Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin Indrek Hargla raamatust Apteeker Melchior ja timuka tütar. Raamat ilmus tänavu ja kujutab endast kolmandat osa Apteeker Melchiori sarja raamatutest ning on kõikides seni ilmunud ka kõige paksem, 400 lehekülje ringi on see raamat paks. Samal ajal on need 400 lehekülge kirjeldatud kujundatud lahendatud nõnda et autor väga hästi saab aru, et ei ole kõik lugejad võib-olla lugenud tema sama sarja varasemaid raamatuid ja see annab ka suure osa lehekülge kasvõi noh, mitte suure osa kindlasti mitte enamuse osa, aga aga see on ka üks põhjus, miks raamat nõnda pakson. Nimelt kordab pidevalt üle, kes Apteeker Melchior, kes on tema naine, kes on kõikvõimalikud teised kõrvaltegelased, milline on 1000 neljasaja-ndate aastate alguse raamatu tegevus toimub 1422 ja apteeker Melchior on jõudnud juba 40.-tesse eluaastatesse ning tunneb, et palju pole enam jäänud. Nii et mul on meeles, et Indrek Hargla ütles kunagi ühes intervjuus mulle, et plaanis kirjutada apteeker Melchiorist esialgu viis raamatut ja siis minna juba tema poja ja teiste järeltulijate juurde edasi. Siis arvestades peategelase eluiga, võib-olla see täpselt nii ongi tal välja kaalutletud. Et paar raamatut on meil jäänud, Melchioril ei ole enam palju aega jäänud. Aga jah, et autor kirjeldab tolle aja Tallinnat väga täpselt. See on tema jaoks oluline, oluline On ka tolle aja olustiku tole inimeste komme. Nende mõtete käitumise kirjeldamine sulle endale väga suurt rõõmu tegi, on seep, et Hargla on siis Apteeker Melchiori timuka tütres asunud võitlusesse laialt levinud käsitluse vastu, nagu keskaega oleks olnud üks kohutavalt räpane aeg. Ja ta kirjeldab seda, kuidas keskaegses Tallinnas oli lausa viis sauna. Ja kuidas inimesed reaalselt saunas käisid, sest et tol ajal kombed nägid seda ette. Olgu siis vahemärkused. On öeldud, et aru saanud sellest, et keskajal olid inimesed kõik räpased seal tekkinud renessansi ajal ja uusajal, kui taheti ennast täielikult distantseeruda varasematest perioodidest. Ja, ja niimoodi üldisemalt võibki öelda, et et Hargla oma timuka tütres varasemates Apteeker, Melchiori raamatutes katsub keskaega omamoodi rehabiliteerida katsub näidata seda, et aeg ei olnud sugugi nii pime, tume ja tuhm nagu tihti kipume arvama vaid, et see oli samasugune teaduse tehnika, kommunikatsiooni järk nagu see, mida me praegu elame. Muidugi vahendid olid teistsugused, kuid info levis tol ajal samuti kiiresti, vähemalt tole, inimeste meelest ka tehnikaali moodne ja huvitav. Ja pakkus tohutuid võimalusi, mille kohta inimesed ka tol ajal arvasid, et varasematel aegadel seda ei olnud täpselt nagu meie arvame. Ja kõik see Ongi nii meeldiv kompott, et ühest küljest on tegu väga sünge mõrvalooga. Samas pean ütlema, erinevalt varasemast kahest Apteeker Melchiori loost ei pane autor seekord niivõrd rõhku mõrvade Essadistlikule kirjeldusele, vaid seekord on tegu väga hoolega läbi mõeldud, väga keeruka intriigiga. Siis raamatu lõpus Apteeker Melchior loo lahti seletab, siis see nõuab tõesti lugejalt suurt kaasaelamist ja tähelepanuvõimet. Intriig on tõesti keeruline, tuleb hoolega ja mõttega lugeda, aga see ei ole kuidagi halvasti öeldud, et see raamat on väga elegantselt ja põnevalt kirjutatud. Ja ei ma arvangi, et igaühele, kellele on ühest küljest krimilood armsad ja huvitavad, kes tahavad kaasa mõelda ja vaadata, kuidas autor suudab lõpuks selle keerulise loo lahendada. Ja teisest küljest ka kõikidele, kellele on huvitav ja armas keskaegne atmosfäär. Kitsamalt võttes keskaegne Tallinn. Sellele sobib see raamat. Sest me näeme siin tõesti ühest küljest väga eksootilist keskkonda või teisest küljest, mis mulle endale väga meeldis, on see, et me näeme siin inimesi, kes on täpselt nagu meiegi, kellel on kõik needsamad kiusatused, ihad, hädad, rõõmud, mured, mis meilgi ei ole mitte midagi muutunud selle 600 aasta jooksul, mis lahutab meid Apteeker Melchiori päevadest ja ma arvan, et tegu on ka ühe parima kriminaalromaaniga, mis Eestis viimastel aastatel ilmunud. Noh, nagu me kõik teame, on ju eesti kriminaal kirjandus üldiselt üsna niru ja Indrek Hargla ongi oma Apteeker Melchiori raamatutega seda olukorda suuresti parandanud. Tema oskuslik ajastu käsitlus ühelt poolt ja teisest küljest veelgi meisterlikku võime kirjeldada veenvat ja koos püsivat kriminaallugu on tubliks täienduseks Eesti kriminaaldetektiivi romaanidele, mida on üsna vähe. Aga ma ei taha ja öelda, et just sellepärast tuleb seda raamatut lugeda. Raamatut tuleb lugeda hoopis teisel põhjusel, seda raamatut tuleb lugeda sellepärast, et see on väga hea kirjandus. Head lugemist.