Aasta tagasi tähistasime koos Eesti Raadio neljakümnendat aastapäeva. Nüüd on möödunud sellest päevast üks aasta. Ühe inimese elus on see võrdlemisi lühike aeg eriti kui juba aasta üle 40, siis läheb aeg väga kiiresti. Kuid sellise suure kollektiivi, nagu on Eesti raadiotöötajate jaoks kokku, on see võrdlemisi pikk aeg. Ja hea meel on märkida. Selle aastaga. Oleme suutnud jätta mõndagi Eesti Raadio ajalukku uurimiseks ja teadmisteks tulevastele Eesti raadio töötajatele tulevastele põlvedele. Kõigepealt. Märgiksime Eesti raadio uut originaalset teisprogrammi, vikerraadio. Siin peab tegema korrektiivi vikerraadio sündinud selle aasta jooksul. Ettevalmistus tööd alustati raadiokollektiivi poolt aasta-poolteist varem pärast seda, kui meie sotsioloogid kogusid enam-vähem Diaalseid usaldusväärseid andmeid raadio kuulatavuse kohta ja soovide kohta, mida oodatakse Eesti raadio. Teine oluline moment meie töös on seotud toob revolutsiooni juubeliaastaga oktoobri õudsele 50. aastapäeva. See aastapäev jätab meie arhiivi terve hulk uusi saatesarju mida on huvitav lugeda ka tulevikus. Võib olla huvitav, on neid lehitseda ja kuulata üle ka 50 aasta pärast kui kunagi, kui tähistatakse revolutsiooni sajandat aastapäeva ja nendel seltsimeestel, kes teevad 50 aasta pärast ideoloogilist tööd. Seoses aastapäevasaadetega tahaks märkida äraga. Seda suurt tööd, mis me tegime üleliidulise raadiosaatjate kaudu festivali saateid käesoleva aasta maikuus. Palju saateid Nõukogude Eesti kultuuri ja kunstipäevade ajal Moskvas aga samuti ka seda, et aktiivsemalt ja laialdasemalt kui varem tunnustasid meie vabariik ja raadiosaadete kaudu kõigi liiduvabariikide töötajatele. Ja mitte ainult liiduvabariike töötajatele. Ma kogesin käesoleval aastal kahel korral. Aasta algul Poolasse, nüüdki Jugoslaavias. Raadion olnd päris tõhusaks abimeheks, et. Lähemate kaugutan kaugemate naabrite juures, meie vabariik ei ole enam tundmatu maa. Ja alles hiljuti kuulsin ka aeg-ajalt Jugoslaavia vabariikide raadiosaatejaamad annavad aeg-ajalt eetrisega eesti heliloojate loomingut. Ja on jõudnud külvile liits raadio vahendusel. Küll Belgradi, Ljubljana, Zagrebi, Sarajevos, Sarajevo ja Tito kraadi raadiosse. Ka mõningad materjalid uudised Eesti kohta. Ja viimase olulise saavutusena tahaksin märkida. Seda. Laienes sotsioloogide töö teaduslik uurimustöö meie majas. See oli aasta, kus meie ridades jätkas tööd juba esimene teadusliku kraadiga raadioajakirjanik ja kindlasti see esimene pääsuke jää viimaseks. Nüüd on juba hulk seltsimehi võtnud eeskuju seltsimees trikkelist ja teevad teaduslikku tööd, tööd, mis on seotud ka otseselt raadioajakirjandusega või raadioauditooriumiga. Sellega ma lõpetaksin. Ja annaksin üle mikrofoni mõningates seisukohtade konkritiseerimiseks edasiarendamiseks minu kolleegile, aadus Lutsarile. Pikka kõnet ma ei kavatse pidada. Ma tahtsin ainult ütelda administratsiooni nimel suur-suur, aitäh kogu selle töö eest. Initsiatiivi edaspidiseks. Sekretariaadi peatoimetaja Ivar Viil Aasta algas õieti selle viker raadiotegemisega seal üks pikaajaline ettevalmistus, mis siis teoks sai. Kolmandal aprillil oleks võinud seda ehk alustada ka esimesest aprillist, aga siin oli üks väike kartus, et kuulajad võtavad seda aprillinaljana. Siis algus oli pisut hiljem, noh, see tähendas seda, et nüüd on Eesti raadios üks programm juures, sellele mõeldi välja kah, no meie arvates üsna peenike nimi vikerraadio ja see muidugi õige suurel määral. Laar peaks laiendama kuulaja valikuvõimalusi. Ta nagu annab ka muusikasaadete toimetusele võimaluse rohkem esitada tõepoolest head muusikat või suhteliselt väiksema arvu publiku jaoks mõeldud muusikat mida muidu rohkem nagu ei saanudki esitada, aga aga raadio üldilme siiski määrab selle muusikaprogramm, sest nende arv on nüüd juba mitu korda räägitud. Ometi annab päevas välja nii palju materjali, et sellest saaks koostada umbes kaheksa Maal pikkusega kontserti. Ja sellele lisaks veel 360 lehekülge igasuguseid kirjatükke päevauudistest, romaanideni ja näitemängudeni. Jah, noh, selle selle programmi koostamine ja selle esimene hakatuseks see oligi siis nagu pool aastat mööduvast aastast ja aasta lõpp, see läks nagu selle tähe all, et et Eesti Raadio tuleva aasta programm on jällegi eelnevast pooleteise tunni võrra pikem ja nii on siis 18.-st detsembrist Eesti raadiol uus saatekava senisest pikem ja. Loodame, et ka tükk maad huvitavam, me anname seal tunduvalt rohkem materjale, me oleme arvestanud, et nüüd on ju tegemist viiepäevase töönädalaga, et meil on kaks puhkepäeva, mille sisu peab olema eriti huvitav. Ja muidugi see nõue on ka põhjalikult nagu täidetud, et valikuvõimalus peaks esinema peaaegu igal kellaajal. Aga mulle tõi see aasta jah, palju tööd ja, aga ka ühe pisikese ja õnneks väga rahuliku tüdruku, kes nüüd on juba peaaegu et viiekuune. Kommunistliku kasvatustöö toimetuse vanemtoimetaja Hillar taliste Toimetuse pealkiri on pikk, ebamäärane ja mitega vest täpne, kõige õigem oleks siiski vastu öelda propagandasaadete toimetus. Aga kuivõrd tervel peatoimetusel on niisugune nimi, siis meie saime pikema halvema. Kui nüüd rääkida möödunud aastat, siis jah, ei saa öelda ja laita. See aasta oli meile. Ta oli muidugi väga pingeline eelkõige sellepärast, et see oli ju juubeli aasta ja päris loomulik, et propaganda toimetusele langes siin päris suur ülesanne. Ja muidugi selles mõttes võib seda aastat heaks pidada, et meil siin päris hästi läks ja meni ühe või teise asjaga maha saime. Noh, kõik meie maja inimesed vast lugesid see niinimetatud preemia sisuliselt Ma pole seotud niivõrd minu nimega. Mul oli rõõm muidugi seda lugeda, kuivõrd terve toimetusega, aga see oli nimelt saatesari 50 aastat rivis. See sari oli seotud just juubelisündmustega nende inimeste lindistamisega, nende mälestuste Linnistamisega. Nendest kas saadeti olukirjelduste tegemisega kes 50 aastat tagasi isiklikult osa võtsid oktoobri sündmustest ja selles suhtes muidugi meie osavast ka selles, et metalletasime need inimesed oma häälega lindile. Need kõik on arhiivis. Nii et tal on mingisugusel määral. Kas siis nüüd, kuidas öelda revolutsiooni ajalooline või kultuuriajaloolane Tartus ja eks ma siis omalt poolt püüdsime ka juurde anda, jah, mõned saated neist õnnestusid ka võib-olla meiepoolse tegevuse tagajärjel ja selles osas minu nimi on siin võib-olla kõige tagasihoidlikum, tõsi, mõned saadad ka, tegin, siin oli palju tegijaid ja siin peaks kindlasti nimetama veel ka meie peatoimetajat seltsi saanu põldu, teophil allikast lamp ja teisi. Kui veel nüüd isiklikult pinnalt rääkida siis ja mitte ainult isiklikult, ka Ene Hiion on siia tihedalt seotud siis võib-olla kõige rõõmsamaks sündmuseks ja meeldejäävamaks sel aastal, mis on seotud ka toimetuse tööga, oli meie Piiteris käik ja sellele järgnenud niisugune jutustuste sarikivid kõnelevad Nov revolutsiooni päevade eelsest Twitterist ja kusjuures külastasime revolutsioonilisi paiku, kus Lenin oli viibinud, kus toimusid kõige otsustavamalt sündmused. Tõsibiitris olime ju varemgi läinud, aga, aga siiski väga huvitav oli neid paikasid külastada sealt küllaltki huvitavaid fakte koguda, millest me väikese osa saime kah kuulajale anda ja selle tõttu just meile endile mõlemale. Ma usun, et ma ei eksi, kui ma ütlen ka Ene Hiioni eest, et sellest väga head mälestused ja saime targemaks ja üldse oli see tore ka teisi õnnestumisi oli möödalaskmisega nagu ikka iga asja juures. Aga kui nüüd seda aastat lõpetada ja jääda kuidagi isiklikule pinnale, siis peab ütlema, et aasta lõpp oli küll ei tea, võrdlemisi segane. Ja noh, siin tuleb tegelema hakata uute ametitega noorte ja lastega. Kõik see tundub nii võõrana. On kuidagi, võib-olla juba enesekindlaks läinud siin selle töö juures selles toimetuses küllaltki palju aastat, ega varsti saabki, 10 aastat oleks saanud täis. Ja nüüd tekkis tõesti niisugune tunne. Nii päris noor ka enam ei ole, aga et ei tea, kas hakanud nutma või naerma. Ja praegusel momendil on jah niisugust hetke olnud, et et hakkakski rest suure häälega töinama ja jookseks nagu pisikene poiss. Ema põlle tahad, kurat saagu mis saab, ei, sellest ei tule midagi välja. No ei tea, võib-olla tuleb ka naeratusi, loodame, et et seal siiski saab midagi ära tehtud, eelkõige saavad määratleda need nende toimetuste inimesed. Sest mina üksinda võime küll naerda. Aga nagu vana Seksper ütles, et inimene vaid naerda, naerda Nikola kelm? Ega vist muud ei oskagi öelda. Propagandasaadete peatoimetaja Enn Anupõld. Mis puutub isiklikult minusse, siis möödunud aastal kahtlemata kõige suurem sündmus minul endal oli oli reis Aafrikasse siinsamas, lebavad veel viis suurt linti, mida ei ole õnnestunud veel korralikult läbi töötada. Aga mis puutub toimetuses, on niimoodi, et selle aasta lõpp tõi jälle meeldiv uudis nimelt on jälle üks uus startinud ära kõrgemale kohale. See tendents meil algas juba üks aastat kolm tagasi. Me kõik teame väga hästi missuguseid meie majas tuntud ja kaalukaid mehi on meie peatoimetusest välja kasvanud. Ja neid just. Eile raputas propaganda pea toimetusse tolmu oma jalgelt ka Hillar talistaja suundus siis noorte ja laste juurde. Ma ütleksin, et see isiklikult erilist rõõmu ei tee. Võib-olla tuleval aastal, kui järjekordne juubelipäev kätte jõuab. Võib-olla siis saame niimoodi veidi optimistlikumad rääkida. Kommentaator Ivar Trikkel, mul on hea meel kõigepealt sellepärast, et me möödunud aastal leidsime endas nii palju jõudu ja head tahtmist. Sai teoks Eesti Ringhäälingu 40. aastapäev. Ja see võib-olla oligi eelduseks, et me nüüd aasta hiljem võisime kokku tulla aastapäeva konverentsile, millest tahaks loota, et sellest saab meie ringhäälingu üks traditsioonidest. Kui rääkida lõppenud oli aastast, siis raadiotegijatele peaks alati kõige rohkem headmeelt tegema see kui on näha uut järelkasvu kasvamas. Ja tänavune aasta selles osas on küll rõõmustav aasta olnud. Isiklikest subjektiivsetest arvamustest, muljetest. Mulle kõige rohkem meeldis mari tarandi reporteritöökoolinoorte laulupeol ja kuigi mari tarand ei ole uus nimi meil raadiomajas siis uuena leidsime me tema siiski otsesaate reportaažis. Niisama tore oli minule endale koostöö oktoobri 50. juubeliaastapäeva reportaaž siis Helgi Põldroosiga ja Heino lupiga kolleegidega, kellele see oli samuti esimeseks suuremaks jõuprooviks otsesaates, niisamuti Toivo makiga koos. Ja igale vanale raadiotegijale on niisuguse uue nägemine ja tunnetab nende kõrval ainult rõõmutegevaks sündmuseks. Seal on muidugi ka sündmusi, mis meelehärmi tekitavad, näiteks meie kirjanikud on saanud hakkama oma traditsiooni jätkamisega ja on loodud kaks ajakirjanduslikku karikatuurset Alatüüp püks televisiooni reporter. Teine raadioreporter. Oleks kui me oleme suutnud nendele anda produktiivsuseks pisutki põhjust, noh olgu see siis hea. Ma ise tahaks loota, et peale mööduva südamevalu see meie raadiotegijate tööd siiski ei mõjuta. Sest vähemalt meie ise saame ehk rohkem aru. Järelikult funktsioon on siiski suurem, tähtsam ja sügavam, kui seda mõistavad tänaseni meie kirjanikud. Nii et kokkuvõttes minu meelest lõppev ringhäälingu aasta tuleks kanda rammusat lehmade aastasse. Noh ja siis võib-olla isiklikus elus, ehk on kõige tähtsam see, et sai ka selle neetud tööga maha, mis mind mitu astud, päris päris vaevanud on. Palju sellest muidugi raadio jaoks kasvu on hoopis iseasi, aga hea meel on vähemalt endalgi, et midagi tehtud. Ma pean olema ilmselt tänulik paljudele riigi ja poliitikategelastele, sest tänu nende tegevusele on ka minul olnud aasta tublisti tööd ja aasta oli hästi sisukas ja huvitav. Kas või seegi, et oli võimalus kevadel käia, Inglismaal. On juba saanud tegu kõne käänuks, käär alustavat iga oma kommentaari sõnadega, kui ma Inglismaal käisin. Ja kuigi väga lühike oli käik saareriiki, aga siiski andis palju juurde mitte ainult välispoliitiliselt, vaid ka silmaringi laiendamise osas on põhjust võrrelda ja isiklikud kogemused muidugi on hoopis midagi muud kui kümned ja sajad leheküljed teksti. Veel üks sündmus muidugi, võib-olla kõik ei tea, et alles tänavu kevadel valiti mind. See oleks nagu mingi vandenõu minu vastu valiti mind raadio solistika sektsiooni juhatuse esimeheks. Ühesõnaga patuoinas, keda võib neid mõne kuu pärast vast aeg. Liidu juhatuse pleenumil, kus kuulatakse sektsiooni pealikute aruandeid, võib ette lükata sinna ja olen mina see, kes hakkab saama selle eest, et inspektsioon ei ole küllalt aktiivselt tööd teinud. Aga noh, kommenteerimise ja rajooni kultuurielu juhtimise kõrval olen siiski õigemini oleme pisut teinud. Aitasime jõudumööda kaasa meie raadiosaatekavalehe uue mundrikuue. Tänanegi päev ja tänane õhtu käsil on raadioalmanahhi koostamine selle materjalide trükiandmisele, seltsimees Siion, meie juhatuse kõige sümpaatsem liige, korrastab unikaalset raadio arhiivi, mis on seotud Nõukogude Eesti Eesti Rahva revolutsioonilise ajalooga. Kataloog. Eraldi ilmub trükist, et oleks võimalus kasutada vastavatel asutustel ja ka asjast huvitatud isikutel meie seda unikaalset arhiivi. Ja muidugi koostamisel on järgmise aasta tööplaan. Ma arvan, et see uue juhatuse eestvedamisel täidetakse märksa paremini. Aga seniks head pidutuju. Saatekava toimetaja, arhiivialal, Rosalie toom, võib-olla meie töötajaid huvitab see, kui palju me oleme saanud uusi materjale. Möödunud raadio aasta jooksul. Ma vaatasin oma raamatutest järele ja, või nüüd öelda, et sõnalisi saateid oleme me saanud 327 ja muusikalisi 354 saadet. Heliplaate oleme ka üsna usinasti ostnud, neid on nüüd meil arvel praegu 148. Üldiselt on see ühe aasta jooksul päris hea nuus, sellepärast et ega need saated ei ole mitte mingisugust pisikest killud, need on ikka sageli üsna suured saated. Üks saade võib koosneda üsna paljudest liikidest, nii et materjali hulk on üsna üsna suur. Meil on tulnud juurde võrdlemisi palju uusi saatenimetusi. Ja millel on tõesti nii ajaloolises mõttes väga suur väärtus. Võtame näiteks selliseid saateid nagu käidud võitlusradadelt 50 aastat rivis, isade võitlusteedel ja veel palju-palju muid selliseid. Need saated tulid meile kavasse just ühenduses oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaga. Siin on tõesti päris hea nii märkida, et ema mis võib-olla tundus, et see on juba nagu ammendatud, et see sai nagu täiesti niisuguse uue sisu, nii et neid oli ka, ütleme niisugusel vanal raadiohundil oli seda neid saateid väga huvitav kuulata. Lihtsalt kohe suu lahti, rääkimata siis veel ütleme nii päris tavalistest kuulajatest. Ja nüüd ei ole muud, kui jääda lootma, et sama vaim jätkub. Ka järgmine raadio aasta toob meile sama rikkanoosi ja sama sisuka noosi. Nüüd ma tahaksin ütelda veel paar sõna Moskva komandeeringus, ma olin 10 päeva Moskvas keskarhiivis ja kirjutasin välja kartoteedist materjalide nimekirju, mida meil võiks oma saadetes vaja minna. See oli väga huvitav töö, aga ühtlasi ka kaunis nii üksluine töösse materjalides sorimini otsimine. Aga võib-olla sellest tuleb meie üldisele tööle kasu. Aga millest ma just eriti tahaksin rääkida, on see suhtumine kuidasmoodi, Moskvani keskarhiivis kui ka Moskvas Raadios suhtutakse Eesti raadiosse, see oli mulle lihtsalt imeväärne. Kui ma läksin keskarhiivi ja ütlesin, kes ma olen ja mida ma soovin siis üks teaduslik töötaja ütles mulle kohe ahhaa. Jaa, te olete Eesti raadiost ja me teame, me oleme kuulnud, Moskva raadioinimesed on rääkinud, te tahate alati midagi uut uut, te tahate alati midagi huvitavat, ega teie ei lepi nende standarditega. Ja nii innukalt rääkis. Mul hakkas kohe lihtsalt nagu noh, hea oli muidugi kuulata, aga nagu veidi piinlik aed nagu ülekiidetud. Ja kui ma siis hiljem läksin Moskva raadiosse kohalike saadete toimetusse ja vahetussaadete toimetusse oli vaja mõningaid materjale, siis oli seal ka lihtsalt kohe seltsimees Eesti raadiost ja kindlasti me aitame teid. Teie inimesed teevad niivõrd huvitavaid asju nii häid asju, et lihtsalt tõesti meie kohus on igatepidi aidata ja teile vastu tulla. Ja niisugune, no tõesti, see oli nii lugupidav ja nii austav suhtumine, et mul kõrvalehe Tõhetasid ja mööda selga käisid niisugused imelikud värinad, mõtlesin, et see on siiski vist ülepakutud see suhtumine ja et muidugi selle taga on meie reporterite ja toimetajate suur töö, kui just meie saateid tutvustatakse Moskva raadios ja see on kõik selle taga, aga muidugi meil on omal veel väga palju puudusi ja aga muidugi üldkokkuvõttes ikka oli väga hea tunne ka, kui niiviisi kiideti.