Tere hommikust, jutusaate stuudios täna Margit Kilumets. Ja nagu ikka, pakub pühapäevane hommik vikerraadios teile võimaluse saada tuttavaks mõne toreda inimesega. Täna on see tutvus ühtaegu uus ja vana, kauge ja lähedane ja soojenduseks, arvan ma oleks tore kuulata muusikapala aegade tagant, mille ajal teie armsad kuulajad, saate teha väikest mõttemängu ja mõelda, kas te tunnete ära kes laulab. Ansamblil nimeks Merl ja iga tähe taga seisab isesorti inimene. Emm nagu Marju err nagu Reet l nagu Lagle ja e-nagu Elle, tere hommikust, Elleljand. Tere hommikust. Merlon muidugi, ansambel, mille kaudu sind Eestis kõige rohkem tuntakse? Kui sa kuulad neid lugusid, mis on tehtud tõesti linti ju aastate eest, et siis on see niisugune helge mälestus, mis sulle selle ansamblis laulmise ajast jäänud on? On küll. See tõstab momentaalselt energiale ülesse, ma näen täpselt tagasi sellele hetkesse nagu 40 aastat tagasi. Tõepoolest, vahetevahel, kui mul on niisugune natukene nostalgia tuleb peale või kuju läheb kurvaks kaugel olles, siis ma panen oma selle, meie laulud peale. Ja momentaalselt momentaalselt see rõõmus tunne või see niisugune elevus tuleb jälle sisse ja ma tunnen, kuidas ma oma silmad hakkavad jälle särama ja nagu ma lähen jälle teovõimeliseks. Ma ütlesin, et tänase saate külaline on ühtaegu kauge ja lähedane, uus ja vana tuttav. Sa elad juba mitukümmend aastat Eestist eemal, aga samas oled sa, ma arvan, oma mõtete ja südamega ikka siin ja see on ka see, millest me tänase jutusaate jooksul ma arvan, päris palju räägime. Aga raadiomajja tulles oli tegelikult üks nostalgia noot veel, et aastal, mis see siis oli, kui sa esimest korda raadiomaja uksest sisse astusid? 1964? Ja miks sa siia tulid? Sellepärast et minu unistus oli saada minu unistus oli töötada Eesti raadios, see oli mul nii suur sisemine tunne, kui ma isegi tunnetan seda praegu. Ja kui saad kooli, lõpetan ma lõpetasin Tallinna seitsmenda keskkooli sellel ajal ja siis ma ei tahtnud kohe õppima minna. Ja ma lihtsalt tahtsin seda Eesti Raadio atmosfääri. Mäletan, et emal oli üks tuttav Hardi tiidus, ütlesin, emme palun räägi temaga, et ma saaks tutvuse kaudu, siis. See oli, mida sa tegema hakkasid, alguses minu käest küsiti, kui ma siia tulin, siis väiksele rääkimisele, et mis see on, mida sa tooksid kaasa, kui sa tuled siia Eesti raadiosse tööle? Muidugi ma ei teadnud, mis ma just kaasa toon, aga ma ütlesin, et mulle meeldib siin lihtsalt. Esimene oli, kahe, oli neli operaator helirežissöör mõningates saadetes mõningates stuudiotes, aga jah, nihukesi linti. Ja isegi hiljem natukene ise tegin mõningad lastesaateid. Mari Tarandiga kaasaga palju, tol ajal. Helju Jüssiga, minu nii öeldakse, meeldiv koostöö oli pikaajaline Ene Hiion iga. Nii et lõikasin linti, panime koos saateid kokku, kujundasin muusikaga. Nii et see oli mu unistus, sellel ajal sai täide. Helle muretses väga enne saate algust, sellepärast et inglisekeelsed sõnad tahavad tema jutu sisse tulla mitte sellepärast, et eesti keelt ei oskaks, aga sellepärast, et viimased aastad on ta teinud lihtsalt rääkides tööd, väga palju suuga töötanud ja elanud Kanadas, mis tähendab seda, et tuleb rääkida inglise keeles, aga ma arvan, et keegi ei pea muretsema ja sina ka ei pea muretsema, et me siis parandame need sõnad, mis sisse vupsavad, ühes kohas katsume nüüd eesti keelde tõlkida, see on meeldiv. Aga kui sa raadiost otsustasid ära minna, siis lihtsalt, et inimesed natukene ajalooga kursis oleksid, läksid tööle Tallinna tehnikaülikooli toonasesse stippi. See oli üks ekspakkumine. Kuna tehnikaülikool tollel ajal tippis ja oli loomisel välissuhet osakond. Ja siis mulle pakuti seda võimalust. Käisin intervjuul siis rektori Agu Aarna ka professor Agu Aarna tollel kalal. Ja siis maal aktsepteeriti mind sellele kohale ja see on olnud minu elu üks üks pikemaid karjääre 16 aastat tehnikaülikoolis välissuhetes ja ma arvan, et see, see töö andis mulle võimaluse kasutada ära oma. Ühesõnaga parimat energiat selles mõttes, et tollel ajal anda nii palju võimalusi leida, õigemini nii palju minul ei olnud anda, aga leida võimalusi et meie õppejõud, professorid, üliõpilased, maksid Studeerida välismaal, teistes ülikoolides ja teistes õppeasutustes, vahetusüliõpilased aga väga palju professoreid, just, kes said pikemaajalisi Staseerimisi tegi endaga kaasa. Tihtipeale tulid kübarad pähe panna ja minna Moskvasse kõrghariduse ministeeriumisse, seal oli vähemalt kaks korda vähemalt kaks korda kuus sellel töötamise ajal iga kuu Moskva Me hariduse ministeerium, sest neid neid toimikut Oli nii palju ja nad olid nii kõrged, et sealt alt kuskilt tõmmata ära üks toimik eesti õppejõu nimega professori nimega ja anda selle töötaja kätte ja katsuda nendega kontakti luua. Ja neid siis Eestisse kutsuda ja nendest võtta hoolt, nii et me saime nagu läbi oma suhete loomise. Nagu anda oma panuse meie välissuhted, et saime aidata kaasa inimestel saada aktsepteeritud Moskva kõrgministeeriumi poolt, et nad said minna välismaale. See oli ja no muidugi vastu võtta siin väga palju välisdelegatsioone, professoreid, direktoreid. Olin ka osaline väe pikaajalise koostööga seotud Jaapanis ühe firmaga. Ja väga põnev töö oli väga põnev ja ometi ühel päeval kusagil 90.-te alguses, ma kujutan ette, otsustasid saa, et sa lähed Eestist ära. Kas see oli selline zoomi's küpses juba pikka aega või see oli niimoodi nipsti ja tehtud. See juhtus teatud asjaolude kokkusattumisel. Esiteks oli see, et Eestis loodi EVS stetisneskaal just ja Eesti business ka. Ja mul oli võimalus olla selle esimese kursuse üliõpilane. Sellega kursusega seoses, et lõpetada see kursus. See oli seotud kolm kuud Kanadas Toronto York University. See kuulus selle selle programmi juurde. Nii et 89. aastal oli programmi lõpetamine Torontos. Olime seal kolm kuud ja sellest hetkest, kui ma astusin sealt lennukist välja, talle antud ja siis oli niisugune niisugune tunne, et see on nagu koht, kus ma tahaksin olla. Mis sa tegid selle nimel, et sinna jääda? Ausalt öeldes ma ei teinud eriti midagi, alguses oli nii, et lõpetasime ära selle edukalt. Business kole lõpetatud, aga seal sellel ajal saime tuttavaks eesti sealse eesti rütmilise võimlemise klubi omanikuga. Ja seoses sellega tekkis seal idee, et tema oli väga huvitatud, et keegi tuleks Eestist võtaks, nii, öeldakse klubi juhtimise üle. Ja, ja see mõte jäi nagu pähe. Tulin tagasi. Ja siis asjaolud olid nii, kuidas ma ütlen, nii, ebakindlad Eestis poliitilised asjad, ma mõtlen. Kahjuks ei olnud, kanna tolleaegne olukord väga. Kuidas ma ütleksin, oli keeruline, kas olid juba lahutatud või ei olnud, ei olnud, aga tundsid, et tahaksid nagu uut hingamist ja see oli lihtsalt kuidagi juhtus, mis me ütleme kuidagi nii, elud vahest lähevad eraldi ja ja oli niisugune tunne, et, et ei oska nagu teistmoodi sammu teha, et võib-olla on parem kui mõneks ajaks lihtsalt ära minna. Ja võimalus tekkis ja huvi oli. Aga ega mööda üksi ei teinud seda otsust. Võtsin oma vanema tütre kaasa. Rääkisin nendega läbi, et on niisugune võimalus on ja kuna vanem tütar oli samal ajal ka ilu tantsuvõimleja. Et lähme vaatame, võib-olla võib-olla sobib, et kui meeldib sulle ka sinu perele, et siis võib-olla teeme selle kannapöörde ja siis tegidki, et sinu, sinu vanema tütre pere on tänase päevani, elab Kanadas ja sina tegelikult alustasid seal kaugel ookeani taga hoopis ühte teist elu. Sa pidid ju ennast nullist, et üles töötama? Mis elus oli? Huvitav. Huvitav oli? Ei, no võib-olla on huvitav ka seda mõelda, ma olen vahest rääkinud nüüd oma lastele ja lastelastele, et meil oli täpselt. Minul oli täpselt 60 dollarit taskus, kui ma astusin Toronto lennuväljalt alla Moskva. Montreal, eks see. Toronto linn on suur ai ja 60 dollarit taskus, muidugi kaugele sa ei jõua sellega, aga ei. Loomulikult iga uue alguse nullist alustamine nõuab tohutut, kuidas ma ütleksin kartmatust. Aga ma arvan, et Me olime nii kuidagi nii positiivsed oma hinge poolest, et mul ei olnud hetkekski tegelikult niisugust tunnet, et ma tegelikult ei saa hakkama. Isegi kui Eestist lahkudes ma teadsin, et ma ei saa midagi, mul ei olnud mingisugused rahapuu, et raha kasvab puus, nisukest mõtet mul polnud kunagi ei tähenda peas ja see, et ma ei peaks midagi tegema, seda ka joon, aga et ma hakkama ei saa, seda muret mul ei olnud. Lihtsalt. Ma teadsin, et ma saan hakkama. Ma teadsin, et ma ei saa endale väljas kohvi lubada. Ma teadsin seda, ma teadsin, kogu tähelepanu peab minema ütleme, laste noorema tütre, eriti, kes oli just koolilaps 11 aastane kogu nagu öeldud, aga finantstähelepanu tema jaa jaa. Varustamisele. Vanem tütar Katrin oli kahe pisikese lapsega üks vaevalt just hakkas kõndima, teine oli kahe ja poole aastane. Nii et hoidsime kokku, elasime koos ja jagasime oma elu, kõik olid väga rangelt eelarvega paika pandud, mida millele kulutada. Nathan kati kirjutas ülesse iga leiva, iga piima, iga kulutuse pidime ostma, iga ost oli paberil täpselt lisand osta, senti. Aga tasapisitasapisi, kõik läks edasi. Alustasin. Alustasin täiesti teise tööga. Ja see oli ja see oli nii, et pidin tegema otsuse, kas jään sinna kooli administraatoriks, kus mul edasiminekut ei oleks olnud. Või leian midagi muud, kus ma võin kasutada oma teadmisi, oma haridust ja pool juhuslikult absoluutselt pool juhuslikult lugesin lehest tööpakkumisi. Aga need on väga kavalad tööpakkumised, nad kirjutatakse niimoodi, et näiteks, et vajatakse ühte energilist nagu öeldakse, mänedžer, mänedžeri, mänedžeri ja energilist mänedžeri keeles, kes kellele meeldib. Et. See oleks nagu oleksin, oleksin, et jah, et nagu sobib nagu iseloomuga ja ja mitte midagi muud. Ja telefon ennem tuleb helistada. Telefoni teel tehakse suga praktiliselt, nii targalt juba räägivad, sa ei saagi aru, kellega sa räägid, aga küsitakse lihtsalt niimoodi suga sinuga räägitakse. Et aru saada, mis, mis soomussa oled ja siis öeldakse, kas siis tulla kohale või mitte tulla. Mul paluti kohale ja ma olin nii pabinas, muidugi öeldakse, et ma ei hakanud küsima, mis kompaniidi andenis ja lähen siis üks väga elegantne suur klaas. See hoone. Ja ma mõtlen, et no ei kohe panen oma mõttekindlustatud mind üldse ei huvita see niisugune asi, aga noh, kui ma kohal olen juba nüüd kutsutud ja kõik, noh ma tulen kohale ja ütlen, et sorry, öeldakse, sain valesti aru. Siis oli siis intervjuu kutsuti kohale ja seal on see intervjuu tehakse muuseas kuidas, kui ta, president, asepresident, teise prindin asepresidendiga ja see mees on prantslane. Ja see mees teeb see intervjuu kaks tundi. Kaks tundi müüb mulle seda kompaniid. Ja oligi tehtud, siis ajasid kindlustus, istusin kindlustusmaailma, rääkis kõik ära, mis ma võin teenida, kuidas see kõik töötab ja ühesõnaga maalis mulle sellise pildi silmade ette, et see on võimalik, et ma saan hakkama sellega ja ja mõtlesin, et kuidas ma siis proovin. Vabandust, aga mis see sport asjasse puutus, ei saanudki aru. Ega lõpust ei saanudki aru, jaksaksid ukselt uksele ja ma arvan, et ukselt uksele oli see asi väga üldised, kes on spordialainimesed, on ju tegelikult need, kes ei anna alla. Ma arvan, et see, mis nad mõtlesid selle all, ma ei kujuta ette, ega ma ei küsinud ka, muidugi ma ei ole kunagi küsimuse sport, tähendab. Ja nii see algas kindlustusmaailm. Kanadas ja Ameerikas on hoopis teistsugune maailm kui see, millega me siin Eestis harjunud oleme. Kas sa nagu väikese lühikokkuvõte teeksid, mis seal täpselt teistmoodi on? Ma ütleksin niimoodi, et Põhja-Ameerikas inimene, laps, noor või vanem lihtsalt ei saa eksisteerida ilma kindlustuseta, see oli mulle kõige suuremaks üllatuseks, et iga laps ka, kes ükskõik kui väike või kui noor sa oled, kui vana sa oled lapsena koolis, sul peab olema kindlustus. Kindlustus kukkumise vastu haiget saamise vastu tähendab õnnetuste vastu ja kindlustust tervise vastu. See süsteem on lihtsalt niimoodi loodud, et sa lihtsalt ei saa Saisad töökohta ka, kui sul endal ei ole kindlustust. Sul küsitakse kohe, kui sa lähed tööd küsima, kui suleti näiteks kompaniis anda kindlustust, siis sul peab olema oma privaatkindlustus ja see oli just minu ala, mis mul on. Minul oli, ma töötan tervise ja elukindlustuse privaatkindlustuse spetsialistina, see tähendab seda, et tegeled iga oma kliendiga, isiklik isiklikud, kas sina lähed tema juurde või tema tuleb sinu juurde, mina lähen tema juurde. Ja kõik naeravad, naersin Euroopas, et kui sa lähed vaata Kanadas on nii suured vahemaad siis noh, ega see ainult Torontos ei tööta, et Eda turgu saada laiemaks ja on isegi noh, nagu nahkem. Närv puhkab rohkem, kui sa oled väljas, Torontosse, Torontos on viis miljonit inimest. Seal ringi sõita ei ole nii väga lõbus töö osas, aga väljaspool on rahulikum. Ja tihtipeale sõitsime tööle tavaliselt viis, kuus tundi, 10 tundi. Naera, sõidad sõidad tööle Poola või sõidab tööle iga päev. Selles mõttes, et tegelikult vahemaid lähed kliendi juurde ja ja tegelikult ma üldse ei arvagi, et algusest peale väga lihtne oli, aga sul õnnestus teha ikkagi üsna muljetavaldavat karjääri. Ei olnud lihtne, jah. Nii palju, kui ma nutsin, seal alguses oli nii palju pisaraid väiketiigikena kuskil võib-olla. Aga miks siis, kas inimesed olid ebameeldiva või siis inimesed ei olnud ebameeldivad? Kanadas Torontos inimesed on väga sõbralikud, lihtsaks ja minu enda nagu asjaga väärtustamine või enda väärikuse maal, mul oli väga hea karjäär tehnikaülikoolist. See juba olid keegi, ei, ma olin keegi mu see enesetunne, ma, inimesed otsisid mind, ma sain aidata, ma tegin seda hea meelega ja kõik, ühesõnaga ma andsin varjama oma tööl. Ja seal ma pidin nüüd otsima endale, ma pidin tõesti nagu öeldakse, otsima koputusega uksele, mitte nii otse literaalselt, aga siiski vahel ka niimoodi. Ja ma pidin nagu müüma praktiliselt poliitjaga, praktilised iseennast tähendab iseennast oma suhtlusoskust. Ja inimene ostab sellelt, kes talle meeldib. Inimene saab ainult osta. Noh, loomulikult, kui tal on vaja midagi, aga see ei tähenda. Kõige rohkem, tähendab inimene, kes teeb seda müüki. Sa oled päris mitmel aastal järjest saanud mingi tohutult kõrge tiitli selles kindlustusmaailmas, ma ei hakka siin üldse proovima ega ütlema, mis asi see on, aga ütle ise ära. Ma arvan, et ma ei mõelnudki niimoodi, et, et see töö, mis ma, mis ma sinna sisse panin, see aeg, see energia, see, see positiivsus, ma ütleksin ka võib-olla inimestega suheldes see inimesele nagu teenuse andmise rõõm, kui hakkas tasakesi minema ja mul oli tegelikult suur tänu, millel on ühe meie kompanii minu ülemusele, nii öeldakse ülemusele, kes oli ka samal ajal nagu minu mentor, kes iga kord, kui ma nutsin, talle helistan, üldse ma enam ei jaksa, ma enam ei saa, ma ei saa müüdud. Ta ütles, et, et stopp ja lõpeta ära see müümine ja ja teeninda inimest anna oma parim iga kord ja iga kord, kui ta oli mind määraustas. Iga kord toimus see müük ja niimoodi hakkasse müüdid hakkasid minema. See enesekindlus, see, see hirm kadus vähemaks ja vähemaks. Aga see oli seal terve süsteem, ma ei hakka minema nendesse süsteemidesse. Aga jah, tänu sellele, et see hakkas töötama tõepoolest need tulemused läksid nii. Hea, tahaks et kolm aastat järjest ma olin üle Põhja-Ameerika ja kogu maailma selles mõttes, et see kompanii on ka maailmas Austraalias ja Saksamaal. Ja, ja minu meelest Poolast ka. Et ma olin kolm aastat parim müügiesindaja? Jah, nii et jah, Eesti naine saab hakkama. Ja ühe sellise uksele koputus käigus leidsid sa endale elukaaslase ja ära tee. Imelik. Ma tean, et te nii oli, aga ma tahan, et seda lugu nüüd jutustatakse. See on jah, tõesti, seoses sellega võib-olla mäletad, et ma pidin just sinna minema, pidin sinna Torontosse ja pidin minema, aga sinna kindlustusse tööle endale meeldiv abikaasa, nii öeldakse, leida jah. Ei see oli aasta alguses, uusaasta lõppes, see oli just esimene nädal, kus tuli kõigil tööle minna. Ja uue aasta alguses mõelge ise, keegi ei taha ju mingit kindlustust kuulata. Rahad otsas, Igalühel valvel ja sa pead minema tööle ja mina lähen tõesti nii, et pisar jälle mõtlen, pisarad kurgus selles mõttes. Ja, ja ja pidin jah koputama sinna, aga see oli juba nii, et ma ei läinud võõra jõuda, vaid see oli kompanii klient juba, aga no ma pean ikkagi teda teenindama ja näitama ja tutvustama uusi programme. Ja koputasin jah, ukse peale ja siis üks meeldiv härrasmeestele ütles, jah, oi ma mäletan. Mul oli see niisugune kerge mantel, mul ei olnud just päris talvemantel ja, ja ka mul oli seal soojad kampsunid, allega ta üldiselt ilmselt ei näinud, ütles, et oi, väljas on nii külm, et tulge palun sisse. Et räägime, kes siis külmetama ukse taga? Jah, tasapisi hiljem muutus sõprus peale viit aastat olime head tuttavad ja sõbrad ja et minu abikaasa ja, ja nüüd on sinu nimel teine lisandus veel, et sa oled Elle Eljand, baski Poski. Sinu mees on itaallane, minu mees on pärit oskavanast ja Põhja-Itaalias. Aga ta on juba Kanadas 45 aastat. Milliste elude praegu elatis enam nii palju ei tööta ja, ja kas te näiteks mõtete elust Itaalias, elust Eestis, millises seisuste oma eluga olete? Huvitav, et elu elus iga otsuse, mis sa teed, igal otsusel on tagajärg. Ja ega otsese eest ka vastutust võtma, ma olen sellest ma väga täpselt aru saanud, nii et vahest mõtet, et ole ettevaatlik, mis sa mõtled? Soovid? Ei, ma ei ütle, et ma ei oleks õnnelik, asi on selles, et me oleme nüüd kolmemaa vahel umbes. Torontos on tere ja Torontos on kodu. Ja samas on abikaasa, võttis ette suure ehitustöö, nii et meil on jah, ka Itaalias väga ilus kodu, Toscana seal Firenze lähedal Monte Carlos, Monte Carlo väljas. Ja see on nüüd valmis viimased kolm aastat, nii et me veedame jah, neli-viis kuud aastas, siis nagu Euroopas ja siis ma muidugi olen Eestis ka, sealt on lihtne Eestisse juba tulla ja no lapsed, lapselapsed käivad ka, käivad ka muidugi Itaalias. Ja tegelikult läks nii, eks ole, et sinu vanem tütar on tänase päevani Kanadas, aga sinu noorem tütar, kes oli alguses vaata et kõige suurem Kanada patrioot on nüüd tegelikult ikkagi tagasi Eestis. Ja minu noorem tütar otsustas, et tema tahab Eestisse tagasi minna ja mida ta otsustab, seda ta teeb. Ja Kristiina Eljand, jah, on, on tagasi Eestis juba tükk aega, tal on kaks väikest poissi ja praegugi ma olen nimelt siinsem põhiliselt sellepärast, et mu tegelikult ainsad lapselapsed või ainus lapselaps, kes on läinud kooli Eestis, on siin esimest korda. Mul on viis lapselast, aga ainuke lapselaps Lucas läks kooli Eestis sel aastal Nõmme erakoolis aja Kristiina on ja töötab Tallinnasse ja on. Ma arvan, väga edukas sisekujundaja. Tunne, sul on vanaemana, kui sa said ühe lapselapse Eestis kooli saata. Nutsin jälle nagu väike elukad, ütlevad jälle lotot, Vumu, olen mummu. Mummu, Elle emotsioonid, nostalgia tuleb jälle meelde, kuidas ta ise läks, et mul on endal meeles, et pärast oma esimest klassi Tallinna seitsmendas keskkoolis, siis läksime ka oma uue pinginaabriga kohvik Moskvasse alla, istusime seal siis värisesin sama tunne, tuli meelde siis kuidas Lucas läks nüüd kooli aktused ja Eesti koolis kooli res, kuidas ma ütlen, koolivormid on väga-väga elegantsed, ma ütleksin niiviisi, et noh, ma arvan, et Eestis koolikultuur on nii eetiline ja esteetiline rohkem kui kuskil mujal. Kui sa käid Eestis peaaegu ikka viimasel ajal igal aastal siis on sul kahju tagasi minna. On küll. On küll, ma ei ütle, et ma ei tahaks tagasi minna ja aga mul on siin nii palju. Nii palju on, siin on mul kõigepealt pere ka lapselapsed, aga siin on mul nii palju sõpru, nii palju mälestusest. Elu üks niisuguseid põnevamaid osasid on mul ikka olnud, siin. Siin on nii palju muusikat, siin on karjäär, mis on väga olnud ka raadiomaja, kus on nii palju häid tuttavaid, siiski veel inimesi, kellega koos töötanud Marje Lenk tuli täna taadiovalt all Mullega ootasin. Ja varia Lenk olime nii suured sõbrannad. Ja Marje Lenk siiamaani Eesti raadios mulle kohe pisar jookseb. On ja seda öeldi ju, mäletan, ema ütles ikka, et kui lähed teatud jõuad teatud ikka, et siis noh, see koduigatsus või see kodutunne läheb suuremaks. Ja see on tõesti niimoodi algusaastatel, sul lihtsalt polnud aega mõteldagi, sul oli vaja öeldakse ellu jääda. Aga nüüd, kus sa oled nagu ennast realiseerinud ja sul ei ole mure, nagu öeldakse järgmise päeva leiva pärast. Siis nüüd kõik need emotsioonid tulevad rohkem välja. Ei, mul väga meeldib mulle. Ma lihtsalt armastan oma kodueestimaad. Kui sa kõrvaltvaataja pilku korraks kasutaksid, sa läksid ära, ütleme ümmarguselt 90. aastal ja nüüd on selle 20 aastat möödas. Mismoodi Eesti muutunud on? Kas inimesed on muutunud? Ma arvan, Eesti on saanud selles mõttes nagu. Maailmalinnaks, ma ütleksin, niimoodi. See mulje on. Ma ei ütleks Euroopa linnaks, ma ütleks maailmalinnaks, ma ei, ma ei tea, miks, aga ma olin, niisugune tunne on. Eestis on alati huvitav, ma arvan, Eesti. No Tallinn just, ma võib-olla ütleks rohkem nagu Tallinnast, ma ei. Nii täpselt ei tea päris, mis toimub igal pool mujal. Kõik, mis siin praegu teostub, ma mõtlen nii väliselt vaadates hooned ja, ja kontorid ja kohvikud ja restoranid. Nad näevad kõik super välja, nagu ma ütleksin. Eesti inimeste kohta oma vanade sõprade, heade sõprade kohta ma ei saa midagi muud ütelda, kui nad on ikka sama edukad edasi. Kõik elavad hästi, minu meelest ma ei tea, kas ma jagan igaühe mõttelaadi aga tähendab, minule tundub niimoodi eestimaa minu meelest on ikkagi muutunud positiivsuse poolest. Mul on niisugune tunne, ma ei tea, sest et raskusi on, ma tean, et on raskusi majandusega, kus neid ei ole. Aga ma arvan, see eesti visa hing või see, nagu see Eesti eestlane, ma mõtlen, see mõte on ikka nii, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja eesti naised, ma räägin eesti naistest, eesti naised näevad alati head välja, noh see on muidugi nägime siis ka, kui palju saada ei olnud. Et näha välja, et siis vähemalt mõtlesime välja midagi, mida endale ümber panna ja, ja hea välja näha. Aga nüüd on muidugi kõik võimalused olemas, hea välja näha ja Eesti noored on, näevad väga kenad välja. Nii palju ilusaid, Eesti naises on tuntud tõde korraga ühes kohas näha maailmas. Kui see ei ole midagi uut, ei räägi. Sa mul on raske sulle vastata sellele küsimusele, et minu meelest on kõik, mina näen positiivset, mina näen hästi. Kas see, et sa oled eestlanna, aitas sind sinu karjääri jooksul Kanadas? Ma arvan, ma arvan, see töö, mis mulle öeldi kogu aeg seal oli see, et kui palju sa töötad, et see tööeetika. Et ma ei saanud aru, mis, mis pärast palju, et see nagu normaalne asi, kuidas sa töötad nagu normaalne? Kanadas Kanada lastele oli see midagi erakordset? Erakordset ei saanud aru, ma arvan, et eestlase töökultuur või eetika on kõrge. Ja Ma räägin üht huvitavaid kogemusi veel, võib-olla et see on huvitav kuulata. Ma töötasin üle kogu Ontario Ontario provints, mis on praktiliselt nagu Euroopa, nii suur on Kanada lihtsalt. Ja ma puutun kokku, Kanada on ju rahvaste paabel tohutult erinevate rahvustega ja erinevate tasemel inimestega selle tööga, sest et sa näed nii palju inimesi, sa pead nendega rääkima vähemalt tund aega igaühega. Ja siis igalühel tuleb kohe huvi. Et aga uue jo gaming from sellepärast et noh, aktsent, inglise keele räägid küll ja mõtled inglise keeles, aga sul on ikkagi oma aktsent, eks ole. Sest see pakkus huvi, sest seal oli teistmoodi. Aga mis mind, mind, mind hämmastas nii mitmel korral, et sa oled kuskil kaugel-kaugel Torontost väljas, kuskil 10 tundi väljas või viis tundi kaelas. Me räägime tundidega põhja pool kus on mõtet kellelegi pole ainus, et ma ütlen Estonian, eks ole. Et keegi teaks. Ma küsin, et kas te teate, kus Eesti asub? Oh jaa. Ma tunnen, minu õpetaja oli eestlane, minu arst oli eestlane. Minu naaber oli eestlane ja see ei ole mitte nii, et ütles üks inimene aastas mul seda, seda tuli nii palju ette, kus inimesed konkreetselt teadsid eestlasi? Teadsid just eestlasi nagu ametite järgi. Aga see misele seda ütleb, et kui tehti statistika nagu rahvusgruppide järgi, see oli nüüd mõned aastad tagasi, mitte nüüd ma ei räägi. See oli mis, ma arvan, et üks, kuus-seitse aastat tagasi statistiliselt rahvuslikult juttude järgi kõrgema, kes on kõrgemapalgalised seoses rahvuseestlasi on ainult vähem kui kaks miljonit, eks eesti naine on kõrgemapalgaline. Eesti mees oli ka päris esirinnas, aga eesti naine oli kõrgemapalgaline rahvusgruppide osas. See see selline kuulus hea kooslus seal Kanadas muidugi tuleb tänu tublidele väliseestlastele, meie kasutame siin seda sõna, mis ei ole hea sõna, aga paremat pole ka meile antud, eks ole. Kuidas väliseesti kogukond praegu aastal 2011 sinu arvates ennast tunneb, kuidas elab, räägitakse ikka veel eesti keelt käiakse koos Eesti majas. See on uskumatult, käiakse tõesti oskamatult käiakse ja minu esimene laste laps Marianne on ka eesti koolis õpetaja oma teise töö kõrvalt. Ja see on huvitav, kuidas eestlane peab seda sidet ikka eestlasega, palju ta ju abielud enam ei ole ju ainult eestlane eestlane, segaabielud, aga nad ikka eesti ema või isa Ta ikka toob oma lapse sinna, Eesti majja sinna eesti kooli kord nädalas või toob siis sinna lasteaeda. Nii et ta tahab, et tal on see suhe või see eesti keelega. Et ta jätkuks Eesti kogukond, kes sealsed väliseestlased, kes on olnud ekse sõjajärgselt, muidugi see vananeb ja see vananeb bioloogs loomulikult see immigratsioon nagu meie omal ajal 90. aastal enam ju ei ole seda immigratsiooni nii palju ei ole seal meid on ka ikka seal, aga mitte nii palju, aga kõik kõike ikka püüavad hoida seda oma ühtsust ma seda keelt just keelt. Kui sul keelt ei ole, siis eks ole, see vahva tunnetus kaob ära. Nii et vastuseks sulle on, ma arvan, et ikka tugev edasi, ikka tugev edasi, muidugi ei ole vajadus enam, eks ole, mingisuguse, ekstra ekstra tegude peale enam Eesti toimib väga hästi, aga, aga need, kes seal on ja need ikka hoiavad seda kultuuri edasi. Ikka Sul on kodu Kanadas, sul on nüüd kodu Itaalias kas võib olla nii, et ühel päeval on sul jälle oma, aga see väga väike, aga, aga koduga Eestis? Sa tagasi tündmule väikse naela peale see on mul ühesõnaga hinge soov. Seal hinge saab. Kas sa tahad, et see oleks kusagil linnas või hoopis maal, oled sa selle selgeks mõelnud enda jaoks? Mul on üks pilt silmade ees, kus ma mõtlen, et see oleks niisugune väike tore majake ka tegelikult. Üks väike korter kuskil just seal Kristiine linnaosa kandis, kus ma üles kasvasin, see on mu nagu südames saame soov sest seal on väga ilusaid kortereid ja looduse keskel mulle meeldib, kui on puid ja põõsaid päris alllinnas ma nagu ei tahaks jajaa, aga ringiga ikka sinna tagasi, kus, kuna see on huvitav ja vaata, tekkisid välises neerudega väliseestlased, eestlased, kes, kes seal sõjapagulaseestlased, ütleme niimoodi, tema töötasid omal ajal rääkisid tehase hirmus koduigatsus, et nemad ei saanud omal ajal. Muidugi ma, aga ma ei ole kinni, ma võin teha oma otsuseid, aga mul on pere ja noh, et ma niimoodi ei saa teha, et ma nüüd. Ja teen neid kannapöördega, eks elu näitab. Mul on jah, pere siin ja seal nagu kolme heinakuhja vahel. Aga see on tore, et sa nii mõtled, eestlastele ju ikka meeldib, kui, kui omad inimesed vähemalt palaga tahavad kodus tagasi olla. Ei tahan, tahan, ma tunnen, ma saatsin energiat, ma arvan, siin on. Ma saan seda energiat siit. Maa, energia, ma olen nagu omas keskkonnas ja ma ei ütle. Itaalias ei ole selt Euroopa neuroopaiparaapanud ka Euroopa selle südamelähedasem. Aga siin on mu juured ja siin pole rohkem midagi rääkida, see on mu kodu. Aga aitäh, Elle Heljand selle toreda jutuajamise eest ja mis muu, muusika võiks ikka meie tänahommikust saadet lõpetama jääda, kui ansambel Merle ja siinkohal siis ka parimad tervitused teistele lauljatele sellest ansamblist, niiet tervitused Marju kvoodile, kes on vist juba kusagil Rootsis. Reed linnale. Lagle Alpiosele jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumetsa Elleljand ja saata aitas kokku panna Viivika Ludvig.