Anno Domini 2011 Tallinn Euroopa kultuuripealinn ja pajatab mereäärseid lugusid. Üks olulisemaid nende hulgas on kindlasti tänavusuvine noorte laulu- ja tantsupidu mis oli mitmeski mõttes eelmistest erinev. Tantsupidu tantsiti laulukaare all. Laulupeo repertuaaris oli rahvamuusika ja Caroki plokk. Idee uuendada laulu ja tantsupidu tekkis Trii Olmert, Dago Veronika ports ja Imre Sooäär. Idee läks läbi ja tänaseks hetkeks on noorte pidu juba ajalugu. Aga mis siis tuli sellest teost ellu kaasa, meenutab Imre Sooäär. Et mis on jäänud hõljuma selle kohale, ma ütleks meeletult positiivne energia, see tagasiside, mis ma olen inimestelt saanud ja, ja selline ülim positiivsuse pidu jätkas kõiki neid häid traditsioone, mida laulupeona laat endas kandnud ja samas tõi ka võib-olla midagi uut ja võib-olla midagi, mida tulevikus tasuks ka võib-olla kasutada või mõne jällegi uue nurga alt sisse tuua või näha, et see positiivsus, mis ma olen inimestelt nagu saanud, et mis inimesed sealt lauluväljakult kaasa viisid. Ma arvan, et see aitab kuni järgmiste pidudeni, et see on, see on võib-olla number üks asi, mis on sellest jäänud ja ka meened ühtehoidmise tunne, et et eks me läksime suurele riskile välja koos Märdi ja Veronikaga seda esialgset kontseptsiooni tehes. Et kuidas need uuendused kõik ikkagi tööle hakkavad. Laulupeod ja tantsupeod, ehkki nad on väga traditsioonilised, siiski võiksid ka ajaga kaasas käia ja tundus, et see Ajaga kaasas käimine oli märk, mida nagu inimesed ootasid, et nad ei stagna. Meie jaoks, et need peod oleksid elavad, oleksid täis head energiat ja tulevikuvaadet riskid, mis me ette võtsime. Tegelikult tundub, et nad ikkagi õigustasid ennast, et inimeste südamed räägivad sellest. Ütle mulle. Ma arvan, et sa oled natukene edev inimene, me kõik oleme natuke edevad kindlasti. Ivo Linna ütleb, et see on tema jaoks suurim voorus. See ei ole absoluutne pahe. Aga ütle mulle. Kui oluline mitte lihtsalt võimrele, vaid kui helilooja Imre-le on selline tagasiside Tegelikult on see tagasiside on meeletult oluline helilooja jaoks, sest kui sa midagi kirjutad ja see, kui see, mida sa kirjutad, ei puuduta Ta inimesi, siis milleks seda üldse kirjutada, kellele seda vaja on, et tegelikult ükskõik, mis stiilis see muusika on ükskõik, mida sa lood, ta võiks ikkagi puudutada inimesi ükskõik mis nurga pealt ja anda siis nendele ka siis mõtteainet või vaidlusteemat kas või selles muusika loomises, et selles oleks mingi edasiviiv jõud, mingi progress, mis, mis aitab inimestel kaasa mõelda ja midagi uut, võib-olla avastada, et see pole nende helilooja enda jaoks, ma arvan, see on ka tagasiside. Kuule, aga mis sealt tuleb, et see on, see on veel olulisem võib-olla ja seda kindlasti tasub kuulata. Nagu mina olen oma elus jõudnud, need komponeerida, aga iga teosega tagasiside, mis ma olen saanud, on tegelikult see, mis innustab üldse järgmisi asju tegema. Et sa õpid ennast kuulates lähevad kuulates ja kui sa ei ole mõnda asja piisavalt selgelt väljendanud oma muusikalistest tekstidest, siis keda on võimalik ju parandada ja teinekord selgemalt teha, et su ideed kohale jõuaksid? Tagasisidet ma olen saanud inimestelt, kes üldse võib-olla eriti muusikast ei huvitu või keda need teemadega vähe puudutavad, aga see isegi mõned välismaalased, kes siia Eestisse tulid ja sellest peost osa said ja see pidu ehtinud, saan keelest aru, ehkki nad ei saanud võib-olla paljudes nendes sõnumites sel aru. Nad said selle rahvakoosolemise hingusest aru, nad said neid sõnumeid kuidagi alateadlikult sealt kätte ja see, kuidas välismaalased selles suhtes, et kuivõrd nad tabasid selle asja hinges, oli nagu minu meelest minule suur üllatus, et mitmed, et üldse midagi tuttavat teiste võõrad inimesed kasvõi Facebooki kaudu, kes on ühendust võtnud ja tahaksid peomuusikat kuskil mujal maailmas, kas siis mängida, edasi kanda või seda jagada, et vahel ka läheb ta ilma sõnadeta kuskile eemale siit, et et meie jaoks on nendel sõnadel ju oma tähendus, aga ka muudes maailma nurkades ei pruugita aru saada nendest meie rahva püsimajäämise ja, ja meie, meie olemise meie, Tammsaare küsimustest. Jajaa aga ütle veel, sa puudutasid veel ühte väga tähtsat sõna- või märki, võib öelda, et ühtehoidmine kas seda ühtehoidmist, kuidas sa ise tunned, kas meil praegu ühiskonnas on piisavalt ja kas see laulupidu võis seda natukene soojemaks teha või suuremaks teha? Ma arvan, et need laulupeod on tegelikult läbi aegade olnud sele ühtehoidmise haripunktid, kui nii võib öelda, et pumbaga vahel koost lagunema ja meie see ühtlase tunne kipub ära kaduma igapäevaste toimetuste sisse ja muudel prioriteeti sisse, mis meid haaravad arvates infotehnoloogias kuni kõigest muust, mis meid, meie sõpruskondi, meie külasid, meie kogukondi tegelikult lõhestavad. Et kipume iseendasse ja oma internetti arvutisse oma igapäevast olemist järjest rohkem panustama ja see inimestevaheline side järjest rohkem tänapäeva ühiskonnas igal pool globaalselt hakkab ära kaduma muutukas ovaalseks või kaob üldse ära, et infot lihtsalt info hulka nii suur, mis meile uksest-aknast sisse tuleb igalt poolt, et inimlikeks suheteks kontaktideks verist, vähem aega. Ja ma arvan, et need laulupeod on olnud sellised, mida inimesed tegelikult ootavad, tunda jälle seda ühtset tunnet, mida sa kuskilt mujalt lihtsalt ei saagi, et see võib-olla ongi laulupidu, mis meile seda tänapäeval veel annab, et kus mu täiesti Lähme teineteist, me oleme ühes ühes ruumis ühes ajas me laulame neid laule kaasa isegi ja see oli väga hea, näiteks et programmis olid ju kõikide laulude sõnad antud, et inimesed said tegelikult kaasa oma kohtadelt terve lauluväljaku libiseda selleni ühtehoidmises on ainult sellega kinnistubki, kui me neid ühtesid samu laule ja uusi laule, mis tulevad avama koos, et need ei oleks ainult mingid vanad pulmalaulud ja, ja sünnipäevalaulud lorilaulud, mida peast teatakse, aga uuem muusika tuleks rahva sekka, seda uuemat muusikat kaasa lauldakse, samamoodi nagu vanu laule laulame, eks see aitab seda ühtehoidmist veelgi tugevdama. Mitte ainult laulupidu ei olnud selline noh, nagu sa just praegu kirjeldasin, tegelikult ka tantsupidu. Ma vaatasin tantsupeo peaproovi, mon, tantsu võõras inimene, ma kunagi käisin rahvatantsust esimeses klassis vist, et mis asi on käär samme selliseid asju seal on, tead. Aga, aga ütleme niimoodi, et ma olen tegelikult ikkagi tantsukauge, eriti rahvatantsukauge inimene ja ma läksin seda peaproovi vaatama, siis see oli lihtsalt samal päeval, kui olid juba laulupeo proovid ja mul oli vaja seal tööasjus viibida ja detsama, üllatusin sellest, kuidas tantsupidu mulle mõjus. Lähemale vähe sellest, ta tuli mulle lähemale, ta tõeliselt puudutas mind ja, ja see peaproov läbi mänge, ma ütlen ausalt, ma nutsin, ma nutsin raadiotornis, sest. Ma ei oska seda kirjeldada, mis minuga toimus. Ja kui oli juba tantsupidu ja üleval raadiotorni katusel Meelis Kompus ja Tarmo Tiisler tegid Vikerraadiosse otseülekannet, siis seal raadiotornis oli vikerraadio peatoimetaja ja ma pean ütlema, et ka tema silmad ei olnud kuivad. Nii et tegelikult kogu see noorte pidu on ikkagi kahest suurest asjast, aga ta puudutas nagu mõlemat pidi, ma käisin ka seal publiku seas ringi kõik need emad-isad, vanaemad, onud, kõik, isegi lemmikloomad, kõik olid kaasas ja kõik olid kuidagi üks. Aga kuidas sinu kolleegid Riigikogus ka sinusse suhtuvad? Ma ei kujuta ette, septembris on esimene täiskogu istungi, eks ma siis rängas kurje pilte või heakskiitvaid pilke ma ei tea veel. Aga paljud kolleegid olid ka ju laulu ja tantsupeol, nägin neid seal ja kõigil oli sära silmades. Ma arvan, et õnneks laulupidu on, on selline koht, mis ühendab kõiki kõik inimesed, olenemata nende poliitilisest staatusest või ühiskondlikust staatusest või nende rahakoti suurusest, et tegelikult seal lauluväljakul muutuvad ju kõik inimesed üheks suureks eesti rahvaks, siis jaan nagu meie tohutu võit, et seal ei vaadata, et kes on kroonika esikaanel või kes on noh, võib-olla mõniga vaatab, aga see on nii ebaoluline, selles kontekstis seal lõpuks ikkagi need püsiväärtused võidavad seal. Aga kui sellest tantsu ja laulu pühendamise selle juurde nüüd tulla, mida sa küsisid, siis ma päris ausalt tunnistan üles, et mina ei julgenud proove vaatama tulla, sest ma pabistasin nii palju, ma ei kujutanud ette, mis sellest tulevad, seda tulen ainult kontserdile, kui see kõik peale hakkab, sest ma ei tahtnud oma närvi mustaks. Täkki teete, vägi toimis asi. Ja kui ma tulin ja vaatasin sealt samuti laulukaare alt sest et ka teisel päeval, kes jõusaid tantsupeo teisel kontserdil käia, need inimesed, kes laulukaare alt nägid, seal oli ideaalne vaatamine, kahjuks ei olnud nii hea sellelt laulupeonõlvalt vaadates, kuna see kalle on lihtsalt liiga väike. Aga see, see piltse, see laulu ja tantsuühendamine üheks suureks peoks, ma arvan, see oli võib-olla kõige suurem asi, mille üle me võime koos Märdi ja ja Veronikaga uhked olla. Ma mäletan, kui ma esimest korda kokku saime, see oli SAS Radissoni viimasel korrusel, kus hästi palju Eestimaad ja ilm oleks näha ümberringi. Ja seal võiks nagu põhiline, otsese, mis me tegime seal koos. Me teeme ühe peo otse, tuleb üks laulu ja tantsupidu, mitte kaks eraldi pidutses, tegelikult küsiti kahte eraldi kontseptsiooni tantsupeo jaoks laulupeoks. Mõtlesime Me vaidleme sellele vastu, me ei esita kahte eraldi kontseptsiooni, me teeme ühe suure peo. Ja ma arvan, et selle ühendamise seisukohal, et just ka tantsijad lauljatele lähemale tuua ja vastupidi, et see oli tegelikult väga vajalik, sest tihtipeale ju tantsijatel jääb ja laulupidu nägemata. Ja vastupidi, kui sa tahate tantsupeo kontserti näosevad laulupeol, proovides puuduma sisuliselt, et tegelikult sa esimest korda oli võimalik, siis koguda tantsu ja laulurahval olla koos ühel väljakul ühel ühtehoidmise tunnet tunda ja seda 30000 inimest pole kunagi enne olnud koos 20000 lauljat umbes 10000 tantsijat. Särk on umbes 30000 alati olnud ja see ühtehoidmise tunne just ka tantsijate, lauljate vahel ja teineteise nii-öelda respekteerimine. Tantsijad vaatasid lauljate poole, ülese auliad vaatasid tantsijate poole üles teineteise väärtustamine ja, ja tehnilise kokkuliitmine. Ma arvan, et see oli üks selle peoessentsi, mis seal Tartus, eks sellepärast ma arvan, tuleb järgmisteks pidudeks leida mingi variant, mis iganes see saab olema, aga, aga need kaks pisu võiksid kuidagimoodi kokku jääda, et neid ei tohiks lõhestada, et kas siis tõesti tuleb sinna täiesti uus tantsuväljak laululava kõrvale, mis oleks muidugi kõige ideaalsem variant või mingid muud variandid, mis kõneleb, langedes räägitakse, aga need peod võiksid käia kokku täpselt samamoodi nagu meie küla simmanitel ja jaanituledel on tantse lauliku koos olnud siis ka laulu ja tantsupeol, kui juba sellise nimega Need võiksid juurde kokku kuuluda. Päris jutu alguses sa ütlesid ka ühe sellise sõna, mis ikka aeg-ajalt kostab läbi selliste suurte projektide koostamisel loomisel välja mõtlemisele, sõna riskid. Tantsupeo kunstiline juht oli Märt Agu ja laulupeol Veronika Portsmouthi ja sina olid kolmas idee autor. Mis olid siis need riskid sellest me teame, et see tantsupidu tuua oma nii-öelda kodust ära teisele väljakule. Mida te nagu võib küsida nii kartsite. No kõige suurem kartus oligi see, et kas see kõik hakkab toimima, nagu me olime mõelnud vees see esialgne visioon, mis meil oli, sellest oli hästi palju ju kõik edasi arenenud ja ja väga palju muudatusi nagu ikka kõikide loominguliste projektidega töö käigus asjad väga palju muutuvad, ehkki ütleme seal väga põhima veel vaatasin ühe päeva siin seda esialgset kontseptsiooni kokku, kirjutasime kolmekesi ikka need põhiasjad, mis me sinnapaika panime, need kõik tinglikult jäid ja sa bioolemas tegelikult jõudis nii kohale, nagu ta algselt meil mõeldud oli. Aga ikkagi, kuidas need elemendid hakkavad toimuma, kas sa ise just nimelt lauluväljaku kasutamine tantsu jaoks, kuidas akustika hakkab seal toimuma näiteks seesama, kuidas see roki Brok hakkab toimima loomulikult kui eeldada, et see võiks toimida, aga laulupeo kontekstis oli ta täiesti uus ja kõik need uuenduslikud elemendid, mis seal olid nad alati nendega küsima, kuidas ilmaga läheb, sest näiteks on ju neid pidusid on ka ju olnud, kus pärast aetakse kõik küll oli ilma sees küll kõige muusikaks, aga kuidagi jääb selline nagu midagi jäi nagu puudu ja siis siis ilm tuuakse üheks faktoriks sinnad ilmaga ju tohutult. Vedas seekord, et noh, kas või selline fakt, et kui oleks olnud näiteks paduvihm, lauluväljaku esine plats, kus tantsiti, muru oli praktiliselt sealt ka täiesti kadunud nende kuumade ilmadega, aga kui oleks paduvihm, siis oleksin olnud songermaa, see oleks olnud täiesti noh, kujutage ette, selline sopane plats, kus oma lapsed siis oma rahvariietega tantsivad peale, et lendab vasakule, paremale, sopa sealt maas. See oli risk. Kahtlemata on selline risk, et ilmselt tulevikus peaks ikkagi tantsuväljak olema kunstmuru ja tugevdatud kunstmuru, et see ei rikuks laste vanasid paslaid ja ja asfaldi peal ei ole ja loomulikult teatavasti kuigi hea tantsida, et osad noored pidid seekord asfaldi peal tantsima osad muru peal. Et need on kõik riskid ja kuidas see kõik tööle hakkab ja kas ennast õigustab, aga ilmselt taevaisa suur Lohja oli seekord meie poolt, et ilm oli ideaalne. Aga ütle mulle kindlasti olete seda arutanud kõige, et mida oleks võinud teha teistmoodi või kas on ka mingit sellist kriitilist märkust? Ise hindavad, kõik, läheb paika, sätib ära ja siis tekivad ikkagi mingid küsimärgid, mingid hüüame. Ütleme, et sellest päris põhjalik analüüsi nagu veel tehtud ei ole, et me oleme kokku saanud natukene, arutasime asju, aga ma arvan, et see liiga vähe. On veel merre voolanud aega sellest, et suvi käibki alles, ma arvan sügise siis perioodi alguses on siis juba vaadates need videod kõik uuesti üle ja jälgides, kuidas asi tegelikult siis televiisorist inimestele paistis ja ja kuidas ta raadiost kuuldes ja nii edasi, et seda kaar. Et siis siis saab nagu suuremad otsustused teha, sest eks ka järgmise peokontseptsioonide täht hakkab kukkuma varasügisel. Kindlasti tuleb, et need, need kokkuvõtted analüüsid enne ära teha, kui uue peo organiseerimisega peale hakata, et et võimalikke vigu vältida, teha ikkagi nii hea pidu kui võimalik ka järgmine kord. Mis ajahetk võis olla see, kus sina seisid lauluväljakul niimoodi, et kananahk oli ihul ja tundsid, et vot see on see maa, mida ma armastan. Oli seal kohta, oi, neid oli ikka üsna mitu neid kohti seal ja, ja ma ütlen, päris alguses, kui see proloog hakkas peale, kui need tantsijad hakkasid lihtsalt Kulgema nagu eesti rahvas tuleb läbi oma ajaloo ja lihtsalt jalutab oma tuleviku poole. See oli midagi nii ilusat, et ma arvan, et ükski muu asi oleks seda suutnud ülesanded märtegi fantastilise koreograafia sellele algusele, et see ei olnud selline rõkkab ja Danciscler selline pidu, noh kuidas öelda selline seanud laat, see oli nagu väga sügavalt läbimõeldud meie tulemise, meie olemise ja kuhugi edasi minemise kulgemise, selline visuaal esitsioon läbi tantsu ja laulu ja, ja kui sa, Ta hakkas siis mõned külmavärinad ja eks tuleb tunnistada, on mul ka, kas pisar jooksmas. See lihtsalt oli nii ilus, kui need noored tulid sealt ja lihtsalt kulgesid, kulgesid lõpmatult lihtsalt astudes ja mingisuguseid kaks sammu sissepoole ja ja mingi treilendit, isata või valsitaktis midagi lihtsalt astusid, astusid aastase, katkematu Johannes oli nii ilus. Ma olen alati mõelnud, et muusika on see, mis kõnetab ka ju tantsupidudel kujunevad välja oma sellised märgilised laulud, mis jäävad aastateks inimestele meelde. Need on need, mida kõige rohkem armastatakse, mille järgi kõige kirglikumalt tantsitakse ja tegelikult muusika, mis saatis selle peotulemist ja minemist, see oli väga märgiline. Ma ei räägi nüüd laulupeo kontserdist, aga ma räägin laulupeol lõpust kui üle kanali raadiosse lõpetatud ja ma võtsin oma oma arvuti, oma pooltühja veepudeli ja oma täiesti täis tuubitud hinge ja hakkasin ülespoole Lasnamäe väravasse minema. Ja siis kõlasse ring. Mänd vot see oli tõeline puhastamine. Seisime seal värava juures ja mul oli nii kahju ära minna, sest see muusika ei lõppenud. Kui see muusika oleks lõppenud, oleks kergem olnud, ära minna. See käis, saatis, ma läksin ja ma veel kaugelt kuulsin ja mul oli nii kahju, et ma pean minema. Ja ma panin tähele need inimesed, kes seal Lasnamäelt ära sõitsid autodega. Nendele mänginud autoraadio. Kuidagi oli nii rikas, et ei tahtnud nagu midagi sinna otsa. Muusika on seotud otseselt sinuga, ehk siis see on ju sinu looming. Ja sellega on üks huvitav lugu tegelikult sellesama proloogiga, millest hiljem sai ikka bioepiloog, tegelikult see oli kõige viimane asi, mis sai tegelikult valmis selle peo jaoks et kindlasti tahtis, et ma kirjutaksin sinna algusesse, selle peole proloogi ja ta kirjeldas oma ideid sellega seoses, mida ta tahtis, graafiline näha oli see just eesti rahvatulemise olemise ja kuhugi kulgemise lugu, et kust me oleme tulnud, kus me täna oleme, kuhu me läheme. Ja ta ütles mulle, pane nüüd kogu see eesti rahva ajalugu aegade algusest peale, kuni siiamaani tulevikku vaadates pane nüüd ühe muusika sisse, et me saaksime selle järgi siis liikuda. Ja see oli nagu nii ületamatu, nagu see oli nii minu meelest teostamatu väljakutse, kuidas on võimalik nii suurt asja kogu meie rahva, oleviku, mineviku tuleviku, kõik ühte nagu singulaarsusesse kokku panna. Et see tundus täiesti üle jõu käivana ja aga see kõik tegelikult seal jäljes kõige lõppu eel, selles mõttes Märdi idee koorus välja ka sisuliselt kuu aega enne pidu, muud asjad olid valmis, ega seda alguses muusikat ikka veel ei olnud jonka loomingulisele meeskonnale jonka seda täit selgust, et mis see siis täpselt peaks olema. Ja samas ka biobioloogiaga avamäng peaks siis ju nagu ooperi puhulgi avamäng peaks andma vihjeid selles tegevuslikus, andma vihjeid nendest meloodiat, mis on tulemas kuidagi võtma kõik selle asja alguseks. Et siis inimesed hakkaksid peo jooksul neid vihjeid, neid ideid siis otsima, mida alguses neile nii-öelda kätte anti. Ja kuidas seda kõike muusikas ma ma proovisin, üritasin erinevaid asju, katsetasin, ei, ei läinud, ei, ei toimi, ei olnud see, mis oli vaja, on see, mis ma tahtsin kindlasti, et see oleks midagi rahvamuusikapõhine, aga neid nii-öelda rahvalaulutöötlusi on ju nii palju tehtud ja need on natuke nagu äraleierdatud teema. Kui kaua võib ikka rahvalaulu töödelda. Aga siis ma olen Veljo Tormis juures mitu aastat seda rahvamuusikat siin on muusikaakadeemias. Ja ma mäletan ühtedest esimestest loengutest, kui tormis seda rahvalaulu olemast nagu selgita siis tegelikult kui me tahame nagu välismaal selgeks teha, mis regivärsile on eesti rahval on, siis on tegelikult selline perioodiliselt korduv muusikaline mõte või siis lause, olenemata sellest rahvalaulust, mis muudkui kordub ja uut informatsiooni tuuakse selle kordamise juures sõnalise info juurde, iga kord me saame uue infokillu tekstist, mis siis tuleb tegelikult veidi igavesti ühte rahvalaulu laulda, said juurde neid salme teha, et et see ongi selline meditatiivne nagu ringmäng, sa, sa kordad, kordad, kordad ühte mõtet muusikalist mõtet, aga lisad sinna vaata ka seda sisu kogu aeg juurde. Aga kuidas seda nüüd siis niimoodi edasi anda, et see oleks instrumentaalne, nii kui kaob, on see võimalus ära, et mul ei ole enam võimalus neid sõnu siin anda, kuidas rahvalaulu anda, ilma sõnadeta edasi, see oli nagu minu jaoks see kõige suurem võtmeküsimus. Ja mitte kuidagi ma ei saanud sellega hakkama ja siis ühel hommikul kell neli, see oli vist kas kolm nädalat enne peo algust kell neli hommikul, ma nagu laks, ärkasin üles, sest et ma, ma nägin unenägu, kus ma olen lauluväljakul. Ma vaatasin, ma ei saanudki aru, millegipärast ma olin seal laulukaare all seal hästi üleval taga ääres, kõige kõige tagumine piir, kus juba peaaegu oled vastu seda laulukaare lage ja ma vaatasin sealt ja ma kuulsin, kuidas muusika mängis ja ma nägin, kuidas rahvas liikus ja ärkasin selle peale ülesse ja kogu see muusika täpselt peas. Ja ma mõtlesin, ma pean nüüd selle kiiresti üleskirjutamisest unenägu teha, nii häda see, et nad kipuvad väga ruttu meelest ära minema. Ja siis ma otsin noodipaberit, saaksin visandada nüüd selle, mida ma kuulsin täpselt, ma kuulsin kogu asja nagu algusest lõpuni oma peas ja noodipaberit kuskil. Ma mõtlesin ühe valge paber, hakkasin sinna jooni vedama viieseid noodi hoonestiku, et saada sinna kirjutage, ma sain aru, et selle aja peale, kui me jooned noodi joonestiku valmis, on mul see idee juba läinud. Ta läheb kohe mu peas koos selle unenäoga läheb ära. Nad on kuidagimoodi selle muud moodi salvestamas istuli. Kaasaegne, digitaalne tehnoloogia, võtsin taskust oma telefoni ja hakkasin sinna. Siis ma kuulsin, terve suur sümfooniaorkester mängib seda ja ma hakkasin ükshaaval sümfooniaorkestri partiisid ümisema oma telefoni sisse ja neid ükshaaval terve sümfooniaorkestri partituuri. Emisesin instrumente haaval oma mobiili sisse, pärast oli lihtsalt diktaadi korras need uuesti ette mängida, sealt maha kirjutada, mis ma olin sinna sisse ühisenud. Kuulsin nagu iga noothaaval kogu seda asja lihtsalt peas. Ja mõtlesin, et kui sa naguniimoodi mulle kuskilt, et teada anti, et ilmselt peab olema see ilmselt see ongi see, mis sinna vaja on. Ja sisuliselt see ring on, tegelikult ongi nagu üks rahvalaul saan, ma avastasin ühe, ühe armoonilisi järgnevuse, mis tegelikult vihjab väga paljudele eesti laule hulludele sellistele Eesti lauludes valitsevatele meloodiatele, aga samas ei ole ükski konkreetne ja tegelikult selline järgnevus valem, millega võib sisuliselt kõiki siis tuntud ja armastatud laulud üheks kimbuks kokku koguda. Tegelikult sinna sai valitud praegu välja siis 12 nagu erinevate laulurahvalaulud lastelaulud, tuntud laulupeo laulud, lihtsalt armastatud laulud, poplaulud, nii et kõik oleks nagu igaühel oleks nagu mingi äratundmisrõõm seal tegelikult seda jada võiks jätkata täpselt sellesama järgnevuse alusel, natuke nagu boolero põhimõtet. Et seda võiks kümnete kaupa, võiks kõik eesti laulud täpselt sellesama põhja peal veel jätkata, jätkata ja see oli nagu nii kummaline, et nad kuidagi kõiki üheks kimbuks kui sulasid. Ja isegi kui tekkis seal vahel mõningaid dissonants ja siis see oli täiesti nagu käis, nagu ka selle asja juurde, et ei pea kõik alati lõppema, täpselt nii-öelda kolm kõlased, need Tyson andsid, hakkasid seal just väga hästi omavahel koos töötama ja mõte oli siis see sümfooniaorkestri pillid hakkavad tooma neid tuntud eesti laulude teemasid sisse alates siis riidigi koidust, siis tuli Ehala selle peo hümn ja nii edasi ja kogu selle püramiidi ja kõik meloodiad, mis tulevad kõik teemad, mis tulevad, jäävad sinna peale kysi kaupa, tuleb uus teema, uus teema, aga kõik need seisavad seal all ja selle püramiidi tipus on siis põhjamaa, sest peo alguses esitasime küsimused Siiri Sisaski küsimusest taas on vastus, sellele oli ju põhjamaa, nii et põhjamaa oli siis selle püramiidi tipus ja siis ükshaaval hakkasid kõik instrumendid lahkuma, kuni jäi siis lõpuks ainult sooloviiul ja klaver ja algesse peale kandlega, mis, nagu meie rahvusepaski algab kandlemotiiviga peale, et see on esimene instrument, torupillid, kandled, mis on nagu seda eesti rahvamuusikat kandnud. Et see tundus, see vist on see, sest ma kuulsin noothaaval täpselt seda nii kõlas, ma ei ole seal mitte mingit muudatust pärast sisse viinud sisuliselt niida, kõlaski said tõstetud võib-olla natuke laulude järjekorda, et et üks lausete polo teine tahab olla, aga seal ei olnud enam vahet, et kui sa rahvalaulus ka vahetad, kaks salmi omavahel ära. Ega seal suurt vahet ei ole, kui sa suht lugu. See on, see on väga tore jutt, mis sa praegu räägid, kõik see unenägu ja kõik see kuidagi nagu kellegi poolt antud asi. Ja ma tunnistan, ausalt, tunnistan, ausalt öeldes mina seda kirjutada ei ole, mina seda, mina seda ei tea, seda asja komponeerinud, kui sellist sõna kasutada ei ole, see lihtsalt tuli kuskilt ilmselt samm kuskil alati olemas olnud ja ma olen lihtsalt vahendaja, ma lihtsalt kirjutasin selle asja üles kuskilt mujalt. Ja ma olin ainult mingi mediaator, selles protsessis ma ei olnud, aga see on selle looja. Ja ma pean ütlema, et selle ringmängu tõesti, see on niivõrd andekas lugu, et mida rohkem Rohkem sa seda kuulad, seda rohkem sa sealt leiad. Seal on kõrvuti tõesti see laste laulujuhti uhkesti ja samas on, eks ole, Ruja Liisi, Koiksoni laul ja siis on Ernesaks ja need märgid kuidagi räägivad tõesti väga ühte keelt, seal on natukene tempodega mängitud ja minu meelest see on väga huvitav, väga huvitav asi. Ja selle salvestamisel tuleb päris põnev, kuna aeg oli nii vähe on selliseid kolm nädalat enne pidu, meil ei olnud enam aega nagu ühegi noh, ta on kirjutatud sümfooniaorkestrile partituuri kada, meil ei olnud aega ühegi orkestri kavasse enam seda võtta, et nii ruttu teha, siis oli lihtsalt panime kokku projekti koosseisu Tallinna filharmoonia ka et tegelikult põhijõudu näiteks on siis Tallinna kammerorkester ja siis lisajõudusid on abiks võetud siis nii rahvusooperis kui ka siis ERSO-st instrumentaalsolistidena. Nõnda et tegelikult selle projekti koosseis selle lõpuski siis Eesti raadios sisse mängis. Aga selle tegemine oli nagu selline hingesoojendav ja selline hästi põnev protsess, et ma ju ma ei olnud ju päris kindel, et kas see hakkab kõik niimoodi lõpuks tööle, et kas hakkab toimuma, sest kui sa paned nii palju erinevaid meloodiad, laod kõik teineteise otsa, siis sellest võib ka nii öelda kakofoonia kokku tulla, et lõpuks heid sellised toimega ime. Imekombel need lood meloodias omavahel hakkasid põimuma ja hakkasid toimima. Kuidas muusikud selle salvestamisega, kas alguses olid niimoodi noh, natukene ülevalt alla, et me oleme harjunud praam siia Mozartit ja nüüd palun väga Uhti juhtuda täiesti ei kuidas oli küll tegelikult oli küll jah, ja nii mõnelgi inimesel oli, oli raskusi kõige lihtsamalt Eesti lastelaulude nagu korraliku intoni erinevusega, et seda saaks ilusti maha mängitud, et ei olnudki nii lihtne, et kõiki lihtsaid eesti laule tegelikult sisse mängida. Solistid olid kõik toredad, kestnud sisse mängisid aga nii mõnegi teema mängimisega, et nad hästi sisse saaks mängitud oli ikka parasjagu tegemist, et see oli ikka omaette väljakutse tegelikult. Aga, aga see toimis ja muidugi teedki. Hermann tegi ka suurepärase režii sellele heli resi, nõnda et ma arvan, märgid lihtsalt sisulised. Saise. Ma ütlen ausalt, see sai valmis niimoodi. Kõik salvestatud. Tiit Kikas sisuliselt jooksis siit raadiomajas selle mälupulgaga, kus ta siis laua peale otse lauluväljakule ja läks kohe peo proov lahti, kõik oli nagunii viimasele minutile, see idee kasvas ja jõudis kokku sinna absoluutselt nagu peo viimasel minutil. Seda ei saanudki nagu enne teha. Samal ajal, kui see oleks sellele aasta või poolteist aastat tagasi valmis teinud, enne siis poleks üldse see olnud, siis ta oleks sellest peost väga kaugeks jäänud ja nüüd, kui kõik oli juba sisuliselt valmis kõik muude selle tehtud ja sealt tuli ka see põhjus, miks ta seal peo tegelikult epilogiks sai, sest kavad olid juba trükitud alles siis tekkis nagu lõplik lahendus, kui kavad olid juba trükitud ja siis ka Veronika ja ja teised Raul ja teised arvasid, et see tegelikult peakski olema peo lõpus pealõpud ju tihtipeale kipuvad võib-olla natukene käest ära minema, et kui inimesed hakkavad pärast mu isamaad veel siis niimoodi arutama erinevat tuntumaid laule siis dirigent enam ees ei ole, üks laulukaare määr laulab ühte ja teine pool on juba kaks takti maha jäänud, selliste noh, tekib selline natuke nagu läbustamine Teronica õigustatult, ma arvan, tahtis, et seal ollakse ilus, konkreetne lõpp, viisakas, läbu tunnet ei tekiks seal peo lõpus. Aga siis seesama proloog, kui seda lõpuxis epiloogina mängida, ta toimis nagu just nimelt sellest rahvale platsilt lahkumiseks, sellise hinge puhastama ja ühtehoidva funktsiooni Manina, kus, kus tegelikult needsamad laulud, inimesed ju imesid neid kaasa, neid laule tegelikult nad said oma tahtnud said neid tuntud laule nagu laulda, platsilt lahkuda, see, ma vaatasin, mitmed koorid ja siin olime seal Tehnikaülinaiskooriga, olime koos ja laulsime seal neid samu laule kaasa ühes suures ringisele. Ja tegelikult ma arvan, et kas see aitas nagu inimestel hea tundega kodu poole minna, võttes selle kõik selle positiivse sellelt peolt kaasa, mis nad said ja ennast siis kuskile südamesse sügavale sisse panna, et siis järgmist pidu. Kui inimesed läksid ära, siis ma pole ammu täheldanud seda, et inimesed üksteisele naerad. Täiesti võõrad inimesed naeratavad ja on kuidagi avatud ja on kuidagi kuidagi lahked. Ja, ja see on ka tegelikult sellise sümboolse pealkirjaga Sa oled selle nagu ristinud, et see ring mängisin, ta käib ringi ja jälle Me käime natukene oma eludes ringi ja saame jälle seal lauluväljakul mingil ajal jälle kokku. Need on sellise sümboolse tähendusega. Nagu eluratas, jah, ma mäletan ka, kui ellerhein laulab seal ühte lõiku, laulab seal sees ja ega nendel olid näod naeru täis, kui me salvestasime neid tuntud eesti lugusid, tegelikult kõigil mängijatel, kõigil, ka instrumentalistidel ja Tallinna kammerorkestris olid nagu saavad laia naeru täis, et kas kui üksikut partiid sisse mängida, kas sellest tuleb midagi ka välja? Mingi tuleb sellest mingi totaal, mingi piilukaamera? On ikka tõsi vuti juhtiv kesklinn mängida. Aga tegelikult selles oli mingi jõud, ürgne jõud oli selles sees nendest samadest lauludes, mis on inimestel ja nii armsaks saanud ja ma arvan, et kõigis nendes lauludes, mida inimesed armastavad üle aegade nendes hoidnud nendes on sees vägi ja seesama vägi, mis on nendesse lauludesse peidetud, kui need üheks kimbuks kokku koguda, siis vägi läheb veel võimsamaks, veel tugevamaks ja ja vot võib-olla need laulud ongi sellised asjad, et meil isegi kui mõni ei pea viisi või vaske laulda, siis nad ikkagi aitavad südames kanda seda, seda kirjeldamatut, seda miskit, mis, mis on meie jaoks oluline, mis teeb meist selle, kes me olema, kes selle rahva selle nime all sedasama põhjataeva all siis oma igapäevast elu elada, oma leiba teenib ja, ja kuhugi kulgeb tuleviku poole. Et ilmselt need laulud ikka hoiavad. Lähevad meile korda. Imre lõpetuseks no tundub mulle, et sina oled oma kolm tilka verd nüüd laulupeole lõpuni andnud, et ega sa sellest suursündmusest edaspidi külmalt mööda ei lähe, et pigem võib otsida ja leida sind nende hulgast, kes kannavad hea Kestaks kaua. Ja ma kindlasti tahaks rõhutada seda, et ei tasuks siin üle toonitada seda minu tähtsust selle asja juures, et et tegelikult see laulupidu seal ei ole ju konkreetset loojat, laulupeol see on, see on kõikide autorite, kõikide tegijate ühislooming, see on meie ühistöö, mida me teeme, kõik inimesed, kes siin oma meeletult suure panuse andsid, alates tantsides, laudades, laulujuhid, tantsujuhid, koreograafid, kõik abipersonal, kõik kõike seal ametis olid ka raadiotöötajad, kes seda asja hästi ju edasi on laste õpetajad, kõik õpetajad, nende abilised, laste vanemad kodus, kes on oma lapsi proovidesse viinud ja viimase kahe aasta selle nimel elanud. Nendele lapsed oleksid seal laulukaare all koos ja ja õitseksid seal koos, nii nagu nad saavad parima päikse juures õitseda. See on meie kõigi ühispidu ja seal nende kõigi ühislooming. Tegelikult ei tohiks ühtegi inimest sellest kontekstist välja tõmmata, et see on meie kõigi ühist pidu. Meie seda siiski pisut vägivaldselt täna tegime, kuid sa oled lihtsalt kui saadik, üks nendest paljudest inimestest. Imre, ma tänan sind selle jutuajamise eest. Oli väga tore sinuga kohtuda ja ma loodan, et sa jääd muusikalisel pinnal meile ikka silm nägemisse. Kõneles Imre Sooäär ja kõlas tema noortepeole kirjutatud muusikasaate lõpetuseks kuulame pala Ringmäng, millest fragmente praeguses saates on juba kõlanud, kuid mängimas nii selle Rein mängu tervelt ette, et selle saatel saaksite oma mõtetes liikuda tagasi lauluväljakule. Täpselt nagu sealt lahkusid pärast laulupidu seal viibinud lauljad, tantsijad, publik ja külalised. Teose esitavad meile Tallinna kammerorkester, tütarlastekoor Ellerhein, hulk soliste ja autor ise erinevatel instrumentidele ja veel. Imre rääkis meile oma ilmutuslikust unenäost, mis inspireeris teda muusikat looma. Ja kummaline on see, et kui Imre läks tantsupidu laulukaare all vaatama siis oli see täpselt seesama koht, kus ta oma unenäos seisis ja oma muusikat kuulas. Kui kultuuripealinn Tallinn väärseid lugusid meenutatakse võib-olla ka aastaid hiljem, siis selle jutustuse lõppu saab rääkija kindlasti lisada. Oli see vast lugu? Aitüma kuulamast, saate toimetas markeri ruumi.