Seni. Nii ilusate helidega avanes meie teine saatetund, Liisi Koikson, nii üks ilusamaid lugusid, Väikejärv, meie tänase saate külaliseks valitud paladest ja meil on suur rõõm ja au tervitada Heiki Ernitsa tere higi. Sellist tervitus, Eiki, ma saan aru, et sinu muusikaliste soovide järgi meie tänaseid kest nagu raju hevi metalit ei, ei kuule. Mitte ainult sellepärast, et mulle nüüd ütleme, see nii väga ei meeldi, aga samas mass kujundada nii harva, et ta oleks imelikum antina ennast selle kaudu presenteerisid. Jah, ikkagi jäme, igaüks enda stiili juurde. Palju õnne, sul on valmis nüüd viimaste aastate suur töö, Lotte ja kuukivi saladus koos Janno Põldmaga selle tekitad, Janno käis meil ka külas, aga mõnus oli lobiseda animameistrit tunduvad üldse olevat sellised likumad tegelased, kuidagi käredust pole väga palju täheldanud, aga räägi, kuidas su enda Lotte selline järeltunne on praegu, et nüüd on esilinastused ära olnud, on selline suurem furoori võib-olla korraks vaibunud, et mis tunne on, oled rahul, on kõik perfektne, on kõik nii, nagu sa tahtsid? Nagu algusest alustada, siis karedus on tõesti ei ole väga omane Anija meeste ja meie töö on laua taga, istume nagu kontorirotid ja ei lähe oma oma toast praktilised mitte kuskile. Mägu ei jookse mööda ilma ringi, teevad seal võtteplatsil suurt lärmi ja lähevad korda majja, siis meie peame korra majja lööma oma töölaua peal oma oma vabapaberite hulgas. Selles mõttes oleme me harjunud nagu olema niuksed, küürus, lava kohal, vaiksed sellid. Aga Ma pean ütlema, et ega meil kuni esilinastuse nagu viimase minutini ei olnud nagu noh, oli ikka närv sees, et mis inimesed arvavad, eks ole, kuigi meil oli olemas mõned niuksed reaktsioonid, me käisime ka varem filmi vaatamas, mina nägin esiesinemas filmimas koos kord nagu, nagu üleni niimoodi koos muusikaga süüefektidega niimoodi. Et noh, mõned lapsed, kes seda ei näinud, ütlesid, et see on tore, eks ole, ja väga hea, aga noh, ikkagi aidata ka kriitikutele niukse nõudlikumale publikule, kes on siis alatise esilinastuse, publik oli ikkagi natukene närvesööv asi, aga kui pärast seda oli nagu väga suur aplaus ja ja inimesed tänasid ja ütlesid, et see oli tõesti nagu hea elamus, siis siis on endal ka niisugune nagu kivi langes südamelt. Õnnetunne tekkis. Kuukivi langes südamelt. Jah, see on tõesti väga, väga tänuväärne töö, mis te olete teinud, et et kui selline sõbralik, vägivallavaba nagum, hea, hea lugu, hea karakter, hea seltskond, puudub selline agressiivsus ja jah, ja vägivald, et see on nagu väga tänuväärne minu meelest tänapäeval, kus igalt poolt tuleb mingisugust intensiivset sellist negatiivsust, et et kui sa vaatad tänapäeva sellist just laste, ütleme ka multifilmimaailma, eks ju, et kui sealt telekast ausalt öelda, ma ei teagi, mis sealt tuleb ketšupi, vampiirid, rohkem olid mingisugused võitlused, sellist träni nagu agressiooni on palju, et oled sa jälginud, mis toimub nagu teistes žanrites stiilides. Ma olen jälginud muidugi ja minu meelest on see ka nagu liialt nagu ületähtsustatud segmente, et laps, kui ta nüüd Filmani ajaviide, eks ole, laps veedab oma vaba aega, vaatab filmi, lõbustab ennast ja siis läheb õppima magama, eks ole. Et, et see, see ajaviide, naud, tehtud nii üliaktiivseks ja, ja, ja, ja seal on nii palju äkilisi asju sees, et noh, on seda vaja, et, et kas tõesti inimene ei viitsi enam vaadata kui natuke rahulikum. Et tegude, neid rahulikke filme tehakse ka maailmas küllaltki palju ja aga ja me oleme otsustanud, et me väldime oma loomingus noh, absoluutselt igasuguse vägivalla ja halvad tegelased ja meie oleme sellest printsiibist kinni hoidnud ja, ja ja me näeme, et see, hea et see on siin, on just see moment, et ma ei ole veel jõudnud seda nüüd viimast filmi vaat vaatama veel. Et ehk võib-olla sel nädalal, aga et tähendab siiani ma saan aru, et te olete jälginud selles filmis, et ta ei läheks selliseks ikkagi liialt läägiks ja vähemasti siiamaani noh, mina olen saanud aru, et, et et Lotte ja need tegelased, et, et nad kuidagi nad on leidlikud, lähenevad konstruktiivselt, et nagu asjadele positiivselt. Et see on ka selles mõttes nagu väga hea, et et kuidagi ilmselt kosutab meie laste sellist ka ettevõtlikku vaimu. Jah, ma olen ka, sest et minna on ka küllaltki kerge, et sa hakkad tegema väga niux lihtsat, lihtsat asja, aga ma arvan, et see, et see oht on olemas, lihtsalt erinevad. Te olete meie lihtsalt oleme õnnekombel kujunenud sellisteks inimesteks, et meie ei lähe, sealt läheb, eks me võiksime minna, aga meie sõbrad, meie taust, meie haridus, meie kõik need asjad on meid kujundanud niukseks. Me oleme täpset võimelised niimoodi loomana, nagu me loome ja ja ega me ei loo päriselt üksi seda, meil on ikkagi väga palju inimesi, kes aitavad selle protsessi juures kaasa ja kes panevad ka oma hinge ja oma oma emotsioonid sinna sisse, et kuidas nad joonistavad, eks ole, sa võtsid asja teha ka nii, et tal on ilme kuidagi niuke kurjem, mina ei käinud üldse otseselt, vaid meil on, selle jaoks on mitu erinevat inimest, kes seda teevad. Kõige paremini oskab vaata toestada. Mariann Joa, kõik, kes on minu abiline seal selle filmi nagu visuaalse külje loomisel. Et, et kõik see annab kokku selle nihukese nagu niukse toreda maailma, mille õnnestumise üle on meil endal ka hea meel, et see niimoodi välja tulnud. Jah, sain kehted, nad on nagu leidlikud ja lahendavad lahedad aitavad nagu natuke mõtlemist aju arendada, et kui korra veel põigata tagasi selle multifilmimaailma juurde, et ma lihtsalt tekitasin jutu käigus selle mõtet et lapsed tänapäeval niigi tihtipeale nii täiesti hüperaktiivsed, eks, et nad on rahutud, seda stressi kõike tuleb, pinget on palju ja siis veel see multifilmimaailm, et kus tuleb siis ka seda intensiivsust ja mingisugust noh, nii-öelda actionit kogu aeg nagu Bach. Et vanemad panevad ju lapsed telku. Et nad saaks rahulikult midagi teha, et vaesed lapsed, ausalt öeldes, kui sa kogu aeg saad ikka sellist nagu mingisugust. No ma ei tea, kas inimestel on mingid kui ka kaitsemehhanismid kaja, nagu arusaam sellest, mis on nagu päris ja mis on mängult ja nad suudavad nagu ikkagi üsna varakult, sest seda vahet teha. Ja, aga noh, ma olen kuulnud, et on juhtumeid, kus keegi laps, laps haamriga pähe, selles filmis näidete taotakse ja midagi ei juhtu. Et, et, et noh see võib juhtuda nii, aga, aga ei pruugi juhtuda. Ena enamikul juhtudel siiski kõik läheb õnnelikult, eks ole, ja mulle endale meeldib ka aeg-ajalt niukseid paremaid action filme vaadata, siis on väga uhked efektid tihtipeale see nagu nagu põnev ja noh, niimoodi paneb kanu higistama ja niimoodi, aga kui see nagu nagu nagu läbi saab, siis jääb nagu nagu tühi tunne. Sa nagu Zatlersi reaalsusesse tagasi on nagu niuke. Et ei tea, mis. Tavaline aeglane, põnevuse janu Amis mis ilme sa veel vaatad, lisaks oma nii-öelda eriala filmimaailma jälgimisele vahest head Äksin, mida veel? Et ma olen ka niisugune suur ulmefilmide fänn, nõuavad millegagi kõiki ulmefilmid, mis on ikka hästi tehtud, odavalt tehtud, vaid see on lihtsalt väga hästi. Ja siis mulle muidugi mingid niuksed. Kostüümidraamat näiteks praegu jookseb see Tuudoritest Niuke tore seriaal, kus on head näitlejad ja kostüümid, kuidagi saastu on kuidagi niimoodi tekib tunne, et nii võikski olla, kuigi noh, seda ei tea kunagi, eks ole, aga kui ma vaatan näiteks sealt troojad, siis ma vastan, ma ei saa aru, mis toimub. Kas see on tõesti siis nüüd niidu ürgne Kreekas või mis ameeriklased on välja mõelnud või siis näiteks Aleksander Suur oli ka nii, et minu meelest on ka suur pettumus. Aaloe meie nagu realism on nagu väga tahaplaanile. Kas sa pigem vaatad kodus või käid kinos ikka kinos. Pigem eelistad seda suurt kinosaali? Kui kodus ei ole aega pikki inimene nagu väga vaade, on kuskil kõht vilja ja siis tegelen muude asjadega. Väga tore, jätkame juttu peagi, kuulame vahepeal natuke muusikat. Meil on ootel Phil Collinsi lugu, indi dünaid. Tahad öelda paar sõna artisti kohta, äkki. Phil Collins, Genesis? No mis ma oskan muud öelda, kui seda, et ma käisin tema kontserdil siin käis väga võimas, oli väga, väga, väga, väga, väga võimas, et üks asi oli kuidagi ennem nagu ma ei tea, kas moka otsast ütlesite, et sa nagu ostad plaate, aga sa saad nagu väga ei lähe niimoodi kindla teadmisega, et vot et see artist ja, ja see lugu, et, et sa kuidagi teistmoodi nagu leiad selle plaadi, võtad seal plaadi kätte, et see tundus nagu nagu huvitav, et kuidas muusika sinuni jõuab üldse? No ma ostan nagu muusikat kahte moodi, üht üks mu mood on see, et ma lihtsalt otsin mingit smooth, jazzi, midagi niukest, et, et mul on vaja mõnikord töö juurest taustamuusikat, mis, mis meil oli, ei tõmba väga tähelepanu, aga mis samas on niuke positiivse energiaga ja hoiab mind nagu, nagu nagu üleval. Aga kui ma teen midagi, aga teine moodus on see, kui ma tahaksin nagu ka midagi toredat osta, siis ma eriti välismaale ma ei tea, neid autor nende nende nende pealt kas see on hea bänd või mis ta on, eks ole iganes. Ja ma ei lähe iialgi müüja käest küsima, et pange seepeale, sest et seal on nagu piinlik seda teha millegipärast. Ja siis ma tihti pea nagu, nagu katsun neid plaate lihtsalt võtan kätte selle plaadi, vaatan teda asjad ja ja, ja järsku ma otsustasin, ma võtan selle ja, ja päraskemagu kodus kulla, siis on nagu sea. Nii huvitav tunde järgi öeldaksegi, et sisetunnet usaldada. See on kõige õigem antenn, mis sest välja läheb. Phil Collins'iga selga olenditega mässanud läheme kindla peale kingadele kuuleme. Niimoodi laulis selg Collins ja meil on hea meel, et meil on täna külas Heiki Ernits viimane teos, siis kinodes parasjagu Lotte ja kuukivi saladus ja kui te tahate minna oma sõbra või oma lapse ka vaatama Lotte ja kuukivi saladus siis me pakume võimalust Tallinnas Coca-Cola Plazas ja selleks ei ole vaja teha mitte midagi kontimurdvat. Võtke mobiilid, kirjutage sõnumisse märgusõna R2, jätke tühik. Kirjutage oma lemmiktegelane lotest. Kes on see tegelane, kes on teie kõige lemmikum, et lisaks Lottel on seal terve hulk lahedaid karaktereid ja tegelaskujusid ja saatke numbrile üks, viis üks kaks, et siis enne kella nelja saadame siis mõne õnneliku võitja kinno. Aga ettevaatust ka, et see mobiili järele minek võib vahel lõppeda kondimurdmisega, et rahulikult noh, ütleme niimoodi positiivselt, silmad large. Timurtkedes aga egi sinu juurde tagasi tulles, et Lottega, eks ju, teil on käed-jalad tööd täis, et igasugu põnevaid projekte on tulemas. Ma saan aru, Lottemaa ehitused käivad, eks. Tee oli käia, aga me ootame lihtsalt seda viimastena rahastamisotsustad, siis alustada ehitamisega. Aga Eiki, eks ole neid, neid küpsiseid sina ei küpseta ise seal, mis poes müüakse sihukesele Lotte on peale, et see on teiste meeste tööd ja naiste tööd, eks ole. Jah, on. Väike nagu Lotte muuseum juba eos, et kus siis on kõik see, need erinevad vidinad-tooted nukud, noh, kukkuse näinud. Me oleme ikka endale korjanud riiulisse, külm, praktiliselt ikkagi kõik, kõik tootenäidised on meil endal ka olemas, nii et sa saad nagu praktiliselt, eks ole, riided selga müts, müts pähe, vihmavari ja isegi vihmavarju saab küll peakohaga riided nagu nisa, selge. Nende lasteriided. Nendest omakorda mingi muud kõhu täis, fraks purustama küll see on ikka väga-väga kasulik, seda ikka hommikuti ja minu meelest on kihvt, et meil on selline uue ajal kangelane lastele, nagu vanasti oli, näiteks oli sipsik ja oli Karl õõs. Leopold unustati kodustati, aga no mina mäleta, tean omast käest, et nad õitseksid, tegelased, sümbolid kandsid sind läbi lapsepõlve, et nüüd on Lotte, mis on siis jõudnud ka igale poole mujale, et meil ei ole ainult mingis Paidermanni nänn, eksi mobiil või pätmeni asjad, et meil on oma Lotte asjad, et minu meelest ei ole midagi halba, et Lotte on ka nagu esemetele jõudnud. Minu meelest on see ka väga tore, et niimoodi on, et nagu kinnistab neid väärtusi, mida meie meelest late esindab ka Naudi praktilises elus seepärast, et me oleme üritanud ja oleme saavutanud ka selle, et kõik Lotte tooted anne, tervislikud ja ohutud tarbijale on neis me olime välja visanud kõik niuksed tooted, kus oleks vaja lisada sisse mingisuguseid toiduvärve või neid mitte naturaalset toiduvärve. Ja selles mõttes oleme me saavutanud ikkagi selle, et meie kohukesed ja, ja jogurtijoogid on ikka väga tervislikud või noh, selles mõttes, et nad on päris õiged, head asjad, nii nagu nad peavad olema, nagu ka teised peaksid olema niuksed. Eiki lähme tagasi ajas Elu enne Lotte, et sa oled tegelenud kunstiga terve oma elu, et millal sul see hakkas, et kasvõi niimoodi, et väiksena tegid esimesed sammud ja nägid pliiatsid, haarasid selle kätte ja sealt edasi on kõik juba ajalugu, kuidas see algas? Siis on seal väga lihtne, eks kõik lapsed joonistavad, eks ole, ja ja mõnedele lihtsalt need anded tulevad nagu varem välja tänu sõpradele, kes hakkavad neid nagu tagant utsitama innustama, et vot see on kihvt, et ei mulle ka midagi nihukest või noh, näiteks võib ju ka nii olla, et, et kõik lapsed on mingil alal andekad, mõni andekas auto remonti, eks ole, juba väiksena suudab aidata, et näiteks kellelgi midagi teha, sest tal on selle peale lihtsalt nagu vaistu, kuldsed käed ka jah, ja et ja, ja kui keegi teda toetab, siis ta arenebki selles suunas ja muutub nagu ses mõttes vajalikuks ühiskonnaliikmeliseks vaadati. Ta täidab seda oma tööd ja elab selle nimel. Ja minul on juhtunud niimoodi, et kui ma siis keskkooli läksin, sest et algkoolis ma vaatasin nii nagu vitt, lapsed ikka midagi erilist teist moodi natuke pole, oli seal rohkem tegelasi peal või midagi, nii, aga. Keskkoolis juhtus nii, et, et me hakkasime seal tegema seinaleht, et Kohila keskkoolis ma olen õpetanud ja see muutus nagu koolis väga populaarseks ja niimoodi on ja nõudlus kasvas ja mina muudkui aina tegin ja sodisin raamatutesse igale poole ja sellest tuli palju niukseid jutumärkides pahandusi, mis mulle väga meeldis, siis ma sain nagu tähelepanu keskmes sellega seoses, eks ole, keegi mugariilasse õpetaja klassi ees. Aga mul on hea meel, tagumisel ja tüdrukud nagu Kiisee toad, sest Mulbi, et sa oled teine päev paigas, oli, kas seal oli mingid niuksed asjad, mis seal eriti hästi välja tuleb, mul tuleb meelde, et kuskil pioneerilaagris, kui ma olin mingi poissi joostes üle hästi neid neid vene või noh, tollal olidki põhiliselt lagunenud Nõukogude autod joonistas üle hästi, et kõik tahtsid ka saada neid kõigile neid, neid autosid, et kas seal on mingeid liimi, lemmikasjad olid mingisugused tegelased, keda kõik Ma ei tea, mina kas nagu karikatuur, mina olen autot kunagi osanud joonistada korralikult kahjuks. See on nagu mul siiamaani nagu väga suur probleem ja, ja aga mul õnneks ei olegi nagu lahendada, et ära õppida. Siis ma joonistasin igasuguseid niuksed, niuksed nagu Edgar Valteri stiilis natuke niuksed, niuksed tegelasi ja seal jutumulli sisse niukseid, naljapilte niukseid asju, millal need hakkasid Pikrisse igale poole jõudma, sest et ma mäletan seal kuskil seitsmekümnendatel vaata, seal olidki, siis sa said kuulsaks, oled ju kurikuulus tegelikult nõukogude ajal ei tea, nii ikkagi Ernitsa karikatuurid seal ikkagi tõeliselt õõnestav nagu asi, et, et see, see noh, see oli nüüd ikkagi tõeliselt võimas asi. See, mis toimus Nõuka ajal, millal nad siis hakkasid ilmnema? Ei no meil on neid kuulsaid, vestlesin ikka palju peale minu memm ja sealt satud tagumises otsaseina tagasihoidlikkus muidugi jah, et meil on tagasihoidlikult külalised, et Taylori Marju Länik oli ka hästi tagasi. Et niimoodi 70. ma läksin õppima Tallinna praegusest Tallinna Ülikooli Sist saali pedagoogi instituut Eduard Vilde nimel ja ja siis ma avastasin lehes kooslused on karikatuuri kultuuriülikool või kui, kuidas ta oli karikat kultuuriülikooli, kartulieriala läksin sinna hetke altari, sellest juhendajaks ja seal on mingi viis inimest, kes siis hakkasid tema käe all nagu tööle ja nendest viiest on olen siis mina jään nagu ainsa nüüd ütleme nagu tegutsema, aga, aga aga on veel nagu mõned, kes kaval, joonistavad, aga, aga lihtsalt kuna meil on avaldamisvõimaluse nii vähe, siis lihtsalt aasta pikem ring ja see lava, kus inimesed said oma esimese joonistusi avaldada ja näha, reaktsioone areneda. No kuigi nüüd on üks, üks uus ajakirjaga pilkaja, kus saavad ka noored, saavad oma esimesi pilte teha. Ja siis ega sa muidu enne, kui sa ei saa avaldada ennast või noh, niimoodi ainult sahtlisse joonistades ei teki, ei teki nihukest taset, ütleme nii. Jah, minu poolt tänu, aitäh, sest et piker oli ikkagi minu kujunemisel väga oluline väljaanne, see oli minu lemmiklugemine ja noh, karikad, turistid, kõik see oli fantastiline, nii et aitäh sulle, seal olid juba lapsepõlvest saadik ning. Rääkinud, eks ole Google'i sünnipäevast ja et kuidas vanasti, eks ole, noh, inimesed ikkagi talumehed ka ikkagi piiblit kõvasti rakistasid, aga piker oli siis tõesti see, kus spikri siis oli ju ikkagi oli võimalik huumori-satiiriprisma läbi kuidagi nõukogude ühiskonna mõningaid niukseid kõrval või noh, ütleme väikseid puudujääke nendele valgust heita ja siis see oli ikkagi tõeline. Huvitav küll, jahe siin ühiskonda. Kas need samaks tehtud? Et, et on ikkagi, on, on inimesi, kes on võimul ja on igasugused halvad teenindajad ka olemas, eks ole, aga tänapäeval eks ole, aga, aga piker nagu ise sellest ju. Nagu hääbus jah, kurb, aga välja ei voolanud jalgu alla ja ei ole. Kus sa nõudlusest, huvitav ikka ütleme, väike vastumäe liikmelt toimib ja see oli, see oli nagu tegud niuke, väike, salajane koht kokku, kus oli see vabastava Pauliikmese alge sees nagu ütleme, kui, kui, kuigi seal ei olnud midagi niukest seda, seda ju tsenseeriti ja seal loeti 10 korda üle tsentrumite poolt pikris igalt, igas pikes oli mingi väike skandaalse peatoimetaja sai pähe ühesõnaga isegi lõppenud taastase millalgi või ma ei tea, kas seda saab seostada sellega, et peatoimetaja vist südameataki või millalgi ei olnud Harri Lehiste kahjuks surigi tööpostil. Aga inimesed otsisid ka rohkem igat päikestki märkijas, ütlesid üksteisele edasi, vot selles kohas näiteks on ja nii edasi, et see oli selline ka teistel aladel, näiteks teatris või kuskil mujal otsite neid märke ja Kirjanduses. Aga see oli, see oligi väga võimelisena ja meie olime lihtsalt niuksed, kes olime natuke paremad, olid julgemad ka, kes võitlesid sinimustvalge lipu, tembutasid selle kuskile üles, läksid viieks aastaks vangi, eks ole. Aga noh, liige sellest, ega keegi tead, võib-olla kuulujutud käisid, aga see oli ikkagi vähemalt noh, reaalne kommunikatsioon ikka inimeste inimesed tundsid suurt mõnu sellest, et sa neile ikkagi eluisu. Ja see oli tõesti võimas, oli Pikri ajad, olid vägevad ja kui teie kuulajad saate kuskilt mõne vana hea Pikri kätte, tooge siia, vaata koguvad kusjuures ja jaagu vaatajaid tagantjärele, sest et mingid provi lahed ja nüüd on jäänud samaks üks Tallinnas musta puudli kohvikus näiteks vanad Pikrid, lähed, võtad kohvi ja lihtsalt loed ja naudid ja naudid sihuke mõnus nostalgitsemist. Praegu ju näed kõiki neid karikatuure ja tekstidest rääkimata, hoopis teises valguses samas teravus ikkagi heas karikatuuris, teravus säilib, vahet pole, mis aeg ajast on ju nii, aga nüüd natuke muusikat, Ultima Thule lugu, videvik tahad rääkida, paar sõna ka käisid hiljuti kontserdil? Jah, Hiiumaal, meil on seal suvemajas. Me käisime seal ka sadamas, oli suve lõpukontsert, kus oli siis sibul, tunnistaja Tuksam kolmekesi tegid seal niukse oma. Eks see kontserdi ja siis oli väga mõnus. Päikseloojang oli kuu, tuli välja kõike nagu tõeline mõnus suve lõpuõhtu tuli, meri oli nagu plekksile, oli vaikne, soe, haruldane nagu niuke augusti õhtu lähetuid past välja. Niisugune avalik kontsert sibula koduõuele vahele ei satu, et seal ta mängib nii-öelda nagu erasfääris tõmbab mõned akordid. Emma ei usu. Me käisime küll tema juures ka pärast kontserti, aga, aga see on ikka nii, et, et nagu kui kunstnikud ka joonista iga vabal EKRE, vaid ikkagi istuvad oma kodus, teevad midagi oma kodutöid ja lauad puid või ma ei tea mida iganes, aga hakkame nuruma. Ja tõsi ta on, panime just igaks juhuks selle paberi pliiatsi ette, sest mine teavad. Võib-olla on just see, et sa oled vajavad sellist nagu käelist tegevust. Sõrmed joonistamine on päris raske, niimoodi ma kujutan ette ka umbes kitarri mängida tinistada või lausuda mingit lugu välja mõelda või ka pilti välja mõelda, sa pead selleks nagu keskenduma ja sest sa pead olema kas siis üksi või või noh, või, või on ka teised bändiliikmed kaasas või, või siis kui kuskil näiteks teised joonistavad, siis, siis sa saad sellega hakkama, aga muidu natuke kunstlik või niuke, et sa praegu Ingridist neid karikatuure ideeks ei olegi spetsialiseerunud SARSi edasi ei teegi vist jah, elemendi karikatuuride nii koledad teevad inimese ja kuidagi ei, meil on väga ilusaid sa sisse ka, kes seadsu väga kihvtiks, näiteks Aivar Juhanson. Vägeva pildujat kuuleme natuke muud, Ultima Thulet. Teeküünlaid. Tema tuule videvik oli see lugu, räägime Heiki Ernitsaga, tuletan meelde ka, et käimas on Lotte piletimäng. Kui tahate vaatama minna Lotte ja kuukivi saladus, siis haarake telefonid sõnumisse märgusena R2 jätke tühik, kirjutage oma lemmiktegelane Lotte filmist ja võite ka oma nime panna ning saatke see numbrile üks, viis, üks, kaks, Heiki, rääkisime siin vanadest headest Pikri aegadest, millestki veel heietada pikalt, aga räägime natuke sinu joonisfilmi teemast, et kuidas, millal see kõik algas, kas, kas, kas on ikka rasvane, kas oli see esimene film, mis sa tegid? 78? See oli niimoodi, et ma olin koolist õpetaja siinsamas lähedal ühes koolis ja nüüd on see tõesti väljastada lihtsalt. See nõudis nagu hinge, aga ma ei tahtnud nagu hinge ära anda. Tahtsin nagu pärast tööd minna koju, ära midagi joonistada. Seal oleks asjakordadeks, pean seal veetma nagu praktiliselt 20 tundi hankima igast materjali ja tegema ja no ühesõnaga vaatasingi õpetaja elu jälle, vot õpetaja teema on meil nüüd olnud mitu päeva või oli nihuke nagu väljakutsevärk ja siis siis oli kuutlused väetakse, joonisime inimesi tööle. Ja ma läksin sinna ennast pakkuma ja mind võeti kohe kohe nagu ja pakuti ka kohe, et ma tuleks tööle ja siis ma pab asjad niimoodi. Vaatasin ennast, saad koolist välja ja sain siis sinna joon Simmi kunstnike aasta ostsin läks nii et minu esimene film, kus ma töötasin, oli Rein raamatupõld. Niuke filmima isenesest Kunski assistent. Joonistasin kaadri paigutuse, mis, mis iganes. Asi see nüüd on. Ja teine film oli tõesti, kus vaiba sain olla, ka üks kunstnikest oli see film, mille peakeelse nimetasid. Kas on ikka rasvane? Pärast seda tuli Suur Tõll põrgu. Ja siis ja siis ma hakkasin tegema lastele filmi. Mul vahepeal õudseks apsakas, mul ei lubatud enam nagu oma projektidega jätkata. Kas see on see, mis apsakas, kas on see, et, et sa käisid ka Moskvasse õppima ja siis tuli mingi karikatuur, kus oli mingi liiniga seotud asi, see oli väike, mina ei teagi, see oli nali. Et räägib ise ikka tobe nali, et, et ma olin just saanud sisse sinna Moskak kõrgemate reisijatekursustele ja see oli mu poole peal, kui siin siin pikris ilmunud üks, üks üks pilt, mis kujutas ühte Niukest õnnelikult randa, kus isa oli saanud kvaliteedimärgi ta nii suur perekond, tal palju lapsi ja kõik on tore. Aga ma kasutasin selle pildi joonistamiseks ühte niisugust ajaloolist fotot. Ja foto peal oli kukutatud Uljanovette perekonda. Keegi nagu nägi selle läbi, kaebas. Ja siis mul tuli sellest nagu paksu pahandust. Et, et kuidas ma niimoodi siis tegin ja niimoodi siis mind kutsuti kuuldeliselt tagasi. Aga õnneks ma mul töökoht ikka säilis, sest see nõukogude abil kõik töötama. Ja, ja ma olin siis siis aint ainult kunstnik ja edasi siis ma tegingi kick kestriligioonid. Tellimusel hakkasin tegema nihukest filmi nagu Ramsese seiklused. Jaa. Nii et täiesti nagu riik riigis, aga see nagu omaette niuke asutused temasse need kirja community asjad ei puutunud, et kui ikkagi kinokomitees mainib keelu all? Ma ei saanud seal nagu, nagu autorina esineda, vaid mõisakunstnikuna tööl kuskil. Aga kes ei lugenud midagi, mulle leiti niuke töötma Sist. See oli mul väga hea meel, on, ei tea selliselt et see oli nagu mõnus ja, ja Edgar Walteriga sa jälle koostööd teha ja mulle see väga meeldib ja ja noh niimoodi see on niisugune midagi tegema. Hakkasin, tahtsin küsida seda momenti, et kui see keel tuli, et, et mul nagu muljet, et see Moskva poolt nagu ei olnudki niivõrd suurt seda keeldudeks mingid kohalikud Eesti NSV tegelinskid nagu pigem nagu keerasid käki või jah, ega, ega Moskvas ei saanud midagi, sellest on lihtsalt hoidnud, kehitas õlgu, et näed, meil on siin kiri teie partei valitsuses allkirja atne, kutsume Kernse tagasi. Ja oligi kõik need saanud midagi teha seal kohalikud kid, Nad aitasid veel kirjutada, mul siin ka mingeid palvekirju ja niimoodi, aga ikkagi see pilt lihtsalt läbi mingisugused need ekspertiisid, eksperdid, ekspertideks olid ka tuntud eesti kunstnikud, kes siis andsid oma hinnanguil leidsid seal ikkagi liiga palju sarnaseid asju, isegi üks detail oli, mida ma ei teadnud, ma ei ole mingil Ledeini perekonna asjatundja, et paised pilti tees ühele. Ta tagaria seisvale poisilik ostsin pähe ülikooli Lekli loetletud siis Tartu Ülikooli ülikooli tekli, jah, et midagi oli midagi, et on lihtsalt müts peas, ta on õppinud nagu noh, niisugune hea perekond tõe poole, eks ole nagu lapse. Ja siis tuli välja leini vend on õppinud Tartu Ülikoolis, sai nagu, nagu niuke. Et see oli ikkagi kole pühaduse rüvetamine. See aga vaadake, Tal on tekkel peas mida kõike, eks ole. Kui, kuigi ma pean ütlema seda ruttu, et, et kõik need inimesed, kes minuga tegelesid siin Eestis nagu naerust nagu katki minema, seda aeg aeg ei olnud, on see, et et noh, et see oli nii hirmus nagu, ütleme seal 10 aastat tagasi, eks ole. Aga nad ei saanud nagu midagi kuskil üleval oli, olid mingid kiht inimesi, kes andsid, käskusid allapoole ja Nabi neid täitma, eks ole. Aga ma, ma käisin näiteks selles komitee nagu kutsunud välja sinna nagu noh, aru andma, aru andma. Aga see seal veel mainisid. Malevakaaslased näiteks. Naersid ütles, et noh, et teeme siis noomituse, vaatame arvestuskaardile kandmisega. Kas sa saatuslik pilt, on sul kuskil olemas mustas raamis kuskil ma ei tea, sahvri ukse peal. Mul on olemas küll alles jahvis, isegi isegi Facebookis pilt olemas. No näed, väga hea, kuidas üldse sinu töödega on, et viimane personaalnäitus oli seal 2009 illustratsioonid, et et kui inimene on sinu talendi austaja, okei, võib-olla joonisfilmidele saab ligi uurida, otsida, kuskilt nad ikka peaks kätte saama, aga muud teosed, kas on mingid kogumiku lood, kas on loota järgmist? Sest ma ei tea, meil on seintesse, Lotte, temaga on nagunii palju, on nagu asjatoimetusi, et lihtsalt nagu mingeid oma raamatut kokku panna, see on nagu väga suur töö ja niimoodi, aga nüüd on, on novembris andnud tulemus lastekirjanduse keskuses, mis on pikal tänaval, on tulemas suur Lotte temale näitus kus me siis väljas väljas ka algeskiisid erinevate kunstnike joonistused, mitte ainult minu omad ja, ja lõppresultaadid seal saab näha, kuidas see maailm on tekkinud, kuidas inimesed on sellesse, nagu oma tööd pandi. Milline on nagu esialgne versioon mingist asjast, meie viimane versioon, see nagu tuleb, ma arvan, väga huvitav, selle ma panen ise ise kokkutulekut, nii et see on nagu on ka nagu minu näitasite mao. Aga osaliselt siiski. Aga kes enda lemmikud, siis võib-olla kolleegid või, või joonis kas siis filmitegijad või ikka karikaturistid on, keda sa ise hea meelega naudid nende looming? No palju on, Hillar Mets näiteks, on, meil ei olnud aga tema pildid, avata jaam ja ja pilt, pärl, muidugi, eks ole, ja siis Aivar Johansoni arstid on mul nagu täiesti uued lemmikud ja ühesõnaga, et et eks neid on veel, aga praegu ei oska nimetada, nimetada imesid. Jah, eesti animamaastik on ju lopsakas, et siin ikkagi toimub. Meil on hinnatud vanameistrit, kelle juurde tullakse välismaalt õppima, meil on noor pealekasvav põlvkond. Kas sul on endal ka mõned õpilased, keda sa ikkagi, kes on nii-öelda jah, sinu? Meie animamaailm on tõesti väga võimas, praegu näiteks Priit Pärna on võitnud sel aastal nagu rohkem auhind ju hindu kuskil kõik Eestis kokku oma selle viimase Rimiga tuukrid vihmas ja näiteks ka Kaspar jäänud siis sai ju kuldse Oscari nii-öelda Euroopa Oscari filmi eest ja õpilasi minul ei ole, sest et noh, ma ei ole niisugune väga suur õpetaja tüüp. Sellest sa rääkisid ka jah, aga, aga ma rohkem nagu oma naise ei oska nagu väga õpetada, aga aga ma arvan, et, et see, mis, mis me oleme välja mõelnud ja teinud selle ote maailm, et see võib-olla see teeb seda tööd minu eest, et ma ei peagi otseselt kedagi õpetama, aga võib-olla see aitab meie lapsed, mul on selles mõttes hea ja öelda, et ma võin usaldada või lapsevanemad võivad usaldada oma lapse minu filmiga nagu kahekesi, et ei juhtu mitte midagi halba nendega, ma arvan Jah, see on tore. Nii, kas me jõuame veel muusikat kuulata, äkki natukene, kas sa tahad kuulata Jaan Tätte, mis sa oled välja valinud või meri Jurmanid, viieszi? Marilyn Jurman, paneme Jurmanit ja kuulame, Marilyn Jurman lugu, veel on aega. Meenutab mulle ikka. Seevastu võitlemas mäe lood on seal pole mõtet. Võib-olla nute oleks kärge käes Sägi. Niimoodi laulis Marilyn Jurman, räägime Heiki Ernitsaga, viimased minutid on jäänud. Eiki, saad väga võimekas, et karikatuurid joonisfilmid, lisaks illustreerid veel raamatuid, et viimane. Sporti teed näiteks kuule, vähe võiks rohkem teha, minu üks lemmikspordiala praegu, mis, millega ma tegelen, on Jaido jaapani mõõgavõitlus o üks diile. Meil oli kevadel, oli isegi sinnani eksam käis Jaapanis, kes seal iges kohal ja tegime solidzeme eksami, saime ka esimese astme nagu diplomit kätte need. Et kas, kas sul on nagu, nagu öeldakse, luba tappa, aga ei, ei ole kellelegi. Aga kuidas, millised need mõõgad on, kas need on pigem sellised kõverad või on need pikad nõrgad? Aa, mitu mõõka see oli panna, milline summaga kollektsioon kaks tükki. Nii põnev Issver ka huvitav, sest minu üks sõbranna muide, on ka tõsine mõõgavõitleja, ta näitas eskord mingeid mõõte mis on nii teravad, et ühte ta ei lubanud isegi katsuda, et me endale näpata. Ma saan aru, et teil on seal mingid maskid peas, et sa ei saagi aru, kas on mees seal Kenda kelduse maskid peas. Niisugune on Jaapanis on muidugi neid mõõgavõitlusstiile, palju meie oma on on lihtsalt noh, üldiselt ei aidanud. Aga neid seal sees on mitmeid erinevaid stiile. Aga kuidas sa selleni jõudsid, kuidas sa lavastasid? Soovitas ma olen üldse niuke, nagu võib paikese ühes ühes niukse romaanis, kes lihtsalt tõugata-tõmmata, jah, aga peab olema autoriteet ikkagi, seal on oma ikkagi särada seeder, tyhi naaber. Sest mul minna õppima Pedasse joonistamis, kuna tema läks sinna, meits mind kaasa, ma läksin ka siin nagu, kuigi ma mõtlesin, hobused, ma lähen hoopis hoopis sõjaväes õppima, näiteks Unimog sõjaväelaseks, jah. Ma ei tea, noh, tahtsin, olin nõukogude armees ka, et seal mingi suurtükiväelasena vaatad, kas sa seal tekkis nagu ei, ei, ei, see kõik varem suurtükiväe on seal, ma käisin juba siis, kui mul oli kool läbi ja ma pidin vägisi saatja sinna kaugele Siberisse sõjaväkke. Aga ega seal midagi meeldivat, see on, aga ma seal käisin. Väga huvitav, kas sul on veel mingeid põnevaid alasid, millega sa oled tegelenud, mida ma ei teagi? Suhteliselt rahulik ekstreemsporti harrastada ei julgegi sõita. Selle jaapani mõõgavõitlusega kaasneb ka mingi selline vaimne süsteem, kus sa siis järgib mingeid põhimõtteid? Ei, seda ideteist. Noh, seal on teatud süsteemid ka, aga, aga see on nagu suur kompleks ka muud kõik see nagu rahustab sind maha sedasama muutunud nagu hästi rahulikuks ja, ja kõik see hingamine ja kehahoiakud ja asjad, need kõik mõjutavad sind nagu võimlemise juurestik. Tervist tuleb, nii vaimne, kui ma võtad jaapani, magasid mingi eriline, tohutu vaimse oleks ikkagi nagu tapmiskunst, eks ole, ei saa olla nagu väga hea, eks ole, aga ta nagu kuidagi sind nagu treenibedresseerib ka mingil määral see mõnus ikkagi seda teha tuleb kuidagi ennast nagu paremini. Jah, seal on kindlasti selle enesevalitsemine enesekontroll ka. Pliiats käes on, siis on ka ikkagi enesevalitsemine või lased, nagu öeldakse, pliiatsit kuidagi kuidas, ega pärast trenni või väga joonistada käed nagu, nagu suri saadiga. Igatahes suur aitäh, Heiki Ernits, et sa said mahti tulla meile külla, lobiseda elust, joonistamisest, maailmast kõigest huvitavast, et suur aitäh sulle ja edu Lottega, ma loodan, et see Lotte maa üsna pea saab käigud tuurid sisse, hakkab kreaalsuna reaalsusena tõestama teostuma. Ja aitäh sulle kõike head.