Tere mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest omamoodi vanast raamatust. Vanast, selles mõttes, et see raamat on ilmunud möödunud aastal. Raamatu on kirjutanud brit, ajaloolane Greyan rõhub kahe p-ga, siis see kannab pealkirja Prantsusmaa avastamine. Miks ma sellest raamatust alles nüüd räägin? Selleks on olemas väga proosaline põhjus, nimelt seal paks raamat peaaegu 500 lehekülge. Ja pidi ootama oma järge, et ma jõuaksin seda lugema hakata. Seda järgepidi ta kahjuks siis ootama lausa nii kaua, et vahepeal jõudis suvi, et jõuda ja mul tekkis rohkem aega. Ja siis sai süveneda sellesse teosesse. Ma olen, seda küll vist mitmel puhul, see on juba öelnud, et üks või teine raamat on just sobiv suvelugemine. Et siis ma kordan seda maod fraasi siin uuesti ja ütlen, et kurjam roobi, Prantsusmaa avastamine on väga hea raamat, mida suvel lugeda. Sest et ta on mahukas, nõuab süvenemist. Kuigi tegu on ajalooteadusliku raamatuga, liigitub see ikkagi pigem sellise populaarteaduse alla. See raamat ei eelda lugejalt mingisuguseid erialaseid teadmisi ega nõua temalt ka liiga suurt tähelepanelikkust. Autor teeb selle töö suuresti lugeja eest ise ära. Põhimõtteliselt on siis tegu teosega, kus Inglismaa ajaloolane vaatleb oma, siis võib öelda suure naaberriigi, kui ajalooliselt vaadata suure naaberriigi sellist varjatumat poolt. Enamasti kui keegi ütleb fraasi Prantsusmaa ajalugu, siis tulevad kohe pähe võib-olla Karl Suure päikesekuningas ja Napoleon ja kõik võimalikult suured heroilised nähtused. Kindlasti prantsuse kirjandus ja kunst, arhitektuur. Aga nagu kreem, roop kohe raamatu alguses seletab. Suur osa Prantsusmaast ei olnud ju selle Prantsusmaa osaline, võib isegi öelda. Tänan teid, suur osa Prantsusmaast ei teadnud, et ta on Prantsusmaa. See omamoodi monoliitne, särav ja iseenesest väga teadlik Prantsusmaa on ikkagi viimase paari sajandi leiutis. Ütleme, viimase kolme sajandi leiutis. Varem oli Prantsusmaa väga killustatud keeleliselt, kultuuriliselt, geograafiliselt, majanduslikult ning Prantsusmaa eri osad ei olnud teineteisest sugugi teadlikud. Üks asi on tõesti kõige ilmsem keeleline killustatus, Prantsusmaa jaguneb siis kaheks suureks murdepiirkonnaks ja nende piirialal on veel üks väiksem murdepiirkond, Burgundia ja lisaks on ju Prantsusmaale ajalooliselt elanud ka täiesti mitte prantsuse elanikkonda. Pean silmas Bretoone siis Prantsusmaa lääneosas, flaame Prantsusmaa kirdeosas ja saksakeelset elanikkonda Prantsusmaa idapiiril, Reini ääres ja muidugi Baske siis Prantsusmaa edelanurgas. Aga kui need on omamoodi sellised äärmused, siis tegelikult ka nagu kreem Ruuben raamatus näidete varal tõestab ei saanud ka nii-öelda prantslased üksteisest tihti aru ja selleks ei peagi võrdlema põhja prantslasi lõuna, prantslastega, vaid ka naabermurded võisid teenindusest teinekord väga erinevad olla. Ja siin tuleb jälle mängugeograafia, mis võis teinekord kaardi peal lähestikuti asetsemaid piirkondi täielikult teineteisest eraldada. Noh, olgu siis kas suurte jõgede viljatu, et soode või kõnnumaade või kõrgete mägedega. Ja selle kõige taustal areneb siis üks väga huvitav lugu, kui üleüldse mingist loost saab siin raamatus rääkida, sest see ei ole kuidagi narratiivist kantud teos. Pigem vaatleb autor Prantsusmaa ajaloo erinevaid aspekte, vaatleb seda, mis on hoidnud ja niivõrd killustatuna ja mis on olnud need tingimused tänu millele või mille vastu võideldes on prantsuse keskvõim siiski suutnud tekitada ühe Unitaarse riigi. Niimoodi vaatleb siis autor murdealasid erinevaid Andrus piirkondi erinevaid majanduspraktikaid erinevaid eluviise. Näiteks toob välja selliseid huvitavaid, omamoodi muidugi äärmuslikke näiteid. Nagu sellise nähtus, et ühest Lõuna-Prantsusmaa linnakeses peeti sajandeid laata suvel. Laat vältas üle 10 päeva ja selle aja sees täitsid kohalikud oma taskud nii paksult rahaga, et ülejäänud 350 päeva aastast põhimõtteliselt nad tööd ei teinud ning jõid veini ja tagusid kaarte. Ja sellised huvitavad näited, mida autor toob pidevalt tõesti kama, nagu jagab ta neid on kindlasti omaette põnevad veel eesti lugejale. Sellepärast et kirjeldab ju autor pidevalt siin külaelu, sellist kõige lihtsamate inimeste elu ja see on ju suuresti see, millest Eesti ajalugu koosneb. Mis on kindlasti igale Eesti lugejale koolist tuttav just selline talupoeglik elu. Ja kui nüüd võrrelda seda, mis siis Prantsusmaa kohta avaneb sellega, mis ilmselt enam-vähem igal eesti lugejal enda vaimses pagasis kaasas on, siis tekivad põnevad paralleelid. Et miks ikkagi elati seal nii, kas see oli sarnane meie eluoluga või teistsugune ja ja see kõik on väga põnev ja ma kujutan ette, et sellist raamatut, nagu see Prantsusmaa avastamine on, ei olekski ükski prantsuse autor nõnda suutnud kirjutada. See väljastpoolt pilke on kohati väga terav ja tabav ja näeb asju, mida kindlasti prantsuse ajalooliselt kas ei peaks oluliseks või tõlgendasid vähemalt hoopis teistmoodi. Nii et tegu on ühe väga huvitava raamatuga, mis Ma arvan, ärgitab kindlasti ka edasi lugema, sest nagu öeldud, see siin ei ole ametlikku Prantsusmaa ajalugu, see on pigem Prantsusmaa provintside ja sellise varjatud Prantsusmaa väikese inimese, Prantsusmaa ajalugu mis annab palju vastuseid paljudele ilmselgetele küsimustele, millest kõige suurem üldisemalt võiks. Prantsusmaa on tänapäeval selline, nagu ta on, miks ta nii Pariisi keskne kuhu on kadunud murded. Mis roll on tänapäeval üldse? Peavad oma riigi ühtsust niivõrd oluliseks, miks nad hindavad nii kõrgelt oma keelt ja üleüldse prantslasega, et nendele küsimustele saab siit väga palju selliseid vastuseid, mida ilmselt ükski teine rohkem just ametlikust ajaloopildist lähtuv raamat ei annaks. Aga teistpidi tekitab see raamat ka samavõrra palju küsimusi. Nimelt just selle ametliku ajaloo kohta, et siin, külade omavahelistest sõdadest väga kummalistest usutavadest väga kohalikust majandustegevusest või, või ka sellest, kuidas kohalikud inimesed, kohalike inimeste liikumine, mis oli kippumisele tihti oma tänapäevas unustama ka varasematel sajanditel siiski väga aktiivne inimesed võisid. Olgu need rändkaubitsejad, karjaajajad, lihtsalt sulased, kes otsisid hooajalist tööd, need inimesed võisid liikuda sadu ja sadu kilomeetreid oma kodukohast kaugemale. Aga mida autor välja toob, on see, et need inimesed ei kasutanud tihti ametlikku teedevõrgustikku, vaid kasutasid oma selliseid salaradu ja metsateid ja otseteid, mida keskvõim üldse ei teadnudki, et nad olemas on. Sellised põnevad faktid tekitavad kogu aeg selle küsimuse, et kus see keskvõim, kuidas see keskvõimu ajalugu siis on, kuidas kõik see, mida me siit loeme, asetub selle ametliku nii-öelda suure Prantsusmaa ajaloo taustale ja ma arvan, et see on ainult tore, et need küsimused tekivad. Sest et pannes need kaks pilti kokku selle nii-öelda väikese ajaloo ja suure tulebki sealt mingi tervik välja. Kohati muidugi raamatus korratakse mingeid asju üle, aga ma arvan, et see on nii-öelda pedagoogiliselt just hea, sest nagu öeldud, selle raamatu autor ei eelda, et lugejad suurt midagi Prantsusmaalt Jaanus teaksid, nii et sellepärast on need kordused täitsa head. Ja ka tõlge on suurepärane. Raamatu on siis tõlkinud Triinu pakk, ainuke asi, mis mulle isiklikult närvidele käib, aga ma tean, et see on selline suur ja pidev arutelu tõlkijate vahel. Kas tuleks miilid tõlkida kilomeetriteks või mitte? Mina ise arvan, et tuleks tõlkida. Triinu pakk on läinud teist teed ja siin kogu aeg räägitakse miilidest, aga las ta siis olla, las olla miilid. Ja mis veel raamatut toredaks teevad, on illustratsioonid, seal on ka värvilised illustratsioonid sees ja muidugi põhjalikult kaardid. Näiteks seal raamatus väga detailne prantsuse murdealade kaart ja, ja seal on palju teisi põnevaid kaarte, nagu näiteks kaart selle kohta, millistes Prantsusmaa osades on kui palju pühakute nimelisi külasid. Jah, väga palju sellist huvitavat materjali on seal. Nii et väga huvitav, asjalik ja samal ajal ometigi kerge, hästi loetav lugemine. Nii et soovitan just ette võtta vahel kui aega rohkem ja on aega ja huviraamatusse rohkem süveneda. Ainult veel üks soovitus võib-olla, et kuigi siin raamatus on palju erinevaid kaarte on seda raamatut veel mõnusam lugeda, kui kogu aeg on avatult kõrval üks lihtsalt korralik põhjalik Prantsusmaa kaart, sest et raamat kubiseb kohani Nendest. Ja ega autor alati ei seleta täpselt ära, kus mingi kohanimi on, nii et tegelikult ei tea üldse paha samal ajal kaardi pealt näpuga järge ajada. Nii et mingis mõttes on see raamat kindlasti ka sobiv eellugemine igaühele, kes plaanib millalgi Prantsusmaad just Pariisi välisPrantsusmaad külastada. Aga kes seda ka teha ei taha, see saab siin raamatus Bryamroobi Prantsusmaa avastamises ettevõtte põneva vaimse reisi tänapäevaks kadunud maailma head lugemist.