Tere, ma olen Peeter Helme ja räägin täna ühest väga isevärki romaanist, selle nimi on kauge ja selle autor on Rein Põder. Rein Põder on iseenesest võib öelda teenekas kirjanik, tema sulest on ilmunud vähemalt paarkümmend romaani. Lisaks on ta ju ka kirjastaja Eesti raamatus, kus kaugega ilmunud on. Ja tema käe alt on ka koostaja ja toimetajana päris palju teoseid läbi käinud, nii et võib öelda igati tugev eesti kirjanduse veteran. Ja ometi on mul vahel selline tunne, et Rein Põdra looming jääb kuskil serva peale, et sellest ei räägita väga palju. Julgen isegi öelda, et sellest ei räägita nii palju, kui peaks. Sest kauge on kahtlemata üks tänavusi tugevamaid romaane. Nii oma kompositsiooni, keele kui ka teemavaliku poolest, kui teemavalikut võib tugevaks pidada. Nimelt räägib see romaan eestist pärit Arktika-uurijatest ja mitte ainult arktika, seal on ka Siberi uurijaid ja ümber maailmasõitjaid ja erinevaid selliseid eksootilisi maid avastanud tegelasi. Ja kõik see on kokku pandud siis raam jutustuseks, selleks raamivaks looks, on siis emeriitprofessor Raul Valdese lugu, professor Valdek siis hakkab sel hetkel, kui ta Tartu Ülikoolis pensionile saadetakse mõtisklema nende teemade üle, millega ta on siis varem oma üliõpilasi rohkem või vähem tüüdanud ja hakka mõtisklema, Sa oled, kuidas nendest teemadest veidi põnevamalt ise arutleda võiks ja mis on need asjad, mida ta ei ole kunagi rääkida saanud? See ongi tegelikult teda kannustab mõte ja tunne, et on nii palju lugusid, millele ühel või teisel põhjusel, kas siis nõukogude tsensuuri pärast või lihtsalt sellepärast, et need ei ole vahetult, et siis geograafia ajalooteemadega seotud, ei ole ta saanud oma loengutes nii palju tähelepanu pöörata, kui võiks. Ja talle tuleb pähe mõte, et ta võiks kõigest sellest ise kirjutada või isegi ei ole mõtte, vaid mingisuguse kummalise ala teadusliku sunni ajel paneb ta esimesed leheküljed paberile ja kirjeldab seda, kuidas mingid asjad, millest nii hästi kõike teada ei ole, oleksid võinud juhtuda. Ja nii siis saabki lugeja siit raamatust esiteks väga palju väga tihedat infot. Ja samuti saab ta siis ilukirjanduslikult viisil mõned valged laigud Arktika ja Siberi uurimisest kaetud. No teadupärast on Eestist ju arktika siberi uurijaid pärit päris palju ja päris nimekaid noh, nagu näiteks Mittendorf ja Krusenstern, kes ei olnud nüüd Arktika uurijaga oli ümber maailmasõitja toll ka Karl Ernst von Täär tegeles nooremana sellega mingil määral ja nii siis on seda teemat väga palju ja ka valgeid laike selles on väga palju. Kõige kuulsam võib-olla vast ongi sisse Eduard von Tolli Sannikovima otsimine, mis talle hukatusliku lõppes ja millega siis Rein Põdra kauge ka algab. Aga loomulikult ei ole see ainult siis ajaloofaktide üle jutustamine ja nende valgete laikude täitmine, vaid tegu on ikkagi täiesti tõsise romaaniga, kus on erinevad perspektiivid. Üsna suur ajaline haare ja mida edasi, seda rohkem muutubki lugu Valdes enda looks. Ta meenutab oma noorust, seda, kuidas ta oma naisega, kellest on raamatu alguses juba lahku läinud, kuidas tema naisega tuttavaks sai ja ja üsna palju on seal tõesti seest fantaseerimised. Ja see kõik on kokku kirjutatud väga heas keeles. Veel põnev on see, et need erinevad Valdesse kirjutatud lõigud erinevatest suurmeestest on kirjutatud väga erinevas stiilis. Nii et mingis mõttes võib ka öelda, et kauge on romaan, kus Rein Põder demonstreerib seda kuidas ta on siis aastakümnete vältel omandanud tõesti filigraanse oskuse väga erinevates stiilides ja võtmetest kirjutada. Nii et tegu on igati nauditava teosega. See on 360 lehekülge paks, aga tegelikult lugema hakates läheb see kõik väga ruttu just sellepärast, et ta on ju jagatud erinevateks lugudeks erinevateks juppideks. Ja tegu on tõesti ühe väga kõrgetasemelise eesti romaaniga väga tihti neid just ei ilmu. Niisiis head lugemist.