Tere, mina olen Jüri Kuuskemaa ja mul saab olema au neljapäeval kell üheksa klassikaraadios, rääkida natukene Tallinna ajalooilust ja valust. Ono, Tallinn. Toomkooli hiilgus ja viletsuses. Üheksas august on teatavasti Neitsi Maarja sündimise päev. Rahvakalendris ussimaarjapäev ja meie Eesti Evangeelse Luteri kiriku konsistooriumi tähistab seda päeva järjekordsete toom päevadega mis on muidugi aja valikult väga kohane, sest on ju meie toomkirik pühendatud Neitsi Maarjale. Nii nagu kogu Eestimaa on kiriklikult ju meil maarjamaa. Sellega seoses toimub ka Toomkirikus konverents just nimelt maarjapäeval, mil üks ettekanne. Peab käsitlema toomkooli ja selle ajalugu. Kuna selle ettekande aeg on ainult 20 kuni 30 minutit siis ma kasutan selle ettekande jaoks kogutud materjali täna teie jaoks head klassikaraadiokuulajad. Natukene põhjalikumalt rääkida sellest sinisest toomkoolist, kui konverentsil võimalus avaneb. Olgu öeldud, et ajule mälu säilub tihtipeale kohanimedes märksa kauem kui Nendele paikadele nime andnud institutsioonid. No üks omamoodi drastiline näide on vast selles, et meil Tallinnas vanalinnas on olemas näiteks sauna tänav kuid saunad avalikud suleti seal juba 1530. aastal. Kuid tänav kannab siiani sauna tänavanime. Niisamuti on ka Toompeal oleva Toom-Koolitänavaga ja Toom-Rüütli tänavaga ning Rüütli tänava kallinnas. Rüütleid pole meil enam ammu toomkooli kuid nimede püsivad. Kuidas selle nime saamise ja selle tekkimisega on kõige vanem meieni jõudnud ürik on kolmandast jaanuarist 1319 milles meie tookordne maaisand, Taani kuningas Erik Mendved kinnitas oma Wordinburgi lossi stanis apostel ja evangelist Johannese talvepäeval. Tallinnat toomkapiitli kooli pidamise privileegi ja seal sõnastus on muide niisugune, et kes Tallinna rüütlitest kodanikest oma poja mujale kooli saadab, peab maksma 10 marka trahvi, millest neli läheb Tallinna lossi jaoks. Kolm läheb linnamüüri tarbeks ja kolm läheb kooli ehituse edendamiseks. Tõsi küll, aegade keerises on tolleaegse ja kahjuks tükk aega hilisema toomkooliga seotud pärgamendipaberid ära põlenud või hävinud enamasti just 1684. aasta Toompea suur tulekahjus, mil põles maaga senine toomkoolihoone mille asemele ehitati 1691 uus maja, kus praegu on meie konservatooriumi lavakunstikateeder sees. Seal oli vana toomkool, aga millal ta sinna tekkis? See on täiesti problemaatiline, sest tekkinud kirikuõiguse kohaselt, kui kuskil moodustati piiskopkond, siis moodustati selle juhtimiseks katoom kapiitel piiskopliku nõukogu, millesse kuulus 12 liiget. Sealhulgas oli ka muide kellalööja isegi alguses ja ökonoom, kes majandusasjade eest hoolitses, kuid tingimata oliga skollastikus. Koolmeister, kelle esmased ülesanded olid pidada piiskopkonna protokolle, kirjavahetust ja teisalt, et otsida ja leida ja õpetada neid noori keda võiks ette valmistada preestri elukutse jaoks. Kuivõrd aga alati on ilmikuid, kes tahavad, et nende pojad ei saaks mitte vaimulikuks, vaid tegevaks mingil ilmalikul erialal ja vajavad ikka ka kirjaoskust ja rehkendamise oskust ning üldse ka teadmisi kiriklikust, liturgiast, mis kuulus omaaegse inimese elulaadi juurde elementaarse kaasosana, siis kõige selle jaoks oli vaja koole, kus Antiga ilmalikeks jäävatele poistele ja tüdrukutele haridust. Ja võib arvata, et Tallinnas see juhtus peatselt pärast 1200 neljakümnendat aastat mil pühitseti Neitsi Maarjat, toomkirik ja toomkapiitli muidugi oli olemas juba varem, kuid ja seda, kuidas see oli nüüd õpetamisega. Ja mis puutub asukohta, siis piiskop dispärast orduvendade putši 1233. aastal üle dominikaani munkade esialgsed valdused mis jäävad praeguse kiriku platsi, lõunaküljele, konsistooriumi hoonest kuni konservatooriumi õppehooneni ja hõlmavad ka toomkiriku enda, sest dominiiklased hakkasin oma kloostrikirikut ehitama praeguse toomkiriku kooriruumi kohal. Nii et seal pidi see tegevusala olema. Aga selleks, et head kuulajate aimaksite, nagu seda Toom-Koolikaalukust. Ma võtaksin Te lugeda teile mõningate õpilaste nimesid, kes on toomkooli kasvandikud olnud. Sest kuigi toomkool suleti 1939 sügisel seoses baltisakslastega rasumisega kui nad ei tahtnud Saksamaale, kui nad ei tahtnud punaarmee poolt Siberisse saada, viidud siis emigrandid baltlased on koostanud pärast sõda ühe huvitava loetelu. 100 nimekamad Tallinna toomkooli kasvandikud. See on küll masinakirjas ja akadeemilises raamatukogus ja kui ma seda vaatasin, siis pean tunnistama, et küllaltki palju oli neid kohalikke provintsi poliitikuid kes olid eriti olulised muidugi kohaliku Eestimaa rüütelkonna seisukohalt terve hulk perekonnapeamehi mis näitas siinses kubermangus nagu maksimaalselt karjääri, kuid osa nendest lõpetanutest on olulised ka maailma jaoks osa, aga ka puht Eesti jaoks. Ja nii näiteks nimetaksin tulevast pastorit Eduard orentsid, kes avaldas 1843. aastal eesti keele grammatika ning üks vene algupäraga baltisaksa aadlik Roman fon. Andropov oli Estonia seltsi kaasatud ja nii et toetas eesti rahvuslikke püüdlusi ning oli ühtlasi ka Eesti esimese üldlaulupeo korralduskomisjonis. Mis võib tunduda üllatav. Sest eks ole, et rahvuslik ärkamine ja oli ju haua kaevajaks Baltiaadlile ning ka Eestimaa rüütelkonna olen. Kuid nii või teisiti, Nende sinaste balti aadlike seas on olnud ju nii hästi need, kes suhtusid põlglikult ja üleolevalt eestlusse ja leidsid, et nad on kohased ainult füüsiliseks tööks ja kultuurikandjaks saab olla ainult saksa vähemus. Kuigi vahe kilungina olgu märgitud, et näiteks Karl Ernst von pöör kuulus teadlane, bioloogia rajaja ja füsioloog on kirjutanud oma väitekirjas kui räpased, kasimata ja arenematud olid eestlased. Aga sellegipoolest jõudis ta meil, eks ole, nii ausambale kui ka Eesti kahe kroonisele, millest me nüüd küll oleme ilma jäänud. See on üks kõige tunnustatumaid baltisakslasi Eestist ja samas Hermann on Kaizarling, kes rajast armsustatis pärast Eestist emigreerumise tarkuse kooli, kes algaa samuti kahtles eestlase kultuuri kandvuses, teatas pärast vabadussõda. Ma olen kaasa elanud ühe natsiooni sünnile. Nüüd nendest nimedest tonkoli kasvandikest. Ma tõstaksin siin esile ka rüütelkonna peaministri Eduard von Dellingshausen ite kes oli viimane rüütelkonna peamees Ninge tões ja vaimus püüdles selle poole, et luua pärast vene revolutsiooni Balti hertsogkond preisi, printsi andrichi nii-öelda valitsemisel saksa keisririigi tiiva all ja selledolphantelliksuaalseni mälestused, mis väljendavad kogu selle baltisaksa rüütel kandade ideoloogiat. Ta on suurepäraselt väljendanud ka Eduard von Bellingshauseni mälestusteraamat Isamaa teenistuses. Muide, selles majas, mis oli ühe Eduard von Dellingshausen ehitatud ja, ja kust too viimane Eduard lahkus Saksamaale 1920 on praegu Vene saatkond, aadlipalee osa roosa valgega. Nüüd edasi läheme Johann von Shira aarde sukkantoon, prantsuse hugenotid pärinev suguvõsa, mille esimene esindaja tuli siia Moskvas 1790 millegagi. Aga see, Johan rajas näiteks Kunda tsemenditehase väga oluline mäetööstuse arengule ja rajas ka Rocca al Mare suvemõisa, kus praegu on meie vabaõhumuuseum ja nii edasi. Nüüd üks isik, kes ei kuulunud hadelkonda vaid pärindus kodanikkonnast olid Karl Martin, kes ooli rahvaga kooli õpetajate seminari direktor aastatel 1000 845009 74 mis oli Eestimaa rüütelkonna ka üks kiiduväärne ettevõtmine. Koolihariduse parandamiseks eestlaste seas tonkoline lõpetanud Paul Johansen, Taani Saksa-Eesti ajaloolane, kes on avaldanud väga palju kaalukaid teoseid nüüd kahtlemata ülemaailmselt kõige kuulsam toomkooli lõpetanute seas on vast Adam Johann von Krusenstern admirali saanu, kelle juhtimisel toimus esimene reis ümber maailma vene lipu all purjetanud Nadežda ehk lootus. Kuid siin on ka näiteks kruusesternidest veel üks meie meditsiiniajalukku läinud on Gottfried von Krusenstern, kes rajas privaatkliiniku Haapsalus, mis samuti nagu Hunjaski propageeris mudaravi positiivseid omadusi ning aitas kaasa haapsalu. Kuulsuse kasvule. On ka üks eestlane, kes on rahvusvaheliselt kõrge klassini jõudnud. Nimelt Ragnar Nurkse, kellest sai New Yorgis asuva Columbia Instituudi majandusteadlaste professor nüüd kunstnikest Gerhard von Rosen, maalikunstnik ning teadlastest ka veel üks roosanguid Victor fon, Rosen Teaduste Akadeemia akadeemik Peterburis orientalist ning selles samuses Peterburis Teaduste Akadeemia raamatukogus oli konservaatoriks Franz Anton Shif naerab, kellest on ka kumus portree Alt Me juhtivalt eesti kunstnikult. Peterburi akadeemik oli ka geoloog Friedrich Karl Schmidt ning toomkooli lõpetanud Ködord fontol. Samuti õige nimekas isik, kelle mälestus, kelles Annikovi maa otsimine, legendaarne on ju viinud, et isegi eraldi raamatu kirjutamiseni ning möödunud aastal käidi seal sõnnikovi maa reisijälgedel. Ning üks Tartust kaasas olnud doktor, kes seal reisil surid, maeti ümber sobivasse kohta. Nüüd Duncoli kasvandikest veel mõned nimed, Helmut Vaisse, kes oli muidugi rohkem tuntud siiski saksa ringkondades, enne seda muidugi teadsid teda kõik juhtivad eestlasedki. Ta oli nimelt Saksa kultuuromavalitsuse president mis Eesti seadustega loodi, eks ole, 1925. aastal, mil kõik rahvusvähemused, kellel oli üle 4000 liikme, võisid pidada oma emakeelseid, koole, kultuuriühinguid ja nii edasi riigi toetusel. Calvin Kler, maalikunstnik, nimekas akvarell-ist, Richard von Wistinghausen paneb mind imestama. Me teame saadikut Henning von Wistinghausen ning tema kaupmeestest raharadest, esivanemaid, kus Richard osutub olevat olnud helilooja, mis minu jaoks on üllatus ja üks Eesti vabadusvõitlusse oma jälje jätnud baltisaksa aadlimees Anton kooli kasvandikest Söödi fon Manteuffelil arst, kirurgiaprofessor, kes oli esimese maailmasõja ajal Vene Punase Risti šeff loodearmees. Aga Eestis oli ta meditsiiniteenistuse kindralmajor, kes autasustati ka vabadusristi esimese järgu teise klassi vabadusi tähega. Ja olgu öeldud, et see esimene maailmas sõda ja Eesti vabadussõda läks ka toomkooli osaltaatlikest baltisakslastele, osalt aga kodanikest sakslastele üsna palju maksma. Sest nagu näitab kokkuvõte aastatest 1906 kuni 22 toomkooli õpilastest oli langenud 19 sõjas osalt ka muidugi esimese ilmasõja rinnetel, seitse olid tapetud, kuus kadunud ning muidu oli surnud 69, siis on siis 93 inimest. See on ligi üheksa protsenti toonastest toomkooli õpilastest, keda oli selles ajavahemikus 1043 aga teeme nüüd ühe väikese muusikalise pausi, enne kui minna toomkooli nii-öelda raskete tekkimisaegade juurde. Nüüd vaadake, see Eerik-men Vedi privileeg aastast 1319 kinnitas seda, et oli tekkinud juba võistlevad koolid alllinnas sest kodanikud Te ei tahtnud, et nende pojad käivad Toompeal, kuhu oli raske ligi pääseda ja kus oli nendel kodanike poegadel mõnikord tülikas suhelda ja olla klassivendadeks aadli noorukitele, kes olid mõnikord võrdlemisi ülbed ja mis põhjustas tülisid nii et too on toomkool, ei jõudnud dokumentides mis on säilinud mitega vahetult kooli dokumentide asjus, vaid linnadokumentides ja Vatikani dokumentides, mis on seotud Tallinna linna ja Toom-Kooli toomkapiitli tülidega. Seoses selle võitlusega, et Tallinna linn tahtis rajada oma linna kooli ja neid katseid ilmselt oli siis juba enne 1300 üheksateistkümnendat aastat kuigi muidugi üks kooliliik õpetuse liikolmis aadliomaseks jäi kuni lõpuni oli see osalt noori poisse ja tüdrukuid ei saadetudki alguses kooli enne kümnendat eluaastat, vaid kutsuti koduõpetajaid ja mõnikord koduõpetajaid kutsuti isegi niihästi keelte õpetamiseks, näiteks umbkeelne venelanna või prantslanna kuvernandiks või näiteks Ale vääna andekale joonistan Otto Magnus tackelbergile kutsuti Saksamaalt isegi maalikunstnik kodus õpetajaid õpetust andma. Kuid loomulikult kõik ei saanud seda lubada endale koduõpet. Ja selle tõttu ikkagi avalikud koolid olid äärmiselt olulised ja muidugi, miks toomkool võitles linna kooli vastu, asi oli selles, et õpilaste vanemad maksid koolile kooliraha, kooli oli tasuline ja see oli ka sissetuleku allikas ning see oli üks täiendav põhjusi, miks toomkapiitli väga ägedalt. Ta võitles linna kooli rajamise vastu kes sinna Tartu piiskopi ja teiste linnade esindajaid kiriku inimesi teatades näiteks, et Tallinna linnal on seni vähemeistreid, kes koolikunstide järele janunevad elanikke lapsi suudaksid aidata. Eeskätt muidugi, nagu toona väideti, et nii-öelda triviaal kooli raames grammatika kirjutamine, lugemine, sõna avaldamine nii kirjas kui kõnes ja meenutaksin, et see kooliintriig hakkas siiski lahenema Tallinna linna kasuks. Ning seitsmeteistkümnel juulil 1420 nelja andis paavst Martin viies Roomas välja bulla Tallinna linna kasuks, lubades avada linnakooli ühe linna kiriku juures. Kuid toomkapitaliga puikles ja Tartu piiskop Dietrich juhtimisel anti siis järgmisel aastal vastulöök ja veel Valgas linnade päeval jaanuaris 1426 seda asja veel arutati. Kuid selles suures vastastikuses kraaklemisesson. Kui Tallinna delegatsioon oli Vatikanis käinud, siis paavst Martin otsustas asja niimoodi esimiste toomkooli, õpetajaid, Pythomskolastikut, kellest me nimed jame Anzori Henning Beckman. Ja temale määras paavst karistuseks igavese vaikimise. Selle tõttu toeta oli demagoogilised ja valelikult esitanud Tallinna linna vastu süüdistusi toomkooli kasuks, nii et kahjuks Jaan Toomkooli esimene õpetaja ei oma head kuulsust. Aga hilisemal ajal muidugi, kuna nende sõdade ja põlengute tõttu dokumendid on hävinud, siis õigupoolest jah, esimene toomkooli tor kelle kohta nimeliselt andmeid on alles aastast 1594. Ja temal on väga kuulus perekonnanimi, see on siis Joachim Penkendarf Saksamaalt. Hiljem tõusis Penkendurfide suguvõsa vene võimu ajal tähelepanu objektiks ja eks ole, Aleksander grafenkendorf sai krahvid tiitli, Nikolai esimeselt oli tema isikliku kantselei jaga sandarmeerial pealikuks. Aga see Joachim Penkendorfoli tulnud Saksamaalt, nii et ta oli vist esimene, kes sellest suguvõsast siin meie mail kanda kinnitas. Osa neist tegutses ka Riias ja Tallinnas on muide kohtu tänav kuus ühel majal uksel Penkendorfide vapp. Aga kui see toomkool rajati ju katoliikliku ajastul siis vahepeal tahmas reformatsioon, mis alllinnas leidis aset 1500. 24. aasta sügisel. Aga Toompeal piiskop jäi ikkagi katoliiklikuks, nii et Toompeal mindi luterlastel üle alles 1561. aastal, mis põhjustas Kapussuri ideoloogilisi segadusi koolis ja kooliasjanduse korraldamisel, mille puhul juba nendel aegadel hakati leidma, tuleb kokku toomkool, peab ta õpilastele andma aimu kristlikust eluviisist ja germaani häälestusest. Sest et kinnitada nende õhukese saksakeelse ülemkihi nisu, sest eneseteadvust. Ja samal ajal oli niimoodi, et kui nüüd all oli juba linn, oli reformeeritud, luterlik üleval aga veel katoliiklik, kusjuures küll Volter fon, Klettenberg, ordumeister oli 1525. aastal kinnitanud kaardlikul usuvabaduse, et kes tahab, see võib olla katoliiklane edasi, kes ei taha, võib luterlastesse minna, ilmasin teda, rüütelkond karistaks ja, ja ordu. Kuid siin, kui nüüd meil esimene oli, ütleks luterlikku piiskop funktsiooni täitja Heinrich Pokk, selle portree te võite näha Nigulistes selle, sina seal Püha Risti altaril. Tookord nimetati teda super intendendiks, siis tema muide pani ka südamele Mihkli kloostrile, mis veel oli jätkanud tegevust tõesti katoliku kloostri raames. Neitsite klooster peab tegelema ka noorte neidude harimisega, nii et nii email panema aluste tütarlaste koolitamisele. Aga linnakool jah, tegi läbi luterlikku reformi 1550. aastal ja selles mõttes oli ta tubli, et sel ajal leidis linn stipendiumiga vaestel eesti koolipoistele nende saatmiseks Saksamaa ülikoolidesse toomkirikust aga ei ole mingeid andmeid selle aja kohta. Paberid on ära põlenud ning arvatakse, et seoses nüüd Poola Rootsi sõjaga, mis algas 1600 ja laastas maad, toomkirik oli sunnitud selle kooli hoopiski sulgema ning avati ta uuesti 1613. Ja siis sai üks kohalik mees Martin Frinter rektoriks. Ning tal oli ka üks kolleeg, nii et see kool ei saanud kuigi suur olla. Ta tegutses seega kahe õpetajaga. Ja alles 1627, kui Poola Rootsi sõjad olid jõudnud lõpuni võeti ametisse ka Kantor, kes õpetas laulu ja muusikat ja need kantoreid millegipärast huvitaval kombel olid enamasti kas Rootsist või Soomest. Ja nüüd, kui toimus selsamal ajal 1627, algas piiskop Johan Runbekiiuse viisi situatsioon Eestisse koos kolme abilisega siis on toomkooli kohta 23.-st juulist 1627 selline kurb protokoll vana ja lagunenud puumaja 22 korda 20 jalga. Rektor Heinrich partoliinusse. Palk 114 riigitaalrid, mille maksab kroonu pluss maatükk, milleta saab 40 riigi taldrikut. Ja igalt poisilt saab ta ka ühe riigitaal rind. Esimeses klassis on seitse õpilast, kellest käib ainult kolm kohal. Tonatistid eksamil käis kaheksa ABC taane neid, kes õpivad alles lugema ja kirjutama. See on siis eelklass. Toomkooli võeti ainult need, kes lugeli kirjustele juba Oskest neid oli 14 ja õpilased olid mitteaadlist vaid hoopiski vaesemad Nendest kihtidest. Ning koolil puudus oma pitsat, mis näitab ka prestiiži madrust. Ning üks meie jaoks üllatav seik, mida mainitakse, et kartseriks oli kamber kiriku õuel ja see puust maja lagunenud 1627. aastal paiknes kiriku platsil ja toomkoolinurgal kus on praegu, eks ole see näitekunstikateeder sees. Nüüd võeti vastu 17 sajandi ka uus kooliseadus 34-st punktist ja koolikord oli lihtsalt kokkuvõtlikult rääkides. Tunnid algasid suvel kell kuus talvel kell seitse kestsid kuni 12-ni, kõigepealt lauldi siis loetajate lõikate kismusest. Palve saksa keeles ja üks ladina keeles. Ja tundide lõpus loeti ette lõik piiblist ja lauldi. Ja vanemates klassides trahvid dissaksa keeles kõnelemise eest sest toona oli rahvusvahelist suhtlemist teaduse keeleks, kirikukeeleks ladina keelt ja seletatud lapsed õpetati välja ladina keelt rääkima, mille järel õppetöö läks üle ladina keelele valdavalt eks ole. Ja üks punkt on ka kummastav meile tänapäeval toomkooli korrapidaja pidigi vitsad valmis lõikama õpetajale andma, sest sellel oli vaja ju aeg-ajalt ka õpilastele üle annetajatele ja ja saamatutele kere peale anda. Kool teenis natuke lisa seeläbi, et koolipoisid käisid ka matuserong käikudes, kui mõnda toredat riklastaarliku maeti sellest kõigile neile maksti midagi. Nüüd kui tekkis gümnaasium, on 1631. aastal Tallinna, kuigi oli soovitanud Gustav Adolf juba ülikool avada, siis alguses pidasid seda koos rüütelkond ja Tallinna linn, kuid 1651 rüütelkond loobus gümnaasiumis osalemast. Kristiinal tuli kätte saanud kloostri varasemad kloostri mõisad kui metsa ja Nabala selle kooli toomkool jällegi ainukene aadlikool, kusjuures sinna siiski sattus ka palju vaesematest kihtidest pärinevaid lapsi. Nüüd on parim aeg toomkoolile. Seitsmeteistkümnel sajandil oli vast siis, kui piiskopiks oli Joachim yhe ring ja siis õpetati seal muidugi klassikalisi keeli, lisaks ladina keelele veidi ka kreeka ja heebrea keelt. Kuid 1655. aastal otsustas toomkapiitli sinod, et toomkoolis peab olema ka saksa keele õpetaja. Ja Rootsi ajal jäi toomkool siiski vaid triviaal kooliks, kui samal ajal, kui Tallinna gümnaasium valmistas ette ülikooli astumiseks nii et toomkool oli võrreldav Tallinna linnakooliga mille tase nojah, ei olnud piisav, et sellele tänu võiks astuda ülikooli. Kuid edasi kujunes niimoodi, näiteks, et 1654. aastal rektori palk oli 300, riigi taolid. Kondrektori Kantor said 100 riigidaarlitlus teravilja. Ja muide 1006 95 on mainitud ka väike veini rahastes, kuid on ka mainitud, et 1006 78 oli toomkoolihoone jälle parajasti lagunenud. Ja peale 1684 põles uuesti hoopiski maad, 91 ehitati uuesti üles, nüüd oli näljahäda ja põhjasõda. Ja 1710 oli siis niisugune pilt, et kõik õpetajad olidki nälga surnud. Hoone oli laatsaretis tehtud ning 1724 oli selle järelkajana veel koolimajja majutatud 700 Vene sõdurit kuid seal elas siiski Kantor ning oli üksainukene endine Rootsi sõdur kelle teadmiste tase tunnistati viletsaks, kuid kellel oli kuus kuni seitse õpilast. Nüüd rektoriks sai põhjasõjale lõppedes Johann Jacob Braisse ning 1727, kuna Peeter esimene oli andnud pestima rüütlilkonnale tagasi. Nende mõisad oli elavnemine majanduses ja toomkoolis oli juba palju õpilasi. Nii et on muide protokolliraamatut selles põhjas järgsest ajast on säilinud nii, et 40 aasta jooksul 1725 kuni 65 oli toomkoolis juba läbi käinud 879 õpilast. Õpetati religioon tooni saksa, ladina, heebrea, kreeka ja prantsuse keelt ning järk-järgult hakatud tee heebrea kreeka keelest loobuma prantsuse keele kasuks sest see oli toona diplomaatia ja õukonnakeelt nüüd ajalugu, geograafia, sõna-, kunst, poeesia, loogika, antropoloogia, looduslugu, geomeetria, aritmeetika, füüsika, astronoomia ning ka tsiviilehitus ja genealoogia, mis kuulus aadli juurde. Nii et 1733 oli seal juba viis õpetajat. Tööle igal õpetajal oli 26 tundi nädalas ja õpilasi oli muide ka tompe vaestemajast ja eriti eksootilised õpilased olid tatari ja pärsia poisid kes solidaadike juures teenistuses. Toona olid ka tüdrukud toomkoolis. Kuni 1731 otsustati et tüdrukud võivad olla kuni 12 eluaastani. Seejärel, kui nad hakkavad juba naiselikke vorme omandama, muutub see poiste-tüdrukute suhe keerukamaks. Ja parem on, kui need poisid-tüdrukud hoitakse eraldi. Ja nii avatigi 1744, tütarlaste kool aga 1765 võib öelda algast toomkooli kõige hiilgavam periood. Sest rüütelkond, kes nüüd õilmitses Katariina teise ajal tõstis toetust rüütelkonna paremad 400 rubla aastas, siis nüüd 1500 rubla aastas, kui ligi neljakordne tõus ning rüütelkond võttis Toom oli ülepea toomkapiitli kirikliku hoole alt oma ilmaliku hoole alla Ninge vaatlikest vaality kooli kuratoorium ning kooli juurde 1007 68 tehtiga pansion 20-le aadli noorukile. See paiknes üle tänava, seal, kus on praegu toomkooli hilisem hoone, mis praegu lõpetab oma tegevust balletikoolina, on võrdlemisi lagunenud ja jääb ootama. Saatuse ütlesin ning toomkoolis see nimetati ümber rüütli Akadeemiaks. Ritter Academy. Väga uhkelt kõlab. Selles Witter Academy-is oli uued ained nagu mütoloogia, jurisprudentsi, joonistamine ja ka tantsimine vehklemine. Nii et vaat see seltskondlikku kõrkisi vajadust viisakalt käituda, joonistada, tantsida ja muidugi veheldamis kuulus jõuga rüütlikultuuri juurde, sest kui varasematel aegadel arvatigi, et põhiline, mida üks aadlik peab oskama, see on ratsutada vehelda, lasta jahil käia, nii et see on põhiline kirjaoskus, polegi oluline, kuid nüüd toimus niisugune plahvatus, võiks öelda toomkooli tegevuses ja selles seati üles filon, troopiline hoiakuid. Eetiliselt on vaja õpetada õpilastele, kuidas hästi mõelda ja õilsalt käituda, mis on inimese ülim eesmärk, aga teeme väikese muusikapausi, jällegi. Nüüd valgustusajastul, mis kahtlemata mõjutas positiivselt kõiki koole ja ka toomkoolis, sealhulgas oli kaader niisugune, et 18 sajandi viimastel kümnenditel neli professorit, kolm kolleegi, kaks hoovimeistrit pansionis, kes seal korda hoidsid ühiselamus ning pluss vene keele õpetaja. Nüüd toodi siis varsti sisse veel ka heraldika ja antikviteedid, muide koguni. Ning kooliõpetuses pääses maksvusele humanistlik printsiip. Ning muide, kui juba 19. sajandil toomkooli külastas keiser Nikolai esimene 1827 seisis krono arvel võti veel ametisse ülemõpetaja, et vene keele ja saksa kirja jaoks. Ja muide toona Nicole esimese ajal oli üks niisugune seadus, mis kindlasti meeldiks ka meie praeguste lõpetaja petele, sest kehtestati 1936 selline tava, et 20-st aastase staažiga õpetaja hakkas saama pensioni üles poolt palgast, aga kes oli töötanud 30 aastat, hakkas saama täispalka. Meil midagi niisugust tänapäeval ei ole. Nüüd edasine areng ja koolikasv viis selleni, et see 1691. aastal ehitatud hoone jäi kitsaks ning otsustati ehitada uus, suurem mahukam koolihoone teisele poole tänavat, kus oli pansioni maja, sellest pool lammutati. D. Ja kubermangu arhitekt Johan Shell Bach tegi 1842 projekti uue koolimaja jaoks ning selle ehitustööde käigus, kui vana koolimaja lammutati, siis selgus, et paiguti mulda on seal 18 kuni 20 jalga sest osaliselt hakati ehitama ju vanad ordulinnuse täidetud vallikraavi peale, mille juures peab tunnistama, et Shell Bachi juhtimisel tehti mõningaid insenertehnilisi vigu. Et praegu on see hoone üsna tugevasti pragunenud ebaühtlase tugevusega pinnasel paiknedes. Ja selle uue hoone avamine toimus pidulikult 23. jaanuaril 1845 ja sellel hoonel on praegu ka mälestustahvel eesti- ja saksa keeles, mis sai tomp koolile paigutatud muidugi kunagiste toomkooli veel elus olevate sõjaliste kasvandi käsitlusel ja meie toonase presidendi Lennart Meri ettepanekul. Nüüd koolil oli muidugi nii hästi häid kui halbu päevi ja mõnikord koolile olid halvad ka haiguste epideemiad, mis levisid näiteks 1847. aastal sarlaki epideemia. Järgmisel aastal oli Aasia koolera, mis kooli lapsiga Puurutes. Aga sellel samal ajal rajati toomkooli juurde lisaks raamatukogule hariduseks ka Eestimaa taimede herbaarium, näid näiteks ja, ja siis oli. 11 sajandi keskel oli toomkooli ülematudeks loolane tork papst kes kirjutas mitu kogumikku kirevaid pildikesi Eesti Livia Kuramaalt 1854. aastal, kus on nii Eesti, Läti kui baltisaksa legende ja pärimusi ajalooseiku ning mind üllatas, et toomkooli 50.-ks uue hoona aastapäevaks kirjutas ta ühe niisuguse kirjatüki nagu Emmari diviiva või muinaseesti jumalanna emma ja tema suguvõsa. Vaat üllataval kombel sellisest muinaseesti jumalannaks temast pole mina kõige vähematki kuulnud. Aga no see oli söölmanni Kreutzwald aeg, mil koguti mitmesugust pärimust. Ja siis muutis olusid. Ja võib-olla rahvaluulekogudesse Tartus kirjandusmuuseumis võiks leida ka selle sinna. Emma. Aga see on jah, vähemasti minu jaoks täielik üllatus. Nüüd, kui algas Krimmi sõda 1854, siis toomkoolis pandi poistele ette, astuge sõjaväkke, 20 õpilast saidki kaardiväerügemendi jonkruteks, noh, kuivõrd see oli aadliakadeemia, siis brüsseli prestiižne, kuid kõik koolid vorstist suleti. Raamatukogu viidi ülakorruselt keldrisse ja müüriti koos füüsike riistadega ühte keldrisse kinni sellest sõjahirmus. Ja kui nüüd kool taasavati, siis selgus, et osa ja see oli läinud muudesse koolidesse 151 ja kohale ilmus ainult 35 õpilast, nii et oli jälle mõõn. Kuid 1863 pandi toomkoolis välja kuulsate õpilaste portreid ja nende hulgas oli ka keiserlik salanõunik teadlane Karl Ernst von beer. Ja nüüd mõningaid teesi tegelasi muidugi ka. Aitäh võib veel märkida, et 1864. aastal see tort abst avaldas oma uurimise maikrahvi ja tema peod Tallinnasse. Ja nüüd, kui me võtame edasist toomkooli arenguks, kus siis tuleb tunnistada, et sealt käisid õpetajatena läbi sellised küllalt olulised isikud nagu maalikunstnik Carl Sigismund Walther ja siis oli kodu-uurija ajaloolane Karl Friedrich Vilsem Rus Farm, kes on Haapsalust ja ümbruskonna tarandist palju kirjutatud tänud ja linna muusikadirektoriks saanud Friedrich Krüger ja siis oli seal Herman Schlisting maalikunstiõpetaja ning olgu öeldud, et siis oli juba kuus klassi 1869 ning mis puutub õpilaste arvu, siis see palju sadat ei ületa. Tänud, aga sel ajal juba valdavalt olid koolis õpilasteks just nimelt aadlisuguvõsadest pärinevad võsud. Ja selle kooliga oli aga üks sam samasugune häda nagu ka eesti ja lätikeelsete koolidega. Et 1881. aastal keskvõimu venestamisprogramm jõudis nii kaugele, et nõuti kõigi koolide üleviimist vene õppekeelele. Ja nõuti, et need õpetajad, kes vene keelt ei valda, tuleb paugupealt lahti lasta. Ja niga hakkas toimuma perekonda. Eestimaa rüütelkond oli ju väga mõjukas institutsioon ning Eestimaa rüütelkonna peamehe. See oli ainukene Venemaa rüütel kondadest keisririigis kellel oli õigus ilma ette teatamata ilmuda tsaari jutule. Ja siis oli Eduard fon, Maydel oli rüütelkonna peamees ning kui aega õnnestus seista vastu sellele venestamispeole. Kuid ikkagi keskvõim käis nii peale, et kui nüüd üheksa aastat peaaegu rüütelkond suutis ikka oma jonni ajada, siis 1892. aastal nõuti täielikku üleminekut vene õppekeelele ning rüütelkond otsustas kool sulgeda. Ning Eduard fon Maide, lastes oma rüütelkonna peamehe kohalt tagasi selle märgiks, et ta ei suutnud oma rüütelkonna kaaslaste huve kaitsta. Ja nii oligi kuni aastani 1906, sest esimese vene revolutsioonikäigul mild sarismi niisugune interiaalses mõnevõrra murenes lubatud Titoom kool taasavada. Ja see juhtusse augustis 1906, kuid siiski rüütelkond pidi leppima vene võimusurvega selles mõttes, et kolmes vanemas klassis õpetati vaid vene keeles. Ja lisa Dyneile üheksas klass 1910. õppeaastal ning kuni õpetaja jätkus ning kool aga sai esimeses maailmasõjas kannatada, nagu ma mainisin, osa õpilasi langes ja osa oli suur küüditamine bolševike võimu tulles 1918 aasta algul, kui 43 õpilast ja kaks õpetajat arreteeriti ja saadeti Siberisse, kust nad küll hiljem tagasi pääsesid. Ja kui nüüd Eesti vabariik tuli, siis loomulikult ei saanud enam olla toomkool rüütelkonna koolt, vaid ta muudetud erakooliks eestiku valitsuse otsusega koolide registris ning nõuti kuueaastase ühtsuskooli sisseseadmist. Ja kooli muutis jälle saksasõbralikumaks. See rahvuslikult Tuuri autonoomia 1925.-st aastast, mille alusel suur osasele haridusest oli ikkagi jäi saksakeelseks. Aga selle kooli saksikusest on kirjutanud hilisem Saksa välisminister, Tallinna toomkooli kasvandik Fonstaden. Kord oli selline instituut, et koolis korraldati pall ning üks poistest kutsus külla oma külalisena ballile Eesti peaministri Kaarel Eenpalu tütre. Aga kooli juhtkond sai teada, ütles, et eestlaste kutsumine on kategooriliselt keelata. Muidugi võib aru saada nendest balti aadlikest, et nad olid väga solvunud Eesti vabariigi peale, seetõttu, et mõisad võeti neilt ära, mis murdis rüütelkonna ametlikult nende nende selgroo ning rüütelkond ametlikult suleti ning ei võinud enam kasutada ametlikult kandidaadipark, tsikleid, fon, fonder, fond suur ja nii edasi. Ja selle intsidendi peale Eesti haridusminister toona kutsus toomkooli direktori valedest. Kui sellised diskrimineerivad ju vahejuhtumid korduvad, siis me sulgeme teie kooli. Aga sulgemise põhjuseks sai hoopiski mitte sakslaste ülbus ja eestlaste enesekaitse või ülepingutus, vaid Hitleri ja Stalini kokkuleppe. Mille alusel oktoobri alguses 1939 ühel kolmapäeval sai näiteks toomkooli õpilane Gustav von Rosen teada, et reedel on lõpuaktus, kool suletakse, kool likvideeritakse, kõik lahkuvad ära Saksamaale Lõppes toomkool, aga toomkooli kasvandikke on muidugi käinud Eestis pärast sõda Eesti taasiseseisvumise järel, kuigi loomulikult neid toomkooli õpilasi on jäänud ju viimased Moikaanlased, sest aastad on teinud oma töö. Mõelgem ise, kui kool suleti oktoobrist 1939, nii et nende õpilased, potentsiaalset nende sünniaastat, peaks kõik olema enne 1900 kolmekümnendat seda viimased ellujäänud on üle 80 aasta vanad. Kuid kool oma mitmetest tegevuse aspektist väärib tänu oma olemasolu eest ning selle kooli olemasolu on tulnud kasuks ka meile, eestlastele. Saates Wana Tallinn kõneles kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa. Tänane saade kordub veel pühapäeval kell 14. Kodulehelt on järelkuulatav ning järgmine vana Tallinna saade on eetris kuuendal oktoobril.