Tervist, mina olen Urmas Vadi, mõni räägib, et tegelikult masu kestab ikka veel. Mõni räägib, et me oleme vabad. Mõni ütleb, et Eesti kultuuri ja riiki pole enam olemas. Mõni aga küsib, kes müüris meie korstnapühkija sisse kultuuri ja, aga küsin nende muudatuste kohta, mis on selle 20 vaba aastaga meist toimunud. Jaan Malin päevikut Andrei Hvostov kirjutas Sillamäest raamatu. Kivisildnik on akvaariumis, Tiit Hennoste hakkab aga kohe rääkima head kuulamist. Kuna selle hooaja esimese kultuuriga ja selline suur teema on 20 aastat hiljem siis ma olen kutsunud stuudiosse Tiit Hennoste. Ja ma küsiksin Tiit Hennoste sinu käest kõigepealt, mis asi on sinu enda jaoks kultuuris kõige suurem muutus, mis on toimunud selle 20 aastaga? Mul tuli meelde, kui sa ütlesid 20 aastat hiljem, siis mul tuli kohe meelde tüma romaan musketärid 20 aastat hiljem. Ja mõnes mõttes minu arust praegune aeg iseloomustab seda väga hästi. Need, kes on lugenud seda ja teavad musketäri nende noorena ja nii edasi, ma ei hakka ümber jutustama, paks romaan, lugege ja te näete seda. See on see, kui on saabunud vürtspoodnik, ajastu ja muud sellised asjad, kõik käivad sinna juurde. Mis minu arvates on muutunud. Ma arvan, et 20 aastaga ei ole midagi muutunud, tegelikult muutused algasid kusagil 90.-te teisel poolel, ehk siis 90.-te esimene pool käibel üsna minu jaoks nii-öelda vanas vaimus ideoloogia on jah, teine noh, selles mõttes, et siis valitses üpris tugevalt rahvuslik ideoloogia, ikkagi üks ideoloogia. Aga olen muidugi kedagi ei saadetud kusagile ja nii edasi. Aga siis hakkavad väga selged muudatused ja kui ma prooviksin enda jaoks seda kõige rohkem sõnastada siis mu arvates on vahe selles kahes pooles, ühele poole jääb sõna missioon ja teisele poole jäävad sõnad töö ja lõbu. Ja see puudutab niisugust suhtumist oma tegevusse, suhtlemiskultuuri, tegutsemisviise ja nii edasi. Vot nõukogude aegsed inimesed, mina ka nõukogude aegne inimene, väga tähtis asi oli, seda asja tehti missioonitundest ja missiooniga. Ja nüüd Ma püüan noh, mitte otseselt kellelegi öelda, et missioon või mis asi see on, vastatakse mulle, aga isegi suhteliselt sa saad aru, et see on töö, see on lõbuson, fun, see on tore. Ja nüüd ma tahan öelda ühe asja juurde, et ei jääks vale muljet, ei ole nii, et missiooniga tehtud asi on midagi kõrget ja teine on midagi madalat ja ei ole ka vastupidi. Need on lihtsalt erinevad lähenemised. Ja ma ei mäleta, kes oli, see kuulus kirjanikest kunagi, kui palju pahna on kirjutatud missioonitundest ja kui palju head kunsti on tehtud paljalt raha pärast ja, ja nii on, need ei ole üldse hierarhilised asjad, need on teistmoodi lähenemisega ja mina nägin sellist lähenemist esimest korda 90.-te esimesel poolel, kui ma ise elasin tegelikult välismaal siis olin õppejõud Hollandis ja Soomes kus oli üpris tavaline või minu jaoks täiesti jahmatamapanev see, et, et ma ütlen, et kas sa loeks mulle mingisugusele kohalikule professorlikult, loe mul see või teine tekst üle ja vaata siit ja nii edasi. Mul on suusapuhkus kaks nädalat, ma kahe nädala pärast loen. Täiesti arusaamatu minu jaoks, pühapäeval loetakse õhtul kell üheksa loetakse ja see muudatus on minu jaoks täiesti selge, täiesti selge ja ma näen seda igal pool. Aga ma rõhutan, asi ei ole halvas asi, ei ole heas. Sealsamas Soomes tehti ikkagi Soome heaks ja Soome hüvanguks kõike seda teadust ja kunsti tehakse teistmoodi, tehakse teistelt alustelt ja see on minu arvates nagu, nagu hästi-hästi tähtis asi, niisugustes hoiak kusjuures või suhtumistes selle sees ja sellega koos tuleb terve rida muid asju, missioon seostub alati, kas ta seostub rahvusega või eesti kultuuriga või ühesõnaga, ta seostub sellega, et me võime olla vasak poolsed või parempoolse tagame, allutame ennast ikkagi millelegi suuremale, aga töö ja lõbu seal ei ole midagi sellist. See mingi rahvusküsimus või see rahvuslik enesemääratlemine on kadumas. See on kadumas ja see on loomulik protsess, aga ma ütlen, see, me lihtsalt läheme sinna, kus Euroopa ees on, see ei ole mingisugune eriline tee. Okei, suured rahvused ei võta seda eriti traagiliselt. Meie võtame ja peame võtma ja mina ikka võtan, aga, aga lihtsalt see on, see on teistmoodi maailm. See on üks asi, aga selle maailmamuutusega käib minu arvates see asi koos, mida ma ise nimetasin enda jaoks ajalugu ja tänapäev niukse märksõnadena. Aga see tuleb sellest, ma olen seda paar korda kirjutanud kuskil välja, et ma ei saa enam loengutes nalja teha, et inimesed ei saa minu naljadest aru. Naljad põhinevad mälul põhinevad ajalool põhinevat tekstidel. Ma olen juba vist paar korda noh, rääkinud lugu, lugu sellest, ma ei hakka siis uuesti üle rääkima, kuidas noort dramaturgi ei tea fraasi logorröa kraadus kraavis, kust see pärineb? Smuuli, see töö on nende jaoks tundmatu maa, eks ole. Et tekivad niisugused asjad, ma näen seda filoloogidele loengut pidades, ma kuulen seda, seda kusagil mujal märksõnad ei tööta. Ja, ja need märksõnad, need on tegelikult ühine ajalugu, mis näitab seda, et katkestus on sees ja minu arvates vaat ma ei oska öelda, ma olin ju jälle vahepeal ära, nüüd ma olen olnud paar-kolm aastat Eestis jälle õpetanud, aga see katkestan selle aja jooksul tulnud. Ehk siis mis soostutel. No ma tulin tagasi 2008 Eestisse õpetama uuesti, nii et siis järelikult kusagil sel ajal või pärast seda millalgi, ehk need on need inimesed, kes on kasvanud puhtalt nagu selles et see sinu jaoks mingit tõesti konkreetset, uut põlvkonda, see tähistab minu jaoks väga selgelt uut põlvkonda, ma näen seda näiteks kui, kui kirjandust analüüsitakse, nad, nad ei mõista enam üldse taustaga tagamaid, nõukogude aegse kirjanduse taustaga tagamaid nad ei mõista, neid analüüsivad neid tekste eeskätt tänapäeva mingite teooriate alusel, mida nad on kusagil teeks, kohast võtnud ja pannud selle peale. Ma ei ütle jälle, et see on halb, see annab teistmoodi tulemuse, aga mõnikord läheb seal ikka kõik asjad väga mööda ja viltu. Ja, ja see on viimaste aastate küsimus, ma arvan, siin mängib oma rolli nii see põlvkond lihtsalt, et aeg on sealmaal nüüd ja mängib ka see rolli, et tegelikult üks viimased viis aastat kõige rohkem on tegelikult olnud seda tõelist internetikultuuri, kus inimesed elavad internetis, kus on sotsiaalvõrgustikud, kus luuaksegi suhted hoopis hoopis kusagile mujale enese talinet küll, aga see ei olnud selline suhtlusvõrkude, need ja, ja nii, tuleb täiesti teistmoodi teistmoodi inimeste inimeste maailm sellesse sisse ja sellest tuleb üks katkestus. Aga Tiit Hennoste, nagu sa ütlesid, et sa ei ütle, et see on hea või halb. Ütleme, et nende teadvus ongi siis üles ehitatud hoopis mingitele teistele tekstidele või filmidele kui näiteks sinu või, või ka näiteks minu, kes ma olen ka hoopis teisest põlvkonnast kui sina. Aga, aga ma ütlen, et, et mis asjad need on, millele see üles ehitatud nende. Mis asjad need on sellepärast et, et noh, mulle, need on suures osas kui, kui ma vaatan, siis need on need tekstid, mis liiguvad esiteks internetis, see on see ütleme, kirjalik tekst, mida, mida loetakse sealt eeskätt või siis noh, teatud kogus mingisuguseid kultusraamatuid või muid asju, mina ei oska seda nimekirja koostada, aga mul on tunne, et ka neid ei kasutata nagu, nagu eriti ära. Ma usun, et kindlasti need on mingid omad väiksed, väikeste seltskondade, noh niisugused aga kindel on see, et see kõik on liikunud teatud moel nagu internetipõhiseks, aga internet on teatavasti selline lõputu paik, kus võib leida väga imelikke seoseid, suhteid ja sidemeid, millest teised aru ei saa. Ma vaatan näiteks keele poolest kui varem, släng on asi, mis veab keelt kõige lihtsamalt öeldes ja noorte slängis tulev terve rida sõnu, nad muutuvad paroolideks, nad liiguvad edasi, osa sureb, osa laieneb. Ma olen aeg-ajalt nii umbes viis, kuus kuue aasta tagant palunud inimestel teha ühte trikki, tõlkida ühte vana kunagist slängi teksti. Nüüdsest ajaslängi ja jälle siin on üks viimase viie aasta jooksul on murra sees. Nimelt, kui varem pakuti mulle tavalise slängi tekste, siis nüüd pakutakse mulle netis slängi tekste, eksis slängi, ei vea enam suuline suhtlus omavahel kambas, vaid neti seltskondade suhtlusslängi veab net. Ja, ja see on väga selge, selge ja suur murrang. Iseküsimus on selles, et ja see on minu vanus, tekib teatud missioon siis, et, et kuidas ühendada need kaks poolt ära, kuidas jõuda selleni näiteks et need inimesed saaksid aru kas või nõukogude aegsetest tekstidest. Sest küsimus ei ole ainult selles, et mõista tolleaegsed salakeelt noh, niisuguste alltekste vihjeid, igasuguseid asju, need vihjed olid tihti tekstides sellised, mis oli täiesti väljas teksti kui terviku, noh, mingisugusest asjast seal lihtsalt mingisugune lause, mida kõik nautisid, vahukus neid paneb, eks ole. Aga sellel ei olnud teksti kui tervikuga suuremat mingit pistmist. Ei, küsimused tekivad sellest, et mõista, mõista neid tekste, kui tervikuid lihtsalt ja, ja noh, mingil kombel ju kaovad, enam ei mõisteta, Oskar Lutsu enam ei mõisteta Tammsaaret. Ja, ja kusjuures see, mis on minu arvates veel huvitav, on see, et, et vahepeal umbes kümmekond aastat tagasi ma sain aru, et noored inimesed loevad raamatuid filmi esteetika põhjal. Varem oli vastupidi, eks ole, et nad lugesid raamatut ja filmi vaadati kui raamatut. Filmi esteetika klassikaline filmi esteetika pärineb ju tavalisest romaanis tavalisest jutustusest realistlikkust jutustest, aga siis seda ma nägin Soomes esimest korda ja avastasin, et inimesed analüüsivad neid tekste ja mõistavad neid tekste. Nii-öelda filmilikud, nad mõtlevad filmilikud. Film ehitatakse üles teistmoodi, filmides on suured augud, kaadrid pannakse teistmoodi kokku ja nii edasi ja nii edasi, seal on suured plaanid ja üldplaanid ja, ja seal on tempo rütm hoopis teistmoodi üles ehitatud. Aga nüüd mul on tunne, et nad ei mõista selle põhjal ka sellepärast terve rida filme, noh, mis Eestis on film ikkagi tehtud. Põhiliselt ongi eesti kirjanduse põhjal tehtud kõik väärtfilmid, kirjanduse pööre oleks on siis oleks siis see, et, et me mõistame ütleme, Oskar Lutsu kevadet nüüd filmi järgi, mitte ei mõista seda raamatu järgi. Okei, aga nüüd mul on tunne, et nad ei mõista filmisena. Siinkohal mul tuleb selle kevade peale ka üks näide, et üks noor näitlejanna oli hiljuti selles Eesti mängu, siis on see mälumängusaade ETV-s ja seal pakuti variante. Küsiti, et kes oli Arno pinginaaber ja pakuti variandid. Tõnisson, Toots, Teele. Minu jaoks oli see nagu hämmastav või kuidagi, et isegi kui sa ei ole raamatut luge, no muidugi on võimalus, et inimene lihtsalt olite televiisoris närvis ja ei mõelnudki midagi, aga aga ütleme, kui ta ikkagi mõtles, siis ma mõtlen, et isegi kui sa ei ole raamatut lugenud, siis see film algabki kohe sellega, et pannakse Tootsi kõrval istuma. Ja kui sa mõtled nagu mingi selle konteksti peale, et poisid ja tüdrukud ei istunud koos Ja tollal oli üldse pikad pingid. Aga noh, raamat algab jah, sellega pikkade juustega poiss kummardus minu kõrval tema kõrva juurde ja sosistas blä-blä-blä. Kõige esimene stseen kogu alguses, eks ole, aga ma võin tuua ühe teise näite ühest noh, enda õppeülesannetega korjatud internetitekstis, kus, kus oli siis niimoodi, et üks inimene, üks inimene oli leidnud oma mingite hüüdnimede kogumi kuskilt ja teine küsis, et kust sul siuksed hüüdnimed on, et miks sind talipruudiks hüütakse. Ja ei, mina ei tea, et ma ei tunne ühtegi talinimelist. Ja teine küsib silmnähtavalt imestunud, et ei tea, kes on tali pruut, ei tunne. Ei tea, mina ei tea sellest midagi. Ma arvan, et need võisid olla ühevanused, inimesed. Nad on noored inimesed igal juhul ja siis on näha kuidasmoodi. Ühe jaoks on see siiski veel loomulik mõiste. Kes on tali pruuti ja nii edasi, teine absoluutselt tal ei lingi mitte midagi. Tal ei löö sellega pähe, eks ole, ta ei saa aru, kust kohast ärkond on, on tulnud ja jällegi asi, mis on olemas, filmis on olemas, raamatus on olemas filmis suures senine, eks ole. Aga ma arvan, et siit me jõuame mingi sellise asja juurde tagasi või edasi, nagu on see see paljususe küsimus, et et noh, kui mõelda, noh ütleme 20 aastat tagasi või veelgi rohkem kasvõi näiteks raamatute tiraažid ja peale siis need tiraažid olid suured mingitele inimestele alati õudselt meeldib rääkida, kuidas siis nagu oli taevasest sinine siis loeti, aga nüüd on raamatuid ilmub väga palju, tiraažid on väga-väga väikesed, peaaegu olematud. Tundubki, et tegelikult on tekkinud selline paljusus ja sellega ka see, et et te ei omata enam mingisugust ülevaadet. Ja kui sa mainisid enne Tiit Hennostega seda internetti, siis tõepoolest seal ei ole ka mingit konteksti, et sa ei tea, kus sa asud. Ja, ja ma olen kusagil mingis kohas ja, ja noh, kui ma hakkan nüüd siit ühest otsast peale, siis noh, ja üks, üks ja mind ajab alati natukene naerma see, kui räägitakse nõukogude aja suurtest iraažidest, seal lihtsalt anomaalia. See on lihtsalt anomaalia ja muud, mitte midagi. Noh, kui me mõtleme seda, mis ilmus kõik nii suurtest iraažides ja nii edasi, on täiesti selge, et mingisugusest modernismist Mati Undi või, või ka Rein Saluri teost ei lugenud 90 protsenti neist inimestest, kui mõnigi alustas, jättis ta pärast kolme lehekülge selle pooleli. Okei, aga on küll muudatus selles mõttes jah, et vabariigi ajal olid väiksed tiraažid just samasugused nagu praegu, paarsada eksemplari luulet poolteist 1000, paar 1000 romaani heal juhul, siis tulid suured gaasid, aga väike hulk ilmus raamatuid, see oli haarata. Siis tulid suured tiraažid ja väike hulk, nüüd on väike hulk ja väga palju raamatuid. Ja see on tõepoolest selline, kus ta enam mitte midagi kinni ei saa võtta. Ja teine asi on see, et, et kuna noh, tol ajal oli jah, selge, et loodi teatud püramiid, ütleme kui sul on vähe, on teatud inimesed, kes suudavad seda haarata, siis, siis nad suudavad luua kirjanduse kui teatud koosluse. Raamat, kui ta ilmub, on ju lihtsalt tekst seal hunnik teksti, paberid, kirjanduseks teevad teda kriitikud ja uurijad. Nad võivad olla ka ise kirjanikud, see pole tähtis, aga nemad on need, kes loovad süsteemi, loovad hierarhiad, loovad seosed nende vahel ja alles siis tekib meile kirjandus ja, ja kuma ei valitse seda. Siis ma mingit püramiidi ehitada ei saa, see on lihtsalt võimatu, need ongi mingisugused täpid kusagil tühjuses ja kui lisada sinna juurde kogu internet ja sealne tohutu täppide maailm, kui lisada sinna juurde see, et kirjanduse mõiste ise on minu arvates viimase kümnekonna aasta jooksul totaalselt ära hajunud ja laienenud ka varem ikka kirjandus tähendas eeskätt ilukirjandust ja natukene ka ilukirjaniku kirjutatud mingeid muid tekste, kus sees oli teatud keelelised valikud, kujundid, muud asjad, noh siis nüüd on kõik, kõik on kirjanikud rohkem raamatu avaldanud, inimene on kirjanik. Nii et ja, ja ongi, selles mõttes ei ole enam, sa ei sa öelda, mis on kontekst, sellepärast et aga kui mul on püramiid, siis ma vaatan seal tipus olevaid ja ütlen, et kogu see alumine osa on talle kond, tekst sellele asjale. Aga kui asi organiseeru, siis kuhu ma panen selle konteksti seal ümber, see on kadunud, see on kadunud ja see tähendab seda näiteks, et ma ei kujuta üldse ette, et praeguse ajakirjandusest saaks varsti ka eesti kirjandusest, mis on siiski tegi, aga saaks kirjutada näiteks klassikalise kirjanduse ajalugu kus on voolud ja suunad ja on mingisugused kämbud. Su näojoontes skeerijas on nik v-le. Silmakoor tõdes õrnus. Me. Ja aasta tagustes UV. Kael lähedaste alla noodsamad, kelle asi paremaks läinud on veini. Jääl maks, jäänu, udu. Kaneeli, basiilik ja tüümian on neelu lapsee käes, mänguugaaenn veel punaste bar Teamenteeüks leht veel oskab olla aus. Kivisildnik on ka sel hooajal akvaariumis ja vaatab läbi klaasi 20-le aastale. Akvaarium 32. Tere Suvevaevustest räsitud raadiokuulaja. Tore on sind kuulda nahistamast, teisel pool Hiinas valmistatud valjuhääldit. Akvaarium on taas sinu käsutuses. Akvaarium on avar nagu merisiia, mahub sugust solki, oleks öelnud Leedu klassiks roaga. Viimati kohtusime teiega paarikümne aasta eest, siis oli loominguliste liitude pleenum ja valitsevat olukorda nimetati stagnatsiooniks. Nüüd on hakatud jälle stagnatsioonist rääkima. Mu meelest on see rumal jutt. Kui stagnatsioon enne mõiste kasutusele võeti siis sellepärast, et orjameelne press, kelle tsensuur ja hea elu olid moraalselt lõmastanud ei julgenud nimetada mandumist, mandumiseks, roiskumist, roiskumiseks ja läbikukkumist läbikukkumiseks. Öeldi stagnatsioon, sest see ei tähendanud midagi ega kohustanud millekski. Rännanud kõik läheb hiilgavalt, lääs on määratud hukkuma. Palliew võttis lõpeks jutustage, millest kõigest rääkida ja ma elasin hästi materiaalselt ja muidugi sõitsime rumalusest, tahaksin seda nüüd heastada, ma olen valmis kasvõi vanglasse minema. Läppunud õhustiku meenutamiseks sobib hästi Sergei Dovlatov looming. Kuulame täna katkendeid vikerraadios, järjejutuna jooksnud võõramaalannast on ikka kole ta pealkirja pannud tõlk heale jutule. Muidu käib küll, toob laata või jutt on eriti tore, sellepärast et ühendab endas nii nõukogude kui ameerika meile haigust. Nüüd räägime jälle stagnatsioonist, aga mitte sellepärast, et roiskumist ei tohiks raiskamiseks nimetada. Mitte sellepärast, et on tsensuur või et ajakirjanikel on midagi kaotada. Ketrame vana plaati, sest hoidu pole vaimne rutiin. Totrus. Okupatsiooni ajal kasutati vähemalt solvavat väljendit stagnant. Seda tänapäeval telekast ei kuule. Miks, aga sellepärast, et rääkijad on isestagnandid. Kui nii võtta, siis on paarikümne aastaga väga vähe muutunud. Kõik need omaaegsed kalestunud bürokraadid ja kol laborandid rääkisid oma naha päästmiseks seda juttu, et nad muudkui ajasid partei sees eesti asja. Kommunistide inimsusevastasest parteist oli jutt. Nüüd on täpselt sama asi. Isamaa ja Res Publica liidu sees käib mingi parteijoone vastane, eesti kampsuniajamine. Groteskne, häbiväärne, jälk, aga muidu on kõik sama, mis okupatsiooni ajal keeratakse suure hurraaga mingi pask kokku siis on kõik metsas parasiitide privileegid ohus. Kabineti karjeriste ähvardab kõige hirmsam asi maailmas. Hõlptulu lõpp ja tootva töö algus. Nüüd ollakse hirmuga nõus kasvõi patriootideks hakkama. Pläraga edasi, lolle leidub küllalt, usuvad ka seekord. Poolas õiendati arveid solidaarsusega. Lõuna-Aafrikas söödi ära Rootsi diplomatoornholm. Filipiinidel tapeti opositsioonipartei esimees, Melitoopoli lähedal kukkus allatõusudega 29. Marusse ei helistanud. Käisid kuuldused, et ta töötab mingis koledas kohas ja teeb kaasa pornodes. Ma helistasin kaks korda, kuid keegi ei vastanud. Dovlatov on ikka geenius, väga hästi on ära tabatud. Nii kui okupatsioon lõpeb ja algab kohe mingi porno. Mis täpselt, me ei saagi teada, sest telefonid on välja lülitatud. Bornadob millegipärast alati kaasa vaesuse, aga on asju, mis ei muutu. 20 aastat tagasi käis seaduste sõda vene seadusi väänati nii nagu ise taheti ja nii nagu Eesti riigile kasulik oli. Nüüd on meil kaelas uus okupatsioonivõim uute lollide seadustega uute, raskete koormustega. Mitte keegi ei otsi tänapäeval euroseadustest seda kohta, kuidas välja keerutada või tagatisi nõuda. Soomlased leidsid tagatise koha üles. Meie ei otsigi soomlasi, globaaldemokraadid muidugi mõnitavad, aga mis sellest? Isegi kui võetakse raha vägisi käest, on iseloomu näidatud. Arnold Rüütel lasi endale Eesti asja eest kõrvu rullida. Ei löönud vedelaks ja asi sai aetud. Aga Ansip või põlispresident Ilves. Kas nemad on kunagi euroisandatele vastu haukunud või Ameerika sõjapealikele tappeski mitte? Selles mõttes oleme orjameelsemad kui paarkümmend aastat tagasi ja see läheb meile kalliks maksma. Kaks miljardit siit, teine kaks miljardit, sealt. Aga rikas riik võib endale lubada. Et nad kõngeks. Publitsist retski kandis suurt transparentne. Võtke kinni papagoi Jaye fim Drucker küsimusele, miks Drucker, seletas ta, ta peab mu töö seks totalitarismi ajal välja andma. Ma jahin teda juba kolm aastat. Kuid tulgem kultuuriküsimuste juurde tagasi. Kulturnikud käitusid eelmise võõrvõimu all halvasti, mülisesid vingusid, kutsusid kokku loominguliste liitude pleenumi ja tegid seal õõvastavat tõhusat selgitustööd. Räägiti ühiskonnale tähtsatest asjadest ja kõik said aru. Seda enam ei ole. Nüüd kiidab iga naiskunstnik oma paljaid rindu. Kindlasti huvitab seegi kedagi. Mässumelt ilmutavad ainult dirigendid, sest neil võib jääda paar milli õigeks ajaks arvele laekumata. Muudel loojatel on kaotad ainult ahelad ja pohmell. Eks nüüdki kutsuta kokku üks ümarlaud, et algvõi kultuurikoda teise järel. Aga kui palju neist kasu on või mis neil öelda on? Peale selle, et andke meie eriti kommertslikult festivalile, veel rohkem pappi. Seda me ei tea. Üks on aga selge, Uutav, vaata, võit meile siia tulnud ei ole. Ja miks ta peakski tulema? Meil pole ju enam paremaid kirjastamisolusid kui laias ilmas, ütleme ausalt, oludest pole enam halli haisugi. Miks peaks täna mõne suure rahva silmapaistev looja Eestisse pagema? Selleks pole mitte ühtegi põhjust. Isegi Somaalia pagulased hoiavad siit eemale. Nii palju on siiski muutunud. Kirjastuselt Petrone print on ilmunud selline raamat nagu Sillamäe passioon. Andrei Hvostov, sina oled selle raamatu kirjutanud, noh, põhimõtteliselt on see siis sinu mälestusteraamat sellest sinu lapsepõlve ja sealt edasi noorusajast ja elust Sillamäel, noh ka minu esimene küsimus sulle, Andrei Hvostov on see, et et siinsed tegeled ajaloojutustamine ühega ja samas on see noh, ta ei ole lihtsalt mingisuguste ajaloo sündmuste dateerimine, vaid pigem selle aja kirjeldus läbi sinu enda elu ja mälestuste. Et mis sinu jaoks selles on, nagu oluline on, et kas sa kirjutad sellega ajalugu või ajalugu, on seal lihtsalt kontekst. Aga kui ma Petrone prindi selle ettepaneku sain kirjutada oma lapsepõlvest siis kirjastuse poolne seletus, põhjendus motiiv oli see, et novell, mille eest ma sain omal ajal Tuglase preemia, sinised mäed, mis kirjeldab ühe väikese vene tüdruku Sillamäel elava vene tüdruku ühte päeva üheksandal mail kunagi aastal 1969, mis on suures osas autobiograafiline. See tundus Epetronale üks selline selline lugu, lugu sellisest lapsepõlvest, milles temal mitte midagi teadnud, temale kasvanud kusagil Viljandimaal kusagil Abja-Paluojas ei Karksis. Ja seal oli hoopis teine lapsepõlve. Ilmselt selle Sillamäe Sillamäe lapse, Sillamäe tüdruku ühe päeva kirjeldus. See tundus niivõrd teistsugune, niivõrd eriline, et ta tahtis tema lugejana tahtis sellest rohkem teada saada. Pärast seda sellise ettepaneku mulle tegigi. Ma alul ei võtnud üldse üldse selle ettepaneku peale vedu. Mulle ei meeldinud see mõte, et ma hakkan kirjutama lapsepõlvest ei meeldinud sellepärast et ma olin otsustanud selle selle selle töö juurde asuda ainult siis, kui on võimalik kirjutada oma lapsepõlvest võimalikult ausalt. Mis sind segas. Ja mind segas see, et minu vanemad elavad. Mul oli tunne, et kui ma kirjutan sellest kõigest ausalt, siis minu emal võib olla valus seda kõike lugeda. Ja sellest hoolimata, kui mul teinekord see ettepanek tehti aasta möödudes pooleteise aasta möödudes, et võib-olla sa ikkagi kirjutaksid siis andsin oma nõusoleku ja vahepeal juhtus, siis juhtus siis nii mõndagi minu elus minu loomingulises elus nimelt maa, töötan praegu, töötasin juba tookord, ma vaevlen juba kaks aastat ühe suure romaaniga. Selle romaani peategelaseks on üks ajalooline isiksus, inimene, kes on kunagi Eestis elanud suurkuju ja tema tema käsitlemisel, noh, esiteks ma põrkasin selle paljudele probleemidele, aga üks probleem oli see, et kui ma hakkasin otsima mälestusi eelmise sajandi 30.-test aastatest, et teada saada, mis elu tookord konkreetselt Tallinnas elati, mismoodi linn välja nägi, millised olid lõhnad, mida inimesed mõtlesid nii igapäevaselt siis ma avastasin, et ma mõningate üksikute eranditega erandanud näiteks Harri Jõgisalu mälestusteraamat, aga üksikute eranditega valdavalt see tollane Emoristika ei anna absoluutselt edasi seda ajastu vaimu. See, mida me võime lugeda, on siis enamasti pagulastegelaste noh, natukene selline nagu eneseõigustus või, või mingisugune tagantjärele enda targemaks tegemine, kuidas nad seal 30.-te keskel lõpus juba kõike nagu aimasid ette nägid ja sellest hoolimata on jälle ei õnnestunud jala tulevat katastroofi kuidagi vältida. Selline enese õigustuslik vemoristika, mis ütleme, 30.-te aastate õhkkonda, vaimsust, absoluutselt mul ei aidanud lahti, lahti, seletada, mõtestada ja tekkis küsimus. Et kui kunagi tulevikus, kuna kunagi 30 40 100 aasta pärast keegi tahaks kirjutada näiteks 20. sajandi 70.-test aastatest midagi ja ta hakkab otsima seda, seda ajastut käsitlevat meenutus kirjandust, siis kas ta, kas ta leiab seda, kas tal on sellest abi sellest sellest, mis seni kirjutatud. Et ma teatud mõttes nagu ajaloolane ja samas nagu kirjanik, kes tunneb teatud kohustust tulevaste põlvede ees? Ma tundsin, tundsin, et ma pean seda tegema. Pean, ma pean kirjutama. Nii et Andrei Hvostov, see vastus minu küsimusele on siis see, et, et sa proovisid anda anda seda ajastut, seda lõhna ja seda seda valitsejate elu seal Sillamäel sellel ajal, kui sina olid väike poiss, noormees võimalikult täpselt edasi mitte hakata segama mingit ajalugu enda fantaasiatega. Jah, just nii, ma püüdsin olla just just see 10 või 12 või 15 aastane poiss, kes ma tookord olin ja püüdsin tuletada meelde, et mis minu jaoks tookord oli, oli hästi oluline, noh, see raamat ongi, koosnebki tegelikult märksõnadest, iga peatükk on lihtsalt üks märksõna ja siis toimub selle märksõna lahtiseletamine. Mul ei ole seal mingisugust kronoloogilise järjestust. Mul ei ole seal noh, mingisugust sellist sellist lineaarset ajatelge on märksõnad. Märksõnade lahtiseletamine kui nüüd täpne ja selge see nii-öelda ütleme ajaloolises mõttes on sellele küsimusele on mul taas väga raske vastata. Sest ma võin kinnitada seda, et ma ei ole seal teadlikult midagi välja mõelnud, et ma olen kirja pannud niimoodi, nagu ma nende asja mäletan. Samas me ju teame, sina tead ka seda et inimene ju tegeleb oma mälestuste pideva sellise korrigeerimisega, mis toimub alateadlikult. No igatahes mitte teadlikult, et me võimegi minevikust mäletada teatud asju praegu praeguse päeva seisukohalt kuidagi hoopis teistmoodi, kui tookord olid tavaliselt inimesed, kui nad hakkavad oma mälestusi kirja panema, siis nad kirjutavad ennast natuke paremaks, natuke targemaks, seda ma seal oskasin teadlikult vältida. Aga aga me ei saa midagi sellega parata, et me et me isegi võib-olla omistame kellegi teise mälestused iseendale, et mingid asjad, mis juhtusid kellegi teise inimesega mingisugused juhtumid tema elust, et need muutuvad meile nii lähedaseks, et hakkab tunduma eriti varases lapsepõlves, et see kõik juhtus meiega on selline, paraku on selline fenomen. Alati, kui kirjutatakse sellest nõukogude ajast, noh seal on muidugi hästi oluline vahe, kui vanainimene kirjutab, et missugust nõukogudeaegade näinud aga ikkagi noh, ütleme just need inimesed, kes on elanud nõukogude aja lõpus, siis nende jaoks on see selline nostalgia ja hästi tihti tuleb sellist natuke hämarataga helget valgust ja mingisugust igatsust, noh sinu puhul, mis mul otseselt selle raamatu juures meeldib, on see, et et, et see on tõesti hästi aus, et see ei ole mingisugune nostalgia, ta on ikkagi hästi kohati isegi hästi vastik selline ahistav ja valus, kui ma võtan näiteks kas või sellele peatükile, kus sa kirjeldada oma astmat. Et noh, see on, see on nagu tegelikult tõesti nagu noh, praeguses hetkes täiesti uskumatu nagu, nagu kirjeldus. Ja, ja see näitabki, kuidas inimesed, et on oma hoiakutelt täiesti nagu muutunud või, või noh, et tänapäeval enam sellist asja võta, aga sellel ajal oli see reaalsus. Jah, võib öelda küll, et tookord inimese, inimese vajaduste märkamine või inimese märkamine üldse selle kuidagi selline suhteliselt võõras kontseptsioon dolla tollases ideoloogias. Ja sellepärast jah, tõesti, et hoolimata oma astmast ma pidin tegema läbi kõik need kohustuslikud kehalised katsed ja kogu selle täisprogrammi, mis kehalises kasvatuses nõuti. Ja ma isegi olin kaks aastat nõukogude sõjaväes kõigest sellest hoolimata. Et noh, see midagi jälle sellist ilmselt, mida tänapäeva noorsoole seda seletama hakata. Proovida, seletada, et siis ilmselt tekitab mingisugust samasugust arusaamatust nagu, nagu siis kui hakata neile rääkima. Ja mida ma ka natukene kirjeldan oma raamatus näiteks seda, et kuidas kuidas toimus üks komsomolikoosolek ja kuidas siis terve klassitäis jooskul mõistlikke ja selliseid, ka protestivaimu evivaid noori lihtsalt lihtsalt nagu kuidagi vägisi viidi sinna klassi sinna ruumi ja siis nad tund aega mängisid lolli ja mitte keegi ei tõusnud püsti ei öelnud, et mulle aitab, et ma nüüd lähen ära ja lahkunud ei löönud ust kinni, niimoodi krohvi kukub laest. Et praegused noored teeksid täpselt niimoodi. Ja miks me tookord niimoodi teinud iseendale ka seda, seda, seda, seda kõike kirjutades seda meelde tuletades, et hakkas natukene natukene paha sõna otseses mõttes füüsiliselt paha, aga eksile minevikku mäletamisel noh, et ongi oluline edasi anda just neid neid asju niimoodi niimoodi ilustamata kujul. Tõepoolest, et ma seda raamatut kirjutades endast teinud mingisugust vabadusvõitlejad või mingisugust kangelast, sellepärast et. Eks neid inimesi, kes on nõukogude ajast ja oma noorpõlves sel ajal kirjutanud, et nimesid nimetamata, et siin on küll ja küll neid inimesi, kes olid juba hällis lamades vabadusvõitlejad mis on mitte ainult ebausutav, et selline, ütleme, aga kui rääkida ilukirjandusest siis ka lihtsalt niimoodi psühholoogiliselt vähe. Huvitav, kui ma seda raamatut kirjutasin, siis jällegi üks, üks selline suur eesmärk või, või nagu unistus, kuidas seda niimoodi nimetada, mis meil silme ees oli? Ma tahtsin kirjutada sellist teksti, mida on mõtet tõlkida inglise keelde ja mille lugemisel ütleme, ingliskeelses maailmas elavad inimesed saaksid ka natukene targemaks. Et nad suudaksid nagu empaatiliselt kuidagi nagu mõista seda, seda olukorda, milles me tookord olime, mitte et nad ei küsiks, miks te politseid ei kutsunud ja et see oleks neile selle raamatu lugemise järel, et saaksid aru, miks me ei kutsunud ja miks üldse sellist küsimust on väga, väga rumal. Andrei Hvostov, ma palusin, et sa meie jutuajamise lõpuks loeksidki ette ühe väikese katkendi oma raamatust ja seal on ka juttu teksapükstest. Hästi ma selle katkendi leidsin need üles ja ta ei ole eriti pikk. Tallinnas õppisin, see on siis 79. aastal, rääkis mulle üks kursused endi juhtumist, kus noortekamba omavahelise arvete õiendamise käigus jäi üks poiss teise noale ette. Tera tungis kõhu alaossa. Ohver suri, tapja peitis laiba. Ent enne seda tiris ta tapetud teksapüksid jalast mõrtsuka pruut pisinud verest puhtaks ning õmbles noatera tekitatud augu kinni. Tapja kandis oma ohvripükse, kuni ta tabati. Praegu öeldaks selle tegelase iseloomustamiseks, et tegemist oli idioodiga, kes asitõendi hävitamise. Seal hakkas seda iga päev kandma. Tollane loogika ütles midagi muud. Teksapüksid ei olnud tapmise asitõend, need võisid vabalt olla ka selle motiiv. Vähemalt mind ei pannud lugu imestama, kuigi see oli õõvastav, seda kindlasti, ent mitte ilmvõimatu hakata kandmiskõlblikke teksaseid hävitama. Hullud peast. Kuidas läks Jaan Malini soome-ugri tuur? Sellest teavad ehk vähesed, aga nüüd saavad teada tuhanded, sest Jaan Malin pidas ka päevikut. Kirjutas kõik mälupulgale. Aga raadiosse tulles oli Malini mälupulk kadunud. Ja nüüd siis Jaan Malin meenutab peast, mis siis toimus? 30. augustil kirjutas Urmas Vadi mulle Facebookis, et võiksin enda käimasolevast nii-öelda soome-ugri tuurist raadiopäeviku teha. Varem on küll säärast asja tehtud nädala kaupa, aga kuna suvi jättis nüüd raadio päevikutesse niigi pikka pausi, siis räägin pikemast ajast. Juuni lõpus panin Tartus parajasti kirjandusmaja müürile järjekordset täiendust pidevalt muutuvale näitusele, kui mulle helistati ja kutsuti viiendal augustil Saaremaale ammuse sõbra juubelile. Õnneks polnud viies august tapvalt palav. Nii et jäin ikka ellu, kui päevasel ajal bussiga Pärnusse ja sealt Kuressaarde sõitsin. Enne Pärnusse jõudmist helistasin Sõber margitile ja palusin tal bussijaama vastu tulla. Bussipeatuses andsin talle A kolm lehtedel kolm luuletust ja kolm pilti, mille palusin kuhugi käiduvasse kohta üles panna. Ta pani kohvikusse, kus Ta oma sõpradega tavaliselt kokku saab. Mina sõitsin edasi Kuressaarde, kus edasisõiduks paar tundi. Passisin seal aia, sisustasin vanale jäätise putka aknal luukidele samalaadset ekspositsiooni kleepides, nagu Tartus oli. Jõudsin piltide ja tekstide ülespaneku just lõpetada, kui mu kõrval matus hõbehall Kuressaare linnavalitsuse kirjadega auto, milles istus nooremapoolne härra. Välja ta ei tulnud. Küsis vaid, mida ma teen. Kui vastasin, et eksprompt näitust, küsis ta, kas luba selleks on? Ütlesin see, see on eks trump näitus. Et selleks mul luba ei ole ja ei kavatsegi võtta. Vastus oli, et meie Kuressaares nii ei tee. Ja kästi viie minutiga plats puhtaks teha. See meenutas ühte poliitilist lubadust. Lubasin siiski platsi puhtaks teha. Sisimas mõtlesin muidugi, et maha ma seda värki küll ei võta. Ja nii ma tegingi, tulin lihtsalt tulema. Pildistada ei jõudnud. Pealegi olin fotoka koju unustanud, nüüd jätaksin mõned päevad vahele, jõudis kätte esimene september ja siis ma tulin Tallinnasse, oli lihtsalt oli natukene närviline ja, ja ma läksin kiiresti kiiresti kiiresti magama. Ja selleks, et teise septembri hommikul võtta takso ja minna ruttu sadamasse siis sealt seal läksin laeva peale. Laev viis mu Helsingisse Helsingis rongi peale rongiga Tamperre ja siis damn, pärast tuli välja, et ma sain öömaja kunagise kultuurikaja tegija Riho Laurisaare juures. Ja siis ka sealne esinemine kolmandal järgmisel päeval alles läks mul korda. Järgmisel hommikul neljanda septembri hommikul pidin ärkama enda jaoks ebanormaalselt klaas on pool kuus. Selleks, et jõuda bussi peale ja rongi peale. Aga noh, kuidagi ma ikka jõudsin sinna algul üks ekskursioonibuss, juhatus just bussipeatuses see buss tegelikult vaatasid, kedagi ei ole ja sõitis lihtsalt mööda ja mina siis helistasin Rihole ja Riho andis mulle oma jalgratta ja siis ma sõitsin jalgrattaga sinna. Rongijaama rongiga sain täiesti ilma igasuguse küsimuseta sai siin Helsingisse ja Helsingis kops, kops, kops. Kõndisin sinna sadamasadamasse ja sain laeva peale ja kõik oli korras, ainult. Ja siis, kui ma, ma olin eelnevalt kui leppinud Tallinnas uue maailma seltsimajas olevate inimestega. Et kui ma siiski jõuan, siis ma lähen neljandal sinna uue maailma tänavafestivalile esinema. Jah, ma jõudsin sinna. Ja nad ütlesid, et ma esinesin katusel. Katusele pääses katuseluugist, mis on, oli üsna räästa lähedal ja mina pidin siis mansard katusel esinema. Katus oli kaetud tõrvapapiga või siukene hästi libeda libedaga ilma liivata, ma ei tea, mis, kuidas seda nimetatakse ruberoid või. Ja see oli hästi libe ja, ja mina sellest hommikusest õudusest tulin, käed olid nad täitsa nagu sült. No mina ei jõudnud, ei jaksanud lihtsalt. Ja nii et ma ei tea, kuidas need inimesed sealt Pealt vaatasid, kuidas siukene, nii vilets vennike seal on, mis te sinna ronimislolluste teeb. Aga tuli kuidagi tuli välja ja õnneks nii-öelda uue maailma noormehed aitasid siis mind mulle seal kõige hullem oli seal see tagasiminek nad siis siis ma ainet, et ma vajuta, vajusin nagu käed-jalad eriti jalad muidugi laiali siin, sest maale ei jaksanud enam mitte edasi liikuda ja siis kes parajasti jõudsid, need noored sealt luugist mulle appi, siis tõmbasid mu üles nagu, et see oli omaette elamus, aga ekstreensustes olemine, see nagu äratas mu nähtavasti üles. Kui pärast mängis ansambel Moskva Odessa või mille taustal oli hea tantsida ainet, siis oli nagu käima läinud küll juba selleks ajaks Kõigi meie saate teema on 20 aastat hiljem, siis nüüd veel saate lõpus muudame seda ja nimetame ümber, ütleme Jaan Rannap 80. Õnnesoovid Tiit Sukka suu läbi. Agu Sihvka. Seitse korda mõõda, üks kord lõika, ütleb eesti vanasõna ning õigus ka. Ma saan nüüd aru küll, et põhjalikult kaalumata ei või ühtegi üritust ette võtta aga siis ma sellele ei mõelnud ja keelikke ning Kaur veel üldsegi mitte, mis lähtub sellest, et nemad tolle autokatlamaja juurde lükkasid, kuna mina istusin ainult sees ja keerasin rooli. Aga kui auto allamäge minema hakkas, mõtlesin ma küll, et mis siis, kui kiirus liiga suureks läheb ja muidugi mõista otsustasin, et siis tuleb ruttu pidurit panna. Aga kui nii oligi ja ma tahtsin seda teha, vajus piduripedaal lupsti põhja, mida Kiilikke, kes sõitis kaasa astmelaual või tõendada. Ja kui ma käsipiduri järele haarasin, tuli selle käepide ära, sest kaur oli sealt karburaatori juures kaduma läinud, mutri asemele uue võtnud. Nagu klassijuhataja, seltsimees pük ütleb, töötab inimese peaaju hädaohtlikus olukorras väga ägedasti. Ja õigus küll, sest nii kui ma autoga katselappide vahele sain, tuli mulle kohe mõte, et seda hirmsat hoogu võiks ehk pidurdada, kui ma aiateelt kõrvale sõidan ja rooli nii keeran, et üks ratas jääb ühele, teine teisele poole kurgipeenart aga Kiilikes aimu plaanist aru ning karjus hirmsa häälega vasakule, mitte vasakule, mitte seal meile, kõplasime, kiskus rooli paremale, pannes seega ette valida pidurdamiseks redise peenra, kus umbrohutõrjetöö oli tegemata. Selle aja peale lendasid juba mõlemad peenrad mööda ning kuna edasi oli ainult kaks võimalust, kas karusmarjaistandus või veevõtmise tiik, selle taga valisin ma esimese kasuks, sest vee sügavus ei olnud teada ja inimene on meie ühiskonnas kõige kallim vara ning kõlab uhkelt. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Liivika Ludwig ja Urmas Vadi kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kohtumiseni juba järgmisel laupäeval, kus me vaatame taas möödunud 20-le. Koostule tulen, tulen kohe ja ta kuu kus kodus saame kokku välja. Mida üldse teha seeläbi kui taimel jää ühteviisi? Tulla minu pärast väike luure kus ma käin ja kelle juures. Südamed soome tiigi. Oleme ja tähendab, milleni. Tulen tulen, olen peagi ka. Sina toidad vaimulapid. Vorming.