, et kuidas antud objekti ehitada. Küsitakse nõu ära ja siis ei täideta seda nõu või ei toimitusele nõu järgi. Ja, ja vastupidi, isegi vahest juhtub mõnedel suurematel koosolekut, kus olen arhitekt, hakkab siis seda nuut kaitsma, mida ta on andnud ühiskunud tellimisel, siis vaadatakse teda veel, säärasin õiendavamann suhte peensustega härrast, sega sihukest meie võimsat edasiliikumist. Seda muidugi natukene utreeritud, aga paraku tihtipeale arhitekt võitleb oma ideede eest, kusjuures mitte jonni pärast. Aga selleks, et tema poolt välja mõeldud hoone ja kavandatud hoone oleks ilusam, oleks otstarbekam ja tõesti jooksaks nagu läbi aegade, mitte kaotades oma arhitektuurset väärtust. Me mäletame jah, tõsi olid ajad, kus me pidime väga kokku hoidma, oli väga raske elamispinnaga. Nuias sündis iili ökonoomne 317 tüüpseeria, millega on hoonestatud Pelgurand ja mis oli aluseks ka Mustamäe esimeste mikrorajoonide hoonestamiseks. Ei läinudki sellest ajast kahtekümmend aastat veel. Ja kui need korterid vabanevad, juba on raske täna. Kuigi elamispinnaga veel ei ole asjad laev, on juba raske leida inimest keskkooliks sellesse korterisse. Järelikult vot need käärid soovide ja tänaste võimaluste vahel. Vot see arhitekt alati võitleb nende soovide eest. Ja kuid tõsi, tihtipeale võidavad tänased võimalused ja siis ta on muidugi väga nördinud kuid üks nisugune võitleja isegi vahest tunudki Hotlik võitleja vot selles protsessis nähtavasti peab olema, see nõuab ka siis head huumoritunnet, huumorimeelt, seda peaks ikka olema, mitte ainult arhitektide südames, köögitulemusteks. Kas arhitektuurse käib enda kulul põhiliselt, kellele sa naerad? Kas teil on mõningaid soove oma ametivendadele, õdedele, kas te tahaksite neid näha teistsuguse nagu nad praegu on? Põhimõtteliselt mitte vist? Võib-olla aetud? Noh, eks neid õdesid-vendi igasuguseid ja muidugi mõnda mõnda tahaks küll nahata, näiteks võtaks, asuks tootvale tööle või või, või mündivisionaalsi. Võib-olla need kõik oleksid pisut andekamad, pisut Princebiaalsemad, pisut rõõmsamad, tähendab ikkagi pisut paremad, see on jällegi me tahaksime, et oleks parem, kui on see tänane reaalsus ja see on nähtavasti ka antud juhul edasiviiv jõud. Tõsi, teatud osas muidugi Amed formeerib iseloomu, kuid muidugi teda ei muuda. Siis me oleksime väga kivised, esid ei ole, oleksime väga üksluised, oleksime täpselt nii nagu ühe vitsaga löödud, kui kõik jube igav oleks, kui kõik arhitektid oma iseloomult oma temperamendi stama talendist oleks samasugused. Teie lõpujutt oli väga kena üldistus üldse kõikidele ametitele, sest eks iga amet nõua erinevat inimest erinevat nägu, erinevate individuaalsust, aga eks need erinevad inimesed kõik tööta ikkagi suunas. Ja nagu öeldakse, ühe mütsi all. Teil on õigus, see on igal alal. Aga me peaksime vististi natukene rohkem aru saama, et arhitektuur teatute osas formeerub ka inimest. Ja meie tahame ja see on vot nähtavasti kõigi arhitektide ühtne moto. Me tahame, et meie tööga formeeruks parim inimene. No ma pean ütlevad, kuna hallistest räägime. Minu väga kauaaegne unistus oli see, et Tallinn, Tallinna kesklinn saaks mere äärde tulla ja avaneda nagu mere poole. Ja tõenäolised räime ehitas, aitab sellele. Ma ei tea, kas minu silmad ja tema silmad seda näevad, kuid selle halli ümber on kõik ära puhastatud. Ei ole enam rauk, betoontehast ei ole enam elektrijaama, ei ole enam kolhoosidevahelisest laevaremonditehast ja on ainult laialdane parkus piki Mere puiesteed. Inimesed võivad tulla mere äärde ja tõesti linn ühineks merega. Aga see on jällegi, see on üks võib-olla väikene detail kogu meie elu unistustest. Unistused vaatavad tulevikku, kui me ei oska unistada. Kui me ei oska tähti taevast alla tuua siis ei oskame hinnata olevikku ega näha ette tulevikku. Ei mõistaks tema heaks õppida, töötada, luua. Kes viitsis neid ametikõnelusi algusest lõpuni kuulata, pani tähele, et läbi humoristliku muheda jutu tõsteti kilbile töö ja südamevalu tema pärast milleta midagi ei sünni. Ja üks detail täna kõneles 32 ametimeest. Ja lõpuks ka mina unistan. Tahaksin kord teha ühe väga hea saate niisuguse, mis alles jääks. Aga mitte sellesama hetkega. Eetris ei kustuks.