Tere, head klassikaraadiokuulajad, minu nimi on Annika Kuuda. Olen kolmanda septembri heligaja saate toimetaja. Tänases saates tuleb juttu järgnevatel teemadel. Kõigepealt kuulame klassikaraadio toimetaja Endla muljeid 27. augustil Stockholmis toimunud Läänemere festivali avakontserdilt, kus esinesid teiste seas Eesti riiklik sümfooniaorkester ja Eesti rahvusmeeskoor dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel. Maarja kindel käis kuulamas esimesel septembril toimunud Eesti kontserdi hooaja avakontserti, kus esines Pariisi orkester dirigent Paavo Järvi juhatusel. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab nelevas teenfelt 31. augustil Soomes pidulikult avatud Helsinki muusik Ida loost ja selle tähendusest põhjanaabrite muusikaelule kõnelejad. Kohapeal käinud klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Ja saate pikem teemakäsitlus on akustika ja akustika Eesti kontserdipaikadest, millest räägib lähemalt dotsent Avo-Rein Tereping. Head kuulamist, hülgaja. Käesolev aasta Rootsis kuulutatud Baltikumi aastaks, seetõttu oli ka tänavusel Läänemere festivali pidulik avakontsert pühendatud Baltimaade iseseisvuse taastamise 20.-le aastapäevale mis 27. augustil toimunud kontsert tähistas ka päeva, mil Rootsi 20 aasta eest Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumist tunnustas. Kontserdil esinesid Baltimaade muusikuid Eesti riiklik sümfooniaorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Osales ka Läti raadio koor, eesti rahvuslane, Eskorial, Leedut, tütarlastekoor paides. Kontserdi kavas kõlas Eesti, Läti ja Leedu muusika. Kontserdi eel korraldati omaaegse balti keti eeskujul vabaduse kett päralt hallani kontserdimaja ees. Strandwegeni kaldapealsel ja kontsert ohustasid kohalviibimisega Rootsi kuningas Karl Gustav 16. ja kuninganna Silvia ning mitmete riikide valitsuste ja diplomaatiliste korpuste esindajad. Festivali avakõnes, sõnas Allani direktor. Ma ikkagi teen, et festivali korraldajad usuvad muusika jõusse. Muusika peab olema kõrgemate eesmärkide teenistuses ja festivali eesmärk on luua platvorm balti riikidevaheliseks kommunikatsiooniks. Tänavu üheksandat korda korda toimuval Läänemere festivali keskpunktis olid ka noored muusikud ja järgmisel aastal püütakse tähelepanu all hoida noorte heliloojate loomingut. Niisiis esinesid tänavu nimekate koosseisude kõrval Rootsi rahvuslik noorteorkester, kes 28. augusti õhtul Tõnu Kaljuste dirigeerimisel esitas Arvo Pärdi kolmanda sümfoonia. Samuti esines Kristjan Järvi dirigeerimisel balti noorte filharmoonia orkester, mis annab kontserdiga pühapäeva õhtul Tallinnas ja poolorkester Aikalt jokes tramile koosseisus mängivad muusikud Ukrainast Armeeniasse Georgiast. Avakontserdil esinenud hitlerlaste Korlepaites moodustati Vilniuses 1994. aastal ja selles laulavad siis 14 kuni seitsmeteistaastased tütarlapsed. Koor on küllaltki edukas, see on andnud kontserte ka mitmel pool Euroopas. Koor esitas leedu rahvalaulu, illustreeris Acareelis vaikne vaikne õhtukene sisenedes pervelt hallani kaljusse ehitatud saali ja seeläbi ühendades mõtte kaarena kontserdil kõlava muusika idee fuajees üles pandud balti riikide teemalise väljapanekuga. Näitusel eksponeeriti suure formaadilisi emotsionaalseid foto ülesvõtteid Läti ja Leedu vabanemise ajast ning Eesti Instituudi näitus andis ülevaate Eesti ajaloost ja inimestest ajavahemikul 1009 17 kuni 2011. Läänemere festivalil kohale sõitnud Eesti riiklik sümfooniaorkester esitles oma kõlapilti Tõnu Kaljuste käe all Jourdioonise sümfoonilise poeemi Meri mis on loodud 1907. aastal ja on üks tuntumaid orkestrimuusikanäitajaid Tšul joonise loomingus. Ning tema muusika kaubavõtmine haakus kenasti kontserdi sümboolse tähendusega olijo Charlioonist 1918. aastaiseseisvumise ajal. Oluline figuur Leedu ühiskonnas ning teda loetakse ka Leedu klassikalise kunsti ja muusika alusepanijaks. See oli õppinud poola, seal Laidzigis ja poeeemmeri, meenutas mõnes mõttes oma faktuurija traditsioonilisest muusikast inspireeritud rütmikäsitluse poolest veidi Janadžiki loomingut. Ja võib öelda Charlie joonise kujundlikud helimaalingud rullusid mõnusast suurest kantud vahused helilained üle Peralt hallani saalil. Tundus, et Eesti riiklik sümfooniaorkester tundis ennast tervel hallani saalis küllaltki mugavalt sest sealse saali akustika ei ole ju orkestrile võõras. Viimastena aastatel on orkester seal saalis kontserte andnud koguni kolmel korral Arvo Volmeri, Paavo Järvi, Olari Eltsi dirigeerimisel. Alati on kavas kõlanud ka eesti heliloojate muusika, täpsemalt siisTubina tüürijad. Tulevi looming. Tõnu Kaljuste oli valinud kontserdikeskseks teoseks Arvo Pärdi 2003. aastal valminud ulatusliku helide Ing printsiip ja segakoorile ja orkestrile. Ning see teos oli selles mõttes väga hea valik, et kõik kolm koori võisid selles teoses musitseerida nii-öelda ühend koorina ja selline küllaltki arvukas koor, osales ka Ludwig van Beethoveni Göte sõnadele loodud kantaadis mere vaikus ja õnnelik sõit. Nii võib öelda, et kontserdi kõlanud teosed seondasid ka Läänemeretemaatikaga. Kontserdiüllatus. Lisaks võib-olla kujunes ka Läti raadio koor, mille tegevust on viimase 20 aasta jooksul juhtinud sigas Klava ja Kaspars Budningi. Ja see on siis koor, mille põhikoosseisus laulab 25 lauljat Sigalas Klavo dirigeerimisel külas Läti tõenäoliselt ühe kõige olulisema helilooja Peters Vassi teos, tomplits, mesitš lihase sõnum ja Läti Raadio koori kõla võiks kirjeldada kui ühtlas sellist Ararat faktuur oli väga selge, läbipaistev ning tuli väga hästi toime ka. Võib-olla sellise. Iroonilise maja vaimukuma poolega sellest teosest. Eesti rahvusmeeskoor tutvustas Rootsi publikule Veljo Tormise teost kolm. Mul oli kaunist sõna, mida dirigeeris Andrus Siimon ja flöödid soleeris Mihkel Peäske. Ning kontserdi lisaloona elustati helipilt aastast 1991 Tõnu Kaljuste toori ning ERSO esitasid Läti helilooja Boriss Resnizi balti keti ajal loodud kolmekeelse laulu. Ärgake Baltimaad ja seda kontserti muide, võite ka klassikaraadio koduleheküljelt veel mõnda aega järelkuulata. Esimesel septembril avas oma uue kontserdihooaja Eesti Kontsert ja Estonia kontserdisaalis sai sel puhul rahvas nautida Paavo Järvi ja Pariisi orkestri kontserti. Mida käis kuulamas klassikaraadio lähtut, Ta saatejuht ja muusikateadlane Maarja kindel tere. Tere. No milline oli selline üldmulje siis sellest? Esimese septembri kontserdist ja üldmulje oli ikka väga hea ja ma pean kohe ütlema, et selle neljapäevase kontserdi puhul sellise orkestri, sellise dirigendi puhul ei ole mul midagi kritiseerida või ette heita või öelda, et seda oleks võinud paremini teha. Ja kui ma oleksin väga püüdnud, võib-olla oleks leidnud midagi, aga see oleks olnud tehislik ja otsitud. Nii et selles suhtes minu muljed on, on tõesti väga positiivsed ja pigem ongi nagu mingisugused mõtted, mis tekkisid orkestrist kui tervikust ja et milles orkester endast üldse ikkagi kujutab. Tahes-tahtmata tekkisid võrdlused erzoga, mitte selles mõttes, ma ei tahaks neid üldse võrrelda, sest noh, see oleks ebaaus, ma arvan, aga just et see tervik. Kui ERSO tuleb lavale, siis minule jääb selline mulje, et ta on väga terviklik, et justkui üks kogum. Aga nüüd selle Pariisi orkestri puhul ma hakkasin hoopis teistmoodi nägema orkestrit, et seal on väga selgelt, et väljajoonistuvad sektsioonid, pillirühmad, kellel on kõigil oma ülesanne, oma funktsioon, omavastutus ja see orkester, mõjuski mulle täitis mulje ühest väga keerulisest süsteemist kui organismist, kus kõigil on oma väga oluline ülesanne. Ja nad vastutavad selle eest ja loomulikult nad teevad seda suurepäraselt. Ja näiteks selline asi, et kui mõni puhkpillimängija mängis Colot, siis teised puhkpillimängijad, kes ei pidanud esinema samal ajal kuulasid tõesti huviga, et kuidas see soola nüüd sellel õhtul kõlab. Raske, kusjuures plaksutasid teine teistele, et ja, ja veel näiteks oli väga huvitav seen ta ERSO puhul, ma ei ole tähele pannud, et kõigepealt tuleb orkester, kellele publik plaksutab, siis on vaikus, siis tuleb kontsertmeister, kellel plaksutatakse samamoodi ja siis tuleb dirigent. Nii tõesti jääb mulje, et seal on kolm nagu võrdset tegelast, on dirigent kontsertmeister, kellel ilmselt on ka väga suur vastutus peaaegu võrdne dirigendi ka ja see oli nagu väga huvitav, minu arust teistmoodi. See orkester on ERSO-ga võrreldes ka arvuliselt suurem ja seda oli kuulda ka isegi näiteks selle Stravinski Petruska puhul. Mulle tundus, et viimane kontsertsaal jäi väikseks selle orkestri jaoks. Et see Petruska on väga särav, seal on vaskpuhkpille väga palju ja kohati mulle tundus, et see oleks suuremat ruumi. Milline oli kontakt dirigendi ja orkestri vahel, et kuidas siis Paavo Järvi tunneb vennast selle Pariisi orkestri ees. Mulle tundus, et ta tunneb ennast väga hästi ja Paavo minu arust väga mõistlik dirigent teda on hea vaadata, on näha, et ta on sellesisulise töö kõik ära teinud ja tõesti noh, loomulikult ta teeb ka lava peal tööd, aga ta ikkagi loob sel hetkel muusikat, on selle muusika sees täielikult ja naudib seda. Ja minu arust oli väga liigutav see, et Paavo Järvi oli nagu sisemiselt aga õnnelik selle üle, et kodupublik, kelle juurde tema oli toonud oma orkestri võitis ta niivõrd hästi vastu, et publik tõusis püsti, kaks lisalugu ja tõesti, see oli ka, ma kujutan, väga suur asi tema jaoks. Saal oli täis, väljasaal oli täiesti täis, mitte ühtegi vaba kohta, rõdudel seisid inimesed, et selles suhtes inimesed teadsid, mida nad lähevad kuulama, mida nad võivad sealt oodata ja nad said ka selle absoluutselt see kava, mis õhtul ettekandele tuli. See eeldab ka, et orkestris mängivad suurepärased virtuoosid oojaa selles suhtes, et see kontsert oli minu arust tõeline orkestripidu, kus kõik said ennast näidata, orkester sai ennast 100 protsenti näidata ja väga ahvatlev kava. Pärt, Stravinski ja partak. Ja selles suhtes ma olen täiesti nõus, et nagu ma ütlesin, need sektsioonid, mis seal orkestris on, et need on väga tugevad ja tõesti, see põhimõtteliselt ongi nagu minu jaoks selline solistide orkester. Et kõik on ikka väga-väga tugevad mängijad ja mitte ühtegi eksimust. Kõik kõlab, kõik on kontrolli all, täielik pühendumus ja selles hetkes viibimine, keegi luba endale seda, et ta laseb lõdvaks või oht oli väike viga. Selliseid asju ei ole seal totaalne professionaalsus. Aga see kavamesin, nimetame kuulajale ka, et siis esimeses pooles kõlasid Arvo Pärdi ja Igor Stravinski teosed ja teises pooles Perabart, kuidas sulle see kooslusse kava, valik, mis on ilmselt dirigendi valik, kuidas sulle see meeldis ja sobis? Mulle meeldis ma, kui alguses mõtlesin, et huvitav, et siin on väga tugevad orkestriteosed, et tõstis Stravinski part aknad on mõõtmetelt sarnased, nad eeldavad orkestrit, sarnaseid asju. Ma mõtlesin ka, et kas nad ei hakka 11 ära sööma. Aga seal oli vaheaeg sees. Ja teine asi see, et need teosed on ikkagi erinevad, need heliloojad on erinevad. Stravinski Petruška on vene perioodist seal väga särtsu täis muusika, energeetiline, kohati lärmakas, mitte halvas mõttes tõesti selline särinaga muusika, teatraalne partok, näitus hoopis teisest küljest orkestrit, et seal oli rohkem selliseid varjundeid, kaetud toone, sellist ka süngust ja see partok võttis kuulaja nagu hingeliselt väga kaasa, et see Petruska, selline orkestrivärvide pillerkaar, see mõju pele hoopis teistmoodi, et, et nad on ikkagi erinevad teoseid. Neid ühendab see, et nad mõlemad kasutavad oma kodumaa viisa. Aga minu jaoks meeleolud nad ikka erinevad ja tõesti orkester ka näitas ennast erinevatest külgedest. Kas siis sinu jaoks nagu tekkis selline kuldlõikemomente kontserdi puhul, et oli seal ka näete, et midagi kukkus kohe erakordselt hästi välja? Vaat selle kontserdi puhul ma ei ütleks, et miski oli nõrgem või tugevam, et see oli ühtlaselt tugev kontsert. Aga kas sa oleksid oodanud ka näiteks prantsuse muusikat Nende esituses ja see on täitsa hea küsimus, et mul tekkis näiteks mõte, et huvitav, kui mul oleks võimalik võrrelda, kuidas näiteks mõni vele orkester seda Petruskates ja nüüd prantsuse orkester, et kas seal oleks mingi suur vahe, et prantslased on elegantsed, sellised kerged. Et kas venelased oleks mingi teise nüanssi seal andnud? Tegelikult kui ma mõtlen selle peale, et Stravinski oli ju Pariisiga väga palju seotud, nii et me võime isegi öelda, et kaudselt väga kaudselt, et on Pariisiga seotud muusika. Aga selles suhtes, et kui ma vaatasin seda kava, mida üldse see Pariis orkester mängib, siis ma arvan, et see oli nagu täiesti ootuspärane valik, et ma ei tea, mida sa mõtled, et nad oleks inte, püsiidasid. Seda jah, ei, loomulikult oleks võinud, aga see oli see Pava valik ja see oli väga hea valik. Niisiis, nagu ma aru saan, oli esimene septembri kontsert sinu jaoks muusikaline elamus. Ja kindlasti mul oli väga hea meel, et ma selle ilmselt viimase pileti sinna sain, et see tõesti elamus näha. Maailmaorkestrid meie oma kontserdisaalis. Ja meie oma dirigendi just nimelt, eks ju, et Paavo on see, kes dirigeeris. Sellega on siis Eesti Kontsert oma uue hooaja avanud ja eile õhtul avas uue hooajaga Eesti riiklik sümfooniaorkester. Aitäh Marju. Reedel Eesti kontserdihooaja avakontserti saab klassikaraadios kuulata kuuenda septembri õhtul kell 19, null. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Helsingi linn on nüüd rikkam uue kultuurikeskuse avara kontserdisaali poolest. Nimelt avati 31. augustil pidulikul tujus Helsingi musike tala. Tunnustatud Soome dirigentide käe all esinesid avamiselt Soome raadio sümfooniaorkester ja Helsingi filharmoonia orkester, kelle mõlema kodusaaliks nüüd uus musike tala on. Kuulame, mida kõneleb klassikaraadiole antud intervjuus musike talast selle direktor Helena hiili verbe. Küsisin, kui suur oli vajadus Helsingis just sellise hoone või kultuurikeskuse rajamiseks. Helena iiliverda sõnul oli vajadus sellise kultuurikeskuse jaoks Helsingis väga suur ja maja loomise arenguprotsess on olnud juba pikk ja algne idee ulatub juba 20-ni. Vasta tahab. Helsingis pole tema sõnul tegelikult kunagi olnud korraliku klassikalise muusikasaali ja esimene katse sellist saali luua tehti juba tegelikult aastal 1907. Teine katse. Kusagil viiekümnendatel aastatel ja alles 1900 seitsmekümnendatel aastatel rajati Finlandia talu, kuid selle saal on Helena Heili verda sõnul siiski pigem sobilik kongresside pidamiseks sest klassikalise muusika jaoks pole seal piisavalt hea akustika. Kuid mustikaid ala ei ole mõeldud ainuüksi muusikaürituste läbiviimiseks, vaid see maja saab mingil määral olema ka seotud teiste kunstivaldkondadega uurisingi, et milline on musike TALO kui hoone täielik potentsiaal. Helena hiili pirto sõnul on musike tala jaoks ikkagi kõige tähtsamal kohal. Muusikahoones on suur 1000 seitsmesajakohaline kontserdisaal ja lisaks sellele ka viis väiksemat saali, mis on oma akustikat ja stiililt väga erinevad. Mõeldud võimendatud muusika jaoks, teine saal aga näiteks vokaalia ooperimuusika tarvis on olemas ka kammersaal ja lisaks veel orkestri harjutussaal. Samuti on hoones olemas ka ruumid kunstinäituste korraldamiseks ja praegu on tegelikult üks väljapanek musikid alas esindatud. Lõpetuseks küsisin ka seda, et kas musike talu peaks olema lihtsalt koht, kus korraldada erinevaid kontserte ja näitusi või peaks paik kujunema publiku jaoks ka veel millekski enamaks. Musike tala direktor Helena hiiliv virtuaalloodab, et muusikaid alast saab siiski midagi rohkemat kui lihtsalt üks kohti ürituste ja kontsertide korraldamiseks. Hilje Virta sõnul on kõige olulisem siiski, et hoone kui selline õnnestus ja õnnestus ka luua selline akustika, millest Soome pikka aega puudust tundis ja uus suur kontsertsaal vastab tõepoolest kõikidele ootustele. Aga milliseks kujuneb musike TALO õhkkond, seda näitavad juba lähikuud. Nüüd aga uudiseid tunnustuste maailmast, Kronos kvarteti lanti 30. augustil Stockholmi kontserdimajas Rootsi kuningapaari poolt üle mainekas muusikapreemia Polar Music Brais mille rahaline väärtus on 155000 Ameerika dollarit. Ühtaegu Kronose kvartetiga pälvis sama auhinnaga laulja pätismi. Eriliseks teeb juhtumi aga see. Tänavu pälvis Kronos kvartett veel teisegi maineka preemia, nimelt 75000 dollari suuruse Avery Fisher, Price'i ja ükski muusikakollektiiviga solist ei ole neid kahte auhinda ühel ja samal aastal teadaolevalt saanud Ameerika päritoluga Kronos kvartett. Ta on tegutsenud juba üle 30 aasta, andnud välja üle 50 heliplaadi ja esmaesitanud ligemale 600 uudisteost. Kvartett annab nüüdismuusika meistriklass ning igal aastal toimub ka viie kuu pikkune kontsertturnee. Auhindadest veel nii palju, et Briti muusikaajakiri grammofon annab sel sügisel taas välja preemiaid ja kuulutab kuuendal oktoobril välja aasta parimad muusikud ja salvestused. 15. erinevas kategoorias võib märgata Ta kahte Eestiga seotud helikandjat. Kaasaegse muusikagrupis on kuue parima hulka valitud ECM-i plaat, Arvo Pärdi neljanda sümfoonia. Ka mängivad Los Angelese Filharmoonikute juhatab Esapekka ka salonen. Orkestrimuusika kategoorias on kuue parima hulgas aga vöötšin klassikuplaat, millel dirigeerib Paavo Järvi. Plaadil kõlab söör Spy, see looming ja mängib orkestrit Hay millega Paavo Järvi andis eesti publikule kontserdi Estonia kontserdisaalis esimese septembri õhtul. Helilooja Jüri Reinvere on aga loomas ooperit, mis põhineb tema hea tuttava Sofi Oksaneni menuromaanil Puhastus. Uus ooper ei saa ka olema romaani koopia, vaid pigem iseseisev ja omanäoline teos. Reinvere sõnul ei toeta tema per, millele ta ise libreto loonud ainuüksi Oksaneni teosele, vaid pigem kogu ajastule ja olustikule, mida romaanis kirjeldatakse. Ooperi esiettekanne toimub Soome rahvusooperis järgmise aasta 20. aprillil. Muusikamaailmas tee Ale puuduga rõhuvad uudised. Nimelt 27. augustil sai Sitsiilias toimunud mootorratta õnnetuses üliraskeid pea- ja rindkere vigastusi üks maailma esitenor La Scala ja Metropolitan ooperimaja solist Salvador alli. Chitra, kes on praeguseks läbinud operatsiooni, on kahjuks endiselt koomas. Ooperimuusika kõrval tunneb itaallane Salvatore Litšitra suurt kirge nimelt mootorrataste vastu ja arsti arvates kaotas kogenud sõitja mootorratasjuhil igavuse ilmselt õnnetusele eelnenud aju verevarustushäire või insuldi tõttu. Salvador Ali Chitra debüüt ooperilaval toimus aastal 1999 ja maailmakuulsuse saavutas aastal 2002 mille asendas Metropolitan ooperimajas lühikese etteteatamisega Luciano Pavarotti Putšiini ooperist oska paljud muusikasõbrad on aga just Salvate oreli Chitrat nimetanud Pavarotti mantlipärijaks. Esimesel septembril tähistas 70 kuuendat sünnipäeva jaapani dirigent seisi osava, kes pälvis hiljuti maineka autasu jaapani prints taga matsu preemia preemia Imperial. Läinud aastal kimbutasid osa võtta ka erinevad terviseprobleemid ja dirigent naases lavale tänavu augustis peale pikemat pausi kontserdielus. Ent Saito kinnani festival teatab, et festivali rajanud osavam peab oma plaanitud kontserdid jälle ära jätma, sest viibib hetkel haiglas. Õnneks küll kergemat sorti kopsupõletikuga ja vajab täiendavat puhkust. Ka loodusjõud mõjutavad kontserdielu. USAd tabanud orkaan halviin segas kõigele muule kahjustavale mitmete muusikasündmuste läbiviimist. Nii jättis bostoni sümfooniaorkester tänglbuudi festivali lõppkontserdil mängimata igal aastal festivali traditsiooniliselt lõppema Lätava Beethoveni üheksanda sümfoonia mis festivali 75 aastases ajaloos on tõesti esimene kord, kus kontsert ära jääb. New Yorgi Metropolitan ooperimaja pidi aga ära jätma 27. ja 28. augustil toimuma pidanud Haade festivalil vereülekanded Lincolni keskuse väljakul. Samal nädalavahetusel jättis kõik oma etendused äraga Broadway teater. Nüüd aga midagi rõõmustavat. Moskva suur teater, mis on tänaseks läbinud kuus aastat kestnud renoveerimiskuuri, sai hiljuti uhiuue hinnalise oreliomanikuks. Milletaolist teatris pole kunagi olnud. Oreli valmistasid belgia meistrid ja see koosneb tuhandet 819-st metallvillast ja sadadest puuviljadest. Pildil on kaks manuaali ja instrumendi, kogukaaluks on kaheksa tonni. Orel on eriline veel sellegi poolest, et tal on olemas ka elektrooniline konsool, seega organistile on võimalik mängimise ajal istuda otse orkestrantide keskel. Moskva suur teater avab oma uksed septembri keskpaigas ja orelil ja selle võimalusi tutvustav galakontsert leiab aset 28. oktoobril. Minimalistliku muusika pioneer, helilooja Philip Glass, kes tuleva aasta jaanuaris tähistab 70 viiendat sünnipäeva, plaanib avaldada oma memuaarid ja helilooja on sõlminud lepingu kirjastusega lai Wraithe Company. Kirjastaja sõnul sisaldab raamat meenutusi lapsepõlvest ja nooruse mõjutustest Ajast, mil Klas töötas oma isa plaadipoes pooltimoris ja samuti tuleb lähemalt juttu Philip Glassi koostööst hingemuusika, Oravižhanka. 31. augustil avati Helsingis mu siiki tala, kus käis kohal ka klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder ning. Seal oli kaks päeva võimalust selle hoonega tutvuda. Tere. Tere, ja mul oli see õnn olla kutsutud musikidel avamisele. Muide mu siiki talo ise soovitab ennast kutsuda musidki talaks, mitte muusika keskuseks või kontserdimajas kaks. Aga eks paistab, kuidas teda kutsuma hakatakse. Millise mulje siis suurejooneline hoone jättis? Esimesel tutvumisel kõik see, mis on seotud, küll aga on väga eufooriline ja väga ülev. Ma olen aastaid tegelikult jälginud, kuidas Soome kolleegid on seda maja valmimist oodanud. Milliseid staadiume on olnud selle objekti finantseerimises, selle planeerimises? Millised diskussioon? See on kestnud peaaegu 20 aastat ja tegelikult on Soome pealinnas oodatud oma kontserdimaja kontserdisaali juba 100 aastat isegi vene ajal planeeriti seda maja ja kui avati Finlandia TALO oli saju tohutu Domus, sest selles saalis ei olnud akustikaga kõik korras. Ja vahepeal on siis Helsingi linnaorkester Soome raadio sümfooniaorkester olnud sellised mitme kodu peal olevat kollektiivid, kelle jaoks pakkidega ringirändamine mööda linna on olnud igapäevane praktika. Ja nüüd on siis see maja valmis, ta on avatud, vastab ootustele, ta on ilus ja mis kõige tähtsam, temas on väga-väga hea akustika. Akustika valmistas ette ja sohhisa Toyota. Tema töö on olnud ka näiteks Los Angeles kontserdisaal ja üldse tema nimega seostatakse kõige parema akustikaga uusi saale terves maailmas. Ja nagu te ise ka ütles, tuli see saal välja väga hästi ja tomat on väga palju küsitud, miks on saali hea akustika, teisel ei ole. Ja ta ütles, et sellele ei ole ühest vastust, et kõik asjad loevad siin kaasa ka istmete materjal, seinadest põrandatest rääkimata. Ta akustika on kunst ja tegelikult on tegemist lausa võlukunstiga. Ma ütleks, üks asi, mida ta ütles ka seal avamiskontserdile, et väga tähtis on põrand, kuna põrand heliseb päris paljude pillidega kaasa. Ja Soome uue kontserdimaja põrand on tehtud männipuidust ja kogu saal on tehtud soome kasest. Nii et see on väga nagu selline vuslik ehitis oma materjalide poolest oma tegijate poolest. Hoone projekteeris Soome firma konkursse oli seal mitmeid. Et ma arvan, et see rõõm, mis Soome kolleegi silmadest paistis pärast avakontserdi lõppu et see oli ikkagi väga-väga suur ja Mul on tõesti hea meel, et neil läheb nii hästi. See on lihtsalt uskumatu, kui hästi soome muusika tegelikult elab, tundub küll praegu hetkel ma käisin ka järgmisel päeval, nagu sellisel väiksel seminaril, kus arutati, kas soome muusikas algas nüüd selle hoone uus ajajärk ja mis võiks olla need uued perspektiivid, eks seal on palju küsimärke, et kuidas maja saab täita maksimaalselt oma vajadusi. Aga see maja kuulub kolmele omanikule. Maja omab Sibeliuse Akadeemia, Soome raadio oma sümfooniaorkestri jaoks ja Helsingi linn oma linnaorkestri jaoks. See on koduks kahele sümfooniaorkestrile, kes seal iga nädal töötavad ja iga nädal annavad ka kontserdi mõnel nädalal ka kaks. Ja Sibeliuse Akadeemia osa on põhiliselt nendes väikestes saalides sest lisaks ühele suurele saalile, kus on 1700 kohta, on majas ka viis väikest saali. Seal on ooperis Oll orelisaal kammersaal black box, kus tehakse võimendusega üritusi. Ja siis põhiline sümfooniaorkestrite harjutussaal, kus on püütud saavutada igati elutingimusi, mis on suures saalis. Kuna kogu aeg peab üks kahest orkestrist, oleme harjutussaalis teine harjutama, peasaalis on loodud võimalikult head tingimused, muusikud saaksid töötada. Mul oli natuke võimalus ka lava taha vaadata ja tõesti tuli nagu väga liigutavalt meelde see, kuidas meie rahvusorkester võitleb oma võimaluste üle saada, harjutada oma töökohas, mitte kodus, kui see segab naabreid 100 inimlikul moel ümber riietuda ja pesta ennast peale kontserti. Seda kõike meie muusikutele võtavad aga Soome raadio sümfooniaorkestrile ja siis ka Helsingi linnaorkestri. Neil on mõlemal oma kompleks, kus nad puhkavad, kus nad riietuvad, kus nad harjutavad ja neil on seal isegi saun. Tegelikult olid need muusikud ka tohutult õnnelikud, sest neil ei ole kunagi olnud samuti midagi sellist. Et akustika oli see kõige olulisem asi, mida soomlased ootasid, kartsid, lootsid ja vajasid. Ja nad rääkisid, et võib-olla esimest korda Nad kuulsid, kuidas teine muusik mängib su kõrval, sest et varem ei olnud seda võimalust kogeda. Ja peale avakontserti, kus üks selline suur peateos oli Stravinski kevadpühitsus ütles Helsingin Sanomat ajakirjanik, et esmakordselt kuulis ta seal käike ja liine, mis seal olid, mida varem ei kuulnud. Kuna akustika lihtsalt ei võimaldanud seda. Millised võimalused on seal tööks Soome klassikaraadio kolleegidele? Oi, nende võimalusi võis ka imetleda, nii-öelda hämmastavalt head saatejuhi stuudio on praktiliselt lava kõrval ja tehnikutel on väga head võimalused, loomulikult on kogu tehnika uus, ma ei räägigi siin pulk teistest või või ventilatsioonist, mida meie nagu tahaksime saada oma stuudiosse. Ja sinna majja on sisseehitatud kohe selline nagu avatud koridor, kuhu sõidavad televisiooni need suured bussid sisse. Et nad on nagu majas sees, kui nad teevad tööd ja neil on ka kohalikud telestuudiot ka juures. Ja mis mulle eriti nagu pakkus suurt huvi on see, et üleis raadioraadiol on seal kuus veebikaamerat. Ei, ta saavad praktiliselt kõigist oma raadioülekannetest näidata korralikku veebipilti mitte ühe kaameraga, vaid kuuega. Ja tegelikult peaks see hoone siis kontserdipaiga kõrval muutuma ka Soome muusikaelu keskuseks. See oligi üks teema, mida arutati sellel seminaril koos välismaa ajakirjanikega, et hoone peab olema väga avatud, kuna ta on niivõrd kallis, selle hoone ehitamiseks kulus 160 miljonit eurot. Ja väga palju mõeldud just nimelt sellele, et oleks publikul mugav, et mai tea trepiastmetest kuni istmete nii välja või ka sellele, kuidas, kuidas laval on olla. See saal on nagu kaasajal tehakse selline Areeniga saaled, publik istub ümberringi ja kõige keskele muusikud. Selliseid saale ehitati alates 60.-test 70.-test, kui Berliini filharmoonia oma uue maja sai. Selle ümber on palju olnud diskussiooni, et kas selline saal on klassikalise muusika jaoks parim. Aga seesama akustika ütlased saalis publik peab ka nägema, mida Meie keskses kontserdisaalis näiteks ei ole võimalik eriti igalt kohalt nagu näha. Ja publik peab nägema sugugi mitte ainult muusikuid, vaid ka iseendid ja 11 tunda sellist nagu ühist koosoleku tunnet ja ühist vaimustusetunnet. Tahtsin veel küsida selle piduliku avakontserdi kohta, kas saalis istujana tõesti tundus akustikat ka ka nii hea nagu, nagu siin eespool on räägitud oli küll, saali akustika oli väga-väga hea, ma istusin üsna keskel ja üsna keskmise kõrguse peal mitte la jalga ega maas. Ma kuulsin kõike ja miski nagu ei löönud nagu kärisema või lõhki, mida me kuuleme oma kontserdisaalis päris tihti. Kui läheb nagu väga suureks koosseisus või selliseks võimsaks teoseks. Sest avakontserdil esitati kõigepealt Finlandia ja loomulikult see oli väga liigutav, väga sümboolne. Aga see on ka väga selline tugev pala, ega sa ei ole mingi piano, eks ole. Ja kooriga täideti kõik vahekäigud, koor oli Sibeliuse akadeemia segakoor ja orkester koosnes siis kahe orkestri muusikutest ja seda dirigeeris Jukka-Pekka salastab. Ja kavas oli siis veel eraldi plokkidena mõlema orkestri esinemine nende peadirigendi juhatusel siis Johannes tuur, kords juhatas Helsingi linnaorkestrit ja Sakari Oramo oma Soome raadio sümfooniaorkestrit. Ja vahepeal oli siis Sibeliuse akadeemia üliõpilaste plokk, kus näidati erinevas saali paigas ja erinevate tüüpi muusikat. Isegi džässbänd oli laval oli koor ja mis kõige toredam oli 30 kaheliikmeline solistide ansambel ja vastutusrikkaid soolaseid mängisid kõige nooremat, nii et see oli hästi sümboolne ja õudselt ilus oli see tõesti, kuidas see kõlas. Ja mis puutub selle saali nagu tulevikku siis siin on palju lahtisi otsi ja soomlastele meeldib arutada küsimusi. Nad hea meelega arutlevad, millised on miinused ja millised on küsimärgid praegu nimelt meile, võib-olla on harjumatu see, et neile ka ilmselt, et see saal ei kuulu nagu kellelegi 100 protsenti ja kontserdihooaega tegelikult ei koordineeri keegi, seal puudub nagu selline nii-öelda soome kontsert, nagu meil on Eesti Kontsert kes meie saale opereerib. Orkestrid täidavad oma osa, siba, täidab oma osa aga umbes 130 õhtut aastas on saadaval. Et esialgu loomulikult soome enda kollektiivid väga palju esinevate uues saalis, aga kontserdisaali mänedžer, et on tegelikult ainult administratsioon, see on kümneliikmeline ja nad rendivad saali välja. Siit algavadki küsimärgid, et milline on siis nagu music ideoloog, loominguline poliitika või kunstiline poliitika. Et kes otsustab, kes selles saalis esineb ja kas ei ole nagu liiga vaba. Et kellel on raha, see saab üürida saali. Ja eks see paistab ka silma selle eest nagu hooajaplaanist, et nii-öelda suuri nimesid, keegi nagu ei pea sinna tooma. Et see on kõik jäänud nagu vabale turule. Praegu on teada, et veebruaris tulevad Viini Filharmoonikute Lorin Maaseliga esinema et just äsja leiti sponsor, kes selle võimalikuks teeb, et Viini Filharmoonikute olevat Põhjamaade tuurile esinenud ühtlasi ka Islandil. Seal oli kirjas, et ka Baltimaades, aga sellest ei ole kuulda olnud. Et, et see on nagu üks küsimus ja teine küsimus on see. See on väga suure ühise rikkusega toodetud avalik ruum, mida sinna kontserdisaali ümber praegu kujundatakse suuremat parki. Sinna tuleb uuslinna tänav, et Helsingi liiklus peab hakkama sealt käima mööda, et see on üks üks tore avalik ruum, mida inimesed saavad kasutada. On põhjanaabritelt, mida õppida. Aitäh. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Helsinki-music-idele avakontserdi salvestus kõlab klassikaraadio eetris 21.-le sepp novembril kell 19, null viis. Kui äsja rääkisime Helsinki Moziiki talu avamisest ja selle kontserdisaali suurepärasest akustikast siis heligaja järgmiseks külaliseks on Tallinna ülikoolid dotsent Avo-Rein Tereping ja me räägime akustikast ja Eesti kontserdisaalidest veidi teise nurga alt. Tere tulemast klassikaraadiosse kirja. Mida tegelikult tähendab akustika ja mis hetkel me nimetame seda heaks. See hea ja halb, see on ju sügavalt subjektiivne tunne, selline hinnanguline. Aga eks on jah, nagu sellised üldiselt heaks kiidetud normid või harjumus, mida pidada heaks ja see on pikkade aastatuhandete vältel kujunenud päris ammustel aegadel olid ju Roomas ja Kreekas olid amfiteatrit, kus olid siis sellised suured esinemised, mõned neist mahutasid kuni 10000, et pealtvaatajad ja huvitav oli see, et kõik nad kuulsid ja kõik nad nägid, siis ei olnud mingisuguseid helivõimendusseadmeid, see hea akustika siis ilmselt peakski olema midagi sellist, et see, kes on kontserti kuulamas või teatrit või mis iganes, et ta näeb ja kuuleb ja saab aru ja heli mõjub talle emotsionaalselt, et noh, kõik see, mis heliga kaasa käib, et see võiks olla nagu selline üldine hinnang, kui me räägime üldse heast akustikast. Millest akustika tekib ja kas see saab tekkida ka mitte kinnises ruumis? Päris kindlasti, kui räägime akustikast üldiselt, siis akustika ongi ju teaduse mõttes siis see osa, mis puudutab heli, levimist, helipeegeldusi, heli neeldumist ja kui me räägime lihtsalt sellisest akustikast, mis on näiteks tühjal põllul, siis seal heli üldse ei peegeldu mitte kusagilt. Kuulajani jõuab ainult see otse heli ja see tundub nagu üsna kuivana. Aga kui me räägime nüüd ikkagi muusika kontekstis akustikast, siis peetakse silmas seda, et, et pillid või orkester või inimhääl või siis ka näitleja või laulja kõlaksid loomulikult et neid oleks kuulda, et tekst ei läheks kaduma. Tihtipeale räägitakse ju veel, et vahel näiteks ruum kõmised niimoodi, et kui laulja seal esineb, siis helid on omavahel kuidagi segamini ja ei saa aru, mida ta laulab ja nii see on siis nagu selline väga laialt akustika kohta. Me ju teame tegelikult päris palju vanu kontserdisaale Euroopas, neis on väga hea akustika, kui paljud tegelikult saab mõelda ette, missugune see kontserdisaali akustika lõpuks välja tuleb. No küllap ammustel aegadel kujunes asi alguses ehk juhuslikult, aga pärast hakati märkama, et on mingid seaduspärasused ja tänapäeval on loomulikult akustikaga väga sügav teadus, niisugune, kus on võimalik, kui eelnevalt välja arvutada, leida sobivad materjalid saali jaoks ja panna siis. On kõlama koos esinejaga, sest tegelikult ju see, kes saalis kuulab, ta ei kuula ju kontserti või pilli niimoodi, nagu seal midagi ümber ei oleks, seal on ümberseinad, helipeegeldused mingisugune järelkaja on igal ruumil ja see, mida siis kuulaja kuulab, ongi see kõik OK. Et heal kontserdil lisaks sellele, et on hea orkester, lisandub ka see, et see orkester mängib hea akustikaga ruumis ja vot siis on võimalik saada tõesti seda tõelist naudingut. Aga neid erinevaid saale, Jon, ehitatud üsna palju ja kogemuslikult on tekkinud juba vanadest aegadest mingid sellised normid, et kus kohas, millises ruumis teatud asjad hästi kõlavad. Kui me rääkisime siin äsja Helsingi mu siiki talastid, siis seal on kasutatud puitu näiteks põranda katmisel ja seintel, et, et on mingisugused kindlad materjalid või vormid, mida silmas pidades võib eeldada, et akustika saab olema hea. Ei saa öelda niimoodi, et peaks kasutama ainult puitu või kui vaadata näiteks Helsingi rahvusooperit, siis seal on ehk isegi vähem kui betooni, aga ometi ooperid kõlavad seal täiesti suurepäraselt, nii et see, kes akustiliselt seda ruumi projekteerib, see peab hästi tundma materjalide omadusi. Erinevad materjalid peegeldavad erinevalt helisid erinevate sagedustega helisid, erinevad materjalid neelavad neid täiesti isemoodi. Ja noh siis neid materjale ehmati kombineeritakse, nii et see nüüd, et on puidust või männipuidust, näiteks see Helsingi uus kontserdimaja Ka ilmselt teistsuguseid materjale, et see on kõik selles akustilise projekteerimise tulemused mõeldakse enne valmis, mitte nii, et tehakse valmis ja siis vaadatakse, kuidas asi on. Paljude kontserdisaalide puhul seda on ka Eestis olnud, et on projekteeritud, valmis ehitatud ja pärast siis veidikese midagi seal täpsustatud, kas või noh, mis on tüüpiline kusagile pannakse mingi kujunduselemendi taha näiteks summutavad materjali juurde või, või midagi taolist, aga üldiselt projekteeritakse enne valmis. No siinkohal võikski rääkida natukene ka Eesti kontserdipaikades, te olete tegelenud kolme ooperifestivalipaiga omavahelise võrdlusega, millest siis tegelikult jutt? Jutt võiks olla, kui me räägime nüüd nendest samadest suurtest suvistest muusikasündmustest, siis on kindlasti Birgitta festival kindlasti Saaremaa ooperifestival ja suhteliselt uue esituskohana on siis Noblessneri valukoda. No kui rääkida ruumi akustikast ainult ilma igasuguste tehniliste seadmeteta, siis ütleme, Noblessneri valukoda tundub olema täiesti ideaalne koht selliste suuremate vormide esitamiseks, nagu siin viimati Parcifol oli, seal ei kasutatud absoluutselt mitte mingisugust elektroonset seadet, et kogu selle helitoetuseks ja see kõlas seal lihtsalt vaimustavalt. Orkester oli puhas, läbipaistev, loomulikult see sõltub ja orkestrist lauljad olid hästi kuulda, midagi ei olnud, liiga tekst oli arusaadav, järelikult siis selle ruumi järelkaja oli päri jaoks täiesti sobiv. Loomulikult, kust see hea akustika tuleb, et seal on küllaldaselt peegeldavaid pindu, aga samas on seal ka üsna palju ebatasasusi, mis heli hajutavad. Nii et seal ei teki sellist nagu ühel sagedusel Antsi. Ja kui publik on saalis, siis publik aitab ka neid liigseid resonantse summutada. Et täiesti juhuslikult onu selle ruumi akustika just selline, mis sobib. Birgitta puhul tuleb aga öelda seda, et Birgitta vanade müüride akustilisi omadusi minu teada põhjalikult ei olegi mõõdetud, aga seal on üks pidev mürafoon, mis üsna tugevasti segab. See müra on selline madalatooniline müdin ja see müdin maskeerib kõrgemaid selliseid suurepäraselt, mürafoon on kusagil 49 detsibelli ringis, noh ütleks nii, et sümfooniaorkester, kui ta pianishima mängib, siis sageli kontserdisaalis on see helitase 40 detsibelli. Nii et selliseid vaikseid kohti ilma igasuguste abiseadmeteta tundub, et Pirita kloostri varemetes ei saagi esitada. Et ta on kogu aeg olnud helivõimendusseadmete ka ja ma ei ütleks, et see on just kõige parem Saaremaa ooperifestivalil, seal on heliseadmeid kasutatud sedavõrd minimaalselt, et sageli ei olegi märgata, et nad üldse on mängus ja mulle tundub küll heli oluliselt parem. See sõltub mitte niivõrd, jällegi ei saa kõik ajada helirežissööri süüks, vaid tellija ütleb näiteks, peab olema selline helitase saalis ja, ja muud sellised asjad. Ja noh, kui nüüd siia veel juurde panna Nokia kontserdimaja siis Nokia kontserdimaja ongi üks nendest uuele vahel ehitatud kontserdikohtadest kus on kasutatud tehnilisi vahendeid ja tegelikult see saal on, on äärmiselt paindlik. Mida need tehnilised vahendid või need akustikat toetavad vahendid üldse tähendavad? Kas on nüüd see ja mida ma näen siin ka selle Helsingi äsja avatud kontserdimaja pildil et suurtes saalides kipub olema nõnda, et see saal on liiga sumbunud selles mõttes, et helipeegeldusi on liiga vähe heli sumbubliga kiiresti ja ütleme siis näiteks sümfooniaorkestri puhul või siis ka ooperi puhul seal on mingisugune teatud järelkaja aeg, mida siis peetakse soovitavaks, mis teeb heli värvikamaks elavamaks ja seda siis nende tehniliste vahenditega, nendes suurtes saalides on võimalik luua juurde ja, ja ka muuta. Ja kusjuures nõnda, et isegi terava kõrvaga kuulaja ei saanud kuidagi aru, et seal on mingid elektrilised seadmed juures. Tundub, et saal ongi selline hea et seal kõlavad kõik vormid hästi, juhul kui helipuldis on inimene, kes oskab seda asja seada. Aga rääkides meie traditsioonilistest kontserdipaikadest, näiteks Estonia kontserdisaal, mille akustika, et tegelikult on ju ka kiidetud Estonia kontserdisaali on üsna põhjalikult ka mõõdetud akustilisi omadusi ja tõepoolest Estonia kontserdisaalis Sul on klassikalise muusika jaoks Eestis üks parimaid saale ja see on ka tehtud selliste klassikaliste Khanonit järgi, seal on sambad, mis hajutavad ja samal ajal peegeldavad heli. Seal on üsna palju selliseid elemente, mille tõttu saalis ei teki mingisugust ühel sagedusel nagu esiletungivat heli näiteks mõnes tehase tsehhis või mõnes tühjas ruumis. On nagu tunda, et mingisugune ühel sagedusel on mingisugune kõmin, niipea kui inimene häält teeb või orkester häält teeb. Estonia kontserdisaalis seda ei ole. Tõenäoliselt see võiks olla peaaegu et etaloniks siin eesti tingimustes. Kuidas te hindate näiteks Pärnu kontserdimaja, jõhvi, kontserdimaja ja Vanemuise kontserdimaja? Ma pean ütlema, et Jõhvi ja Pärnu kontserdimajade akustilise projekteerimise juures oli meie tuntud akustik Linda madalik ja, ja see tulemus on tõepoolest üsna hea, aga noh, Jõhvi ja Pärnu muidugi erinevad mõnevõrra oma ehituse poolest Pärnus on küllalt palju betoonpindu ja seetõttu madalate sageduste osa on Pärnus ütleme akustiliselt oli seda üsna lihtne teha, jõhvis saavutati ka väga hea tulemus, aga seal oli just nende madalate sagedustega veidi rohkem vaeva. Tundub, et Vanemuise kontserdisaali akustika ei ole just kõige parema spetsialisti käest tellitud, tundub nõnda, madalad sagedused on seal iga neelatud või liiga vähe on neid, kuna seinad neid neelavad, aga ma ei saa öelda, et Vanemuise akustika oleks väga halb või midagi taolist, lihtsalt võrreldes jõhvia Pärnuga on seal teatud iseärasused. Tegelikult akustiline ümbrus ei pea neid sagedusi võimendama, aga hea on see, kui ruumi pinnad teatud viisil peegeldavad nii madalaid kui kõrgeid sagedusi. Sagedamini on häda selles just et kõrged sagedused kipuvad liigselt neelduma ja tegelikult kõrged sagedused sooviksid ka selliseid siledaid pindu igasugused ebatasasused, noh nagu stuudios on perforeeritud seinad neelavad üsna tugevasti ennekõike kõrgemaid sagedusi, nii et tihtipeale on probleem pigem selles, et madalat sageduse nulliga esile tõstetud Tegelikult on ju Estonia kontserdisaal teinud läbi ka ühe suure muutumise, et kas te veel mäletate seda endist akustikat ja praegust akustikat. Minu teada selle remondi käigus võeti arvesse neid märkusi, mida Linda madalik ja Helmut Oruvee mõlemad, et neid soovitusi, mis anti, nii et tundub, et pärast asi küll halvemaks ei läinud, pigem paremaks. Kui akustikud kontserdisaali hakkavad projekteerima, kas nad siis peavad lähtuma ka sellest, et iga kuulaja jaoks tuleb heli sarnaselt? No iga kuulaja jaoks päris sarnaselt ei saa tulla, sellepärast et sõltuvalt istekohast ju peabki mulje olema veidikese erinev. Kui kuulaja istub esimeses reas näiteks esimestes ridades, siis ta kuuleb ju suurepäraselt viiulipoogna kahinat mida viimastes ridades ilmselt sinna ei jõua, aga see on täiesti loomulik ja kui oleks nõnda sõltumata istekohast, kõik kuulajad kuuleksid täpselt ühesugust heli. See oleks nagu mõnevõrra ebaloomulik ja ilmselt kui paluda eksperthinnanguid, siis inimesed ei peaks seda kõige paremaks, sest kui inimene istub kontserdil, siis ta mitte ainult ei kuula, vaid ta vaatab ja kui ta ja näeb, et orkester on kusagil kaugel, aga heli kõlab otsekui nagu oleks ta mul siin päris kõrval. Noh, see on ebaloomulik, sihuke visuaalne ja kõrvapoolt tajutav kujund ei sobi omavahel ja see häirib. Kõigile kuulajale teada omadus, et kui kontserdisaali publikut täis akustika on ikkagi hoopis teistsugune kui tühjale kontserdisaalile. Kas akustikud peaksid siis silmas pidama seda, et kontserdisaal ongi enamasti publikut täis? Tavaliselt selle arvestusega ju kontserdisaalide projektid ju tehaksegi. Et vaevalt, et need suured kontserdid toimuvad siis sellisel viisil, et 20 30 inimest on saalis ja tegelikult ju istekohad. Ta on ise ka suhteliselt pehmest materjalist, nii et kui sinna ka publik istub, siis väga suurtes piirides saali akustika siiski ei muutu kuigivõrd küll jah, aga mitte väga palju. Pigem on siis see, et kui publik on saalis, siis on seal see taustamüra veidikese kõrgem. Aga kui palju võivad kontserdisaali ehitusmaterjalid muutuda, ajas ta ja kui palju see võiks mõjutada akustikat. Tavaliselt kasutatakse siiski selliseid materjale, mis, mis ajas oluliselt ei muutu, ehkki väidetakse küll nõnda. Puidu akustilised omadused muutuvad küll mõnevõrra ja Stradivariuse viiuleid ju valmistati väidetavasti puidust, mis oli kaega merevees olnud vanade laevade kered. Ühesõnaga see puit oli nagu täiesti surnud, et omadused enam ei muutunud, aga, aga need muutused üldiselt ei ole küll sedavõrd suured, et tavakuulaja võiks seda kuidagiviisi eristada. Aitäh Avo-Rein Tereping, siia klassikaraadiosse tulemast ja akustikat. Ka teemadel rääkimast. Selline oli kolmandas tembri hiligaja saade. Kaastööd tegid Mirje Mändla. Maarja kindel? Jah, meelejevas käibelt saate teostasid operaatorid Katrin maadik ja Helle Paas ning toimetaja Annika Kuuda. Aitäh kuulamast. Sülgaja muusika, uudised muusikauudised. Üheksa null 500 korda kell 15, null viis internetis teile sobival ajal teile sobival ajal.