Mehed on kõik koos, hakkame peale. Alustame algusest, alustamine on alati kõige raskem. Oled harjunud alati sellega, et sul on osaraamat käes akad algusest peale, siis on selge, et hakkad algusest sõnaliselt öeldud, aga eks ole. Ja näitleja elukutse on küllalt üldse niukesi teise kirjutatud sõnumit, sa ise pead välja mõtlema. Õia. Timmin, nooremaid ja vanemaid meil. Mina olen mina nägedes algusest kõige noorem näitleja üldse, ma pole veel üle 30 saanudki, nii et sinul on see alguses. Olgu see siis, ma räägin sellest, kuidas ma algasin, kui ma tahtsin teatrikooli minna. Kuidas see algas? Et see on üks kõige eredamaid mälestusi? Kirjutasin Tartus, õppisin siin Tartu Ülikoolis, kirjutasin banzule kirja. Ma tahan teatrikooli tulla, siis sain, pärast sain vastuse ka. Tolgus Tallinnasse, ta kuulab, vaatab mind üle ja siis ühel Dynamine seal veebruaril päevalmas ootasingi teda seal Draamateatritegelaste toas puhkepäev, kedagi teist ei olnud. Siis Panso tuli seal üldse mu esimene kokkupuutumine banzuga elus. Sellest on see tulekust on meeldinud kõige rohkem tema Kevka. Seal sind kangesti Electropohvigeb. Maristasin kojale, venitan. Siis ajasime natuke juttu, siis läksime proovisaali asbonsakas nende proovima. Klassis kõigepealt lugeda luuletusi ja siis kes kes teha, etüüdi, kartsus lihaseid. Õige küsisite muidugi etüüdi teete, mõtlesin, teen küll, aga ise mõtlesin, Scurhi tõsiselt, ei tundnud male. Tegime ühte ja tegime ja siis see päris totraid etüüdi oli mul seal tuli vaja teha tol hetkel, sest ma ise kunagi suurt tantsumees ei ole olnud ega pidudel ei tantsi, siis ma pidin seal kujuteldava tütarlapsega tantsima kujuteldava muusika saatel ajama temaga juttu ka ja minnakse edasi ja ikka läks kuidagimoodi, aga siis tuli sele terve selle katsumuse päeva nael minule. Vahetan Panso käskis mul teha ühe etüüdi. Et tulen nii, öösel tulen juba koju, parajasti svipsis peaga ilusti, seda on raske mängida. See tulen koju, eks tuld põlema panna, kuna kõrvaltoas vanemad magavad, et ukse vahepealt lahti ja vanemate respekti ka ja et mis siis edasi juhtub õieti, mis edasi juhtub, seda töötaks käigu peal. Siis ma püüdsin siis kõik oma ande kokku võtta, nii palju, kui mul oli seda ja hakkasin seda improviseerima siis, kui Pansusel vahele käratas, järsku nüüd läks, kas puruks, siis ma ehmatasin täiesti ära, see oli väga loomulik läbielamise hetk. See etüüdi kuidagimoodi tehtud, improviseerin niukse väikseid tüli 20 isaga ka sponsorlus, ma hakkan, ütleme siis edasi, et ta rääkis. Järgmine hommik, Kõniat, istute üksinda, nüüd siis sealt voodiserval hirmus pohmell on ju kõik öine tuleb meelde ja mis te siis teete ja mõistuse sinna kušeti servale oli nagu hunnik õdedest kruus, vaatasime vasikasilmadega otsa ja ütlesin, et kui mõtlesime. Meil on. Silmad suureks küsisid, mis pole olnud, aga üldiselt ei ole. Aga proovil Panso halastas mu peale, ütlesin küll, et jätame siis kõrvale. Ta ei pool liitrit. Esimene ohver, kuid ega siis lell oota kolm päeva. Ja siin on ju Leopold, sa oled neist kõige vanem. Siis meid veel peaaegu ei olnud olemaski, kui sina juba olid oma algused ammu kätte saanud. Mulle, sa räägid siin meile, kuidas sinu algus. Hakkasin aga teist muidugi, mis seal pile alata, vana kadunud August siira juures. Mulle kange kirik oli ikka näitlejaks saada, ma käisin seal vaatamas seda pühajäänu Veevak. Vein, kaali, tuule ja kõiksuguse, niisuguse mürina ja värki, käe sain sellest väga vaimustatud ja tahtsin saada sekkaga. Ma noh, tore härra, vast laulukooriga kuskile nii paigutada, olge head, võtke. No mis häälte laulati. Tole reede õhtul sinna, meil on seal algatus ja siis tule Vanemuisesse külmessoab. Läksin sinna ja oligi algus käes. Vello külas, seal, kus ja kuidas algusest võtad, sina vihkasid pottsepatööd ja kus siis peale selle peale tulemine oligi naljakas. Karjasega tulin esimesed näitemängud karjasti vabal Jajaa looma Karjala vaba võideldes. Kännu otsa. Esimene näitab naisele ka huvitav maal näht rehe all, Lutsu eripäeva mängiti sellist poissi, vajas nägist, tuleb sisse ja ütleb, et viina järgi nagu õlitatud välk, seal on õlle järgi õlle järgi ja ärimehed vist on jah. Ja siis võeti mind seal selleks siis õikesed mina selle ära ja siis vallavanema poeg ja tütar mängis kaaslasel siis läks meelest ära Madis pojale või tütrele siis vallavanem ise istus esimeses reas, kargas üles ja tõmbasid riided. Võiks võib-olla meenutada seda, kuidas missuguseid juhtumisi on olnud. Reisidel või esimestel esinemistel. Noor näitleja oled? Sellepärast seda kohe huvitav lugu juhtus, selline asi, tuli Aaslavalt rahva juhataja, linna tahtis pidu korraldada. Tuli Vanemuise ots, kas ei saaks kedagi esinema. Hakkas mulle rääkima, tulge esinema ning transport ei olnud, mõtlesin, aga kuidas ma sinna saan? Hobusega viime sinna. Hobusevõime sinna. No lähme sinna, sõidame sinna. Vaatan Niva, rahvas hakkab kogunema, hakkas see asi peale? Ma lähen sinna keskele, lava seal ei olnud, jalutan seal ringi seal keskel ja räägin, siis hakkasin rääkimisele. Tootsi jutuga käib kiirevul ristidel. Vette kukub, pärast räägin seda seal ikka käin edasi-tagasi, räägin ja vägi. Ma ütlen, et oodake, oodake natuke mulle vastad, konveljas valetanud. Ja räägime edasi, jah, nägin edasi ja veel sain rääkida paar lauset ja ehkki oli kaks meest juures ja lõpp, elame omastama, kurat. Asi tõsiseks läheb. Novivad muses kõrvale, mingisugune köögiruum oli seal, seal oli kõrval, viib mu sinna ja ütlevad, ütlevad mulle, et mis asja teie ässitatiinilisi keskeesel kuidas ässitanud maas on lutsu lugu ja et ma seda ise pole välja mõtelnud. Kus lugu ei ole meile vaja. Mis kell praegu on? Kell on 12. Praegu peab rahu valitsema. Ei räägi tõsi. No meil on siin peamiselt just draamamehed koos teatama veel kombinaat, siis peaks seda kuidagi lasknud välja paista. Kuna Juku on muidugi kõva laulumees juba ammust ajast tuntud üle vabariigi ja kaugemalegi, kindlasti siis võib-olla sa oled nii hea ja lööd oma häälel alla, laulad meile midagi? Nii? Kavala näoga soov tuleb südamest teisenenud teised solistid peale. Lükki aitavad meid ka võib-olla. Ei mind enam. Miks närik saatus voi Apenn hääli jätmas? Oi, oi oi. Ma avan väärides, kuid s ja üks neid ütleks minul ei, sest kartis üht väikest. Nii. Ta jätvat grilli ja neid olla ekssaalis dist, mõni vast teab kust midagi letti ja saab. Ei tea. Benno, kas sa seda mäletad, seal oleval mängisime seda, Jaanus oligi see ilus lugu. See oli siis oleks tore kellegi sellisega, lähme sinna, orav leiab nuhkretsenski, põllu, mängime, esimene vaatab läbi tule valt üks v süles ja ütleb, et kes teil siin juhataja on. Ma olen selle rõngasjuht, ma ütlesin, et mina olen siin, mis asja, mis asi see on, mis te siin teete? No mis sa teed ja see läks klassikat siis ta vees küsis, et klassika. Ja näitas näpuga ühe teise sügavat klassikat, sina oled klassik või olnud sina, kui see naisterahvas seal klassis lõi, see teke on klassika. Teised vot niisuguseid asju meil ei ole vaja. Masinaga, me pole seda ise teinud sellega kinnitatud Ministrite nõukogu, see või kuskil kunstide valitsuse siukse asjaga ja ministeeriumi poolt ta ütles, et no ma natuke vaatan siis läheks alla ja järgmisi, vaat seal magama. Kärakat nuut purjus tooli jutuga. Mis sa teed, need sellised elus juhtunud juhtumused ja ja sündmused ka võib-olla, et midagi kannaksete repertuaarist tehnikani autori järgi. Pisike Kilg, eit ja taat enne pühi eel mardipäeva, enne seda, kui magama heita. Haka seedeki keetma smoorima liha hakkas praadima pirukaid täitma. Väljas vilistas sügispuus, sünge tuul. Daat eidele, ütles eit, sule uks. Ega muudkui pane uks kinni, teist teha, kui poleks mul tööd. Minu poolest uks lahti, seisku mitmed päevad ja ööd. Nii lõputult, Tõneles torises paar ja aeg veeres edasi. Seni kuni pääseda, leidis ta. Ja ettepaneku tegi. Õeke, hakkame vaikima. Ja see, kes avab suu, kes esimesena sõnakese lausub, sellel sulger jaguks. Möödub tund, möödub kaks kolde, sammun kustunud, sööd, ent pererahvas vaikib. Kellukaks teist lööb üks uks endiselt haavat. Astub sisse kaks tundmatut meest sees pimedus, valitseb maja. Kes on? Nad küsivad, kes majakeses elab. Kuid vaikib, eit ja vaikitaat ei lausu ühtki sõna. Nüüd kumbki külaline, röövel saab kätte pirukad. Siis praed ahjust, siin maitsev hanerind, seal põrsa selg, taadi tubakale heitsid. Hüva tubakas maid, jõid õlut, nad vaadist, kõik võtsid, mida võtta sai. Ja kui jalge all jälle kodutee vileõuest kajab ühe hääl. Tooreks, pirukas on jäänud siis neile järgi õige sõit. Ei, ei sugugi. Pirukas on täitsa keps. Ja vastasteks tal lausa staat. Eit Solesina. Efektid üldse elus on võimelised kuradi ootamatult välja kukkuma. Mäletan Instituudi päevil. Me läksime ühe koolivennaga teatriasjandust, alles õppisime, läksime kolmandale koolile, Rudolf salat üle, sa tead. Et ka praegu kunstiteadlane, ta käib meil siin. Läksime talle külla, ta töötas sel ajal tuletõrjes hauatänaval aga ta võiks õhtune aeg, läksime talle külla. Kahekesi, aga me olime nii. Heas tujus läksime uksest sisse, aga me ei teadnud täpselt, kus kohal tema kabinet on. Ja koolivend pani kohe teisele korrusele, mina jäin alla. Siin ta kuskil peab olema, tõmbas ukse lahti, käis üks müts, oli minu kõrval tagasi jälle all. Täitsa püstijalu olin nii ehmunud, temaga küsis koht, kus nad, kus massiivse sain. Aga siis tuli välja, tuli temalt ukse lahti mõtelnud, et see on nüüd üks kabineti uks pidas seda kamist tualettruumi ukse ja 100. alla sealt, kus tuletõrjetoru alla lasevad korruselt korrusele. Sealt uksest sisse astusin korrus allapoole, kohe minuga nagu ilmutas näiteks lillebukett oli ka veel käes, seda ei olnud ka lahti lasknud. Sellega pidi õhtul pruudi juurde. Vahelduseks ehk jällegi mõned laulud. Enda Laimre palume laulan teile miksija laulu. Laula mulle armust. Minuga olla veel. Kuulajal armumarju tuleks meeles. Soolo olgu veel lennudi Mind kaasa viidi. Luuniks. Madison tunduma. Eva ei kesta ja tuulevarju. No ja saju unes Simatuna roosid möödu päeval. Eelnevas üksinda. Lugulaul Lõhmus Marju. Meele. Linnutee ei röövinud kaasa. Laul Bret Raymondi operetist mask sinises. Ma vaatan praegu, Paul, sul on revääri peale üks mingisugune märk. Pintsakule väärid. Kas kala sa oled selle kalapüügikalamees oled? Ma tean. Seega vähemalt märki ühese galaktikamärk on teised. Kalakeses alame kalapüügil seljas, see on mul kunagi mõned aastad tagasi Moskvast saadud ma vahel koega sansloaga lõikamiseks vigureid ja kastikesi, vaasikesi aga oleks. Auhindu on ikkagi, see oli hiljuti üleni mõistetud Evelin näitused ja sealt siis anti see, mis sa sinna saatsid seal oma töödest. Käsitöö, kas tuli, see oli praegu Tallinnas ka seal. Näitlejaid. Hirmus vihane oled. Midagi tahtis võtta puud, lüket. No ja alamess Kalawessaared kõvasid ja ma olen sinu püütud kalu söönud küll alalis, ma ise ei ole kala, ma armastan süüa. Kalamehe jutt oleme ka lugenud sinu oma selles kogumikus ja õngemees kalavetel. Kõige suurema kiiruse järgi lõhnavat asi katki, mul on üks lugu kirjutatult, esin kalapeadel süginningu karjed ja jõel masin natukene loe. Seisan, vaatlen ja vali niitmis kohta ei, ta mänd langeb sinna, kuhu tahtsin. Kerime aeglaselt ja ettevaatlikult. Korraga köidab mu tähelepanu kollane nina alt mööda lendav liblikas. Unustan hetkeks landi. Kuigi käsi masinlikult ketast keerutab, jään vaatama liblika lendu. Siis ilma igasuguse ettevalmistuseta, tunnen korraga hirmsat tõmmet, kaob tasakaal, käsi lendab ketta küljest lahti ja keskmise sõrme küüs nagu lõigatakse pealt ära. Virutan rattal ketta järeli ja püüan päästa, mis päästa annab. Väga aeglaselt ja ettevaatlikult, kisun elukat ikka ligemale ligemale. Ohutav lahtiste lõugadega havipea tardun uuesti silmitsema teineteist ja selle hetke vältel näen, et kalal on alumisest lõuast ainult üks konksuharu läbi Avisjoni umbes viie kilone. Igatahes üks suuremaid, mida mina olen püüdnud, vastane väsib, võnked jäävad rahulikumaks ja mulle tundub, et saan ta kuidagi ikkagi kätte. Juba libised kingina madalikule siis pea ja mõne sekundi jooksul terve kogukas kere kuiva. Ent just sel momendil, kui sirutan teise käe välja, teda sellega kaldale aidata. Teeta viimase, veel heitlik hüpialant lendab suht minema. Nüüd läheb, vilksatab, läbib, jääme viskama Panther alla, et teda sealt enne, kui ta uue hüppe teeb ja vetepääset kaldale visata. Saan eluka sülle, järgmisel minutil visklebki ta juba üleval kaldal just sellel momendil tunnine Mu all midagi puruneb ja variseb. Ning enne kui midagi suudan ette võtta, lendan öös vooluse poolt õõnestatud kaldaga. Seda ma varem ei märganud. Pea ees ja rabeleb auks üles jõkke. Auk seisab mul kindlalt süles, jalad ei ulatu põhja, tähendab väga täbar olukord. Ujuda on peaaegu võimatu, sest käed kinnipüksid ning vett täis kummikud kisuvad rohkem sügavikku kui veepinna poole. No mis teha, kas lasta kala lahti või katsuda koos temaga kaldale rabelda? Otsustan siiski viimast, hakkame meeleheitliku jõuga kalda poole rabelema, sest ujumiseks ei saa seda nimetada. Aub Muttika, tundes ennast õige õiges keskkonnas olevat, teeb mu kaisus kahekordset tantsu ja siis pean mina lõpuks ikkagi alla vanduma. Aug teeb viimase jõulise löögi ning mu süljon tühi, nagu kiriku trepil kolmutava kerjuse leivakott. Läks korralt tuleb mu suust koos jõeveega vägev sajatus ja ma hakkan uuesti kalda suunas rabelema. Nüüd on see juba märksa kergem, olgugi et ka hoopis kurvem. Kala on läinud kallal ja läbielatud erutusest värisedes esialgu tükiks ajaks lamama. Siis aga päevadel päris üksipäini kõva häälega naerma. Sest mida muud niisugused totra olukorrad ikka oskate. Ja seal sulle nüüd ilusat hommikut, kogu seda romantikat ja looduse ilu, kui oled kaelani märg ja modan. Ütle nüüd ausalt, kes oli kalamehe jutt või oli see ikka viiegi kala, see oli täpselt niukene jutt. Siin muudkui ma veel kirjutasin, mina võtsin tal veest hammastega kinni ka. Ja, aga siin, enne kui nad praktiliselt on selle koha välja võtnud, et see ei olnud Ilus hammastel. Veenda, kuna ma olen ise ka kalamees, mul hakkas praegugi jalad värisevad. Värisege muidu ütlevad, et saab närvi puhata, närve läheb seal nii muundaks. Rikub viimasena. Võib-olla Juku, sa. Ma vaatan nii pidevalt mulliga rahulikult siin oma tooli peal. Räägime säraga, mis, mis eriline hobi või harrastus. Korvidega oi, neid olen mina. Nii umbes varblase muna suurusest kuni ikka päris kartulivõtmise koormini välja. Ja ei kasu värin crazy. Neli viisike toon koju väiksel tütrel on terve kollektsiooni. Võtavatannia sõprakesega Einari siin esitanud Meile kõigile peaaegu küsimuse, kas me nii eriharrastusteks või nii armastuseks tegelaseks on näitlejatöö kõrval, aga sina enda omas pole rääkinud, me peame ehitama minu eriharrastuseks kõige rohkem. Klaveril mängis ka muusika ja vaat ma võib-olla mõtlengi jääd, muusika vast olen kunagi õppinud muusikakoolis ja omal ajal, aga sisse ei söö nagu tahaplaanile näitemängu tegemine läks nagu tähtsamaks. Muidugi muusika on ikka niisugune eriharrastus, vahest nii, jah, veres omamoodi toime. Jah, kuidagi, aga see jäi mul pooleli juua ja siis vaikival vabadel minutitel maratoni klaverit, aga armastan istuda, et mängida, ega need paremad asjad jäävad ikka poolepäevane arstiks õppida ja. Vahest olen ma olin näitleja ikkagi isetegevuslikule kirjutanud, mõningaid väikeseid viisikese ikka. Üks asi, mida Viljandi Ugala teater mängis Aia ja Vana-Vigalas Igalühel ruumi kirjeldus. Jõulud ja siis mõningatele näidetele omal ajal veel, mis Ugalas siis Paul seal tegid lavastuse nii väikselt saatemuusikaks, no see on nii, puht isetegevuslikus korras, olen ma palju passinud jaa, tari siin, jah, tarit ja Hertaat olen seadnud ja siis vanasti Ugalas need tilka liigandit õige, õige mitmeid tänastatud, kas mängite klaverit, meeleri, mõne loo või mõlemad? Ei tia klaver, inglased ei saa mängida, ma ei ole nagu ette valmistanud, selleks kukub halvasti. Aga no lugeda, see on iseasi. See on ise, seda ju võib. Siis loeksin ühe ühe jutukese võima Vellikese Arvo Valtoni kogumikust veider soov. Selle loo pealkiri on Jaan rääkis. Olin juba igasuguseid asju teinud. Annuse karjase Indrekuga olime mitu aega Plotskit keeranud kaselehtedest vini. Hiljem otsustasime piibu maha jätta, eluaeg ei või, teeb tervisele liiga. Leeripeol, kui rahvas purjus oli, sanks poistega pudeli puskarit ja minuga olevat kõvasti nalja saanud. Mis asjad kõik selja taga, siis mõtlesin ka Ehal ära käia, seda ma pole veel kordagi teinud. Asi oli nii, et õhtal, kui loomad lüpsnud said ja ema tuppa tuli, mailisin värava taha ning hakkasin aru pidama. Suuremad tüdrukud, kes leerist läbi ja kelle juurde käia kõlbas, olid kaunis kõrgeid inimesed. Üks oli vähe, lahken Ärnituv, ilma see ilmal õige lahti tüdrukuid. Õhtul karjaga meie värava tagant läbi läks, ütles mulle tere. Kui ma vahel ise talle tere, söandasin öelda, võttis ta selle vastu, sest ta oli üks vääga lahke tüdruk kelle teise juurde mul ikka minna oli. Mõtlesin, et Vilma, selline tore tüdruk, käin õige maa juures ära, eks siis näeb. Äärnituaida oli ilmatu kõrge lävepakk, peni kilkas. Vilma küsis, et kes see on? Mul süda põksub sees, aga ma ütlesin, et mina kõõlus, jaan, olen ukse taga. Wilma tegi aida ukse lahti, maastusintsisse. Oi, see oli ilmale küll üksi üllatus, sest ta küsis kohkunud häälega, et mis kõõlusel see tähendab, Meie talus lahti on? Lahti polnud kõige vähematki. Ma ütlesin, et ma niisama tulin. Ei uskunud teine algul vist päris peale, et nii Samajaid lahti ei ole, midagi niisama aja lahti ei ole midagi. Sedaviisi ütlesin mina talle ja tema, küllap sai sellest selgust. Ma ütlesin, et tuli niisugune lahtine õhtajate ja mõtlesin, et tulen õige, vaatan ringi ja tulin siia, et mis oleks kui paar sõna juttu rääkida, et õige tund nagu polegi veel ja seda viimast ma küll valetasin, sest silmad oleksid kinni küll läinudki, just Ehal poleks oldud. Vilma oli nõus ja arvasid, paar sõna juttu võib ikka rääkida, kiusab ta, taipama hakkas, et ma just ilmaasjata ei tundnud, et ma ehale või nii tuli. Ütles, et millest me siis räägime? Mulle õiget lusti olnudki rääkida ka, et niisugust algust tehtud sai, ei pääsenud kuhugi. Kratsisin pisut aega kukalt, oli teine peale Vähil käimist kärna läinud, seletasin siis ära, et meil sõnnik juba veed ja nüüd juba neljapäevaks sai laiali. Ma ei arvanud, et see Annitu rahvale teab, mis uudiseks oli, eks käinud ju neilgi Priidu kõrvimiraga vedamas rääkima üht-teistpidi, mis muidu ehale tuled. Wilma ainult ütles Ahed sõnnik juba. Aga mina arvasin, et kõõlusel on küll tuli laiali pääsenud, et poiss sõna tooma saadetud. Siis ma rääkisin veel sellest, et mustik praegu karjas ei käi, et võib-olla toob teine vasika. Ütlesin, et meelik kipub orasesse, lõhub kraavi, vaheaeda, et küllap on maigu suhu saanud. Ka veel, ütlesin, et kirjak on alles pulli juures käimata ja Vilma lausus ainult. Niisugused lood siis kõõlusega jaga, aga mina mõtlesin, et tulekahju lahti. Siis ta veel silitas mind na õrnalt ja ütles, oh sallinaal juuksed on ka Ärapultsunud, polnud need nii Boltsunud ühtiaga ega Ehal käies päris ilma õrnust läbi ei saa. Ma pidin teile künnist rääkima, aga läks meelest ära ning korraldasid sõnnikuveojuttu ja siis polnudki enam midagi lausuda. Ja siis ütlesin, et ma nüüd siis lähen. Vilma keelas küljed istuma veel, et mis ma nüüd nii ruttu kohe minema hakkan. Aga ma mõtlesin, et jutustada pole enam suurt millestki, et Ehal käidud ka, et seda. Ja pärast tuli küll meelde, et kesakünnist ei, rääkimata tagasi minema ei hakka. Aastaid hiljem olen ma palju kordi Ehal käinud, aga kesa künnijutt on küll tänapäevani rääkimata. Ikka on meelest läinud? Vaat siin ennem oli sellest juttu, Lembit ütlesid, et ma olen klaveril sind ja mõnda teist vahest saatnud, kui laulutuled. Me võime ju teha kahepeale midagi, kui sul selle vastu ei ole. Me oleme seda ennemgi teinud. Arvad? Ei, võiks, võiks küll, jah. Ma ei tea, ega nii lugu vali ise kastide ja lugu, ma ei tea. Kas nii võib olla kulla Süvalepa? Pauladest laulan, isa läks ära. Ja mis see on? Ja see on laul. Albert nimi Haadalderdamakse maipõrnikas. Sellest on üks laul. Naan, proovime. Üks elas Adalber maipõrnika oksal istudes kurvalt, unista. Oleks on mul üks kulla uudne, väike naisuke. Oota laadal, Bert ootaadanderd, varsti tuleb kevade ja kevadväsimus kevad jah, kevad on armas. Leiavad endale armsama, isegi väiksed maipõrnika saab täis, on valgeid õisi, Raag taevaku. Õder, pulmareisi sumpsi. Mõnede kõrva naisuke, nii päike. Taeva, kas äraakul päike, aadal, Berton, õnnestun ja kuuleminuppisikeni kuule minusse, gene, vaata otsa mul. Kuule kuule kuule, kuidas pisikene pisikene armastusest räägib sul kevadel ulub köike väsimus, kevad ja kevad on, armastus leiavad endale sama isegi väiksed maipõrnika. Kui, kui väsin õnnelemm. Väikese maipõrnika õhtuootepärnaokste taas. Vaat sätendavad kullaliiku mõlema. Kuula vaikses kevadel nende armusoosina kuulemilupisikeneculemi mesisikene, vaata otsa. Kuule, kuule kuule, kuidas pisikene viisikene armastusest räägib sul kevadel uluk ikka väsimus, kevad, kevad on armastus. Jätkame oma väikest vahekontserti. Suure eduga läks Vanemuise laval Rummu Jüri paar laulu sealt. Aktsepteerinud. Viktor Taimre ja Endel Ani aga esitavad meile Aaduja matsid võeti Rummu Jürist. Ime. Ime uuri kilbis apteek töölist pall. Meestestiilide ennal posid selget nisu, otra, saamitaabla ilmast ära siiski märku. Ja trükkis ka ühtlaisi seal oma näidendit. Näid külajutte uuesti. Aga seal oli üks vigurimees ja Viira üks naiste trükimurret headest. Ja see tegi talle vingerpussi. Malamees balandas ja korrekeeris. Tähti. Mis mujale kuskile? Naeratas ütles ja nii ongi õigem. Nõnda siga oli, aga ega siis nii-öelda ei tohi. Tre. Tema oli siis teadre toimkonna kani, ütleme liigel seal Payniir teedeegaid istusega ta palju juttu ja ta tõmbas väega kõvasti kõvasti suitsu. Lusika, Aabed ja nooguta Osaunud peak. Pumba Mart ja Uba Kaarlis uba kaadreid, siis saime päris sõber ja tol korral ma nägin siis seal saalis ilmus saali üks naisterahvas, toetas teda käe all üks pikk kõhn mees ja see käis temaga nagu lapsega ümber ja valida sinna istuma. Ja siis ma küsisin selle käest, kes on rikkam, ta ütles. Erilises masinaga ta ikka kirjutas, ehk kui käega, siis ainult üksikuid täheke esitegi paberle. Aga ta ikka töötas väga kõvasti ja tõmbas suitsu kõvasti. Aga sõbrad, täna olingi? Oskar Luts sünnipäev. Kas sel puhul ka täna ei oleks vaja olnud? Jah? Ei, oleks vajal ikka meelde tuletada seda sõpra kirjalikult. Ma olen näinud ei ole, siis ma olin poisike, ma vaatasin, mina olin juba suur mees, mulle piinlik mängida poisike, aga mina olen kuulnud ühest kõige suurepärasemast talist. Paul kahtlemata see on mul siiani, mäletan, oli ju niimoodi vist luts tuli pärast kah üles ja siis pani mulle käe õlale, ütles tubli poiss. Küsib küsisin, kuidas riiki oligi, sinna oli, see oli ikka nii, nagu sa nüüd teda kirjutasid. Ta ütles, et teda võib teha nii ja naa kokku puutunud kõige, kõige rohkem kindlasti vestja teatavast palju rohkem. Kahtlemata ja me olime suured sõbrad, kui ma teda esimest kord nägi. Mul tuleb meelde, meil oli Vanemuise diaatress laval proov Karl Menningu ajal. Ja korraga kerkib treppi mööda üles üks niisugune väega ettevaatlik noormees astudes nagu pelgaks ta trepi sisse. Noogutab meie poole pealt ja läheb siis pikuti seda jalutusruumi tasakesi väga ettevaatlikult ja kaob meie näitelava uksest sinna sisse. Ja mu sõber ütleb seda viset. Ei teagi, Sigrid pidi olema. Kõnnib krõll kõnnib just nagu kass. Astub nii tasa, et ei oleks sugugi ime, kui ta teeks. Lase tõstaldist siin käeluud, sellepärast et tal oli juuks väga teada ja nii, et ei tea, kus ta läheb. Vägistan. Ja siis ta tuli sealt välja ja läks jälle tasakesi ilusasti trepist alla ja meil algas naiste laval, algas proov ja Menning emadel ta reisi. Et vot see on algaja kirjanik ja sellest võt kirja mingitele eeste saada. Tal on kirjutatud üks tükk tellimise peale. Eesti Rahva Muuseumi ääääks. Tuleb pidu ja seal siis me oma töö vahepeal. Peame võtma ja ära õppima selle väikese asja, mis ta siia ette, nii et see on üksi loos, asi üks väga ilusa siit ja katsume sellest midagi teha. No Männik vaatas mulle kavalalt otsa tõstma, võtke siis EPLi kamp, katsume siis mina sain selle Bly uhkami osa. Ja siis maalija Konsasa Roosi osa perenaise osa alla. Markus sai sauna laese osa Alt lessay Liisbet Joose. Julius Põder sai siis selle sädioosaka ja Marin lae. Tookord. Mütsi Möller ja sai siis selle karjanaise poja Sa ütlesid selle, mis ta Kustivad, mis ta Jõnnist siis. Üldse õigust. Ja siis läksid lahti ja siis me ikka ütles, et vot see on üks klassika. Ja. Ja siis kui see etendus oli ja meie selle ära mängisime, siis nõuti autorid. Autorid ei olnud kovski, küll teda kaarjutaja plaksutati. Pool selg väljapoole, siis mootor seal olla. Ega nii, aga siis, kui ta last ei saa, pages kool eestindada ära. Aga nüüd oli vaja talle lilli anda. Lilli oli palju, seal. Siis peale selle siis selle suure õnneliku ettekandega olime kõik õnnelikud ja siis seal väike istumine ja nii ja see oli siis sinu esimene jakku puutuda. Lutsar läks tasakesi mööda tänavat niisama nagu ta seal jalutussaalis käies aastus nii õrnalt, et jumala pärast mitte viima enne kivi Mulakutele haigete ja siis oli tal üks sõber, sellega oli teda öödati. Tihti ja mitte tihti valt haavade kahekesi nad sellega, et see oli üks kooliõpetaja, üks pikk, punase habemega mees ja siis nad vaikseid õige kibedasi. Ja kuhu nad siis läksid, Raadusse aga oli väike koogile lokaal, sinna nad kadusid siis siis sinna, siis kogu seesami, mehine. Seal oli meil üks niisugune tuntud töip. Ja see on lihtsalt kõva. Läksite Lipstega jännata, trepi peal vaatas, et kas keegi ei näe. Ta ju näidata selle Wellulik. Ja vahel siis keris ka trepist üles. See kuulus väike sildima. Leia Frey oma kutsikaga. Ja kui ma siis vaatama ükskord läksin, mis nad seal haige teema siis oli, nii, mõõdot oli koer trepist sisse minna, väikene toakene, paremat kätt. Leid leti taga oli altra ees on üks väga peen härra saksa kooride nurinat au ja ja siis otse läks siis edasi sinna restorani ruumidesse, aga letti vasta, kosecus tuli mööda minna. Olin paar laua keskel tihedalt tooli ja seal siis nii, et hambatoostratistusid, põlved. Harry. Abeli päevaga aga paistelised teised sotsidega aastani olnud, aga ega Lutsukeneri väga ahne võtmassale ja ta jäi viieiga pooleks, tal olin väike napsiklaasi ees, teine samasugune seal kõrval veega, selles oledki sugugi seda veenvalt sees ja siis seltskonnas siis peab natuke. Ja seal käis siis jutt ja siis Lutsul oli oma märkmik. Too Rosso olles pidanud ma ilmuka minema, aga mitte tema võrk kadus seal. Aga siis see leiti ometigi üles ja selle seal siis pudenesid välja need taaga hoovid ja niisugused asjad, ühed ja teised värgid. Kõige rohkem oli temal nüüd tegemist selle oma naabriga sünniga ja üleaedsed ja ta oli nii mõõdot, aed oli ära vahepealt lagunenud. Ja siis Lutsu kits oli seal ennuste vahani koorianud Johani. Koera. Lootsedes paranda aed ära. Seinu aed lojaga, sa pead selle pärast parandama. Kitsamas elukets. Ja siis läksivad pärast õige ägedasse. Ja seisma juhtusin selle sõbra Lutsuga kokku, kui ma olen Tallinnas ja üks tema sünnipäevadest ja peeti aktus. Estonia kontsertsaalis ja rehveraleti, pidas see kirjanik suure habemega arst Peterson. Iatuurivil oli saal täis ja luts istus esimeses reas. Pea kui üksinda, mõni üksik inimene oli seal ja Peterson ütles. Ja siin on mees, kes on kirjutanud rohkem tüüpe kui siia saalima. Konsoli enne sind teatrisse või või tuli pärast, ühel ajal elajal tulite, ühel ajal ei olnud. Mängis mina, tema mängis esitükist tuulde, pöörises mängis kaasa, mina seal ei mängi. Sa mäletad ka veel, missugune ta oli nii noorena ja? Nii meeles, ma olin teatriinstituudis, siis ta Tallinnas savist mängisid, pulmad Malinowcas koos anali kontsaga ja pärast lõpus see nii rahvapidu või polkat kahekesi tantsisite. Vaatasime oma teatris seda seal sinna no ma ei tea, mul oli nii suurelamusele vaadata sooja veterane, jah, tõesti, nii sooja südamega ja selline maruline aplaus oli saalis. Täna oli väega suurt alleel. Aga ta ei olnud mitte niisugune vaatlik näitleja, vaid teoreetiline näitleja ja tema seda ala oli väga suured mõtted ja tema mängis vanu naisi. Nii vana koalitsioon naene vähegi olla saab. Ja siis noori tütarlapsi, vanast pääs, ja kui ta juba vana oli väga lai, eks ole, norra nägu oli üks põhjatu õnnelik näitleja nägusi laskis ennast Sminkida ja, ja, ja tema mängis. Aalsemani tütardest haalsemani kõige nooremat tütart, 16 aastast Leikaat. Ja siis, kui ta tuli selle kuuma tossava kartuliga kahvli otsas. Isa juure. Vaata ei saa. Sinu kõige noorem tütar oskab libakartulid keeta. Kui paljudel on aastaid oli tema säras, siis ta ise oli sel ajal laani 50 noorem tütar. 50 räägitakse, Jekked. Vanemad oskavad noori palju paremini mängida kui noored ise. Autabanud teda siis väega suure armastuse jää auga. Au aeti kinni. Ja sületäis lilli oli üks väega üllas suur silma abil. Paari sõnaga näiti juhtist Menningu nimi on kõlanud ja neist ka pisut rohkem. Menning Viira, Laja. Veera oli ju Siit Jaamamõisa sepa poeg isa suri juba enne tema sündimist ja ema oli siis Maarja-Magdaleena kiriku pastor või mitte, ei ole saamneks. Ja väikese poisi kasvatas üles veelgi. Et ta pääses otsekohe kihelkonna Maarja-Magdaleena kihelkonnakoolis õpetaja klaveril jäi juurde ja kirikus oreli juurde ja 15 aastaselt juhatas juba kirikukoor. Siis tuli tema Tartusse tisleri juurde õppima ja lisapandaralleeri juurde ja palus luba, kas ta võiks Vanemuisesse laulma minna. Ja meistriloaga läks, ta seisab seal laulma ja parajaste, harjutati seal. Janseni äsja sündinud laulunuid üles vene alamatkur. Vaenlased tiirlevad. Täitsa selged olema ja kõrvallaulja müksas teda küünarnukiga vastane higised ja tegi miimikat, et poisk sa pead, suu ja nii edasi, aga jaamiseni täieses prooviks, sõnab. Siis oli niisugune asi, et tema tahtis, näitame ka mäng, et ah, ega ma ei ei tulnud midagi välja, ei oskanud sakas, et töötlejaks. Siis oli etteütleja hääle kodulad. Aga peale selle varsti keelati Vanemuises peris ära näitemängud Hemine, politseinikult ei lubatud, aga Viira oli äi taki, lööja etemad, juhatas isegi saksa koore ja saksa kooride tegelemisega. Ta sattus siis saksa teatri kulisside taha ja selle sõprusega tutvuse kaudu sai ta seal siis kunstnikutunnistuse ja selle politseiniku tunnistusega tõi siis Peterburis ministeeriumist välja loba oma nimel ja vastutusel näitemänge teha. Ja siis ta räides seltsi käest ruumid ja leppisid nii kokku, et selts kütab ja valgustab ja puhastab, annab ruumid. Ja siis. Ta oli muidugi vanaaegne, täis paatost Läks ligi, täpselt täpselt paatuse. Käega õpetatud mees, ta kaheksa aastat bioloogiat õppinud ja selle aja siis rajasalud, mitte tehnoloogiale vait. Teadvuse leiab kunstile. Ja läks, kui seda uut maja ehitati, siis selle settimise ajal olid loba liiginis. Räin haardid stuudios, sealt tuli ja võttis siis üle ja tema töö on juba teada.