Raadiokuulaja algab sügishooaja esimene heliga ja mina olen toimetaja Kersti Inno. Tänases saates keskendume Richard Wagneri lavaministeeriumile Parcifal, mille Rahvusooper Estonia tõi Eesti esiettekandele Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 ja Nargen festivali raames. Esietendust analüüsivad Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Eesti muusika ja teatriakadeemia, sügisprojektidest, vahetusüliõpilastest ja rahvusvahelisest suvekursusest, muusikahariduse ja kultuurikorralduse lõimimine räägib välissuhete prorektor Marje Lohuaru. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab kannelevasteinfelt head kuulamist sülgaja. Neljapäeval, 25. augustil toimus, võiks öelda ajalooline sündmus. Esmakordselt Eestisse jõudis lavale Richard Wagneri lavamüsteerium Darcifal. Rahvusooper Estonia tõi selle koos rahvusvahelise solistide koosseisuga Eesti esiettekandele Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2000, et 11 ja Nargen festivali raames. Mul on rõõm stuudios tervitada Wagneri spetsialistid muusikateadlast Kristel pappelit ja kunstiteadlast ning ooperikriitikut Harri Liiv randa. Tere tulemast büroost. Hetkel, kui meie saade eetrisse läheb, on neis veel kaks Parcifali etendust. Nii et meie vajame esietendusel nähtut kuuldut. Ma teen ettepaneku alustada jutuajamist ruumist, kus etendus toimus Noblessneri valukoda. Noblessneri valukoda see tohutu, kas need templit või mingisugust fantastilist kirikuarhitektuuri meenutav saal sobib oma proportsioonide ja akustika poolest suurepäraselt muusikateatri jaoks ning vaimusilmas, nii mina kui mitmed arhitektid näevadki seda kohta tegelikult uue Tallinna ooperimajana. Selles hoones on olemas kõik need potentsiaalid, kaasaegne ooperiteater võiks ju ära kasutada, eks ole. Ja arvestades, kui tugevalt on ta ehitatud millised on tema konstruktsioonid ja insenertehnilised süsteemid, sealjuures oleks see võimalik sinna sisse ehitada lausa statsionaarne lava ja samuti paigaldada siis ka statsionaarne toolistik, ma kujutan seda väga ette. Ja kui me mõtleme veel selle peale, kuidas saaks juurde tõmmata just nimelt tulemusi, galeriisid avada veel ühed galeriid, Ühed on jamatut, teised mitte kas siis publikujooks või tõesti viia sinna osa lavategevusest üle, nagu barsektori puhul väga efektselt seda kasutada sai oleks meil tegemist ühe sellise uus vana, põneva lavaruumiga, mis võib töötada väga erinevate esteetikat jaoks. Parcifari jaoks, mis on lobaministeerium ning mille avastamistraditsiooni kuulub kindlasti ka sellise ebamääraselt agressiivse ja võib-olla ka totalitarismi sümboliseeriv õhustik, soomlane, nagu me seda esietenduse naha saime sobib see valukoda suurepäraselt. Ta on just sellise agressiivse maskuliinsus tööstusarhitektuuri hea näide, mis sobib Vastava traditsiooni puhul efektsetaks kulissideks, kui nii võib öelda, seal ei olegi vaja mingit muud dekoratsioon eriti välja mõelda. Aga kui me mõtleme ometi sellele, millega praegu kujunduskunstnik hakkama sai kelleks oli siis Robert Hopkins Inglismaalt ja võib nimetada siin veel David käringhami valgustuskunstnikuna siis nad kasutasid väga efektselt ära näiteks kaksiklavasüsteemi osa lavast tõuseb üles, seda ruumi saab modelleerida valgusega, et saab sulgeda lava tagaseinas olevad aknad ja niimoodi luuakse ruumi uus valgusmeeleolu täiesti või avatakse siis tagumises seinas olev ukseava ja tegevus kandub hoopis teise ruumi üle. Need võimalused väga suured ja sobisid ka sellise väga dramaatilise teose nagu Parcifelon kujunduseks. Mainiksin veel seda, et seal lähedalolek merele teatud avarus, mis seal on. Ja noh, tõesti ka see põhiplaan, mis võib-olla basiilikut, meenutab Need Parcifali ile lähenedes, see on minu meelest ka ümbritsev tööstusmaastik. Väga hästi sobis lavastus esteetikaga ja tõesti, nii lavastaja kui ka kunstnik kasutasid seda väga hästi ära, sest etendus algas ju tegelikult enne konkreetsesse etenduse ruumi jõudmist. Õigemini võiks öelda, et etenduse ruum oli väljaspool hoonet juba. Ja see oli väga oluline ja mitte ainult see, et tõesti seal juba jahisadama juures kulutasid esimesed tegelased vaid ka see kontrast niisuguse vanasse kinni jäänud agressiivse tööstusmaailma ja tegelikult kas või selle avara mere vahel ja selle valguse vahel, mida me siis lõpuks ka nägime, alguses oli ta lihtsalt nagu looduse tähistamiseks nii-öelda olemas, eks ole, see naturaalne valgus, mis sisse paistis aga lõpuks ö valgusse nii-öelda minek sellesse vabadusse minek. Kapsaldumisest väljaminek tuli muidugi Parcifali lavastuses erakordselt hästi esile tänu ka sellele, et haarati kaasa hoonest väljaspool olev ruum, etendus ja see ruumis kostuv tilkumise motiiv. Loomulikult sega ja pärast tuli vesi ise väga aktiivse tegelasena ju lavastusse, eks ole. Siinkohal tasuks mainimist, et selle koha on ju aastanud Tõnu Kaljuste ja on nova Nargen festivali kontserte seal juba mitu aastat korraldanud. Aga ruumi akustilised võimalused või õigemini selle haruldane akustika on siiamaani küll kõige paremini neid välja tulnud. Just selle ooperi edendamise ajal. Minu kogemuses küll ka ma olen käinud seal paaridel suurel kontserdil, kus koor on kõlanud ka väga hästi, aga ma pean ütlema, et Cooperi Baltic üllatas täielikult ja siis on Harold aru Ja väga rõõmustas, et see on sobilik Wagneri esitamiseks, mis tõesti ju esitab suuri nõudmisi vokaali ja orkestribalansi osas. Ja mul on ka väga hea meel, toonia orkester seal niivõrd hästi kõlas ja selle orkestri parimad omadused tulid väga hästi kuuldavale. Tõepoolest ka eile vähemalt esimese vaatuse kulgedes tekkis niisugune nii-öelda Parcifally kõla ligidalt Wagneri kõla ja siis isegi Parcifali kõla, sellepärast et teatavasti maakleri komponeeris Parcifoli mõeldes oma festivalimajale Airoitis ja nendele sotsiaalsetele tingimustele niisuguseid spetsiaalseid tingimusi meil siin loomulikult ei olnud, et orkester oleks kaetud. Aga niisugune väga keskendunud sume hallide ja tumedapoolsete toonidega kõla ja sinna vahele siis ka tõesti sellised säravat helisemist, kauneid pillisoolosid. See oli täiesti olemas ja lõpuks hakkas tõesti maagilisena mõjuma. Ja ma olen väga hea meel ka, et orkestri väsinud ära. Et ka kolmas vaatus oli ikkagi väga hästi lõpuni väljapeetud, mida orkester vaid ka loomulikult ei, dirigent Arvo Volmer, kes kõike ju käes hoidis ja kelle suurepärast muusikalist ettevalmistus tööd koos Risto Joosti ja ka Peeter Perens siga, kes oli koormeister, Risto Joost tegi ka palju proove nii orkestrikooriga. Muusikaline ettevalmistustöö on tõesti väga, väga hea olnud. Siin tõesti Estonia enda jõud väärivad vaid kiitust, oli ju laiendatud orkestri koosseis laiendatud koori koosseis seal veel lisaks Estonia poistekoor. Jah, aga no, aga need olid kõik õigustatud, eks ole ju, sest kõik need, nende laiendused täitsid oma ülesande suurepäraselt. Ja kui ma tuleks tagasi veel korraks orkestri juurde, siis siis kui alguses võiski jääda esimese vaatuse alguses võib-olla mulje, et võib-olla orkestrile natukene veel just nagu uurib, katsetab Kustikaga, siis väga kiiresti leidsid nad tegelikult selle, nagu Kristjan ütles, siinsele kõlajas jätkas tegelikult kuni lõpuni välja. Ja see, kuidas Volmer juhatas seda kui suurejooneliselt ja samas kui nagu väga detailselt aeg-ajalt mingit pillirühmi sisse juhatades või ütleme, siin soriste seda oli väga huvitav jälgida samamoodi väga õpetlik. Jah, ja pillirühmades soolod olid ilusad ja puhkpillid Wagneri puhul niivõrd olulised ka tõesti nii puupillirühma kui ka vaskpillirühma kõla oli selline täidetud ja, ja ümar ja sügav. Ja siinjuures olid Volmeril väga hästi ka kulminatsioonipunktid välja toodud. Ja need kombinatsioonid olid testid, igas vaatuses oli oma kulminatsioon ja lõpuks kõik viimasesse vaatus välja. Et see oli tal väga targalt astmeliselt läbi mõeldud. Ja see on tõesti keeruline leida see õige tunnetus, et ei oleks liiga kiirustav, pealiskaudne ja oleks liiga veniv. Ma ise mäletan, kuidas noore stipendiaadina Vairoitis Me Parcifali nähes ei kuulata des klientsliwaini dirigeerimisel. Karjusin puu, mis tähendab, et ma ei olnud üldse rahule seal ei osa seltskonnast, kes karjus provovi osakese hariduse, puu ja mina olen siis see noor stipendiaat, kes puu karjus, sest ma üldse ei jäänud rahule sellega, kuidas vaim dirigeeris. Ma kuulusin nii-öelda Pir Puleesi parteisse, kes oli muidugi varem seda dirigeerinud ja ma olin kuulnud seda salvestust, kes veidi nagu mudil liikuvamalt ja kargemalt seda tegi, mitte nii väga-väga-väga, unustades ennast orkestri ilusasse kõlasse. Ja Arvo Volmer nüüd kuidagi leidis väga kena tasakaalu, kui ma võiksin öelda. Ja. Ühesõnaga, temaga ma jäin rohkem rahule. Aga võtab seda komplimendina, no see on komplimendina mõeldud, ma loodan, et ta nii ka seda võtab. Solistid on kutsutud laiast maailmast ja siin on kaks vägevat solistide koosseisu. Meie saame rääkida praegu nüüd ainult esietenduse koosseisust ja selles koosseisus tuleks kindlasti nimetada, et kuigi Peaosalisi laulsid väga võimekad ja kuulsad lauljad välismaalt sai suurepärase osatäitmisega hakkama ka meie Koit suaalset, kas töötab Helsingis? Kes oli? Ma arvan, et partner, ütleme Parcifari tegelikult seda laulis siis Richard Decker või kurnemaandusel, eks ole, kes Manfred ämm näiteks. Ja erakordselt võimsa sellise vaagnerliku tugevuse ka lauljana tuli välja ju Kundri keda siis esitas hirmugard Mills, Mayer, samuti Saksamaalt ja, ja tervese lauljate ansambel mõjus kordsed momentaalselt. Tahaks sorry, see ansambel väga ühtne, vokaalselt väga terviklik ja ütleme nii, et lavastusliku teatud staatilisuse just nimelt kompenseeris tegelikult see vokaalne kõrgtase. Et kui mingitel hetkedel paratamatult lavastus kontseptsioonist lähtuvalt laval suuremat tegevust ei toimunud, siis ometi vokaalselt oli asi niivõrd dünaamiline, ise niivõrd sisu seletav ja kõikvõimalike tähendusvarjund väga täpselt välja toob. Et see oli hakanud kuulates küll igav. Ja ma lisaksin veel siia mõned nimed nagu äike, film sulte Fortlase rollis ja Martin Rinkler, Clynxorina an Fortlase puhul võib-olla oleks võinud natukene leida ka veel selliseid kannatavaid, mitte ainult võimsalt kannatavaid, vaid ka nagu ütleme valuliselt kannatavaid võib-olla natukene naised tasasemaid toona või ühesõnaga kannatuse näitamine oleks võinud olla mitte ainult võimas, vaid natukene varjundirikkam ja Kundri, nagu sa juba ütlesid, kes oli hirmgrad, vihma muidugi rõõmustas väga sellega, et me mäletame lauljanna Isolde rollis mõned aastad tagasi Neeme Kuninga, Tristan ja Isolde lavastuses. Ja Kondri on ju veel raskem roll kui Isolde tõesti väga nõudlik. Seal nii dramaatilist sopranit vaja, kellel on säravad kõrgused kui ka tegelikult peaaegu metsosoprani ja paljud metsosopranit laulavad just seda metsosoprani, sihukesed madalad registrite, need kõik olid olemas vihmairil, ta on vahepeal tõesti nii-öelda väga suure arengu. Ja niisugune mõttetu ja karakteritega laulmine oli muidugi väga meeldiv, tema puhul, aga ma ei tea, kas lavastaja ja tema siis viis Mayeri, eks ole, või ainult tema niisugust isiksuse omapära arvestades oli kumbri monumentaalne nagu skulptuur, Kundri minu meelest isegi võiks öelda. Aga sellega ta võib-olla jäi natukene üheplaanilises. Ühesõnaga, kõigis kolmes vaatuses oli ta üsna sarnane, et võib-olla oleks võinud see kontrast esimese ja teise vaatuse vahel või teise vaatuse siseselt ka Kundri niisugune kaksikolevus, et näidata ühtsuda kontori poolt ja teist kontry poldud natukene selgemini. Kui ma natuke julgeksin oponeerida, siis mulle siiski tundus, et just nimelt teises vaatuses ta oligi märksa mitme plaanilisem. Mina nägin temas just mingeid muid värve selles kuulsas duetis ja see ka, kuidas ta nii-öelda lava valitses. Ehk kuidas oli lavastaja talle määranud lavalise liikumise ja kuidas ta opereeris nende üksikute punktidega, kuhu ta laval läks, kuidas ta kasutas neid ära mingisuguste tähenduste loomiseks, minu meelest oli see siiski hoopis erinev sellest, mis ta tegi esimeses kolmandas vaatuses kus ta mõjus, pigem ütleme statistina. Ma mõtlen lavalisest liikumist lähtudes ma just sellise nagu statisti rollina. Nagu lavastajaid rätan, näidanud teise skulptuur, suse, skulturaalne tüüp seal laval võrreldes staatiline, aga teises vaatuses oli tõst dünaamiline Taali seal lihast ja verest elus olev kuju laual. Ja selles ei olnud enam mingit Scuturaalsust. Selles kõnes selline see nagu vere hääl väga palju kindlasti saksa rolli veel dünaamilisemalt esitada. Siinkohal võiks ütelda, et vaid tõesti kahjuks räägime praegu ainult ühest koosseisust. Selle Parcifoli puhul ei saa öelda, et on nagu esimene ja teine nagu oleks pingejärjekord, vaid on lihtsalt need koosseisud, mis erinevatel päevadel laulavad. Ja näiteks Kundrid laulab ka Magdaleena Anna Hoffmann. Jaa, Parcifali laulab ka rumal saatnik ja eriti tore on Joe Fortost ka väga suurt rolli laulab Rauno Elp. Titurellina esineb ka Priit Volmer, et no tõesti, suure huviga ootan võimalust neid kuulata ja, ja võimalik, et ma siis midagi ütleksin teisiti, võib-olla siis oleks võimalik Kondresid võrrelda ja räägiksime veidi teisiti. Loomulikult, aga kindlasti peaks tooma esile siin üldse nüüd lavastaja kontseptsiooni, kas õnnestus või ei õnnestunud. Kas me nägime nüüd Parcifari laval või näinud? Mina nägin Parcifali laval, aga kui siin enne oli Kondrist juttu, siis vaat Kundrey on Wagneri on üks põnevamaid naistegelasi ja mina nägin seda Baieri riigiooperis Valtraud Mayeriga ja seal oli see tema kahepalgelisus ja see kontrast oli väga ere ja minu jaoks selles lavastuses kaasa Kunderi need kaks erinevat poolt pisut pisut lahjaks. Et teisest vaatusest oleks ma oodanud seda pulbitsevat ja võrgutavat Kondrit rohkem. Aga Parcifal Parcifal oli olemas, oli tegelane, oli olemas, missioon oli olemas ja töötas võimsalt. Jah, võib tõesti öelda, et me nägime Parcifory laval nii ooperini kui ka tegelasena ja mõlemal puhul me nägime seda õnnestunud saavutusena ja, ja ütleme, et rabi lavastus kuulub ühte teatud Parcifay lavastamise traditsiooni jätta traditsiooni sees on leidnud oma lähenemisnurga ja see töötab kontekstist lähtuvalt väga hästi. Küsimus on pigem selles, et kas neile lihtsalt vastav esteetika meeldib või ei meeldi. Aga kui me jätame selle küsimuse ära, võiks öelda, et et see lavakontseptsioon tõi täiesti seal ooperis sisu esile ja näitas meile ka nimiosalist sellisena, nagu ilmselt Wagner seda tõlgendas. Ja ma arvan küll, juba enne esietendust antud intervjuudes juunikolaraab rõhutad, et ta lavastab Parcifali lähtudes meie kontekstist, kus tõesti Parcifali ei ole kunagi ette kantud ja tegelikult kui Sparcifali üldiselt ju ei tunta ja et tema jaoks on nagu see loo jutustamine kõige tähtsam ja see lugu tuli välja. Ja tegelikult tuli välja just nimelt see see idee, nagu Wagner oli Parcifeli tegelasena tõlgitsenud, eks ole, Parcifal kui mingisugusest kriisist välja viia kui mingisuguste akende uste avaja, nagu me nägime sõna otseses mõttes ja ma arvan, et see oli ka praegusel hetkel meie jaoks kõige olulisem just sellisel kujul teda vastu võtta. Seda võib tõlgendada ju tõesti nii, nagu me juba alguses tegelikult sellele viitasime, niisuguse suletud enesesse kapseldunud maailmast väljamurdmisel, et lihtsalt peab tulema keegi, kes aitab sealt välja saada. Ja kuidas me seda edasi tõlgendame, kes keegi tegelikult on ja, ja mis siis saab edasi? See on juba järgmise tasandi küsimus. Just et kas tegemist on imetegijaga, kas tegemist on, on jumala pojaga, kas tegemist on, on hoopis mingisuguse muu kangelasega, kes on võtnud endale mingi kolmanda tegelase näo mingit muud? Või on see ainult mingi idee just nimelt? Ja seda me täpselt ei tea, selle ooperi puhul just huvitav ongi ju see, et kõik tõlgendusvõimalused on, on avatud. Ja just nimelt eks ole, ja kõige selgemalt ja kõige lihtsamalt nagu lahendust ja lähenemisviisi, mida Wagner ise toonitas, et millest on palju juttu olnud, meenutades ei tee, mida paavstist kannab, on see kaasatundmise ja kaasakannatamise idee ja kuigi see kõlab pateetiliselt, aga tegelikult see on väga oluline ja see on oluline idee ja, ja see tulisid Ja ma lisaksin siia juurde veel selle, et kunstiteadlasena tuleb mul tegelikult tahtmine tuua paralleeli Düsseldorfi koolkonnast toimunud radikaalse piiblitõlgenduse muudatusega just nimelt sellel samal ajal 1800 seitsmekümnendad kaheksakümnendad aastad, mil siin baltisaksa kunstniku juhtimisel, kellest kõige tuntum on loomulikult professor Frank Gerhardt, hakati täpselt samamoodi piibli teemasid käsitlema uues valguses. Ja sisse tuli just nimelt seesama sekk kaasak kannatamise teema väga palju ja teatud määral selline uus lähenemine inimlikkusele ja nagu valgustatusele mentaalselt ning Parcifal just nagu illustreerib tegelikult seda, seda uutmoodi lähenemist, need siis kristlusele, aga teiselt poolt ühendab endast siis ka veel Kristuse-eelseid müüte ja mingisuguseid hoiakuid, eks ole. Aga ta on omamoodi selline sümbioos. Ja loomulikult tähendab, see oli väga huvitav, mis sa rääkisid. Ma ütlen kadedusega, ma ei oleks tulnud ise selle paralleeli peale Düsseldorfi koolkonnaga, aga see on väga hea võrdlus. See on tegelikult seesama problemaatika. Ühesõnaga ta kristluse ülevaatamine oma kunsti vahenditega loomulikult, mida Wagner väga rõhutas, mida ta pidas väga oluliseks, siis oli nagu siis tema viimane sõnum, mida ta muidugi lootes, et see ei ole viimane. Aga arvestades ka tema mastaapseid ideed maailma parandamisest ja nii edasi ja nii edasi siis lihtsalt pidi ka religioonini jõudma. Aga, aga see paralleel Düsseldorfi koolkonnaga on väga oluline ja tüüpiliselt maaklerile ta segab oma teksti väga palju erinevat materjali. Ja noh, tõepoolest nagu sa ütlesid nii neid keskaegseid legendidega, kristlik kellelegi varakristlike legend, keskaegset kirjandust ja, ja nii edasi paganliku ja paganliku tasandit. Ja loomulikult, eks ole, nagu me teame, budistlikke elemente ja võib öelda, ta testib püüdi, suunduda kristlikku, vaadata, Ma siin võib-olla ei ole väga päri nüüd nüüd kostüümi kontseptsiooniga mis minu jaoks läks nüüd teatud stampidest stereotüüpi, kuidas tihtipeale magnet tahetakse tõlgendada, jäteta tuuakse mingisse ebamäärasesse moodsasse olukorda ja ka siin me nüüd nägime tegelikult ju ju väga üldistatud kujul nende kostüümide puhul lähtumist kas siis 30 neljandat, viiendat, kuuendat aastat mingisugusest moest ja kusjuures see kõik just nagu This lava veelgi süngemaks, kui tegelikult oleks see pidanud olema, et selles hallis ja ülimalt Vabameelses kostüüm esteetikat omakorda rõhutas siis aga raskepärane ja nii-öelda noruspäi pidev liikumine, eks ole, et tekitada sellist melanhoolselt atmosfääri seal laval sinna valgus kiirena sõna otseses mõttes ja, ja efektse visuaalse aktsendina suhtelist tungida kütuse või ütleme, teine vaatus oma kujunduse jaga Kondri kostüümiga näiteks, eks ole. Et, et tuua sisse ning see on hoopis teistmoodi emotsionaalne kontrast. Aga mind natuke häiris, tähendab, et mingid sellised ebamäärased viited totar turismile, mida Wagneri lavastuste puhul tihtipeale kasutatakse, need Parcifeli puhul hakkavad kusagilt nagu häirima. Ega need massid Parcifalis ei ole need siis ka ainult sellised tummad ja truud käsutäitjad, vaid nad on tegelikult väga aktiivne jõud. Kes samamoodi ka modelleerib seda, seda tegevust, eks ole, kas kes võtavad olevat lavastaja tahtest loomulikult kas aktiivsema või siis passiivse opositsiooni mingisugust peategelast siis toetades, eks ole, oponeerides. Aga praegu jäi selline mulje, et, et see kõik on natuke nagu liiga hall. Sellega ma võin täiesti nõus olla, et liiga hall ja millele siis eks ole, teine vaatus oma punase intensiivsusega niisuks kontrasti lõi. Ja millega ma tahtsin vastu vaielda, et no ma ei ole tõesti kostüümides nii pädev, aga minu jaoks ei tekkinud assotsiatsioone teise maailmasõjajärgse ajaga. Vi oleneb täiesti vastu võttes lootsisest abstraktsemaid. See, mis sa rääkisid Krahli nagu kogukonna kohta, on muidugi huvitav, see on täiesti võimalik lavastada nagu eri karakteritena aktiivsemalt. Nad tegelikult näitasid ka eriti kolmandas vaatuses oma küllaltki sellist aktiivset suhtumist an Fortasesse. Et noh, jätanud oma kaeblemine, eks ole, et, et meil on vaja kraali avanäitamine kraali. Et see on sinu enda probleem, et sul on püha odaga löödud haav. Nii et see aktiivsus oli olemas küllaldaselt agressiivne ja hirmutav. Aga graafikuga kogukond on vahel ka ikka ülistaatiliselt ja nagu ülimalt ühtse massina absoluutselt kõik sarnased kostüümi edasi solise miljand, Wagneri loodud traditsioon, kus kõik oli väga staatiline, põhiline on, eks ole, valgus ja värv niisugune nagu alateaduslike kujundite esilekerkimine. Statiiv väga aeglaselt pidulikult kulgev see pilt laval, eks ole. Just täpselt, see oli väga mõjukas traditsioon ja ulatub siiamaani ja mõjukas oli taga tegelikult ideoloogiliste põhjuste, sest just niisuguse Parcifaliga panid Richardi pojapojad, eks ole, Viljandi Wolfgang aluse nii-öelda kuuele Bay hoitil aastal 1951 pärast seda, kui oli väga kaua diskuteeritud selle üle, et üldse Bayroiti festivali maja tuleks maha lammutada. Loomulikult ei mingeid festivale, seal enam, Laagneri villa, profaan, Friid ära lammutada, ühesõnaga et ei oleks midagi, mis võiks kuidagi meenutada natsiideoloogiat. Aga teatavasti Wagner ei võrdu natsiideoloogiaga. Eks ole, see, teda on kasutatud mingi ideoloogia poolt, ei tee teda ennast veel selle ideoloogia kandjaks. Ja, ja seetõttu oli muidugi Viljandil vaja siukest taga puhastunud väga abstraktset ja hoopis teistsuguse esteetikaga maakleri lavastust. Ja muide vaadake, ta valis selleks Parcifoli uus Bayroit, eks ole. Uus aknad olid, mis nüüd on muidugi hästi vana, juba saab ikkagi Parcifelist alguse. Ja millega Nikola Raab tegelikult ju väga hästi suhestus ka mõned tema kraali meeste ansamblid, eks ole, mis peaaegu jõudsid aegluubis liikumisena sellel laval. Nad olid erakordselt ilme ja nad just nagu kaotasid aja. Äkki tekkis selline tunne, et nad on nagu ajastu päriselt seal laval. Kuidagi aeg seiskus ootamatult ja, ja aega viis ela saanud muusika. Lagunenud tegevus oli nagu aegluubis see nagu mingi stoppkaadrite kohutavalt aeglaselt liikuvatest stoppkaadrite selline muutumine, see väga põnev. Üldse, mina jääksin kuuri režiga täiesti rahule, nii meeskoori puhul põhimõtteliselt siiski ka naiskooripuldis. Kuisel Krahli kogukondlik Rahli mehed, nagu sa ütlesid, Graali rüütlid esimeses vaatuses tulevad lavale, mis on juba ka väga mõjuv tegelikult et igalühel on nii-öelda oma anumad oma karikad, mille nad siis, eks ole sinna eeslavale reostavad peaaegu nagu mingisuguse toruks väikeste katkestuste toruks ja siis pärast jälle odavad nad et iseenesest nagu see söömaaja läbiviimine oli täiesti veenvat lahendit. Jah tseremoniaalses kujustamine, eks ole, see töötas väga hästi võttena. Ja et Graal jäigi millekski abstraktseks, tegelikult ei näinud, oli valgus. Aga tead, mis abstraktsed ütelda, et mis see on konkreetselt iga vaataja jaoks. Aga siis tuli oda, mis oli väga konkreetne. Saabus veidi liiga apiselt vabandust. Katsumust jätkasid. Võib-olla oli ajastatud see küsimus, et, et ühesõnaga klingsur viskab oda asemel oma jalutuskepi, sest ta on, eks ole, 19. sajandi lõputõendi võib niimoodi öelda. Küll jalutuskepp on natuke vales proportsioonis. Jaa, seda küll, aga ta viskab iga. Ja, ja siis tegelikult Parcifalt peaks selle nagu saatana püüdma ei ole üldse halb mõte ja siis tegelikult selle püüdmise ajal tuleb ka Tosso põrandast, aga ilmselt see toss jääb alati natuke hiljaks, sest väga selgelt vastutuse küsimus, et et väga selgelt üks viskab jalutuskepi ja teine võtab kogu aeg veel avab sillal lavanud oda niimoodi piisavalt lopsakalt küll, aga noh, me kõik näeme. Ja siis tuleb suits ja siis tal järsku oda. Et vaagen rikka on väga raskeid ülesandeid seadnud küll. Koomiline, see oli tõesti, ei oleks tohtinud jaja. Ja mõningaid selliseid lavastuslik nii öelda koomilisi stseene oli seal veel, eks ole. Kaasa arvatud minu jaoks lõpustseen, kus väike laps tuli lavale. See kogu lavastus põhimõtteliselt nagu oli ühes kindlas stiilis väljapeetud, mis oli küllatki. Jah, selline karge, maskuliinne. Mõtleme võrdlemisi aeglaselt kulgev tseremoniaalne. Tseremoniaalne tseremoniaalne tegevus Jahjust. Ja siis järsku, kui ma mõtlesin, et kõik on jõudnud õnneliku lõpu ja et varsti saame plaksutada kõikidele ilmus lavale üks väike laps, väike poiss, kes kurnemantsi ja Underi aeda, mis asi, aga kasvuhoones olevad aasalilled hakkab neid ka ühest anumast vett pritsides kastma. Et see olin natukene liiga otsene ja natukene, võib-olla kulunud kujund ja natuke gene niisukese vaataja pisarlikkusele või, või tunde liigutusele Belleeriv. Et ma olin veidi üllatunud, et päris päris lõpus lavastaja ei pea iseendale reeglitest kinni. Kuna see ooper baseerub ju asetsiatiivsusel ja luuakse suuri kujundeid ja vaatajal peab olema tarkust, et neid analüüsida, neile anda tähendusi, siis noh, seda ei oleks võib-olla pidanud tõesti tegema pluss näiteks ka esimese vaatuse lõpus niinimetatud risti löödud Kristust meenutav stseen, eks ole, jah. Sa mõtled siin Fortlase aportes, kapteni aportlast kantakse? Jah, konkraavi meeste poolt, eks ole. Lava, eks ole. Kristus, aga sa kindlasti panid tähele, et see risti kujund oli läbiv kõikides vaatustes, eks ole? Kundri puhul kasutatud oli Parcifali puhul lapsel kasutatud alates teisest vaatusest ja minu meelest, kas noh, ma võin aru saada lavastajast, kes püüdis leida mingisuguseid hoiakuid või midagi niisugust, mis nagu toetaks lauljat, võib-olla ka annaks mingi kujundi vaatajale aga see niuke igatsen. Aga mida me võime öelda kokkuvõtteks selle esimese Parcifani lavastuse kohta Eestis? Et me viibisime ajaloolise sündmuse juures Eesti muusikateatri ajaloos ja et esimene Parciferi lavastus Eestis seda ei pea absoluutselt häbenema, see on rahvusvaheline tase ja läheb sellisena ka ajalukku. Kus on kahtlemata tähis ja on väga oluline, et seda Parcifoli tehti, meie kogemus muusikateatrist täieneb vaagneriga ja mingite tõesti oluliste ideedega, mis näitavad, et ka muusikateater on võimeline mingisuguseid ideid edastama, mingisuguseid küsimusi vähemalt tekitama. Ja ma loodan väga, et järgmine Parcifal ei tule, et ütleme 50 aasta pärast, vaid siiski varem. Et sellelt praegu loodud pinnalt saaks nüüd edasi just nimelt esitada küsimusi sellele teosele, seda nagu järgmiselt astmelt, nagu kriitiliselt tõlgendada loomulikult, et meil on olemas suurepärane orkester ja solistid ja nii edasi ja nii edasi. Aga, ja ma tean, et väga oluline on ka see Estonia teatri puhul et praegu nad esitasid Parcifali, samas näiteks, eks ole, jaanuaris on neil kavas Händeli Julius tseesar mis teatavasti siis esietendub. Et vot niukesed aherpunktid, mis on praegu keskset kogu maailma ooperirepertuaaris, mitte ainult, eks ole, Verdi, Putšiini, Mozarti meil on nagunii vähe, aga põhimõtteliselt ütleme siis mujal Mozarti kõrval Wagner ka endal praegu endastmõistetavat esindatud pluss nüüdisooper. Et ühesõnaga, et meil hakkab tekkima mingisugune mingisugune õrn tasakaal repertuaaris, see on oluline. Aitäh. Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Tuleval nädalal algab taas uus kooliaasta ning õppetöö algab ka Eesti muusika ja teatriakadeemias. Palusin stuudiosse välissuhete prorektori Marje Lohuaru, tere päevast. Tere päevast klassikaraadio. Mida uut toob kaasa uus õppeaasta muusikaakadeemias? No iga aasta, kui meil astuvad sisse uued üliõpilased, siis nad toovad endaga kaasa juba midagi uut. Nii et eks see on meie põhiline selline uuenduse allikas, ikka need meie noored, kes asuvad. Ja ma arvan, et seda uudsust ja seda innovatiivsust ja seda teistmoodi lähenemist on neis märksa rohkem, kui me oskame seda esimesel pilgul isegi märgata. Ja ma arvan, eks akadeemia ülesanne on ikkagi otsida need andekamad ja huvitavamad üliõpilased kõik välja ja rakendada nad siis ka akadeemias vastavalt oma võimete kohaselt. Aga akadeemia elu on ikkagi suvel ka võrdlemisi aktiivne olnud, me peame paraku tunnistama, et Euroopas on väga erinev akadeemiline kalender. Nii et kui Saksamaa koolides alles juuli lõpul lõpeb õppeaasta ja nad hakkavad alles tööle oktoobri lõpul, siis vastavalt Sibeliuse akadeemias ja Põhjamaades on juba mais lõpu peal ja samuti augusti keskel nad juba alustavad tööd, aga see on normaalne ja, ja sellega me oleme kõik juba hästi palju harjunud. Välissuhtlus ja üldse rahvusvahelised projektid on juba üpris tugevasti integreeritud õppetöösse. Et me ei saa enam öelda kat, selles välissuhtluses toimub nüüd see ja see projekt on niivõrd tihedalt seotud õppetööga ja see on seotud meie üliõpilasvahetusega keskmiselt iga aasta, neid tuleb tema välismaalt 35 40, vahest ka 32, sõltuvalt sellest, kuidas on lavakooli üliõpilased osalenud selles asjas, Nad tulevad gruppidena ja me saadame ka välja üliõpilasi. Väga kena, meil õppejõudude vahetus, mis on ka paraku stabiliseerunud ilusti niisugune 30 ringis, mis tulevad sisse, kes lähevad välja ja need inimesed on juba märksa tugevasti integreeritud õppetöösse. Nii et õppetöö on meil rahvusvaheline. Kui palju näiteks sel aastal meie üliõpilasi mujale läheb õppima meile tema 38 ja, ja ütleme, et see Euroopa skaala on ikkagi väga lai, tegelikult nad lähevad praktiliselt õppima juba kõikidesse vabariikidesse ja meil tuleb ka vastu peaaegu kõikidest. Aga siiski ma pean ütlema, et meil on väga hea koostöö tekkinud Hispaaniaga ja Itaaliaga. Nii et need inimesed leiavad meid üles, nad tõesti naudivad õpinguid siin. Aga muidugi me ei piirdu ammugi ainult mitte Euroopas, pagan, nii et üldiselt on teada meie aasia suund. Nii et ka sel aastal me ammugi ei piirdu ainult Hiina üliõpilastega, vaid meelde tuleb saavad ka Lõuna-Korea üliõpilased ja meil on esimesed kontaktid, on Vietnami ka. Nii et tahame, et see, meie üliõpilaskond oleks ikkagi võimalikud rahvusvaheline, et eesmärk ei ole ju saata kõiki meie üliõpilasi välja õppima, vaid ka nendel, kes siia päevad oleks selline tore rahvusvaheline keskkond ümber. Ja üliõpilastel on võimalik noh, lisaks sellele, et Aastaks lähevad õppima ka kid lühikest aega täiendab ennast kusagil. Jah, kindlasti muidugi akadeemia ei ole ainult aktiivne oma õppeprotsessis, vaid siin just see on väga uus uudis, tegelikult mis eelmine aasta me tegime, sellise ettevõtluse kursuses on Eesti muusika arenduskeskuse egiidi all aga samas koju, Muusikaakadeemia on seal liige ja oma koolitusluba, mis on S-i jaoks väga-väga oluline. Siis me korraldasime suure ettevõtluse kursuse ja see nagu päädib nagu taktikakohtadega, meil oli 36 kursus last seal ja siis klassikalise muusika poolt me oleme välja valinud praegu seitse praktikantide, saad praktika välismaal ja samuti on meil praegu välja valimata popi valdkonnast viis või kuus, nii et see on just huvitav. Aga siin ma tahaksin välja tuua sellised praktikakohad, kuhu me saadame, need on tõesti ka suurtes maailma metropolides ja mul on hea meel, et me saame välja saata neid Londonis Universal Music Group, kui me saame neid välja saata Moskvasse Universal Music Pablishing, me saame neid välja saata Londonis International Classical aartist Club Me saame neid välja saata ka Hamburgis ajalehe internetiplatvormide loomise agentuur ja samuti ka dekasse, mis on üks suurimaid klassikalise muusika tippkvaliteeti artistide agentuure. Ma näitaksin sellest arengust, ma loodan edaspidi ka väga palju, sellepärast need on need niukesed esimesed pääsukesed, kes sinna lähevad ja kuivõrd aktiivselt ja kuivõrd nutikalt nad oskavad neid võimalusi kõik üles korjata, ma arvan, selles sõltub ikkagi väga palju ka kogu meie muusikaeksportija kogu meile klassikalise muusika kontserdikorralduse tulevik, sellepärast eksport on ju väga hea, väga oluline meie jaoks peaaegu üks prioriteet praegu Eesti riigi kultuuripoliitikas. Aga ka siin Tallinnas on meie muusikaakadeemia tudengitel palju põnevaid tegemisi. No seda kindlasti nii et just praegu toimub meil juba siis kuuendat korda see rahvusvaheline balti mere maade, üliõpilaste intensiivprojekt, see on tegelikult niisugune 12 päevane meistrikursuste tsükkel mille nimi siis on ikkagi olnud põhimõtteliselt sedasama krossing pooles. Aga, ja seekord on ta nimi siis nagu Innovative Rootsis uued arengud, nagu muusikaõpetuses juba eelmisest aastast lülitasime sinna sisse kultuurikorralduse ja ka sel aastal, meil on kultuurikorralduse professor Utrechtis Kippa koolt väga tuntud spetsialist, kes tiiviga muusikute hulgas läbi niux, kultuurikorralduse, kultuurimänedžere menti kursusi. Ja kuna intensiivprojekt on meil toimunud juba kuuendat korda, see on olnud Euroopa Liidu edulugu ja avades seda mõned päevad tagasi siis ma vaatasin, et jälle on kõik uued inimesed, tähendab ta pidevalt uueneb iseenesest, nii et see huvi selle vastu on väga, väga suur. Ja nüüd järgmine aasta me anname selle teatepulga üle haagile ja Me hakkame aktiivselt edasi, osalemas on ka niisugune improvisatsioonialane, aga meie võrgustik saab olema mõnevõrra erinev läänemeremaade muusikaakadeemiate võrgustikus, seal juba osaleb Pariis, seal osaleb juba viin ja sinna tuleb Rumeeniaga lõunapoolsed juurde Barcelona. Nii et ma näen, et see jätkusuutlikkus selles valdkonnas või selles niukse liinil on ikkagi väga-väga tugev. Aga selle projektiga seoses te pakute ehk ka kontserte, mis võiks huvi pakkuda laiale kuulajaskonnale. Ja meil esimene kontsert oli juba väga hästi vastu võetud, see meie väike saalike oli täiesti täis publikust. Ja need kontserdid on alati väga huvitav saavad, nad on niuksed koha peal, sündivad kontserdid, kuna tegemist on impravisaatoritega ja neile kontsertidele meie majas lisanduvad kale, siis jäts Chamid erinevates kohtades Tallinnas. Ja teisel septembril toimub lõpukontsert. Ma ei tea, kas ma tohin seda nime öelda, Seesam tõesti olema selline väga fantaasiarikka formaadiga pealkiri on tal siis pooding, kompliitid ja siis me kõik need oma lennundusega seotud elemente kasutame ka selles kontserdis ära, nii et kõik on väga teretulnud nendele kontsertidele. Ja seal on samuti Eesti muusikateater ja seal samuti Eesti muusika ja teatriakadeemia saalis. Muidugi see aasta on väga intensiivne, kuna tegemist on ikkagi Euroopa kultuuripealinnaga ja mõned projektid, mida Muusikaakadeemia juhib, on seotud Euroopa kultuuripealinnaga. Ja siin ma tahan niisugust tippsündmust veel algselt tutvustada. Mis on siis maailma muusikafoorum? See on maailma International Music hantsel koostöös siis popmuusikanõukogu ja koostöös ka Eesti muusikanõukoguga ja Eesti muusika teatriakadeemiaga korraldavad siis väga suure maailma muusika vormi, mis leiab aset siis 26 september kuni esimene oktoober Tallinnas ja tema pealkiri on just muusika ja sotsiaalsed muutused. Nii et see on täiesti omaette teema, see on väga mahukas, sellel on väga suur ka Eesti muusikaprogramm juures ja me saame tõesti, kui ta meie külalistele, keda me ootame praegu ligi 200 180 kuni 200 saame siis pakkuda pit ainult Eesti muusikat, vaid ka Eestit tutvustavat. Ja Me peame tutvustavat programmi ja peame ikkagi arvestama, et väga mitmed inimesed, võib-olla isegi pool sellest tulevad Eestisse esimest korda. Niisiis, kultuuripealinna raames on meil veel üks selline väga huvitav projekt iseenesest see on euroop ja kunstiakadeemia assotsiatsiooni ja Euroopa kultuuripealinnadevaheline projekt, kuna Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, siis toimub see projekt seekord Tallinnas ja ta ei ole muusika, kes need on, pigem valdkondadevaheline. Nii et noored, et kes on äsja lõpetanud või lõpetamas kõrgemaid õppeasutusi, esitavad oma töid rahvusvahelisele žüriile, need on siis muusikadisain Visual Arts, teata intertants, film ja rahvusvaheline žürii, mille koosseisus ka mina olin, valib siis välja parimad nendest ja see festival omavahel nagu ühendab niisugust onlain-festivali, mis on siis internetis ja aga laip festivali, mis siis toimub nagu kohapeal ja praeguseks on nii, et 17 kuni 20 november leiab siis laid festival aset Tallinnas ja 35 sellist väga huvitavat uuenduslikku projekti tulevad ettekandele ja Eestist siis läbisid selle tiheda sõela viis projekti, kaks muusikaalast ja kolm siis kunstiakadeemia poolt ja tee seitse meie projekti üheksa meie projekti on siis onlainis tulevad veel ettekandele, nii et see toimub novembris ja see saab olema ka üpris uuenduslik ja väga-väga huvitav. Huvitav festival iseenesest, nii et sellest jõuab veel rääkida. Aitäh, Marje Lohuaru ja palju edu kõigi nende projektide elluviimiseks. Muusikauudised, noorimaks muusikauudised. 31. augustil on pidupäev põhjanaabrite soomlaste õuel, sest lõpuks ometi saab publik külastada uhiuut kultuurikeskust Helsingis, mis kannab nime Helsingin musike tala. Hoone pindala on 36000 ruutmeetrit ja selles asub suur 1700 istmekohaga kontsertsaal ja samuti on viis väiksemat esinemisruumi. Muusikakeskus asub otse parlamendihoone vastas, kus asuvad mitmed teisedki olulised kultuurihooned. Põhjanaabrid loodavad, et uuest majast kujuneb aktiivne kultuurikeskus ja et kontserdisaalist saab parima akustikaga paik terves Soomes ja tippsaali rajamisega leiavad Teie Helsingisse paljud maailmas tunnustatud muusikud. Helsingi muusika TALO nüüdsest Helsingi filharmoonia orkestri ja Soome Raadio Sümfooniaorkestri kodusaal. Teatud ruume kasutab ka Sibeliuse akadeemia. Lisaks kob muusiki tala võimalusi näituste korraldamiseks. Majas on meeldiva atmosfääriga kohvikuid ja ilusa ilmaga toimuvad ka väliüritused. Musidki TALO idee sündis 1992. aastal ja kaheksa aastat hiljem selgus projektikonkursi võitja, milleks osutus arhitektuuribüroo LP err. Hoone nurgakivi aset Läti 2008. aasta oktoobris ja maja valmis tänavu kevadel. Kuna Helsingi senise mainekama kontserdimaja Alvar Aalto projekteeritud Finlandia TALO saalis esineb siiski akustilisi probleeme, siis musike talo projekteerimisel pöörati akustikale. Erilist tähelepanu kasutati ka jaapani ekspertide abi. Helsingi musike tala. Kauaoodatud avamine on 31. augustil ja esimesel ja teisel septembril toimuvad kaks avakontserti, kus esinevad Helsingi filharmoonia orkester ja Soome Raadio Sümfooniaorkester. Juhatavad Sageri Oremo, Jon stuur, kortsia Jukka-Pekka säraste kavas on valdavalt Jon Sibeliuse looming ja Igor Stravinski kevadpühitsus. Nüüd aga väike tagasivaade suvistele uudistele kõigepealt sõnumeid konkursi maailmast. Juuli algul jõudis-Venemaal lõpule 14. Tšaikovski nimeline konkurss, kus osalesid pianistid, viiuldajad, tšellistid ja vokalistid kokku 122 muusikut 25-st riigist. Konkursi Grand Prix kuldmedali ja publikupreemia sai 20 aastane vene pianist Daniil Trifonov, kes oli sel hooajal võidukas ka rahvusvahelisel Chopini konkursil Varssavis, saavutades seal kolmanda koha. Selladest võitis Tšaikovski konkursi Lanenna Rec Hagnasargjan. Vokalistide võidud läksid mõlemad aga Lõuna-Koreasse. Esikoha said Sapransungi on seo ja passi Park viiulikategoorias. Esikohta ei antud. Teist preemiat jagasid Sergei Togaadin Venemaalt ja yks Mart Saarma Iisraelist maineka kaadifi lauljate konkursi võitjaks tänavaga Moldovasse tiitli. BBC Khalifa Singer World võitis 24 aastane sopran Valentiina Farnitsa saades peapreemia Shan Saber landi nimelise publikuauhinnaklasside Domingo poolt 1993. aastal algatatud ooperimuusikakonkursi. Austraalia võitjateks tulid sel suvel aga Lõuna-Aafrika sopran pritsi jände ja Ameerika tenor Renee Barbara. Konkurss toimus 18.-st 24. juulini Moskvas ja finaalvooru dirigeeris plassi Domingo isiklikult. Konkursivõitude kõrval jagati muusikamaailmas veel teisigi tunnustusi. 23. juulil tehti Saksamaa fonoakadeemia poolt teatavaks Echo Classic nimelise preemia laureaadid. Elutöö preemia, mina pälvis dirigent suvine Meeta ja tunnustust leidis ka tema noorametivend lätlane Andris Sons. Aasta parimaks naislauljaks nimetati aga Satran Simone germes ja parima meeslaulja tiitli pälvis bariton Thomas Hämpson. Parimateks instrumentalistideks tunnistati Kamari Perajja Liisa patja šviili ja Truls Murk. Pidulik auhinnagala leiab aset teisel oktoobril Berliini kontserdimajas. Viimasel ajal on mitmel põhjusel tähelepanu keskmes olnud ka Daniel Vaaren vaim. Nimelt vääris ta Suurbritannia kõrgeima välismaalasele antava aunimetuse ehk rüütlitiitli näit of the British Empire ja seda 1999. aastal asutatud orkestri uuesti Istan diivan dirigeerimise ja juhtimise eest. Tänu oma tegevusele ehk niinimetatud muusikat kallisele rahu sobitamisele on parem vaim täna ka Nobeli rahupreemia nominent. Vastistandimonoukestra loomisega on varem toimunud eeskujuks aga mitmetele teistele dirigentidele. Nii sündis Poolas sel kevadel. Ida-Euroopas ühendab Aik Haldžeurokestra ja samalaadset kollektiivi plaanib luua ka Šveitsi dirigent Charlie't toa kelle eesmärgiks on panna üheskoos mängima lõuna- ja Põhja-Korea muusikud. Hiljuti pälvis tunnustust ka jaapani dirigent Saidi osava, kes oli möödunud hooajal tervisehädade tõttu pikalt kontserdielust eemal, aga naases lavale tänavu augustis. Osavad tunnistati jaapani premium imperiali nimelise preemiaga, mille märgiks on kuldmedal ja rahaline auhind 15 miljonit jeeni. Mitmed muusikud on viimasel ajal sidunud end ka uute ametitega. Ameerika tippviiuldaja Joshua Bell asub kuulsal Londonis resideeruv Kammerorkesterit Academy of Saint maatinindefiils muusikadirektori kohale ja seda 87 aastase orkestri asuta Söör Nevil märgneri asemele, kes seisis kollektiivi ees 1958.-st aastast, jääb nüüd selle orkestri aupresidendiks. Ameerika sopran René Fleming kutsuti Aga Chicago lüürika Opera kunstiliseks nõustajaks ja temaga sõlmiti viieaastane leping. Flemingu missiooniks on kaasata teatrisse noori loomingulisi jõude suurendada publiku huvi, aga avardada noorte haridusprogrammi solistina le Fleming kaasaga André Bremeni ooperis tramm nimega iha. Suvi ei jätnud muusikamaailma puudutamata ka kurbadest uudistest. 81 aastaselt lahkus tšehhi viiuldaja Joseph, kes oli muide Antoninud Housaki lapselapselaps. Haigus viis meie seast ka tunnustatud 68 aastase vene pianisti Nikolai Petrovi. Ooperimaailm kaotas Väljapaistva passinud Joarczyotootsi Jaapanilt Don karnel McNeili eesti muusikute merest lahkusid tenor Kaljo karaski, pianist Valdur Roots. Nüüd aga festivali uudiseid, 27.-st augustist neljanda septembrini toimub Holmi spervalt Hallenis üheksas Läänemerefestival mille eestvedajateks on dirigendid Esapekka salonen ja Valeri kerge. Iga-aastane festival ongi kujunenud üheks suurimaks läänemeremaid hõlmamaks klassikalise muusikasündmuseks. Kuna 2011. Aasta on Rootsis kuulutatud Baltikumi aastaks, tähistamaks balti riikide taasiseseisvumist siis kühendabki festival oma avakontserdi just nende maade muusikale. 27. augusti avakontserdil Pervalt Hallenis mängib Eesti riiklik sümfooniaorkester osaleb Läänemere festivalil juba kolmandat korda. Avakontserdil on kaastegevad veel Eesti rahvusmeeskoor, Läti raadio koor ja Leedu tütarlaste Kaarli paikes ning esitatakse Charlie joonise masksi Tormise, Pärdi ja Beethoveni muusikat. Kontserti juhatab Tõnu Kaljuste. Avateosena kõlab Pärdi teos In printsiip ja, ja otseülekannet saab kuulata ka klassikaraadio vahendusel. Eesti Läänemere festivalil kunagi varem nii ulatuslikult esindatud olnud kui tänavu 28. augusti kontserti dirigeerib samuti Tõnu Kaljuste, kelle käe all mängib sel õhtul Rootsi rahvuslik noorteorkester. Ja sellegi kontserdi avab Pärdi muusika nimelt kolmas sümfoonia. Teisel septembril esineb Läänemere festivalil aga Kristjan Järvi koos Baltic kiud filharmoonia kookestraga. Ja kavas on lühipalu läänemeremaade heliloojad. Tegelikult Eestit esindab Tubina tants. Läänemere festivalil teeb kaasa Q7 Dirigenti, kellest saloneni ja kerge Vi kõrval on tuntum veel Daniel haaging ja esinevad näiteks sellised muusikud nagu Peeter mõtte ja Victoria mullava, aga ka Peterburi Maria teatri orkester, koor ja solistid ning Rootsi raadio sümfooniaorkester. Debüütesinemised teeb Läänemere festivalil ka kevadel Poolas loodud uus orkester nimega I Kalther ookestra mille loomise eesmärgiks on tihendada Ida-Euroopa muusikalisi ja kultuurilisi sidemeid. Orkestrisse kuuluvad muusikud Poolast, Ukrainast, Moldovast, Gruusiast, Armeeniast ja Aserbaidžaanist. Muusikauudiseid tõi täna teieni nelevastensel. Muusikauudised maailmast. Ka uudised sülgaja tänase helikaja panid kokku helioperaator Helle Paas ja toimetaja Kersti Inno. Aitäh kuulamast. Muusika, uudised, muusika uudised. Laupäeval kell üheksa. Null viis. Saade kurdetel 15, null viis ja internetis teile sobival ajal teile sobival ajal helgaja.