Tere, täna on esmaspäev, 24. märts algab järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Nädal tagasi rääkisime tartlasest Oskar Lutsust kellel oli 10. surma-aastapäev. Aga täna tahan rääkida, keda kogu Eestis tuntud koorijuhist heliloojast, muusikapropagandist ist Richartariitsingust kellel homme möödub 100 aastat sünnist. Homme 25. märtsil kell 16 30 avata toomel ülikooli ajaloo muuseumis juubelinäitus otsin õnne ja tund aega hiljem on mälestus hetkelt Raadi kalmistul, Harridsingu haual aga kell 19 Tartu Ülikooli kaunis renoveeritud aulas on kontsertõhtu, kus esinevad neli Ritsinguga seotud Tartu koori. Segakoor Vanemuine, Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, Tartu akadeemiline meeskoor ja Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskoor. Kahte viimast juhib Richard Ritsingu poeg ja järglane Alo Ritsing, naiskoori Vaike Uibopuu ja Vanemuise koori ain Darro. Aga veel mälestatakse Harritsinkot. Tartu muusikakooli kontserdiga, ajaloomuuseumis ja üritusi on peenar rahvamajas kui Elva gümnaasiumis. Ühesõnaga Tartu kultuuriareaal tähistab seda päeva minu arust väärikalt. Kõik tänase ajalootonni muusika tuleb Tartust. Ritsingu helitööd on meile siin paremini kättesaadavad ja kõik on-ga seotud Tod nii Richardi Aloreidsinguga kui nende juhitud kooridega. Tahaksin öelda tänu Allan Roosilehele, kes leidis Oskar Lutsu kunagise lemmikpala kord läksid kolm sõpra üle Koiva jõe. See, mis oli noh, oma 80. aasta tagasi poplaul praegu väga harva saab seda kuulda. Aga nüüd Ritsingu juurde? Üliõpilased Tartus on läbi aegade armastanud laulda, küll lauldi veiniklaasi või õllepeekri taga küll niisama muusikaelamuse saamiseks, meeleolu tõstmiseks. Korporatsioonidele olid ju spetsiaalsed lauluõpetajad, magister kantandi, rapiir käes, juhatasid nad õllelaulas lauas ühislaule. Varem olid nad neid õpetanud musta rebased klit kandvatele foksidele. Aga parematest laulumeestest moodustati kvartetti topeltkvarteti ja minikoorid, noh, nii 16 18 meest. Kenadel kevadeõhtutel käisid need ansamblid toomel musitseerimas. Kombeks oli saanud vastastikune võistulaulmine, toome sildadelt üks koor, seisis ingli, teine kuradi sellal ja publik koli lossi tänavatõusu kohal kuulamas ja kummalegi koorile aplodeerimas. Nüüd saab laulda ainult inglisillalt, see suur vahele ehitatud naistekliiniku hoone takistab nii heli levikut kui nähtavust. Räägitakse eriti hea topeltkvartett olla olnud Estonia korporatsioonile. Teda kutsuti pidulikel sündmustele ja pidudele esinema. Mehed laulsid kolm laulu järjest, siis pidasid vahet, niisutasid kõripudelist, mida nad nimetasid partituuri, Xe laulsid jälle kolm laulu ja jälle partituuri uurimine. Ja lõpuks olevat see toiming hakanud laulumeestele ülemäära meeldima. Need viimased laulud kõlasid õige pehme keelega ja veel populaarsed olid, kes käis sünnipäevalapse üleslaulmised või siis romantilised hilisõhtused Serenaadid südamedaami aias, tema kambri akende all. No autor Giuseppe Verdi päristriga Leto, Alo Ritsingu juhtimisel laulis Tartu akadeemiline meeskoor. Aga ega minevikus eesti tudengid tahtnud oma saksa soost kaasvõitlejatele lauluharrastuse osas maha jääma. Tavaliselt seostatakse Eesti üliõpilaste kooridega kimist Juhan Simmiga. Aga ma vaatasin järele. Esimese Eesti üliõpilaste koorikese rajas väsimata ja algatusvõimeline Karl August Hermann juba 1885. aastal. Ainult et selle eluiga nagu paljudel teistelgi Hermanni ette võtta, mis teil jäi õige üürikeseks. Aga 20. aastasaja alguses laulis eesti tudengeid august läbi rajatud kooris, kuigi seda üliõpilast skooriks veel nimetada ei saanud. Aga siis, 14. detsembril 1911. aastal esitas matemaatika üliõpilane Juhan Simm eesti soost tudengitele üleskutsemehed, tulge kokku ja paneme õige aluse Eesti üliõpilaste koorile. Mehi kokku saada ja panna ühe veel üliõpilase matemaatika üliõpilase taktikepi all koos laulma ei olnud tol ajal sugugi lihtne, sest üliõpilaskond oli killustatud mitme seltsi korporatsiooni vahel esines omavahelisi lahkhelisid ja nägelemisi nii omaseid eestin intelligentsile. Aga Juhan Simm oli sihikindel ja saavutas omada mese. 27. jaanuaril 1912. aastal kogunes Eesti belglaste seltsimajja umbes 40 lauluhuvilist meest ja nii sündis Eesti üliõpilaste ühendatud meeskoor. 10. märtsil oli esimene avalik esinemine, mitte küll täiskontserdiga, aga ühe osa sellest Eesti Rahva Muuseumi peol Vanemuises Aleksander Läte, kes seda pidu arvustas muusik sellisest osast ütles, et eeskava kõige huvitavam osa oli üliõpilaste laul. Mitte selles ei seisnenud huvitused, koor juba esimesel etteastel. Liig hästi oleks laulnud vaideid meile ometi nõnda kaugele on jõutud, et üliõpilased suureks laulukooriks kokku astuvad. Ja vot seda päeva kümnendat või luua kalendri järgi nüüd, 20 kolmandat märtsi 1912 peetaksegi Eesti ühe parima taidluskoori sünnipäevaks Symbritis asja õige tõsiselt ja hakkas kohe algusest peale kasutama hääleseadet. Tol ajal ei olnud see üldiselt mooduks ja nõudis distsipliin raudset distsipliini, sest laulmine on ikkagi tõsine kunst, mitte aga mingi liider, Tafallik õue õllelauas istumine ja meeste häälte tugevuse demonstreerimine. Esialgu oligi üliõpilasmeeskoori tegevus seotud Eesti Rahva Muuseumi Eesti üliõpilaste seltsipidudega et hankida sel teel raha rahvaviiside kogumiseks. Need nõudsid omajagu kulusid, aga tehti õigel ajal, Mil viisid veel rahva seas elasid ära väga hinnatav töö. Esimene reis Tartust kaugemale, viis koorid mere äärde, Tallinna linna. Kahel õhtul esinejaid Estonias esimesel õhtul täiskontsert tega, teisel õhtul Miina härma laulumängus murueide tütar ja menu oli suur. Muide, kuna lauljaid ja teisi tegelasi sõitis Tartust Tallinnasse kaugelt üle 100, siis selleks puhuks üüriti eri Rang ja see rongisõit läks maksma 800 rubla. Ainult et luba tuli taotleda pealinnast Peterburist. Sõiduaeg oli küllalt lühike, pisut üle nelja tunni. Simm oli õige julge repertuaari valikul juba koori esimesel etteastel. Tartus esitati ooperiklassika üks nõudlikumaid laule. Richard Wagneri palverändurite koor, kuulsastu päristan Haizar, tan häis Roli rüütel ja laulik, kes vart purgilossis veetis aega ja kuulis, kuidas mööda mägiteid liiguvad Rooma poole palverändureid. Muide, selle laulu kohta on Richard Ritsing ise öelnud, nii küsitud. Millised Koori teie juhatatud laulud on eriti meelde jäänud, sest ta ütles, nii, see oli. Tan häizeri, üks esitusi Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Kooris oli tol ajal üle 100 mehe ja kõlas väga puhtalt nii ilus Lynni peannus, komfort tissimos. Nii et ma söandasin orelil saatvale sõbrale. Karrin teile öelda täna sulle ei pruugi orelit tagasi hoida, laseme võidutäie jõuga. Vaat see palverändurite koorilaulmine on igavesti meelde jäänud. Juhan Simmi rajatud kooril on 91 tegevusaastat. Selle aja jooksul on koori nimi mitmel korral veidi varieerunud. Koosseisud vaheldunud aga dirigendid püsinud üllatavalt pikka aega ligi sajandi kohta ainult neli dirigenti. Juhan Simm 1912 kuni 24 seega 12 aastat koori ees. Siis tuli Lennart näimann nõudlik dirigentidest hääleseade osas. Pani pearõhu laulu, tunneb tusele kvaliteedile aga sai koore juhtida ainult üheksa aastat. 33. aastal suri ja siis astus koorijat tol ajal veel õige noor Richard Ritsing, kes juhtis Tartu akadeemilist meeskoori 42 aastat. Tema kõrval astus poeg Alo Ritsing 69. aastal viis aastat koos isaga. Aga 1974.-st aastast praeguseni on Alo Ritsing seega 29 aastat olnud koorijuht. Mõni sõna nüüd Richard Ritsingu elukäigust. Tants sündinud Võõpsu Räpina kandis, isa oli põllumees, aga kassepp ja pillimees, ema lauluarmastaja, kooliaastad 1912.-st 19. aastani kohalikus algkoolis ja Räpina kihelkonnakoolis. 1919.-st aastast tartlane õpib samas koolis, muide, kus Oskar Luts ja Simgi olid õppinud varem Tartu reaalkommertskoolis ja Tartu reaalkoolis. Siis oli Tartu muusikakoolis 1933 kuni 74, nagu mainitud Tartu akadeemilise meeskoori dirigent. Siis oli ta meie vanima segakoori Vanemuise dirigent 1945 kuni 63 Tartu Ülikooli akadeemilise naiskoori astutud. Ta on juhatanud koodi teisi koore kokku, neid on olnud 37. Ka orkestreid, keelpillisümfoonia ja juht puhkpilliorkestreid olnud tema taktikepi all 15 oli 23. aastal esimest korda ühtaegu nii laulja kui ka dirigente, üldlaulupeol mitme sõjajärgse üldlaulupeo üldjuht 1956. aastal üliõpilaslaulupidude algataja ja selle traditsiooni taas elustaja, loomulikult üliõpilaslaulupidude kaudaamuste üldjuht. Tema heliloomingus on rohkem kui 600 tööd koorilaulude kõrval ka soololaulud klaveripalad, viiulikvarteti ansamblid. Oli viljakas kirjamees, kelle sõnaseadmise oskus ilmnes juba koolipoisina. On loonud teksti paljudele oma lauludele. Aga selle kõrval kirjutanud uurimusi muusikaliteratuurist, muusika ajaloost, teooriast, muusika, arvutustusi ja tuntud innuka kodu-uurijana. Ta on koguja. Tal oli vanapõlves kodus Tartu tammelinnas 37 erinevat kogu mida ta püüdis ikka ja jälle täiendada. 1956.-st aastast on ta Eesti NSV teeneline kunstnik. Tegelane 83. aastal anti talle Tartu linna aukodaniku nimed. Tõus. Ja muide, Tartu riiklik ülikool nimetas ta au pillaseks ja 84.-st aastast Eesti NSV rahvakunstnik, nii et võib öelda, teda on väärikalt tunnustatud. Selle hiiglasliku töö eest, mille taga tegi, on küsitud, milline oli kõige raskem hetk koorides. Ja Ritsing vastas oli 20. detsembril, 59. aastal kui andsime meeskooriga semestri kontserti aulas ja kahe laulu vaheajal sosistas koori teadustaja mulle sõrma kõrva, et teel Meie kontserdile suri minu sõber, õpetaja ja eelkäija Juhan Simm. Aga kontserti tuli edasi juhatada. Vaat nii palju, mõned killud Richard Ritsingu eluteest, aga nüüd annan sõna üle. Tallinnal. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Göritsingult küsiti, millised tema sadadest lauludest talle kõige hingelähedasemad on. Siis ta mõtles ja ütles vast laulmata, laul kuulub nende hulka Karl Eduard Söödi sõnadele kuulata, nüüdsed. Koori 25. aastapäeva puhul, 1937. aastal tehti esimene pikem laulumatk nõndanimetatud euroopamad. Mais-juunis läbiti seitse välisriiki ja anti kontserte 12. linnas. Koor Harry Richard Ritsingu käe all äratas tähelepanu ja üliõpilasleht 1938. aastal, kirjutas Tamm. Tartu akadeemiline meeskoor sõidab 1940. aastal Ameerikasse. Ülemaailmse üliõpilasmuusikaliidu esimees, ameeriklane Marshal Tartolemio külastas 38. aasta detsembri algul Eestit peatudes Tartus helilooja Richard Ritsingu juures. Külaskäigu eesmärk oli akadeemilise meeskoori, Ameerika sõidu ja Ameerikas lauldavate laulude kirjastamise küsimused. Kogu kontsertturnee majanduslik Kõlje lubasid ameeriklased võtta enda kanda ainult sõidukulud laeval üle ookeani jäävad koorile endale pea. Peamised esinemiskohad saavad olema post, on ju Heeven, Philadelphia, Washington ja mõned teised linnad. Arvestades pikemaajalisi ettevalmistusi, ei saa kontsert matk toimuda enne 1940. aasta lõpp puu või 41. aasta alguses. Sooviti, et kontsertkava oleks puhteestiline pakuta Kuro, kes eesti rahvalaule ja nende töötlusi. Aga kuna esineda, tuleb ka raadios ja kirikut, kuidas tuleks kooril esitada vaimulikke laule? Akadeemiline meeskoor võtku kindlasti osa 39. aasta septembris Kopenhaagenis korraldatavast ülemaailmsest pillas laulupeost. Vastava ametliku kutse on korraldajad retsingule juba saatnud. Iga maakoor esitab oma laule eraldi 25 minuti jooksul, peale selle tulevad ühiselt lauldavad laulud. Teame, mis sellest välja tuli. Tuli teine maailmasõda, eesti okupeerimine alguses nõukogude, siis saksa vägede poolt ja Ameerikasse koor ei pääsenud. Aga pärast sõda niipalju kui olud ja tingimused võimaldasid. Koor käis üle aasta vähemalt laulu matkadel ja kõige pikem kontsert. Matk toimus Siberisse 1968. aasta novembris. 9000 kilomeetrit sellest osa võtnud lauljad meenutavad järgmist. Meile olid need päevad tõelised pidupäevad eelkõige Tomskis koos sealse ülikooli kapelliga. Need meeldivad noored laulsid kontserdi lõpus koos meiega kaude haamust. Tegelikult Richard Ritsing juhatas korraga saali ja koore. Nad korraldasid meile, et üle ülimalt ülevaatliku ekskursiooni mööda vanimat Siberi linna ja kulminatsiooniks sai bankett pidevad vastastikku laulmised, tantsud rahvariides vene neiu loeb ette bõliina oma kapelli ajaloost ning meie kooride tutvumisloost. Meie kooriesimees loeb, et auaadressi, millega Tomski ülikooli üliõpilaskapell võeti takse Tartu akadeemilise meeskoori sõprus kollektiiviks. Tomski lased annavad meile ülepüti meega ja vaadikese seedri pähklitega meie neile suveniirlippu ja Eesti nuku-. Ja jäigi Siber selja taha. Muljed on üllatavad. Kas karusid nägid, küsiti. Ei, karu Siberis enam ei kohta. Külmad on vägevad, inimesed on lihtsalt nagu looduslapsed. Akadeemiline linnake Novosibirski külje all. Kuulajaskond, kes meie esinemist kuuldes aplodeerib, lagistab naerda või koguni nutab. Alo Ritsing taaskord, kuidas publikut laulu ajal jälgida, ilma et keegi asjast aru saaks. Vaatad dirigendi poole, aga silmitseb neid, kes juhataja taga või käte ulatuses saalis istuvad. Sinu jaoks on laulud muutunud kuidagi automaatseks eneseväljenduseks Ale dirigendi meelevallas ja teed, mida tema näitab valjemini, vaiksemalt. Aga heidad pilgu saali ja isegi ehmunud, sest muusika on surunud inimesed kummargile. Ühel on taskuräti pihku kortsutatud, teisel voolavad pisarad tasa nuuksatega. Milles nad küll mõtlevad? Nüüd üks Ritsingu lauludest rahvaluulele tehtud, mida kontsertmatkadel? Eesti muusika nii esindajana sageli lauldi Sõmeralt sõrmikul. Richard Ritsing oma perega elas Tartu tammelinnas Tamme puiestee 13. Pealtnäha täiesti tavalises majas aia sees. Ülikooli uuema ajaloo tarvis materjali kogudes tuli mul mitmel korral käia Ritsinkote pool, sest nemad teadsid pritsinud, kes need Panays oli leidnud. Segakoorist mari vastus oli üks paremaid ja kõrgemaid soprameid. Abiellusime 1927. aasta veebruar baaris. Ta ütles veel. On räägitud, et noorelt sõlmitud abielu lõpeb üsna tihti kiiresti. Kuid 1987. aasta veebruaris täitus meil kooselu 60 aastat. Muide, pikka aega elasid Ritsingu üliõpilasmajas peahoone kõrval kolmandal korrusel. Seal sündis 34. aastal perre tütar René. Ja 36. aasta novembris poeg Alo. 1940. aastal sai nende koduks maja Tamme puiesteel. Tol ajal, kui küsitlesin, oli vanavanematel viis lastelast. Abikaasa mari oli 1900 kolmekümnendatel aastatel ligi 10 aastat üliõpilaskonna söögisaali juhataja. Ja rääkis, kuidas nad omal ajal võimalikult odavalt tudengeid toitsid. Aitas juba 20-st sendist, et lõuna kätte saada. Pidagem silmas, 30.-te aastate algus oli majanduskriisiaeg ja raha nappis. Õige paljudel. Richard kuulas kõrvalt oma abikaasa meenutusi, astus siis liigija, ütles teate, palamets, ma ei ole elus nii hästi süüa saanud kui siis kui me elasime üliõpilasmajas ja mari oli söögisaali juhatada. Mari ostis mulle üliõpilase kuukaardi ja sellega sain kolm korda päevas all süüa. Ja mulle tõstati nisukesed portsjonid, et ikkagi juhataja, mees ja ka tööl käia, oli hästi lähedal, proovid toimusid meil ju peahoone auditooriumites või aulas. Kontserdid olid alati aulas, mis on üks väga hea akustikaga saal. Kena aeg oli see. Tammelinnas elas Ritsing Lutsu ja Simmi lähedal, teadis ja tundis neid mehi õige hästi ja pajatas nende plemistest. Ta ütles nii. Simm oli tavalises suhtlemises vägagi heasüdamlik, mees hakkab proovidel, võis olla vägagi järsk. Õpetada ka suurt ei armastanud, küll nõudis, et koor haaraks uue laulu otsekui lennult. Enne kui Simm ehitas endale suure maja Riia maantee äärde, elas ta koos oma venna Anssemm iga Väike-Tähe tänav seitse. Ants elas ülemisel korrusel ja tal oli mõningane nõrkus alkohol, nisu, kuidas ja egas Juhangi andnud sellest patust täiesti prii. Tartu kooridel oli komme käia augustikuul Simmi sünnipäeva õhtul teda üles laulmas. Lauldi populaarseid eesti ja saksa koorilaule. Pärast laulu tuli see välja, võttis õnnitlused vastu õhata sisemõnda laulu ja pakkus lauljatele midagit suupoolist, aga järgmisel päeval peeti see päris pidu, millest ka naabrimees Oskar Luts osa võttis. Napsitanud luts muutus õige elavaks jutt Lukaks, kui Simm vastas, algas asemine otsekui sõnaduell, milles SIM ikka peale jäi. Vaidluse võis Simm lõpetada näiteks nii, kuule sina, luts, võib kirjutada nii palju, kui tahad. Nüüd räägin aga mina, sest täna on minu sünnipäev, sina ainult kuula. Tänamisel oli Simm millegipärast väga napisõnaline. Olge mehed pikka kõnet Ta ei pidanud. Zimme armastas nöögata Lutsu maja, mis pidavate igas suhtes tema majale alla jääma. Lõpuks siiski tröösti luts pole. Veega sõnul käib see maja Kell. Ritsing meenutab, et kohtas Lutsu tavaliselt Riia tänava bussipeatus tuses. Kirjanikul oli käes ikka jalutuskepp, millega armastas maatorkida. Kui luts, oli Shipsis siiski Busta naistega nalja viskama. Mõnele, kes ei teadnud, et tegemist on kuulsa kirjanikuga, see ei meeldinud ja tegi siis Oscarile märkuse. Luts õiendas kohe pahaselt vastu. No no no no no Lutsuga peab ikka viisakalt kõnelema. Tamme staadionikoht oli alguses mõeldud hoopiski lauluväljakuks Tartu laulupidude tarvis. Kord palusid sportlased loa ehitada sinna väike jooksurada ja kui rada valmis sai, võitsid aasta-paariga kogu väljaku endale. Las lauljad otsivad oma pidude pidamiseks uue koha. Algul olid lauljad õige pahased, aga nüüd võin öelda, lisas Richard Ritsing. Tamme staadion laulmiseks hästi sobi. Raudteejaam oma koline ja milledega on liiga ligidal, samas külje all aga laulmine vajab vaikust. Ja nüüd Richard Ritsingu laul Richard Ritsingu sõnadele. Karupoegadest. Ja nüüd lõpuks veel üks laul, mille autoriks ei ole Richard, vaid Alo Ritsing. See on kirjutatud 1970.-te aastate keskel spetsiaalselt tart akadeemilise meeskoori tarvis. Ja see koor kannab sellega ette hoogne elurõõmus meeskoorilaul mida paraku kuigi sageli kuulda ei saa. Koor laulab seda hea tuju ja innuga, milles peagi võitega veenduda. Laulu nimi on Santa Maria. Sebib mõtted Kolumbuse lib puulaevale. Ja alguses ma arvasingi, et laulus on vihjad just sellele karavellile. Aga siis rääkis üks Ritsingu koorilaulumees, et alot olla hoopiski inspireerinud 1974. aastal. Kevadel Portugali Vabadusvõitlejate aktsioon haarasid Portugalist Brasiiliasse mineva suure luksuslaevareisilaeva Santa Maria enda kätte, kaaperdasid laeva ja pöörasid sellega tähelepanu Portugali valitsevale diktatuurile. Paul-Eerik Rummo sõnadele tehtud laev, mis algab sellise üleskutsega Sass, röövime õige laeva. Nonii nii et homme, teisipäeval, 25. märtsil täpselt 100 aastat tagasi sündis Räpina kandis Richard Ritsing, kellest sai põline tartlane. Ei tahaks öelda, et legend on aga üks Tartu väärikamaid muusikamehi kahtlemata ja tänane ajaloo tund oli pühendatud temale ja tema poolt meie koorimuusika heaks tehtule. Aitäh kuulmiseni kuulmiseni.