Tere kõigile järgnev tund nädala kevadeni on vikerrodeeter pühendatud eesti teatrile. Rahvas, kes kord juba on nii teatrilembene nagu eestlased ja käivad teatris statistika kohaselt Euroopa võrdluses, vaata et kõige rohkem lihtsalt väärib oma teatrisaadet ja suur teatrikülastust. Värv ei ole sugugi seotud kaastunde või mitte veel kustunud petismi ilminguga, nagu vahel Eesti filmi puhul on räägitud. Vaid meie teater on mitmekesine, neil on andekad lavastajad ja targad näitlejad ja nutikad teatrijuhid, kellelt ta ju ka isa. Saatesari algab ka üsna sobivalt septembrikuus, mis märgib Eesti teatripildis suursündmust Tartus aset leidvate Eesti teatri festivali, sedakorda Draama 2011 alapealkirjaga allkirjaga teater. See tähendas lavastusi, mille puhul kogu trupp on mõtteliselt oma allkirja andnud. Kogenud festivalil käijad poetavad, et silmaga hinnates oleks publikut justkui vähem võrreldes varasemate kordadega. Ja isegi kui see nii oli, siis mine võta kinni, kas mõjutas nii-öelda hittlavastuste vähesus või jääb sel korral esitletud mänguvormi esile, toob etenduskunstosale publikule lihtsalt veel kaugeks. Festivali kuraator Priit raud ei olegi varjunud ambitsiooni näidata eesti teatrit veidi teise nurga alt. Suurim uudis on täna muidugi see tuleva aasta festivali kuraator on Tallinna linnateatri näitleja Anu lamp. Ja millise osa Eesti teatripildis tõstab esile tema kureeritav draamafestival 2012 saame näha juba vähem kui aasta pärast. Mis aga neil päevil Tartus peale etendust avatamise veel tehti? Sellest lähemalt järgneva saatetunni jooksul, aga muidugi mitte ainult, sest esimene suvine laul, mis kahju pärit teatrilavalt juhatab meid esimese teemani. Saatejuht on Meelis Kompus ja mõnusat kuulamist. Ka ei maksa sõita ikka tallit aega, vaja võita. Siiski mäeharju rannas väikeses metsas marju igalt poolt saad kõhuvarju. Suur rongi. Peale kohal on kõik. Viivad ainult sinna kuhu vaja minna, rõõmsa roosa tuju, linna. Veename kõigil ja nüüd saame olla siis nii otsaga häkkeri. Sisu uurida ja tera ta koolile käima käsi loobuda, kui ta töötavaste linnakärast ja Puura võidervetailsee säärastel Järve kaldal ohtlike paaride. Kõik. Väljana ei sula armuleegid või siis tantsust, kuidas keegi? Üle tantsutare ka halvana lossivare? K ta küll ei peida. Koer väga tore ja rõõmus aara matsin leida. Loobuda kui ta töötavast linnakärast ja ta võidervest päikse säärast, selle raku kuude veedame kõik Viljandis jossa. Suvelavastused. Selleks korraks nüüd kõik ära mängitud ja kui me loeme kokku neid nimetusi, siis vähemalt suuremaid lavastusi oli sel aastal 20 tuuris ja lisaks neile siis ka kõiksugused, väiksemad projektid, mis ei pruugi alati üleriigilises meedias isegi mittekünnist ületada. Vähe on neid inimesi, kes selles rägastikus teed suudavad kõigepealt üldse leida ja veel vähem neid, kes kõik lavastused suudaks ära vaadata. Teatrivaatleja Pille-Riin Purje. Tere tulemast saatesse. Tere. Kelle hulka sina kuulud? Mul on tunne, et tänavu ma kuulun vähe vaadanud hulka, siis kui ma olen olnud aastaauhindade žüriis, siis on see ringisõitmine tunduvalt aktiivsem, aga vist üks kümmekond asja siiski nägin või. Mille alusel sina valiku tegid, kui suvi algas? Eks kindlasti on mõned lavastajad või autorid, keda tahaks tingimata näha või ka mõned paigad, näiteks vargamäele tahaks alati jõuda. Aga ma ütlen, et kuna ma see hooaeg väga sellist maksimumprogrammi endale ei võtnudki, siis ma pigem lasin ennast ka juhusel kanded, mis mulle ette jääb. No teater on jõudnud kõikjale, mõisates, heinamaale, muuseumides ja näitemängu, osa on just seesama olustik. Kui sageli sina tabad ennast vaatajana mõttelt, et kumb sind nüüd rohkem mängib, kas olustik või see näitemäng ise? Ikka tekib neid mõtteid ja või vähemalt seda, et kui palju see juurde annab või vahel ka see, et mingi kahjutunne, vastupidi, et see jääb väga erandlikuks sel juhul, et on mõni niisugune lavastus, mis võib-olla võiks olla kättesaadavam, et see eksklusiivses on väärtus, kui sa seal mõisa saalis istud. Noh, näiteks Andres Lepiku petmist vaadates konkreetselt Õisu mõisas, aga samas tekib see mõte, et kui tohutult vähe inimesi sinna suve jooksul jõuate, kui vähese mõisa saal mahutab? Aga selliseid lavastusi, kus olustik nagu üle mängib No eks neid kindlasti ka on, ma praegu isegi ei oska öelda, aga seda on ka juba mainitud Tuhkatriinumängu puhul, et tegelikult sellel vist ei olnud päris põhjendust, et ta peab seal saueaugul olema ja ma huviga ootan, et milline statsionaaris on, et seal väga see koha vaim ei haakunud minu meelest selle Tuhkatriinu lossiga või vähemalt ta ei olnud peamine, kus mõnes kohas soiku tulles elamuse ikkagi sel suvel. No ma arvan, et põhiline elamus oli ikkagi vargamäel see Urmas Lennuki vargamäe voolake tali poleemilisem, isegi kui see vargamäe varjus, kuna Ta läks veel keerulisemaks, et lennuk hakkas siin põimima nüüd Tammsaare kirjanduslikku retseptsiooni või tema isiku ümber olevat isegi nii, et kaarinist sai ühel hetkel, eks ole, Tammsaare lesk või Indreku, Tammsaare ise ja kui Urmas lennuk seal mainis vist kusagil peokõnes pärast, et ta on Tammsaare vihkamise faasis, siis siis niisugust üsna drastilist lähenemist tegelikult sellele tõele ja õigusele seal ju oli ta aeg-ajalt ärritas või, või tundus, et mida ta nüüd teeb või kui kaugele ta selle nende metamorfoosi tega seal läheb, aga samas oli lennukile omaselt niisugune sõltumatu. Dramatiseerinud polegi siin õige sõna, vist oma näidend, eks ole siis, ja ja ikkagi oli selles ridade vahel seda Tammsaare truudust või Tammsaare mõistmist või Tammsaarega polemiseerida ikkagi see suhe oli kirglik, temasse mitte leige. Publikuga provotseerid tegelikult ikkagi ka üsna üheselt, et suvelavastuste publik võib-olla mõneti teistsugune kui statsionaaris. Nojah, selles mõttes ta kindlasti oli litaarsem ka sellest vargamäe varjust, et et see mari lugu seda võis ikkagi niisugusel hingelisel tasandil vastu võtta või seda mari saatust ja neid mehi tema elus, aga siin juba keerati niisugune intellektuaalne vint peale, et sa pidid kuidagi olid justkui kaasas ja siis tuli see võõritus nii totaalselt, et ma arvan, et see võis publikut päris kenakesti segadusse ajada, kuigi ma arvan, et juba ammuse suve tead. Ta on nii erinev olnud, et see publik, kes tuleb sinna ütleme šašlõkki sööma etenduse ajal ja et see võib küll niisugust võõristada, aga ma arvan, et suveteater juba ammu on kihistunud ka väga erinevateks asjadeks ja võib-olla nüüd meelelahutusliku omad asjad on läinud suvetuuridele, mis ei olegi enam teatrite egiidi all, et et suveteater on muutunud küll komplitseeritumaks. Kas ta tuleb? Hõõrutame huuled naeratama? Ta muudab lindudeks. Pisarad lükiptenniidil ning riputab kaela kui kauneimagi veel mõnda lavastust, mida sa tahaksid esile tuua selles suvast. Lastud kümblust no seesama, mis ma mainisin, Pinteri petmine, mis oli huvitav selles suhteliselt seda Kuressaare linnateatri egiidi all mängiti saalis sees ja ma loodan, et mängitakse ka talvel, see ei ole ehk selles mõttes tüüpiline suvelavastus ja siis Õisu mõisas tegi seda Andres Lepik. Ja huvitav oli just see, kui kohutavalt erinevalt võib ühte näidendit tõlgendada ja lugeda. Ja ma tean, et tegijatel oli plaan, et äkki mängida neid kahte kuidagi kõrvuti või lähestikku või lausa ühel päeval, et seal oleks tohutult põnev. Veel jõudsin ma vaadata draamateatri saatuse heidikute kuud Laitses. Mis oli, ma ütleks, heas mõttes traditsiooniline, lavastas Ingomar Vihmar il, et isegi üllatavalt ja minu jaoks see väike lisanüanss oli see, et ma mäletan kunagist Endla lavastust, kus Jaan Rekkor mängis seda noort peategelast, Rekkor on nüüd siis rännanud uude põlvkonda ja mängib siin siis seda vanamehelassi väga värvikalt, et see jällegi teatriajaloojärjepidevus oli ka väga mõnus jälgida. Tollel etendusel, kus mina viibisin, oli Liina Tennosaar jällegi publiku hulgas, jälgis ka väga tähelepanelikult siis Kersti Heinla, Kersti Heinloo mängu. No vot, see oli jälle siis callida väärtustest Ja kui me vaatame nagu seda pilti tervikuna, siis selle 10 lõikes Priit raud ütleb Draama festivali eel välja sellise üsna mõtlemapaneva teatri üldpilt on hea, aga superlavastusi pole. Kas me suvesse võime selle mingis mõttes üle kanda? Tekib küll niisugune tunne, aga see võib-olla tekib iga suve lõpus, et ei saa ju lõputult üllatada või ei saa ju lõputult neid paiku leida, aga ikka leitakse midagi ja isegi enda jaoks on ka ikkagi niisuguseid kohti, kus Eestis veel ei ole käinud ja mida tänu suveteatrile näeb. Et noh, ma ei tea, kas saab lõputult niimoodi erinevate geograafiliste punktidena laiutada ja areneda või, või läheb see siis niimoodi, et rohkem on koos kõlasse koha vaim ja see konkreetne lugu? Noh, vahel on ju jah see tunne, et kui palju jaksatakse seda suveteatrit teha ja kas see teistpidi ei võta mingit puhkuseaega või energiat ka tegijatelt ära. Ja kas selle all ei kannata talvehooaja jõuvarud, aga see vist ei ole nii pessimistlikult läinud, et pigem kohtuvad uued kooslused ja ehk see annab hoopis sellist hingepidet ka neile, kes kokku saavad. Kui on need eraprojektid, mis on väljaspool üht teatrit või kui külalistena keegina nagu näiteks Hannes Kaljujärv, Rakvere noor Eestis käis külalisena, et et need asjad ergastavad ka tegijaid endid. Pille-Riin purjele on meil võib-olla mõneti tasakaaluks, nüüd stuudios ka järgmine külaline, kes vastupidiselt on väga palju lavastusi taas ära vaadanud, tuntud blogija, kes on varemgi meil eetris sõna saanud tantsumees internetiaadressilt tantsumees, punkt, plokk spot, punkt com tere tulemast. Tere. Tere. 20 lavastust. Suvi pidi möödume järelikult ratastel. Mingil määral kindlasti. Suve lõpupoole tahtsin rohkem pealinnakesksemaks jääda ja samas jällegi töö pärast saab jälle teinekord just mindud kuhugi teise linna teatrisse. Kui palju selliseid uusi kohti just tänu teatrile sai sel suvel avastatud? Ma ei olnud kunagi varem käinud, Värskas kogu see päev oli midagi erilist, aga muidu Ida-Virumaal oli vabriku tüdrukud Kukruse polaarpolaarmõisas, et seal polnud ma varem käinud, nad on üsna kauged punktid siit Tallinnast võetuna. Kuidas siis Peko seal Värskas tundus? Peko oli võimas muusika mõttes kui lavastuse, sest kui kõik see setode laat või mis nimega seda nüüd nimetada selle ümber, mis oli tehtud, et see oli äge. Pluss veel, ma võtsime rattad, kaasad, sai Värska metsades maastikurattaga natukene ringe tehtud ja kogu see elamus oli. Suveteater siis ikkagi on, on see selline siseturismi arendamine või midagi, mis on nii kindlalt jäänud Eesti teatripildi sisse, milleta ei saa, ma ei usu, et keegi nüüd võtab teatri teha puhtalt, ainult turismi pärast. On juhuseid küll, kus teatrit vaadates on tunne, et, et see on nüüd tehtud, siis nüüd selle koha jaoks ja tavaliselt need kukuvad väga võltsid välja. Kuigi ka Peko ju mingis mõttes on nagu setomaa ja seto test ja Peko, kes ta nüüd oli, oponeerin kohe ega see deko, ma ei usu, et ta vargamäel samamoodi näiteks oleks mõjule võinud pääseda, ehkki samamoodi oleks võib-olla selle mängupaiga seal leidnud ja võinud ära lavastada ka ikkagi millegipärast Värska just nimelt Värska. Nojah, vot noh, eks erand kinnitab reeglit, et see tõesti õnnestus, aga, aga on nagu juhuseid küll, kus on teinekord tunne, et, et sa nüüd tellitud näitemäng mingi koha jaoks, et seda nagu seal rõhutada ja ja pahatihti need on sellised, ta ei kuku hästi välja, aga sel suvel oli sellist oli, ükskord oli vähemalt see jendali lugu seal Jänedal. See oli nagu minu jaoks selline natukene liiga lihtne palagan ja, ja noh, see iseenesest story selle taga oli väga huvitav. No mille peale silmad särama läksid, tõeliselt sellel suvel? Pekot ma juba nimetasin, aga tegelikult kõige suurem elamus sellel suvel oli minu jaoks Vargamäe voonake. See tõde ja õigus on ilmselt selline materjal, mis kunagi ennast päriselt ei ammenda, et just nagu selle vargamäe voolakse puhulgi, et miks ta just nii hea ja mõnus oli, oli see, et, et oma tekst, kas nõudis ka pearagistamist selle vaatamine mingis mõttes küll minu jaoks hästi palju küsimusi sealt lahti näiteks näiteks mille, nagu lennuk ka vist tahtlikult tõstatas, et Anton oli ise Indreku prototüüp ja siis Indrekul oli seal Ramilda ja siis oli ka Tiina lõpuks Karin ja lõpuks Karim alguses ilmselt selline tagasihoidlik tüdruk ja pärast selline suur ilma daam, et Tammsaare ilmselt sai rohkem kui alguses arvas pluss veel igasugused muud seosed, mida mina nagu lugeda, siis nii väga ei mõelnud. Kas tõesti, meil on kõigil elus nagu üks armastus tõeline ette nähtud ja, ja Indrekul võib-olla oligi sees Ramilda ära ja ta ei suutnudki võib-olla Karinit üldse armastada, seal oli ka stseen, kus ta eksis justkui nimega Ramilda. Niimoodi mõelda, et ja see oli täpselt niimoodi mõeldud, aga, aga lennukakavale. Ta viskas selle sinna õhku ja siis kes noppis selle üles, selle mõtted võib-olla läksid sinna suunda rändama ja ja see oligi see Marisele koogi peal. Kuidas see publik selle, kuidas sulle tundub vastu võttis, Pillerin küll pakkus, et võib-olla oli tiba elitaarne ja on kuulda olnud, et ega täissaalile nüüd seda siiski ei mängitud vargamäe varjus kuhu on publikumenu mõttes läinud edukamalt? Ma arvan, et see esimene oli koomilisem. Ma isegi olen soovitanud oma tuttavatele just kes tahavad, lapsid tutvusta Tammsaare loominguga, siis on väga hea lähtekoht, et kunagi, kui on koolis, siis vaja see kohustusliku kirjandusena läbi võtta, siis nad ei ehmata sellel Tammsaare peale niimoodi ära, sest paljudest nagu kardavad, et, et see on üks igav vana Eesti lugu. Ja tegelikult ei ole see tegelikult ei ole see üldse nii. Kui nüüd üldistada ja püüda seda teha 20 lavastuse põhjal, siiski ei peaks olema võimalik kõik mis jääb meelde 2011. aasta suvest minu meelest nagu see teatrisuvi nagu kinnistab seda kõike, mida on nagu varem tehtud, et minnakse seda rada, et tekivad huvitavad kooslused ja kindlasti see suveteater ei ole lihtsalt selline rahategemise koht, vaid tõesti pannakse sellele mõtet sisse ja üritatakse teha head asja. Et seda pingutust on nagu täiesti nagu näha ja teatrid julgevad neid riske võtta ikkagi kindlasti, et sama oli ju tükk aega teleteater üks huvitav koht, kus said näitlejad niimoodi kokku, kas muidu ei saanud, et nüüd on nagu siis suveteater võtnud selle rolli enda kanda? No ehk tuleb teleteater ka kunagi tagasi, ütleme suur aitäh, Tantsumees aitäh. Nagu kuulsite arvamusi suvelavastuste kohta on mitmesuguseid, aga paljuski ka ühtesid, nii Pille-Riin, Purje kui ka tantsumehe arvamus, et milline, siis oli see kõige parem lavastus. Küll aga võib vist öelda, et suvelavastuste traditsioon ongi omane vist ainult Eestile ja meie lähematele naabritele, et asjast natukene rohkem selgust luua. Oleme tulnud Tartu Ülikooli teatriteadlase Annelis Aro jutule, tere teele. Tere, loomulikult Koidula teatris mängiti juba ka esimesed etendused väljas, siis Vanemuise seltsimaja aias, kus praegu on siis Tartus laulupeomuuseumi aeda, mida näiteks ka Emajõe suveteater Need on kasutanud etenduskohana väga aktiivselt. Aga et need olid kõik sellised lavastused, mis olid juba nagu tehtud siseruumidesse, aga suvel mängiti seda, et siis väljas, kui me räägime suveteatris, et siis võiks peamiselt rääkida vabaõhulavastustest Läheme, tekib teine probleem, et suvel mängitakse ju etendusi ka siseruumides, mõisates ja taludes ja kõrtsides ja nii edasi, aga et mis on ka selles mõttes nagu noh, ikka siseruumi lavastanud nagu ikka, et kas nad on siis suveteate või on nad siis talveteatega? Aga on see ikkagi Eestile selline ainuomane nähtus. No tegelikult muidugi ei ole nagu suurem osa asju, mis me oleme kultuuriliselt laenanud, on ikkagi nagu ühised meie naabritega. Et ma ei ole nüüd väga hästi kursis, et kui palju on Lätis sellist vabaõhulavastusi või suveteatrit minu teada mitte niivõrd massiliselt nagu Eestis, aga muidugi mida me jagame sama kultuuri soomlastega, kus on väga aktiivne selline suveteatritraditsioone, nemad nimetavad seda k kese. Tere. Ja, ja see kesa teatage nüüd erinevalt Eestist, et seal on selliseid professionaalseid troppe nagu Eestis, aga väga palju on Soomes ja Taanis on just ka siis selliseid amatööre Nii et Taanis ei pruugi näiteks seda juhtuda Taani rahvusteatri näitlejad, esistaarid lähevad müüti poolsaare tippu ja mängivad seal mõnda lavastust. Üldiselt siiski mitte noh, Taanis on, eksju vaata, see eriline olukord, et seal on Ženja barba, kes tegutseb üldse väikeses külakeses ja nii edasi, aga et üldiselt ikkagi, et näitlejad ja lavastajad suvel enamasti puhkavad ja suveteater on ikkagi väga tugevalt siis nagu selline amatööride teatri harrastajate valdkond. Et ma arvan, et siin suveteatri puhul ongi nagu kaks aspekti, et üks aspekt on selline seotud võib-olla puhkusemeelelahutuse ja ütleme ühiskonnaga nagu üldisemalt, et ma usun, et enamus inimesi, kes käib suvel vaatamas suveteatrit, tegelikult ütlevad, et väga oluline osa suveteatrist on ka see reisimine matkamine. Ma arvan, et see on ikkagi väga suur väärtus, et me oleme nüüd ka suveteatri abil tegelikult tundma õppinud paljusid Eestimaa niisuguseid mahajäetud või unustatud kohakesi ja Norkja õpime tegelikult tundma oma Eesti kodumaad. Aga teine aspekt üks on siis noh, nimetame seda mõnusat ringi käimist, suvel piknikukorv kaasa. Aga no ma ikkagi tahaks loota seda, Eesti lavastajad ja näitlejad ja kunstnikud suhtuvad suveteatrisse tõsiselt ja täie vastutustundega. Ja enamasti teatri hooged ongi suveteatri suhtes siis kriitilised, kui nad näevad, et on võetud üks selline tavaline näitemänge on tehtud niisugust nagu tavalist teatega, et mida võiks teha ka siseruumides ja mis ei arvesta üldse nagu siis selle kohaliku keskkonnaga siis ma mõtlen loodus- või kultuurikeskkonnaga ega siis ka selle kohaliku kogukonnaga, et võib-olla väga hea näide on tõesti see setu võrukeelne teatega, mida tehakse Lõuna-Eestis ja mis enamasti on seotud kohaliku niukse kriimusega ja kohalike inimestega. Vargamäe täpselt samamoodi ja, ja ma arvan, et vaadake, ma tõesti, ma võiks öelda, et see on nagu eestlaste Meka või vähemalt eesti teatris, aga ta Meka ja tika sinna minnakse nagu kerge südamevärinaga ka minu meelest see on ka nagu looduslikud selline vägagi mõjuv ja selline magneetiline koht, et ta nagu mõjub väga hästi minu meelest teatri tegemiseks. Kui te ise käite ringi Eestis ja kui nüüd mõelda selle peale, mis te ütlete, et võiks olla ikkagi seda keskkonda ära kasutatud, siis tundub, et nagu õnnestumised ka suveteatris on ikkagi rohkem osaks saanud sellistele lavastustele, mis on arvesse võtnud seda kohalikku keskkonda, kohalikku kogukonda ja Jah, siin ongi, et Eestis on sellised kohad, kus on tehtud väga palju teatrit nagu vaadakame Viinistu aga siis on ka alati niisugused uued kohad, kus loodust püütakse integreerida lavastusse. See on nüüd küll üks vana näide, aga Anne Türnpu lavastus põdernaine, millega kaasnes ka retk loodusesse ja, ja etendus, mis algab päikesetõusul, et ma usun, need pakuvad väga niisked eredaid elamusi ja, ja loodus ja kunst nagu on, väga osavalt seal seotud ühte. No mis te arvate, kui palju on ikkagi sinna osa ka selles, et teatrid peavad oma kukrut täitma ja näitlejate palgad on, aga on ja, ja suvel sellepärast tehakse teatrit või ei ole see niivõrd lavalt välja paista? Mul on vist natuke raske sellele küsimusele vastata, sest ma olen ka ise nagu ameti esindaja, kus tegelikult mulle makstakse töö eest, mida ma armastan ka, sellepärast ei oleks nii väga kriitiline ka teatrite ja lavastajate suhtes, et kui nad teevad neid suveprojekte muidugi, et me kõik oleme nõus sellega, et inimesed peaksid ikkagi puhkama ka, aga et kui lugu on näidanud, et need suveteatrid ei ole ikkagi ainult mingi kommertslavastused Vaide seal püütakse ikkagi luua mingit uut sünergiat, koha, näitlejate, selle trupi või siis ka selle kohalike elanike vahel, siis, siis ma arvan küll, et see on nagu ennast õigustanud ja, ja kindlasti tuleks usaldada ka vaatajaid, et kui inimesed ikkagi lähevad näitlejate veel soosaartele ja saartele ja metsa ja rappa, et siis ilmselt nad usaldavad nii palju neid kunstnikke Sellest hooajast on vähemalt kahel teatril uued loomingulised juhid, üksildast Vahur Keller, nuku- ja noorsooteatris ja Vanemuise teatrisse on tulnud need Rakverest Urmas lennuk kerega tervist ja kuidas need esimese just tööpäevad Vanemuises on tundunud? Ütleme juba ikkagi esimene töökuu läbi saamas kohe, eks ikka mingite inimestega ma olen kokku puutunud ka varem, aga see on ikka minu jaoks väga uus maailm küll jah, aru saadaks selline, see kõik ongi. Milline see kõik ongi suur, väga suur väga-väga-väga ette planeeritud väga kohati isegi täpselt, mis annab tegelikult ühelt poolt sellise hea vabaduse ja võimaluse kontsentreeruda või keskenduda hästi tugevalt ja pikalt. Aga teiselt poolt muidugi seal mingisugused operatiivsed asjad ohtu, et mis tekivad välkmõtted või, või sellise jooksva loomingulise inimese plaanid võib-olla natukene ajab sassi, mõnes mõttes kahetseda ei ole jõudnud, seda otsustab iga päev kaheksa. Muidugi oleks lihtsam kuskil nurgas istuda ja viriseda. Aga noh, mingil hetkel peab lihtsalt iga inimene jah ütlema kuskile ja sellepärast. Ma arvan, et ma nagunii kahetsen küll ei ole, et ma kuidagi endale tuhka pähe raputaks, ütleks, mis kurat, et praegu on kõik veel kontrolli all, kes Vanemuise teatrisse põhiline loominguline mõte või ambitsioon võiks olla lähemate hooaegade jooksul, seda me õnneks nüüd sattusin jälle aega, kus hakkab selline siseanalüüsi periood teatris pihta ja, ja ma olen väga õnnelik selle üle, sest ka Rakveresse tulles sattusin just sellesse hetke 10 aastat tagasi, kus hakkas toimima selline teatri siseanalüüs niikuinii on, draamatrupis on juba 24 liiget pluss, eks ole siis veel igasugused muud inimesed. Et siis on neid erinevaid Vanemuise seal sees ka ikka 20 ringis, mitte sellised neli viis, mida saaks omavahel ühildada, et iga inimese peas on omaette sealt ära, et see on paratamatu, aga, aga kuidas need nagu natukenegi kokku pakkida nende aru saame sellest teatrist, siis sellega me sel aastal tegeleme ka tervikuna Vanemuises. Kas oled arusaamad ikkagi väga korrali praegu? Mulle tundub küll juba jah, et seda teatrit erinevates peades väga erineval kujul natuke liiga palju, minu jaoks tuleb ikkagi leida see kompromiss nii inimeste endi kui teatri muu kombinatsiooni vahel. Ehk siis mina pean seal see vahelisel puhver olema, kes siis oma oma mingitest asjadest peab võib-olla kuuma ja mingeid asju siis kuidagi jõulisemalt peale suruma, millest kindlasti loobuks draamast kindlasti me ei loobu ja seda ei ole ka keegi nagu tahtnud, aga me natukene avatumaks liigume trupi sees repertuaariplaanipidamistesse lõpptulemus oleks see, et need lavastused, mida siis hakatakse mängima, ikkagi pakuksid sellele trupile ka midagi mingisugust enda võimalus, siis see oleks nende nägu, mingit piline. Kas Vanemuise näitlejatele just draamatrupis on siis kuidagi liiga mitte just võib-olla nende väärilisi ülesanded jagatud viimastel hooaegadel Trukest ootab rohkemat, ma ei usu, et on vähe, see on igal pool on niimoodi, et eks ootused on alati kõrgemad kui vabandust, aga ma arvan, et see on selline laiem repertuaariteatri häda, et keegi peab kuskil tegema mingisuguseid otsuseid, sest vastasel korral lihtsalt veniks ja veniks, kuni sealt ka midagi väga halba juhtuda, aga no te olete ise öelnud ühes intervjuus siin parem, saades olemuse traumajuhiks, et see truck vajab uusi ülesandeid. Ülesanded siis ikkagi peavad olema trupile, nad on läbi käinud, sellise korraliku psühholoogilise draamarea on väga hästi ja väga võimsalt läbi käinud, et nüüd oleks küsimus jah, selles, et kuidas nagu liikuda uues kaasaegses draamas kuidas nagu eesti algupäranditest liikuda, eks see saab toimuda ainult läbi ka nende lavastajate, kes siia tulevad ja keda truck ootaks võib-olla rohkem. Vaid see on halb, mis nad on teinud, et see on vastupidi, loonud neile mingisuguse põhja, mis on väga tugev ja näitlejal on väga vajalik, et ta tunneks ennast natukene kindlamalt, aga kõlab küll kohutavalt, et on selge, et meil kunagi olema kolme kätega kahtekümmend viit tundi ööpäevas, aga areng nagu mingil vaimsel tasandil mingis mentaalses plaanis. Mis ringiga võib jõuda ka kunagisi, aga see, kus me tegelikult praegu Vanemuise draama baseerub, et see ei ole võimatu, aga lihtsalt tuleb käia kuskil mujal selleks aru saada, mis toimub enda sees. Mulle endale tundub, vaadates Vanemuise trupi koosseisu, et võib-olla ma eksin, aga et küpses eas näitlejad on natukene liiga vähe, et ma tea, olete nõus sellega? Ei isegi ei ole väga, et pigem teeb muret see, et kui nüüd järgmises hooajas tahaks ühe noortelavastuse välja tuua, et seda ei ole kellegagi tehasest Robert Tartu uus teater osakondadele või noh, ma arvan, et tervitatav, et Tartu saab natukene seda hingamist juurde sellega, kui neil on kaks teatrit ja tekiks selline arusaam ka neist asjadest, mida võib-olla Vanemuine pole praegu väga julgelt Afysseerinud, mis on tegelikult siin sees olemas, aga mis on jäänudki kuskile sadamateatri Ojakääru sisse pimedasse linna jõudnud et selles suhtes, nagu ma saan alguses see tee on sinna kohutavalt jube ikka ma isegi läksin sealt. Aga noh, ma arvan, et see saab ka korda ja et see kõik on siin olemas, aga seda lihtsalt nagu tuleb rohkem Tartu ja Lõuna-Eesti inimeseni selgemalt viia. Mis mõtet see draamafestival, mis siin Tartus praegu väga suurelt on siis ja kõrvus kõigil, mis mõte, et see on tekitanud Vanemuise tükk põhiprogrammist, ei leia ja ka vist mitte kõrvalprogrammidest? Õige niimoodi ei ma ei arva, et siin ka midagi valesti oleks, siis teatrifestivalid ongi millegi otsinguliste poole paneme seal on olnud ja on neid asju, mida oleks ka festivalile jõuda, aga see Afysseering või see välja pakutud on nagu natukene jäänud praegu varju. Kui ma teaksin, et siin ei ole sellist teatrit Vanemuises, siis ma hakkaks muretsema, aga praegu ma ei muretse. Õed ja vennad, kallid plaanid, jätte ja nukker toon või rahvast, kraamid paljaks, inkvisitsioon meile päästa meeleheide, jonn ja plats. Laamida reklaamiäide, olge koos. Meil on raske koorem kanda poomisnööri kirvesilm äraandja, kuid küll ükskord muutub ilm tulekeelne, neilt ei murra eine pelga hauda. Süütuvain ei saa veel surra. Draamafestivalil ei tehta ainult teatreid, vaadata etendusi, vaid arutatakse ka teatri köögipoolt ja nüüd lausa kolme päeva jooksul üsna sisuliselt seda, kes on teatris dramaturg, mis on näitekirjaniku roll ja endine näitleja, nüüdne õppejõud Katrin Nielsen, rõõm näha festivalil tere. Tere. No miks on praegu vaja üles võtta selline teema nagu just näitekirjaniku dramaturgi roll, miks on oluline? Aga miks mitte sellepärast et ma arvan, et see on viimane aeg üldse ette võtta, et kui ma nagu planeerisin siia Draama festivalile ja just nimme me tõime nagu oma kolmeaastase koolitusprojekti viimase osa Draama festivalile siis kui ma nagu defineerisid näitekirjaniku enda jaoks ja ma mõtlesin, et sageli kipub jääma kalliks kadunukeseks, mis see tähendab seda, et ta tuleb meelde enne esietendust teatrile, vahel ka niiviisi, et ohoo ta veel elab. Ja et võib-olla oleks viisakas teda peole kutsuda. Kas tõesti lugu nii drastiline, siis näitekirjanikust? No üsna tihti ka nii juhtub, ma arvan, ma ei tea, kui tihti aga on olnud, selliseid juhtumeid, on mulle ka noored dramaturgi, kellega me oleme koos liikunud niiviisi iseennast koolitades ise õppides läbi. Vaata nüüd juba kümnete me võime öelda, on öelnud, et täiesti uskumatu Nad lavastasid kusagi ilmu näidendi. Ja nad isegi ei öelnud mulle. Ma lugesin lehest, et see ei ole kapist väljatulek, keegi pole sinna kappi surunud. Nii et probleeme ei ole tegelikult selles, justkui näitekirjanik oleks Eestis vähevõitu. Ma arvan, niit hakkab muudkui peale tulema ja, ja kogu nende aastate jooksul, millal ma olen organiseerinud eesmärgil, et saada kaasaegseid draamatekste näitemänge just noorele vaatajale või lastele või noortele. Et kogu selle aja jooksul on ikka väga palju toimunud ja juba kaks koolini lavakunstikool, kui ikka, siis kool Trokkadeemia koolitavad, draamakirjanikke ja ka nüüd, kui me Viljandis teeme nii-öelda täiendkoolitust, et meil ei ole enam üldse probleemi, et saada kursuseid täis lootusrikkalt tulevikku ja ma arvan ka Aga Viljandis on ka kohal Silvia Soro samamoodi näitekirjanik, kes on tegelikult ju näitlejaharidusega, kuidas need kaks asja omavahel kokku sobivad silda? Väga hästi sobivad kokku, et viimasel ajal ma tegutsen, teatriõpetaja on aga palju ja, ja mängin vähem näidendeid kirjutades võib-olla see alguse saigi ka sellest, et näitlejana mul tihti oli tunne, et, et autor on kirjutanud väga palju niisugusi rolle, mis on nagu lõpetamata või kuidagi tänamatud või kuidagi nagu igavad näitlejale mängida, et ei ole niisugust läbivat liini, mida vot küll tahaks kanda praegu. Ja, ja siis ma võib-olla ka näitekirjanikuna ise püüan siis kirjutada läbi võib-olla ka need rollid, mida ma ise oleksin tahtnud mängida. No aga see oli väga vahva, saab luua täpselt sellist maailma ideaalset teatrit. Ja suuresti ise on nii tõepoolest ja noh, tihti muidugi ka kui koostöös lavastajaga või koostöös mõne teatriga juba kirjutada või kui ma oma noortele õpilastele kirjutan, siis ma näen neid näitlejaid. Ma tean juba, kes mängivad ka mõnikord ja ma näen neid vaimusilma ees ja ja tihti ka tegelaskujud on siis nendest konkreetsetest inimestest mingil määral inspireeritud. No siin vestlusringis Silvia, te ütlesite väga toredasti seda, et väga palju sellist oma asja ei olegi saanud seni ajada teatri dramaturgi, millest see tuleb? Aega on vähe, mis siin ka viimases vestlusringis välja tuli, et aeg ja raha on põhiprobleemid kirjanike jaoks, et kuna on õnneks olnud päris palju tööd. Lavastajana, kui õpetaja annab, kui ka natukene näitlejana sealt kõrvalt kirjutamise peale kuluvad ikkagi öötunnid tihti. Ja kui sa öösiti kirjutad juba oma tellimustöid siis millal, millal luua neid asju, mida, mida võib-olla ise tahaks luua, aga ma loodan, et ma pensionipõlves jõuan kunagi. Mida teie eelkõige silmas peate, kui te kirjutate teatrile et oleks, mida mängida, see oli üks. Ja see on kindlasti üks hästi oluline asi eksmaa suuresti ikkagi oma peas juba mänginud need asjad läbi, et ta oleks kindlasti pildiline, et üks meie õpetaja, kes meil on siin olnud, Jane Ross ütles, et teatritekst peab mängima edasi ka siis, kui sa nii-öelda oma peas lülitad hääle välja. Etendus ikkagi peab toimuma sinu peas edasi, et ta peab olema pildiliselt niivõrd vaadeldav. Võib-olla Katrinile ka siin veel küsimus, et üsna üllatuslikult jõudsime lõpuks selleni, et kas dramaturgi üldsegi jäävad teatritesse. Ootamatu küsimus, miks nad ei peaks jääma? Jääma siin tegelikult väga hästi kõlas just see, et me siin juba teeme vahet natuke, et kes on dramaturgia, kes on draamakirjanik ja selge on see draamakirjanik, jääb, aga teistpidi, jõudsime siin diskussioonis ja nii kaugele, et ükskõik kuivõrd vägevad grupid meil ka ei loo Eilonal seda kvaliteeti, mida on võimeline looma, nad ei, seda ei ole võimalik asendada tegelikult mida loob näitekirjanik. Aga Silvia, kes on teil praktikas sellist kogemust, et tahaks justkui näitlejatele ja lavastajale, kui on olemas lavastaja vaataval tuleb lihtsalt näitlejad hakkavad midagi tegema nagu vahele hüpata, et oot, sõbrad, kas ma võin midagi öelda just dramaturgiat? Mul on olnud koostöid niisugusi, kus me oleme koos loonud tõesti, kus ma olen tundnud pärast, et et noh, siin on nüüd aetud küll natukene liigin segamini. Et lavastaja, no üldiselt ma usaldan lavastajat küllaltki, aga, aga vahel ikkagi ka lavastaja tõesti vassib ära, ma ei ole väga armukade teksti suhtes, aga justkui mingi oluline liin või mingisugune loogika aetakse paigast ära. Siis on küll see tunne, et no siin oleks seda küll nüüd öelnud. Ikkagi see usaldus, lavastajad vähegi saavad, nad võiksid võtta dramaturgia kõrval endale, isegi kui nad ise on kirjutanud materjali ise on näitekirjanikud, ütleme siis nii. Ja mina olen väga selle poolt kindlasti ja mul on väga hea meel, et järjest rohkem Eesti teatris kasutatakse ka lavastusdramaturgia, kes on siis lavastaja abiline? Otseselt, kes esitab täpsustavaid küsimusi, on ühtlasi ka publikupositsioonil ja samas aitab näiteks saksa teatris ju on kogu aeg. Enamasti on lavastaja kõrval dramaturg, kes teiepärasele tohutu tekstilise eeltöö kes toob materjalid vajalikud, et meil võtab lavastaja kogu selle koormuse enda peale. Ja sellepärast ka tihti on kontseptsiooniliselt lõpuks lavastus nõrkusest, lavastajale jääaega seda oma lavastuskontseptsiooni nii-öelda välja töötada, kuna ta mässab tekstiga, ta otsib materjale. Ta lisaks veel organiseerib ja korraldab ja töötab näitlejatega. Ja minu meelest on väga puudu just dramaturgi abist. Eesti teatris. Lõpuks on tulnud nende aastate jooksul ka, et peaks tegema kindlasti kursuse lavastajatele näidendi kirjutamise kursuse, et nemad õpiksid ka oma dramatiseeringus kuidagi dramaturgiliselt paremini üles ehitama. Sedasama vestlust kuulas siin ka tähelepanelikult Mart Kivastik ja te ütlesite, et kui ikkagi üks näitemäng kirjutada, siis see võiks lõppude lõpuks ikkagi lavale ka välja jõuda. Ega ma ennast väga metsikuks näitekirjanduse pea lihtsalt ma kolan niiviisi läinud, ma olen paratamatult lihtsalt tulid, enneväljade ei ole näitekirjanikke ega küsinud võtta, kes seal on. Vanuse järgi kõiv kruusval kiirähke, ütleme siis mina ega väga palju ei ole, kes oleks nagu pidevalt teatrile kirjutanud, aga, aga ega teistmoodi mina küll mõtetena ikkagi lavale välja, sest miks muidu, aga lihtsalt Eesti varem Eestis eriti ei hoolitud sellest oma näidendis ta vahepeal nagu jälle Moosnal ja nüüd on see kuradi ilma autorite teatrile. Kas vaidlus, kas seda näitekirjanik üldse on vaja tegelikult semantilisi? Kas sul on midagi öelda? Võttis ikka, loeb see, mis lavale jõuab, lavale jõuab, on, on asi, mida tasub vaadata siis, kas ta on tehtud nii või naapidi siis tegelikult ei ole suurt tähtsust? Ideaal alles või minu ja ütleme, mingi teatriplaan läheks kokku, siis ma hea meelega teeks täpselt selliseid asju, mis suurendavad, aga ei müüks jälle väga palju pileteid. Paratamatult vaadatavus tõttavad, Vanemuine või Draamateater, ta on ikkagi selline plaanimajanduselt suured, kõik on, kuidagi jätab sellist vabadust väheks ühel inimesel midagi teha. No mulle tundub, et rohkem on see, mida teater vajab. Ma tean, mida mina tahan. Kas praegu midagi käsi? Ei, ma kirjutasin just oma selle filmi parandama. Tahan ühte oma selle siukest agretanaadinis ühe näidendi ühe jutu vaheldumise, sest tegelikult jutt on ka niimoodi, et siis vähemalt saab lahti sellest, kui keegi ütleb sulle, kuidas nendega tegema pean. Teatrisse. Et ta uusi teatritekste sünniks, on kirjutajale hea stiimul Eesti teatri agentuuri näidendivõistlus, mille kuus laureaati selgusid teatrirahva silme all samuti Tartus. Draama festivaliklubis. Žürii Martin algus, Katrin Maimik, Andres Noormets, Eivo Park, Triin Sinissaar, Jaan Undusk ning esimees Urmas lennuk luges läbi tervelt 74 uut teatriteksti ning lugemisele kulunud suvekuude pärast neil kahetseda ei tuletunnistuseni. Kirjeldama õpetavad koolid akadeemia ja lavakunstikool juurde inimesi, kes oskavad ka žüriis oma nägemist kokku hoida ja kirjutavad niimoodi, et ei pea 10 korda lugema, vaid saab ühe korraga. Näha roosat elevanti tegelased Simone. Esimene piim, neemana jah, kuid pidevalt sama võib hea kogu aeg hea, erinevalt paljudest teistest. Hea olla, kuid keegi ei pruugi sellest aru saada, kes nime mina näiteks, miks? Sest kõik, mis seda muusika hetkel ümbritseb vask. Sellise taustsüsteemiga võib jääda mulje, et kogu Sonüüman on pelk originaaliks. Mine suur kunst. Neerima ei saa olla ilmasele. Kõigi teiste seas kuulas festivaliklubis tähelepanelikult katkendeid ka Anu lamp, kes oli festivalil väljas keskel, päikesega. Ja tundub, et katkendid oli nii hästi valitud külla, et Anu lambil hakkasid lavastuslikul pildid silme ees jooksma. Igatahes täiesti pildid tekkisid nii võime žesti, biooter vajab praegu hädasti selliseid uusi algupäraseid, peaksid seda kogu aeg, räägitakse, järelikult vajab. Nii palju on meil angloameerika tükke, järelikult me vajame oma tükke ja selleks peab väga palju kirjutama. Simone käel levi vaataksime hoonet, ta pigem annaks talle vastu vahtimist, kui ta teda ei armastaks. Teeni tõstab käed hakkata kõrvakiilu andma, kuid teatri kirtsutas nina. Vastik hais, nagu kino, mitte kodu. Võtab külmikust või viskab selle, sime unede lauale. Ja palume siia näha roosat elevanti, autori, kes ühtlasi ka esimese preemia pilet ja Kirja peaks kõigepealt palju õnne esimese preemiaga. Suur tänu teile, kui ma sain teada, et ma olen ära märgitud, siis ma päris nii suur tantsu ei lootnud kausel kui palju ta üldse varem olete kirjutanud? Olen kirjutanud küllaltki tagasihoidlikult, tegelikult ma olen kirjutanud mõned novellid ja lühijutud, need on leidnud ka avaldamist erinevates kogumikes. Olen kirjutanud mõned näidendid, üks neist on jõudnud jumala kõigis oli pigem ühekordne projekt. Aga, ja see on nüüd selline esimene kirjanduslik tunnustus mulle ikkagi. Nii et võib öelda, et üpris üpris alguses järgus olen sellisel, loominguliselt veel minu arust see näitemäng, siis räägime Talle nukra alatooniga minu enda jaoks vähemalt räägib väga suurest üksindusest väga suurest hüljatusest ja seda mitte niivõrd füüsilises mõttes, kuivõrd vaimsest üksindusest, et kui keegi on ka näiteks ma ei tea, kas te peate sellist metafoori, et kui Toas seisab elevant, aga keegi ei pane teda tähele, temast ei räägita. Mulle tundub, et see, see näidend räägibki sellisest sorti pikemast suhtest kus elevant seisab juba tükk aega toas, keegi temast ei räägi, kuid mõlemad üritavad teda vaheldumisi sealt toast välja lükata ning ta justkui mahu ja samas kindlasti ka väga valusate tegude tagajärgedest. Kas nüüd on tunda, et teatrit teie vastu on suuremat huvi hakanud tundma, kas seal võidujooks käivitunud, kes selle näidendivõistluse võidu ta esimesena lavale tuua? Näidend on selline võluv asi, et võib-olla ta tõeliselt siis materjaliseerubki alles teatris väga vähe on selliseid lugemisdraamasid, kuid ma väga tahaks loota, et ka see näidend leiab oma koha teatrilaval. Ning mul on tegelikult käsil ka mitu asja, mis seal lõpetamata või poolikud või mille viimistamisega ma olen alles nii-öelda keskpaigas. Ma usun küll, et ma jätkan selles valdkonnas väga tahan. Suur aitäh ja palju õnne veel kord selle tunnustuse puhul ja me jääme siis lootma, et see lavastus ka peatselt ikkagi lavalaudadele jõuab, siis mistahes teatris, aga et publikatada jõuaks ja suur tänu teile. Draamafestival lõpeb küll täna, aga uus teatrihooaeg on alanud. Mõningaid noppeid siit-sealt. Eesti Draamateater alustab hooaega augustikuuga septembri teises pooles. Rahvusooperi Estonia 106. hooaeg algas juba reedel Carmeni etendusega, kuid noh, kella kolmeni käib ooperimaja ümber suur teatrilaat ja müüakse soodsa hinnaga pileteid terveks hooajaks. Tallinna Linnateater mängib oma menulavastusi ning tagasi laval on Elmo Nüganeni suur lavastus, Karin Indrek. Tõde ja õigus. Neljas. Tartu Vanemuise proovisaalis on praegu lõbus lesk Carmen poisi või heliVeskusega peaosas. Hilisem sügisega lubatakse vaatajatele üht lemmikut läbi aegade. Selleks on koguperemuusikal Mary Poppins. Viljandlased Ugalas lubavad hooajaks palju omanäolist otsa teeb lahti. Tuleval reedel esietendub Soome näitekirjaniku ja lavastaja Circubeldola väike mida mängivad Andres tabun, luule Komissarov, aga ka teised viljandlased ning külalised. Pärnu Endla 101. hooaeg algas eile tõestisündinud loo imetegija lavavariandiga. See räägib kirjanikust ja ühiskonnategelasest Helen kellerist. Rakvere teatri üks uudiseid aga esietendus 23. septembril, kui suurele lavale jõuab noore kirjaniku Margus Roo menuromaani põhjal valminud näitemäng nullpunkt. Ning nukuteatri juubelihõnguline 60. hooaeg tervitab rapuntsolit, mis esietendub vendade Grimmide muinasjutu põhjal juba teisel oktoobril. Need on ainult mõned nopped, suuremate teatrite mängukavadest. Teatri saates kohtume aga juba kahe nädala pärast. Intervjuud tegi ja saate pani kokku toimetaja Meelis Kompus. Liige võtmed ja avama. Ja uks ja seal juba. Ja nõndamoodi olles Triinuga siin kellel kuidas verre voolab