Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna ühest raamatust, mille kohta võib öelda ilma igasuguse häbenemise ilma igasuguste südametunnistus piinadeta, et see on meelelahutuskirjandus. Nimelt on siis Ameerika üks tuntumaid naislavakoomikuid Jeltsi händler kirjutanud raamatu, millel on tema võib-olla ametiga sobiv pealkiri, võib-olla teen ma talle ka ülekohut, kuidas raamatu pealkiri on hallo valge viin, hallo seltsi. Raamatu kaane peal on siis näha ühte naisterahvast, kes vist on autor ise, aga ma päris kindel selles ei ole. Kellel käes, eks kokteiliklaas, kus on sees läbipaistev vedelik ja selle serva on kinnitatud sidruniviil. Võib arvata. Pealkirjas viidatud on selles klaasis valge viin. Raamat ise pretendeerib, kujundust pretendeerib Pealkiri, pretendeerib läkoomilisusele ja ma pean ausalt ütlema. Võtsin selle raamatu kätte just nimelt mõttega, et siin saab kõvasti nalja, aga nii palju nalja ei saanud nagu kaane peal lubatud. Lugesin ma selle raamatu siiski ka läbi, ilma mõtlemata. Et kas ma raiskan aega või mitte või no olgem ausad, natuke mõtlesin selle peale, aga jõudsin siiski järeldusele, et päris ajaraisk see ei ole. Jeltsi händler kirjeldab enda elu tegelikult päris lõbusalt. See ei ole kahtlemata mingisugune suur kirjandus, aga kas iga raamat peabki olema suur kirjandus, ma arvan, et mitte ma arvan, piisab sellest, kui autor suudab, võib kirjutada nii, et see lugejale korda läheks. Isegi kui on mingeid komistusi, isegi kui ka tõlkes on mingeid komistusi on see siiski väga oluline jõuda lugeja hinge ja seltsi, Händer, see oskus on olemas. Kohati meenutab raamat telesarja seks ja linn. Aga isegi kui ta selle kohati meenutab, on see raamat siiski veenev oluliselt veenvam kui seks ja linn räägib palju rohkem päris inimestest, päris probleemidest. Autor maadleb siin iseendaga eelkõige, kes mastimaalex oma erinevate armukestega. Võib ka öelda, kes ei maadeks nendega, kes just ei ole kuidagi rahulikumasse ellu jõudnud ja maadleb oma perekonnaga oma vanemate, oma õega ja ta teeb seda kõike siiralt. Tõsi, mis mind ennast häiris, on see, et kohati veidi liiga op söönselt. Tekib tõesti küsimus, kas on vaja kõik võimalik peldiku episoode ikka nii detailselt kirjeldada ja kas on ikka vaja kogu aeg niivõrd sellist otsekohest huumorit kasutada? Neid kõiki asju oleks võimalik kirjeldada palju elegantselt, aga hea küll, see ei ole selle autori ülesanne, see ei ole tema soov. Jaa, ta tahabki just olla mõnevõrra toores. Ma kujutan ette, et see võib ka võib-olla sellises Ameerika lava koomikute maailmas olla omamoodi kohustus teriti naisena selles maailmas olla siis võib-olla on kohustuslik näidata, et ei kardeta mitte midagi ega kohkuta mitte mille, kes tagasi võib-olla aga eelkõige raamatuga siiras ja see tegigi selle lugemise väga mõnusaks. Otseselt romaaniks ei saa seda seltsi Heleri Hallo, valge tiine Hallotšelsid lugeda, ta räägib iseenda elust, iga peatükk käsitleb ühte etappi tema elust ja nende etappide vahele jäävad tegelikult mitmeaastased perioodid. Ja iga etapp käsitleb ka mingisugust probleemi korda selleks probleemiks. Teekond kord on selleks armastus, kordan selleks töökorda on selleks üldised inimsuhted ja üsna tihti seda kõike läbib punase niidina. Muidugi autori, võitle sisendab tahedega. Need pahed on üsna tavalised, selles mõttes võib-olla Ameerika publikut šokeerib see raamat rohkem kui eesti publikut. Nendeks pahadeks on eelkõige alkohol ja see, kuidas ta selle pahega võitleb, noh selles midagi erilist ei ole, eks ta püüab vähem juua ja siis jälle juhtub episoode, mil ta joob rohkem ja see kõik on justkui lõbus, aga jällegi eurooplase ja eestlasena. Et ta teeb liiga suure numbri liiga tühisest asjast. Ei ole see tema alkoholipahe sugugi hullem, kui ma arvan, enamikul euroopa meestele naistel ei ole need kõik jäänud hädatel ka sugugi hullemad kui enamikul inimkonna esindajatel, aga raamat on siiski täitsa tore meelelahutus. Ma nüüd nii kaugele ei läheks, julgeks Öelda, et see raamatab igal inimesel kodus olema. Aga kes tõesti suvisel ajal tahab veidikene aega veeta ja kellel ühtegi tarka mõtet ei ole või kes ei tahagi ühtegi tarka mõtet endale pähe saada käituma nii nagu mina ja lugege raamat läbi. Niisiis Chelsi händleri, halloo, valge viin, hallo, Jeltsi muhe lugemine, aga selle lugemata jätmine ei jäta loomulikult mitte mingisugust valget laiku inimeste teadmistesse kuid samal ajal selle lugemine ei ideega liiga ja liiga õudne ajaraisk ka ei ole mõnus meelelahutuskirjandus ka seda on vahel vaja. Head lugemist.