Tere, head saate kino, kino, kuulajad. Järgneva tunni jooksul peatume sellistel teemadel. 25.-st 28. augustini toimub aasia sõltumatute alternatiivfilmide festival, millest kõneleb lähemalt Helen Merila. Ja 24.-st 28. augustini vältab kaasaegsete muinaslugude festival stalker, mida tutvustab festivalil kunstnik Andres loo intervjuust Kaur Garchnekile. 23.-st 25. augustini linastuvad Tallinna Katariina kirikus filmid Arvo Pärdi muusikaga ja programmist kõneleb lähemalt Kaire Maimets, Volt Arvo Pärdi keskusest. Samuti linastub katusekinos juba 30. juulil esilinastunudki Aarma ja Jaak Kilmi uus film Tallinna kilud ja kuulamegi veel kord intervjuud tegijatega ning saate lõpus saame teada, mida arvab Tõnu Karjatse Lars von Trieri hetkel kinodes linastuva Simmiste melanhoolia. 25. augustil algab Tallinnas esimest korda Aasias sõltumatute alternatiivfilmide festival, mis ongi siis pühendatud Aasia kinokunstile ja väljendab jaapani tegelikkust oma progressiivsuses ja mässumeelsuses ning festivali kava siin klassikaraadio stuudios tutvustada. Korraldaja Helen Merila. Tegelikult toimub see nüüd sellise suurema programmi raames. Mille nimeks on Eva eest ise. Mis siis tähendab seda, et igal aastal hakkame tooma Eestisse erinevat Aasia maade sõltumatute filmirežissööride filme? Selle aasta programm on pühendatud jaapani kinokunstile ja selle aasta programmi aitas kokku panna Suurbritanniast pärit kirjanik, produtsendid ja mitme teise festivalil tor. Jesper Saart ja Jesper Saar on pannud selle programmi kokku, lähtudes siis enda valikust, kuna needsamad filmid, mis linastuvad Eva raames, on olnud mitme erineva festivali üle kogu maailmaprogrammis või programmi osadena, samuti Chester's pööritas panna kokku sellise programmi, mis pakuks erinevaid filmielamusi, siis alates animatsioon tunnist ja sellistest aga omapärasest animatsioonist on lausa selliseid õudus multikaid ja Winter taas animatsiooni kuni dokumentaalainetel valminud mängufilmide tõsielu ainetel valminud õudusfilmide ja lausa Sis erootilise žanri ping käiga filmideni, nii et seal on siis tõepoolest on seinast seina filmivalik, et igale filmisõbrale isiklikult soovitaksin kindlasti Joshi hiiraiito lühifilmide ja mis linastub 27. augustil laupäeval kell kuus kinomajas ja Shiro eito on väga omapärane filmirežissöör, üks Jaapanis võib-olla tunnustatumaid Ischweiga, ehk siis sellise ande ground filmitegijaid ja ta oskab väga põnevalt miksida reaalsuse sürr, reaalsus ja sellise unenäolisus. Nii et kõik need lühifilmid on, on jahmatavad, ehmatavad ja heas mõttes šokeerivad, nii et kindlasti tasub neid vaatama tulla. Veel selline põnev film programmis on neljapäeval ühe avafilmina linastuv leheneegri ülestunnistused Kendaga haši film ja see film nimelt räägib Jaapani politsei võimustruktuuride aktsioonist ja see on Jaapanisse, film on põlu all, teda ei taheta näidata ja seetõttu see film alates siis 2005.-st aastast, kui see film valmis seikleb ja siis rändabki üle kogu maailma erinevate sellistel alternatiivfilmifestivalidel ja pälvib väga palju positiivset tähelepanu, ehk et tõepoolest tegemist on sellise omapärase ja, ja väga avameelse lähenemisega siis sellisele suhteliselt alusale punktile, võib-olla siis Jaapani ühiskonnas. Aga kas nüüd filmifestivali aegu jõuab siia ka külalisi? Realistena ongi meil au tervitada, siin siis sama festivali kuraatorid. Ben, kes enne iga filmi teeb väikese sissejuhatuse, räägib natuke filmide taustast, räägib kindlasti ka miks on just sõltumatute režissööride filmid eriti Jaapanis treid, filmi niivõrd populaarsed üle kogu maailma avab siis ka filmi tausta, veidike siis tuleb Tallinnasse sama režissöör Jassi hiroita, kes tunnustatumaid andekamaid režissööre Jaapanis ning saad saabub siia ka üks briti päritolu režissöör Tim krathem, kes on filmi Kanse on, eks režissööridest, mis samuti on siis festivali programmis mind kaaslast tegelikult kogu sellesse projekti Lõuna-Koreas pärit härrasmees Michael Chang, kes on siis ka selle festivali idee autor ehk et korraldaja selline aasia filmide festival ja olen ka ise selliste, pigem selliste alternatiivsemate sõltumatute filmide surfata ehk et mulle meeldivad sellised, mitte niivõrd traditsioonilised ja ilmatsensuurita linateosed, pigem rohkem kui kui siis selliseid nagu peavoolu või siis kommertseesmärkidel valminud filmid ja, ja ma arvan, et minu teada ei ole päris selliste otseselt nagu festivali korraldatud Eestis, mis oleks siis pühendatud just otseselt sõltumatutele filmidele ja loomulikult ka, kuna programmi oli kaasatud Jesper Sharp, mees, kes, kelle nimi ei jäta Ta külmaks ühtegi jaapani kinokunstiga tuttavat olevat inimest, siis ka loomulikult see sai ajendiks, miks ma tahtsin selle filmifestivalil kindlasti tegeleda sellist festivaliminutitel päris ei ole, jah, kus oleks pühendatud tõepoolest siis seinast seinažanritest kõik linateosed just siis sõltumatute tegijate filmidele, praegu on plaanis küll hakata igal aastal augusti lõpus Sis korraldama siis aasia Kagu-Aasia, täpsemalt filmidele pühendatud festivali aastal, valima siis ka erineva teema, et üldse ei saa välistada, et ja ka järgmine aasta võib-olla on jällegi teemaks või fookusest siis Jaapan, aga võib-olla siis pühendume, võib olla kindel ühele žanrile, näiteks seesama pingeiga ehk siis erootilise filmi žanr on, on väga omapärane ja tõepoolest ainulaadne Jaapanis, nii et, et ma arvan, et ja paraku on ta ka veidike hääbumas, et see on natukene võib-olla väljaspool Jaapanit niivõrd vähetuntud žanreid. Ma arvan, et see vääriks võib-olla sellist pikemat tutvustamist ja natukene rohkem tähelepanu, et miks mitte näiteks võiks teha sellise festivaliga ja kus siis kõik filmid linastuvad, et kas valdavalt kinomajas? Jah, kõik filmid linastuvad kinomajas alates neljapäevast kella ühest kuni esimene seanss kuni pühapäeva õhtuni välja, kui kell üheksa näitame viimast filmi ja kinomajas toimivad ka neljapäeva õhtul ja reedel tul festivali järelpeod. Neljapäeva õhtu on temaatiliselt hästi organiseeritud, siis kontsert punkrokk-kontsert, evanarhia tsensuurita, kus astuvad üles Eesti kuulsamad punkbändid. Ja reede õhtul on selline elektroonilise muusikapidu Foreva, kus erinevate Tiitseid valivad sellist pisut alternatiivsemate teistsugust muusikat. Kõneles aasia sõltumatute alternatiivfilmide festivalist Helen Merila 24.-st kuni 28. augustini toimub Tallinnas kultuurikatlas ja kinos sõpruses peamiselt kaasaegsete muinaslugude festival stalker. Filmi programmis linastub kaheksa filmi, millele lisanduvad loengud. 26. augustil toimub katlas suuremat sorti muusikaüritus koos ka niinimetatud live kinoga Liv sinemaga ning lisaks on kuni 20. septembrini avatud üks näitus. Ning Kinos Sõprus saab endale ka soetada kolmest keeles kõneleva esseede ja muusikakogumiku stalkeri. Igatahes stuudios on festivali kuraator, kunstnik Andres Lauk. Tervist, tere päevast. Nüüd on siis Tallinna kultuuripealinna programmis festival, mille keskmes on eelkõige siis Nõukogude Vene filmiklassikasse kuuluv teos ehk räägiks kõigepealt mälu värskenduseks teose taustast samuti sinu kui kuraatorivisioonist selle festivali kontseptsiooni osas ning miks ka mitte sinu isiklikust seosest või suhtest stalkeriga. Ja miks mitte hea meelega, küllatuse festival saigi põhiliselt selle jaoks loodud, et et ühest küljest rääkida seda lugu, et stalker Andrei Tarkovski Kristomaatilise vene filmirežissööri silm on filmitud Tallinnas seeläbi siis mitte ainult selles stalkeri loomise lugu, rääkida vaid vaid püüdu puudutada teemasid, millega režissöör kunagi aktiivselt tegeles mitte ainult stalkeri filmides või oma stalkeriga, vaid, vaid ka kõigi oma seitsme filmiga. Ma usun, et et Tarkovski oli, oli sedasorti kunstnik, keda huvitas inimene väga ja kuigi see kõlab üsna üsna trafaretselt kunstnik, keda huvitab inimene, siis, siis ma usun, et seda kõige nagu sellisel põhjalikumal viisil. Ta ei püüdnud lihtsalt tuvastada inimelusid. Ta noh, mõned nimetavad seda suhet religioosse, eks mina nimetan seda pigem poeetiliseks, aga kindlasti laenab Tarkovski retoorika päris palju sellest, mida nimetatakse religiooniks. Mulle endale on jäänud selline tunne selle stalkeriga, teiste Tarkovski filmidega seoses nendest, kui avavad teatud siukse sisemise ruumi, kus saab langetada valikuid, vihaseks sisemisi otsustusi, aga noh, et see, milline see ruum ilmneb siis kellelegi, siis sõltub igast inimesest endast üks võimalus siis seoses selle stalkeriga näiteks võiks olla nii, et see ruum ilmneb meile võimalusena, kus kerkib üles küsimus, et kas maailm on mõistuspärane. Et see läheb justkui juba müstika valda või aga kindlasti on, ma arvan, igasugune hea kunst või ütleme väärtuslik osa kultuurist, ma arvan, tegeleb või On mõistetav paljudele inimestele ta kõnetab inimesi sõltumata nende taustast, nende arusaamisvõimest, millest iganes, aga ta kõnetab samas hea kunstikriteeriumiks on see, et on ühel ajal nii lihtne, lihtne kui, kui kirjeldamatult mitmeplaaniline sedasorti kättesaadavust minu arust kindlasti Tarkovski filmides olemas. Kinoprogramm vältab 24.-st augustist ehk kolmapäevast pühapäevani kaheksandani kinos Sõprus ja me näitame seal kokku seitset filmi. Esimene neist mõistagi on stalker, mida näitame ühe korra kohe 24. ja sellele järgnevad filmid, mis on siis kas Tarkovski viitelised temast mõjutatud Tarkovski pühendatud nagu dokumentaalfilmid või siis filmid, mis on kas tunnetuslikult, et või sarnased suur osa on, on nii-öelda autori kinol. Ma arvan, et kogu festival võiks, võiks öelda vabalt niimoodi on tähendanud. Autoritele on pühendanud karismaatilistele isikutele filmi programmis on filme näiteks Aleksandr sucurovilt moskva eleegia Krismarkerilt üks päev arseeni Orceenjovitši elust, aga samas ka Veelo tarri verk, meister, mooniad ja Veiko õunpuu, Püha Tõnu kiusamine ning Sergei parasjanovi unustatud esivanemate varjud. Need on kõik sedasorti filmi tegijad, keda noh, ma loodan, et võib panna Tarkovski kõrvale vabalt. Kas neid võistlema, see on nüüd iseasi. Filmidega kaasnevad ka loengud, eks ole. Täpselt nii. Loengute programmis soleerivad põhiliselt kaks härrat, üks neist on leedulane Audilistanis ja teine filmiteadlane Suurbritanniast Markle fono, kes on ühtlasi kirjutanud ka essee stalkeri jälgedes kassetist. 26. linastub katlaska film arseeni Tarkovski igavene olemine. Ta mängib seal, aga ta on luugi peal, film ise ei ole päris päris kaheksa tundi. Niisiis, filmi ning audiovisuaalseid kunste ühendav festival stalker Tallinnas 24-st kuni 28. augustini ning festivali kohta saab lisainformatsiooni aadressilt stalker Tallinn punkt com. Stuudios oli festivali kuraator Andres Lauk. 23.-st 25. augustini linastub Tallinna Katariina kirikus selline väike filmiprogramm mida on nimetatud siis Arvo Pärdi keskuse filmiõhtuteks ja tegemist filmidega paljudest maailmas valminud filmidest, kus siis kasutatakse Arvo Pärdi loomingut. Ja meil ongi nüüd telefoniühendus Kaire maimeid voldiga Arvo Pärdi keskusest, tere, Kaire. Terve sinu nimi seondub ju loomulikult eelkõige sinu doktoritöö teemaga, ehk siis sa oled väga põhjalikult uurinud Briti muusika kasutamist filmides ja võib-olla me nüüd siin nüüd tunni aja vältel ei saa sellel teemal suhelda, aga siiski siinkohal võib-olla sissejuhatuseks võiksid natuke mainida, et milline on see kontekst, kus tavaliselt Arvo Pärdi loomingut kasutatakse. Jah, nii see on, et siin Arvo Pärdi keskuses töötades on mul avanenud harukordne võimalus muusikateadlasena panna oma teadustöö otse praktikasse. Ja olen vaadanud ligi 30 sellist filmi, kus on kasutatud Arvo Pärdi muusikat ja paratamatult on jäänud silma teatud mustrid. Pärdi muusika ja seal ma pean just silmas seda tintinnabuli stiilis muusikat. See muusika on osutunud hämmastavalt populaarne sarnaseks mitte ainult filmikunstis, aga ka teatri- ja tantsuetenduste muusika kujundustes. Ja mis ma olen pannud tähele, on see, et enim armastatud teosed on ikka need kõige varasemad tildi Napoli stiilis väikevormid. Spiegel im Spiegel. Sõrreliina kantusin Memory pension, pütin ja fraatres. Ning need on need teosed, mida me võime filmist filmi siis kuulda. Lisaks kõike seda filmipagasit arvestades, mis mul nüüd on. Ma olen pannud tähele ka, et hoolimata sellest, kes on filmitegija, mis on tema taust hoolimata sellest, millest film räägib või mis žanris film isegi annan ta mängufilmi dokumentaalfilm. Pärdi muusika kaldub ikkagi üsna sarnasel moel ilmuma filmist filmi. See tähendab, et pildikeelde ilmuvad kohe konkreetsed spetsiifilised väljendusvahendid, niipea kui Pärdi muusika kõlama hakkab, et me näeme seda aja peatumist su sees. Kaadripikkused muutuvad veelgi pikemaks, õhuvõtted tulevad ja muud sügava perspektiiviga võttenurgad. Aegluupi ilmub palju ja siis ka see asjaolu, et heliriba kokku pannes on muusikale tõesti antud aega ja ruumi kõlada. Väga harva kasutatakse kui taustamuusikat ja tihtipeale Pärdi muusika muutubki nagu tegelase hääleks või ise jutustajaks. Et selline on minu kogemus. No selge ja ühesõnaga sa oled vaadanud siis 30 filmiringis Arvo Pärdi muusika kasutamist erinevate režissööride lina teostas aga nendel kolmel õhtul me näeme siis kolme välja valitud filmi ja ma kujutan ette, et tegemist võib olla, kindlasti on tegemist ka ühtede kõige paremate näidetega, mis sulle silma on hakanud, aga teisalt selline filmide välja valik sõltub ka lihtsalt võimalustest, mida üldse saab näidata, aga võib-olla sa kommenteerid natuke seda. Ja valiku tegemine oli keeruline, sellepärast et neid filme, mis on tõelised kunstiteosed ja tõesti, puudutavad ka vaatajaid, need on palju kõigi nende filmide sees, stardimuusikat on kasutatud. Ja mõnes mõttes ma püüdsin valida kõige esimeselt esinduslikuma näitajad välja, et need kolm filmi, mida me näitame neis kõigis, on kasutatud muusikapalu, mis kõige enam filmides kõlavad. Igas filmis kõlab, kas võrreliina võis Spiegel im Spiegel või mõlemad. Kõik need filmid tegelevad teemaga, mis võib-olla kõige enam võtab kokku, iseloomustab neid filme, kus Pärdi muusikat kõige tõenäolisemalt kuulata võib. Ja see teema on ikkagi küsimus sellest, mida tähendab olla inimene ja mida tähendab jääda inimeseks. Ja kõik need kolm filmi annavad edasi ka seda, et me näeme sellist filmi ja stseenist stseeni, me näeme seda, kuidas Pärdi muusika ilmumise korral ilmuvad ka väga kindlad pildivõtted. Nii et see on omamoodi kvintessents Pärdi loomingu kasutamisest filmimaailmas. Jah, nii me oleme seda mõelnud. Võib-olla mainiks ära ka need kolm filmi. Ja teisipäeva õhtul see on siis 23. augusti õhtul, Me näitame saksa režissöörid Pamtüperi filmi taevas pervel kolmapäeva õhtul. Me näitame 600 filmirežissööri kasvan Shanti filmi Cherry. See on väga põnev filmikogemus, sest see film on vormiliselt mõneti ootamatu ja selle pildikeel ja, ja siis ka Pärdi muusika, mis seal kõlab, need sulanduvad orgaaniliselt. Aga see ei ole mitte lihtne ettevõtmine see Cherry algusest lõpuni vaadata. Katarina rikkus ära ja viimasel õhtul. Me näitame Ameerika režissööri Mike Nicolsi filmi hitt mida on raske eesti keelde tõlkida. Me oleme tõlkinud selle kui taip, aga see on ka teravmeelsus algsetele draamana loodud linateos. Ja minu teada ei ole seda Eestis avalikult varem küll näidatud, et noh, et see on tõesti harukordne juhus. Näha sellist filmi või teledraamat. No ma loen sellest infomaterjali, Stad igale filmile eelneb sissejuhatus, kas neid sissejuhatusi teed sina või on seal mitmeid inimesi. Ei, me oleme otsinud inimesed, kes oleks seotud filmimaailmaga oskaksid kuidagi huvitavalt oma originaalse nurga alt filme tutvustada ja nii oleme me leidnud Slovomira Petersoni juhatavad sisse filmi taevas sellepärast et see film pidi olema algselt poolari sööritislovski projekt ja Tomi tükver võttis selle temalt üle. Slovomiro Peterson ehk räägibki meile veidi sellest seosest, kuidas Gizlovski projektivatestavduclari kätte ja filmis Jerry oleme palunud rääkima Tiina Loki, kes kahtlemata on suurepärane inimene seda tegema. Filmi tutvustan mina lihtsalt sel põhjusel et mul on selle filmiga kõige lähedasem suhe ehk meie oma muusikafilmiinimeste ringkonnas. Väga põnev on ka kindlasti see 24. õhtul Kuzzonsanti filmile järgnev vestlusring, et kuidas, kuidas see on planeeritud ja üles ehitatud. Me tahtsime, et need filmid ei jääks mitte niisama õhku rippuma, vaid et neid kuidagi ümbritseks ka sõna, mis selgitaks just neid põhjuseid, miks me neid filme näitama ja selgitaks miks Pärdi muusikat üldse nii oluliseks peetakse ta, nii populaarseks on osutunud siis ka väljaspool kontserdisaali. Ja niimoodi me katsusime kokku panna neljast inimesest koosneva väikese ümarlaua kaks filmiinimest ja kaks muusikainimest muusika poole pealt räägin ma ise kaasa ja me oleme palunud rääkima Margo kõlari, kel endal on kogemus originaalmuusika loomisest, filmile ja filmipoole pealt räägivad Tiina Lokk, Kaarel Kuurmaa ja me mitte niivõrd ei otsi konflikti, vaid, kuid just neid kokkupuutepunkte pildi ja muusikakeele vahel. Et no me vaatame, mis sellest sünnib, ma kujutan ette, et sellest saab selline põnev vestlus teemal, mida Arvo Pärdi muusika nende filmidega teeb. Kuidas tundub, et kas need inimesed, kes on neid filme võib-olla vähemalt mõnda juba varem näinud, kas meil on põhjust ka neid tulla uuesti kogema koos nende sissejuhatuste, selle erilise atmosfääriga Katariina kirikusse? Ma ütleksin, et kõik need filmid avavad end oma täiuses suurel ekraanil. Et kui inimesed on juhtunud neid nägema väiksematel ekraanidel, võiksid nad tulla kohale kasvõi sellepärast, et suurel ekraanil kogeda pilti ja kuulata kvaliteetset muusikat. Arvo Pärdi keskuse filmiõhtuid tutvustas lähemalt Kaire Maimets, Volt. 30. juulil esilinastus Tallinna katusekinos Kiur Aarma ja Jaak Kilmi uus film Tallinna kilud. Ja klassikaraadio stuudios ongi mõlemad tegijad, keda küsitles Kaur Karlsson. Kiur Aarma ja Jaak Kilmi uus film Tallinna kilud, mis räägib Tallinna linnast läbi siinsete inimeste lugude ning kuulub ka kultuuripealinna programmi. Filmi keskseks ideeks on ligi poole 1000 aasta vanune linnalegend, millest tuleneb ka tänapäevani hästi tuntud kõnekäänd. Linnaõhk teeb vabaks. Lask raadio stuudios on filmitegijat Kiur Aarma ja Jaak Kilmi. Et äkki ta oma uuest filmist Tallinna kilud. Tervist, tere. Noh, võib-olla alustuseks tutvustaks natuke seal filmi sisu, et millest see film siis räägib? Vot see on üks hea küsimus, sest me ei ole nagu välja mõelnud sellist laternat nagu lauset, mis võtaks kokku selle filmi. Kui keegi küsib, et millest see film siis räägib, poisid siis natukene aega, et mõelda, millest see kõneleb. Ma isal on öelnud, et see koosneb 10-st monoloogist aga see ei ole täpne. Tegelikult on see filmis, mis võtab kokku kui mingisugused naljakad või jaburad, müüdid, mis on seotud nagu Tallinnaga. Ühesõnaga me kasutame alusloona ühte, 500 aasta tagust mõrvalugu, mis leidis aset Tallinnas siis täpsemalt teada saada, mis siis ikkagi juhtus. Merekonstrueerime needsamad sündmused inimestega täiesti tavaliste inimestega Tallinna inimestega ja siis me kasutame neid statistidena, sellesse rekonstruktsioonis, mõrvale, konstruktsioonis ja paralleelselt siis nagu näeme nende nagu tänapäevaste tegelaste lugusid. Eks ole, lugusid, mis, mis neil seostuvad Tallinnaga või tallinlaseks olemisega. Aga need on sellised, mitte nagu ametlikud lood, vaid vastupidi, ma olen püüdnud leida kõige nagu intiimsema või absurdsema ühenduse nende tegelaste, selle linna vahel. Äkki sa oskad kuidagi täiendada seda? Lühidalt ehk nii on aasta 1535. Tallinnasse tuleb Riisipere mõisnik fon üks küll ta võtab siit kaasa oma talupoeg dise, kes seal mõni aasta või õieti aasta enne siia linna põgenenud ja saanud linnas elamise õigused. Ta viib selle matise sinna Riisiperre tagasi ja lööb kaikaga maha. Siis ta tuleb uuesti bravuurikalt linna, mille peale Tallinna raad võtab ta kinni ja laseb ta lõppkokkuvõttes hukata. Et niisugune isenesest peale selle toimumist sajandeid Euroopa peal justkui kohu tekitanud sündmus. Harukordne vastuhakk aadli ülbusele. Et see on selle filmi aluslooks ja sinna sisse miksime 12 kaasaegse tallinlase isiklikult lood, milliste käigus selgub, et tegelikult on neil üsna palju nagu samasuguseid muresid ja probleeme kui üks Külli ja matise aegses Tallinnas, tõsi, neid ei ähvarda nagu pea maha lõikamine. Aga omalaadi analoogia on, on siin jälle kõvasti. Kas on siis midagi seesugust välja väikelinnast siis ennast suurde ennast tõestada tüüpi lood? Seda ka. Ja vot nii ongi, et paratamatult on Tallinn olnud selline magnet Eestis inimeste jaoks, kellel kuskil mujal on kas halb või Ing ihkab enamat. Lihtsalt linna tumm ära. Et siis Tallinn on, on kohti? Jah, kuhu on. Aegade jooksul nagu tuldud ikka l põhjustel Tallinna võib nimetada omamoodi nagu uuskasutuskeskus, eks, eks et sinna kogutakse kokku teiste vanavara ja siis leiab endale uue funktsiooni ja tavaliselt siis kohad, kas inimesed jalga on lasknud. Et siis kuidagi suhtuvad sapised sellesse magnetissegi ära tõmmanud elavjõu ja näiteks nimetavad nad tallinlasi justkui halvustavalt Tallinna kiludeks. Aga mis me teeme, pöörame selle mõista justkui ümber, et oleme siin näiteks kahekesi tallinna kilud täiesti uhkusega. Algselt oli selle filmi pealkiri matisemat tüürium millal seda oli ka juba välja kuulutatud moskvalased, mis selle nimevahetuse tingis? No esiteks on meil kuidagi jaaguga nagu kombeks hakata nimesid vahetama vahetult enne filmi valmimist niimoodi mitu korda, et see on päris lõbus, tegelikult tekitab Niukest toredat segadust ja asjatuid küsimusi ja nii edasi. Teiseks on filmidega, eriti niisuguste filmidega, mis kuidagi sünnivad, päriselt valmis alles noh, peaaegu et esilinastus hetkel ikkagi niiviisi, et, et sa pead talle näkku vaatama, siis sa tead, mis ta nimi on nagu, nagu lastega seekord on. Ja kolmandaks sematisemartüürium on nagu võib-olla natuke liiga, liiga tume, ehkki omamoodi õige pealkiri, eks ju, sellest Albaid matisest ta ju kaude räägib. Et Tallinna kilud on inimesi igal juhul, sisaldab nagu seksi ja vägivalda, eks. Ja tõepoolest on filmis ka näha ühtegi ilu isegi mitu. Ja kui me neid lugusi otsisime, sest tegelikult see kontseptsioon on muutunud palju man, teinud seda filmi umbes kaks aastat, eks ole, umbes nii ja siis tegelikult on see kontseptsioon järjest kuidagi. Nagu täpsustunud öelda ja kuidagi nagu kihistunud ka, eks ju, et see asi on, on käes läinud üha keerulisemaks ja siis kohati nagu ütleme, sügavmõttelise maks, mis on jälle teistpidi nagu oht eksivad. Filmilooja upub ära omaenesematerjali sisse ja läheb nagu peast sodiks, et, et selles mõttes on, on jumal tänatud, et nüüd see esilinastusaeg on käes, siis saab tast kuidagi mingis mõttes nagu lahti. Muide, kas film on oma žanriliselt määratlaselt siis läbinisti Mängufilme, leidub dokumentaalseid kaadreid või mingisugune hübriid? Eks ta ongi sihuke selleks, et, et vastata sellele küsimusele, tuleb alustada algusest, on ju, hakkasime koguma neid lugusid, neid isiklikke või kuidagi Tallinnat ütleme siis nagu isiklikust vaatepunktist avaid lugusid, pesaks samastumist, potentsiaali, aga samas mis oleks lahedad ka, eks ju. Kasutasime erinevaid allikaid alates sõpradest siis mina töötasin läbi neid Eesti elulugusid siis minu isa üks lugu on siin sees, siis on linnalegend, oleme kasutanud jälle nii nagu disco tuuma sõjaski. Ühesõnaga selline kirju materjal, aga oma põhiolemuselt on see materjal siiski dokumentaalne. See, mis me tegime sellega. Et siis nagu lavastasime need lood uuesti pehmitte näitlejatega, vaid nende tegelastega, kelle lood need olid näiteks minul, kuid dokfilmitegijal on alati see kiiks olnud, et nad võimalikult palju peaks olema dokumentaalsust, isegi nii kui me teeme selliseid hübriidžanrid, mis on nagu mängufilmi toki vahel, siis kasutaks võimalikult palju sellist dokumentaalset materjali, dokumentaalset tegelasi. Näiteks oli meil vaja filmisite, ütleme siis, nagu matist tänapäeval mattis. Tänapäeval võiks olla mees, kes käib Soomes tööl või kes läheb Soome tööle näiteks kontorimööblile spooni peale panema. Ja siis otsisime sellist tegelast ja leidsime. Ja ühel hetkel siiski nagu vahetasime parema tüübi või huvitavama või kuidagi ilmekam tüübi vastu välja selle, et tegelikult on see lugu, on dokumentaalne, tegelane on meil leitud ja ka siis kokku tuleb miski, mis on, kuigi nüüd ütleme, filmelikum. Aga mis puutub matisesse, siis tema sattus väga hästi lõppenud. Kas nende tegelaste lood eraldame siiski avatuks, näiteks seesama inimene, kes käib Soomes tööl et kas tal on nagu mingisugune nagu siis, lootes jõuda stabiilsema seisundi võib-olla või mingisugusesse olekusse, kus ta ei pea nii palju rabelema või sarnaselt matisele, siis ootab teda selline kiire lõpp. No minu arust matisest teha selles mõttes, et ta jõudis enne surma kogeda veel aasta ja ühe päeva ja vist veel mõned päevad vabadust. Et kas lõpp nii õnnetu ongi? Muidugi iseküsimus on see, et kas see oligi küsimus, tegelikult on see huvitav nagu mõte, et et see mattis, kes põgenes Riisipere mõisavaldusest, eks ole. Tegelikult oli ju talupidaja töötas vabas õhus, eks ju, palju värsket õhk oli endale. Ja siis ta tuli Tallinnasse ja ta sai siin justkui nagu vabadusega, see vabadus tähendas seda, et temast sai sõnniku rookia tänaval. Et põhimõtteliselt justkui elustandardis oli langus tänapäevaseid mõisteid kasutades aga ju siis vabadusskaalas üle, et kuidagi tuleb meelde see seedevõi kartulikoori, mida siis hõisati laulva revolutsiooni ajal. Et ilmselt see vabadus on siis niivõrd oluline asi, et linnaõhk teeb vabaks ja tuldi kõigi talu peremees hakkas Sibiks oli tema hing siiski täidetud vabadusega. Et ilmselt on vabadus siiski nii oluline asi. Mingis mõttes tundub, nagu kostan selle talendid koju kampaaniale. Samas talent koju saabub, ennast vabana, siin tunneb, siis on okei ja tuleb välja, et vabadus on kõik kõiges. Nojah, ja eks see üks küll mõtles ka, et peaks talendid koju tooma, eks ju, et aga ta oli selleks ajaks ka kaunis pöördes ja vihane nende talentide peale, eks ju, kes olid oma majapidamised rockile jätnud ja läinud linna õlut jooma ja vaatama, nagu mis turuplatsil toimub ja nii edasi või siis ka sõnnikut rookima? Ma saan aru, et te alustasite selle filmi tegemist siis enam-vähem pärast selle disko ja tuumasõja. Valimistel laias laastus küll ja ja tegelikult oligi meil nagu mõte, et prooviks sellest disko ja tuumasõjast üks samm veel nagu edasi minna. Ehk siis disko ja tuumasõjas me kasutasime ka ju lavastusi, eks ju. Selles dokumentaal ses loos siis nüüd mõtlesime, et kui kaugele saab sellise nagu dokumentaalse lavastuse kombinatsiooniga minna? Ütleme, et oma olemuselt annetelavastused üsna sarnased. Ja see viis, mismoodi me läheneme ajaloole, on ka sarnane. Et on sellise nagu dokumentaalsuse ja fantaasia vahepeal nagu mäng sellisel hallil alal, mis tegelikult tunds nagu dokumentaalsus selles mõttes, et meie käsitleme seda dokumentaalsusena, meie oleme andnud endale vabaduse kuulutada Stokumentaalsuseks. Kui sul on nagu suuri sõnu tahta teha, et siis omamoodi justkui nagu hüperdakkumentaalsus selles mõttes, et kui püüda dokumenteerida seda, mis toimub inimese hinges, mitte seda, mis toimub inimese kehaga. Seda viimast on tavapärases mõistes üsna kerge dokumenteerida. Ekse inimene käib, räägib, seletab, liigub ja on ja seda filmib kaamera. Aga kuidas filmida seda, mis on inimese kuskil hingekurdude vahel sügaval mingid jäljed Rudimendid oma nagu väga isiklikust ajaloost näiteks lapsepõlvest, eks ju, mis on meid kõiki ju väga tugevalt vorminud asi. Et sellist dokumentalismi on Gustamatult põnev teha ja, ja üpris naljakas, kaotab tunnistama. Minu arust kujuta ette, meil on filmis sihuke lugu, kus üks alevi poiss koselt tuleb suveks tädi juurde Tallinnasse siis nad tädiga ostavad maiasmokas saiakese jäätisekohvikust jäätist. Siis jalutavad vanalinnas ja äkki poiss näeb punkareid. Sellist nagu eluvormi, millega ta pole kunagi varem kokku puutunud, jätab talle väga sügava jälje ja me siis nagu taas esitame selle loo selles filmis. Kas teie koostöö vorm võrreldes disko ja tuumasõjaga on ka muutunud selle filmi käigus? Ei vist oluliselt. Ma vaatasin, et need erinevad Tennessimist sele. Nägite mõlemad, kui režissöörid. Mõlemad haritud kui autor autorid jah, niimoodi, et me oleme kuidagi jaganud, et minul on siis nagu võtteplatsil ja Montaažis vabadus, et ma istun ja seletan. Aga koos kirjutanud stsenaariumi ja põhimõtteliselt no ütleme, see filmikäik on meil siiski nagu ühiselt mureks. Jah, ja noh, eks ka johtuvalt sellest ainest, eks ju, mis on suhteliselt nagu niisugune ju keeruline, eks ju, ja mõte viia päris nagu udusse, et, et siis on ikkagi kuidagi nagu kahe aeruga paadiga parem sõita kui, kui ühe aeruga paadiga. Kui päris üksi jääda oma katusekambrisse nagu kirjutama mingeid veidraid lugusid kellelegi teise lapsepõlvest, eks ju, ja analüüsima neid läbi ühe, 500 aastase loo, et siis võib kuidagi mõtteots päris käest ära minna. Ja samuti need tegelased lõpetavad Kuku klubis varem või hiljem või palli paaris ja, või vallima. Või kasvõi see, et kui peas vasardab mõte, et see lugu võiks olla kuidagi naljakas siis üksi seda seda otsust vastu võtta. Nüüd sai külvist naljakas asi välja mõeldud, on kuidagi nagu ebamugavam, kui kahekesi saab kaheksalt nagu kohe nagu peegeldada teise pead. Naerab, ei naera. Ja samas saan, kui võtteplatsil on siiski nagu üksi parem otsuseid vastu võtta kui kahekesi, sest selline demokraatia võtteplatsil taas diviimide kuhugile. Küll, aga stsenaariumit kirjutades on see demokraatia on täitsa nagu kasutatav meetod. Ja oleme ka pepu kasutanud ühelt poolt niisuguse vastu peegeldajana, eks ju, meie mõtete suhtes ja samas on Peep vorminud hulga lugusid, mida me seal kasutame. Nende niisugused niisugused algsed olemised. Sai selgeks, et linn või ütleme, et ta on nagu meie jaoks ka nagu põnevat hämaren ja minu jaoks on küll nagu selgemaks natukest. Aga jah, et see ongi nagu meie jaoks olnud huvitav kogu selle filmiprotsessi vältel, mis ei ole lubanud nagu väsida sellest materjalist, sest noh, see võib kahe aasta jooksul nagu juhtuda, onju et me oleme nagu seilanud sellises nagu kaardistamata vees, eks ole. Teame, mida me tahame, aga me ei ole sellist asja enne näinud ega teinud, et sestap oli see nagu erutav algusest lõpuni. Et tõepoolest, et kui sa võtad need lood, mis on osaliselt kui päris lood, kus need inimesed, kellega need lood on juhtunud ja kuidagi nagu segad neid omavahel, siis see tulemus on üsna nagu põnev ja ootamatu ja, ja hakkab ühel hetkel tööle, see on lahe. Kui jälgida seda protsessi. Nüüd, kui teine. Koostöös valminud film on peagi kinodesse jõudmas, siis kas on ka mingeid edasisi koostööplaane? Jah, oleme plaaninud ajalugu ka edasi, võitsid. Me teeme ühte lugu, mis saab linastuma uues suures ja uhkes meremuuseumis vesilennukite angaaris Tallinna rannal ja mis kõneleb Eesti allveeja lennundusajaloost. Ja peaks seal siis näha tulema siis kohe, kui see muuseum lahti tehakse, täies ilus, aga maga, muuseum tuleb jube uhke. Ja loodetavasti siis film ka. Et just, et seesama lähenemine, mida me ei ole veel patenteerida, aga mida me võib-olla peaksime, on see, et me võtame, et ajaloo ja hakkame seda siis kuidagi. Lõbustama, või ütleme vaatama, mis seal, mis seal nagu veel sees on. Et ajalugu, ajalugu, kes seda oskab ütelda, mis asi see ajalugu on, eks ju, ja kas ajalugu on ainult selline asi, mida teevad poliitikud ja parteisekretärid või on see ka niisugune asi, mis on meis igas ühes sees ka niisuguste suurte teemade puhul, nagu seda näiteks on legendaarne Eesti allveelaevanduse ja kui hakata rääkima D allveelaevanduse ajaloost, siis on seal küll üks suur allveelaadaks, õigemini kaks tükki oli neid, aga kui hakata mõtlema, mis seal enne seda võis olla siis me näeme seal hulganisti huvitavaid leiutajad ja, ja naljakaid tegelasi. Et ajalugu ei tea, keda oleks huvitav tuua, siis areenile? Siuke fundamentalismi kaetud, kas ajalugu peaks olema nagu mingi selline objektiivne, sihuke faktide kogum või mingi asi, millel on nagu inimestele midagi öelda või kõnelda, et mis on nagu sihuke ajaloo subjektiivne aspekt? Selles mõttes ei ole fundamentaalne küsimus, et, et sellele vastus on ju on ju nii ilmselge, et ajalugu kui objektiivsed faktid, kogumit ongi päris keeruline käsitleda, sest et kust me teame, mis asi on objektiivne fakt, eks ju, eriti mis puudutab personaalseid nii-ütelda nagu pisiajalugusid, et tõsi, et objektiivselt on dokumenteeritud ühe või teise riigi lagunemine või sünd näiteks ka kuupäeva ja kellaajaga. Aga niisugused suured dujad, suured hoovused, mis inimestega juhtuvad. Et kuidas sa neid objektiivselt dokumenteeritki. Aitäh tulemast, Ester Four. Stuudios olid Kiur Aarma ja Jaak Kilmi, kes rääkisid oma uuest filmist Tallinna kilud. Jaa, kinno Artis on jõudmas skandaalse filmilooja Lars von Trieri uus film, melanhoolia. See on suurejooneliselt ette võetud katastrooffilm maailma lõpust, millele Trier püüab talle tavaomaselt läheneda läbi üksikisiku intiimse prisma. Filmi avakaadrid on vapustavad ja esimesest veerand tundi nautidagi kammerlikult kaunist nägemusliku vaatemängu millestki õudsast loomulikkust. Selles aega teatavas ebameeldivused, millega vaatajani tuuakse visioonid maailma hävitavast katastroofist, on ühtaegu midagi võigast jaga võluvat aegvõttes liikuvad pildid kukkuvast hobusest, paanikas emast ja lapsest või põgeneda püüdvast noorest naisest. Pruudirõivais on painejalikud ja maalilised eriliseks taustaks Richard Wagneri Tristan ja Isolde. Siit edasi oleme absurdse olukorra tunnistajaks, kui hiigelsuur limusiin pruutpaariga püüab läbida kitsast mägiteed. Nii algab filmi ühe peategelase, tundliku ja emotsionaalse Justini lugu keda kehastab ka kannis parima naisnäitleja auhinna saanud Kirsten Tanst. Katastroofi eelaimdus tumestab ta uhket pulmapidu ja see lõpeb nagu halvas unenäos, kus kõik käituvad ettearvamatult ja toimuvat juhib mingi ettemääratud pahajõud. Järgneb poolteist tundi väsitavat ootust muust maailmast pea eraldatud maamõisas süsteemi ja tema õe Kleeri perekonna keskel. Kleeri mängib šarlotgensbur, blondsestiin ja brünett Kleer on vastandlikud tegelaskujud, nende meeleolud töötavad justkui vastandlikke ka 11 toetavates faasides. Kleer abistab Cheszteeni Jostiini maailma kokkuvarisemise ja süsteem on Blairile toeks siis, kui katastroof võtab üle eelmised mõõtmed. Mõlemad naised usaldavad oma intuitsiooni ja kumbki ei eksi. Nad vastandavad oma tunnetuslikus tarkuses neid ümbritsevatele meestele. Ratsionaalsus on vaid petlik kate haavatavusele ja lihtsameelsele rumalusele. Naine, melanhoolia selleks, kes katab meest oma kojaga ka siis, kui enam millelegi loota pole. Meil on hoolias, aga puudub apokalüptiline sele mõõtmele vaatamata see toores ja ürgne jõud, mis läbis Trieri eelmist filmi, tema Filmagraafia ehk kõige võikamat linatööd Anti-Kristust. Filmi tegelased, melanhoolia on vaid kahvatud varjud Trieri eelmiste filmidega rakteritest. Tegevus jääb seisma ja dramaatika näit läheneb nullile. Seisund, mida film peaks väljendama, muutub lihtsalt igavaks. Filmi alguse, visuaalselt köitev mäng värvide, sümbolite ja Euroopa kultuurilooga taandub, andes maad venivale oleski elule, milles vahelduvad stseenid ei vii tegevust ei edasi ega tagasi. Ja hakkad isegi mõtlema, et Lars von Trier pole sedavõrd halba filmi enne teinudki. Melanhooliat puudub see psühholoogiline teravus, mille järgi meetrieri tunneme inimeste mõttes tundemaailma. Tumedamaid peidetud külgi kannab filmis hoopis tundmatu taevakeha, mis nagu kummipall ettearvamatu trajektooriga planeeti maa ja Kleeri mõisa silmapiiri ähvardab. Lars von Trier ise on väljendanud filmi suhtes selgelt rahulolematust, ta on seda isegi nimetanud välja pääsukestreerist, pannes sinna, tahan retoorilise küsimärgi. Enamgi veel, Trier ütleb filmist isegi lahti, võrreldes seda valesti paigaldatud organiga, milles ta meeleldi on nõus loobuma. Tema tõeline eesmärk oli väljendada, juhtuma, olla käiku nägu, sõnastas sajand tagasi Oxford Spengleri ja nagu seda on väljendanud tolleaegsed saksa romantikud Caspar David Friedrichi ist Richard Wagneri nii välja. Filmi parimad hetked ongi tulvil kultuuriloolisi vihjeid maalija filmikunstile, mõtteloole ja kirjandusele läänemaailmas. Neid pole aga palju. Võiks siis küsida, kas Trieristan saanud režissöör, kes võib soovi korral välja tulla ka halva filmiga, kuid kelle tööd võetakse festivalidel ja filmilevitajate poolt vastu niigi või on siis treerist saanud kaubamärk, mille eesmärk on toota kasumit ta enda asutatud filmikompaniile tsentroopa. Või on asi hoopis lihtsam? Trier on lihtsalt sedavõrd nimekas ja seetõttu ka mõneti sõltumatu filmilooja et võib endale lubada ekskursse senitundmata ja avastamata aladele, nagu seda on näiteks omaette žanrimääratlusega katastrooffilm. Järgmisena on TR lubanud proovida vändata isegi pornofilmi, mis on seni olnud teadupoolest siiski ka omade reeglitega nišitoode. Trieri melanhoolia on kahtlemata psühholoogiliselt ambitsioonika maailmalõpufilmiprojekt, kui seda on arvukad Hollywoodist toodetud samast ideest kantud tööd. Aga ta jääb paraku neile alla. Hollywoodi katastrooffilmid löövad vaatajat just oma lihtsusega. Inimeste reageeringuid ja käitumised lasevad vaatajal hõlpsamini end nendega samastada. Ja filmi peategelane, see, mis olemasoleva maailma ootamatult purustab on oma reaalsuses tõsiseltvõetavam kui aimamatu trajektooriga terror planeet Trieri filmis. Lars von Trier ütleb, et ta suleb silmad ja loodab, et vaataja teda lõplikult siiski ei hülga. Ehkki tema hea sõber Toomas Vinter Berg küsis talt pärast filmi vaatamist, kuidas nüüd jätkad. Tänast saadet kino kino aitasid kokku panna Kaur Karsnek, Tõnu Karjatse ja siin stuudios toimetas saadetes Mirje Mändla. Suur tänu kuulamast.