Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna ahest väga öelda kummalisest raamatust, nii vist võib öelda küll ilma autori suhtes ülekohtune olemata. Tegu on Aime Hanseni luuleraamatuga. Ma olin mereingel iseenesest õhuke, raamatuke 66 lehekülge luuleraamat. Aga on väga raske ja keeruline, samal ajal seal kahtlemata väga hea luule. Kuid mis nõuab väga süvenemist ja mis nõuab lugejalt suurt tähelepanu. Võib-olla see kõlab kuidagi sellise vale või halva reklaamina, aga täiesti ausalt öeldes see ei ole raamat, mis nii-öelda igaühele võiks sobida, vaid see on raamat, mille jaoks peab ilmselt inimene olema ise luulehuviline või temast peab olema soov hakata luule huviliseks. Ma olin mere hingel, on ilmselt üks kontseptuaalse maid lõunale raamatuid, mis Eestis tänavu aastal ilmunud üldse on. Autor võtab siin erinevaid selliseid positsioone, muundub erinevateks isikuteks, neist üks on siis mereingel pealkirjas mainitud. Ja nende kaudu katsub siis kirjeldada maailma mida ta kirjeldab, või see maailm, mida ta näed siis nende positsioonide kaudu on kahtlemata meie maailm, see maailm, kus me kõik siin iga päev elame. Aga see on väga läbitunnetatud ja väga selliste müstiliste silmade kaudu nähtud maailm. Autor ei häbene absoluutselt seda, et ta näed maailma teistmoodi, kui see võib olla igapäevaelus tunduda võiks. Ja see tähendabki seda, et raamatut lugedes tuleb olla valvas, tuleb olla valvas sellele iial ei või teada, mis positsiooni nüüd autor võtab, mida ta tahab nüüd öelda. Ja samal ajal tuleb olla väga avatud meelega, sest et nende autoripositsioonidega tuleb lihtsalt kaasa minna. Vastasel juhul see raamat ei kõneta etega ühe katkendi ühest luuletusest, mis on mingis mõttes üks selle kogu, kui selles halvasti ei kõla sümptomaatilisemaid tekste, aga teistpidi ka üks kergemini mõistetavaid tekste. See on iseenesest väga pikk luuletus, millest mõelda, katkendi ette loen, selle nimi on seenepüüdjad. Ja luuletus algab pühendusega, seal igatahes kursiivis kirjutatud. Nii et võib arvata, et see osa luuletuses siis seega kuidagi ei käi kokku põhitekstiga. See koltunud foto kukkus välja vanast albumist. Mina ja isa suur kuusk, sügisene päike, pilvitu taevas. Me seisime suure kuuse all, seljad vastakuti teravaks ihutud kööginoad hammaste vahel hiirvaikselt otsekui metsapiraadid ütles isa, ära ometi krabistada. Ja mis sa ise teed, pahandasin mina, tammud kuivanud okste peale nagu põhjapõder, rõksatused on kuulda kilomeetrite kaugusele. Nad poevad peitu, see hirmutanud ära. Kas te tõesti arvate, et seente korjamine tähendab niisama metsas lollitamist, korv käevangus, pea laiali otsas? Te arvate tiga tyhipaljas, linnavurle võib sellega hakkama saada. Ja siit algab siis lugu sellest, kuidas seenel käimine ei ole mitte seente lihtsalt niisama varres lõikamine, vaid see on jaht nagu iga teinegi. Ja, ja nagu öeldud, on see üks kergemaid luuletusi kergemaid, just nimelt narratiivi mõttes. Isenesest. Vormilises mõttes on luuletused kõik sellised mängud, rütmilise ja värsilise luule ja vabavärsipiirid. Kord kasutati ühte, kord teist, jäädes rohkem sinna vabavärsi peale ka mingi rikk on nendes luuletustes siiski alati olemas. Kuigi rütm võib-olla teinekord raskesti tabab tuttav ja tean, et ma kasutan seda sõna raske siin juba liiga tihti, aga kuna see luulekogu on nii raske, siis luuletused on ilmselgelt sellised, millest ühe korra lugemisega jagu ei saa. Need eeldavad seda, et kõigepealt seal läbi lugeda, siis lugedes süvenenult läbi, siis lugeda kui nii võib öelda, järelemõtlikult läbi, nii et tegu on ühe väga päeva ja väga jõulise tugevakoguga, mis nõuab tegelikult võrreldavalt jõuliste tugevat lugejat. Aga ma ei kahtle selles, et see raamat oma lugeja leiab ja ma ei arva ka seda, et iga luulekogu peab olema mõeldud kõigi jaoks. Raamatut ei ole mõeldud kunagi võrdselt kõikidele, vaid iga raamat leiab oma lugeja. Iga lugeja leiab raamatu. Ja ma ei kahtle selles absoluutselt, et Aime Hanseni ma olin mere hingel on kirjutatud lugejate jaoks, kes on kuskil olemas ja ma olen kindel, et lugejaid, kes on just nimelt seda raamatut oodanud. Niisiis head lugemist.