Algab saade legendaarsest insti Parissonist tiit kuusikust, kel täna, 11. septembril 100. sünniaastapäev. Figaro kavatiin oli läbi elu Tiit Kuusiku säravamaid numbreid, mida ta ikka ja jälle esitas. 1938. aastal tõi see talle võidu Viini konkursil. Baas Pärnu poisile pool sajandit kestnud ooperikarjääri. Kooli ajal Pärnu poeglaste gümnaasiumis laulis ta koolikooris ja Endla seltsi muusikaosakonna kooris mängis gümnaasiumi sümfooniaorkestris. Pärnu esimeses džässorkestris tšellot. Pinginaaber Valdur Roots mängis klaverit ja sai edaspidi tuntud pianistiks. Kiidu tugevat häält märganud kaaslased soovitasid temalaga hakata laulmistunde võtma. Ühest õpetust andis kohalik lauluõpetaja Heleene Rebane, kes peagi soovitas noormehel professor Herderi juurde pöörduda kuulakem Tiit kuusikut rääkimas oma lauluõpinguid konservatooriumis professor Aleksander Arder juures traadiumist Lembit Laurile, saates kirjutamata memuaare. Ta on 1983 orderi suhtumine õpilastesse oli väga positiivne ja julgustav, sõbralik ja sulgeda. Igatahes juba esimestel tundidel viis ta mind harjutustega niisugustesse kõrgustesse, milledest ma Pärnu sunudki neid välja tulid. Tema käe ja hasardiga tulid välja ja, ja nii ta jäigi, munni ta alati ütles ikka kobra prao prao, aga, ja seda isegi mõningad panid talle pahaks, et mida ta nii palju lahutab, nii palju kiidab. Aga sellest Kas seda varsti taipama, kunas see päev oli tõesti braavo, ja kuna see oli niisama ainult julgustuseks öeldud aineid, tema igasuguseid võrdlusi laulmise kohta, et kuidas seda tooni juhtida ja kuidas häält toetada, nii et istu nüüd oma saba peal istmeid. Et kahjuks inimesel saba on ära, atrofeerub. Tabavaid võrdlusi just loomariigi esindajatega ja Vaatake hobune hirnu. Vaata kui hästi temal maskis, kuidas ei kõla? Lepiku pisikene linnukene, ta on terve, terve mets kõlab, kui ta laulab. Tal on siin noka otsas, et. Kui ma nüüd ise pedagoogina ja vaatan tagasi sellele ajale ta oli ka väga kuulge pedagoog, mis tema teisel semestril andis mulle laulda, sigarugavad tihnik juba praegu vaatama selle absurdivara põit. Aga ju Arder taipas, et ta võib seda teha, sest mina ei, ei katkestanud oma kaela ja, ja see sai mulle sellest peale üheks hiilgenumbriks, lihtsalt. Tal oli õigus. 1938. aastal pärast konservatooriumi lõpetamist sõitis Tiit Kuusik professor Arderi õhutusel ja soovitusel Viini rahvusvahelisele lauljate võistlusele. Sealt algas tema tähelend. Ega ma sellelt midagi lootnud, sellepärast mul puudus igasugune ülevaade, milline tase üldse vokalist seal maailmasoo nagu peamine siht oli ka näha, kuulda ja õppida, mis seal nõuti. Nõudmised ei olnud mitte eriti suured, nõuti kolm pala. Minul olid selleks ette valmistatud siis kolm baritoni nisust pähkelt. Esiteks Figaro kavatiin Sevilla habemeajaja eest siis Verdi Renato aaria maskiballist ja kolmandaks oli siis lauka valla patsi proloog. Mina laulsin ära oma Figaro siis ütelda aitab. See tähendas edasipääsu. No ei teadnud, mida. Ma laulsin vooru viimasel päeval peale lõunat tähendab kõige viimase grupi seest kõigist juba enam-vähem ülevaade olemas ja ja siis laulsin jälle oma Figaro ära. No siis oli saal juba täis, siis oli niisugune aplaus. Tsekk õlistab Kell ikka trafost laata saanud lõpuks rahul. Siis paluti mul prillid ära võtta ja paluti siis laulda seda Renatoka. Laulsin seal on nato kahe ära ja siis öeldi, et aitab küll ja mõtlesin, et rohkem ei lasknudki laulda, et tulen sealt lavalt ära. Tahatuppa, pohh, seal tuleb ühe, vot seesama mees. Et mu nimi, shammer, jaam, teatriagenti, aga ma pakun teile lepingut Düsseldorfi või tuisk purki või Hamburgi. Mind pahviks nihukse asja pealt, ma polnud üldse mõelnudki ja, ja üks asi, teine asi, ma polnud veel taotlesime midagi teinud õietidel. Ja noh, niimoodi aplaus oli tugev ja lepingut pakuti ka, et võib-olla siis õnnestus midagi siis seina peal väljas, et olen tulnud esikohale. Mis te siis kohe tegite? Ei, ma osanud midagi teha, hea meel oli sellest, et muud ei tulnudki nagu meel tulid külla ja riigi raha ei paistnud. Tulin siia ja ikka midagi sai. Nonii, tühja jooksnud see asi. No muidugi siis tulid seal kaasvõistlejad tulid õnnitlema ja kõik ja siis läks asi ilusaks. Siis saatsin, tähendab hardadel Telegrami, no seal just nende pakkumiste Ardel Telegrami arter vastasid, ennitleme, mõnnitleme üks on oma õnne sepp, faasaneid targaks. Aga siis. Mulle tõi selguse see Arder oma elust, rääkis kaks juhtumit, kus tema ükskord oli Pariisis ja ma ei tea, kus, teinekord oli kah väga niisugused huvitavad ja suurepäraselt ettepanekud temale. Ja kus ta võttis omale natukene nii mõtlemisaega, veni. Jaot, kadusidki ära need asjad, minu mõte oli, see, ma polnud laval olnud, mul polnud mingisugust osa, et las ma, ma tulen gaasikoju, olen paar aastat laval ja lähen siis. Paari aasta pärast oled sa unustatud, keegi enam ei mäleta sind ja katsu siis veel minna. Tuleb nüüd otsekohe hüpata pea ees. Ja siis ma võtsin seal tuli liini teatriagent, Karl Starka tuli veel oma pakkumisega ja siis ma laulsin, viidi folks ooperis rahva ooperis ette ja võtsin selle koha pakkumise vastu. Sügisel. Esimesest septembrist algas teatritöö alguses teatritöö Viinis Viinis anti kätte kolm osa, kohe. Üks oli Beethoveni Fidjeeliust minister. Teine oli poeemist marssell. Ja kolmas oli tore toormuidugi. Ma ei jõudnud neid kõiki korraga teha. Mulle meeldis kõige rohkem Dorado, valisin omale Doradoori. See võimalus siiski oli. Ja esimeseks osaks tore tool. Oo. Jaa. Hooajal 1938 30. Kas sa laulis Tiit Kuusik Viini folk ooperis 1942 kuni 43 Asseli riigiooperis Saksamaal ning pärast seda pühendus Estonia teatrile kuid esitas ja salvestas ka palju kammermuusikat. Palusin teatri kauaaegsel lavastajal Aarne Mikul määrata. Ütled ahtid, kuusiku rolli Eesti muusikaelus. No ma arvan, et Tiit Kuusiku roll on olnud juba kaua aega tagasi väga tähenduslik eesti ooprikultuuris ja ma tooksin lihtsa niisukese sümboli et 1938 ta võitis Viinis lauljate konkursil kuldmedali ja täpselt 50 aastat hiljem see oli siiski 11 september 88. Ta laulis oma viima saar Estonia lavale ja see oli valus, õnnelik õhtu. Sest et olla 50 aastat vormis ühe dramaatilise häälega laulja puhul, see ei ole nii kergem. Ja teiseks, Tiit Kuusik on üks nendest vähestest kunstnikest, kes ühelgi proovil ei ole teinud hinnaalandust. Ta võis vahel hiljaks jääda 10 minutit, kui tal hääl ei hakanud helisema kodus ja kõik olid kuidagi ärritunud. Kui ta tuli lavale, siis ta laulis täie häälega, teiste ta ütles, et oi, ma täna markeerin või midagi. Ja see on ka üks iseloomulik joon tal olnud kogu elu. Kunagi mõtlesin talle, kui me olime juba lähemalt tuttavad, no kas sa igal õhtul pead Figaro karantiinis neid kõrgeid noote võtma selles kadents, siis ta ütleb, aga kui ma täna laad ei võta maisena homme Solly laulda. Et ükskõik, vot see niisugune talumehe moodi suur nõudlikkus oma elu ja töö vastu oli minu arvates tema eluajal kõigele märgata ja seda eredamalt tundub see veel nüüd ka tagasi vaadates. Tiit Kuusik oli 77, kui ta lavalt lahkub. Jah, ma mäletan kõike tema juubeleid, kui ta sai 50 aastaseks, 60 see kontsert juba tegin mina ja 70.-ks ma lavastasin spetsiaalselt tema jaoks Verdi ooperis Luisa Miller salveliseks vana sõdur, ma teadsin, et tal on käimisega natuke raskusi, aga laulmisega mitte. Ma panin tule sky ämblikukepi kätte, et tal on võimalik sellega laval mugavamalt liikuda, kepiga ähvardada kui vaja. Ja siis 75 me tegime 77, oli siis päris viimane. Et on olnud üks kõva kivimikultuuris. Üks laulja, kes on ka niimoodi aastakümneid kuusikut jälginud mainis mulle korra, et kuusik nagu hakkas järjest paremini laulma ta diktsioon läks vanusega järjest selgemaks. No selles on oma tõde olemas, sest et me teame 40.-te aastate lõpus, kuidas viljategija Fausti heideti ajakirjanduses, et ta diktsioon on natukene pealiskaudne, et ta laseb rohkem häälel voolata kui ta 52. aastal tegi ära puriscodonovi. Ja aasta hiljem veel õppis ära selle venekeelses versioonis valdamata tegelikult seda vene keelt, aga ta tegi meeletult, et tööd nende sõnade ja nende värvide, intonatsioonide ja mõtet kallal. Ja mulle tundub, et pärast seda ta hakkas ka teisi rolle laulma, teise lähenemisega loomulikult Eesti loomingut kõigepealt Lembitut ei tasu leeke või tormid randa uuesti. Et ta tundis, et ta on millegis mõttes saanud nagu jalad sügavamale põhja. Mu ema Või minu otsast ja. Vot niiviisi. Jah. Ilus. Ord jäetud. Nii nagu. Me praegu seal on nii nagu nagu joon ja. Müüma. Käivitage veel kord arhiivi sündis. Kas te olete teinud kokkuvõtteid? Roll on teil olnud seni? Jah, olen küll. Minu nimestik näeb ette siin 45 osatäitmist. Esimene oli pajatasid, Silvio, see, mis ma tegin siin üks käsid Emmist Viinis tegin ka kord veel ja noorteetendus Estonias, kui uuli kutsus mind, kus jälle seda Silviot laulma oli, see oli siis niisugune etendus, kus esimene vaatus oli pajatsitest, teine vaatus oli Toscast ja kolmas vaatus oli poeemi neljas vaatus. Nii, aga jaa, minul pakuti siis Silvia osatäitmine sellest pajatsites teenelist kohe eskamilia ja vine, esimene täisosa oli Esscamylju. Kolmas oli. On ju siis tuli Rigolettot Padayamandiletski Travjaater Jarmo, siis esimene osa pärast sõda Tallinnas oli Onygenioneegin Jevgeni Ginis näikse olevat arvepidamises 13. roll ja siis on läinud edasi istuda. Eemand Vambo tasuleekide löögid, Pühajärv, Peep Faustme fistop tolmidele. Krahv Vabaduse laulik Raju külmadaat. Vürst Igor, Boriss kodunov, Ruslan ja Ludmilla, me oleme ära unustanud, vahepeal Nikita perfiin, Becklemanov. Raymond Tomski eel Jeletskele lisaks tuleristsed raud Figaro pulm, alma viivad. Sa Attila, et seos ja Luisa Miller Miller igaüks kümneist nõuded, muidugi tööd, aega, laeva jah, seda küll. Kõigepealt tuleb ikka male noodid selgeks teha ja teisest küljest ka selgeks teha, mis tegelane seal vastavas ooperis oled. Missugused suhted sul teistega on? Ajast ajastu, kui seda on võimalik ja nii jälgida kuskil. Siis ikka oma partii elama panna, kui värava panna ja selle järele. Kas on mõeldav küsida, mida te peaksite nendest kõige tähtsamaks või kõige lähedasemaks või kes millegi poolest teistest eespool asukesid. Miks ma ikka seda porissimist paneks teistest nagu ettepoole? Ühest küljest Borissi, aga teisest küljest ka kus Mosofyygarukene on siis jäänud sellepärast et nad 11, nii võiks ütelda. Täiendavat selles mõttes, et kui üks on liiga maatilines, teine on siin hästi kerge ja niisugune ja nõuab tehnikate kergust. Tornist nagu äärmused, teised, nagu mahuvad kõik selle äärmuste vahele püüaksime kokku, lugeda need kohad või meenutada neid kohti, kus te olete mänginud turissi. Aga miks mitte. Kõigepealt. Riias siis Kiievis, Odessas, Harkovis, nivoo viis, see on meie oma kodumaal. Aga peale selle veel Budapestis. Bukarestis ja kõige kaugemas miksikus, see oli selles mõttes huvitav, et et see oli siis, kui ma täitsa rahvusvaheline seltskond Ooper üheks korraks kaheks räägiti, nii et Mexico niisugused jõukad inimesed panid rahad kokku, hold nätseenid ja tahtsid siis. Ooperit kuulata neil omal on ka seal mingisugune ooper olemas just sellepärast, et koor oli kohalik ja orkester oli ka kohalik. Aga siis solistid olid kõik siis üle maailma tõesti võiks ütelda, üle maailma kokku korjatud. No Boriss ja dirigent olid siis nõukogude liidust, kes dirigent oli uudisseja dimeetriaadi, pilsi ooperi peadirigent. Fuiski oli praegune kuulus tenor Placido Domingo. Nii et seda meest olen ma ka raputanud oma kätega. Nojaa, aga ka ja ja. Ka maaloto. Ka haara viib. No ja. Siis. Ma palusin stuudiosse Anu Kaalu ja Mati Palmi et meenutada koos Tiit kuusikut, kes oli teie mõlemi partner ja lava kolleeg. Milline oli Tiit Kuusik? Just nimelt partneri ja kolleegina. No kuidas öelda, jõuline, nõudlik, abivalmis, niisugune nagu üks partner, olen ma selleks, et oma partnerit innustada, niiviisi võiks öelda. Inimene, kes mitte kunagi ei teinud endale hinnaalandust ja ega ta ei tahtnud, et seda ka teised teeksid. See lihtsalt sundis sind ennast kokku võtma ja üritada olla temaga, aga, aga see võrdne, see oleks võimatu olnud, aga vähemalt andma parimais endast niisugune partner, ma arvan, oli Tiit Kuusik. Kui te nüüd mõtlete tagasi nendele aastatele, millised etendused, millised ooperid koos kuusikuga laval meenuvad teile kõigepealt või millised olukorrad mina võin nimetada just nimelt kolme ooperit, et üks, mis oli praktiliselt minu esimene ooper Estonias selles mõttes esimene, et mul oli siis ikkagi läbi tüki roll seal iri koletu Mati mäletab kindlasti sedasama, me lõpetasime just konservatooriumi. Kas tal ja Tiit Kuusik oli Rigolettot, tõsi küll, meiega koos tegi tema väga üksikuid etendusi, sest et see oli tema jaoks vana etendus, kui nii võib öelda meile uus ja meie tegime rohkem Rigolettot koos Georg Otsaga, aga see oli esimene, ütleks nii, siis järgmine oli mul lutsiieti lammermor, kus ta oli minu kuri vend ja viimane, mis muidugi jättis kõige sügavama mulje ja mis oli kõige eredam valusam, ütleks nii, oli Luisa Miller, mina nimetaksin neid kolme, ülejäänud, mida ma temaga koos tegin, olid temale suured rollid, minul niuksed, väikesed Nobasid või midagi selletaolist. Matil on muidugi võib-olla rohkem rääkida. Ma Tiit kuusikust alustaksin natukene teise nurga alt. Ta oli minu jaoks eelkõige minu õppimisaegne lauluosakonna juhataja ja professor ja ainus professor sellel ajal, kui Arderiali juba siit ilmast lahkunud. Ja ta oli konkreetne ja väga nõudlik, kui olid eksamid või lihtsalt osakonna kontserdid. Ja eelkõige oli ta nõudlik just kanti liini peale, et noor inimene, laulja, PUR laulaks ikkagi voolavalt kandil eelselt ja diktsioon oleks selge ja eritigi Armoli ta saksa keele häälduse peale. Sest et seda keelt valdas, oli see Saksamaal töötanud ja nii, et tema karmusson mulle hästi hiljem kätte maksnud selles, et ma olen seda meeles pidanud ja katsunud, jälgida tema niiskus nõudlikkust. Nii et see oleks nagu esimene etapp, aga teine on siis juba see aeg, kui tulid teatri koostööd ja nagu vanulgi oli mu esimene ooper Rigolettot, kus Malin Spara futšiil küll väike roll, aga ikkagi vajalik roll ja lõputöö sellega tehtud ja kuigi laulsime lõpuetenduse Georg Otsaga. Aga ikkagi olid nad ju paralleelselt laval ja kogu see ettevalmistusprotsess ja see sai koos oma osakonna juhataja professoriga tehtud. Ja muidugi oli mul teatud aukartus, sest noh, Tauli mastaapne ja võimas, aga seda enam ta pani sel juhul minda, nagu Annugi ütles ennast noort inimest väga kokku võtma, temaga kuidagimoodi suhelda laval ja õigustada oma lavalolemist tema kõrval. Teine roll oli mul Tiit Kuusiku kõrval ooperis Chokonda, kus tema oli väga kuri mees Barnaba ja mul oli niisugune härrasmehe roll ja aga kõik tammust ajad on väga hästi silme ees, kui nüüd tagantjärgi mõelda. Ja kaugel see kuusika käitumine, olemine, mitte ainult laval, aga ka kõrvalruumidesse temaga Leistkümnaasi, et kui ta oli meie keskel tuli meie keskele, siis kuidagi inimesed muutusid ennast jälgimaks, ütleks nii. Sest et ta oli kogukas Tauli auväärne. Ta kunagi ei laskunud lobisemis, ta ei rääkinud anekdoote. Ta ei ajanud mingit plära mitte kusagil. Ja sellepärast tema juuresolekul ka surevad naljamehed nagu natukene vaatasid, mida nad räägivad, aga see niiskune, professorlik rangus, see on ju iseloomu küsimus, aga teistpidi oli tal ka ju väga suur Saksamaa kogemus ja kogu sõjajärgse elukogemus ja probleemid, mida ta oli pidanud elus lahendama. Kõik oli teda kuidagi keskendunud oma põhitegevuse peale. Ja selles osas ta küll ja ei olnud üldse kompromissialdis. Kui laulad, siis laulad, kui laula, laula üldse. Et ta oli nõudlik nii enese kui teiste vastu ja selline hästi autoriteetne tõsine mees Seda igal juhul, aga siis, kui nendest rollidest veel rääkida, siis muidugi hästi meeles on temaga koos tehtud Don Carlos ja seal oli olukord väga naljakas selles mõttes, et ma olin noor, alles lõpetanud muusika akadeemial, sellele konservatooriumi ja nüüd oma professoriga koos labas olla, kus mina pidin olemas nagu auväärne Filip ja tõsine mees ja tema oli siis noor, 23 aastane mitte enam poisiohtu, aga ikkagi väga noor minust siis nagu mängult varem ja siis oli nagu kaks paari, kas malest lausentiid kuusikaga või Georg Otsa, kes need olid risti vastupidised tegevused selles mõttes, et nuttis kui oli kuusik, ehk nagu siis noormeeste poosa, siis ta seisis nagu natukene ehmunud sisse minu seal lasi toas ja mina siis kuningana käisin siis ümber tema ja küsitlesin teda ei vaatsemis poiss siis räägib ja Georg Otsaga neile vastupidi, mina siis oma mina seal keset tuba ja vaatasin ikka üle õla uhkelt sinna-tännapoole. Georg Ots siis noore mehena käis ümber minu ja ajas oma asju. Aga selle etenduse kõige meeldejäävam moment on minu jaoks see, et nii, kuidas ma siis ka pingutsemad flip laulda väärikalt. Ja kui see ka siis enam-vähem õnnestus, siis kui eesriie sulgus sel ajal, siis ma andsin oma õieti sõrmuse talle suudeldes ja ta lasi põlvele ja suurde sinu kätt. Ja siis, kui Iisrael läks kinni, siis ta andis tõsiselt käe pihku, tänas. Seda ta tegi küll jah, ta austas ennast, austust, teisi ja just nagu ütles, ta ei teinud mitte kunagi midagi poolikult eriti proovi. On ju küllalt teada, et inimesed tulevad proovi, et teeme praegu nii, kuidas tuleb, küll õhtuks võtame kokku või vot seda ei saanud temaga kunagi. Tehasest hoiak muutus sedavõrd jäigaks ja ta ei öelnud midagi, aga see oli näha, et ta pidas seda halvaks näitajaks, et niisugust asja ei tehta. Proovist tuleb teha isegi rohkem, et pärast etendusel normaalselt teha. No temal olid veel need vanad kombed meeles, sest oli vini Fox ooperis laulnud ja pärast hiljem kasselis ja ei tea kus kohas veel mitmel pool ja noh, näiteks tema pidas sellest lugu, kolleeg ei seisa lava kõrval ja vaata, kui prolli tegija laval oma asjaga tegeleb. Eriti ja siis tal oli ka veel see asi veel vanast ajast meeles, et dublant ei istu valges seal esimeses reas ja kuuletub landi. Koht on, kui ta tahab saalist jälgida tegevust, istub seal rõdu all, pimedas aga nendele niiskut teatriseadused, mis temale toimisid normaalselt. Aga noorem põlvkond neist annab suurt lugu, ei pea. Aga mida tänasel lauljal plast siiski oleks Tiit kuusikut õppida ja tema suhtumisest töösse? No mina võiksin arvata niiviisi, et need aastat peale Tiit kuusikut võib-olla ehk on juurdunud, aga mitte võib-olla ka tema aeg et ei laulda häält lahti, soojendata häält, aga häälega on umbes sama asi nagu spordis, et kui sa lähed jooksma või mingeid muid alasid tegema, staadion oli korralikult soojendus, siis võid lihtsalt oma lihased üle pingutada ja võivad tulla traumad laulmisega sama asi, et noored inimesed ei pea seda võib-olla vajalikuks ja ei valmista ennast korralikult. Et aga kogu see vanem põlvkond, Tiit Kuusk nagu eesotsas ja tema küll tuli hiljas, tema laulis kodus ennast lahti. Ta tuli Krimmi umbes tund ennem vana kooli mehed olid väga põhjalikud oma töösse suhtumisse. Huvitav, mis võis olla see Tiit Kuusiku saladused Dani kõrges eas veel heas lokaalses vormis püsis? Ma arvan, et see oligi suur armastus oma töö vastu ja äärmine distsipliin. Kuuldavasti Tiit Kuusiku suguvõsas väga paljud on elanud väga kõrge vanuseni. See on üks niisugune füüsiline protsess, aga ta ei olnud elupõletaja mitte mingis mõttes. Sest et tal oli oma elurežiim ja ta pidas sellest režiimist kinni just nagu juttu, et ta laulis ennast lahti korralikult valmistusse, partiid ette või ka kontserdid ja ta ei koormanud ennast üle liig sagedase laval olemisega näiteks piruka tšilliga, tema olen palju laskaadas, kuulnud suhteliselt vara, lõpetas oma karjääri selles mõttes, et ta laulis kuni 20 suurt ralli kuus ja kahtlane, kas niiviisi üks seal normaalselt vastu pead. Tiit Kuusik ei andnud niiskonna lavale torma ja igas olukorras mõni muu kolleeg, kes oli väga kuulus, võis ka laulda vahest kaks kontserti päevas, aga Tiit Kuusk mitte kunagi. Ma isegi ei tea, kas ta ringreis tuleb, iga päev laulis kontserdil või tõenäoliselt üle päeva. Nii et niisugused eetikaküsimused oma erialas need säilituset kindlasti tema niiskust värskust, kõrge eani. Nii et temas oli tarkust hoolitseda iseenda kui muusikainstrumendi eest. Päris kindlasti. Kaua säilimise, noh, nüanss on see, et ta tegi juba õppimise ajast saadik hingamisharjutusi. Need ei olnud väga keerulised harjutused, sest ma olen ta ka mõne korra sõitnud reisidel ja kupees koos ja siis on sellest hingamist olnud ja tegelikult tegi väga lihtsad joogaharjutusi. Ja vähe sellest ta ise tegi neid pidevalt. Nii palju vajalikuks pidas, aga ta olevat pannud ka oma naise, võib, ei õpetanud ka naise tegema hingamisharjutusi. Et see on väga soodusorganismile, et kuidagi ennast hapnikuga läbi pumbata ja organismi puhastada. Teine asi see, et see korrastastama hingamisaparaat ja näiteks tema laulis, siis ei saanudki aru, villad õieti hinges muidugi väga tähelepanekule jälgi, mis oli see võimalik, et tegelikult ta ei nähkinud puhkeldama laulmise aeg, ega ta ei rabelenud, tal, õlad olid täitsa rahulikult, nüüd tal on see nii-öelda, kostab ta menaalne hingamine, viimistletud tehnikaga, nii et hingamine oli tal loomulik tegevuse osa. Nalja temaga laval, nüüd ei mäleta mina küll ühtegi, küll räägitakse seal mingi pärast aastatest, kui ei olnud korralikku dirigenti ja lugu oleks segamini ja siis üks Vellaabama sexteti selle suursaadik oli ja asi oli tegelikult kuusk olla tõesti seal hinge täis, aga noh, tema tekst oli selle asemel, et raadios ei hakka rääkima. Aga, ja eks natukene traagilise alltekstina on see, et kui me just nimelt Luisa Millerit laulsime Stockholmis siis tal oli kett käes ja esmakordselt kuidas oma lavapraktika ajalises mõttes kepi kätes tal jalad ei olnud kõige paremad. Ja see rollile sobis väga hästi lihtsalt tugeva kepikäelise laastudega. Ja siis, kui oli aplaus, Jaano mäletab, ehk pareminigi veel. Tiit Kuusik tuli siis kummardama ja see oleks niisugune lava ees mingi barjäär või seal on niisugune ja siis ta pidi üle sel aastal siis oli näha, et ta tõesti vajab kepi tuge ja see muidugi aplausi suurendas, sest tegelikult nad olid ühe aasta mehed jussi pöörlingegi 11. aastal mõlemad sündidega pöörlika Liba täielikke mälestusi ajalugu juba ja Tiit Kuusik ikka veel tegeleda. Ka meie jutuajamist Aarne Mikuga teie koostaja Tiit kuusikuga oli lavastaja ja laulja koostöö, kuidas ta lavastaja nõuannetele ja soovitustele. Minu esimene lavastajatöö oli temaga aastal 1972 putsiini kolmikus, kus tema laulis mantlis peaosa, Georg otsianis, kikkis Mari Jõgeva õde Anseelikas. Seda rolli ta oli varem teinud, viinud Saksamaal ja tal olid omad juba niuksed ettekujutused olemas ja see on ka ikkagi suhteliselt piiratud ampluaaga roll. Aga ma arvan, et kui me tegime ära Attila see oli kui Mati Palm tuli Itaaliast tagasi, me leidsime näiteks niisugune roll, mis matile sobiksonaatilieetsus tiit kuusikule. Ja ma arvan, et selles rollis ja nende külalisetenduste ajal nii Helsingis kui Moskvas Kristo kolmis oldi kõik üksmeelselt vaimustatud, et kuidas kuusike ball mõlemad nagu teineteist laval ärgi tahavad ja provotseerivad ja kutsuvad nagu. Kahevõitluse, kuna seal duett on kahe maailma vastandamine isegi. Ja see roll on mulle ka omamoodi meelde jäänud, et kui ma tegin ära selle mantli, siis Tiit Kuusik ütles, et kas me võiks hakata sina rääkima. Ma kõikide teistega inimestega rääkisin sina sel hetkel Georg Otsa ja kõigi teistega. Aga ma ütlesin, et professor mais suudad sina. Sellest hetkest, kui ma teatrisse koori tulin, oli kuusik, suur jumalus ja, ja Boriss kodu, noh, oli ka esimene töö, kus ma kooris olin, tema Borissi laulis. Ja see jäi nii. Ja siis 85, kui mees kolmis nagu kummardsem publikule, siis ta võttis mul käest kinni ja ütles, et nüüd sa pead mulle, sina ütle, me oleme jõudnud siia kuninglikule lavale, see on meeles, on suur tunnustus ja, ja hiljem noh, me olime natuke teistes suhetes, aga ega see, kas sa räägid, sina võid, Teie küsimus pole selles vormis, vaid selles suhtumises, mis nende sõnade taga on. Sakslastel on see väga muidugi eriline, sest sina ja teie inglastel seal suurt vahet pole, kui sa räägid eriti agaga kuusiku puhul oli mul üks niisugune barjääri ületamist, ma temas suutlikkust ja kõike seda hindasin väga kõrgelt. Ja üldse. No te küsisite, kuidas lavastajaga noorel inimesel ei temaga nagu koostööd teha. Ma olin enda jaoks teinud mõned tähelepanekud, et ma mäletan, ükskord, kui maskiballi proovis, ta laulis Renaatoraskaari ära ja Vallo Järvi, ütleme, et laulame veel kord, Kuuse ütleb, miks homme tegi kummardset, kui teil ei olnud mingist konkreetset pretensioone, miks me veel ükskord laulame. Ja siis ma sain ka nii aru, et kui mul kuusikul oli mingisugune mõte või soov, noh, mitte märkus otse, et arvad, siis ma rääkisin talle tema garderoobis kahekesi, mitte suure massi ees, sest et ikkagi ta oli nisukene figuur, mingi koorilaulja. No näed, kuusik ka, teeb nii ja naa ja, ja see oli väga oluline, et selles mõttes, mis mulle tundus, mida maksab, võib öelda, mida ei olnud mõtet öelda, et olid teatud oma žestidega Arsenal ka, et neid asju ei olnud mõtet üldse hakata rääkima. Aga sisulises mõttes tõsi mõningates eriti ma arvan Luisa Milleri puhul, kus ta oli tegelikult seitsmekümneaastane ja tegelikult suure karjääri ära laulnud, vaat seal võis natuke mõtelda ja tagasi vaadata ja ma arvan, et meil oli väga tore suhe, siis. Tiit Kuusik selle pika pika Estonia lavakarjääri jooksul laulist, praktiliselt kõiki kandvaid baritoni rolle Meremäe siin juba mitmeid maininud, aga mida võib-olla veel tuua esile nendest tema tähtrollidest? Vaata ühest küljest on hämmastav, et ta võis laulda kogu karja paari jooksul, näiteks Sevilla habeme rasked kavatiini ja selle kõrval teha Boris kodunovi Ruslan millad. Hiigorit tavalist on ju selline olukord, et inimest laulavad selliseid kergemaid ja tehnilisemaid rolli hiljem hääl läheb natuke madalamaks, hakkavad tüsedamad rolle laulma. Kuusik võis kõrvuti paralleelselt neid teha ühel päeval. Ühel päeval Borissi ja see on selles mõttes ainulaadne, ma isegi maailma noh, väga suurtest lauljatest sellist ampluaad või sellist kontrasti ei oska kohe esile tuua. Ja seal, ma arvan, on tingitud sellest, et et kui tema hääle lahti, laulis ta kunagi laulnud haiget, kui ta oli haige, siis ta oli haige, kui ta oli tervest, olid terve ja see vabaja voolav laulmise viis, ta ei tekitanud selle juures mingeid erilisi selliseid kui sõita, et nüüd ma võtan seda kõrged madalad vaid ta laulis seda mõtet kas selleks ülespoole või allapoole. Ma ei teinud sellest nagu erilist küsimust, tema loodus oli niivõrd rikas ja ma ütleksin, et me kõik teame ooperilavalt teda kui dramaatilist baritoni ja omamoodi negatiivis jõulist Boris, Igor jaagu Amonastrundi Luuna siis tegelikult kui te kuulsite kontserdilaval tega näiteks Schuberti kriigi laulmas siis oli hämmastav, millise pehmuse ja vaikusega ta suutis seda teha. Ja Schubert ta oli muidugi välja treeninud oma viini väikeste aastate jooksul, ta nimetas seda son kool kogu eluks. Ja tegelikult kui temal raamatut lehitseda, siis minu jaoks on hämmastav, kui palju soolokontsert on teatrietendustega paralleelselt teinud. Teatud mõningate lugu poegadel oli, teades nagu uusi rolle vähem me loeme, et ta oli kuskil kuu-poolteist suvel kuskil kaugel Venemaal ja minust muidugi selle ajastu kurioosum, kuskil viiekümnendatel aastatel, kui ta saadeti Tadžikistan Taani riigi 20.-ks juubeliks esinema siis Tallinnasse sõideti rongiga Leningradi, siis oli päev Leningradis järgnev õhtul rongiga Moskvasse, sealt kuus päeva sinna dušanbee SM, kusjuures vagunikaaslased tulid Moskvast ja kõikides osa tundmatuid inimesi kuusid ju selline hiinavõtja ei olnud istuda kuus ööpäeva selles aeglases rongis, nagu ta ütleb, vahepeal mängisime proovinud või tegin häält. Ma ei kujuta ette tänapäeval, kas keegi oleks nõus kaheksa. Päeval rongiga minema, no me läksime ka kunagi 68, seitse. Taškenti siit Tallinnast rongiga läks ka neli päeva, aga no siis natuke tingimused, teised juba restoranvagun oli uhkem. Aga ikkagi ta kuidagi võttis seda niimoodi. Paratamatusega jõudsid Maide paar laulu, laulis seal ainult kahelkond. Kaheksa päeva sõit. Kuusik oli selline persoon, kirjutati spetsiaalselt ooperirolle kui ka soololaule. Ernesaks, Eugen Kapp ja esimesed Pühajärv, Tormide rand, tasuleegid, Vabaduse laulik. Tuleristsed. Need olid kõik Tiid kuusikule mõeldud rollid ja samuti Tambergi omamoodi laulude tsükli Pedasse tekstidele ja Jaan koha kirjutas mitmed lood, nii et tema häälega arvestati, tema häält vajati. Ja ma arvan, et see oli uhke tunne olla sel ajal teatrisse. Teiega ringreisidel, kui meie kahurvägi oli kõik korraga laval tema lisaks siis noorem põlvkond juba Mati Palm, Hendrik Krumm, Margarita. Ta võitis Anu Kaal, Urve Tauts, Teo Maiste, seal uhke tunne. Kas ta oli oma elus täielikult laulmisele pühendunud või oli tal ka mingeid hobisid? No ta ei olnud mingisugune kalamees, aga me teame, et oma majad ehitas meriväljal tõesti peaaegu, ma ei tea, kaheksa-üheksa aastat koos naise ja naise vennaga ja kindlasti veel abilistega. Et sellega ta tegeles tõsiselt ja vahel hommikul kaebused, öö oli külm, et kesküteldakse äkki või midagi nagu ta mainib, et krundi uurimisega ta tegeles, kõige rohkem kaevased, natuke füüsilist vormi teha. Aga ma olen rääkinud mõnede kadunud daamidega. Savessonid, kes ütles, et Tiit Kuusik oli ka fantastiline tantsupartnerid võrreldes selle koguga, et ta liikus põrandal väga kergelt, väga elegantselt, mängis muide ka tennist mingil määral, kuna Paul Keres, tema sõber, tegeles tennisega rohkem selliseid hobisid ma eriti ei mäleta. Ja ta on ka võib-olla Aarne Viisimaa kõrval vist üks väheseid suuri lauljaid, kes on kogu oma elutegevuse kõik kirja pannud päeviku ja aruande näol. Ja seda saab lugeda raamatust Tiit Kuusik, mille on kirja pannud Ene Pilliroog. Ja muidugi noh, tollal oli selline komme, et kui oli juubel, siis käidi öösel kell 12 nõnda öelda üles laulmas, lauldes heletähte ja me oleme seal merivälja akna all olnud ja ja laulnud, ja muidugi konjakipudeli ja kohvi ja võileivad kõik valmis, sest kõik teadsid, et tullakse. Ja tänapäeval ma olen kuulnud, et noorem põlvkond hakkab jälle seda tegema vahepeal igaüks nohises ja kõik olid siin vabad ja iseseisvad ja kõik tegemist endaga. Aga tollal oli väga moes. Tiit Kuusiku sajandat sünniaastapäeva tähistab Estonia teater Kaala kontserdiga, kes seal esinenud. No enne kui me jõuame galakontserdi juurde, on tegelikult meie laadapäeval pühapäeval, 11. septembril. Me paneme sellel aastal kuus jalajälge sinna Estoniasse tulevatele tänavatele. Sakala Puiestee pealt, kõigepealt Karl Tiitul, kes sai seal lähedal ka surma pommitamise Elsa maasika Carlots, kes elasid seal ja siis kaubamaa poolt Estonia poole tulevad siis Aarne Viisimaa ida Aav-Loo ja Tiit Kuusiku jalajäljed. Et otsa tänavalt lõpetab selle rea Georg Ots, Estonia puiestee, lõpetab Tiit Kuusik. Kuusika puhul on muidugi fantastiline see, et see on täpselt tema 100. sünniaastapäev. 11. september. Seal on meil mõned väiksed üllatused. Ma ei taha, et ära rääkida, aga seal on üks tore detail, mille me sellel päeval ka teeme. Ja siis seitsmeteistkümnendal peaaegu nädal hiljem on siis suur galakontsert, kus meie teatriga baritonid ja teised solistid teevad enamuses aariaid ja ansambleid kuusiku poolt lauldud repertuaarist, pluss siis mõned hitid veel mujalt lisaks. Ja selle õhtu nagu peakülaline on Ain Anger Viinist. Hain laulab selle õhtul rohkem kui teised, teised teavad üks, kaks lugu, ain laulab, neli. Jälle Tsevilja habemeajas, Don Basilio, siis lendavast, hollandlasest Åland'i poriscodonovi kroonimisstseenis, ta laulab Boriss esimest korda. Ai, muide, käis sellel suvel Tšiilis, laulis seal piimenit terve etenduse ja mõne aasta pärast deporissega ta siin laulab nüüd monoloogi kroonimis, teenis korrektselt ja teises pooles veel on siis Rauno Elbiga suur Philipi aposa duett Don Carlo, sest lõpuks siis kõik ühiselt aidas. Nii et see on ka selline väikene märgiline tagasiside. Tiit Kuusik, kes võitis Viinis 1938. aastal konkursi ja nüüd, tema 100. sünniaastapäeval, esineb eesti laulja, kes on Viinis. No ma arvan, te saite aru, et Ain on ikkagi kõige kaugemale jõudnud meie tänastest noortest lauljatest ja, ja tõesti see liin, liin, murdualaim pühendab tõesti neid sündmusi. Tiit kuusikut meenutasid tema 100. sünniaastapäeval kolleegid Estonia teatrist. Anu Kaal, Mati Palmi, Aarne Mikk, Tiit kuusikut kuulsime rääkimas arhiivilingvist Lembit Lauri saates kirjutamata memuaare. Aastast 1983 Kustas Kersti Inno tehnilisest teostasid Hellebaase Katrin mõõdik. Tiit Kuusiku esituses kõlasid fragmendid Igaraga vatiinist, eskamilia kupledest, Lempituaariast, Borissi hullumist, stseenist Luisa millerist pajaksitest ja saadet jääb lõpetama Balsi laul Johann Straussi operetist Villeris.