Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna Albert trapiisi luulekogust, võta suhu sõna. Colbert trapees on siis võib-olla rohkem tuntud kunstniku ja arhitekti Leolaapinina. Aga kui Leo asub raamatut kirjutama, siis muutub ta Albert trapi reisiks. Albert Dropeesi nime all on ilmunud juba päris mitu luulekogu. Ja võib öelda, et see värske võta suhu sõna, kusjuures väga minimalistliku mustvalge kujundusega võibki vist öelda, et enam-vähem kõik asjad, millele lapin käe külge saab kujundajana on väga professionaalsed, stiilsed minimalistlikud. Ja see värske, võta suhu sõna, siis on sellises klassikalises Albertropeeslikus headuses. Siin on nii rütmis ja riimist, luulet on vabavärssi ja see kõik on sellises vanas heas riivatuses, ET leidub suhteliselt selliseid tugevalt sõnastatud tekste, mis võib-olla konservatiivsema maitsega lugejaid veidi ehmatada võivad. Aga teisest küljest ma arvan, et trapees on piisavalt kaua eesti kirjandusmaastikul juba ilma teinud, et selles mõttes ei üllatada kedagi. Ometi ei saa öelda, et see raamat oleks üllatustevaba. Esiteks on. Ma ei tea, kas just nüüd üllatav, aga lihtsalt rõõm tõdeda, et trapees kirjutab jätkuvalt väga hästi. Tekstid on tugevad, keeletunnetus on hea. Samuti on meeldiv see, kuidas sellesse 91 leheküljelist raamatusse, kus pealegi teksti lehekülgedel väga palju ei ole, üldse on sisse saanud nii paljud nii eriilmelised tekstid. Siin on nii selliseid jaapani haikulaadseid, teksti, mida trapees ise nimetab haukudeks. Mõtlesin midagi haiku ja haugatuse vahepealset, nagu ta raamatu esitlusel ka selgitas. Ja siis on siin ka pikemaid tekste, võib isegi öelda selliseid, mis püüdlevad justkui poeemi tasemele. Ja siin on väga eriaastatest pärit tekste, võib öelda viimastest aastatest. Aga jah, meeldiv üllatus ongi see, et väga paljud on siiski tänavu kirjutatud tekstidest värsked tekstid. Nii et trapees võib olla küll vanameister nüüdseks juba, aga kindlasti ei viska ta sulepead nurka, vaid kirjutab edasi. Ja luule puhul on ikka nii, et mis sellest nii väga rääkida. Mõistlikum on ikkagi mõni luuletus ka ette lugeda ja valisin siis siit raamatust ühe tegelikult mitu aastat vana teksti, see on dateeritud 27. juuliga 2007. aastal. Ilma peal kirjuta tekst, aga minu meelest on see väga ilus luuletus. Oled majas oma suletud kambris kuuled inimeste hääli, samme, kõminat, mingit undamist, voolamist aegamisi jääb kõik vaikseks. Aknas ei ole midagi muud, kui seesama novembri pime linn, ei hääli, inimesi, autod vaikselt nokkapidi koos, ei hääli, ei inimesi. Selline ongi see elu üksinda sügises. Muidugi üsna selline nukker luuletus, aga nagu öeldud, raamat sisaldab ka selliseid riivatuid ja vallatuid värsse, nii et sinna midagi igaühele igale erinevale maitsele. Aga jah, ma mõtlesin, algava sügise puhuks on sobilik üks selline natukene järelemõtlikum ette lugeda. Et need, kellele see järelemõtlikum osa ei meeldi, neile siis võib-olla sobibki raamatu esimene osaraamat koosneb siis neljast pealkirjast tatud osast, millest esimene haukud, teine trapees nagu muiste. See pealkiri kõlab juba sellise lubadusele ähvardusena, igaüks ilmselt oskab ise aimata, millest seal juttu tuleb ja millised need luuletused on väga toredad. Siis on meridiaani armuhüüd, mis on siis peamiselt armastusluuletused erinevatele naistele, kellega siis trateesil või Lapinil või neil mõlemal on elu jooksul tulnud tegemist teha ja lõbusam pühendus, värsid pühendatud on. Et need siis ongi sellised toredad pühendusluuletused, mis on kirjutatud erinevatele trapeesi Laapini sõpradele-tuttavatele, kellest osa on siis meiega osa lahkunud. Nii et tegu on väga tervikliku, mitmekülgse, huvitava koguga. Soovitan soojalt kindlasti leiab siit luuletusi, mis siis nendele kestrapeisiga juba tuttavad mõjuvad sellise mõnusa ära tundmisena. Aga ma kujutan ette, et see on väga huvitav luulekoguga neile, kes ei ole Albertrapi esivarasemaid tekste lugenud. Head lugemist.