Tere päevast, Eesti raadiouudiste toimetus vaatab nüüd tagasi aastale 2001, stuudios on Vallo Kelmsaar. Eesti sai sel aastal uue presidendi Arnold Rüütli valimisriigipeaks, tunnistas rahvas aasta sündmuseks Eestis. Aastavälist sündmuseks hinnati 11. septembri terrorirünnakuid taas. Eesti jaoks oli aasta välispoliitiliselt läbimurdeline OSCE otsustas emissiooni Eestist välja viia. Euroopa Liidu suunal jõudsime aastaga sedavõrd edasi, et järgmisel aastal on reaalne jõuda liitumiskõnelustega lõpule. Arvatakse välisministeeriumis ja NATO suunal on Eesti tuleva aasta sügisel Prahas. Suure tõenäosusega nende riikide hulgas saavad kutse alliansiga ühineda. Seda peab valitsusjuht Mart Laar. Lõppeva aasta kõige olulisemaks saavutuseks. Kolmikliidus süvenenud vastuolud viisid valitsuskoalitsiooni lagunemiseni. Kuigi valitsus on veel ametis, on Mart Laar lubanud uue aasta algul tagasi astuda. Esialgu hoogsalt kavandatud omavalitsuste arvu vähendamine jäi Reformierakonna vastuseisu tõttu tänavu toppama. Erastamisagentuur lõpetas tegevuse, Eesti raudtee ning Narva elektrijaamade erastamine aga tõi kaasa tõsiseid probleeme ja ootamatusi. Lõppevasse aastasse mahtusid ka narkomaania probleemide teravnemine, AIDS-i leviku plahvatuslik kasv, metanoolisurmad ja palju muud, mis muret tekitab, aga mahtus ka töötus ja pensionikindlustuse seaduste vastuvõtmine. Eesti võit Eurovisiooni lauluvõistlusel ja eesti keeles arendamise strateegia koostamise algus. Analüütikud peavad lõppevat aastat Eesti jaoks heaks. Aasta 2001 andis Eestile uue presidendi Arnold Rüütli kolmandat korda sellele kohale kandideerinud mees jõudis lõpuks sihile. Ülevaade Agu Uudelepp balt. Tänavused presidendivalimised olid omamoodi paradoksaalselt see tähendab, et miski paistnud minevate ennustuste kohaselt senised sõbrad töötasid üksteisele vastu ja kandidaatide võimalusi rikkusid kõige rohkem oma erakonnakaaslased. Kuid kõigest järjekorras. Esimesed arvamusküsitlused näitasid, et Reformierakonna võimalik kandidaat, riigikogu juhatuse esimees Toomas savi peaks kõiki teisi pika puuga lööma. Isamaaliidu kandidaadiks peeti riigikogu juhatuse aseesi mees Tunne Kelamist, kes oma meeskonnaga oli riigipeaks saamise nimel hulka aega tööd teinud. Oodati ka, et Keskerakond tuleb välja seekordsete valimiste ainsa naiskandidaadi aasta algul samuti Parlamendi juhatuses esimehe ametit pidanud Siiri Oviiriga. Teiste välja pakutud kandidaatide võimalusi peti olematuteks. Siis algasid vangerdused, Keskerakond valis Siiri Oviiri asemel kandidaadiks Peeter Kreitzbergi. Isamaaliit otsustas ka Tunne Kelami asemel oleks paslik kandidaat hoopis Tartu linnavolikogu esimees ja Tartu Ülikooli professor Peeter Tulviste. Kandidaadid olid seega paiku Casio. Augusti lõpus oli riigikogus presidendivalimistel kolm vooru. Siin ilmnes seniste sõprade lõhe. Kolmikliit ei suutnudki ühise kandidaadiga kasvõi vormiliselt välja tulla. Asja rikkus partnerite jaoks ära Reformierakond, kes selgitas, et neil on oma kandidaat olemas ja kellegi teise toetamine oleks pesueht. Silmakirjalikkus. Riigikogu valimisvoorudest polegi suurt midagi häkkida, valimiskogueelne vormitäide see ju puhtalt oli. President jäi riigikogus valima ning otsustavad sündmused jätkusid. Mujal Tartus lagunes võimuliit, sest Isamaaliit ei saanud soovitud valijameestekohti. Reformierakond seevastu sai oma tahtmisi ja kohaliku koostööpartneri uue, sellise pealekauba. Valimiskogusse seati lõpuks üles neli kandidaati. Riigikogu kolmandast voorust pääsesid Edasi, Peeter Kreitzberg ja Peeter Tulviste. Veel registreeriti rahvaliidu kandidaat Arnold Rüütel ja Reformierakonnast Toomas Savi. Valimiskogu esimeses voorus lõhkes paljude jaoks üllatuspomm. Arnold Rüütel võitis suurelt, Savi sai Tulvistest jagu vaid ühe häälega. Võitjaks, pakutu pääses napilt teise vooru ja mõttetuks kandideeriaks ning minevikku meheks. Tembeldatu võitis suurelt. Kolmikliitlaste näod muutusid murelikeks ja opositsionääride omad lootus rikasteks. Ning siis oli kohalolijaid võimalik näha erinevat arusaama poliitika tegemisest. Koguga. Paania ajal olid Reformierakond ja Isamaaliit löönud ajakirjanduses trummi ja kiitnud oma meest. Rahvaliitlased kevadest saati valijamehi veenmas valimiskogus. Kahe vooru vaheajal olid kolmikliidu juhid naabermajas omavahel asju arutamas. Rahvaliidu esimees Villu Reiljan käis valimiskogu liikmete hulgas ringi. Ta kinnitas toetajate südant, ärgitas veel kõhklejaid, selgitas vastu realistele. Rüütel võidab niikuinii ja mis te ikka, kaotaja poolt olete. Teise vooru tulemuste teatavakstegemisel selguski, et Arnold Rüütel on valimised võitnud. Siis hakkas aga pihta presidendikampaania kõige inetum osa. Küll kirus olla jäänud kandidaat, et see oli loll pööre tagasi kommunismi. Kunas küll virises tuntud reformierakondlane valimissüsteem on vilets ja paigast ära. Sootuks unustati, et omal ajal tehti seadus meelega nii, et Rüütel ei saaks presidendiks. Ja toona võitnud Lennart Mere, tõsi küll, teises kontekstis öeldud sõnad raamatus Eestile elatud elu. Et on ometi ainult ja küsimus, kuni õiglus ebaõigluse välja tõrjub. Võitja austamisest kaotamise oskusest ja kas või lihtsast viisakusest. Ki jäi paljudele seekord kõvasti vajaka. Sellele moodustes tugeva kontrasti vastvalitud presidendi esimene sõnavõtt valimiskogu ees, kust vastandamist tüli otsimist ja seni esitatu lammutamise lubadust kohe kuidagi ei leia. Eesti nagu kogu maailm seisis täna muutuste künnisel. Sel ristil teevad riigimehed olema targad ja pidama oma rahva hoolikalt valida edasiliikumiseks õige teerada. Teeb kõik selleks, et riigi kahekõne edeneks ja lõpeks võimu võõrandumine kodanikkonna. Vaid üheskoos oleme tugevad, nagu neil hetkedel ühiselt ja kindlalt otsustatud Eestimaa saatust. Hoides jääjatest viimane kõik teisejärgulised erimeelsused saame me kasvada, et kindlustada igale inimesele igas Eestimaa nurgas inimväärne elu ning turvaline tulevik. Küsitlustulemused näitavad, et uus president on pälvinud rahva tunnustuse üle kolmandiku Eesti elanikest peab Arnold Rüütlit aasta inimeseks. Lõppeva aasta sündmuseks maailma mastaabis hindavad Eesti elanikud aga 11. septembri terrorirünnakuid USA-s, mis šokeerinud mitte ainult ameeriklasi. Mall Mälberg. Lõppema hakkav aasta maailmas oleks nagu alanud 11. septembril sel päeval, kui toimusid terrorirünnakud New Yorgi Washingtonile. Mis juhtus enne seda ei tule kellelegi õieti meelde. Pilt kahest maailma kaubanduskeskuse torne rammivast lennukist jääb kõikidele mällu kauaks, ameeriklaste mällu tõenäoliselt alatiseks. Päeval hukkus üle 3000 inimese. Lähemegi tagasi sellesse traagilisse päevamis. Enamiku arvates muutis maailmas midagi jäädavalt. Aasta algul presidendi ametisse astunud George Bush ütles 11. septembril nii. Ameerikale rahvuslik tragöödia, kaks lennukit rammisid maailma kaubanduskeskust ja tegemist on ilmselt terrorirünnakuga meie maale. President Bush, kes tol hetkel polnud Washingtonis teatas, et on võtnud ühendust asepresidendi ja ei direktori ja teistega ja andnud korralduse, et föderaalvalitsus eraldaks vahendeid ohvrite perekondade abistamiseks. Ning et viivitamata alustatakse nende väljaselgitamist, kes on terrori taga. Ta kinnitas, et terrorism Ameerika vastu ei lähe läbi. George Bush teadnud tol hetkel veel, et rünnatakse ka Pentagoni ja et ka valge maja ja Kapitooliumi suunas pidid suitsiidilennuki teel olema üksnes selle tõttu, et üks lennuk terroristidega lähedal kukkus alla ja teine ei startinud tehnilise rikke tõttu jäi terveks valge maja võini, vähemasti oletatakse veel kord tagasi sellesse traagilisse päeva 11.-sse septembrisse. Järgmine lindistus on tehtud paar tundi pärast katastroofi, räägib Urve annus New Yorgi Eesti Majas. New Yorgi kõige kõrgemaid torne enam ei ole, tolmu on 20 sentimeetrit tänaval, kõik autod on valged, mis seal olid kõik uudistekanalid on hommikust saadik sellest rääkinud, kuidas kõike päästetakse, kuidas on saadud välja seal tornides? See on õudne, mis toimub, ja New Yorgi kohal käivad sõjaväelennukid, et ei oleks midagi muud enam õhus, et ei oleks midagi, kõik tunnelid, kõik rongid, kõik bussid, inimesed jalutavad ainult tänaval ja mida võib kuulda, on ainult see, et on kõik need kiirabid ja tuletõrjemasinad ainult nende sireenid, New Yorgi lõunatipuni, jumalast must ja tolmune, kui kukub maha 100 kümnekorruseline maja. See pilt on nii kohutav, et lihtsalt ei taha uskuda, et see on päriselt. Nii nagu president Bush lubas, et süüdlased leitakse ja neid karistatakse, nii ka tehti. Seitsmendal oktoobril alustasid Ühendriigid õhurünnakud Afganistanile, kus USA väitel valitsev islamiliikumine Taliban varjas peamist kahtlustatavat Olavi Ladenit ja suurt osa tema terrorivõrgustiku al-Qaedast. Praeguseks on Taliban kukutatud ja osa Al-Qaedast oletatavasti purustatud ent Osama bin Laden on leidmata ning kellelgi pole õieti aimu, kus ta on kas Afganistanis, Pakistanis või hoopis kolmandas kohas või hoopis tollal. Samuti oletatakse, et al-Qaeda kogub end kuskil mujal. Uuesti jätkab terroriakte. President Bush lubas üleeile. Terrorismivastane võitlus jätkub ka 2002. aastal, kuni saavutatakse lõplik võit. Kui kaua sa võitlus võiks kesta, ei tea, kuid Bushi sõnul kavatsetakse seda jätkata ka väljaspool Afganistani. Kui proovida kokku võtta 11. septembrini, ärge siis vaevalt, et kellelgi õnnestub. Maailma majandusele andis hoobi, millest pole toibutud ning kannatanute eesotsas on kahtlemata lennundus. Läbi selle ja turismi ja veel 10 seose mõjutab 11. september meid pikka aega. Lähis-Itta ei toonud lõppeva aasta taas mingit rahu. Vastupidi pärast 15 kuud kestnud verist konflikti murravad palestiinlased ja juudid pigem pead selle üle, kas vägivald lihtsalt jätkub või läheb 2002. aastal veel hullemaks. Rahuväljavaated on praegu nõrgemad kunagi varem. Viimased nädalad on näidanud, et ka USA vahendustegevus pole suutnud vägivalda peatada. Tapetud on kokku üle 1000. Olukorra on teinud keerulisemaks Palestiinlaste suitsiidirünnakud, jäi saali otsus katkestada suhted palestiinlaste juhi Yasser Arafatiga. Lähis-Idas ei ole ei usaldust, kindlust ega koostööd ning USA erisaadik Anthony trenniga läheb sinna tagasi siis mis välja vaatajatel võiksid olla. ÜRO erisaadik Larsson igatahes arvab, et hetkel on Iisrael ja palestiinlased päris sõjale lähemal kui kunagi varem. Üks selle põhjusi võib olla asjaolu, et Arafati ega Sharoni ole mingit strateegiat. Mõlema selja taga seisavad jõud omavad radikaalset tegevust, mis rahulootustest rääkida saab. Aasta lõpp tõi sõja künnisel, ega India ja Pakistani mõlemad maad tundanud piirile tehnikat ja vägesid. India süüdistab Pakistani, et selle pinnalt tegutsevad India vastased jõud Gazmiris. Pakistan eitab süüdistusi. Kui sõjaks läheb, siis võivad tulemused olla ettearvamatud, sest mõlemad võivad kasutusele võtta tuumarelva. Tegelikult ei röövinud terror ja sõjad lõppeval aastal sugugi kõige enam elusid, vaid hoopis loodusõnnetused. Neis jättis elu üle 25000 inimese. Ainuüksi india maavärinas 14000 on olnud erakordselt õnnetusterohke aasta. Üks neist õnnetustest oli ka suu- ja sõrataud, mis tõi kaasa nelja miljoni karilooma hukkamise mitmes Euroopa riigis ning äraarvamatu majanduslikku kahju. ÜRO teatas aasta lõpul, et AIDSi viirusekandjate arv on tõusnud 40 miljonini. Aga sel aastal toimus ka väidetavalt terve inimkonna ajaloo kõige suurem inimkogunemine. Üheksandal jaanuaril tuli Indias maha kummela festivalile kangese jõe kaldal oma patte maha pesema 100 miljonit palverändurit. Kunagi pole maailmas toimunud sellist veresauna kuninglikus perekonnas kui sel suvel. Stahlis kroonprints Lipendra tappis oma vanemad, kuninga ja kuninganna ja veel seitse kuningliku perekonna liiget ning lõpuks ka iseenda uueks kuningaks sai vana kuninga vend. Niisugune oli ülevaade lõppeva aasta sündmustest laias maailmas. Eesti jaoks oli lõppev aasta välispoliitiliselt läbimurdeline. Riigikogu võttis vastu seaduse, mis kaotas saadikute keelenõuded. See oli eeldus OSCE emissiooni tegevuse lõpetamiseks Eestis. 13. detsembril võis välisminister Toomas Hendrik Ilves rõõmu tunda. Oluline eesmärk oli täitunud. Eeskätt see näitab, et nüüd see organisatsioon, millele on antud ülesanne vaadata, et riigid on demokraatlikud ja ustavad inimõigusi, on jõudnud järeldusele, et Eesti kuulub nende riikide hulka, kus on täidetud kõik rahvusvahelised normid ja nõuded seal väga oluline vaadata, palju aega, vaeva, närv ja muid asju olen kulutanud selleks, et, et seda eesmärki saavutada, siis isiklikult on üks kolmas prioriteet. OSCE emissiooni lahkumisest tähtsamaks peab välisminister vaid Euroopa Liidu ja NATO liikmestaatuse saavutamist. Selleski vallas oli aga lõppeva aasta edukas, tõdesid poliitikud, jätkab Sigrit Kaasik. Välisministeeriumi asekantsleri Alar Streimanni sõnul on aastaga edasi liigutud selle võrra, et järgmise aasta lõpus Euroopa Liidu liitumiskõnelustega lõpuni jõuda on reaalne. Tegelikult me oleme läbirääkimistega selles faasis, kus me oleks pidanud olema kuskil 99. aastal. Kõik see protsess, mis toimus selle aasta kevadeni oli tegelikult ikkagi mõnes mõttes paljude liikmesriikide poolt pealesunnitud protsessi venitamine. Oleks võinud neid kõnelusi, sisulisi kõnelusi, mida me praegu peame pidada juba mitu aastat tagasi iseenesest asja keeruliseks, kui selles protsessis oleks, osaleks Eesti või veel võib-olla kaks kolm riiki ei oleks probleem üldse suur. Aga praeguseks on langetatud poliitiline otsus, et sisuliselt 10 riiki, kui nad vähegi tahavad, saavad üheaegselt liikmesriikideks, mis tähendab, et tegelikult kõikides küsimustes Euroopa Liit, kui ta töötab välja oma positsioone, ta peab arvestama väga mitme riigi erinevate seisukohtadega. Euroopa liidu laienemist takistavaks teguriks on nimetatud ka Iirimaa sellesuvist referendumit, kus rahvas laienemist ette valmistada, Nizza lepingu tagasi lükkas. Kuigi pole sajaprotsendiliselt kindel, et iirlased teisel katsel lepingu heaks kiidavad, ei tähenda see Streimanni sõnul, et läbirääkimised tingimata peatuksid, kuna neid peetakse praegu kehtiv asutamislepingu ehk amsterdami lepingu põhjal. Küll aga näitab iirlaste ei tendentsi, et Euroopa Liidu riikides on poliitiline eliit laienemise suhtes positiivsemalt meelestatud kui riikide kodanikud. Sama paika Eestis. Rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi juhi Raivo vetiku sõnul näitas lõppeval aastal läbi viidud ES Turu-uuringute küsitlus ja selle analüüs, et Eesti elanike Euroopa Liidu hoiakud on kompleksne nähtus mis ei sõltu ainult sellest, mida arvatakse Euroopa Liidust vaid ka sellest, kuidas inimene oma eluga hakkama saab, kuidas ta suhtub sisepoliitikasse ning kui palju usaldab valitsust. Meie uuring näitas kõigepealt seda, et toetus Euroopa liidule on väga tugevalt seotud usaldusega eesti poliitiliste institutsioonide vastu. Need, kes usaldavad Eesti valitsust pigem pooldavad ka Eesti Euroopa Liiduga ühinemise suhtes ja vastupidi. Oluline faktor, mis välja tuli, on ka inimeste toimetulek inimesed, kes saavad materiaalselt hästi hakkama. Nemad tendentsina pooldavad Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ning need, kes hakkama ei saa, on tendentsina sellele vastu. Reeglina on Eesti elanike toetus NATOga ühinemisele olnud suurem kui ühinemisele Euroopa Liiduga. Ja kuigi pärast 11. septembri terrori Rünnakuid vähenes toetus mõlema organisatsiooni puhul märgatavalt, jõudis see aasta lõpuks taas stabiilsele tasemele. EMORi andmetel pooldas Euroopa Liiduga ühinemist detsembris 43 protsenti ning NATOga liitumist 59 protsenti Eesti valimisealistest kodanikest. Kaitseminister Jüri Luik on lõppeva aastaga igati rahul. Üldkokkuvõttes on aasta olnud väga positiivne Eesti, kes on oma NATO liikmelisuse positsioonil olnud kogu aeg, noh, ütleme niimoodi nagu Leedu parim Leedu on olnud see balti riik, kes võib-olla kõige kaugemale oli arenenud meil mõned aastad tagasi sõjalisest üles. Siis nüüd nii-öelda, et Eesti on väga heal positsioonil NATO laienemisel järgmise ringi suhtes. Meie areng on olnud nagu väliseksperdid ütlevad, silmaga nähtav, kindlasti on seal raske kriipsu vahele tõmmata, aga kui palju on siin olnud Eesti enda töö positiivset mõju ja kui palju on siin olnud muude maailma sündmuste mõju nii ühte kui teist, sest maailmasündmused räägime 11. septembrijärgsetest keerulistest sündmustest siis selge on see, et nad on suurendanud ühtekuuluvustunnet maailma riikide hulgas ja arusaamad. Ohud, mille vastu me võitleme, on ühised ja me ei võitle üksteise vastu. Eriti Venemaa suhtumine NATOsse on kindlasti muutunud, seda on silmaga näha, kui palju ta muutunud on ja kas see muutus on noh, ütleme pikaajaline või igavene, selle üle võib vaielda, aga kindlasti mingid muutused on toimunud. Samuti on NATO riikides üha vähem kuulda hääli, et Ta peaks hoidma hirmus väikse ja kompaktsõna saadakse ikkagi aru sellest, kuivõrd oluline on see, et stabiilselt ka majanduslikult hästi edasi jõudvad Euroopa riigid kuuluksid NATOsse ja et moodustuks selline ühtne julgeolekutsoon. Samas on selge see, et ainult rahvusvaheliste sündmuste abil ei ole meil võimalik edasi liikuda. Eesti siseareng on ikkagi see, mis garanteerib meile soodsa positsiooni. Aastal 2001 on Eesti palju kiita saanud. Kas julgeta praegusel hetkel juba suhteliselt kindlalt väita, et rahvas saab Eesti kutse NATOsse? Ma ei julge muidugi sajaprotsendilist. Praeguses olukorras arvestades kõike seda informatsiooni, mis on meile saabunud nii ametlikke kui mitteametlikke kanaleid pidi arvestades ka seda, mis Eesti on ära teinud võrreldes ka Eestit teiste kandidaatriikidega, siis kõik ei ole sugugi Eestis mitte korras. Aga, aga need kiitused alati on seotud sellega, et meil võrreldakse kas otseselt või kaudselt teiste riikidega, kes püüdlevad nendesse. Seisame seal reas tõesti väga-väga korralikul positsioonil. Minu arvates ma küll julgeksin öelda, et väga-väga suure tõenäosusega me saame kutse, kuid see viimane aasta on kindlasti väga oluline. Jüri Luige poolt küsitud viimasel ehk eeloleval aastal jätkab tööd NATOsse pürgimise juba ilmselt uus valitsus, sest ligi kolm aastat püsinud kolmikliit läks tänavu lõhki. Nagu öeldud, oli pinget koalitsioonierakondade suhetes tunda juba presidendivalimisteni ja veel enne seda oli Reformierakond teatanud, et ei toeta Isamaaliidu kavandatavat jõulist haldusreformi. Aasta lõpul kinnitas peaminister Mart Laar, et just haldusreformi blokeerimine tekitas temas esimest korda, soovib valitsusjuhi amet maha panna. Tollal jäi plaan siiski katki. Otsus küpses aga Reformierakonna lahkumisel Tallinna valitsusliidust ja uue liidu moodustamisel Keskerakonnaga Keskerakonna juhist Edgar Savisaarest sai Tallinna linnapea. 19. detsembril. Pärast eeloleva aasta riigieelarve vastuvõtmist teatas peaminister kavatsusest esitada 2002. aasta kaheksandal jaanuaril tagasiastumisavaldus. Oma otsust põhjendas ta järgnevalt. Kui me tõesti räägime usaldusest Eesti riigist või tihti põhjast usalduse puudumisest siis on aeg võib-olla astuda tagasi ka peaministril lihtsalt sellel põhjusel, et seda usaldust selles valitsuses, mida sa, juhid ei ole astuda väga sellepärast, et see on sinu meelest eetiliselt õige hea. Mart Laar arvas, et tõenäoliselt moodustavad järgmise valitsuskoalitsiooni Reformierakond ja Keskerakond ning peaministriks saab Reformierakonna juht Siim Kallas. Kallas leidis siiski, et kolmikliit oleks võinud jätkata. On tema otsus, millel on kindlasti omad plussid, aga on omad miinused, nii et meie oleksime olnud ikka seda meelt leida. Need variandid, kuidas koalitsioon võiks jätkata. Eestimaa rahvaliidu juht Villu Reiljan arvas, et peaminister Mart Laar on käitunud vastutustundetult. Isamaaliidu juht ja peaminister rahvale valetanud. Üheksanda üheksanda märtsis lubas ta, et tema teab, kuidas valitseda, aga valitsuses see, et nad on nõus vastutama neli aastat. Nüüd käitus ta nagu 15 aastane tüdruk tema peigmees omale truudust murdnud ja nema viskab lusika maha. Tema ei mängi 2002. aasta eelarve vastu võetud ja kolmikliidul on kohustus selle eest vastutava. See eelarve on täpselt nende nägu ja ei ole üldse meie nägu. Ta ei ole ka Keskerakonna nägu muuseas, nii et viisakas oleks mitte vastutusest rääkida, vaid vastutus tunda ja seda kanda. Rahvaliidu juhatuse hinnangul oleks kujunenud olukorras kõige õigem korraldada erakorralised valimised. Samal seisukohal on ka Isamaaliidu juht Mart Laar. Samas ei pea ükski erakond ennetähtaegsete valimiste toimumist kuigi tõenäoliseks. Keskerakonna juht Edgar Savisaar märkis aga, et kuigi uus riigieelarve on kolmikliidu nägu, karda Keskerakond valitsusvastutust. Kas Eesti suuremates linnades Tallinnas ja Tartus sündinud Keskerakonna ja Reformierakonna liit ka Toompeal võimule tuleb, näitab eeloleva aasta siinkohal aga Edgar Savisaare hinnang lõppevale aastale. Aasta on olnud kahtlemata keeruline ja ma täiesti mõistan neid inimesi, kes on avaliku arvamuse küsitluste juures öelnud, et nemad on pettunud. Pettunud ollakse sellest, et kuritegevus on kasvanud tööpuudus on suurem ja pettunud on muidugi ka need inimesed, kes tajuvad seda varandusliku diferentseerimist, mis kõiki meid ümbritseb, seda rikaste ja vaeste vähe kasvu. See on asja üks pool, aga teine pool on kahtlemata ka see, et minu arvates esimene ja teine Eesti on hakanud omavahel lähenema. Ma arvan, et esimene samm selles suunas olid presidendivalimised. Kolmikliit on ennast ammendanud ja nüüd seoses Mart Laari teatega, et jaanuaris justkui ei astu tagasi. Ma arvan, et see on kõigile selgeks saanud, tähendab, teiste sõnadega, mina arvan, et väga paljudele see aasta sisaldas lootust ja ma usun, et need lootused täituvad. Et me suudame ikkagi selles diferentseerumine sellest üle saada, et me rohkem suudame näoga olla inimeste probleemide suunas. Presidendivalimised osutusid tegelikult olulisemaks, kui esialgu arvati. Nad olid lõhki kolmikliidu ärvelt oleksid löönud lõhki ka opositsiooni ja opositsioon suutis sellest siiski välja tulla. Ma ei ütleks, et nad oleks äärepealt opositsiooni lahti läinud, muidugi meil oli erimeelsusi, oli vaidlemisi aga lõppenud ja kõik hea ja ja opositsioon näitas, et ta on teotahtelised. Ühtsem, mõeldaks värskemu kui kolmikliit presidendivalimistega, ma arvan, kolmikliidu saatus oli juba paljuski ette määratud. Sellised olid poliitikute arvamused ja hinnangud, mida ka arvavad lõppevast sisepoliitika aastast teadlased, seda uuris Merike Teder. Nii Tartu Ülikooli politoloogia õppejõud Rein Toomla kui Tallinna Pedagoogikaülikooli politoloogia õppejõud Anu Toots nimetasid mööduva aasta Eesti sisepoliitika tähtsaimaks sündmuseks presidendivalimisi ehk siis just Arnold Rüütli presidendiks valimist. Ma arvan, et selline sisepoliitiline pingestatus vast vähenes Rüütli valimis aga, ja, ja olukord nagu natukene rahunes muuta stabiilsemaks, et seda näitavad ka avaliku arvamuse küsitlused ja see, et Rüütli populaarsus on väga kiiresti tõusnud ja ja mitmed nimetavad teda aasta inimeseks. No ma arvan, et need on olulised märgid Ei maksa unustada seda, et, et see, kes rüütli valis, nüüd kuulub ka ju tegelikult eesti eliidi hulka. Et meil on tihtipeale kiputud Narva maanteed, Rüütel on selle niinimetatud teise Eesti sümbol ja kandidaat ja, ja nende kreatuurses. Aga Rüütel valiti valimiskogu poolt ja mitte keegi ei kahtle ju selles, et sinna kuulub Eesti poliitiline liita. Anu Toots arvas, et selle aasta sisepoliitikas tuleb tähelepanu pöörata ka parteimaastiku mõningasele teisenemisele. Ma mõtlen Koonderakonna ametlikku põhjaminekut või laialiminekut ja ma mõtlen siis kahe uue üritaja tulekut ja muidugi ka ikkagi näeglemisi või kisklemisi või konfrontatsiooni Vene erakondade hulgas. Valitsuskoalitsioonileppes aga aasta peaminister Mart Laari teatega tagasiastumisest. Rein Toomla hinnangul oli neile tegelikult kogu aasta halb. Ega ta üks kolgata teekond on olnud küll ju ühtegi head, positiivset asja ma nüüd küll ei leia, selle presidendivalimisi oli püssilaskmine tuli ju välja ju ei saa. Ja kindlasti tekitas segadust ka koalitsiooni, sest sellepärast, et eetilised küsimused paratamatult on üsna olulised küsimused ja see on selge see. Aga ju see käitumine ei olnud nii väga õigustatav. Koalitsioon surus hambad kokku ja umbusalduse päeval hääletasid nii, nagu on vaja, aga Ma arvan, et oma sisemuses nii mõnedki mitmedki tuletasid, et nad käituvad kui parteisõdureid. Anu Toots rõhutas, et aasta oli eriti halb just Isamaaliidule. Kolmikliidul oli ma päris kibe see kaotus presidendivalimistel siis nad kaotasid võimu Isamaaliit just nimelt nii Tartus kui Tallinnas, mis on väga oluline lüüasaamine. Ausalt öeldes, eurokõnelused, mida nad on kogu aeg nagu trumbina välja käinud ka seal nagu tempot kaotamas, nii et uhkustada pole nagu millegagi. Aga mis te siiski arvate, mis viis kolmikliidu lagunemiseni? No ma arvan, et kolmikliidu tugevus ja samas ka nõrkus oli selles, et seal oli kolm erakonda, olid suhteliselt võrdselt esindatud nii ministriportfellide kui ka oma jõupotentsiaali poolest ja selline tasakaalu seisu, kui ta debatti seis ei saa kunagi kaua kesta. Ja need Isamaaliidu lüüasaamised andsid Reformierakonnale võimaluse ja lõpuks siis nagu varjust välja tulla või öelda, et vot meie oleme need kõige tugevamad. Ja, ja ilmselt see tasakaalu muutumine viiski kolmikliidu lagunemiseni. Rein Toomla uskus, et kui isamaaliidul oleks olnud riigikogus 53 häält, nagu on praegu kolmikliidul, ei astuks Mart Laar tagasi. Ka tema hinnangul on koalitsiooni sisepinged tingitud just sellest, et kõik kolm partnerit on võrdsed. Ja kuna nad on võrdsed, siis keegi ei taha järele anda, kõik on veendumusel, et nendel on just õigus. No ütleme, et jah, Mõõdukad olles natukese tagasi tõmbunud võib-olla mitte ainult sellepärast, sest et nad tunneksid ennast riigikogus nõrgemana, aga noh, viimase aja märgid on näidanud, et mõõdukatel ei lähe kuigi hästi, et nad on veidikese tagasi tõmbunud, aga Isamaaliit ja Reformierakond on ühelt poolt uhkust täis, võib-olla teiselt poolt ka jonni täis. Et mõlemad raiuvad oma, mõlemad arvavad, et neil on õigus, aga sellise oma õiguse tagaajamisega vaevalt et, et õnnestub saavutada kompromisse. Anu Toots ei pidanud aga kokkuvõttes aastat Eestile sisepoliitiliselt halvaks. Ma pigem kalduks nagu optimistliku lahenduse suunas. Me oleme edukalt valinud presidendi, ma arvan, et enamik on rahul selle valikuga ja kolmikliidu lagunemisest. No ma ei näe mingit katastroofi, valitsused lagunevad ikka ja uued pannakse ametisse, nii et kogu poliitika seisukohast ei ole see mingi läbikukkumine. Lisaks presidendivalimistele ja valitsusliidu lagunemisele olid lõppeva aasta olulised märksõnad ka elektrijaamad ja raudtee ning erastamine. Uku Toom. Võib öelda, et suurerastamine jõudis Eestis mööduval aastal lõpule, hoolimata sellest, et elektrijaamadega on asjad endiselt segased, aga erastamisagentuur on likvideeritud. Erastamine oli teema kogu aastaks. Edelaraudtee saatus? Eesti raudtee NRG tehing lühidalt Edelaraudteest erastamine toimus küll eelmisel aastal. Mida see tähendas, sai aga selgeks, sellel seniajani vaidlevad eri pooled, milline oleks pidanud olema leping ja kui palju raha oleks pidanud kusagilt tulema. Teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni sõnad 2000. aasta novembris ei osutunud tõeks. Kindlus, mis on, on see, et praegusel tasemel jätkatakse reisijate vedu sellel infrastruktuuril. Loomulikult ei ole sugugi välistatud see ja ma olen veendunud, et investor ka nii käitub, et tegelikult reisijate vedu hakkab suurenema. Ja peaminister Mart Laari kinnitus veebruarikuus omandas paari nädala pärast päris omapärase vormi. Valitsus on jätkuvalt seisukohal, et reisijatevedu raudteel on perspektiivne oma seisukohast lähtuv kvaliteetne keskkonnaparameetritest kui liiklusõnnetuste statistikat mis mõlemad on raudtee kasu. Peame ka meeles pidama seda, et reisijateveoraudteel on regionaalpoliitiline aspekt Kagu-Eesti raudteetihedus sea ning aitab paljudel seal elavatel inimestel kergesti Tartusse või Valka pääseda. Nimelt jäi märtsis Tallinn-Tartu suunal käima ainult üks rong ja Narva liin kadus hoopis käigust. Septembris olukord küll teatud määral paranes, aga endisest on asi kaugel ja algul asendajana lubatud bussiliinides. Ta on mitmedki käigust ära jäänud. Eesti raudtee erastamissaaga tõi kaasa skandaalset ja isegi kriminaalset. Esialgu konkursi võitnud rail Estonia oli bluff. Raha polnud katet, lubatud investeeringutele oli vaid projektijuht USA-s petturluse eest tagaotsitav Antonio on koti ja neid soovitanud nõustajafirma kiip, kes sai tasuks miljoneid ja miljoneid kroone. Lõpuks erastas raudtee esialgu teiseks jäänud BRS arvatakse sellest mitut moodi. Peaminister Mart Laar. No eks ta hirmus närvesööv protsess oli kindlasti valitsejate populaarsus ei lisanud. Kas valik on õige, kas oleks kedagi teist valida? Seda alati teoreetiline küsimus, mis jääb õhku rippuma, pakkumused olid need, mis olid ja nende alusel tehti valik, tehti ka otsused. Ja ega mul pole praegusel hetkel küll ühtegi alust ütelda, et need otsused oleksid valed olnud. Eestimaa rahvaliidu liider Villu Reiljan on hoopis teist meelt. Eesti raudtee puhul läks kõik vastupidi sellele, mis oli loodetud, oodati strateegilisi investoreid, tulid tegelikult sulid, lõppude lõpuks ei jätkunud valitsusel ka otsustuskindlust protsess peatada. Noh, õudusunenägu. Erastamistehingud ja eelkõige Eesti raudteesse puutu viisid olematusse majandusminister Mihkel Pärnoja maine. NRG leping ja elektrijaamade erastamine on lõputu saaga ja on käinud läbi mitme valitsuse ning jõudnud praeguseks hetkeks päris ootamatusse seisu. Aasta keskel kaitses peaminister Mart Laar lepingut igati ja kõikides punktides, sealhulgas riigikogu erakorralisel istungil. Tema sõnul tõuseks Vaherastamata elektri hind kiiremini. Erastamine surub hinnatõusu alla. Põhiline on aga see, et kui me katkestame läbirääkimised energiaga, rikume me suhted USAga ning seame kahtluse alla oma vastuvõtmise NATOsse. NATOsse saamiseks on Ameerika Ühendriikide toetus vältimatu tingimus. NRG tehing ei ole midagi sellist, mis viiks meid NATOsse, selle tehingu nurja minna. Täna võiks aga tublisti kõigutada Ameerika Ühendriikide toetust meie põrgemastele ilma selle toetuseta. NATO-ga liitumine. Võimalik. Opositsioon on eri meelt, nagu peabki olema ja leiab, et valitsus eiras rahva tahet. Ja väga selget soovi strateegiline majandusele igale kodutarbijale oluline ettevõtte Eesti rahvale jätta ja lahendada asjad väga lihtsalt alternatiiv on olemas, Eesti riik võib vabalt võtta laenu. Eesti energia on investeerimisvõimeline ja protsessid käivad ilma mingisuguse kõrvalise abita sõnus Pärnu jala siiski väga rasket Eestile kahjulikku lepingut peale ja nüüd on siis jõutud ilmselt sinnani, et elesi tahab teha ilma riskita tehingud, kõik garanteerimised peavad tegema Eesti vabariiki siis, kui kõik garantiid tuntud, kõik nahad makstud, siis on siis nõus võtma 49 protsenti aktsiaid ostma võileivahinna eest ja kindla kasumi tasku panema. See ei ole äri. Aga asi venis ja energiapangalaen muutus aasta lõpuks problemaatiliseks ning samal ajal tekkisid jutud järjekordsetest mööndustest Eesti riigi poolt ning aasta lõpus muutus resoluutseks ka peaminister Mart Laar. Nendel tingimustel, mis selle mandaadi alusel, mis Eesti valitsus andis lepingu sõlmimiseks on tehing hea, Eestile vajalik ning kasulik kuid me ei kavatse neid tingimus omalt poolt muuta. Kui neid ei täideta, siis meie mingitele täiendavatele nõudmistele need küll kohe päris kindlasti vastu ei tule. Aega nüüd nende otsuste tegemiseks ei ole väga palju jäänud. Ja selles suhtes ma usun, et saab uue aasta esimestel nädalatel asi selgeks. Haldusreformi osas lootis valitsus sel aastal olulise sammu edasi astuda, paraku see nii ei läinud. Siseminister Tarmo looduse hinnangul läks haldusterritoriaalne reform sisuliselt presidendivalimiste kampaania nahka. Ühest küljest kindlasti see, et siseministeerium ja valitsus jõudsid täiesti selgele arusaamisele, kui suured peaksid ministri omavalitsused, et nad majandustingimustes funktsioneerisid reaalselt arusaamisele, kuidas need tugevamad omavalitsused paremini osutavad teenuseid oma inimestele, ehk täidavad siis neid rolle, mis omavalitsusel on pandud seal nagu aasta esimese poole positiivne külg. Kui rääkida ka edasisest, siis Raco tuleb ühineda minul peaministriga, et tuleb kahjuks tunnistada, et haldusterritoriaalne reform surm langes ikkagi presidendivalimiste kampaania ohvriks. Selline tugev jõuline tegutsemine sellega ka suvest võib öelda, soikus hea meel selle üle, et valitsuses õnnestus siiski siseministeeriumi poolt ette valmistatud määrus vastu võtta, mis räägib ka põhimõtetest, et 300 krooni inimese kohta nii ühineva omavalitsuse peale mis räägib ka sellest, et kooliõpilaste pearahaarvestus tuleb korraldada nii, et ei oleks selle tõttu vähenemisel, õpetajate palgarahas, kooli ülalpidamiseks, et ka ühistransporditoetust osas ei toimuks tagasilööki. Ja põhimõtteliselt ka selles osas, et ka toetusfond arvestatakse ikkagi fakti, et tegemist on ühinenud omavalitsustega. Lühidalt võiks öelda nii, et kuule Toots, kui kogu tööd ära teha ei jõua, tee pool, aga tee hästi, ei saavutanud me seda, et oleks jõuline reform, saavutasime vähemalt selle tingimused. Esinemisteks on loodud. Eesti omavalitsusliitude ühenduse aseesimees Toomas välime hindab aga lõppevat aastat haldusreformi seisukohalt pigem tarkuse kogumise kui tegude aastaks. Kui sellest pilguga vaadata, et kas midagi juhtunud on konkreetselt, siis võiksime ütelda, et ei ole nagu edenenud. Teisalt jällegi õige paljud võtsid asja tõsiselt ja asusid ettevalmistusi tegema ja toimetama ja õige mitmed vaid on nõus ühinema või õieti mitte ainult paarid, vaid riisi ollakse nõus ühinema. Tegelikult on, on tagasi jõutud sedasama esialgse kava jõude tollel seisukohani, et peaks olema nagu vabatahtlik periood ja siis sunniviisiline ühendamine, mis lahendamata jumal on ikkagi selles, et kõik muu sellega kaasnev ja selles mõttes meid natukene kurvastab ka asjaolu, et selline hiiliv avaliku halduse reform nagu toimub tõsiseid eesti kaotajaid, kus mitmesuguseid piirkondi, noh, olgu see piirivalve või politseiprefekt, huvid või kohtupiirkonnad või haigekassa piirkonnad, et me saaksime päris mitukümmend Eestit kokku erinevaid. Lõppeva aasta jääb ajalukku Eesti esimese regulaarreisil toimunud lennukatastroofiga Eesti politsei ajalukku jääb see avastaga purjus politseinike põhjustatud liiklusõnnetustega. Siseminister Tarmo loodus kades aasta lõpul, siiski pärast suviseid nii-öelda suursündmusi on olukord normaliseerunud veel rohkem kui purjus politseinikest. Roolikeerajad pakkus aga kõneainet salaalkohol. Pärnumaa metanooli juhtum viis Eesti maailma uudisteagentuurides Soome lehekülgedele ja tõstatas olulise sotsiaalse probleemi, mis ehk päris ootamatu ei olnudki. Marko Kiisa. Üheksanda septembri keskpäeval tulid Pärnu kiirabisse esimesed abipalved tundmatut vedelikku joonud kontaktivõimetute inimeste aitamiseks. Nagu hiljem selgus, oli tegu etanooli maitselt lõhnalt ja väljanägemiselt eristamatu metanooli kam millest oli piirituse pähe segatud roomav jook. Pool liitrit sidrunimaitselist mürki olevat maksnud umbes 30 krooni. Odavaima riigiviina võib poest kätte saada 45 krooniga. Küllap oli nii mõnelgi kõrvaltvaatajal esimeseks mõtteks, et ju sellega ikka üksnes paadunud joodikud seotud olid. Ohvritega kokku puutunud Pärnu haigla psühhiaatriaosakonna juhataja doktor Ants Puusild sellist arvamust ei jaga. Kokku puutusin ma seitsme haigla psühhiaatriaosakonnast ka läbi käisid ja mina nende inimeste pinnal küll ei saa öelda, et nad oleksid asotsiaalid, vaid tavalised Eesti inimesed, kes armastavad alkoholi tarvitada. Kuidas on asi psühhiaatri vaatenurgast, kas sellise juhtumi kohta, kus oma joomisharjumuste tõttu sureb 68 inimest väga lühikese aja jooksul ja sajakonnale tuleb anda arstiabi, kas selle kohta võib öelda katastroof? See on emotsionaalselt õige väljend, sellepärast et eesti rahva kohta kindlasti katastroof, katastroof on samuti ka meie joomise harjumus, see on ikkagi ohtlikuse piiri ületanud juba see liig palju joomine võib-olla meie Eesti jaoks see, et meil jääbki oma nokia leidmata, kuna sellist liig palju joojat rahvast ei ole tegemas mingisugust suurt vaimset tulemust ja paratamatult kui eesti rahval on joomise harjumus, siis tuleb ka välja töötada korralik alkoholipoliitika, mis aga kas sellise mürgiste ainete kättesaadavuse nullilähedaseks? On raske öelda, kuivõrd on asi leidnud lõpliku lahendi. Valitsus on eraldanud toetusi kümnetele orbudele, samuti Pärnumaa politseile ja päästeteenistusele. Politsei on tabanud mürgi varastajad, levitajad ja müüjad. Kurb on aga ajakirjandusest kuulda fakte selle kohta, et sama hooga jätkuvad nii salaalkoholi tarbimine kui müümine. Seda isegi samadest kohtadest, kus võis muretseda surmavate plastikpudelist sidrunimaitselist. Vestlesin rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi teadur Airi-Alina Allastega rahva sellise käitumise sotsiaalsetest põhjustest. Loomulikult inimestel on alati valikuvabadus kas juua või mitte juua kas salaviina või mitte osta, aga siin on siiski väga paljud näitajad, mis on mingeid inimeste krutta mõjutanud. Näiteks kui me räägime võib-olla keskealistest inimestest, siis esiteks juba nende noorus jäi nõukogude aega ja kui me räägime võib-olla Gorbatšovi eelsest poliitikast, siis sellel ajal siiski Pariiklike poliitika pigem soosis alkoholi joomist. Ja teisest küljest võib-olla see on ka seesama rühm, kes pärast riigipööret jäi võrdlemisi ärka seisundisse. Nende aktiivne osalemine ühiskondlikus elus ei olnud võib-olla alati soodustatud ja kui nüüd üritada seletada seda ebaseaduslikku käitumist, seda võiks ka põhjendada sellega, et neid inimesi on väga suur hulk kogukondlikul tasandil, nende jaoks on see salaviina ostmine aktsepteeritud. Kui sinu sõbrad, naabrid, sinu perekond aktsepteerib sellist käitumist, siis on selline käitumine loomulikult väga lihtne tulema. Hinnavahe on märgatav, see tegelik kahju on ka palju suurem. See oli nüüd tõepoolest selline katastroof nagu kõikide pilgu, et aga tegelikult see probleem on siiski tunduvalt laiem. Kas te arvate, et võetakse sellest õppust? Mina kaldun arvama, et rahva mälu lühikene kindlasti võtavad jah need inimesed õppust, kes olid ohvreid või ohvritele lähedased, aga muidu see sündmus lihtsalt kaob inimestel meelest mõne aja pärast ja kui siin ei ole mingeid suuremaid muid muutuseid, mingeid poliitilisi muutuseid, siis ainult see sündmus ei muuda nüüd rahva joomisharjumusi. Sotsiaalvaldkonna probleemidest kerkisid lõppeval aastal üliteravalt esile veel narkomaania ja sellega seoses AIDSi plahvatuslik levik. Üht-teist suudeti ka ära teha, sealhulgas töötus ja pensionikindlustuse käivitamise osas. Kai Vare. Lõppeval aastal võeti vastu seadus, et töötuskindlustuse ja kogumispensioni käivitamiseks. Sotsiaalminister Eiki Nestor möönis, et esmapilgul on need otsused ebapopulaarsed, sest tuleb oma rahakotti kergendada. Kuid pikas perspektiivis pakuvad inimesele kindlustunnet. Ei saa ennast nii innustada, et ei maksa ja on ka selge, et muude riigi tulude kriigi maksude abil kuidagigi mõistlikult korraldada inimese probleeme, kes on jäänud töötaja otsib uut töökohta, on peaaegu et võimatu, seda näitab ka Eesti riigi kogemus. Töötu abiraha täna 400 krooni, mingite meeletute pingutustega oleks ta võib-olla 100 või 200 krooni rohkem. Lõppkokkuvõttes see, millega inimene ära elab, siis, kui ta töötuks jäänud. Aga see töötuskindlustus pakub siis poolt endisest palgast tõesti, seal on küll lagi peal. Nii et sajatuhandese palga peal ei hakka töötuskindlustust maksma viitekümmend 1000. Kellelegi pakub ka ravikindlustuse selleks ajaks kui inimene, et on nii, et minu meelest on tegemist igati vajalik mõistliku kindlustusliigiga kogumispensioniga on nüüd nii, et kaheksandal jaanuaril peaks valitsus heaks kiitma veel tagatisfondide seaduse ja vastavalt siis vanusele hakkavad siis inimesed järgmisest aastast langetama otsust, kas liituda kogumispensionifondidega või mitte. Puudus on aasta jooksul veidi vähenenud, sotsiaalministri sõnul 0,7 kuni 0,9 protsenti. Eesti inimarengu aruande koostamises osalenud Marge Unt tõi aga esile, et märgatavalt on suurenenud pikaajaliste töötute hulk. See on väga suur ja teiselt poolt aga puudutab kindlaid sotsiaalseid gruppe rohkem kui teri. MB on kasutamata tööjõu ressurss mitte-eestlaste hulgas ja ka noorte hulgas. Euroopas tuntakse üha enam muret noorte kõrvale jäämise pärast tööturult. See probleem pole võõras ka Eestis, sest viiendik alla 24 aastastest noortest on tööta eriti raske Ida-Virumaal, kus on halb majandusolukord ja inimestel kehv keeleoskus. Eiki Nestor lisas, et küllalt hästi on tänavu tööpuudust mõjutanud sihtsuunitlusega riiklikud kavad, mida on rakendatud nii Ida-Virumaal kui Lõuna-Eestis. Selle aasta jooksul seati sisse andmebaas, kust saab üleval kate vabadest töökohtadest. Kõikjal Eestis tuleks aga parandada nõustamistööbüroodes. Kahjuks ei õnnestunud tänava allkirjastada töötajate, tööandjate ja valitsuse tööturu kokkulepet. Tööandjate nagu soov koolitada oma inimesi, peab olema tugevate, selgelt väljendatud ja töötajate soov ümber õppida, leida uus töökoht või valmisolek selles peab olema tugevad, väljendatud ja riigi osa siis täiend- ja ümberõppes peaks olema põhiliselt see, et aitab neid inimesi, kes on töötuks jäänud, et nad ise endale uue töökoha leiaksid. Töötajate poolsaar on sellest aru saanud ja nendega nagu koostöö selle tööturuleppe sõlmimisel sujus väga hästi, aga praegu on see lepp sisuliselt sõlmimata seetõttu, et tööandjad ei ole kindlad, et üleüldse sellist lepet vaja olnud. Tervishoiuteenuste vallas on käsil väga palju muudatusi, sel aastal on perearstisüsteem tasapisi käivitunud ka Tallinnas. Ümberkorraldused puudutavad ka haiglaid, mis saavad sisse seada korralikud lepingulised suhted haigekassaga. Osa tervishoiujuhtide jäävad selle peale vingus nägu, sellepärast et esimest korda tekkis üks suurus, kes nendega lepib kokku meie patsientide ravikindlustatute nimel. Mida meil vaja on. Üks keerukamaid valdkondi on narkomaania ja kõik sellega seotu sündivate narkomaanide arvu kasv on viinud ka HIV-positiivset arvu kasvu ning nakatunute arv suureneb umbes 100 inimese võrra kuus ja tänavu on uusi HIV-positiivseid lisandunud üle 1300. Aidsi ennetuskeskuse juhataja Nelli Kalikova hinnangul jätkub samasugune tendents ka uuel aastal. Aasta jooksul on aga mõndagi ära tehtud. Ta keskel hakkas tööle Ida-Virumaal väga laiaulatuslik süstalde vahetamise programm aga selle töö viljad tulevad alles paremal juhul järgmine aasta sest see võtab aega, võtab aega see narkomaanide usalduse pälvimine vähemalt 60 protsenti nendest peab olema läbi käinud nendest punktidest ja oma sellise õpetuse kätte saanud, alles siis võib oodata mingisugust mõju ja no praeguse momendiga võib öelda, et kuskil 20 25 protsenti neid on juba haaratud, mis on tegelikult ka väga suur protsent. Sel aastal on valmis saanud ka aidsi ennetamise riiklik programm aastani 2006. Sotsiaalminister Eiki Nestor ütles, et lähenemine on põhimõtteliselt uus. Kogu see tegevus ei ole mitte ainult sotsiaalministeeriumi arstide valdkonda, millegipärast arvatakse, et arst aitab meid aidsi eest, oh ei, siis on juba kindlasti hilja. Nii et selleteemaline tegevus hakkab hõlmama, lausa kohustab erinevaid ministeeriume sellega tegelema. Kultuurivaldkonnast on head ja meeldejäävat üldiselt lihtsam leida, aga paljude oluliste asjade hulgast ka valikut kindlasti raskem teha. Riina Eentalu. Tänavusest kultuuri aastast saab igaüks vastavalt huvile ja elamustele küllap oma rea. Ometi on minu jaoks ses pildis sündmusi, mis on seotud aastaga 2001 ja neid, millel on kaugem sügavam tähendus. Viimaste hulgas on emakeel Euroopa keelteaasta kontekstis. Aasta 2001 oli kuulutatud Euroopa keelte Aastaks. Haridusministeeriumi keelenõunik Jüri Valge tõi välja keelte aasta neli positiivset tulemust. See pani inimesed mõtlema keeleprobleemidele. Alustati eesti keele arendamise strateegia koostamist rahvusvahelistel kokku. Mihkel tõdeti, et paljusid keeleprobleeme saab lahendada ühiselt ja sel aastal ilmus eesti keele seisukohalt olulisi materjale. Missugused on aga need probleemid, mida on vaja inimestele teadvustada? Need on need probleemid, mis on ühel keelel, mida kasutab aktiivselt umbes üks miljon inimest. Niisuguse keele toimivana ja hoidmine on kallis lõbu. Väga ilus punkt õnnestus keelte aastale panna 28. ümbril. Nimelt kirjutas haridusminister alla käskkirjale Eesti keelenõukogu moodustamise kohta ja sellel nõukogul on kaks ülesannet. Esiteks pidevalt analüüsida eesti keelepoliitilist olukorda, kaasa arvatud keelepoliitikat puudutavate õigusaktide eelnõud ja teha vastavalt oma ettepanekuid selle olukorra kujundamiseks ning koostada 31.-ks detsembriks 2003 Eesti keele arendamise strateegia, aga asjal on ka teine pool. Kui need inimesed, kelle keel see on, seda keelt ei armasta, seda kasutada ei taha, siis paratamatult see keel hääbub. Esiteks ja teiseks ka see raha kulutamine mõtteta eriliseks hõiskamiseks nähtavasti põhjust ei ole, aga samas ei ole ka põhjust nii suureks paanikaks nagu kohati on seda tehtud. Inglise keel ja muudki keeled tulevad avatud maailmatingimustes niikuinii. Hea on, kui teadvustame, et nad peaksid tulema eesti keele kõrvale, mitte asemele, ütles Jüri Valge. Kui meieni jõuab teadmine, et emakeelel on meie isiksuse ja mõtlemise kujunemisel segav oluline ja asendamatu osa siis ei ole eesti keel ohus ega peame paaniliselt kartma teisi keeli. Ja kui mõni arvab võib-olla, et miljon inimest ühe keele elus hoidmiseks on liiga vähe, siis võrdleme ennast Islandiga näiteks ja viimase aja tendents, et pööratakse tähelepanu ka sellistele, eriti väikese kasutajaskonnaga keeltele, kaasa arvatud murretele ja seda on tehtud natukene ka Eestis, kui näiteks võru keelega tegelemist silmas pidada. Siinkohal meenub, kui rõõmsa üllatusega tegi mulle Kaido Kama võrukeelne raamat meie ümber ilma purjeka reisist. Ma ei raatsinud teda palju korraga lugedagi, eetika jaguks. See raamat muutis meie lugemisvara maailmatüki värvikamaks ja tekkis igatsus lugeda midagi eesti teisteski murretes. Seal on hoopis teine värv, maitse, emotsioon kui samal asjal kirjakeeles esitatuna. Nii et kes veel iganes oma kodukandi murret valdab võtta ja annet on, kirjutage vähemalt üks tänulik lugeja on teil juba ette. Aga aastast veel Eurovisiooni võidust pääse üle ega ümber. See tegi Eestile laialt nime. Mina paneksin siia kõrvale Erkki-Sven Tüüri esiku ooperi Vallenberg esietenduse maikuus Dortmundi mis tegi Eestile nime sügavamalt. Miks oli see oluline sündmus muusikatoimetaja Elina. Tüüri ooperi tellis Dortmundi ooperiteatri pealavastaja maineka ooperiprodutsendi tellimus on igale heliloojale ükskõik mis maailma paigast, aga ei tegutseks suur au ja Erkki-Sven Tüüri edu maailmas peaks eestimaalastesse süstima optimismi minu arvates. Et meil just sellistena, nagu me oleme, on maailmale midagi pakkuda. Ja oluline on ka see, võib olla, et Erkki-Sven Tüür on oma kunsti ja tõeliselt ise nii-öelda leiutanud. No vot siin kohapeal ta ei ole järginud mingit välist moodi või stiilil ning jõudnud sellisele tasemele, et äkitselt on ta võimeline väljendama midagi sedavõrd universaalset ja unikaalsed, et see läheb korda paljudele inimestele. Nagu öeldud, igaüks mäletab aastat omamoodi, aga üks asi jäi nii nagu mullu ja varemgi. Muuseas, kõik traditsioonid ei jää positiivsena ajalukku. Ma loodan siiralt, et tuleva aasta kultuurisündmusi sõeludes võiksin öelda. Alustati uue kunsti muuseumi ehitamist. Aastasse 2001 mahtus veel palju-palju muud, millest me ajapuudusel pikemalt rääkida ei jõua, mahtusid näiteks tugevad tormid, mis paljudele muret ja meelehärmi põhjustasid kuid mahtus ka soe ja päikeseline suvi. Ja aasta 2001 arutelu selle üle, kas Eesti vajab uut märki, pakuti välja mõte asendada sinimustvalge trikoloor ristilipuga, vahetada välja meie hümni ja vapp ning asendada Estonia Estland iga ikka selleks, et Eestit paremast valgusest näidata. Kui peaminister Mart Laaril lõppeva aasta märksõnade kohta lühikommentaari palusin, tulid vastused üldiselt kergelt. Eesti uus märk pani aga valitsusjuhi ohkama. Pole polegi tegemist uue märgiga, vaid pidevalt olemasoleva märgi ülesleidmisega maailmale näitamisega kuid seda, et me tahame olla maailmale avatud ja tahame, et meid tuntakse, ma arvan, selle suuna võtmine on positiivne, sest et Eestil on, mida näidata, Eestil on põhjust endale uhkust tunda. Aasta 2001 suurim möödalaskmine. Ma ikkagi võib-olla nüüd, kui aasta juurde tulla, siis, siis ikkagi haldusterritoriaalse reformi läbikukkumine aasta 2001, suurim tegu, Kaksustatuks, suurim tegu on läbimurre NATO suunas. Aasta 2002. Maran tuleb Eestile hea aasta, hea aasta on ta just selles mõttes, et sellel aastal saavutatakse nüüd siis reaalsuses mitmed need tulemused, mille nimel on kolm aastat tööd tehtud. Ja ma arvan, see on Eestile positiivne. Ja selliste suurte ja tihtipeale ka juba populaarsete otsuste aeg on, on selleks korraks möödas, need ots ta lihtsalt tehtud ja selles suhtes ja ma usun, et on tagapoliitiliselt rahulikum ja ja natukene vähem närviline. Selle Mart Laari tuleviku prognoosiga lõpetamegi oma kokkuvõtte lõppevast aastast 2001 homme on Päevakaja taas eetris tavapärasel ajal kell kuus õhtul. Head vana aasta lõppu ja kuulmiseni.