Niisiis, kohe pärast seda esimest Kvatro foonilist ülekannet oleme kuulajate keskel nende värskete muljetega keskel, mis siit saadud ja võib-olla missettivad hoopis hiljem. Aga kindlasti midagi on kohe öelda ja palume nüüd mikrofonide juurde Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja Bruno Sauli. Seltsimees Saul, teil oli väga hea käsi, kui te soovisite edu tänaseks õhtuks ja selleks Kvatro fooniliseks saateks külaliste mulje, publiku mulje oli väga poolt. Kuidas teie hindate? Vaatamata sellele, et täna oli 13. päev ja õnneks mitte reede? Kuid saate sisuga võib täiesti rahule jääda? Ma mõtlen seda nii puht esteetilise naudingu seisukohalt, mida meile pakkus kontserdi programm iseendast selles uues akustilises keskuses, mida ma isiklikult peaksin parimaks praegu meie vabariigis vaatamata sellele, et oma kubatuurilt on siiski veidi päikeseliste sümfoonilise suurvormide esitamiseks. Ja teisest küljest muidugi see tehniline kvaliteet, Teet, mida kindlustas puht raadiotehniline külg, ma mõtlen selle all nii mikrofoni tehnikat, võimendajat, režissööri ja lõpetades kuni eetriülikondadega vahetult, mida me kuulasime juba kui nii võiks öelda raadio kaudu. Ja kolmandaks, täna vist ei oskagi öelda neid kõiki režissööri võimalusi, mida annab välja pakkuda selliste saadete organiseerimine vahetust loodusest. Noh, nagu täna juba kuulasime sümfoonilise suurvormide esitamisel ja veel paljude paljude teiste saadete organiseerimisel kogu meie ümber pulbitsevast dünaamilisest elust. Nii et tahaks veel kord soovida head käekäiku sellele täna sünnitatud lapsele, sest ta on sündinud õnnetähe all. Meie kodumaise stereo ja Kvatro foonia isa, nii nimetatakse Leningradi raadiolevi akustikainstituudi doktorid Lev kanovitsid. Ja temalt siis kakk Prjom. Arhitektuuri doktor Helmut Oruvee, teie olite projekteerija. Kuidas nüüd hinnata vastuvõtu nii palju, kui nüüd. Esimeste muljete sidumisega? Kokkuvõttes öelda võib, tänaõhtune kogemus oli muidugi elamus ja küllaltki nii võib-olla oodatud elamus, sest meie oleme selle saaliga siin ikka näinud vaeva ka kuigi võib-olla võiks ehk öelda, et see vaevanägemine oli ju aastat 13 tagasi, et et kuidas siis nüüd teed sobibsisse kvadrofoonia ja siis ütleme stereofooni maailma. Aga peab ütlema niimoodi võrdlemisi väikeste ümbertegemistega ja ja võrdlemisi väikeste ümberarvestustega õnnestus see saal siiski sellisel kujul, et ta annab täiesti muljet praegu. Kusjuures ma leian, et eriti tähtis on see, et ta annab küllaltki hea kõla just niisugused suurvormide jaoks, nagu täna kuulsime. See oli pisut kahtlus selle all. Ma nimelt kahtlesin kogu aeg, et kas ikkagi on võimalik üldse teha niisuguseid ettekandeid? No nii väikeses ruumis, sest see on ikka maailmas. Üldiselt on teada, et taoliste suurvormide jaoks oleks saali tõepoolest vaja vähemalt kaks korda suuremat. Mis puutub meie katsetesse omal ajal selles vanas raadioteatris ja samuti ka mudelites ja siis peab ütlema, et see läks kuidagi kõik oodatud rada. Nähtavasti tulevikuski peab ikka, kui tõesti tahetakse head tulemust saada, siis ikka proovima ikka 10 korda enne mõõta, üks kord lõigata, aga mitte vastupidi. Kui nüüd muusiku pilguga hinnata täna toimunut, teame, et meie muusikasaadete peatoimetaja Toomas Velmet valmistas seda õhtut ette. Ise esines ja Saiga mahti kuulata nii, et mitu rolli korraga. Ma ütleks kõigepealt ühest, teisest seisukohast mind paneb hämmastama nii suure organisatsiooni võrdlemisi ladus töö, kui nüüd hakata sealt peale, et Esimeses foonikas on 799 kommutatsioonivõimalust, siis kui sealt edasi minna, kui palju on seal näiteks pooljuhte, siis kui palju on inimesi selle ümber, kui palju on televisioonis värvitelevisiooniülekanne? Kui palju oli esinejaid saalis. Ja see kõik siiski on need lõppenud ja, ja tulemus peab ütlema nii palju kui mina jõudsin seda jälgida. Kord stuudiost, väljaspool stuudiot, läheneb tegelikkusele, läheneb võrdlemisi tegelikkusele. Jaa, jaa. Tahaks siinkohal öelda, suur aitäh kõigile tegijatele, neid on kohutavalt palju, aga kõik nad olid mehe eest väljas ja, ja läks ilma viperusteta. Ja me teame, ise ka, tsin, oldi öösiti väljas peaaegu hommikuni välja ja veel eile hilisõhtul läks üks plokka rivist välja, hakkas suitsema, aga täna hommikuks oli jälle korras. Nii et see uus kuidagi innustab tegijad ise ka. Plokkidest rääkimata, siin on palju inimesi rivist välja vahepeal läinud on vaja olnud kutsuda uusiga väljastpoolt vabariiki ja, aga aga siiski hea tahtmisega paistab, saab ka nii suure masinavärgi käima ja päris korralikult ja see ongi kõige kõige parem tulemus sellel üritusel. Ehitajate esindaja, teenindusministeeriumi remondi, ehitusvalitsuse jaoskonna juhataja Ivo huik, vaevade meil siin nägite, aga kuidas nüüd tundub? Nojah, ega enne meie ei ole ka kunagi niisukest diaatrite raadio diaatrit ehitanud, kus on just eriline tähelepanu pandud akustikale muidugi ka viimistlusele. Ja see pealtnägijatele praegu, kes siinkohal viibisid, vaatasin, et no mis seal siis ikka on neli seina, aga kui palju on Nende seinte taga, kui palju on selle hoone peal, kui palju all see on hoopis nagu öelda teine maailm, mis paljudele üldse nagu öelda näha ei ulatu ja mida ikkagi näha, sest see on niivõrd juba spetsiaalne sisustus ja seade. Aga kuidas nüüd kostis? No ta on täiesti uudne, nagu alguses ei oska kohanedagi selle helile stereofonilise heliga juba inimesed mõnevõrra on võib-olla harjunud. Aga selle uue heliliigiga patro foonilisega noh, siiski veel nagu harjumata, võib-olla, kui nüüd edaspidi juba neid seadeid ja aparaate tuleb, et ka igas kodus seda saaks kuulata, no siis inimene tahes-tahtmata harjub, sellega tasub ikkagist koos edasi töötada, meil küll ja asi on uudne ja väärib kindlasti edasi tegemist. Aitäh. Kvatro foonia spetsialist punases tretist Jüri Peday. Teie olete ilmselt teoreetiliselt ja ka juba varem üht teistest kuulnud patrofoonist. No paari viimase aasta jooksul on tulnud kokku puutuda sellega. Ja mitmetel rahvusvahelistel näitustel olen ma ka kuulnud kadrofonilist heli. Ei tea, kuidas meil nüüd õnnestus? No ma usun, et meie eksperimente võib lugeda täiesti kordaläinuks. Kadrofooniline efekt oli suurepäraselt märgatav. Ja kas kas teda siin valge saali akustika juures just taris ruumi heliks veel lugeda saab? Selle üle võib veel kõneleda, aga, aga igal juhul. Heli oli suurepäraselt Kodrofoniline. Kas on oodata ka teilt lähemas tulevikus vastuvõtjaid, mis lubaksid tarbijates inimestel ka tulevikus meie saateid kuulata, kui me jätkame? Oma köögipoole saladusi päriselt reeta ei tahaks, aga ma usun, et tänaõhtune eksperiment on suurepäraseks algussignaaliks. Et on viimane aeg asuda Kvatro foonilise aparatuuri väljatöötamisele. Hoiame pöialt. Fret Jüssi, loodusteadlane, aga võiks öelda ka, et helide spetsialistidest lindude hääled nõuavad kunstikuulamiseks ja edasiandmiseks. Täna meil oli ka siin üx demonstratsioone, lindike kus linnuhääled nagu kõlasid ruumiliselt, kuidas tundus, on looduselähedane. Kuulasin seda kõige suurema huviga, muide muud asjad on võõrad, sest ma ei ole kunagi olnud orkestri keskel, kuna ma ühtegi pilli ei mängi. Aga seda ma kuulasin huviga, ma tundsin ära, et see ei ole originaalvõte. See on ilmselt kombineeritud stereovõtetest või kuidagi mingil tehnilisel moel tehtud. Aga huvitav on küll, väga huvitav on. Nii et selles mõttes ilus ja uus mänguasi. Üks võib-olla üks väga värske mulje. Ma tulin siia stuudiosse, kus ma kuulasin seda ülekannet. Tulin otse Kadriorust. Praegu on kevadine aeg ja see tihaste ja vareste laulupidu, mis käib. Vaata selle tahaks küll tuua tuppa niisugusel kujul, nagu ta väljas täna kuulda oli. Ja kui sageli võib-olla see inimene, kes ainult pühapäeval käib linnulaulu kuulamas monoraadiost, nagu ei eralda neid linnuhääli. Ja kui me neid laseme ükshaaval, siis on see, kelle, nagu lind oleks stuudios, neid ebaloomulik on. Aga kui me nüüd suudaksime tuua tegeliku helipildi koju, siis õpetada inimesi linnulaulu tundma, oleks kergem. Üks asi eaga linnulaulule muidu ja üldse looduse häältele ennustatakse Tulevikku kui ühele tõhusale ravivahendile närvihaiguste vastu. Ja kui nüüd niisuguse efektiga niisuguse kvaliteediga, nagu ma täna seda siin kuulsin saaks ta tuppa tuua, siis siis on ju selge, et missugune oleks tema üks praktilisi ja väga olulisi rakendusi, kas või rääkimata sellest, et ta on ikka tõesti tore mänguasi. Mis tehtud, mis teoksil? Millest alustada, alustame kasvõi kõige lihtsamast, näiteks käte praksutus. Need kostunud heli jättis päris kindlasti mulje, et inimene lõi käsi tõepoolest kokku. Imelihtne, kuid raadio algpäevadel Polnudki tõetruult seda heli vastu võtta ja edastada üldsegi lihtne ülesanne. Loodushelisid oli kergem matkida kui natuurist lindistada. Ringhääling arenes aga edasi ning juba taheti heli kvaliteetsemalt ja liikumises kuulda. Raadioinsenerid pakkusid välja järgmise ideena stereoheli ehk ruumilise heli mida senine salvestus võimaldab muidugi suurepärast kvaliteeti, vahetut tunnetust elu helides enestes ja nende liikumistes. Ning siis raadioinsenerid pakkusid välja järgmise idee. Kvatro heli, veel üks aste edasi. Miks ma rõhutan väljendit insenerid pakkusid välja. Aga just nõnda on see olnud. Ajakirjanikud on alles pärast uue salvestamise mooduse leiutamist hakanud otsima, mida selle heliga peale hakata. Ja nüüd seisame jälle selle sama probleemi ees. Päris käegakatsutavas kauguses. 13. märtsil on Tallinnas esimene Kvatro saade.