Keskööprogramm. Tere õhtust, homme on Georg Otsa 75. sünniaastapäev. Kordame sel puhul kaks aastat tagasi kavas olnud keskesaadet, milles meenutab Georg Otsa tema lesk Ilona Ots. Saadet juhib Marje Lenk. Georg Otsale meeldis oma sünnipäevi tähistada ja koduses ringis küll. Kerge ei olnud sõpru, ma peaksin ütlema, et tal ei olnud nihukest südamesõpra. Meil oli palju häid tuttavaid. Ja paar perekonda, kes igal ajal võisid meile tulla, tulid sünnipäevadel muidugi. Käis rohkem rahvast. Sest me läbisime väga paljudega. Ja teatriinimesi oli. Ühesõnaga, lähim tutvusringkond oli nagu kohal. Ja, ja Georg nagu oskas pidutseda oskas tuju luua. Seega oli väga meeldiv ja hubane, inimesed armastasid meil käijaga, kes sünnipäevadel söögi ja joogi eest hoolitses söögi-joogi eest. Meil oli peres kuidas teda nimetada abiline, meie abiline, jah, aga ta oli nagu omainimene. Ta oli nagu meie majalukk. Ta tuli meile, kui sündis meie tütar Mariann. Ja praktiliselt tema kasvataski Marianne ja aitas meid väga palju, sest reisisime palju ja tal oli väga hea perenaine. Väga puhas, väga korralik, väga hoolitsev. Armastan kõike, mida ühelt inimeselt võib soovid. Kas Georgil olid ka oma lemmiksöögid? Ei oskagi niimoodi öelda, talle maitses kõik, ta ei olnud niisugune suur gurmaan, aga lihakotletid talle maitsesid kõige enam. Tädi oskas neid väga hästi valmistuda ja see oli üks tema põhilistest lemmikroogadest ja muidugi kala, sest armastus ise kalal käia ja suviti medali alati suitsetatud, lestad ja soolasime siigaja lõhet, sügise poole. Ta kõike tegi ise, ta käis kalal Käsmu kaluritega, seal oli tore brigaad. Täiesti lihtsad lihtsad maamehed kahe jalaga maa peal ja väga terved inimesed ja väga heatujulised ja ja nad võtsid kerge omaks ja Georg rõõmuga käis nendega ja isegi üksi ta käis, minagi olin paaril korral kaasas, aga sellest ei tulnud midagi, sest et panime ka läbimõõduga. Tahtsin tagasi, ei jõudnud oodata, millal see kala näkkab. Ja kalasuppi keetis siis ise kindlasti ja seda Digise oskastada muid sööke teha väga hästi. Omleti, ta tegi väga hästi ja. Šašlõki näiteks tütre sünnipäev meil on suvel ja, ja siis alati oli Võsul suvilas väga palju rahvast oli ja siis tavaliselt ikka sai ostetud pisike lamba taliselt lähedasest ja ise ta digimarinaadi. Kas Georgil oli raske kingitus teha? Nii ei olnud, ta tundis rõõmu igast pisiasjast ühest väiksest seebitükist, mis talle kingitud oskas rõõmu tunda ja teisele sellega tagasi anda, seda, et kinkimise rõõm ja väga vähesed oskavad, aga kui teie sünnipäev oli, kas ta siis uurisin maad või, või meeldis talle üllatada? Tavaliselt ikka üllatusi, ta teadis, nagu talle meeldisid. Endale ka tol ajal. Kalliskivid ei olnud nii pärlid ja tavaliselt ikka kinkis sõrmuse. Need on siiani väga kallid ja seotud mälestustega. Ja tavaliselt ikka, kas siis tema sünnipäev, minu sünnipäev öösse kell 12 panime kingitused klaverile ja lilled ja kringel tort ja küünlad põlema ja siis sünnipäevalaps esimene tuppa astudes muusika mängis ja siis andsime teineteisele need üle omavahel. Sünnipäevadel Georg laulis ka meelsasti, nii eel olnud teistega koos, võib-olla vahest, aga, aga nii tavatses ikka öelda, et, et kui kingsepp on näiteks külas keegi pallutada, kingi põrandada, samuti see nagu mu elukutse ja inimesed teadsid ja nad isegi ei pannud teda sellisesse situatsiooni, et oleks pidanud ära ütlema, meeldis kirurgilise ka külas käia, seltskonnas viibida. Jah. Aga põhiliselt ta ikka oli kodune inimene täna. Ta armastas olla kodus. Ma kujutan ette, et tal ei olnud sugugi kerge ringi liikuda, sest teda jälgiti pidevalt, ta oli tähelepanu keskpunktis. Segaseks kindlasti see segas. Restoranis käisite vahel? Ma käisin. Aga jah, loomulikult see pidev pilkude all olemine. Ja, ja väsitav ja, ja see ei tunne ennast väga vabalt harjuda, eks ju. Ei, sellega ei harju isegi praegu mitte. See jälgimine toimub mitut moodi. Mulle ka meeldib vaadata inimesi ja tuntud inimesi pole ja kellest ma pean ja ma püüan alati vaadata nii, et inimene ei märka. Aga meie inimesed teevad seda otse vastupidiselt, kas tahtlikult või tahtmatult ma ei tea. Ja see teeb nagu haiget või see, sa tunned ennast nagu? Mitte hästi. Kui te restoranis olite, kas Georg läks meelsasti tantsupõrandale? Jaa, seda küll, tantsisime me alati. Võib-olla sellepärast ta teadis, et mulle väga meeldib tantsida ja me käinud väga tihti. Kuidas Ilona Georg Otsaga tuttavaks sai? Ja see oli väga kummaline. Ma töötasin moemajas tol ajal. Üheaegselt ka meesmannekeen Garibaldi kivisalu. Ja tema töötas ka teatris, tari balletis. Järsku ta hakkas tervitusi tooma georki poolt, et kärbats palub tervitada ja mina suhtusin sellesse, nagu ma ei osanud isegi mõelda või, või kuidas suhtuda. Ja aeg läks. Ja kui Georg lahutas, siis talise ära räägigi Egiptuses, kui ta endine abikaasa vahetas korterid lahku, nii et Garibaldi Kivisalu koos oma emaga tuli meie korterisse elama. Ja endine abikaasa sai siis kivisalude korterid. Ja siis oli novembrikuus Garibaldi Kivisalu sünnipäev. Ta kutsus mu ema inimesed külla minagi nende hulgas. Me istusime, ma mäletan köögis seal on väga suur köök Kaarli puiesteel. Ja tahtsime juba hakata ära minema, kui karja päti ütles, et ei, et palun ärge minge, et et minu korteri operett Georg Ots palus, et ta ei läheks ära. Samaaegselt käisid Haida proovid, sellest olenemata tuligi, hiljem. Tuli koju muidugi kõik naised olid väga-väga sädelevat ennustused, nagu, nagu ikka jah. Ja ta rääkis oma reisimuljetest ja hakkas näitama fotosid ikkagi ta pöördus minu poole kõigepealt ja ma mõtlesin, et väga piinlik, et seal oli vanemaid daam, et ma ei osanud sellele nagu tähelepanu pöörata. Ja siis me otsustasime kõik ära hakata minema. Georg ütles, et, et ta on nõus meid kõiki koju viima oma autoga, kui mina jään viimaseks. Ja ja nii see algas, siis ta viis koju. Järgmine päev ta helistas mulle. Millal abieluettepanek tuli? See oli novembris, kui me tutvusime jõululaupäeval, me abiellusime vahepeal, ta oli kaks nädalat Kiievis iga päev mulle helistas. Ja. Me abi rajal õppisime tundma Ennem jõule 20. ta kinkis mulle kihlasõrmuse ja see oli ka olnud nii et talimingisugusel kontserdireisil, kui ta nägi seda sõrmust. See on niisugune suur Aleksandrit, väga kaunis. Jaa. Ta seisis, oli seisnud seal leti ees ja mõelnud, et kahjuks ei ole kellelegi seda kinkida. Kastis, et võib-olla kunagi on juhus. Kui ma armun või siis ma kingin seda sellele daamine, kihlasõrmus, seni oli elumuutus sajaprotsendiliselt nii heas kui halvas mõttes. Väga raske oli alguses sest inimesed ei mõistnud, me vanusevahe oli küllaltki suur ja kuna ma töötasin manekemine, leiti, et ma ei ole sobiv abikaasa. Saime kohutavalt palju alandavaid sõimukirju anonüümseid ja Georg minu kohta kui minagi järgi kohta. See asi oli juba nii kaugele, et Georg otsustas, et tee otsustanud, aga pani kaalumisel, et minna Leningradi elama. Siis hakati neid asju nagu uurima, natuke jälgima ja aeg läks edasi ja need inimesed nagu kadusid ära, sest me olime teineteisele väga-väga kindlad ja. Hoolimata kõigest hoidsime kokku ja püüdsime head nägu teha halva asja juures. Aga raske, räägiti, et noh, varanduse pärast, kui niisuguse pärast ma abiellusin. Seda ei olnud. Praktiliselt hakkasime elama selles neljatoalises korteris, kus ma nüüdki veel elan ühes toas, üks tuba oli ainult meie. Meil ei olnud mitte midagi, sest et. Ta lihtsalt oli niimoodi kujunenud ja. Aga me olime õnnelikud. Me saime aja jooksul ikka nii mööbli kui kõik, mis vajalik on. Ja ma kujutan ette, et raha teenis väga hästi, tol ajal maksti ju tippartistidele kenasti, mitte väga hästi, ma ei leia see olnud mingisugune astronoomiline summa, millest me ei tea, mida teha, ikka tuli mõelda, mida osta ja ja kuidas elada ja ja, ja. Kõik oli suhteliselt kallis, tol ajal juba milline oli, ta iseloom, ei oskagi hääldada nii küllalt äärmuslik. Ta oli väga heasüdamlik, seda ma võin öelda, väga aus. Sest et. Temale nagu miski inimlik eanud võõrasta, nagu püüdis kõiki inimesi nagu aidata ja ta ei andnud katteta lubadusi mitte kunagi mitte kellelegi, nii nagu seda teevad praegu. Aga paljud tol ajal oli teatavasti raske välismaale pääseda ja nimeliselt ma tean väga paljusid inimesi, keda ta aitas ja ja, ja usaldas, ja vaatamata sellele, et öeldi, et kas te teate, mis siis, kui ei tule need inimesed siia tagasi ja nii edasi ja nii edasi tegi seda olenemata sellest ja. Ja ta nagu põlgas silmakirjalikkust ja ilusaid sõnu, mille taga mitte midagi peitunud. Tavaliselt inimesel pruugib ainult surra, kui ta kalmul juba need inimesed, kelle, kes temast eluajal midagi pidanud, hakkasid juba seal rääkima. Väga palju head ja kuivõrd hea ja kuivõrd armastan ja Ja Georg nagu ütles otse kõigile, mida ta mõtleb ja ta ei olnud niisugune vaikija tüüp. Ja sellepärast, ma arvan, teda armastati. Te ütlesite, et ta oli väga äärmuslik, mida te selle all mõtlete? Selles suhtes, et kui ta tõmbus nagu endasse ja oli nagu solvunud? Siis siis see oli kuidagi see, see tunne ja see kõik oli nii sügav et siis nagu tagasi tulla sellesse reaalsusesse, et noh, et see on lihtsalt vaid üks inimene, kes on halba teinud või midagi öelnud või. Ta nagu nagu kogu hingega, siis nagu põlgas ja. Ja ei suutnud andeks anda, nagu seda nõks, tal oli teatris ka kindlasti neid jala taha panijaid. Kahtlemata. Aga, aga ma arvan, et mitte niipalju siiski teda hoiti ja armastati seal kui lihtsalt rahva hulgas võib olla lineid. Sest inimesed, nad ei või näha, et keegi on teistsugune. Ta liigub teistmoodi, võib-olla ta riietub teistmoodi, ta räägib teistmoodi, ta suhtleb inimestega teistmoodi. Meie inimestel on vaja seda järjest rohkem ja rohkem jõudnud veendumusele, et et me kõik oleksime ühtemoodi hallid. Niuksed tujutud, vaesed ei taluta seda, et, et keegi elab teistmoodi, kellelegi läheb teistmoodi, ta oskab igast pisiasjast rõõmu tunda. Ja aga siin toos laseb, et on vaid kauguses kukkuva, aga talletunud Tallina lakate, kel silmist nii kelmikalt säde. Meid ei sellist, küll maailmas kusagil idu kui Saaremaa heina matsiooni. Ei sellist küll maailmas kuulsaks kui Saaremaajaamani jooni. Hämaras toome, kuulume nabale, on sinule, hõiskab ööbikuid. Miks muidu su huuled ja õhetav pale nii õunapuu sarnane? Oh keeruta, lennuta linalakk, kel silmist nii kelmikalt seal meid ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaal jooni. SL maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaad jooniliku. Oi, Saaremaaniitudega aastased üleöövaikuses lauludest helisev nurm orbiiti vedes lendab taevas ülejääki rütmilikus soodumuse esmane nagu oh keeruta, lennuta lina, Läksime silmist, nii kelmikalt meid. Ei sellist küll maailmas kusagil nuppu kui Saaremaa heina matsiooni. See mees küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa Häidavatsioonigu. Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus hämari koidule ulatab. On kriitiline mõõteid ja toimi kössi, toonsed ning rõõmudeküllane. Laekoodruta kavalat juttu kuldtärniga nooruk, kes ja mis ööd on nii valged ja kuluvad ruttu ette, sina, Nakene saab püüda, ei saa. Nii valged ja kuluvad ruutu seina Lakene saab hüüda. Te sõitsite temaga ka väga palju ringi. Ja me käisime kõikjal koos. Ta ei läinud lihtsalt mitte kuhugi üksi. Ainus sõit, kus ta käis üksi, oli Soomes kultuuripäevad, see oli. Ja kuna elati laevas, siis tingimused ja sellised ja sellepärast ta läks, aga muidu oli tingimuseks temal ükskõik kuhu et üksinda ei lähe. Ja see ei olnud lihtsalt sellepärast, et et mina seda soovisin. Ei. Ta tahtis lihtsalt olla minuga ja mul on väga kurb jagahjet palju sõitmata, sellepärast et mind ei lubatud igale poole kaasa. Itaalia näiteks lauljate ma ei saanudki sinna, sest et talle pakuti, aga mind ei lubatud nagu kaasa ei sõitnud, Kanadasse oli sama lugu kultuuripäevad tol ajal. See on nagu Urmas Oti saates ta küsis, et et miks ma olen nagu kadunud, aga tol ajal oli samamoodi. Et ei kutsutud, koos abikaasaga kutsuti üksi. Ja, ja nüüd on siis nagu see tagasi tuleks, selle te kutsute isegi üksi, eks ole, ja, ja tol ajal kuna abikaasaga koos ei kutsutud, siis ta üksi nagu ei läinud. Ja sama sama kehtib ka bankettide kohta, näiteks Saksamaal alguses oli Saksamaaga kultuuripäevad. Ei lubatud nagu koos abikaasaga, tee tuleb üksi minna, ikkagi eesti rahva, eesti, eesti rahva heaks. Ta keeldus. Siis sai päeva jooksul kõik isad ja asjad mulle siiski ma sõitsin. Ja siis oli väga niisugune tore juhtum sellele lõpubankett ja siis oli kõik valitsuse tasemel. Punkt oli siis kus ta ütles Käbin oma abikaasaga sealt saksapoolselt väga palju riigi Tegalisi tegelasi. Ja siis oli kaetud need lauad niiviisi, et, et et suuremad inimesed siis niinimetatud istusid üleval. Abikaasad pidid istuma all? Jaa, kergHaitis, minul ümbert kinni, et me lähme koostasime alles, tuli saksa kultuuriminister, siin etteütles ei, Kärk Teie olete üleval, aga ta abikaasa istub. Ta vastas sellele, et kui mu abikaasa istub seal all, siis istun minagi seal all. Ja ta tuligi alla. Hiljem tuli see. Berliini kultuuriminister laude ütles, et tänaski järg ütles, et te tegite minuti jooksul selgeks seda, mina olen mina püüdnud teha aastaid selgeks omavalitsusele. Tundsin ennast väga hästi seal all millega ta soomlased ära võlus. Teda armastatakse siiani väga, väga Njaa. Soomlased tõesti armastavad teda siiamaani, kui, kui. Ma käin aastas mitu korda seal ja mind seal hoitakse mind, seal hoitakse. Georg Otsa kui abikaasana väga ei saa isegi võrrelda, kas rohkem kui siinses siin ma, ma ei tunne seda, ma ei ole seda kunagi tundnud. Esimesest päevast, kui ma üksi jäi. Aga seal seal üha rohkem oma, kui siin ongi jaa. Millest ma kuulan, raadiot, saame raadiot ja iga päev Georg laulapsel, kas toimetan, toimetan saates või hommiku või? Ma arvan, et, et kerge niisugune šarm ja südamlikus ja vahetus ja ta lihtsalt oli selline, nagu ta oli, teda võeti ka niimoodi vastu. Ja, ja see oli vastastikune ja mõlemapoolne. Sest et ei saa ju sundida kedagi armastama, kedagi austama, segas lihtsalt Ta on või seda ei ole seal seal. Kas teil, Ilona, vahel sellist tunnet ei olnud, et see kaunis mees napsatakse tee kõrvalt ära? Ei, mitte kunagi. Ma tean, et, et ta oleks saanud. Ma ei tea võib-olla see, võib-olla ma liialdan, aga aga see tunne oli kuidagi nii kindel. Ma ei tulnud selle peale armukade, et seda ma ei oleks suutnud temaga siis elada. Sest mul oli OSCE sõitudele igal pool säärane tunnet rahvamass, kes ootas peale kontserdid, etendused tallab mu lihtsalt maha. Georg kuidagi väevõimuga tiris mu autosse ja igale poole, sest inimmass kes teda jumaldas ja hoidis ja, ja tundide viisi ootas külmadel talvel tänavatel, et teda näha ennem kui ta istub autosse ja peale kontserti ära sõidab. Siis mul lihtsalt ei oleks olnud võimalik elada temaga ja ilma usalduseta üldse nagu ei ole elu. Aga me väga usaldasime maltsa. Usaldan inimesi, võib-olla neid, kellega ma suhtlen teistega, me lihtsalt ei suhtle, keda ma, kas te tundsite end vahel ebamugavalt sellepärast, et kõik rääkisid teist kui Georg Otsa naisest? Professionaalset mannekeeni Ilona otsa ei meenutanud enam keegi. Ja see on paraku nüüd Khani. Aga siiski, mannekeeni oleks võinud tol ajal edasi töötada, aga kergele see ei meeldinud, sest et siis me ei oleks saanud koos olla ega koos sõita. Teiseks, alati tuleb õigel ajal ära minna, et öelda, kas ta oli niivõrd hea ja sa tead, et sind tahetakse tagasi. Et see oli nagu minule väga suureks lohutuseks ei plussiks. Teiseks ei, mind see üldse ei seganud, ma olin õnnelik, sest et kui ma suutsin selle inimese elu teha õnnelikuks ja ja talle nõnda rõõmu ja ja kodusoojust ja seda meil oli väga hea kodu, aga ilus kodu ja väga armastas oma ekst Marianne. Kas Georg vahel kodus skandaaliga? Mitte kunagi kui mina tõstsin häält, ma olen niisugune. Impulsiivne ja vahest lapse peale pahandasin. No võib-olla vahest riidlesid alati ütles, et ära kunagi tähelt Et heaga, saad alati palju paremini rääkida, ilusti. Iialgi ei löönud lastega. Usk kaob ära. Sella otsus meesti ees helgem kui soon. Roosara ta ärkab, niisiis saab, peagi märkad maalioriskamaks. Järel kuid ma Ei. Ju veel koos. Aurustada siis müüjana ära saada. Aadu ma sos unustada siis. Mulle tundub, et artistina oli ta tagasihoidlik, tolmu ta enda ümber eriti keerutanud. Ei, seda lihtsalt ei olnud vaja. Neid ei armastanud sellist Afysseerimistet rääkida, lihtsalt, et tuua, teha mingit reklaami või tal ei olnud seda vaja. Kuidas ta oma tiitlitesse suhtlus, neid oli tal ju hästi-hästi palju nad olid nagu lihtsalt olid iseenesest, sest et et tol ajal Tallinna ära teeninud ja auga ära teeninud. Sest et ta ei pidanud sellest, et nüüd ma sain selle Lenini preemia või midagi riikliku preemia samaaegselt ma ometi tean inimesi, kes tol ajal väga see oli neile nagu elu küsimus, et ja väga paljudele saada Liidu rahvakunstnikuks ja sealt edasi edasi. Selle nimel tehti väga palju ja. Kasutades ära oma tutvus ja kõike vaatamata sellele, kui neid tiitleid ei saadud, elatis seda kohutavalt üle ja ja, ja oli kadedus nendele, kes seda said, ja nüüd need inimesed on kõik selle nagu ära panustanud, nii et kõik on väga pühad ja puhtad. Kergelt ei andnud üldse primaarne. Et on, need lihtsalt olid. Kuidas Georg Ots töötas, kas ta töötas kodus ka, palju te teete põhiliselt ainult teatris. Sest kodus ennem kui kui ta läks etendusele, siis tavaliselt kuulas. Oopereid tähendab originaalis neid lauljaid ja, ja see, mis puudutas tema osa, siis jaa kuskil veerand tundi või 20 minutit. Aga et oleks teinud hääleharjutusi klaveril ennast saatnud või et majas oleks pidanud olema ääretu vaikus, et keegi oleks tohtinud segada ka seda teha, ka teist teha. Seda ei olnud mitte kunagi. Nii et ta kuidagi omandas väga ruttu kõik tekst ja, ja kohutavalt musikaalne. Seepärast ta nagu haaras kõik iseenesest endasse, need oli ka väga hea näitleja võõratuma meelest sellised näitlejad, ma ei tea. Kui ma olen näinud palju, aga väga vähesed küünivad selleni, nagu tema, Jaakko, näiteks rekoretaja lugematu arv, kas kriitika oli tema suhtes alati heatahtlik? Mitte alati, aga, aga põhiliselt küll. Otsiti niisuguseid pisi pisinüansse pisivigu, ma mäletan, oli meie kangelane säärane ooper ja ja tema kergilali kombeks, et iial ei võtnud ära abielusõrmust sõrmes. Selles suhtes nagu väga-väga. Ebausklik, aga ta ei teinud seda. Tavaliselt pani leukoplastiga klipis selle sõrmuse pealt nagu kinni, aga üks etendustel oli väga kiire, tunnustas sele sõrm, muidugi, siis kohe kasutas ta ära, ma ei mäleta seda kriitikud, kes kirjutas, et tähendab kangelase sõrmes plitsis kull laulatussõrmus lavalt, see oli niuke. Küllaltki lõbus ja koomiline, aga nii see oli, küsisite vahel teie arvamust ka? Kindlasti küsis. Me olime igal etendusel saalis, ma teadsin igat repliiki, mida ta peab ütlema, niipalju kui ta üldse laulis, iga etendus ka jumala etendusse kond. Alguses kui esietendust, siis närveerisime pärast enereerinud enam üldse. Sest Tal oli tavaks kombeks, vahest, kui ta unustas ära või isegi mõned uued sõnad sisse tuua ja sujus kõik nii nagu olema pidi. Et keegi ei saanud arugi, et natuke tema poolt teistmoodi tehtud. Kui vana ta oli, kui tal tervis hakkas käest ära minema. Ja 52 52 kolm aastat ja ka raskelt haige, nii et me käisime, elasime Moskvas Moskva haiglates ja diagnoos oli vähk. Jah. Kas ta ise teadis ka, mis tal viga? Ma arvan? Kuigi püüavad siin. Osa artistidest ja rääkida, et ta tundis, nagu jättis rahvaga hüvasti, kui ta laulis kontsertsaalis viimase kontserdi, see pole õige. Võib-olla kuskil ajusopis ta tavaliselt öeldakse, arstid ütlevad, ma väga paljudega. Rääkisin nii mitmetes-mitmetes, haiglates on vähihaigete kaitsereaktsioon, kui nad seda teaksid, nad ei suudaks edasi elada. Ta ütles ikka mulle, kui ma istusin seal voodi juures iga jumala päev, et see näeb nii halb välja, et sa peaksid puhkama ja sa näed, et me sõidame veel koos puhkama ja kõik läheb veel hästi ja ta ei suutnud, et ta ei oleks suutnud mind petta, et et ta rääkis lihtsalt sellepärast, et mind lohutada, sest mina ju teadsin kõike. Kuidas te elate praegu? Normaalselt. Ma olen õnnelik, et mul on Mariann. Ja tema elu on terve minu elu. Muidugi, mul on raske, praegu, võib-olla kõigil on raske. Aga mul on väga valus. Kuidagi on unustatud üks inimene, kes on nii palju andnud inimestele väga palju andnud elujõudu ja elutahet ja oma lauludega ja et see inimene on täielikult nagu teda ei oleks kunagi olnud. Ma ei usu, et kõik inimesed nii on, aga aga enamus meist on küll. Kes suhtuvad, et ta oli lauljaks, laulis Nõukogude laule, seda mulle isegi öeldud. Ta laulis Nõukogude laul. No ja mis siis? Need olid ilusad laulud, pahmutama patsiendi on siiani ma ütlen, need on ilusad laulud ja miks mitte neid laulda. Peab leidma midagi head, aga meil ainult otsitakse halba. Isegi kui seda halba ei ole, siis lihtsalt otsitakse. Leitakse, et see, mis on inimene teinud, on kõik vale. Ei ole vale inimene esindas tervet Eestit aastakümneid, ta ei suutnud nii palju sõita käia, ta ütles väga palju ära kui taheti, ta tegi seda rõõmuga meie inimeste heaks ja eest ja nüüd see ei kajasta mitte kuskil absoluutselt. Nüüd see kõik, mis ta on teinud, on vale. Nii ütlevad need inimesed, kes kes tegelikult üldse ei tohiks nii-öelda kes võib-olla teevad ise just nimelt valesti. Kas te kuulate kodus tihti Georgi laule? Jah, kuulan. Aga, aga kui mul on hea olla, siis ma kuulan, aga kui mul on? Raske, võib-olla siis ma ei kuula, sest et mul on väga valus ja samaaegselt, kui, kui mul on väga raske siis kuidagi. Ma saan oma rahu tagasi, kui ma käin tema juures seal haual. Silmade ees. Korral see nii ja see Oli? Ikka. Kor. Omaette. Emil. Aga see Vaid.