Helga ja head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN Karin kopraja tervitan teid kuulama heligaja saadet. Tänases helikajas teeme väikese sissevaate Euroopa kultuuripealinna Turu muusika ellu. Kui oluline osa on muusikal Soome vanimas suurlinnas annab ülevaate, tähendab turumuusika festivali direktor Emilie kaarterg. Pärast tulu muusikauudiseid jätkab nelevasteinfeld ülevaatega muusikaelust mitmel pool mujal maailmas. Teine pool on aga pühendatud Eesti filharmoonia kammerkoori 30.-le sünnipäevale. Ori identiteedi üle mõtisklev ja uue hooaja plaanidest kõneleb peadirigent Royce ning filharmoonia kammerkoori kõige staažikamad lauljad Kaia Urb, Aarne Talvik, Allen Vurma meenutavad põnevaid seiku koori ajaloost kuid kõigepealt kuuleme kontserdimuljeid. Teisel septembril toimus Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja. Avakontsert, mis kuulus ühtlasi ERSO 80 viiendat sünnipäeva tähistavas sarja jubilate kohal viibis muusikakriitik Igor Karsnek. Suvemuusika on selleks korraks läbi ja sügishooaeg juba alanud. Eelmise nädala reedel toimus Estonia kontserdisaalis maestro Neeme Järvi dirigeerimisel ERSO hooaja pidulik avakontsert mõnevõrra pidulikumgi kui mullu, kuna tegemist on ju meie esindusorkestri 85. hooajaga ning ka see asjaolu lisas pidulikkust juurde. Taas oli ERSO peadirigendipuldis maestro Neeme Järvi pärast kõiki neid mõnusaid rumalaid segadusi, mida usutavasti keegi enam meenutada ei taha ega ei meenutanud neid enam meiegi. ERSO kontserdi kava oli kokku pandud läbivalt romantismiajastu muusikast sest peateostena kõlasid Neeme Järvi dirigeerimisel Robert Schumanni kolmas sümfoonia ja Richard Straussi sümfooniline poeem Don Kihot. Tõsi, avalugu oli traditsiooniliselt eesti muusikast. Seekord kõlas siis Villem Kapi kooripoeem rannik Eesti rahvusmeeskoori osavõtul. Ent ka seda teost saab rahvusromantismi alla paigutada, sest Kersti Merilaasi oluline tekstikujund võimas on meri veel võimsam on maa, on siin sama romantiline kui Villem Pi veidi Sibelsust meenutab helikeel. Ja üldse on hea, et Villem Kapi muusikat veel üldse keegi esitab. Mine tea, võib-olla tuleb kunagi taas ettekandele ka tema teine sümfoonia, mida mina isiklikult kuulsin Estonia kontserdisaalis viimati täpselt 34 aastat tagasi. Kuid see selleks. Robert Schumanni sümfooniat on meie publikul sel aastal. Sest mäletatavasti sai jaanuaris ERSO ja Olari Eltsi esituses kuulda ka Schumanni esimest sümfooniat nüüdisSchumanni kolmas Reini sümfoonia. Peab etteruttavalt ütlema, et ega renni sümfoonia kõnealune ettekanne eriliste leidude või lahendustega silma ei paistnudki. See kõlas võrdlemisi akadeemilistes, olles ühegi tempolise või dünaamilise liialdusena. Kuid kvaliteedi näitaja Nad peitusid siin muudes parameetrites. Näiteks esimese osa töötluses joonistus hästi selgelt välja summani partituuri. Polifooniline reljeef. Eriti väljendusrikkalt mõjus siin just vaskpillide teemaliinide väljatoomine. Teise osas Kersos kõlasid aga artistikult keelpillide lühikesed Nato-laadsed strichid. See moodustas keskele puhkpilliansamblile mõjuvalt kontrast raamistuse. Ka jättis sümpaatse mulje selles Kerso üldine karakter, mis meenutas omal kombel mingit muhedat Baieri erilenderit. Seest sümfoonia kolmas osa võis tekitada ka teatud küsitavusi. Kuigi Suumann on siin tempoks märkinud niht Schneider ei tähenda see mitte kiiresti ju sedasama, mis näiteks päris aeglaselt. Neeme Järvi võttis siin millegipärast ikka päris aeglase tempo. Ma ei ütleks, et muusika seetõttu suisa seisma jäi, kuid ettekande käigus oleks veidi elavamad agoogikat ehk oodanud küll. Ehk siis teiste sõnadega Largo asemel ikka pigem lar geto karaktereid. Aga eks ole, maitse asi. Seest kõige ehedamalt ja huvitavamalt kõlasid Reini sümfoonia viimased kaks osa, näiteks neljandas osas tuli esile väga hästi lavastatud dramaturgidele arengujoon, mida Neeme Järvi veel nagu pidevalt tagasi tõmbas umbes nagu tuld Tuhal hõõgvel hoidise ning rini sümfoonia finaalis olid artistikul välja toodud kõik need summaline, nii loomulikult keel pidurdajaks Fort saato rõhud partituuris küll ehk näiliselt palju, kuid ega ilma selleta ei saagi Schumanni sümfooniat seda õiget kõlapilte kätte. Üks asi veel väga efektselt ette valmistatud puhkpillide lõpukulminatsioon pani ERSO esitus ei tõeliselt särama. Tore, Rando veel koodasse takkapihta. Niiet Schumanni kreeni sümfoonia kui terviku ettekandes peaks eelkõige välja toome ehk just puhkpillide hästi tasakaalustatud ja ühtlase fraseerimis ansambleid. Samas kontserdi teises pooles kõlanud Richard Straussi sümfooniline poeem tunkihhot oli esituslik veelgi viimistatu. Selles teoses, nagu ka teistes Straussi sümfoonilised põhinedes on oluline lavastada kogu seda paljude teatraalsete stseenide galeriid. Ühelt poolt hästi heledaks, kuid teisalt tuleb hoida koos ka lugu, tervikut ja esitust mitte liigselt ära killustada. Selles mõttes tabas kõnealune ettekanne küll igati 10-sse. Samas nagu teada, on tongi Hotis väga oluline roll ka vioola ja tšellosolistile, kelleks ERSO avakontserdil olid vastavalt Aleksandr sümptoff ja Jan-Erik Gustabson soomestavad tšellist Gustabson, muuseas on meil erzoga esinenud kahe korra varemgi. Juba siis pani ta ennast suurepärase solistina kuulama. Tundki Hotis iseloomustas Jan Erik Gustav soni esinemist teatud mõttes teatraalne retoorika ja seda mitte ainult väliste žestide näol, vaid ka kõlalises tähenduses. Muidugi mängib ta ka väga heal Itaalia meistripillil aastast 1718 millel isegi pianissima täidab ära terve saadi. Kui nüüd lõpetuseks heita põgus pilk ERSO eelolevale juubelihooajale tervikuna siis võib veenduda, et maestro Neeme Järvi on peadirigendina seadnud lati päris kõrgele. Näiteks tulevad ettekandele Brahmsi kõik neli sümfooniat. Ka Šostakovitši on sel hooajal esindatud päris mitme suurvormiga. Ning üldse on 20. sajandi muusikat ERSO eelolevates kontserdikavades seekord ebaharilikult palju. Aga mis muud, kui jääme ootama ERSO järgmisi kontserte. Liiga ja 2011. aastal on Tallinna kõrval teine Euroopa kultuuripealinn meile väga lähedal asuv tulu. Milline on turumuusikaelu, kas turuosa on palju kontserte, festivale ja kas sealsed inimesed on huvitatud klassikalisest muusikast? Sellest kõneleb Turu muusika, festivali direktor Emilie kaarterg. Soome vanimal suurlinnal turul on kauaaegsed muusikatraditsioonid. Ja meile meeldib siin öelda, et Soome klassikaline muusika sündis turus sest kõik sai alguse siin. Esimene orkester, nagu ka esimesed muusikakoolid ja festivalid. Paljud neist on soome vanimad. Kaarterg, ütleb, et turu elanikud on innukad kontserdikülastajad. Paljud neist peavad muusikat oma hobiks, nii et meil on väga palju lojaalseid. Kontserdikülastajaid, kes käivad aastast aastasse kõikidel festivalidel, ostavad hooaja pileteid ja neile meeldib minna vaatama kõike, mida pakutakse. Klassikaline muusika ka on Turus väga populaarne. Meil on mitmeid kontserdikorraldajad, kes tegutsevad aastaringselt. Näiteks igal teisipäeval toimuvad kammermuusika kontserdid igal kolmapäeval, neljapäeval ja reedel sümfooniakontserdid. Samuti on meil väga aktiivne kirik, kus toimuvad erinevad kontserdid. Nii et klassikalise muusika kontserdielu Turus on väga elab. Kaartberg viitab ka, et Turus on võimalik minna kontserdile iga päev. Aga näiteks Turu muusikafestivalil toimub kahe nädala jooksul üle 50 kontserdi. Nii et festivali ajal leiab turus ühe päeva jooksul aset umbes viis erinevat sündmust. Viivelfaive Wells, põdei kui palju on Turus kontserdipaiku? Meil on palju traditsioonilisi kontserdipaiku nagu siginhool, kontserdisaal, erinevad kirikud, Muusikaakadeemia saal, kuid viimasel ajal oleme teinud kontserte ka ebatavalistes paikades nagu vangla või vana elektrijaam. Kontserdid toimuvad ka tänavatel ja aura jõe ääres. Kokku on umbes 20 erinevat paika, mida me kasutada. Ma arvan, et inimestele meeldivad niinimetatud hullud kohad ja nad tulevad väga hea meelega. Meie kunstiline juht Toby Lehti puu rõhub just sellele, et kuidas leida uusi ja põnevaid paiku, mis sobiks just teatud muusika stiilidele. Palju vaeva peame nägema lubade saamisega, sest et ei saa ju lihtsalt minna kuhugi suvalisse paika kontserti andma, peame järgima reegleid. Aga sellegipoolest on väga inspireeriv võtta vastu uusi väljakutseid, korraldada üritusi mujal kui harjumuspärastes kohtades. Edasi tutvustab Emilie kaarterg Turu muusika festivalifestival. Ta ütleb, et Soome suurim muusikafestival Turu muusikafestival, mis toimub iga aasta augusti keskel on tegutsenud juba 52 aastat. Festivalitegevus on väga mitmekülgne. Meil on suured sümfooniakontserdid, ooperiprojektid, vahetevahel ka tantsuetendused, lasteprogrammid, kammermuusika, kontserdid ja džässisarjad. Püüame katta kogu linnast nii palju kui võimalik. Nii kontserdipaikade osas kui publik, kui erinevaid huvisid arvestades. Korraldame ka vaatemängulisi vabaõhuetendusi, mida külastavad tuhanded inimesed. Nii et püüame selle kahe festivalinädala jooksul jõuda turu elanikuna. Festival toimub küll alati augustis, kuid muude projektide korraldamisega tegeleme aastaringselt. Näiteks sel sügisel toome koostöös kultuuripealinn turuga väljas Kure ooperilavastuse Eerik 14-st sündmused toimuvad ka muul ajal, kui augustis. Majanduskriisi käes turufestivale ei kannatanud. Berg arvab, et inimesed vajavad kultuuri ja muusikat. Kui ajad on halvad. Lihtsam on raha kulutada oma kodulinnas või vähemalt kodumaal, kui minna kuhugi kaugele reisile. Nii et viimastel aastatel on festival pigem kasvanud. Eriti tänavu. Kultuuripealinna aastal on turufestivali kas ülisuur eriti just rahvusvahelise publiku osas. Kui palju muusikakollektiive asutusi tegutseb Turus lisaks sümfooniaorkestrile? Sümfooniaorkester on neist suurim muusikaasutustes tooksin välja Sibeliuse muuseumi ja Väino Aaltoneni muuseumi. Meil on kaks suurt muusikakooli Turu konservatooriumi turu Muusikaakadeemia kus saab omandada muusikalise kõrghariduse. Konservatooriumi juures on meil lisaks muusikakool lastele ja siis veel Turu muusikainstituut. Loomulikult on ka koolide tavaõppetegevusse kaasatud muusikatunnid. Meil on ka muusikakallakuga üldhariduskoolid. Ainus, mis turumuusikahariduses pole kaetud, on doktoriõpe mida Soomes saab teha ainult Sibeliuse akadeemias. Vajevia sügisvärvi pakil ajal. Ka koorimuusika on Turus väga populaarne ja näiteks homme on meil suurem koori ooperi Hendrik ja nõiahammer esietendus turukindluses. Meil on väga aktiivseid tere, kes annavad palju kontserte. On öeldud, et Turus on Soome parim koorikultuur. Mõned koorid osalevad ka turufestivali ooperiproduktsioonis Erik Neljateistkümnes mis esietendub 22. novembril. Uues logo. Ma kunsti keskuses. Tuuri pealinn selles on Euroopa dimensiooni Soome ja Rootsi ühine lugu ja ooperis saab kindlasti tulu 2011 sündmuste üks tipphetki ning loodan, et see kujuneb võimsaks finaaliks kultuuripealinna aastale. Olgu vahemärkusena öeldud, et ooperi Eerik Neljateistkümnenda helilooja on Mika, Heini ja libetist Juha Sildonen. See ooper noorest kuningast kangekaelsust kuningannast, vangistusest ja hullusest. Küsin veel Emilie kaartbergilt, et kuidas meelitate kontsertidele uut publikut. Ta vastab, et me püüame teha programmil võimalikult mitmekülgsed ja leida alati midagi, mis võiks peale minna uuele grupile. Näiteks korraldame kontserte omapärastes paikades, nagu öeldud, vanas vanglas, aga ka Turu saarestiku eri saarekestel. Nüüd on meil tulekul üks kontsert turualuses koopas, kuhu inimesed muidu ei satu. Nii et sinna võiksid tulla ka need, kes on huvitatud just sellest kohast. Teeme ka koostööprojekte kujutava kunsti artistidega tantsijate teatriga mille abiga võidame uut publikut, kes võib-olla olid enne huvitatud muudest valdkondadest kuid tulevikus võib neist saada kontserdipublik. Kas mõtetega tulevasele publikule ehk lastele. 11 programmi kuulus ka väga tore ooperiprojekt lastele. Lapsed kirjutasid loo, milline Turu võiks olla 1000 aasta pärast. Nii ooperimuusika kui tekst oli loodud laste poolt koostöös professionaalidega ja seda esitati festivali jooksul väga edukalt viis korda. Kui suurem publikuhuvi, kas kontserdid tulus on sageli välja müüdud? Sel aastal oli üliedukas turufestivali, aga piletimüügirekordsuur osa kontsertidest olid välja müüdud. Meil olid suurepäraselt külalisesinejad nagu John Malkovich ja marinski orkester. See tekitab suurepärase tunde, kui teada, et inimesed tõepoolest tahavad tulla. Ja kui öelda, et kontsert on välja müüdud, siis ühest küljest on see ka kurb, sest osa publikut jääb ukse taha. Kuid teiselt poolt need, kes kontserdil viibisid, said võimsa elamuse. Kas kutsutama festivalile sageli esinema külalisi? Püüame kombineerida kohalike Soome rahvusvaheliste artistide vahel. Umbes kolmandik programmist kuulub välisesinejatele. Igal aastal püüame saada ühe või kaks kuulsat välisorkestrit või siis ooperi ja balletikülalisi mõned soolo ja kammermuusika kontserdid. Välissolistidega püüame oma festivalil välja panna ka parima osa soome muusikutest. Ja esinemisvõimaluse saavad kindlasti ka kohalikud turumuusikud. Kui palju annate esinemisvõimalusi noortele muusikutele? Emilie kaartberg ütleb, et meil on noortele oma kontserdisarjad ja samuti meistriklassid üliõpilastele nii mõnedki kuulsad soome muusika, kui ta on alustanud oma teed just nendes meistriklassides. Kui rääkida nüüd piletihindadest, kas kõik inimesed suudavad pileteid osta? Sõltuvad üritustel korraldame palju ka tasuta kontserte kas vabas õhus või näiteks koostöös kirikuga. Samas kui meil esineb suur staar, kes meile palju maksma läheb, siis tõstab loomulikult ka piletihinda. Üldiselt on piletihinnad vahemikus pluss viis kuni 55 eurot. Vastavalt sellele, millise kontserdiga on tegu. Kui palju inimesi külastab Turu muusika festivali aastas? Sel aastal külastas Turu muusika festivali kontserte 25000 inimest kuid ooperietendused ja veel mitmed teised koostööprojektid on ees. Euroopa kultuuripealinna Turu muusikaelu tutvustas Turu muusika festivali direktor Emilia kaartberg. Euroopa kultuuripealinna raames Turus salvestatud kontserte saab klassikaraadiost kuulata novembri lõpul, detsembri alguses. Euroraadiosarjas muusikalinn Turu. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Viimasel ajal on mitmed riigid rõõmustanud uute kontserdisaalide üle. Nii avati hiljuti Helsinkis uus musidki TALO ja peagi avab uksed ka kuus aastat remondis olnud Moskva suur teater. Uus kontserdimaja on aga nüüdse Kanadas Montrealis ja see kannab nimele Me soon sümfonietta demontre all. Uues hoones on 1900 istekohaga ja suurepärase akustikaga kontserdisaal, mille projekteerisid randa arhitektil taevandia Schmidt. Nonii pöögipuust valmistatud seintele ja kõikvõimalikele pindadele on lisatud kumerusi, et heli peegeldumine oleks võimalikult suur, mis tekitab rikkaliku selge ja intensiivse kõlasaal on täielikult isoleeritud linnamürast ja varustatud hääletu ventilatsiooni- ja küttesüsteemiga. Uue kontserdisaali vajadus Montrealis oli suur, sest 2800 kohaga Vilbritele die saal, kus Montrealis koonia orkester varem oma kontserte andis oli tuntud oma ähmase kõla poolest. Montreali sümfooniaorkestrit rõõmustavad lisaks uuele saalile aga kindlasti ka uued töölepingud mis lubavad järgnevateks aastateks 10,5 protsendilist palgatõusu. See toob lisa senisele 72000 dollari suurusele miinimum aastapalgale. Montreali uue kontserdisaali avaõhtul leidis aset seitsmendal septembril ja Montreali orkestri peadirigendi Kent Nagano juhatusel. Kõlas Beethoveni üheksas. Kurb uudis on tabanud ooperimaailma viiendal septembril surigataniast 43 aastaselt maailmakuulus itaalia tenor Salvatore litsid Tra, kes sai 27. augustil Sitsiilias toimunud mootorratta õnnetuses raskeid pea- ja rindkere vigastusi. Õnnetusest kuni surmani oli Salvador Dali Chitra koomas ja arstide arvates kaotas Litšitra mootorratas juhitavuse õnnetusele eelnenud aju verevarustushäire tõttu ja tema vigastused olid suured ka seepärast, et Litšitra ei kandnud õnnetuse hetkel kiivrit. Mootorrattal viibinud kaasreisija pääses õnneks vigastusteta. Salvatore Litšitra debüüt ooperilaval toimus aastal 1998 ja maailmakuulsuse saavutas ta aastal 2002, mil asendas Metropolitan ooperimajas lühikese etteteatamisega Luciano Pavarotti. Ja üsna pea nimetati noort tenorit ka tulevaseks Pavarotti mantlipärijaks. Kuid kahjuks vaid päev vähem kui neli aastat sai väljapaistev Salvad oreli Chitra seda tiitlit kanda enne kui Pavarotti läigamiku järgnes. Sallade orelit. Organeid annetati aga kolmele hädasti abi vajavale inimesele. Litšitra matusetalitus toimus üheksandal Henryl Itaalias. Vedon Allandros. Traagiline õnnetus leidis aset Leipzigis toimunud tänavafestivalil, mil Rootsi päritoluga 49 aastane saksofonist fin Martin oli sooritamas Vertigo nime kandvat kontsertkava laskudes nööriga mööda maja seina alla ning samal ajal saksofoni mängides aga katkesid ja Figmaatin kukkus alla 20 meetri kõrguselt ja suri silmapilkselt. Martin oli tegelikult kogenud ronija, sest taolisi esinemisi, mille juurde käis köiega kõrgustest laskumine sooritas ta alates 1993.-st aastast üheks kõrgemaks. Laskumispunktiks oli Kölni teletorn, kus fin Martin laskus saksofoni mängides alla 150 meetri kõrguselt. Nüüd aga rõõmustavat plaaditööstuse maailmast. Teisel septembril tervitati Berliinis mainekad kompaniid Deutsche grammofoni, kes kolis Hamburgist Berliini et olla lähemal oma emafirmale nimega Universal Music Tšermani. Brüsseli klassikaosakonna tegevjuhtmaks hõul sõnased, universaali firma on oma tähelepanu keskmesse tõstnud taas klassikalise muusika. Tema sõnul on klassikaline muusika oluline nii kultuurilisest kui emotsionaalsest vaatepunktist ja ta nimetab muusikat inimelude saund Räkiks. Deutsche grammofoniplaadifirma rajati Hannoveris 1898. aastal Emmilberlineri poolt ja aastast 1900 oli Deutsche grammofoni peakorter Berliinis. Ikoonilise tähendusega firma on läbi. Olete sõlminud lepinguid parimate muusikutega tervest maailmast. Saksamaa tehnikamaailmagigant Siemens andis hiljuti teada, et kavatseb lõpetada partnerluse Richard Wagneri muusikat propageeriva dif festivaliga. Siemens oli festivali üks peasponsoreid alates aastast 2007, mil kõigil neljal aastal leidsid Bayrutis aset Siemensi festivali ööd, mil vahend Lätis suurte ekraanidega ooperietendusi ka saalist väljaspool viibivale publikule. Kõrvuti teise suure toetaja audiga oli Siemensi panus Bayroti festivali jaoks ligemale miljon eurot aastas. Siemensi täpsemalt sponserlasest loobumise põhjused ei ole teada, kuid arvatavasti on need seotud spioonikahtlusega festivali korraldajate suhtes. Esimesel septembril oli BBC Raadio kolm sunnitud ära jätma BBC Ramsi otseülekandekontserdil, et kus esinesid Iisraeli Filharmoonikute Ta juhatusel. Nimelt viibis saalis umbes 30 Palestiina toetavat ja Iisraeli-vastast meeleavaldajat, kes tõid väiksematesse gruppidesse jaotanult terve kontserdi vältel kuuldavale Iisraeli-vastaseid hüüdeid ning laulsid viisikäände Beethoveni teosest ood rõõmule. Palestiina solidaarsusühing oli avaldanud küll lovi nimetatud kontserdi ärajätmiseks, kuna Iisrael rikub nende arvates pidevalt rahvusvahelisi seadusi ja inimõigusi. BBC-le oli eelnevalt kirja saatnud ka grupp muusikuid, kes palusid kontserdi ära jätmist. Sellega seoses oli kontserdil turvameetmeid karmistatud, ent meeleavaldajate tegevust siiski ette näha ei suudetud. BBC sõnul oli Iisrael Pali Filharmoonikute esinema kutsumine aga puhtalt kultuuriline ja muusikaline projekt. Tahaks ühtlasi ka dirigent Subin Meeta 70 viiendat juubelisünnipäeva. Kuigi raadioülekanne katkestati, mängiti kontsert siiski. Nüüd aga uudistega New York'i Metropolitan ooperimaja raudvara, peadirigent ja muusikaline juht Jens Liv, vain, kes on ooperimajas tegutsenud üle 40 aasta, on sunnitud loobuma Meti sügishooaja ooperietenduste dirigeerimisest. Nimelt vigastas libain jalutuskäigul kukkudes oma selga nii tõsiselt, et vähemalt mõneks ajaks, kas on dirigenditöö tema jaoks täielikult välistatud. Jempsli vain on viimastel aastatel teinud läbi mitmeid seljaoperatsioone ja nimetatud kukkumine tegi tema selja olukorda taas halvemaks. Kevadel loobus Lewain ka bostoni sümfooniaorkestri peadirigendi ametist, soovides oma töökoormust vähendada, pühenduda vaid Meti tegemistele. Meti ooperi mänedžer pitsa Kälb loodab, et Livain saab tööle pühenduda taas jaanuarist ja maestro ametis jätkamist toetab ooperimaja iga. Tseemslybaine asemel on hetkel Meti ajutiseks peadirigendiks orkestri esimene külalisdirigent. Itaallane Fabio Louisi, kes tänuli mainib pikkadele eemal viibimisperioodidele, on viimasel ajal ooperimajaga olnud väga tihedalt seotud. Vaatamata vigastusele jätkab see, mis libaino pere maja muusikalise juhi tööd ooperimaailmas. Rõõmustav aga see, et Viini riigiooper ja Milano La Scala ooperimaja teevad kultuurivahetust. Nimelt üheksandal septembril oli Viini riigiooperitrupp külalisena La Scala ooperimajas kus kanti ette Ludwig van Beethoveni ooper ideel ja, ja samal päeval astus Viinis omakorda üles La Scala teatritrupp, esitades Giuseppe Verdi Siiami. Nimetatud sündmus oli rahvusvahelises huviorbiidis ka seepärast, et La Scala teatriga seonduvad ühingud plaanisid esinemispäevaks streikimist ja Viini külalisetendust. La Scala teatris ähvardas ärajäämine. Eelmine nädal. Lookne kultuurivahetus kahe kuulsa teatrimaja vahel toimus 1956. aastal, mil Herbert von Karajan kutsus Viini riigiooperis Maria Kallase ja La Scala ooperiteatritruppi, kes esitasid toni Tšeti ooperi Luczia tila. Ja ülejäänud osa tänasest heligaja saatest on pühendatud Eesti filharmoonia kammerkoori 30.-le sünnipäevale. Eesti filharmoonia kammerkoor avab oma 30. hooaja kontsertidega eesti kirikutes. Eile toimus kontsert Tartu Jaani kirikus. Täna ollakse Haapsalu toomkirikus, homme Rakvere kolmainu kirikus ja esmaspäeval, 12. septembril Tallinna Niguliste kirikus. Tartus, Haapsalus ja Tallinnas on sünnipäevakontsertide kavasse valitud eripalgelised suured meistrid Arvo Pärt, Alfred Schmidt käe, Galina Grigorjeva, Rudolf Tobias, Felix Hendersoni, Johannes Brahms kelle loomingut on Eesti filharmoonia kammerkoori esituses aastakümnete jooksul publik soojalt vastu võtnud. Maailma eripaigus. Homme, 11. septembril, Arvo Pärdi sünnipäeval, on kontserdi kavas Pärdi kaanon, Boca Jaanen patukahetsuskaanon. Esmaspäevasest kontserdist teeb klassikaraadio ka ülekande. Taaniel roisson neljandat hooaega Eesti filharmoonia kammerkoori peadirigent, mida on eelnevad kolm hooaega talle kui dirigendile andnud palju lusti, rõõmu ja sooje tundeid. Vastabroice. Meil on olnud mõned imelised kontserdid viimaste aastate jooksul ja muidugi ka neid, mis pole olnud nii kenad. Kuid põhiliselt on kontserdid olnud siiski väga korda läinud ja publik on olnud väga soe igal pool maailmas. Nende kolme aasta kohta võin öelda veel seda, et parimad kontserdid on olnud samal tasemel, aga kehvemad on viimasel ajal veidi paremad kui ennem. Nii et võiks öelda, et oleme saavutanud üldise taseme. Aga millised olid need eelmise aasta parimad kontserdid? Roissil kohe ei meenugi. Mulle väga meeldis Erkki-Sven Tüüri ärkamise esiettekanne märtsikuus Estonia kontserdisaalis koos Riiast Sinfoniettaga kes on suurepärane orkester. Me tegime ka selle teose salvestuse, mis peaks ilmuma kuu aja pärast. Eriline oli see selle poolest, et toimis tihe koostöö heliloojaga tema uue teose kallal, mis oli heliloojale endale väga südamelähedane. Mul on ka meeles kontsert, mille andsime baaseri lähedal. Akustika oli halb ja mõtlesime, et kontsert saab raske olema. Aga sellest tuli üks parimaid kontserte, mida andnud oleme. Samamoodi oli Elsa tsis-Prantsusmaal erilise valgustusega saalis. Kontsert on justkui kahte liiki, need, mis anname Eestis. Nendele me näitame, mida me teeme, näitame oma kunstilist plaanilt ja teised, mida anname välismaal, kus sageli tahetakse puhtalt eesti muusikaga kava. Muusikat oleme sageli Eestis esitanud, aga kogu aeg ei saa sama asja esitleda, sest see muutub publikule tüütuks. Näiteks Pärdimagnifikaati laulame välismaal peaaegu igal kontserdil kuid iga kord on sellel erinev eriline atmosfäär. Ja publik on alati kaasa haaranud eriti Kaia Urbi soolo ajal, kes teeb seda alati väga hästi. Publiku ja koorivaheline suhtlus on välismaal alati väga hea. Aga mis on siis Eesti filharmoonia kammerkoori saladus, miks koori hinnatakse välismaal alati nii kõrge? Royce arvab, et kooris saundid on teatud soojus ja mis veelgi tähtsam. Mingil moel tunnetad, et nad on uhked oma väikese maa muusika üle ja nad esitlevad seda suure entusiasmi ja uhkusega inimestele välismaal. Ja publik on sellele alati väga vastuvõtlik. Nii mõnelgi korral inimesed lausa nutavad liigutusest. Nii et põhjus pole siis ainult ilusas saundis vokaalis, vaid milleski enamas. Täpselt nii ütleb raisk. Kõige raskem ongi hoida seda tulevikus sest see on seotud ainult teatud põlvkonna lauljatega, kes on läbi elanud teistsuguseid aegu, kes mäletavad neid aegu ja teavad. Tegelikult me oleme praeguses olukorras, kui saame esitada seda muusikat nii kõrgel tasemel suurtes kontserdisaalides, nii Eestis kui välismaal. Loomulikult ei kesta see põlvkond igavesti ja me peame otsima uusi noori inimesi, kellel on samasugune vaimsus intensiivsus. Ja kuna maailm muutub väga kiiresti, on koori jaoks suur väljakutse hoida alles selle praegust identiteeti. Eesti filharmoonia kammerkoorile on selja taga kolmekümneaastane ajalugu ja suurem osa sellest ajast on koorunud tipus. Mida saab veel teha, et koor areneks edasi või siis püsiks stabiilselt vormis? See on lihtsalt tugeva töö küsimus ja seda me ka igapäevaselt teeme, siin toompuiesteel, vastab dirigent. Meie koormeister Mikk Üleoja läks rahvusmeeskoori peadirigendiks ja mul on tema üle väga hea meel. Me alustame tööd uue koormeistri, Heli Jürgenson, iga arvan, et ta on suurepärane isik, hoidmaks koori taset. Ettevalmistust töös. Mis on koori jaoks, on väga oluline. Eesti filharmoonia kammerkoori tulevik on helge olemasolukord nii Euroopas kui maailmas pole nii hea. Ma tulin näiteks riigist, kus kohandati tohutul määral kultuurieelarvet ja kunagi ei või kindel olla, et see haigus ei levi üle Euroopa. Kindlasti on raske hoida kontserti arvu, mis meil siiani on olnud. Aga õnneks on Eesti maakus valitsus hoolikultuurist. Ja ma loodan, et see nii jääbki, sest kultuur, et Eestist, Eesti arvan, et võime vaadata järgmisele, kolmekümneaastane rahulikult. Muidugi, kes teab, võib-olla maailma polegi enam 30 aasta pärast. Kuid peale euroop majandusprobleemide muid märke probleemidest ei näe, ütleb Taaniel Royce. Mida toob lähitulevik Eesti filharmoonia kammerkoorile? Arvan, et üsna palju kontserte, toredaid kavasid. Juba näiteks esimeses taas teeme Grigorjeva uue teose. Ma üritan saavutada selle, et kavas oleks kaks elementi, üks on slaavipärane, teine saksa poolt. Jätkame ka üht koostööprojekti erzoga, mis tegelikult oli planeeritud juba poolteist aastat tagasi. Händeli oratoorium Saul aga Islandi vulkaan purske tõttu ei saanud me kontserdipaika lennata. See oli too juhtub, kui koor veetis 38 tundi bussis Šveitsist koju tagasi saada, sest lennukid ei lennanud. Nii, et pidime kontserdiprojekti tookord ära jätma. Nüüd siis võtame selle jälle ette, sest Saul on võimas ja väga dramaatiline teos. Ja sellest saab kindlasti hooaja üks kõrghetki. Millised on teie põhimõtted Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdikavade koostamisel? Üks asjaolu, mis määrab kontserdikava, on see, kui meid kutsutakse välismaale esinema, siis kutse ütleb, mida ta tahab kontserdil kuulda. Kaks aspekti kõigepealt see, mida me tahaksime teha, teine jällegi see, mida on võimalik teha. Meil on väga hea koostöö erzoga, mis, ma loodan, õitseb ka edaspidi. Aga siin pean silmas pidama jällegi, et repertuaar sümfooniaorkestrile kammerkoorile on piiratud. Näiteks tõeliste suurte heliloojate jaoks nagu praam oleme liialt väikesed ja me peame koopereeruma mõne teise kooliga taolistele koostöödele koos ERSO ja koori lisajõududega. Või siis Tallinna kammerorkestririisad Sinfoniettaga pian aastas kahel kolmel korral mõtlema. Õnneks on meil sel aastal võimalik minna koos Elsoga kontsertreisile Hollandisse, nii et saame anda ka oma panuse ERSO töösse. A capella kavadesse, siis eelmisel aastal oli meil suur tellimus Tüürilt, sel aastal aga Toivo tulevilt teos lamentatsioonid. Aga järgmiste hooaegade kohta veel arutelud käivad, sest meil on ka korraldusliku poole peal uus olukord, must direktor. Ja me alles mõtleme millistelt, heliloojatelt võiks teoseid tellida. Kindlasti peab igal hooajal olema uusi teoseid eesti heliloojatelt, et saaksime selle ümberprogrammid kujundada. Ilmselt mõnel lähihooajal laulame kava, mis koosneb ainult prantsuse heliloojate loomingust. Sel aastal on plaanis salvestada Bulanki muusikat koos ERSO ja Hollandi kooriga kellega koos salvestasime möödunud aastal martiini kolgata harmoonia mundile. Nii et tööd on palju. Ideid on ka järgmisteks hooaegadeks, aga eks elu näitab, palju neist suudame realiseerida. Eesti filharmoonia kammerkoori lähiaja plaane tutvustas peadirigent Daniel Royce. Esmaspäevasest kontserdist on klassikaraadios ülekanne, mis algab kell 19. Null viis. Mul on väga suur rõõm kohtuda kolme Eesti filharmoonia kammerkoorilauljaga, kes on ühtlasi ühed staažikamad lauljad. Kaia Urb, Allan Vurma ja Aarne Talvik. Millised need 30 aastat on olnud? No need vastused on olnud väga põnevad ja täis suurepärast muusikat. On kohtutud väga paljude eriilmeliste dirigentidega väga erilise muusikaga ja on olnud väga palju emotsioone. No laulja elu on niisugune kirju ja kirev igas mõttes, nii erineva muusika, erinevate inimestega, kohtumise erinevate paikade, kuna ma ju hästi palju oleme ka reisinud. Selle kirevuse annab just kokkupuude erinevate, väga põnevate dirigentidega kollektiivide, orkestrite ja kellega me koos oleme teinud, ja ülesastumise võimalus erinevates žanrites mis viimasel ajal on minut kuni ooperini välja. Kõrvalt vaadates tundub laulja elukutses unelmate tööd hommikul ja laulan ja lähen koju ja õhtul annan kontserdi. Aga mis tegelikult on need, need iludia võlud seal? No pigem on see ikka keeruline ja see, et taval kõik kerge ja ilus ja ladus paistaks, tuleb teha ikkagi üsna palju tööd, et me kõik oleme üsna palju ka individuaalselt vaeva näinud oma oskuste väljaarendamiseks ja hiljem nende oskuste taseme hoidmiseks. Et pigem on see keeruline igapäevast mõtestamist nõudev töö. Sellistes vastuolude parima Objooni leidmiseks. Asja teeb võib-olla keeruliseks see ennekõike, kuna meil on küllaltki suur koormus selles mõttes, et meil proovid praktiliselt iga päev ja küllaltki palju kontserte. Sinu esimene ülesanne on see, et sa pead hoidma ennast kõigepealt vormis. Ühest küljest Sa pead hoidma oma tervist niisuguses konditsioonis, et sa oleksid alati valmis laulma igasugustesse. Ja, ja teine on see vokaalne vorm, milles sa pead ise hoolitsema, et siin on ka need kriteeriumid, just on nagu hästi suured. Me laulame ju muusikat vanamuusikast kuni operiteni välja. Nii et seal peab olema vastupidav, paindlik, valmis liikuma igasse punkti. Kuidas see vormi hoidmine käib täpselt harjutused tunnid, et kui sportlane harjutab jõusaalis, kuidas laulja harjutab. Hääl on ju tegelikult samasugune lihaste komplekt nagu iga muugi osa inimesest. Üldfüüsiline harjutamine tegelikult on osa sellest sellepärast, et hääl peegeldab organismi olekut ja seisukorda ja loomulikult terve organisme paneme heas vormis. Laulja vormisoleku hoidmine ei piirdu tegelikult ainult lauluharjutustega. Sa nagu oled vastutav selle eest, et sa selle kõik endale lubada, et sa pead normis olema. Siiski professionaalsed lauljad peavad oskama laulda ka üsna halva tervise juures. Üldiselt Te kontserte ära jäetakse ikkagi viimase häda korral. Kuidas filharmoonia kammerkoor on 30 aasta jooksul muutunud? Algaastad olid tõenäoliselt hästi entusiastlikud ja tuli noh, iseendal leiutada ka palju, et praegune koor on võib-olla muusikalises mõttes kõvasti professionaalsemaks arenenud. Koosseis on väga palju vahetunud, sellest esimesest hooajast on praegu järgi neli aga põhiline erinevus on nende esimeste aastatega ikka just see, et kogu see ühiskondlik rõhuasetus oli hoopis teine meie muusikast väga suure osa moodustas ju Eesti muusika ja kõik see ärkamine ja kõik see rahvuslik niisugune tunne, kõik see õli meie olemises, üks olulisemaid rõhuasetusi üldse. Noh, küllaltki huvitav aeg oli 80.-te aastate päris lõpp ja 90.-te algus, kus koor hakkas käima üsna palju Lääne-Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, mujal, kas rullidel ja koorilauljad tunnetasid väga tugevalt enda missiooni Eesti tutvustamisel maailmas noh, nii läbi kontsertide kui ka tegelikult läbi suhtlemise. Äkki ta eestist ise tundma õppida, paljusid maid anda kontsert esindades eesti muusikaga meistrit tutvustades, teisest küljest võib ka välja tuua selliseid projekte, mis on natuke väga põnevad, justkui merevõimalus kokku puutuda nii-öelda kõrgklassi dirigentidega, näiteks nagu Claudio Abado ka, mis on sellised maailmanimed, millega sa võib-olla ei kujuta ettegi, et sa kunagi võiksid kokku puutuda, mis on kindlasti ühed sellised tipphetked, mis on jäänud meelde. Ja sellel aastal näiteks ka söör Colin Davis, kes on praegu 83 vastane, kergemal puutusime kokku, Prantsusmaa oleks ampluaa, on siis, kui ta dirigeeris Mozarti Laklementsodetid. Aga rääkides neist kolmest teie peadirigendist, Tõnu Kaljuste, Paul Hillier ja Daniel Royce, nad on kindlasti kõik väga erinevad, aga kas koori asutaja Tõnu Kaljuste on teile jäänud kuidagi kõige südamelähedasemaks? No Tõnu Kaljuste on hästi suur roll suurvormide propageerimisel ja, ja esitamisel just selle kooriga. Nende suurvormide ettekandmisega seostub ka oma solistide nagu koolitamine, et mis oli üheks Tõnu Kaljuste eesmärgiks. Te peaks hakkama iga väiksema või suurema teose jaoks nagu selliste kuskilt väljastpoolt laenama võib kukkuda oma kõiki teoseid, saaks laulda oma lauljatega ja see oli niisugune ühest küljest hästi arendav ja, ja suur panus kogu selle koori arengus. Tõnu Kaljuste tugevus on tegelikult see, et ta on kuritöös või muusikast lisaks puht muusikalisele mõõtmele kogu aeg silmas pidanud ja arendanud nihukesi sotsiaalseid või muusikaga külgnevaid mõõtmeid. Tema jaoks on alati olnud tähtis, miks me muusikat teeme, tähendab, et noh, mingis laiemas plaanis mitte ainult muusika sisemises mõttes. Ühesõnaga, see muusikateoste valik just nimelt selles hetkes, sellel peab olema mingisugune resonants ühiskonnas, et see on tema muusika tegemisel üks niisugusi olulisemaid punkte. Aga Daniel-Royce'i ja Paul Hillier dirigentide töömeetodid kooriga on erinevad või siiski üsna sarnased. Rõhuasetused on erinevad, olla. Praegune peadirigent paneb kõige suurema panuse intonatsioonile ja ta nagu lähtub nagu sellest, et kui muusika juba kõlab õigesti nii nagu ta kirjas on, et see on juba nagu pool võitu, et siis ülejäänud tuleb sinna nagu juurde. Paul Hilleri kohta ma pean ütlema, minu jaoks on ta väga metoodiline või, või süstemaatiline just puht Bogaa ses mõttes ise lauljana tunnetab ta väga hästi vokaali ja mõtleb Klauljalikult. Daniel Ruiz võib-olla mõtleb sellisesse abstraktsemas muusika harmoonia mõttes. Tõnu mõtles instrumentaal temalt. Kas nii väga ei tajunud alaga pääle, oskas sellest Smandi sinna hästi sisse panna ja hästi emotsionaalselt asjad paika viia. Kas on meeles ka mõningaid selliseid kentsaka lõbusid, et noot ununeb maha näiteks ja millest siis laulda laval või mingi hilinemine või? Ja mina olen tegelikult kontserdilaval, olen Mahakule täispikkuses lavale tulles, kas mürsk Rahimisega mingisugune luulus, tähendab, et maailma üks kuulsamaid saale, aga sellest hoolimata see lava oli kokku klopsitud, nii et seal olid mingid liistud, mis normendasid Lipendasid ja mul lihtsalt ei king ühe sellise liistu taha kinni. Aga seda ikka juhtub, et lauljad, kaaned lahti ja ja teised hakkavad laulma mingit lugu, mida sul lihtsalt ei ole. Ja siis noh, naabrilaulja pealt saab vaikselt piiluda, aga aga need igasugused imelikud ja naljakad juhtumised ikkagi jäävad sellesse esimesse perioodi rohkem. Siis kui me rohkem käisime mööda Nõukogude Liidu mõõtmatuid, avarusi, turneed Kesk-Aasias, need, kes seal käisid, need kontserdid sööbinud meile mällu, sest et sellel niikirjana vot nii värvikaid juhtumisi kui seal oli, me olime kuskil tadžiki külas. Ja see oli päris niisugune koht, kus ei olnud eurooplasi, mis meid käinud, kas üldse mitte kunagi või igal juhul väga ammu öelnud käinud ja siis seal kultuurimaalipuupüsti rahvast täis. Me tulime lavale, rahvas kõik rääkis muidugi omavahel kõik arutasid, vaatasid, näitasid meie peale näpuga, naersid, nad olid nii tõeliselt elevil sellest, et on tulnud niisugused väga kauged külalised meile siin esinema. Tollel perioodil oli meil niimoodi, et me laulsime Veljo Tormise tsükleid isuri ja vepsa, mis tal olid kõik. Ja istusime nagu ühes suures pikas rivis, istusime maha kõik, hakkame seal ajama mingisuguste faasi oru ja ei olnud võimalik kuulda. Mehed ei kuulnud, mida naised laulsid ja vastupidi ja sest ühesõnaga publike jäänudki vait. Nad rääkisid omavahel edasi ja, ja siis, kui me olime juba püüdnud niimoodi ikka paar-kolm lugu niimoodi nagu ette kanda ja sellest ei tulnud midagi välja, siis läheb laps, ütles rahvatantsud ja siis hakkasime, meil oli viis eesti rahvatantsu, kõik Veljo Tormise seades tantsime samal ajal tantsisime, laulsime ja see oli niisugune hästi niisugune efektne number ise. Siis tõusime püsti ja kõik toolid kõrvale ja hakkasimegi tantsima. Ja muidugi see niisugune rõõmus meeleolu kandus ka meie endi sekka, mis oli seal saaliski millelegi, krohv, riided kõik seljas ikka täitsa ehe. Ühel neiul oli vastlapaelad, olid lahti, all on tantsukäigus, astus kogemata selle neiu vastlapaelte peale, pastel tuli jalast ära ja sellest hakkas pihta üks naer. Ühesõnaga siis hakkas tema naerma, siis hakkasid kõik ümberkaudsetele lauljad seal naeru, nii et lõppkokkuvõttes me seisma kõik laaviale, naersime kõik koos ja see oli üks hästi naljakas, hästi imelik juhtuminekus, kõik naersid, nii. Publik naeris oma mees pantis omasse. Situatsioon oli ikkagi väga absurdne, tähendab, et meie tegevus oli publikule täiesti arusaamatu ja kontserdi andmine tundus täiesti kohatult jabur. Ja sellest ajast peale seda, et kui geeni mõningad mõningad kohad ja aeg ja need kontserdikohad seal Venemaa avarustes olid suhteliselt tagasihoidlikud, siis meelde, et, et Tõnu tegelikult mitte kuskil ei lasknud latti alla. Tähendab, et neid kõiki, neid kontserde võeti täpselt ühesuguse tõsidusega ja kõik need eelnevad proovimis kontserditel olid, need olid täitsa 100 protsenti ja, ja see oli just tegelikult see, mis, mis hoidis nagu aastaid läbi lati kõrgele ja see oli naaboltaga Brok suhe. Üks väike seik sellest vastas, tähendab mis ei puudutanud meie kooli igapäevatööd, küll aga et kui me olime seal eksam provintsis tegemas neid ooperid olid käimast peaproovid ja konkreetselt sellest moodsate tekkis, oli meil viis numbrit ehitada vaja, mille vahel oli mõningaid pool tundi aega, mõnikord natukene vähem nagu rohkem. Vaat ja loomulikult oli inspitsient poolt kutse lavale sa teadsid, millal minna ja kõik. Aga noh, ilmad olid, seal oli niisugune 25 30 kraadi sooja. Käisid seal peaproovidega publikuga ja esimene number see ilusti ära tehtud ja siis oli üks pool tundi vahet ja osa rahvast me läksime välja istuma seal sihuke kohvikupoolne osa ja sinna alati oli kutse kuulda ja kõik oli väga normaalne, alate läksid peale. Vaatasime Aegvers, ajasime juttu seal niimoodi ja, ja siis oli selline meeldiv, et kui sa nagu kuulsid tuttavat muusikat kastmas ja said aru, et tegelikult sa peaks seda laval juba laulma ja kuna lavalisi suhteliselt kaugel saime aru, et meil ei olegi mõtet enam minna. Nii et umbes 10-ga 11 inimese võrra oli nagu see number lauljatest, nagu väiksema koosseisuga punasele läks lavatagune koor, siis keegi konkreetselt ei saanud arupallis inimese laulis. Aga järgmistel kordadel paluti ka nendel inimestel, kes laulavad ka kaasa laulda, seda koori. Et see oli selline suhteliselt õnnelik. Kas midagi päris hullu on juhtunud, näiteks lugu on seisma jäänud, laager. On olnud küll, ma ei suuda meenutada konkreetselt, nii et, aga see on seotud olnud võib-olla mingisuguse hääle andmise puhul, mitte õieti arusaamisega midagi, mingi lugu on läinud käima, no siis kuskil mingis kümnendas klassis on aru saada, et noh, et selle jätkame sellele mõttetult, siis lüüakse ilusti kinni, antakse lugudele. Professionaalsed muusikud on ikkagi nii kogenud, et ega isegi kui keegi eksib, et ütlesite, rood seisma ei jää selle pärast publik ei pruugi arugi saada. Enamasti ei saagi. Aitäh teile selle vestluse eest ja palju õnne sünnipäevaks, aitäh. Selline oli 10. septembri heligaja, mille panid kokku operaator Katrin mõõdike, toimetaja Karin kopra. Liiga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis teile sobival ajal teile sobival ajal heliga ja.